100 aastat tagasi pandi alus Saaremaa segakoorile lüüra, kes seda tähtava pühitses suure juubelikontserdiga 30. aprillil. Täna kuuleme helisalvestisi nii sellelt kontserdilt kui ka varasematest esinemistest ning vestlusi koori, dirigentide endiste ja praeguste lauljatega. Milline oli see aeg, mil pandi alus selle austust äratava vanusega koori tegevusele? 19. sajandi teine pool on olnud tähtis periood kogu Eesti rahvusliku muusikakultuuri arengule. Eesti haritlaskonna algatusel pandi alus mitmetele rahvuskultuurilistele üritustele, muutusid kooskäimise vormid ja kunstiline eneseavaldus. Eestlaste tärganud teadvus leidis avaldust ka mitmete seltside tegevuses. Esimene eestlaste selts Saaremaal Kuressaare Eesti selts loodi aastal 1886. Kaks aastat hiljem teatas kohalik ajaleht saarlane, et 25. aprillil 1888. aastal toimub Kuressaare Eesti seltsimeeste ja segakoori kontsert. Seda kuupäeva peetaksegi mõned aastad hiljem nimetuse lüüra saanud segakoori sünnipäevaks. Just lüüra oligi selleks kooriks, kelle ümber kogunesid teised kollektiivid ühiseks esimeseks Saaremaa laulupäevaks. Muude laulude seas kanti 1894. aasta laulupäeval ette ka Miina Härma Anna haavab. Pühendan kõik kallile. Seda laulu on koor oma tegevusaja jooksul palju kordi laulnud. Koori kõige varasemast tegevusest saame rääkida vaid mahuka kroonikaraamatu vahendusel. Eks igal kollektiivi on paratamatult tõusu ja mõõnaperioodid. Iga uus dirigent toob enesega kaasa ka muutusi. Lüüral on olnud kokku 16 dirigenti. Asutaja dirigendiks oli kohaliku gümnaasiumi lauluõpetaja Richard August partelt. Põhjalikku ülevaadet koori ajaloost me oma saates ei anna ja piirdume vaid tähtsamate verstapostidega aastat 1904 kuni 1915, mil koorijuhiks oli Karl Linnamägi. Sellel ajavahemikul pandi aluskontsertreisidele väljaspool Saaremaad tõusis repertuaari raskusaste esinenud isegi sellise suure teosega nagu Schilleri kella laul Rumbergi muusika. Aastal 1928 osaleti esimest korda üldlaulupeol Tallinnas. 1929 kuni 1955 oli koorijuhiks Joosep Aavik. Suurematest teostest võiks nimetada Hayden joratooriumit loomine. Sellega esineti ka Estonia kontserdisaalis. Tollase dirigendi loodud on ka koori moto, mis kõlas meie saate alguses. Aastal 1955 kuni 70 olid taasarvulise ja sisulise tõusuperioodiks, mil kollektiiv kasvas seitsmekümneliikmeliseks. Koorijuhina tegutses siis kohaliku muusikakooli direktor Harri Kuusk. Samast perioodist pärineb ka lüüra kooriv vanim säilunud raadiosalvestus. Joosep Aaviku üks kaunis suvepäev. 1970. aasta tõi koori ette uue noore dirigendi Ludmilla tooni. Tema töötas lüüra kooriga 87. aastani. See on olnud väga viljakas periood. Lüürale omistati rahvakoori nimetus. Üleliidulise taidlusfestivali lõppvoorus laulis koor välja esimese järgu diplomi. Aastas esineti ligi 10 iseseisva kontserdiga nii Eestimaal kui ka laulusõpradele Lätis. Oma sajandat hooaega alustas lüüra uue peadirigendi Svetlana Geerti juhatusel. Abidirigendina tegutseb Mai Rand. Sellised on siis sajandivanuse lüüra ajaloo tähtsamaid verstapostid. Nüüd aga asjaosaliste endi meenutusi, mis on salvestatud juubelikontserdi vaheaegadel. Koori kroonik Arnold Allik. Milline näeb välja ühe sajaaastase koori kroonikaraamat? Kahtlemata. Aukartust äratavalt paks sest kui me oleksime igal aastal kirjutanud kroonikasse kas kasvõi ühe lehekülje siis saaks juba neid 100. Aga kuna me oleme kirjutanud kroonikas igal aastal kümneid lehekülgi, järelikult meil peaks kroonikaraamat juba olema 1000 leheküljeline ja kroonikaraamat on selline asi mis ju pidevalt suureneb, pidevalt