Tere, ilusat laupäeva. Mina olen Riho Lauri saarelt ja saade, mida kuulate, on kultuurikaja. Tänases saates tuleb juttu usundiloolasest kärene Armstrongist kes nimetab ennast ka vabakutseliseks monoteistiks. Kirjandus. Teadlane Liina Lukas räägib, kuidas Eesti loodus mõjutas baltisakslaste mõttemaailma ja tänase saate peateemaks on, kas eesti kirjandust on üldse võimalik ka teistes keeltes mõistetavaks teha. Kultuuride aja. Eesti vanasõna ütleb, et kultuur ei seisa kotis, tõsisemas on, sest kuigi meie kultuuriga on nii, et mõni ütleb, et seda pole olemaski, siis targemad teavad, et meil jätkub seda ka üle mere ja kaugemalegi kandmiseks. Nii näiteks otsustasid rootslased oma tunnustatud Jötebori raamatumessi pea teemaks valida. Nagu Eesti. Kuidas meie kirjandust ja mõtteid välismaal esitada ja mismoodi üldse meie kirjanike suurtel raamatumessidel esitleda, uuris Rootsis eesti kultuurikoti avanud Jan kausi Jürgen Roostelt käest. Urve Eslas. Jutu vahele kõlab Jürgen Rooste esitatud luuletus, kellele on vaja luulet, mis on salvestatud aasta eest vikerraadio saates luula ruum. Põhjamaade suurim kirjanduspidu jõudis meie tänavasse, meie jõudsime Jötebori jutte porist jõudsid tagasi Jan Kaus ja Jürgen Rooste. Jania Jürgen 21 raamatut sai selleks puhuks tõlgitud rootsi keelde. See on ju suurepärane tulemus, kui rääkida eesti kirjanduse viimisest maailma. Kui paar aastat tagasi oli raamatumessi peakülaline Leedu, siis nende eelarve oli kaks korda nii suur, nemad suutsid välja anda rootsi keeles 10 raamatut. Nii et tegelikult need inimesed, kes siin on tööd teinud selle nimel, ma arvan, et seal on nagu mitmeid väga tugevad oma ala professionaale. Ütleme niiviisi, et kui nad oleks sama hästi tõuganud ketast visanud oda või või pildunud kiiva või, või loopinud muda sisad oleks ammu saanud mingisuguse Eesti riigi stipendiumi umbes poole miljoni miljoni krooni ulatuses. Aga kuna paraku kõik seal kõigest kirjandus sisse nad saavad arvatavasti mingisuguse kultuuriministri templiga siukse tänukaarti kui seda ja tegelikult see ei ole üldse oluline. Mul on oluline on see, et, et see peaks olema nagu Eesti selline riigistrateegia ja mitte ainult nagu väljaspoole, vaid, vaid ka sissepoole näiteks. Ma tean, et suur osa kirjanikest peab Islandit kirjanike paradiisiks sest Islandil põhimõtteliselt on ikkagi nii, et seal nagu keskmised tiraažid, sellised noh, ütleme tavaline tiraaž on seal kaks-kolm 1000. Aga see oli vist kuuluski Kirjanike Liit umbus, mingi 12 protsenti elanikuna. Seal on sama palju Kirjanike Liidu liikmeid kui meil ja neil on tegelikult see stipendiumi ja toetuste poliitika kirjanikele. See võtab siin elaval inimesel ikkagi jalad nõrgaks. Kirjanikud saavad seal viie aastaseid stipendiume ikkagi kuusk kümneid tuhandeid kroone. Et nad saaksid keskenduda kirjutamisele. Ja noh, me võime loomulikult küsida, et no mis kasu sellest on, kasu on sellest nii palju, et seal on umbes 30 40 kirjaniku, kellel on ilmunud mõnes muus keeles oma kirjandusteos islandi kirjanikke, raamatutest tehakse filme, mis ringlevad igal pool Euroopas, ühesõnaga islandi kirjanikke tuntakse palju paremini kui tuntakse eesti kirjanikke. Ja see on tegelikult riikliku poliitika tulemus. Sellepärast et. Ma kahjuks ei suuda sellise sisevulgaar tarbinistliku aru saama ka nõustuda, mis nagu käibekultuuri kohta, et kõva kirjanik lööb ise läbi. Tegelikult need struktuurid, ütleme nii toiminud muidu sellisel moel reklaamifirmasid ei oleks siin maailmas olemas, kui see ei töötaks selle printsiibi peal, et, et mida sa müüd, see müüb, aga näiteks Soome vabariigil on olemas riiklik kultuurimüügistrateegia ja selle, see on kolmekordistada lähiaastatel Soome kultuurieksport. On