Seoses Tallinna muusikakeskkooli 25. aastapäevaga meenutavat oli aastaid arenguteed ja selle probleeme kooli vilistlased kaheksandast lennust pianist ja helilooja Rein Rannap ning pianisti ajakirja teater muusika kinotoimetaja Madis Kolk. Tegemist on lennuga, kust võrsunud mitmeid üldtuntud muusikuid. Klassiga, kes alustas kooliteed 1961. aastal. See tähendab muusikakeskkooli asutamise aastal ja lõpetas selle 1972. paljudki impulsid lausa aastate taha, pärinevad kunagiste õpingukaaslaste mõjust üksteisele klassi vaimsest atmosfäärist ja ka ümbritsevast muusikamaailmast mis kuuekümnendatel aastatel väga huvipakkuv oli. Et aga retromeeleolusid tänase päevaga siduda, siis kõlab jutu vahele 70.-te ja 80.-te aastate muusika mitmelt maailmanimega heliloojalt. Hans-Werner Hence Ilvitaliina, Raado, Beato viiulile ja kammerorkestrile. Klassiline treenija Madis. Te olite ju pikki aastaid pinginaabrid? No me saime, kui nüüd õieti maha istutud siia mikrofonidega laua taha suunasin madisega tema õigele kohale, ma mäletan täpselt, kuidas me kõik need kuus aastat keskkoolis istusime, pakun Madis paremal. Ja nüüd on täitsa nagu omaaegne koolitunne loba võid täitsa minna omaaegsetest vaidlustaks. Üldse see niisugune pikk pinginaaber lus ei ole edasises elus sugugi katkenud, vaid noh, Vladi konservatooriumi hiljem Moskvas, aspirantuuris, kus me olime ühiselamukaaslased on see siis praegu sellisel kujul, et ma võin öelda, et mul on tõesti ühest küljest muidugi sõber aga lisaks veel, mis on veel defitsiitsem asi, et mul on kolleeg, kes mõistab minu daatusi suundumusi ja võib-olla selles mõttes on väga meeldiv, kuidas seda mingi naabellust kirjeldud. See lähedus, ma arvan, maksab ka tervesse klassiruumi, sest et kuskilt vaatad siis mõttekaaslased ja paremini mõistjaid nad ikkagi praegugi olema, need, kelle ka omal ajal sai ühes klassiruumis istutud ühes koolis. Nii et selles mõttes oli see muidugi tähtis aeg, mis siis oli ja kuskilt vapp on tunne, et me leid võib-olla siis uduseid, hämaseid ja päris mitteteadvustatud põhinevaid, mis siis olid. Me kallame neid kaasas praegugi ja arvatavasti ka edaspidi. Jah, õhin, vaimustumine ja mingiga protestivad mingi teistmoodi teha püüdmine, kui on välja kujunenud, ma usun, et Meid ühendas meie klassi ja see on innustanud paljusid meie hulgas ka tõesti minema täiesti täiesti oma rajale, nagu Andres Mustonen tegi esimese vanamuusikaansamblis oli valguses ju täiesti tühjale kohale ja vastu väga suurt mittemõistmist võib olla juhuslik. Ma praegu mõtlen, et see autoriteet tol ajal, mis meis protesti tekitas ja kahjuks oma meetoditega nagu mööda hiilis või kuidagi ka kõik koos mööda hiilisime ja ja talle vastutegevust arendasime, seal häid vilju kandnud ja siin siis nimetame ka teisi klassiga Paul Mägi, kes seal väga huvitav Homanaaline improvisaator džässis, dirigendina ennast leidmas. Või ka leidnud, sest ma arvan Muusiku nägemus dirigendina küll olemasoleva filharmoonias ja süsteemi sees, minu meelest on. Peenetundelisem, ja kindlasti ma mõtlen repertuaari tükk maad huvitavam ja diferentseeritud, kui see üldine kullafondi liin. Vast jah, sest seda seda tahate ka ise mängides akadeemilisel kontserditel, nii nagu näiteks Paul dirigeerib sümfooniaorkestrit. Ma mängin Ramsi kontserdit hoolimata sellest välisest, kontsert hakkab ikka pool kaheksa fraks