Teile laulab Tallinna seitsmenda keskkooli kammerkoor Tiia lõitme juhatusel. Ja me laulame tilineli laulu. Esimene on traditsionaal manus tantsinud jäi ja see laul jutustab sellest, kuidas ühel leer on homme esimene tantsimise päev. Teine on spirituaal Lill, David, leian Haapja, see laulan väikesest Taavetist ja koletist. Rahmaninovi Ave Maria. Nüüd oleme kuulanud ära Tallinna seitsmenda keskkooli kammerkoori kontserdi ja tahame natukene juttu ajada õpetaja Tiia Loitmega. Minul on selline mulje jäänud, et selles toolis armastatakse laulu ja et armastatakse selles koolis laulda. Kuidas arvata teie, kes te kooris laulate? Meie õpetas, on sisestatud kõik sellised fantastilised omadused, mida muusikapedagoogile, sest see energiamaht, mida ta oma kooli tulles sellele ei suuda üldse ära ammendada. Lingis kooli laulutunnid toimuvad tavaliselt niimoodi 70 tunni aeg, kus kõik on juba väsinud, kõigil pea keemiavalemite matemaatikat täis. Aga tulla sinna muusikaklassi, haarad, noodi loed läbi, hakkad laulma ja et endale palju kergemaks, tuleb energiat juurde. Nii et õpetaja annab energiat ära. Aga samas ta nagu ise kaotsi nagu midagi. Te ei saa aru sellest, kui ma lähen koju, sest sisse siis esimeseks, kõigepealt tund aega, mõtlen, et piss sel päeval toimus, siis puhkan ja tõusin üles kuskil kella 10 ajal. Ja siis hakkan öösel ise muusikat kuulama või lugema, nii et ma heidan magama kuskil kell kaks või kell üks. Näiteks näiteks kuidas. Tegelikult, ega ma ju ei tea ju, kuidas sul neid laulusõnu õpetan, sest mina õpetan sulle niimoodi, et nad sulle eluks ajaks meelde jääks ja kuidagi meelest ära ei lähe. Kvaradil lambist siis ma ütlen, et see on päike või on ta konnakene või midagi muud taolist. Tegelikult me teeme üpris palju liigutustega. Pate praegu mul tuli meelde, sest me teeme neid liigutusi, aga nii nagu esimeses klassis ja täna olime esimeses klassis, kus elu selgeks ei saadud ja ma olin aasta siis, sest ma tahtsin kohe näidata, kus on maja katus ja kiisukõrvad ja ükskord selle seeria läbi teha. Ja need sõnad on tõesti meeles, sõnadest saime minid mingisuguse biiti, kuidas see käib, kuidas muusika meelde jääb? Muusikaga on niimoodi, kui sinna kooli tuled ja muusikast seal, kus midagi ei mõika hakata kohe esimesest päevast käima koorilaulus ja ja mitu korda nädalas ja laulma ja õppima ja kuulama muusikat, nii et igal juhul tahad või ei taha hakata armastama. Sina lähed Ellerheina laulge. Kusjuures see oli niimoodi, et tuli õpetaja, Lotme pani mind armastama koorilaulu siis arvasid, et tal olid. Kas ma tahan minna Ellergine laulma ja siis ma läksin enne siin on olnud. See oli hoopis niipidi, südamliku kaob. Kooli ma läksin pärast konservatooriumi lõpetamist ja keegi ei arvanud, et ma võiks muusikaõpetajaks hakata, ma ise ka ei arvanud. Tegelikult siis ma õppisin, et omal ajal eerika Franso juures ta oli väga hea pianist tegelikult ja propageeris eesti muusikat, nii et kui lastele tol ajal muusikakoolides tundus eesti muusika võõras siis ta väga palju mängis raadiost klindides ja kuidagi oskas seda meile väga omaseks teha. Tema laul Männile olnud väga sügavalt südames. Et kui ta mõnikord meile koju tuli, see oli suur sündmus, siis ma alati palusin, et mängige, palun jälle laul