uskumatu, see tähendab sellist mõtet Eestis ei ole kuskil, aga Soome välisministeeriumi majandusministeeriumi Kultuuriministeeriumi suhtlemises on tekkinud niisugune paber, mis ütleb, et kultuurieksport kohutavalt tähtis. Ja me teeme lähiastel suure unistuse ja venitame selle sinnamaani. Vähemasti kolmekordistame selle, see on praegusel hetkel Eestis kuigi meieni. Ta valitsus hartas või nii-öelda praeguses koalitsiooniliidu lähtedokumendis on kirjas, et Eesti kultuuriväljaviimine on väga oluline, et see on seal kirjas, see on üks nende lähtepunkte, aga siinkohas kuigi ma pean ütlema ka näiteks erakond, kuhu mina kuulun, on on ka valitsuses, aga asjad ei liigu praegu sinna suunda. Ma loodan, et varsti hakkavad liikuma. Sest et kui jääslypeeseks, siis muu majandus paneme järgi. No praegu ei tööta, päris olid kohal lisaks laine enesele ka meie president Toomas Hendrik Ilves, kes avas, jätavad raamatumessi ja põhimõtteliselt seda asja näidati Rootsi televisioonis, Prime Time'i, jah, Toomas Hendrik Ilves tuli sinna ja seda näidata puhtalt selle fakti tõttu, et Eesti oli, jätame raamatumessi, peakülaline, kirjutati artikleid Eestist. Meil oli seal kohalik nii-öelda Peeerrilation kohapeal, kes ütles, et, et artiklite hulk, mille ta meile pärast saadab, mis kirjutati muuseas meie peakülaliseks olemisega jätab rajal siis eesti kirjandusest või eesti kultuurist või Eesti ühiskonnast, see saab olema mingi 10 sentimeetri paksune ajaleheväljalõigete hulk ja kusjuures mitte ainult Rootsis, vaid süvenetakse Soome loodusesse tähtsamad väljaanded olid kohal ja nad tegid pilte ja intervjuusid, nii et see levib ka Soome selle kaudu ja mitte ainult sinna mujale. Mul oli selline kogemus, et ma hommikul kell 10 messiboksis rääkisin pisut Eesti kaasaegsest luulest. Põhimõtteliselt see on selline aeg, kus nagu eriti palju inimesi veel messiboksis ei liigu. Aga ikkagi oli mind tulnud kuulama sinna omajagu inimesi ja siis oli seal üks tõesti üks ajakirjanik, kes võttis pärast käekõrvale poolteist tundi, intervjueeris mind, ta tahtis nii palju teada eesti kirjandusest, ta uuris ja puuris ja poolteist tundi rääkisime ja tema oli tõesti Soomest. Ja muide, mida on on mainitud Eesti ajakirjandusega, vähe on see, et need 21 raamatut, mis ilmusid, need on rootsi kirjastajate valik selles mõttes, et et Rootsi kirjastajad valisid need asjad, mis seal läheksid või lähevad nad nüüd selgus, et lähevadki, eks ole. Et tegelikult ongi nii, et läheb Rootsis ka sihuke asi ja nad valisid selle ise, see ei ole nüüd Eesti kultuuriministeerium, Kirjanike liit või keegi ei teinud mingit nimekirja, vaid see oli Rootsi nii-öelda ärihuvidega, kirjastused tegid oma valiku ja see on müstika, kui sa mõtled selle mastaabi peale, et kuidas Eesti kirjandus üldiselt on Euroopas toiminud või kuidas meie endast mõtleme, kuidas meie ennast meedias kajastama, et me tavaliselt ta, jah, see eesti värk on, väike kasti seal kuskil nurga taga püssi. Tore on, oli üks seksistseen filmis sees, noh, väga hea, eks seal päris hea film, järelikult kui seksi näidatakse, sai mingi auhinna kuskil. Las ta olla sai küll. Aga noh, tegelikult kuskil mujal see töötab, see on nagu mingisugune väike ajapomm, mis tiksub oma. Ja siis pärast kõik imestavad, kuidas on niiviisi niuke, määrusime ised seal mingi väike jama, aga näed, kirjandus tuleb välja. Aga kirjanduse hõlma all viidi salakaubana eurootsi muudki. Thori mäss oli algselt kohe meie nii-öelda strateegia eesmärk, et, et me ei lähe sinna kitsalt kirjandust tutvustama või kirjandust levitama vaid et me püüame kaasata ka teisi loomingulisi praktikaid. Ja loomulikult üks idee, mis muidugi kajastus näiteks seminariprogrammis, oli see, et