seljas, hoolimata sellest sisemisest tunnetusest, püüame koos muidugi otsida, otsida midagi uut ja väljendamata, kuskil on see ühisnimetaja leitud tõesti. Ma mõtlen näiteks espiretult need tõekspidamised, millest lähtudes ta oma muusikat on teinud. Mul on tunne, et alati ei ole see tagasiside või efekt olnud just see, mille peale ta on välja läinud. Ma mõtlen, see kirgastumine, puhastumine, selline küpsemine, mida ta muusika tahaks kuulajatelt, ta ei ole kompromissile läinud, on, on seda ikka edasi edasi teinud ja minu meelest praegu on tal just selline päralejõudmise ja selle tõesti suure kontakti kujunemisaeg. Nii et jah, oleks ta mõnest teisest klassist pärit, siis võib-olla tal ei oleks, seda asja võib ka nõnda kokku võtta. Ta on Urmas hulk meie klassi vaimu alla kohandatav, ma mõtlen, see, kuidas ta on samamoodi oma muusikalise puhtuse liini edendanud kuskilt sedasama, mida releed on teinud. Ma mõtlen, et küsimus polegi konkreetsetes nimedes tegijatest küljest. Ühtedele on muusikaluutuuled soodsamalt olnud ja teistel vähem, nagu see on ka loomulik, aga aga see vaim oli midagi terviklikku ja ma arvan, et kõik me oleme palju saanud. Räägiksime kõigepealt sellest vaimustusest entusiasmist mida me võisime kohata enda ümber ja ka enda sees olles muusikakeskkooli õpilased. Ja mis sellest vaimustusest on praeguseks saanud, kas need püüdlused, eesmärgid, mida me siis püstitasime? Kas need on realiseerunud või on asi hoopis teisiti kujunenud? Ja kas püüdlesid eesmärgid Madisaniliseerunud, mida sa mõtlesid keskkoolis? Ma ei tea, kuidas sinul oli, aga mäletagi nii väga, mingeid konkreetseid püüdlusi või eesmärk ja minu meelest oli see mingi üldine Tountu idealism, mis meid siis valdas üldine suur huvi toimuva ümber Eestis ja väljaspool muusikas ja teistes kunstides, niiet ei saa öelda, et midagi oleks väga teisiti läinud, väga teisiti läinud, aga seal ei olnud eesmärgiks saada suureks kuulsaks muusikuks, hästi ruttu. Keskkooli tervikuna ma mõtlen, võib-olla vanemaid klassi kuskil kuues seitsmes klass rates. Eks tuli vist mingisugune vale ettekujutus muusikaelust ja selle võimalustest koolis minu meelest ja ma kardan, et see roosiline ettekujutus on praegu ka meil kooliõpilast. Mul on selline tunne, et ma olen siiamaani nikutab pisker, kes kujutan ette, et noh, sõna muusikaelu on mulle mingisugune muusika utoopia, oli niisugune tunne, et juba juba kooli viimastel klassides me saame nagu Kuusateks muusikuteks ja, ja kõik see kõiksugused, festivalid ja kontserdid ja klubid ja suhtlemine ja kõik see, mida me noh, nagu kujutlesin endal keskkooli aktiivsematel aastatel ja mida mingil määral me niisuguse aktiivsusega endale lõime, selle illusiooni, nagu need oleks. Sellisena ma kujutasin kogu elu, aga, aga nüüd on juba nii palju aastaid mööda läinud ja kuidagi niisugune. Aga vaikne ja rahulik ja. Eneseväljendusvormid olid tol ajal, kui õppisime, kui kujunesime. Kas need, mida otsisime, kas me neid leidsime ka? Siis tegelikult ju vist see kõike teha, mida, mida tahtsime, siis siis rahuldas meid see, kui me saime lihtsalt katsetada oma kooliklassi lõikes, see on meie jaoks kogu kogu maailma mudel, oli see klass tähele, kui me midagi klassi siseselt ütleme vaheajal, eks ole, kui panime vaheajal musitseerisime või peale tunde võid koolisisesel kontserdil me saime siis need asjad valmis