Männile ja kuidagi niukene. Ärge õõtsumine seal mulle väga hästi mõjus. Aga pärast jah, et ma üldse muusikaõpetajaks hakkasin seal väga laiaks mu meelest. Mis oli siis ajendiks? Ma olin sunnitud jätma pooleli muusikaõpingud omal ajal klaveri ja kui ma siis uuesti alustasin teist korda, siis ma anti mulle valida kas teooria või koorijuhtimine, ma mõtlesin, et teooria kõlab kuivalt, siis on nagu koiliblika lend kuskilt villaste asjade vahel. Ma ütlesin, et see tundub väga, kuid, kuna see teooria praegu mõtlen, et minust oleks saanud üpris teoreetik, sest ma armastan urgitseda põhjalikult igasuguste asjade kallal, vaidlen tuliselt elementaarteooria probleemide üle, nii et ma võiksin nüüd hakata teoreetikuks, kui ma pensionile jään. Me laulame väga paljudes kehtestada, mis keelt iseõppinud. Inglise keel nende laulude järgi ei ole. Ma tegin isegi konservatooriumis riigieksami inglise keeles ja siis ma õppisin soome keelt, keeltekursused ja kordasin uuesti inglise keelt. Vanas eas on see õppimine kuidagi läheb lihtsamalt, kui sa viiendas klassis oma lõppisi vesta läheb, kuidagi olnud õpetaja jaoks õpitud ja väga palju läheb lend, on see ju nii on, ta on praegu, kus teadlikult õpid, siis. Miks sa seda arvad? Kas ma niukse mulje jätnud üldse? Mulle meeldib absoluutselt kõik sead. Väga meeldib mulle. Ikka meeldib, ikka, meeldib sellepärast, et õepojad on mul hullud, need kinnistavad jäägitult kõike, seal on lihtsalt maast laeni linte. Nad muide harivad mind ka selles osas, kas te pole kunagi tahtnud maale elama? Amar, ma elan suvel, niipea kui ma linnas pääsem, olen ma kohe maali ikka päris ehtsalt Läänemaal, mina teen suvel kõvad tööd kõvasti. Nii et kõik need rakud, need on praegu olemas, käest ma olen rõõmus selle üle kuidagi, et ma jaksan tulevikule mõtlevat tulevikku suhteliselt selge, ma kavatsen ära surra omal ajal. Ja sinnamaani ma lihtsalt filosa veerin sel teemal sest esiteks on minusuguseid juba väga palju kuskil teises ilmakaares juba ees. Mõnikord tulevad niuksed huvitavat signaali. On väga palju raamatut nende asjade kohta kogu selle müsteerimisele kohta. Ja see on omaette maailm, mida on ka kohati siin näha. Ja mida ma näen, niukseid, noh, ma ei oska teile selgitada seda. Aga kohati tundub see maailm isegi väga tühisena selle kõrval, milliseid andmeid on kogunenud endale, et tegelikult tahavad vahepeal isegi juba praegu tahaks kuskilt ära käia ja siis jälle tagasi tulla. Niuksed, keerulised asjad. Eelistada, millele? On teil oma, siis ta? Ei, mul ei ole süsteemi. Ma olen küllalt totralt hüplev isiksus. Liialt võib-olla võiks olla siis võib-olla kujuneb välja kuskil kuma. Aga võib-olla ma ise tea, tähendab, on palju asju, mis ma teiste inimeste kaudu olen saanud teada, et ma olen niuke niuke. Näiteks elektrivastu, ma olen täitsa lootusetult lõpp inimene. Isegi siin sellel põranda peal on mul kohutavalt halb seista, tegelikult sellepärast ma tammu vaikselt, seda ma sain teada teiste inimeste kaudu. Lätis on inimesed, kes on tegelikult niisuguste elektri vastu kas tundlikud või midagi taolist, siit on öeldud, et, et ma ei tohi või tähendab see bioväli on väga suur. Läti leiad ja siis ma sain ka teada, et sellepärast ma saanud, kelle tunde anda, et tegelikult on niisugune