seminarid ei räägiks ainult eesti kirjandusest, vaid laiemalt eesti kultuurist, eesti keelest. Mis on üldse olla eestlane Eesti ühiskonnast, Eesti poliitikast ja ühesõnaga noh, tihtipeale ka seoses siis Eesti asendiga roopas näiteks tegelikult puhtalt kirjandusega seotud seminare üldse 12 seminari oli Eesti osa autoga kirjandusega seotud, seminare nendest oligi vist ainult ütleme viis ülejäänud siis seitse seminari, käsitlesin mingeid muid teemasid. Ja kultuuriprogramme. Reedel toimus selline väliseestlaste korraldatud regulaarne festival pealkirjaga festival ja me siis lõime kaaslasel selles mõttes, et me me otsustasime seal siis panus anda ja selle tulemusena näidati seal eesti filme. VAT teater käis kohapeal, fain Faiv tantsustuudio käis tõmbele, liit käis. Nii et selles mõttes see programm oli tegelikult nagu väga laiapõhjaline, tegelikult väga esinduslik. Sest kui me mõtleme nagu tõesti kas või Eesti filmi viimaste suur saavutustena siis eesti filmi parim uus asi põhineb eesti kirjaniku Mati Undi teosele ja Eesti filmi parim uus noor režissöör, kes kahjuks on praegu Eestis keelatud, on eesti kirjanik Kadri Kõusaar, võiks tuletada site ühteteist. Äge, mis ei tähenda seda, et tegelikult määraks rõõmsat Eesti filmi ja tulla sellepärast, et see on ka suur asi ja, ja tegelikult on see mõnes mõttes tähenduslik, et Eesti filmide rahvusvaheline ja siis Eesti peakülalise roll jätaboris sattusid kuidagi väga lähestikku, et tuleks Eesti riigil hakata vaikselt oma sellist väga leiget ja üleolevat suhtumist eesti kultuuri muutma. Mul on küll tunne, et just Eesti kultuur on raamisid kanaleid, mille, mille kaudu me saaksime ennast laiemalt teadvustada ja anda sellist huvitavust veel huvitavamaks, muutuma. Kuidas siit edasi minna, et see, need tekkinud huvi eesti kirjandus eesti kultuuri vastu ei vaibuks? No see on raske küsimus ja tegelikult Frankfurt, London, New York. Nojah, et tegelikult mina arvan, ma kordan sama, tuleks tegelikult hakata mõtlema mingi strateegia strateegia peale, kus me mõtleme aastale näiteks 2017, et kus me siis olema. Sest neid, selliseid kirjanduse ja kirjanike keskseid mess on ju veel. Võib-olla ei olegi tähtis minna Frankfurti, võib-olla oleks kasulik kaaluda või mõelda, et läheksime mõnele teisele messile, mis võib-olla ei ole nii suuri, nii üüratu, aga, aga mis võib-olla annab ikkagi meile House seal olla tähelepanu keskmes ja tagada see, et noh, ütleme pisut suuremad kirjastused, tõlgivad eesti kirjandust näiteks veel suurematesse keeltesse, rootsi keel näiteks no mina arvan, et Saksamaale me peaksime tõesti kindlasti mina mõtlen, eks probleem on tegelikult veel on, on tõesti tõlkijate vähesus. Üks suur saavutus, mis juhatab, origa kaasnes või mis tegi tegelikult edu, edu ei jäta Boris üldse võimalikuks, nimelt see, et Eesti Kirjanduse Teabekeskus hakkas ju väga aktiivselt ennejate raamatumessi otsima eesti keelest rootsi keelde tõlkijaid, kes tõlgiksid ilukirjandust eesti keelest rootsi keelde ja sellele väga tegelikult raskele tööle. Oleme juurde saanud oma neli-viis tõlkijat. Oma neli-viis tõlkijat eesti keelest rootsi keelde ja tegelikult Saksamaal oleks meil vaja sama teha, meil oleks vaja leida järelkasvu. Muidugi, meil on seal paar väga professionaalselt tõlkijat nagu Kornelius haapsalu pat või Irja Grönholm, Ditmann, aga, aga meil pole järelkasvu. Inimese eest ära lähevad mingi hetk siis, kes jätkab nende tööd, kes jätkab nagu nende nagu mastaapsed tööd, noh, tegelikult oleks meil vaja saada, noh vähemalt neli, viis, kuus vägajad tõlkijat eesti keelest saksa keelde. Muide, Soomes on ka nii, et estofiilid põlvkond on suhteliselt vana juba. Tegelikult on ka seal oluline tuua juurde need nooled