täieneb pidevalt, kirjutatakse sinna materjali juurde ja lõppkokkuvõttes ta peaks ju kajastama kõik külgselt ikkagi koori arengut tema inimesi, koorilauljaid ja kõike seda, mis ühel Rahvakooril praegu rahvakooril kroonikas olemas. Mis aastast pärineb, päris esimene sissekanne selles raamatu. Esimesed sissekanded krooniks. On tehtud muidugi tagantjärele, sest meil on ju üldiselt teada, et kroonikaid ei ole peetud ju 100 aastat sest kõik seemnest kroonikasse kantud on ikka hiljem välja uuritud pidevalt. Me oleme kroonikaid pidanud umbes 40 aastat. Kas teil on tehtud ka statistikat, milline laul on olnud kõige kauem repertuaaris või mida on kõige rohkem lauldud? On lauldud väga palju laule näiteks Konstantin Türnpu priiuse hommikul Mart Saare põhjavaim ja palju palju teisi. Konstantin Türnpu Marie Heiberg priiuse hommikul juhatab Ludmilla toon. Meenutab koori endine laulja alli ruga. Pärast raskeid sõja aastaid pimedas ja kulutatud linnas pole just kerge alustada. Uuesti kultuuriga peavad olema tõeliselt sügavalt entusiastlikud inimesed, need peavad olema kantud missioonitundest. Ja teate niisugusel ajal, kus mitmed aastad lähevad mööda niimoodi, et sa ei tea, kas sa näed homset päeva rääkimata homsest päevast isegi võib-olla järgmist tundi. Ja kui siis jälle tuleb niisugune hetked, see on vist rahu, tekib inimestel, ma mõtlen ette, noortel, ma mäletan seda, ise, on niisugune tunne, tahe kohe midagi teha. Vot nii see niisugune kultuurijanuga muidugi nendel inimestel, kellel see tõesti südamest niisugune tunne oli. Sellepärast ma mõtlen, tundes Joosep, rikud pikki aastaid siis teades, kui väikeste organiseerimise võimetega oli suve, see pidi olema midagi erilist, et võtta ka see organiseerimistöö enda oleks ta tegi seda. Ta kutsus selle koori kokku, see polnud väike, polnud ruumi, kus olla siis vana alkohol lubas meid olla oma keldris, linn oli pime, elektrijaamani purustatud valgusti olnud, ma tean, selle klaveri ääre peal põles küünal ja me laulsime ja laulsime mitte halvasti. Meenutame kas või seda, kuidas me esimese riideid omale tegime, muretsesime rahvariideid. Teate, Me tegime täitsa ise valmis algusest lõpuni. Nii seal keegi küsinud ajast keegi küsinud rahast kus või kuidas või mis lihtsalt see oli üks üks ära, rääkimata. Tunne, mis inimeste sees oli, no Joosep Aavik ikkagi väsis, kannatas ka õigemini. Kuidas öelda selle all, et ei tahetud nagu nähagi teda enam seal selles dirigendipuldis ajastu tõttu ootas oma õpilast Harri Kuusk ja nii kui see Saaremaa vennale jala tõstis oli ta ka muidugi siis lüüra ees. Hari töötas üsna kaua ja koori tegevus laienes, siis siis tekkisid sidemed, ma teen veel pikki aastaid, olid väga-väga tugevalt, vaatleme hingelist, olime seotud raadiokooriga ja ja käisime üksteisel külas ja noh, see kõik rikastas inimesi siis me alguses oli meil taltsiseks koor, kus me käisime ja nii suurem pärased üritused, kõik need, need, need on niisugused unustamatut käimised. Oli üks hetk. Nii kaua kui mina laulsin, kolm viis aastat niisugust pole olnud ennem ega ei ole siiani olnud. Et tuli Harri Kuusk kooriruumi ennem üldse laulma hakkasime, ütles nii naised tänasest päevast segakoori, enam ei ole TVd koju minna. Nüüd ma pean tegelema ainult meeskooriga, naised istusid nagu raudnaelad, mitte üksi ei tõusnud. Ja siis ma tõusin püsti, ma olin siis koris esinaine juba oli 128 aastat. Ja ütlesin teada, mis ma sulle ütlen, kahte asja meie siit ei lähe mitte kuskile. Ja kui sina tahad meeskoori teha, siis tee seda kuskil mujal savidsitest ära minna, aga meie ei