välimis, ühtub nende väljaga. Sellepärast, tähendab üliõpilased saavad teada, et mida ma teinud olen, et tunnis ei ole lärm iialgi, tähendab kaua läks aega, ennem kui ma sain lärmi maha või taolist, seda ei ole iialgi mul olnud. Et ma olen tunnis ja, ja ma olen lihtsalt tunnen end halvasti sellepärast et lihtsalt nende kuude või midagi taolist. Helistas, et kust tuleb selline üleinimlik võime siduda omavahel fantastiliselt erinevaid jututeemasid ja saada neist lauset. Ma ei tea, see ei ole minu teha, aga tähendab mina tean kindlalt, et sa saad nendest lausetest aru, saame aru, et see ongi ise komadelt, tähendab nüüd ma võiksin sinu käest küsida, et kuidas sa saad nendest lausetest aru, enne tuli õppida, ennem läks tükk aega aega. Aga, aga näiteks praegu ma võin sulle selliselt keerata, laused tulevad iseenesest, aga ma tean, et sa saad nendest paremini aru, kui see lause oleks väga õige, muide sellel lausel on niuksed nüansside juures niuksed huvitavad, tahate teada, miks ma täna siia tulin, muide taate keegi ei küsi, küsi mu käest, miks ma täna siia tulin? Täna siia nii sellepärast, et näidata neile, kui raske tegelikult laulda on ja ma tegin nüüd seda teie najal teie närvide najal ja ka selle lindistuse, sest nüüd, kui see imekamp muide tagasi läheb uuesti kooli, siis nad taipavad, kui palju on vaja tööd teha, et see asi Lintelleks sünge töö, et asi oleks puhas. Ellerheina lauljad, kes siin praegu hulgas on, näiteks puhtalt laulaksid, see kokku läheb ja nõnda edasi ja ma tean ka, et nad hakkavad vähe korralikumalt käima, kust tulevad fantastilised omased omadused. Kas teil olid perekonnas juba ennem või vanaisa vanavanaisa, senine terand perekonnas mul erilist viga ei olnud, tegelikult. Normaalne perekond, vanavanaisa on mul rootslane aga tegelikult on niimoodi, et mu mõlemad tähendab nii ema poolt kui isa poolt inimesed on saarte peal elanud, tähendab vana vana vana vana üks Läänemaal, teine Hiiumaal. Ja tormisel öödel käidi soola toomas, igal juhul läks sealt kuskilt Rootsist või midagi taolist ja siis mõnikord toodiga inimesi sinna. Ja. Aga kui te üldse käite, miks maal käinud, seal on teistmoodi suuvärgiga inimesed? Nad räägivad väga avalikult, väga huvitavalt ja väga nii naljakate saart koos Läänemaa ja Hiiumaal ja veel mõni siis kokku tuleb ju täielik. Siis ma olen selle võrra veel rikkam, kuna ma olen kahelt poolt Läänemaa ja Hiiumaa, eks te kuulake neid vanainimesi, tasub kuulata. Üheksakümneaastane inimene, sa arvad, et ta nurgas, et ta on lihtsalt mingi vana Marisa loomana Kustas. Aga tegelikult need on väga suured isiksused tegelikult omaette räägivad huvitavaid jutte ja põneva tekstiga. Kas teile meeldib vaadata Eesti multifilm, mida te nendest arvate üldse? Ma ei tea mulle mõned sõbrad, Priit Pärn näiteks. Ja alguses need tundusid jõle naljakad olema, kuidagi. Mulle meeldivad küllaltki filoso, sellised on nad. Mõni on küll päris hull. Naksitrallid käe kunagi õudusfilmi. Ma ei tea, kas on Rein Raamat veel, kes on joonistanud seal oma temaga, ma olin ka lähemalt kokku puutunud, tähendab, kui juba hakkab isiksus ja joonistamine kokku, tähendab, et oled inimesega Kaise tutta, siis ta mõnikord räägib, nendest filmidest saab paremini aru saama. Miks ma sündisin