tõlkijat. Ah et praegu on väga palju soome üliõpilasi Eestis, et leida nende hulgast, et inimesed, et see Soome suunas toimiks samamoodi, sest et me loeme ühe käe näppudel neid eesti teoseid, mis on Soomes ilmunud viimased aastad isegi Soomes, rääkimata Lätist, Lätis me oleme nullseisus, ütleme ausalt ja Läti on Eestis nullseisus, see on naeruväärne. Milleks on vaja luulet? Ma küsin, milleks? Kas luule lepitab meie lahku läinud vanemad tipa-tapa kääkistest kinni, ilusasti jälle kokku, nii nagu salati on läinud, nagu see ikka on käinud linnulaul ja päiksepaiste milleks on meile vaja luulet, kas ta aitab kuidagi alkoholist loobuda? Perse küll, mõtlesin alkoholist loobuda, milleks sellest loobuda? See on meie rahvuslik eripära, treidmar, kõvem kuiv Welcome to Estonia, Modern Fokin, Fownia siis lähme baari. Juba Hemingway teadis, et igas maailma sadamas on üks eestlane end põhja joonud, end ankruks joonud. Milleks on meil vaja luulet? Kui me, emad stardivad alko nautidena ühe või sumbuvad ühe meie ja nende vahele jääb lõhe ja antidepressandid ruulivad kastreeritud universumis. Milleks on vaja luulet? Kas see kotib kedagi, kui persetäis, idioot kirjutab ilusaid hämaraid sõnu? Sõõdo o ärge pidage, sõdu jääb siis keegi tapmata. Rohon pohoo, jätan tänase reaalses super per megamarketis käimata. Milleks on vaja luulet? Kas ta maksab üüri ja käib minu eest tööl ja mõtleb välja, kuidas ma saaks oma naisesse taas armuda? Kas ta peletab nälja ja hoiab mind purjus ööl linna pääl, mil ma olen maas ja löödud ja möödujad ei peatu. Kas ta aitab mind jalule? Teisalt, milleks on vaja eesti riiki? Eesti riik on nagu krahvomaani luule. Tuulemaa jah, palun tänan, aidaa puhuge mind siit miine, maa ja pangad on nagu klassikute kuldaväärt. Luule ja teadlased nokitsevad oma riimide kallal, sotsioloog otsib all Litereeruvaid sõnu, et udu uuringuisse hinge sisse puhuda. Ja seks, seks on nagu luule korraliku skeppis, nii kõvasti neljajalgset Rohjust, profisporti kirjutatakse leegilises distikhonis. Küsin, milleks, milleks on meile vaja luulet? Ma küsin seda endalt ja sellelt tüübilt, kes tööks peseb autosid. Ja sellelt ilusalt välismaise kultuuri instituudi tibilt, kes luuletajaid maale toob Yahomodele diktarilt, ilusas ööklubis neoontulede valgel. Ma helistan erootikatelefonile ja lukuabisse, küsin, milleks on meile vaja. No näed. Kuulake, mis nad mulle vastavad. Kuulake ise, see on juba peaaegu luule. See on peaaegu Marie Underi stroofide vääriline. Jah, tõesti. Milleks? Tõesti tore, et pidevalt oli meie boksis seal raamaturiiulite vahel inimesi, seal ei olnud kunagi selline piinlik tühjus ei valitsenud. Et mõnikord oli seal ikka ilusti puupüsti rahvast täis, seda oli nagu noh, väga väga võimas. Võltshäbi, mis meil aeg-ajalt tekkib nende vanad eesti kirjandusteoreetikud kriitikud räägivad, et eesti kirjanikud ei kirjuta rahvale ja sellepärast neid ei loetud, et saada aru ja nii edasi siukest võltshäbi ei olnud lihtsalt neil puudus see kontakt ja side. Eestis on see väga lihtne, müüdav müüt väga lihtsasti seda müüjad eesti kirjanikud ei räägi rahvale, tegelen sellega nii-öelda inimese seisukohast vaatamise rääkimisega. Ja noh, sellepärast ei müügi aga Rootsis iga sihukest ideed müüa, sest Rootsist tulevad vastusele Telestrami kirjastuse Post, kes ütleb, et ta avaldab eesti luulet sellepärast et eesti luule räägib tema arvates palju rohkem tänapäeva maailmast ja elust kui Rootsi oma. Ja sellepärast tekitanud terve sarja, kus avaldatakse ainuüksi eesti luulet, et sihukestesse suurelt Rootsis, Eestist tuleb sul vastu sihuke ajakirjanik, professor jumal teab, kes ütleb, et jaa, aednik, kirjanik, kirjanik ei mõtle inimese peale, ta ei kõneta inimest