Erich laid kõigepealt teele, palju õnne sünnipäevaks, aitäh ja et kõik järgmised aastad järgmiste juubeliteni oleks sama teokad kui senised on olnud. Aitäh. Tahaksin teie käest küsida, missugused on olnud ja missugused on teie pere. Sünnipäevad see kevad on 60. kevad ja ja ma pean ütlema, et sünnipäev on olnud alati päikeseline ka siis, kui vahel väljas on vihma sadanud või ilm on tembutanud ja isegi tuult toonud. Sünnipäevad ei ole olnud suured peod. Sünnipäev on olnud perepidu. Sünnipäev on olnud alati meeldejääv pidu, ta on olnud kokkuvõte möödunust ja sihiseadmine tulevikuks. Sünnipäev algas lauluga. Laul, muusika meie perekonnas oli see, mis aitas üle eluraskustest. Siia juurde kuulus kindlasti taadi mõni elu talk ütlemine. Ema lohutussõnad, kui neid vaja oli või ema ergutussõnad. Neid mõlemit läks, vaja, ühine perelauas istumine. Ja ma pean ütlema, kuigi võib-olla alati noh, me oleme ju raske sõja läbi teinud ja kuigi võib-olla alati ei jätkunud kodus võid leivale aga niisugust head ütlemist head sõna. Seda jätkus Milana nii. Ja kust tuli siis viiul teie ellu? Viiul tuli juba väga varakult, siin mängib suurt osa minu esimene õpetaja Jaan Pakk. See on tore mees, väikest kasvu jässakas siilisoenguga. Algul võib-olla märkamatu, aga inimene, kellel oli terav silm ja soe süda mees tavatses koolis ringi käia. Ei tea, millise tunde järgi ta oma õpilasi valis. Ja neid tal oli alati ümber. Ja nii sattusin ka mina eksportima orbiiti. Taight jää peale tunde pisut kauemaks siia, tule tema juurde. Ja siis sattus mulle viiul lõua alla. Ja nii ma hakkasin viiulit mängima. Nii avanes mulle uus maailm, helide maailm, mis on olnud saatjaks nüüd kogu elu. Jaan Pakk, see on kindel viide Rakvere esimesele keskkoolile, mis on andnud meie muusikute perre üksjagu palju tuntuid ja teatud nimesid. Ja minu noorusaastad möödusid Rakveres. See õhkkond oli stimuleeriv. Meie tegime muusikat meie rääkinud muusikast või tegutsesid seal orkestrid, koorid ja ikka oli niimoodi, et me nagu ise ei märganud, kuidas meie olime äkki mitte ainult koori sees, vaid ka koori ees, mitte ainult orkestris mängija, vaika orkestri juht. Ilmselt oli Jaan paku üks õpetamismeetodeid selline et ujuma saab õppida ainult vees ja nii nii. Me kasvasime Jaan Pakk andis teile esimesed õppetunnid viiuli alal. Aga kes seda jätkas? Ma pean Jaan paku kohta ütlema veel niimoodi et täna oli väga järjekindel pedagoog. Kui ma lõpetasin keskkooli ja noormees nagu ikka seisab tee hakul siis oli tema see, kes tuli ja küsis, mis sinust saab Kuusale hääd, mis kodused ütlevad. Kas lubatakse minna muusikat edasi õppima ja talle ei piisanud minu jutust. Juba mul oli lõpudiplom käes, kui Jaan Pakk oli ükskord meil kodus. Ma tahan isa-emaga rääkida ja see oli pikk ja tore õhtu. Ja selle õhtu eesmärk oli, et et ma läheksin ikkagi konservatooriumi. Mul on vedanud, see soe ja pedagoogiline õhkkond jätkus ka konservatooriumis. Ma sattusin Hervet laaneklassi. Herbert Laan, konn mulle nagu teiseks isaks taan minu vaimne isa. Ma sain tohutult palju tema juures ja mitte ainult erialaselt vaid ka need vestlused. Meie tund ei olnud kunagi ainult ettenähtud tund, vaid see venis tihtilugu palju, palju pikemaks. Ja mida me kõike seal ei teinud, mida me kõike ei rääkinud. Ka need pedagoogilised nõksud, mida hiljem on saanud kasutada kõiki need on neist videvikutundidest, mil