või? Tallinnas ma sündisin ja käisin laste muusikakoolis. Laste muusikakoolis on üks kole mentaliteet, aga nii palju, kui meil on laste muusikakoolis inimesi, siis on niimoodi, et mina pean muusika inimesega siis, kui ta tahab teistele väljendada, ennast esineda, tingimata esineda. Kaks inimest on olnud, kes on, panid mind istuma, kuule, ma mängin siis olema, õppisin selle pala ära, see pole talle tegelikult väga selge, aga ta esineb sellega. Aga muusikakoolides kuidagi propageeritakse niukseid. Kalad unustatakse ja teised ei ole veel valmis. Ja nii palju, kui on üks kümmekond tükki, kõik reas, üks pala on unustatud, teine ei ole veel valmis. Ja kui avan kava, klaverikaane bändi, midagi, kohati on ka üks nii-öelda minu õpetaja ei luba esineda, kui ta ise ei ole kõrval. Aga teiseks ikka kukub haledalt välja, et ei esine, tähendab, muusikakoolid peaksid rohkem propageerima oma lastele, leidma esimeses võimalusi ja selle lapsepõlves õpitud pala, seda tuleb mängida veel viis aastat ja kuus ja 10 aastat ikka sedasama ühte pala ainult erinevatele inimestele. Kuripatt on see, et nad lihtsalt ainult eksamist eksamini õpivad. Milline on üldse perekonna osa teie elus olnud? Olen ekstra välja valitud selleks, et kogu aja midagi juhtuks, tähendab, ma ise võtan seda naljana, kuigi juhtuvad kohutavad katastroofid kogu aja. Mu kodu on olnud väga mitmes kohas kuni 14 aastani, sellepärast et mul on väga korralik vanematekodu, kus olid ka omad traditsioonid ja oma mööbel ja kõik see põles ära. Ja minu esimesest klaverist jäi järgi jalutaks traadipundar. Siis juhtus veel üks pauk ja veel üks pauk, nii et tegelikult on meiega perekond killustatud olnud. Ja ma olen ise väga tugevasti tööd teinud ja väga iseseisev olnud. Tähendab, isa oli 39 aastane, kui ta suri. Ja sellest ajast peale olen ma isegi olnud ka kohati mingisugune perekonnapea ja nõuandja oma õdedele ja õetan, nooremad õed on nooremad. Jah, nüüd on nad kõik, me oleme ise võidelda oma oma eksisteerimise eest. Ja sellepärast muidugi ma, kui ma vaatan, et noored ei saa üht või teist asja tehtud või käterdavad, siis ma lähen hulluks, sellepärast et kui selle asemel võtab hoolijatestada teise kohta, hakkab ta seda tooli omale pähe toppima ja siis läheb nagu põrnikas sarvede ees hirmsa kolinaga täna just äsja vahetatud. Kui me siia, siis ma ei saa midagi aru, sest ma mõtlen, et kas emme ei ole näidanud, et toolides läks nii ja mitte naa. Perekond on kogu aja kuidagi kannatada saanud, aga ikkagi püüab koos eksisteerida, aga ikkagi läbi läbi raskuste koos püsinud manit visiidi vahepeal ise. Kust see muusika armastus pärit on teil? No omal ajal oli meil jälle Suurtüki tänaval vana kalamajas, kus nüüd need kaunid vanad majad on, oli meie peremees Einberg temale tytar kiines ja poeg Eerik, sakslanna oli ta. Ja Hiinas mängis iga kord, tähendab, meil oli välja üüritud see kahekordne puumaja. Me olime seal, jänes, mängis iga hommikul klaverit ja ta oli väga uhke seal, ma nägin oma köögiaknast, kuidas teistest härra taga ja väga võluvalt mängis. Vaid jõulude ajal kutsus peremees meid enda juurde kingis igalühel suure piparkoogimingisuguse öökulli ja siis teised jäid seda piparkooki karistama ja mina siis lugesin seda, et proovida mängida, kui ta