tänapäeva Eestis ja siis tuleb välja, et, et võib-olla see professor isegi kindlasti mitte seesama inimene, keda ta ei kõneta, ei olegi midagi lugeda, ei saa rääkida. Küsida ütle mulle neli, viis viimast raamatut, mis sa oled lugenud, eks ole ja, ja et noh ja mis sind ei kõneta, mis sind ei kõneta, see, mis on see halb asi, tõesti, ma olen teiega nõus, võib-olla see on nii, aga ütle mulle, neli viis viimast raamatut, mis on niisugused, et ei kõneta nii. Ja see on ka mina ei tea, aga mina neid ei loe, eks ole. Sellepärast ma neid ei loegi. Jah, ma ise ka mõtlesin selle stereotüübi peale, mis siin noh, nii võimsalt ringi liigub ja ikka oma juuri ajab see stereotüüp sellest Eesti kirjaniku ja eesti kirjanduse elu kaugusest ja võimetusest inimesi kõnetada. Tundub, et võib-olla see fakt, et me seal käisime, meid seal huviga vastu võeti. Et just see fakt peaks nagu näitama, et sellesse stereotüüpi eesti kirjanduse sellisest vähesest karismat maatilisusest või eesti kirjanduse võimetusest kõnelda praegusest elust praegustele inimestele. Et sellesse stereotüüpi tuleb väga-väga suure ettevaatlikkusega suhtuda. Muide ja siis on mingi asi, mida märganat ütleme Helsingis, Stockholmis, Göteborgis, Oslos, Londonis, Berliinis, Prahas, Brazzlawis ja veel veel mõneski kohas, kuni sektor kaarini välja, ütleme, kuskil Euroopa piiride raamesse mahtu kohtades olen märganud seda asja. Et eesti luuletaja tavaliselt mõjub natuke raputada, sellepärast eesti luuletaja nagu ta mingi tavaline inimene ja tema tunnus on see, et ta on hull rocki fänn, tal on olemas kõik Sisters of Marsi plaadid näiteks või, või et on imelik ta kipp tundma kõiki õllemarke ja oskab neid nimetada, oskab süüa teha väga hästi või et reklaamiagentuuri boss samas niiviisi, et see üllatab nagu Euroopas, et Eesti luuletajad kõik midagi muud veel, et nad oskavad veel teha midagi, nad on vähemasti ajakirjanikud või kopi, Raitterid ja veel palju asju peale selle. Ja see ei ole tavaline mujal, et nad on imestunud selle üle, et kuidas Eesti luuletaja mingi sihuke just nimelt nagu mingi lihtsa tavalise elualaga seotud sihuke loomulik loom, kes teeb oma ühiskondlikku rolli teis ka igasuguse muu jamaga ja muu sekka luuletab tegelikult nii-öelda. Ühesõnaga, me ei saa Eestis mitte millegi üle viriseda. Meil on Eestis elu nagu inglikutsikal pilve pääl. Kirjanduse ekspordil on alati oma osa teha ka riigil või kas see ikka peaks nii olema. Kirjanik Rein Raualt küsib nõu Urve Eslas. Kuidas Jöteboris toimunud raamatumess andis kogemusi ja teadmisi sellest, milliseks peaks kujunema eesti kultuuri- ja kirjanduspoliitika, et eesti kirjandus oleks maailma inimestele kättesaadav ja tuntud ka muul ajal, kui ainult messil. Kõik need seal, kes olid, ütlesid, et see jotabori raamatumess, see olevat niimoodi võrreldes näiteks Frankfurdi omaga, olevat hästi niisugune kodune, rahulik ja väike. Mina käisin seal ringi, esimesel päeval tekkis niisugune tunne, et ei taha nagu tükk aega enam ühtegi raamatut näha, sest neid oli seal kohutavalt palju. Tähendab see raamatute hulk, mida trükitakse, näidatakse edasi praeguse aja maailmas on väga, väga suur ja sest teoreetiliselt me saame ju kõik aru, aga kus ta nagu praktiliselt näha siis jah, mu meelest festivali selles mõttes hästi esindatud, et see black box ruum, kus ükskõik mis võib juhtuda, mõjus väga hästi üritustel oli ka omajagu rahvast, kuigi muidugi nii pungil rahvast täis nad ei olnud, kui võiks loota või tahta. Mida Eesti kirjandus peaks tegema, milline võiks Eesti kultuuripoliitika olema selleks, et ta kogu aeg tuntud oleks ja nii edasi? Ma arvan, et me ei peakski üldse selle peale mõtlema, peaks pigem mõtlema selle peale, milline peaks olema Eesti