mõelda ja, ja ette kanda ja me saime sellest juba mingisuguse tagasisideme ja rahule, jah, Teo tagasisideme, kuivõrd oli palju huvitavaid inimesi, kes avaldasid oma mõtet, et kuna noh, nii tihedalt tulime kuidagi kollektiivselt paljud meist olime kursis ja olime kuidagi pulsi sees toimuva pulsi sees siis vot see, mis sa ütlesid, maailm, see võib olla hoidiski meid lahus, nägemast, tegelikult seda, mis olukord oli sees, mis on praegu, et meil oli oma mingisugune aed olemas, eks ole, ja ja seal oli huvitav olla muusikaaja, sellest ongi välja tulnud üks muusikaad, hards, eks ole, Andres Mustonen, oma tookordse ideaalse muusika aia osanudki kuidagi alles jätta selle tõttu, et ta on ümbritsenud endast umbes niukse klassi suuruse inimeste kollektiiviga, kus on siis, eks ole teineteise mõistmine teinendisse toetus vot nii nagu oli meil omale klassika, Ma pinnas on selle tõttu viljakas, eks ole seal selles aia varjus. Aga, aga mul on küll villem, niisugune tunne on saaks juba konservatooriumi algusest peale, nagu see pinnas tund hiljem enam niisugune selle tõttu, et ei olnud kõrval, vot neid teisi teisi taimi nagu toetamas ja kuidagi Kaana kuidagi üksik ja kuiv tuule on see asi, et solistile vähemalt on praegu näiteks sind, kes erineb standarditest, on ilma sellise aiataja toetajate ringita on raske või peaaegu võimetu oma soovitud mõtteid teoks teha, sellepärast et minu meelest sina, pianistina näiteks sul on kuskilt seesama vaimses ja samasugune muusikataju ja muusika funktsioon maanias nagu Hartusel, aga aga lihtsalt sa üksi selle masinavärgi vastu saab palju halvemini. Te rääkisite praegu oma klassikaaslaste mõjust ja selle klassi kollektiivsuse mõjust üksikutele liikmetele, aga noh, oli ka ju kindlasti teisi mõjusid üleüldse noh, mida nagu keskkonnaks võiks nimetada võib-olla mõningad üksikud õppejõud või siis koolisüsteem tervikuna peale selle loomulikult kontserdid ja kuidas see kõik mõjutas veel peale selle, mis nüüd sai siin öeldud? Tõepoolest on niimoodi, et kooliaeg oli väga huvitav aeg, mis aga palju andis, andis väga palju kooliga seoses, kusjuures kõik see, mis meeles, on näiteks minul ja ma kardan, et Triinul veel rohkem kõik see, mis on meeles huvitava, põneva, sellena, mis praegugi kuidagi mind aitab, see on tõepoolest see, mis oli, oli see, mis oli kooliväline ja tähendab huvitavad inimesed, et ma mõtlen kaasõpilased, kellega suheldes nii 11 aidates ja samal ajal ka võib-olla vaieldi kuskil võideldes, aga ikka edasi liikudes väga palju kasulikku saia olid näiteks ma mäletan, suusalaagrid või suvematkad, mis on eredalt meeles, olid vahetunnid, kus toimus igasugust ja, ja klaverit sai piinatud ja olid mingi töised vaidlused, igasuguseid asju. Et reaalaineid näiteks, et see oli nagu mingi müür meie nina ees, kust meid püüti läbi suruda, ütleme näiteks, et armastuse hoolega püüti meid läbi suruda, aga nööri ikka müüriks ja see oli paras vaev meile. Ja kindlasti oli see vaev neile, kes meid sinna suunasid. Ja tegelikult minu meelest me ei tundnud, kuigi viited muusikutena sealt välja koolist. Tähendab, ma tunnen väga suurt selle hariduse puudust, mida oleks muusika inimesena vaja. Kas sa arvad seda, et näiteks fantaasiat arendavate distsipliinide panoraam peaks olema laiem? Ma arvan, et mul oleks kindlasti rohkem pidanud õppima keeli, sellepärast keelte puudust