siines mängis. Ohverdasin kohutavalt, Heines üritas näidata, kuidas heliredelid mängida, kolmassarm alla panna, aga siis ma ei tahtnud, ma klampsisin seal õrnalt edasi ikese liine, seepärast vaatasin lihtsalt emale, et ma tahan minna. Ta on kao samamoodi mängida nagu Tiina Steinberg, huvitav kusseini sisepraegu on. Ja siis ma hakkasin tööle Eerika Franso. Isa oli väga musikaalne, ta mängis ja laulis pilli, joonistas väga hästi. Sugusesse on mul suurem osa kunstnikud, kuidas te iseloomustaksite kammerkoori? Te olete väga armsad inimesed, tegelikult kohutavalt eranditult kõik, nii palju, kui siin on, seda ma nägin ka Värskas, kui kammerkooriga käisime väljas, siis oli lihtsam laulda, sest keegi kolistas tooliga ja mikrofon ei olnud üleval ja ja me laulsime tiigiäärise vesis oli siis laulsime tänaval, kus kalakastid kolisesid, siis oli lihtsam. Aga no lauljatena oleneb ju minust, kas ma korjan viisipidajad kokku või, või mitte. Tähendab, kui intonatsioon on halb, siis on minu süü ja nõnda edasi. Et võiks kuidagi rohkem tööd ja hääleseade peab olema muidugi. Sest koolist on ju suurem osa on ikkagi välja nokitud lauljad sinna-tänna, laste ansamblites. Koolis ei saagi väga palju häid lauljaid. Ja, ja kui ma võtaksin siit nüüd kaheksa inimest kaasa, siis oleks lugu puhas, kaheksa ma tean kindlalt, kes jäävad püsima kõik aga tegelikult mul on väga hea meel, kui täna oli klass täis, tahtsite kõik oma panuse panna öisel ajal laulu sisse. 10 aastat läheb aega, nagu kammerkoor saaks korda, neli aastat on liiga vähe veel. Tol korral, kui see kammerkoor oli olemas, kui ma veel noor olin, siis ta laulis väga hästi, tegelikult. Aga kui te vastu peate veel 10 aastat niimoodi koos käite, siis hakkab midagi tulema, ei paku ansamblisse, kooslaulmine on väga suur, tähtis asi. Hääled sulaksid, kas te kuulis vahel küsiti tema käest midagi või lasete mõnel õpetajal rääkida natukene endast? Ei ole sealjuures või? Ei? Ei, see on muidugi ebaharilik, ma usun, et see on ebaharilik situatsioonid, järsku lubatakse küsida, küsi midagi, ükskõik fakt on see, et neid huvitab üks kui teine, hakkaski juba mingisugused tädi huvi tekkima asja vastu muidugi sellepärast et nende oma õpetajad klassi sai koori ees tunnis. Tema räägib? Mitte teie, kui te vastate. Aga noh, tihti on ju nii, et me ei tea oma õpetajast kui inimesest peaaegu mitte midagi teha, millist tööd ta teeb ja kuidas ta oma tööd teeb. Aga kes ta niisugune on, missugused on tema huvid? Võib-olla isegi tema mõtted. Ma arvan, et teistpidi niimoodi, eks ole, sest mina ei tea neid üksikult. Sest Ma usun, et koor aga üksikult on nad hoopis midagi muud, kui ma kellelegi koht on hoopis teises situatsioonis. Kas kunstiinstituudis, kus ma tihti käin ja vaatan tema joonistatud asju või, või hoopiski sportlasena vaata, mismoodi nad mängivad sulgpalli meie kooli saalis või need spordivõistlustel, mismoodi mõni on tiridamis hoopis kuskil mujal siis avastad muidugi veel lisaks laulmisele juurde väga huvitavat positiivseid asju, neid on tore vaadata, siis ilmselt on rohkem vaja seda usaldust ühelt poolt ja teiselt poolt ja üksteise tundma. Ma õppimist. Täna me natukene saime teada õpetajast inimesest Tiia Loitmist aitäh. Ja meie saate lõpuks kuulame veel ühe laulu.