lähe, meie jääme siia. Sellest proovist sel õhtul muidugi midagi välja ei tulnud, aga kood laiali ei läinud. Ja siis tuli nagu taevaingel kingitusena noor inimene. Mehitasime teda kogu ajal meie milliks pärast tuli Tallinnast ja hüppas vette täitsa tundmatus kohas ja saare rand on kivine, nagu te teate, seal võib täitsa kivilt olla selle markantse sisse elanud koori ette. Noor aga vat mis tähendab vaat mis tähendab, kui inimesed on seda, mida siiski kõigil ei ole. Aga Ludmilla toon, see on tema nägemiskoorile. Mart Saar, sõnad rahvaluulest, vihmakane Vellekane juhatab Ludmilla toon. Laulan salvestatud 80. aasta võistulaulmisel. Kellel oleks aega, võiks lugeda meie lüüra kroonikat, see on suurepärane, mis Arnold Allik on sinna kirja pannud, see on nii hästi kirjutatud seal juursevaid üksinda nutta ja naerda. See oli Tallinna kammerkoor, kes käis meil külas. Ja see oli üsna selle järel, kui nad olid Itaalias ära peitnud suure lauluvõistluse. Meie omad ütlevad, et jumal, missa nendele oskad teha või mida pakkuda või mismoodi nad midagi meie teeme, nii nagu meie arvame. Ja võtame nad nii vastu nagu nagu, nagu me tahame võtteks Maal, organiseerisin mändjalast, saime puhkebaasist ruumid. Teate, missugune tulemus oli, ma ütlen teile, kui see kammerkoor, ma võin täitsa julgelt öelda, sest see oli nii. Seda nägi. Ja lõpuks mõtlesin, mis need, mis me kingime. Alsing, küpsetada niukseid, pisikseid, leiva, käkid, kakukesed, üks suur-suur, korv oli meil seal sama looga, kes praegu koorivanem on. Kahekesi kui pidu hakkas meelsel ära lõppema, siis me astusime ülesse. Ja ma ütlesin neile, inimene ei ela mitte ainult leivast, öeldakse vaid elab laulust ka. Ja see leib, mis on siin laual, seal pühammelgu laul, ei saanudki laulda, kui neil pole leib. Ja ma ütlen teile, et kui te nüüd lähete koju igaüks teist peab viima sellel leivapätsi oma koju, leidma aega, istuda maha oma perega. Ja ütlema enne, kui sind murrame, Tügi. Igaüks annab selle Tügile suud, enne kui ta paneb selle suhu. See oli niisugune moment, mõtlesin ise pärast ka, see oli õige, mis me tegime, need palju näinud ja palju käinud inimesed ei olnud ilmselt niisugust hetke siiski üle elatud. Vaat on asi, mida raha kinni maksta ei saa. Läksime Tallinnasse võistu laulma, tegime omale uued riided, mõtlesime, et me ei ole väga-väga suur koor siis olnud. Et riietus peab, pole meil Fektne, seal Estonia laval. No missugust valida, valisime ühe nisu, siidirohelise sinisega. Tundus napakas merelainetes oleks olnud julged, nagu maalt tulnud inimesed mõnes suhtes on täitsa julged. Ja laulsime ennast seal täitsa kenasti välja ja teate siis pärast seda. Ma mõtlen, et suurim tänu, mis WWW dirigent võib-olla me olime seal all fuajees ja tuli Gustav Ernesaks. Seisame, millise kõrguti paneb käe ümber millikaela ja ütleb Kaksele. Tubli tüdruk. Ludmilla toon, repertuaar on see, mis kollektiivi arendab. Vaadates üle lüüra kontserdikavu, märkasin, et need on olnud väga mitmekesised. Jah, eks ma olen muidugi püüdnud ja see on minu häda ja õnnetus kangeks, ma olen alati võtnud raskemaid asju kavasse, kui koor on suutnud ära laulda teatud mõttes. Mul on olnud ikka eesmärk Deaniksid, stiilseid kavus on mulle niisugune endale huvitav niukseid stiiliperiood, näiteks romantikut kava ja siis omal ajal tegime Karl August Hermanni lauludest niuksed põimiku samuti noh tohutu huvi on kogu aeg olnud kreegi vastusest Grecki me ei ole suutelised ära laulma nii see tasemele siis me leidsime tookord laulmata 46 rahvalaulus jäätmeid tegin väikse kimbukesi Toordis esietenandisse