tunneb kogu aeg vahetpidamata ja kusjuures keeli erikooli tasemel, erikooli intensiivsusega, mitut keelt. Muide, kui räägitakse, et matemaatika on ajude gümnastika, on küll, aga ma arvan, et näiteks ladina keel oleks parem ajude gümnastika olnud. Siis ma arvan, et meil ei antud üldse silmaringi ja praeguseks on, ma arvan, igalühel nii palju, kui see vaeva kandadele tulnud ise meile ei antud üldse silmaringi kunstide ja kultuuri minevikku. Tähendab see ausalt öeldes tõesti naeruväärne ajaloohulk, mis meile ette nähtud oli, põhiliselt majandus oli see, eks ole, poliitika küllalt ühekülgselt nähtud mida anti, aga kultuuriajalugu kunstide ajalugu, seda üldse ei olnud, siis küll kuluks ära silmaringi jaoks teiste kunstide mingi kokkupuude nende praktikaga. Jälle meil oli, kas siis tõesti mingiks selliseks gümnastikaks oli joonestamine, aga ei olnud joonistamist, ma sain ju tegelikult absurd, eks maalimine, maalimine, värvidega teater, samuti peaks olema praktiline kokkupuude teatriga arvatavasti moderdamine, sunniviisiline, ma arvan kindlasti, sest et pakulatiivne paar tükki tegeleb, võib-olla need on ikka loiutavalised, eks ole, keegi ausalt, muidu Fagultatiivne asi ei ole mingi lahendus, et just nimelt nüüd vajalik Need asjad peavad olema programmis sees ja see programm on nagunii nii tihed lihtsalt fakultatiivselt oli meil võimalus ka seal ütleme, inglise keelt õppida praktiliselt kui tunnid, kes siin nagu ma mäletan, kaheksandas klassis ühel päeval hommikul kella kaheksast õhtul kaheksani tunnid, rääkimata ütlemisest, siis pakultatiivne niukseks ja nii nagu me praegu ette kujutanud, mul on tunne, et Bachi, Haydni kooripoistele ja veel on olnud hiljem suudetakse erinevateks saanud, kes on vanasti kuskil kloostri või kirikukooris laulnud, ühtlasi saanud seal mingit haridust, et nemad olid universaalsemat kultuuriinimesed kui meie, sest et nad õppisid mitmesuguseid muusikapraktikaid ja tehnoloogiat väga intensiivselt ja nad ei raisanud aega sellele. No siin oli juttu sellest, et kuivõrd need meie mõtted on muutunud sellest kooliajast praeguseni harjutama suhtumises sellesse, mida õppida ja mida mitte noh, minul küll muutunud ei ole nii nagu me seal viies kuues klass seal kaklesime, võitlesime nende reaalainete õpetajatega, kellele kahjuks koolis administratiivsetel põhjustel kuulus ülemvõim, võitlesime nendega, me ütlesime, et tõesti me tahame saada muusikuteks. Me tahame tegeleda muusikaga, kunstiga kultuuriga. Aga, aga see hirmus surve keemia, füüsika, Arktika poolt, see lihtsalt häiris neid ja, ja oli kuidagi mittevajalik, selline lähenemine hajule teadmistele nagu need ained pakkusid. Ja tõesti noh, me õppisime neid nii, ainult et noh, kuskilt maha kirjutades või hetkeks pähe kohe unustades ja, ja oleme ära unustanud, ainult mäletan seda piinarikast istumist nendest tunnustest, mida me püüdsime leevendada, siis omavahelise lobisemise või lugemisega. Aga, aga mitte midagi pole meelde jäänudki, pole ka mitte midagi, seda elus tekkinud nihukest momenti. Et, et noh, seda oleks võinud õppida või videod, ainult eks ole, keeled, mis nüüd siis kannatasin, noh, nendel on lihtsalt vähe rõhku, näiteks geograafia iseenesest väga huvitav, vajalik aine, mille puudust ma kogu aeg tunnen, aga kuidas meie seda õppisime? Ma oletan, ilmselgelt kuidas meil oli Aafrika kultuur kaarti, me