kultuuripoliitika neetsemis eesti kultuuris toimuv oleks huvitav meile endile. Sest sellist tendentsi natukene näinud, et väga suurel varal mõeldakse just kultuuri asja aasne siukse ekspordikõlblikkuse peale, et hästi kirjanikud, selle asemel et lugeda üksteise teoseid, laevad ise väliskirjandust ja võib-olla mõni isegi orienteerub sellele rohkem, et ka rahvusvaheliselt on huvitav selline kultuurikeskkond, mis on toimiv, mis on oma liikmetele huvitav, ma arvan, et selline peakski meie kultuuripoliitikale. Ja nüüd sootuks teise maailma Kerene Armstrong on endine nunn, kes pettus kirikuelus ja hakkas hoopis raamatuid kirjutama. Venemaailmas, kus religioon omab Eestiga võrreldes ühiskonnas märksa olulisemat rolli Armstrong vastakaid tundeid äratanud. Seda enam, et ta suhtub võrdse huvi ja sümpaatia islamisse budismi ja müstikasse jõuab üldse järeldusele, et ega need asjad nüüd nii palju üksteisest ei erinegi. Dioloogain riistan, mõtiskleb hiljuti eesti keelde tõlgitud Armstrong raamatut jumala ajalugu uurides millist tähendust omab religioosne taust inimeste omavahelises suhtlemises ja miks kasutab autor enda kohta väljendit vabakutseline monoteist. Car Fong on viljakas kirjanik ja tema kohta võiks väga hästi sobida ka sõna- aimekirjanik teaduse populariseerija. Ta on kirjutanud just religiooni teemal hea raamatuid. Ja, ja need on osutunud väga edukaks müügiedu poolest, nii et ta on selline hea sulega kohati väga hea üldistusvõimega inimene, kelle raamatutes ühtlased. Need teemad, mida ta puudutas, on säärased, et need ei jäta lugejat külmaks. Rääkides ka ajaloolistest asjadest, mis tööst religiooniga seonduvad jõuab ta ikka jälle tänapäeva maa nalja, kus siis me teame, milline maailm on, eks ole, mitmesugused usuga seonduvat pinged ja, ja nii edasi. Millist vastukaja see raamat on äratanud või küsime siis konkreetsemalt võib-olla, et millist konkreetset muljed on teil endal sellest raamatust? Nii palju kui ma rahvusvahelises tareenist Jaan saavat on küllalt suure müügieduga ja küllalt suurt vastukaja leidnud sellele nagu kaks põhjust. Üks on see, et Armstrong on tõesti väga hea popularisaator. Teiselt poolt muidugi eriti, mis puudutab religiooni ja jumala küsimust laiemalt, siis ehk Eesti on nüüd väga sekulaarne maa, me näeme, et isegi meil need asjad ei jäta inimesi külmaks, kui tuleb kõne alla usuõpetuse võimalikkus koolides ja nii edasi mitmesugustes kommentaariumites kogu aeg, need teemad on üleval poolt ja vastu, argumendid kõlavad, seda enam läänemaailmas, kus on muidugi lood ka säärased, et inimesed, kellel on oma konkreetne usuline taust, nendel on omad selged arusaamad ette kujutelmad sellest, kes jumal on, missugune peaks üks nii-öelda õige religioon olema. Ja kui nüüd sellesse konteksti asetada kare armastangi raamatut, siis tema lähenemine nendele asjadele on selline enam usundilooline ja enam siis erinevaid traditsioone ühendada püüdev. Nii et ta on ise ka enese kohta ütelnud kasutanud sellist märksõna, et ta on vabakutseline monotest. Ja, ja selles mõttes see, mida ta üritab teha, on siin, on otsida sellist universaalset, kogu inimkonda ühendavat. Ja ühelt poolt see on muidugi väga huvitav, sest et noh, me elame maailmas, kus sõna otses mõttes usulised identiteedid põrkuvad Kui me räägime sellest, et kärana strong üritab selliseid jumala ideesid või jumalate käsitlusi erinevate religioonide kaudu kuidagi ühendada kas püüd ei ole tegelikult natukene ette nurjumisele määratud, sest justkui päevamaailma hetkeolukord, näiteks seda, et just see on üks viis, mille järgi inimeste vahel vahet tehakse nende religioon? Niivõrd-kuivõrd, religioon on seotud ühe või teise inimgrupiidentiteediga, siis siis ükskõik millisest