me koos vestlesime. Kas teil on olnud juhust ka koos oma õpetajaga professionaalse muusikuna juba koos musitseerida? Ma olen orkestrimängija, jah. Herbert Laan on käinud meil teatris abiks rihmas ja Me oleme istunud isegi kõrvuti. Aga ma pean ütlema, et juba õppetöös juba õppetöös võtsime me läbi orkestri seti, tulevad raskemad partiid, raskemad kohad. Ja Herbert Laan oma oma õpetus meid toodikas. Temal ei tähtsal kohal see, et kui õpilane läheb orkestrisse, ta juba õigustaks oma koha. Väga oluliselt on minu muusiku kujunemisele kaasa aidanud ka väga tore südamlik pedagoog Artur Vahter. See inimene suhtus väga mõistvalt väga suunavalt minusse sel perioodil, kui otsisin oma kohta elus ja tee hakul või tee käänakutel oli ta nii toredaks sõbraks, heaks suunajaks. Oma nõuannetega aitas ta leida selle tee. Estonia orkestris. Olete te mänginud siis nüüd juba, kui kaua aega? 34 aastat? See on? See on pikk aeg, aga ta on möödunud nagu märkamatult. See kollektiiv. On tore kollektiiv, kui mina sinna läksin, oli kollektiiv väike. Seal mängisid VEEL Schütz milli leevalt riid ja teised legendaarsed Estonia pillimehed. Estonia hakkas alles oma võidukäike tegema, olid esimesed. Leningradi ja Moskvasse. Hiljem tulid tõelised väliskastrollid, hiljem suurenes orkester. Aga orkester on kogu aeg olnud teotahteline väga üksmeelne. Ja mul on hea meel, et ma saan lugeda ennast selle toreda kollektiivi liikmeks. Mitte kõik teie kolleegid, Estonia orkestrist ei ole sealt orkestriruumist pärast tööd eesti muusikasse välja tulnud. Teie olete seda teinud, kas selleks ka mingi põhjus, mis teid ajendas tulema meie vabariigi rahvamuusikat ja viiuldajate liikumist juhtima? Kui ma lõpetasin konservatooriumi siis oli õnnitlejate hulgas ka rektor Vladimir Alumäe ja tema sõnad. Nüüd lähete te Estonia orkestrisse? Ärge sinna alla auku päris ära jääge. Need sõnad on mulle nagu nagu teenäitajaks olnud. Ja see tegevus, mis ma olen edaspidi püüdnud teha, on nagu selle veksli lunastamine. Et ma ei jääks mitte ainult sinna alla auku, vaideid, ma püüaks ka meie kultuurile kuidagi teisiti kasulik olla. Lunastus on olnud tohutu suure väärtusega. 1964. aastal olite just Teie see mees, kes asutas meie praeguseks Eesti NSV teenelise kollektiivi vabariikliku noorte viiuldaja, et ansambli see on tohutu suur töö. Ma ei kujuta üldse ette, kas inimesed, kes ei ole selle kollektiivi argipäeva kõrvalt näinud, aduvad, mida te tegelikult olete teinud ja mida te tegelikult teete. Kust võtate te veel selle jõu? Niisugust suurt koormat? Ma ei tea, kas ta nüüd päris niimoodi on, sest ma tunnen, et see on nagu vajadus. See on nagu kohustus noorte vastu. Sest meie elame küllalt raskel perioodil ja meil on tohutu ajapuudus, meil on tohutu too pinge igal pool, see tekitab meis stressi, me räägime sellest reformist ja selle selle vajadusest, samal ajal lisame oma ellu pingeid. Aga ometi me oleme unustanud ühe ja väga-väga vajaliku asja, see on see, et inimene vajab lõõgastust, inimene vajab tundekasvatust. Ja muusika on see, mis annab meile selle, mida meie vajame. Me räägime, et inimestel puudub kaastunne, et inimesed ei oska teisi inimesi mõista, et meil ei ole distsipliini, meil ei ole korda. Aga muusika, muusika on just see, mis paneks kõik need asjad paika. Öeldakse, et kord ja distsipliin peab olema eelkõige sõjaväes ja orkestris ja ma mõtlen, just, vaat