pidime pähe õppima sinna joonistama kõik maavarad, mis Aafrikas on, sellisel tasemel oli geograafia, samal ajal teadmata midagi nendest rahvastest nende kultuuris, kes kuskil elab või ütleme loodusest või ütleme, kuidas see loodus välja näeb ja sama asja võib öelda keemia kohta, ei olnud ju mingeid katseid mingeid kokkupuuteid ainetega lihtsalt paberi peale, ainult mida valemit ei tähendab, tuli lihtsalt Luteri, absurdne, üldse tähendab sellisel kujul niivõrd elu kaugelt sellega tegeleda ja teiseks, noh, meile, kui me muusikutele, kes me olime, panime kõik pannud ühele kaardile kõigest loobunud loobusime ju niivõrd varakult juba igasugustest meelelahutust seal kehakultuurist ja ja paljudest asjadest vabal ajal jalutamisest kõigest kõik panime muusikale, suved läbi, harjutasime ja samal ajal ei lasta meil teha seda muusikat vaid vaid, ja oleks siis tõesti natukene midagi kergemat selle tõttu lastud meid läbi, nendes reaalainetes. Ma mäletan, mida tublim ja püüdlikum oli see eriala, seda rohkem kiusati sind vot just selles reaalainetes, nagu, nagu kiuste see ongi see kurb punkt asja juures. See ettekujutus, et kui tore on, et lõpetad muusikakeskkooli ära võid astuda ükskõik millisele teisele erialale. Milleks ausalt öeldes ma arvan, et sellest ka need kannatused ja piinad, vaata, distsipliin on hea asi, arvan mina. Distsipliin on hea asi, kui ta on õige eesmärgi nimel, tähendab mõttekat asjadega distsipliin. No nagu sa ütlesid geograafia kohta, eks ole, või ma arvan, et matemaatikat on ka võib-olla võimalik õpetada loominguliselt, õpetada nõnda, et see annaks midagi muusikule, eks ole, lõpuks palju muusikat tehtud, matemaatiliste mingisuguste mõtete tagajärg, seos tänapäevaga seoses nüüd tõepoolest muusika kunsti erialakultuuriga. Aga Meile õpetati kõiki neid rauaaineid ja ka ajalugu õpetati selle mõttega, nagu seda võiks vajada professionaal, hilisem tähendab Subiti meistri, mingit kitsast spetsialisti algtõdesid, seda meil ju absoluutselt ei ole vaja. Ja selle tõttu ongi, ma arvan, mõtlesin, müür, kuhu meid tõesti nagu buldooseriga vastu lükati selles müüris põhimõtteliselt olid uksed olemas, kust ma oleks huviga võib-olla läbi Ast teha, aga, aga vastavalt sellele spetsiaalse professionaalse kujutelmadele presiidiumis vastu müüri mõtlengi praegu, et mis need uksed oleks endale tegelikult on ju, mida peaks ka õpetama, on elektronmuusika, ütleme, tähendab süntesaatorid oleks niisuguse asjaga seoses või, või mingi muu muusik programmeerimis analüüsimisel mingi loomingust aspitist meile näidatud midagi matemaatikast. François Bernaar mas kompositsioon tšemmalole ja magnetofonilindile korvaar. Selle kokkuvõtteks ma tahaksin esitada veel ühe küsimuse, mis nagu täpsustaks võib-olla neid mõtteid, mis sai välja öeldud millised ikkagi teie arvates peaksid olema proportsioonid nüüd professionaalse isiksuse kujundamise ja kogu selle universaalse hariduse andmise vahel. Ma saan aru, et need ei ole praegu õiged, aga millised need ideaalselt oleksid? Võib-olla keegi arvab, et on õiged, aga meie oma nahal oleme kogenud, et on küll täitsa ei no keegi arva, kui praegu lugeda lehti, siis paistab, et keegi ei arva, et praegu on õige ja kõik räägivad sellest, et et peaks olema väga palju erinevaid variante, diferentseeriti, üldine humanitaarharidus, eks ole, siis üldine reaal ja seal