konfliktist. Me räägime, religioon on alati ainult üks element selle sees. Ja ega siin midagi väga uut ei ole, see on kogu aeg inimkonda. Lihtsalt vahepeal on läänemaailmas juhtunud, noh eriti ilmselt kuskil 20. sajandi keskpaiku ja teisel poolel, kui paljudel tekkis veendumus, et religioon on miski usk, on miski, mis on oma aja ära elanud ja et sellel ei ole enam mingit rolli, et lihtsalt üllatusega seesama asi taasavastatud on kogu aeg olemas olnud. Samas ei ole minu meelest väga põhimõttelist vahet etnilistel konfliktidele, usulistele ütle talle ikka ja jälle on nõnda, et ühe või teise inimgrupi jaoks üks või teine mõttesüsteem, olgu see siis rahvuslik või, või usuline, määratleb tema identiteedi piirid, kes oleme meie, kes on nemad ja siia tulevad alati sisse siis kõikvõimalikud teised faktorid Nendel on midagi rohkem kui meil, nemad ähvardavad meid. Ja, ja siit siis noh, kui me konfliktidest räägime, siis igal konfliktile, olgu see siis usuline või etniline, on alati ka mingisugune praktiline põhjus mis ei ole selle usuga või, või sellise etnilise identiteediga otseselt seotud. Vot ma ei ütleks, nüüd täpsustan, et ma ei ütleks, et ta üritab erinevaid religioone ühendada. Pigem kirjeldab Armstrong religiooni ühe elemendina inimkultuuris tervikuna. Tema selline põhitees on, millega ma põhimõtteliselt nõustun, on, on see, et inimest võib määratleda nii-öelda homo religioossus ana ehk religioossus ega seonduvad elemendid on, on absoluutselt igas inimkultuuris olemas. Küsimused, millele siis religioon vastab, need on seotud selle konkreetse huvi nii-öelda materiaalse baasi ka sotsiaalsele olukorraga. Väga-väga paljude selliste asjadega. Ent samas on, on, on alati kõigis nendes situatsioonides inimesed püüelnud millegi poole, mis annab ellu sellise nagu üldisema mõtte üldisema tähenduse otsinud salapära, trantsendentsust, müsteerium elust. Et kõik, kõik need asjad on religiooni juures olemas. Ja neid asju usundiloolased on ka väga põhjalikult kirjeldanud Armstrong üsna ilmsesti tugevasti Mirtsiali aadele. Et see, mida ta teha üritab, kui pikk vastus. Ta on pigem mitte erinevate religioonide ühendamine, vaid vaid ta üritab näidata religioossus inimlikku palet koos heaga, mis sealhulgas on jaga kõigi vigadega kõigi probleemidega, kõigi hädadega endaga kaasa toob ja, ja selles mõttes ta kirjutab ausalt ja heasti. Nädala eest peeti Tartus maha arutelu peenema nimega sümpoosion keskkonnafilosoofia ja loodusmõte Balti kultuuriruumis erilise rõhuga sellele, kuidas mõjutas siinne loodus baltisaksa mõtlejaid näiteks baltisaksa filosoofist, krahv Hermann Kaiser lind kirjutas kunagi oma mälestustes et inimestest lähedasemad olid talle lapsepõlves metsas nähtud loomad ning see, kuidas ta tundis oma kodumetsa puid kui eraldi isiksusi. Teine baltisakslane, kirjanik Verner Bergen Group on aga enda kohta öelnud. Oma olemuselt olen ma tarneinimene, nii nagu mu kaasmaalased linnadeski olid olemuselt Agraarsed. Miks avaldas siinne keskkond baltisakslastele sellist mõju, et nad tajusid end erinevatena oma sugulastest kaugel Saksamaal, räägib kirjandusteadlane Liina Lukas. Baltisakslased on ise oma sellisest erilisest loodustajust ka kirjutanud aga teine asi on see, et nad on selle loodusega selle oma füüsilise keskkonnaga ka täiesti teaduslikul tasemel tegelenud. Baltisakslaste hulgas on just nimelt loodusteadlasi väga palju võrsunud ja mitte ainult loodusteadlasi meresõitjaid maadeavastajad, seegi näitab, et selle maastikul selle inimese keskkonna vastu on, on suur huvi, võtame näiteks siin Krusenstern või Middendorfi Bellingshausen või need on ju kõik baltisaksa päritolumaadeavastajad olnud või siis loodusteadlastest muidugi, Karl äärest