just siin orkestris hakkabki see distsipliini kasvatus pääle juba esimesel proovil. Sa pead tulema sinna, proovi, sa pead mängima niimoodi, nagu tahab, dirigent tähendab keegi teine dirigeerib sinu tundeid, sinu rütmi. Lähed allutama oma tahte, oma initsiatiivi partneri tahtele. Sa pead kord kuulama, partnerid, kord olema temast allpool ja sekundeerima talle kord tõusid sina ülesse ja partner peab sekundeerima sulle samal ajal saavad olema üldises pulsis, sa ei tohi maha jääda, sa ei tohi ette minna. Kui on rõõmupuhang, kui on orkester, kes endo sabet teistega samal väärselt välja tulema, sa ei tohi seda tasend ja ega sa ei tohi ka domineerima hakata. Ja kõik see näiliselt ebaoluline. See distsiplineerib sind. Samal ajal inimene, kes oskab oma muusikariistal rõõmu tunda või kurvastuda see oskab mõista ka teise inimese kurbust ja teise inimese valu. Nii olime meie ühe niisuguse väga olulise komponendi oma pedagoogilisest teest tihtilugu kahe silma vahele jäänud. No vot. Ja seda aitab teha just viiuldajat ansambel. Siia kuulub noorim viiuldajad üle kogu vabariigi. Ja see kokkutulek, see on suur rõõmupäev siin kohtuda oma sõpradega siin musitseerida koos. Ega kõigil ei ole võimalik esineda Estonia kontserdisaalis või laulupeol või raadios. Aga kollektiivsuses peitub jõud. Ja nii on tore, mida mäletada. Ja selle nimel tasub töötada. Minu kõrvu on kunagi jõudnud niisugune juhurepliik. No on mehelik olnud ideed ajada üle vabariigi viiuldajaid kokku, kas neid Tallinnas veel vähe on? Ja tõepoolest, meil on ju Tallinnas ka viiuliõpilasi, kui palju? Hakata nüüd üle vabariigi ning kokku ajama, kust selline idee üldse tilde? Kust saavad alguse järved, kust saab alguse meri? Eks ikka võib-olla väikestest ojadest ja nii, võib-olla ka siin väikesi stiimuleid, kuuldu kaudu. Teadsime, et Jaapanis on niisugune ansambel olemas, maestro Suzuki kaudu. Võib-olla see oli üheks stiimuliks. Aga meil omal vabariigis on laulupidude traditsioon, kus tulevad kokku koorid üle kogu vabariigi. Võib-olla oli see teine ojakene. Meil on vabariigis laste muusikakoolide võrk välja arendatud. Teid on kõikjal ka saartel. Ükskord kui me tegime Tallinas lahtist tundi mängisime palju ilusaid asju, siis õpetajat, kes ta tundi kuulasid, ütlesid niimoodi, et no mis teil viga, Teil Tallinnas, võimalused paremad. Teil on siin mängijaid, teil on tšello rismi isegi olemas, Taylor noote võimalik saada. Aga mis meie perifeerias, teeme, meil ainult paar viiuldaja, tead, ei meie nii suurt orkestrit teha saa. Ja siis tekkis niisugune mõte, aga kui me ühendaks Vabariik, väike transpordiolud, korralikud, võiksime koos käia, võib-olla saaksime teha kõik koos ühe suure kollektiivi. Võib-olla oli see yks ojakene, mis pani selle asja mõtlema. Aga võib-olla ise armeenia viiuldajat ansambel, kes siin meil eestistlikaadil käis. Ja võib-olla kõik need kõik need ojakesed kokku. Andsidki selle suure järve, mida me praegu võime nimetada vabariiklikuks, viiuldajad ansambliga ja mida te ise olete nimetanud Heli Laane puhkevateks pungadeks. Ma ei ole ühtegi õpetajat kuulnud nii ilusti oma kollektiivi nimetavat. Need Heli Laane puhkevad pungad on teie käe all, siis nüüd juba 24 aastat tegutsenud, käivad kas ikka kaks korda aastas koos? Jah, võimaluste piiridel, meie püüame seda traditsiooni jätkata. Te olete oma traditsioone iga aastaga rikastanud. Lisaks