sees veel ütleme, kirjanduse suunas ja võib-olla seal seal teatri kujutava kunsti suunas juba ikkagi lapsest saadik minna. Sest minu arvates, kui keegi inimene on tõesti saanud väga hea haridus, aga ühekülgse hariduse ja kui ta siis leiab, et hoopis mingi teine asi teda vaimust, siis on võimalik üleminek teha väike paus ja kujutavas kunstis näiteks ütleme, küberneetikas ühe, aga kui ei ole mitte ühtegi haridust antud või niisugune üldine üldine Sumamine ja, ja lihtsalt distsipliin distsipliini enda pärast, siis ei tule mitte midagi, kui just ei olevat sellist jonni ja kiuste tegemist nii, nagu meie ajal oli. Sest tõesti me võime rääkida ja räägimegi muusikakeskkoolist kui organisatsioonist ainult halba. Aga meile, näiteks meie klassi kollektiivile mõjus minu arvates tohutu hästi ja võib-olla ainult ainult sellisena saigi see muusikakeskkool meil siiski peadeks tuntud muusikutest, nagu me siin põhjustel on saanud kujundada, tähendab mees oli see protesti vaim oli niivõrd suur, et just kuna suruti peale reaalaineid ja, ja halvustab muusikaga tegelemist, ei lubada seal kontserditel käia kõik nii edasi, et just sellele kiuste Me oma vaimustuse ja tõelise energia suunasime kõik muusika peale, et me ahmusime sealt, kust saime ja fanatismi andumusega tegelesime muusikaga. Ja siin oleks võib-olla paras moment kiita tõesti neid inimesi, kes siis hoolimata sellest kooli üldisest õhkkonnast püüdsid oma oma muusikalisi ained niimoodi kõrgendatud nagu anda näiteks harjuda solfedžo. Vaat see oli distsipliin, see oli mu vabatahtlikult kõige tantsutund, mis ma nädalat pidin olema, istuma seal kolm tundi ja saamavad tõelist ajude loputust otsele Harry otsaga, samuti literatuurne tundides Helju Tauk ja hiljem Tiia Järg. Vähemalt eri gruppide vältel oli, on selline tõeline muusika õppimise atmosfäär, kus me lihtsalt väikse kamba inimestele istusime koos, vaatasime noote, arutasime, seal vestlesime, saime küsida, saime suhelda. See ei olnud mitte lihtsalt niisugune loenguvorm, kus seal noh, kõigile tuleb ühtsele tasemele anda ja mis parata. Paraku võimatu. Rääkides muusikakeskkooli ajast peaks kindlasti paar sõna ütlema ka head sõna ütlema ka meie eesti keele õpetaja Maret sarve kohta kes kuskil juba viiendas klassis jah, meid viis nagu võiks öelda sisse niuksed elavasse kirjandusellu. Näiteks luule tõi ta meie isikliku elu, on kuidagi ta viiendas klassis pani meid isiklikult huvituma imustuma kaasaegsest eesti luulest, ma mäletan seal uurisime, lugesime ja valisime singi, kirjutasin ma ümber seal ja see on väga oluline, tähendab, ütleme mulle kui heliloojale see kokkupuude luulega varakult, mis siis juba viis edasi selleni, et ma hakkasin neid riigistama ja ühesõnaga see see andis midagi. Tegelikult jah, kui nõnda vaadata oli ikka väga palju, tohutud kontrastid olid mustvalged ja tahes-tahtmata säravama poole peal olid just eriala ja kultuuri ja kunstiga seoses olevad ained. Janis Xenakis Jan Cayes Kui meenutada neid, neid karistusi versis. Mul on ikka hästi niimoodi ilmekalt meile siia. Võib-olla see koolis valitsevad niisugust atmosfääri, ma usun, annab ka, jutustas edasi, tähendab harjutasime koolis, klassis, klassid olid lukus ja siis igaüks korda tahtis kuhugi mängima minna, võttis võtme võtmetädi käest. Ja ükskord võttes võtsid, mida ma olin pidevalt võtnud, aga mida seekord