on väär või Wilhelm Oswald, kes on füüsikalise keemia ja ainus Nobeli preemia laureaat Baltimaadest. Et juba juba puht teaduslikult on see loodusteaduslik traditsioon baltlaste seas päris tugev. Kas seda saab millegagi ka põhjendada, et miks see niimoodi on olnud? Üks põhjus on vahest kindlasti see ka, et nii mitmed siin praegu nimetatud nimed kuuluvad balti põlisaadlist ja aadlikul on samamoodi lähedasem side maaga nagu talupojal. See side Maaga eristab teda nähtavasti siis raadist või haritlasest, kellele on olulisem võib-olla et siis linnalik keskkond. Selle tõttu on see maastik hoopis olulisem ühelt poolt puhtalt praktilistel kaalutlustel maa on see, mis annab toitu nii talupojale kui kaadlikule, eks ole, maade tuleb pidevalt kultiveerida ja teiselt poolt, et loodus, mille kogemuse just seesama maa omamine võimaldab pakub ka esteetilist elamust. Ent baltisakslased olid siiski sakslased, teise keele ja kultuuri kandjad, keda Eestimaa rahvas just Aru ei armastanud. Seda teadvustasid baltisakslased üsna hästi ka ise. Seega jääb küsimus, kas ja kui oluline neile siiski siin asumine oli ja kuidas üritati ennast sobitada siinse keele, maa ja kultuuri sisse. Kui oluline oli baltisakslasele Eesti. Liina Lukas. Side maaga, nagu öeldud, on baltisakslaste jaoks olnud äärmiselt oluline see nende identiteedi selline alustala kindlasti. Ja kui me võrdleme eesti ja baltisaksa kirjandust, siis eriti just 20. sajandi alguses, kui need rahvuslikud meeleolud niivõrd võimendunud mõlemal pool levivad siis on üheks keskseks küsimuseks mõlemas kirjanduses, eriti võib-olla just baltisaksa kirjanduses see, et kellele kuulub maa ja sealtkaudu me tegelikult olemegi kohe sellises koloniaalsestist kursis. Et baltisaksa kirjanduse Jaakson äärmiselt oluline teema see, et tuleb õigustada oma siin maal viibimist eesti kirjanduses, ei ole see nii oluline teema, sest siin maal on kogu aeg olnud aga niipea lapse ideoloogiline või poliitiline kontekst mängu siis baltisaksa kirjanduses otsitakse õigustusi siin maal viibimisele ja leitakse neid muidugi ka igasugustest müütilistest paikadest neid õigustusi. Näiteks legend, sellest kunagi on siin olnud gooti asustus, mis on siis tegelikult germaani päritolu ja alles seejärel, kui see asustus siit on välja tõrjutud, siis tulid siia soome-ugri hõimud, nii et otsitakse selliseid võimalusi ideoloogiliselt, kuidas näidata oma õigust maale, kuidas kinnitada oma õigust maale. Kui palju me saame rääkida ja kas üldse saame rääkida baltisaksa mõtteloost tänapäeval baltisakslast kui sellist ei ole enam olemas. Või on, on ikka täpselt samamoodi nagu pagulaseestlased või pagulaslätlased pagulasbaltlased kohtuvad siia Taani ja evivad sellist väga tugevat kokkukuuluvus ja identiteeditunnet ka baltisakslased. Nii et Baltisakslus on täiesti täiesti olemas ja tunneb väga suurt huvi sellesama maa vastu endiselt. Ja muidugi elavad ju edasi baltisaksa organisatsioonid, mis siit Eestist ja Lätist kaasa võeti ja seal uuesti asutati, nii et need on väga elujõulised organisatsioonide. Ja neid on erinevaid, need on need teadus- või ajalooseltsid. Aga need on ka rüütel, kondlikud organisatsioonid, Eestimaa rüütelkond, näiteks Liivimaa rüütelkond, Kuramaa rüütelkond tegutsevad edasi ja saavad kuja peavad oma üritusi ja mõnikord tulevad neid pidama ka siia. Eestisse. Tänane saade on selleks korraks läbi. Saates oli juttu eesti kirjanduse võimalikkusest piiri taga looduse mõjust baltisaksa mõtlejatele ning raamatust jumala ajalugu. Saate panid kokku Kätlin Maasik, Lauri Saar. Kyll saate teemadel mõtteid või kommentaare tekkis, võib need lahkesti saata ka e-posti aadressil kultuuriga ja ät e r-r punkt ee kuulmiseni järgmisel nädalal.