läksid. Ja, ja jõudu mädalan püüdu klassikat laulda ja, ja ise ma arvan, et võib-olla kõige südamesse minev on töö üldse oli, olime, me laulsime Mozarti missa treid. Meile heina eneste kuulajatale, muidugi mitte nii, sest et kõigepealt oli vaja murda lauljate muusikaline mõtlemine või fraasikujundus või no kõik see, mis on õppinud inimesele sellise muusikas on loomulik, tulid taidlejad puust ette teha ja lihtsalt lihtsalt et nõnda ka võidelda, et ikka enam-vähem sinnapoole oleks. Muidugi, ma ei arva, et need kuigivõrd oleks nüüd Mozarti hinge või vaimuandi laule kätte saanud, külme arendasime koori kõvasti nii vokaalselt kui kogu see niukse tahtmise mõttes ja ma arvan, et siduda koorile ainult kasuks. Siis on minu nõrkuseks on alati olnud niukene luule, luuleprogrammidega, ühtlased kavad, mis annavad üle teatud meeleolu. Kas sügisekavad olid meil väga populaarsed märustasimaati? Sügist alustasime Kuressaare lossis istudes, kapiitlisaal ei olnudki ja kontsertsaal, vaid me me lihtsalt võtsime ta siis tegime temast kontsert, seal tal seal külm ja ja pime ja, ja ei olnud võimalik üldse, nüüd praegu on ta kontsertsaalis kujunenud. See oli meil niisugune oma laadite võtmine teil siis me tihtipeale eriti kevadet, kui meelde tulid, kevad jälle hakkas ja ja, ja üldiselt niukseid stiilipuhtalt ka on mulle alati meeldinud. Ma tean, et mul on väga palju ette heidetud seda, et nad laudin toored ja nad ei olegi küpsed ja nad ei ole perfektselt omandatud. Mina leian, et Kurlal on kunst. Ja kunstis peab olema ikka kergelt süda alati värisema. Tagasi tuled tuleks siis niimoodi. Et ta mõjub endale, mõjub teistele, või ta siis on lihtsalt niisugune harilik täitlejatega, missuguseid alati ei saa, aga kui need hetked on kui hästi tunned terve koor ja kõik publik on sinu näpu otsas? Vot need on need, mille pärast üldse maksab. Kuulete katkendit Mozarti missa, Breivisest, leedu kaastegelikult, Tallinna muusikakooli kammerorkester. Sents Männa on see mees, kes on teinud ära tohutu töö mitte ainult lüüra koori vaid kogu Saaremaa koorilaulutraditsioonide uurimisel, jäädvustamisel. Millal ja kuidas sai teist lüüra laulja? Ma tegelikult tulin meeskoori laulma, kuna siin asutati jälle laulma meeskooriosa ja nii väike arv mehi oli eriti peenikest, vedenurite puudus oli suur ja siis sõbrad. Ajalehe kaudu käiski ka kutsumine, aga see vaatasid nagu siin ajalehe kaudu ei tule kedagi, kukuvad üksteise õlul nagu 11 kutsusime siis ja kutsuti ka mind. Kuna olime kuskil 11 kuulnud ja koos laulnud küla peal ja linna peal. No ja siis 56. aastal tuligi nõndamoodi, et esimest tenorit tuli toetama tulla. Aga siis oli sealsamas kohe selle samal õhtul öeldi, et Need, mehed, kes tulid meeskoori, laulavad segakooris, see käis kohe rõngas, pane nii kui linna sedasama nõksuga, meil ei jäänud muud üle, kui tuleb siis nagu kaasadest ilusad daamid tulid kohe sealt uksest sisse. Siis olid ju. Tegelikult me teame ülistuslaulud suurte loosungite all suure juhi õpetaja Stalini auks ja võrdlemisi niuksed laulud, mis muidugi võtsid meie käest palju aega, aga me saime ikkagi väga ukselahenduse, et ikkagi tuli sisse neid koorilaulja pärlteoseid. Ja see hoidis meid koos, kuna meil oli niisugust meestega ja naistega tegemist, kes ma võtsin nagu kõike ületavana siin oli vahepeal väga palju niukseid tuurimis, täitsa raputasid ja halb on meenutada tänase päevaga. Ta on hea öelda, et siiski suutsin vastu pidada. Ja 100 on nüüd käes. Olen natuke neid aegu uurinud Saaremaal laulnud koorid territoriaalselt 58. kohas. Ma ei räägi siin