just ei tahetud lubada, et, et ei tohi. Seal õpilased harjutades on mingi hea klassi ainult õpetajatele. Andsin siis tagasi selle võtmekooli tädile natukene liiga tormakalt, temperamentne seal nagu oli niimoodi, et ühesõnaga sai lauale pannes kukkus maha see võti, muidugi ma tõesti selle maast üles andsin tädile tagasi. Kuid koolide valgus ja no räägi seda edasi, rääkisin ilmselt juba liialdatuna edasi ja kuulujutuna ta Lewis Lewis vana halvemana kutsutu siis mind kohale õppenõukogus ja seal otsustati järgmist mõõtmendast neli karistus. Ma sain stipendium ära, see selleks välisreis Bulgaariasse pidin sõitma esinema, see keelati ära. Käitumishinne kaheksa k. Käsi aga, aga hull oli, seid keelati ära harjutamine koolimajas kolmeks kuuks. Seekord just põhiliselt kodus olidki pianiino, siis ja koolis oli tiibklaverit põhiliselt just noh, vahetundide ajal juba harjusime pikal vahetunnil siis ärajäänud tundide ajal peale tunde ja sageli pärast kooli sõitsime ekspressiga linna 14-ks, sõime kiiresti ära ja tagasi harjutama, harjutasime kuni 11-ni, kus oli koolimaja lahti, siis juba 18 bussiga, pidime loksuma aeglaselt tagasi. Nii et nii et põhiline töö ja suhtlemine ja proovid ja ka puht erialane harjutamine toimus ju kõik koolimajas. Ja vot need kolm kuud, kus ma pidin salaja hiilima mööda koridore ja otsima klassi, mis on jäänud juhuslikult lukustamata, oli, oli muidugi kurb. Aga võib-olla see sundiski sind veelgi rohkem. Tegema kuna niisugune vait lastele igal igal halval asjal pole halba heata, nagu ütleb vanasõna ja kindlasti kindlasti kõik see protesti vaimis, tekkis selle niisuguse välise ja võimu ja isegi materiaalse vastakse kõik realiseerus just huviga vaimsete asjade kunsti ja eeskätt muusika vastu. Brian Fernifo pala klaverile Ja kui nüüd rääkida veel sellest koolist suhtlemisest ja vahetundidest siis vahetundide ajal ka väga palju olulist juhtus minu meelest, no rääkimata kohe päris viienda klassi alguses, kui me käisime, tund läbime, kogusime ennast vaheldunud, tähendab, seedisime eelmist vahe 1000-ks alles valmistusime järgmiseks, et tõesti kuidagi ei muidugi no vot ja, ja meeles on kuskil täitsa kohabiinaglasse alguses, kui me käisime kuulamas vahetundide ajal teiste klasside vahetunni ajal toimuvad näiteks ma ei mäleta, mis klassis nad olid, nagu oleks väga huvitav klass, kus oli seal Tõnu Naissoo alanga viiulimängija uuritam trompetimängija Paul Oja kontrabassimängija ja nemad mängisid džässi, tähendab, jommisid vahetundide ajal sulid veerand tundi isegi 20 minutit džässkontserdi niivõrd huvitav, mina vastust jälgisime, õppisime õppimise asjasse ja ise hakkasime kohe vahetundidel mängima. Alguses nägi see välja niimoodi, et me mängisime kaheksakesi kaheksal käel, ilmselt neljakesi rohkem klaveri juurde ei mahtunud, mängisime seal Valentina tvist ja muid moelugusid, aga peagi kasvas sellest välja improvisatsioon seal džässi seal eesti rahvaviiside suhtes. Ja lõpuks, kui palju me näiteks Paul Mägiga koos vahetundidel improviseerisime, muidugi lõppes see sellega, et meid viidi siis direktori kabineti ukse taha niimoodi koridori nurka seisma, niimoodi kõikidele näidata, kui, kui pahad lapsed, et nad, eks ole, vahetunnile jalutavaid vaid mängivad klassis. Alles nüüd mõned päevad tagasi, kui me Pauliga Londonis just esinesime just selle täpselt sellesamaga, mis me