kirikukooli, koorid, aga praegus. Mis me siis räägime? Raevus laulab kolmes kohastanud karjas, taritus jäljendas segakoorile. Paljudel kooridel on siiski olnud probleemiks uute lauljate juurdekasv. Kui vaadates teie koori, siis viimastel aastatel on tublisti noori lauljaid juurde tulnud. No ja see on tore lugu, tuligi selline tore inimene nagu Ludmilla Wool 1007. aastal ja see on tema teene, et meil koorison noori Minu nimi on neli sannes. Laulame ülakooris enne sõjaväge üks aasta ja pärast sõjaväge tuleb ka neid üks aasta ära. Ühesõnaga kokku kaks aastat. Kas enne laulsite ka mõnes ansamblis või kooris või oli lüüra esimene koht kuste lauluga tegelema hakkasite? Päris esimene ei olnud, kuna enne sai lauldud Kingissepa teises keskkoolis koolinoortekooris segakooris. Aga pärast Ludmilla toon endine lüüra dirigent, siis nagu kutsus meid võõrasse, tulime sinna laulu. Mis toob siis uusi ja noori lauljaid sellesse koori ja mis neid selle kollektiiviga seob? Kõige rohkem ost ehk laul, ma arvan nii, sest et inimene, kes laulab, tuleb laulustajagasvalt nõnu. Laulmine on üldse see, mis eesti rahvast on kogu aeg nagu ühendanda. Eriti noortides on väga populaarseks muutunud koorilaul vist viimasel ajal. Anti Marguste teksti autorid Hendrik Lindepuu ingel Tael Pisama juhatab Svetlana keelt. Nüüd aga lüüra tänasest päevast koori president Ülo Roos. Kooris on praegu 55 lauljat ja põhiliselt on koor nagu. Kodanike igast eluvaldkonnast. Meil on arste, õpetajaid, põllumehi, kolhoosnike ehitajaid, nii et väga tore, tore kiri, seltskond on meil koos. Ja muidu ei koori tuumik oleks nagu 24 inimest, kes on laulnud kooris üle üle 12 aasta. Nendest kaheksa inimest on laulnud üle 30 aasta. Ma julgeksin neid ette lugeda. Tasalutsia nut Hilda nud Verner Teder, Milvi Teder, Endel Männa, Henri Allik, Arno kallus, Ants Monkimanto. Ülejäänud rahvas on nagu olnud siis vähem aega kooris. Eriti kooridistsipliin on väga heaks läinud viimase dirigendi, kes Vetla najal ja muidugi lauluarmastuse sellele rahvale sistesse toon neli. Ja kahjuks tema tervis nagu ütles alt ära. Ta ei saanud meiega tööd teha, aga väga-väga nii tugevalt tuli kohe selle koha peale praegune dirigent Geert Svetlana ja neil on tuline hea meel, et koor käib väga hästi koos praegu põhiliselt ikka laulu, armastus on see, mis hoiab need inimesed koos. Ja vastastikune sümpaatia lauljate ja dirigendi vahel on minu arvates kõige tähtsam asi. Sest et see distsiplineerib inimest, kuidas ta tahab teistele head teha. Nii kuidas ta tahab midagi nagu oma kollektiivi heaks anda. Rink öönid tuleb jälle. Lisaks laulule kujundab koori oma näo kahtlemata ka tema siseelu. Põhimõtteliselt peab olema kooril ikkagi üritusi, väljasõidud sel aastal on plaanis, on seal hekisõit siis Lõuna-Eesti laulupidu ja kindral sed, kui kooril ei ole sõite väljapoole ütleme Saaremaad väljapoole Eestimaad. Peab olema mingi pidepunkt, mille peale inimene mõtleb ja mille nimel ta harjutab. Kui Seppide kaob ära, siis ainult esinemine annab siiski sama palju kui ütleme, eks nii tuge, kuu aega, tööd, sest juba see sisepinge, see distsiplineerib inimest niivõrd palju, et see annab juurde. Muidugi me ei ole saanud selle suure saiatüki kallale. Me ei ole saanud siin liidu kontsertreise nagu ost, põhiliselt tuleb välja, nii et kui sa tahad kusagile minna, siis pead ise need asjad korda ka tegema. Läti rahvalaul, mattan mure, juhatab Svetlana keelt. Ludmilla toon on see inimene, kellele ollakse tänulikud ka noorte lauljate järelkasvu eest. Tema endistest õpilastest on tänaseks saanud koorilauljad. Svetlana Geerti juhendamisel tegutseb nüüd kooris noortest meestest koosnev kvartett selle kvarteti esituses kuulata Soome rahvalaulu mälestus pühajärvelt klaveril rei Norn. Svetlana Geert alustas tööd lüüra kooriga just vastutusrikkal 100. juubelihooajal. Oma taotluse realiseerida oskava dirigendina on ta võitnud nii noorte kui ka staažikate lauljate lugupidamise. Möödunud aasta novembris toimunud Eestimaa segakooride võistulaulmisel pääses lüüra lõppvooru, kus edestas punktide arvestuses mitmeidki tunnustatud segakoore. Lüüra kaitses auga esimest kategooriat ja rahvakollektiivi nimetust. Lisaks saadi eripreemia Alo Ritsingu laulu hea esituse eest. Rei Norn kultuuriosakonna juhataja, mis iseloomustab tänast, nüüd juba 100 aasta vanust segakoori lüüra. No mina võiksin rääkida perioodi, mis hõlmab kuskil viimased 13 14 aastat, selle ajavahemik, millal ma ise Saaremaal olen olnud ja pidevalt siis ka lüürot jälginud. Nüüd on alati olnud minu meelest teatud etalonkoor Saaremaal. On olnud erinevaid lüüra koosseise, kuid ikka on need iseloomustanud genolaulukultuur tahtmine laulda. Ja minu meelest on nendel ka olnud üks hea eelis, nendel on dirigentidega vedanud. Mina peaksin luurad tänama selle eest et nad läbi kõikide nende võitluste, mis sellel taidluskooril siiski tuleb pidada oma eksisteerimise eest läbi kõikide nende raskuste ja, ja on nad suutnud ikkagi jääda kokku ja on jõudnud oma sajaaastasele juubeli kinnisele taas uue kvaliteediga. Eks ta ongi, 100 aastat ikka tähendab seda, et koori on suudetud hoida koos ja seal on ka kollektiivile omad kindlad suured traditsioonid, mis on kantud sest aasta jooksul edasi lähevad nad kindlasti jätkuvalt edasi. Cyrillus Kreegi seatud eesti rahvalaul vana mees kõndis metsa. Svetlana keelt, mis alusel oli kokku pandud juubelikontserdikava Kontsert koosnes neil kolmest osast. Esimene osa, püüdsime siis vanameistrite teosed ette kanda põhisides eesti klassikat, teine osa oli rahvalik, ütleme niimoodi, kus siis koorseiga natuke tantsida. Ja kolmas osa siis ütleme nii, et kaasaegsed rohkem, kes praeguni tegev heliloojad ja nende noored autorid põhiselt. Kui nüüd rääkida edaspidistest plaanidest, siis mis on teil ees ja kas te olete mõelnud ka tänavusele hooajale? Mõeldud on, ees on Läti reis, siis on meil juunikuus Intsikurmus, segakooride laulupidu. Ja ega laulupeod ära ei lõpe meie jaoks, siis tuleb meile siin Sõrve laulupidu, 125 sõrulaste kokkutulek. Ja ma arvan, et suvel võib-olla see asi lihtsalt, aga kui me just meie omas lossi see idee kontserti, aga sügisel tahaks kindlasti juba ka mandrimaale sõita, eks me seda siis otsustada, kuhu. Kui nüüd lõpetuseks midagi koorile soovida, siis teie kui peadirigent, mida te sooviksite oma koorile? No ma arvan, et minu jaoks on sellel kooril olemas tegelikult ju kõik ta on küllaltki paindlik, kooriana tulevad ilusasti järgi ja, ja võib-olla lihtsalt seda, et nad oleksid täpselt sama särtsakad ja toredad, nagu nad olid täna ja üldse proovida seal olnud. Karl August Hermann ise koori juhatab Svetlana Keer. Igast kontserdist saab koorilauljale osaks rõõm. See rõõm on seda suurem, mida paremini laulud õnnestuvad. Juubelikontserdil oli lauljate ja kuulajate rõõm ühine. Ei saa sõnades edasi anda seda erilist, südamlikku ja ühtekuuluvustundest kantud õhkkonda. Seda rõõmu ja siirust, mis peegeldus lauljate, publiku ja tänases saates kõnelenud silmades. See oli vaid väga põgus pilguheit Saaremaa lüüra sajandi pikkusesse minevikku ja tänapäeva. Sügav lugupidamine nendele saarlastele selle järjepidevuse eest. Palun.