tegime vahetundide ajal tähendab improviseerimine, klaver, viiul, vaat siis ma just tuletasin seda meelde, et vaat kui huvitav nime mängisin Royal festival hallis, mis on üks Euroopa tähtsamaid kontsertsaale. Mille eest kunagine direktor Jüri plink, eks ole, meid võttis meil turjast kinni ja pani nurka. Aga ma mõtlen, kui hea oli teil seal lahingutingimustes kõik läbi proovida kooli ajal. Et ei mingit hirmu enam. Jah, nüüd tõesti tundsin ennast väga mugavalt ja koduselt sõna. Mida arvate rõõmust muusikas? Praegu valitseb saavutuslik lähenemine muusikale, et ainult see püramiidi tipp loeb midagi, et see, mis püramiidi kõik põhiosa vahe osanud seal nagu kehv või alamõõduline. Aga ma arvan, et kõik ta heidab elu ja kõik on huvitav. Selle tõttu on mingit rõõmu või mõnuasjas palju vähem kui kui ilmselt tasuks ja, ja ka vähem kui võrreldes sellega, mida inimesed oskavad musitseeris rõõmu, eks ole, kuidas ajaloos on olnud musitseerimise puhul alati just see noh, see rõõm muusika tegemisest ja aga seda tohutu väheseks, võib-olla peaks olema rohkem võimalusi lülitada muusikasse erinevaid teid, mitte ainult oma erialapill Narva, et seda rõõmu seda Saska õpetada näidata lihtsalt? Ei, ma arvan ikkagi õpetada õhkkonda, anda mängida rõõmu pärast või mängida muusikas endas sisalduva rõõmu pärast, et mängida, ütleme, tohutu lihvimise ja edasijõudmise pärast. Nojaa, aga rõõmuga käid koos kohe vabadus, täna siis peaks ta muusikategemist õpetama võrratult vabamalt. Vabaduse hulka muide käib ka see, millest sa vist Tiiu hakkasid rääkima, et peaks muusikat tundma mitmest küljest ja tundma mitte üksnes seda ühte pilli, millel raskelt edasi pürgida, vaid tumma ennast kodus vokaal muusikas, tähendab mingi laulmiskogemus peaks olema keelpillikogemus, peaks olema, peaks olema mõõtel mingit vahelduvate koosisugetega ansamblit Meiega erinevates žanrites, ma mõtlesin, et levimuusikat, kuivõrd just selle rahvamuusika, vanamuusika, eriti vanamuusikat ja erinevate maade rahvamuusikuid, huvitav oleks väike India rahvamuusikaansambel, eks ole, ütleme kuskil seal vahetusel tähendab midagi muud, kui, eks ole, paned seal mingi india plaadi peale, kuulad ahah, aga oleks ikka sitta oma näppu alla, keegi natuke suunaks siis hakkaks muusikat avaramalt nägema või näevad tohutu kitsalt enam. Noh, ma ise arvan, et ma näen teda natuke laiemalt kui teised, aga ikka kokkuvõttes võiks veel laiemalt. No vabadus peab millegile toetuma ja kõik need mitmesugused kogemused ja erinevad praktikud, nad laiendaksid selle vabaduse ruumi seda vabadust ja nihukest laiemat suhet muusikaga. Seda Olga otsisime lausa praktikas. Näiteks omal ajal suurt kõmu ja siiamaani palju räägitavat olid ju need häbeningid, mis me tegime keskkooli viimastes klassides nagu initsiaatoriks oli siis viimastes klassides üldse kõige aktiivsem meist Andres Mustonen. Aga me kõik koosneid ühiselt mõtlesime ühiselt, seal komponeerisime erinevaid lõike kuus, kandsime ka ette. Eks üldise õhina väljendusi. Kuuldu oli mälestused ja mõtisklused muusiku haridusteest inimestelt, kes lõpetasid muusikakeskkooli 15 aasta eest. Ka praegu on selle kooli klassid täidetud noorte muusikuks Türgijatega. Oma lennu nimel soovime, et praegustel õpilastel ja tulevastel vilistlastel õnnestuks leida oma muusikaaed kuhu aastat tegi, pärast oleks hea mälestustetiivul lennata.