traditsioonilistele Estonia kontserdisaali kevadistele, kontsertidele olete te käinud esinemas väljaspool vabariiki. Teil on oma suvine puhkelaager? Teil on olemas väga palju väga toredaid õpetajaid, vabariigi laste muusikakoolides, viiuliõpetajat, kes kõik aitavad, sest enam vist niimoodi ei saa, et ütleme lapsele, et võta pill ja noodid ja tule kokkutulekule hakkama mängima. Nüüd tuleb juba teha tohutult palju eeltööd siis kui viiuldaja siia tuleb, tal peab juba oma partii selge olemas. Ja niimoodi ta on. Sest põhiline töö tuleb ikkagi teha ära kohapeal nooditekst selgeks nooditekst pähe. Need vähesed päevad, mis meil on jäänud koos harjutuseks, tuleb peatähelepanu pöörata, et ansamblimäng korralikult välja tuleks. Nooditekstiga on siis vähe aega ja sellest ees on abiks olnud tõesti meie vabariigi entusiastid muusikaõpetajad viiuliõpetajad. Ja ma pean ütlema, et meie kokkutulekud on alati nii kiired nii tormilised olnud, et meil võib-olla pole isegi aega olnud kui see kokkutulek lõppeb, head aegagi teineteisele öelda, rääkimata aitäh ütlemisest. Olgu see tänu teile praegu siin edasi öeldud, kallid õpetajad. Ma mäletan teie viiuldajat ansambli esimest kokkutulekut 64. aastal, kui oli esimene proovipäev selja taga, ma käisin teid intervjueerimas ja küsisin, milline on teie mulje. Teie vastus minule oli. Ma usun, et sellest esimesest päevast jätkub vähemalt 100-ks aastaks. Kas te olete pidanud ise arvet, kui palju sellest esimesest hetkest alates olete te noori viiuldajaid õpetanud nendele andnud impulssi, nendele andnud lootust muusika kaudu näha elus ilusat. Täpset arvu on nagu raske öelda, ma arvan, et neid on. Kes on või ansamblis olnud ja tähtis ei ole, võib-olla isegi see arv on neid 1000 või 1500 vaid tähtis on see, et need inimesed, kes meie ansamblis on olnud et nad on saanud toreda impulsi eluks, et nad on õppinud armastama muusikat, et nad on avanud Ühe varalaeka kaane mis on põhjatu, millest jätkub neile ja nende lastele ja lastelastele isegi on väga meeldiv, kui mõneks tähtpäevaks või aastavahetuseks äkki täiesti võõra käekirjaga kiri, milles öeldakse, kallis õpetaja, ega te mind kindlasti ei tea, mina istusin seal viimases reas, olen see poiss, kes mängis ja kellest muusikut ei saanud. Aga Ma kuulsin, just äsja kuulsin raadiost, et viiuldajad mängisid. Ja mul oli tunne, et ma olen seal jälle viimases reas. Ma pean ütlema, et need olid kaunivad mälestused minu elus ja mul on juba kaks last. Ja ma panen nad kindlasti viiulit õppima. Ta on üks neist 1500-st, aga tal on juba kaks, laskis akvalt kahvlit õppima. Ja kui niimoodi korrutada, siis see arv võib-olla on hoopis erinev sellest, mida statistiliselt meie kokku loeme. Te viitasite praegu siin noormehele, kes on teie käe all õppinud riiulite, kellest elukutselist viiuldajat ei saanud. Selliseid inimesi on meil vabariigis väga palju ja eelmiseks laulupeoks tegite te nende heaks jälle väga kena liigutus. Te kutsusite kokku 500 kunagist noorte viiuldajat ansambli liiget üldlaulupeo laulukaare alla. Mis nendest edasi on saanud, kas see viieldajate liikumine ikka edasi hõljub või hakkab ta jälle? Oma tundub, et see kokkukutsumine oli ainult laulupeoks. Me tahtsime, rääkisime ja võitlesime selle eest, et see ei oleks järjekordne kampaania, et sellest saaks järjepidev üritus. Nüüd on lähenemas uus laulupidu. Ja meie veel praegu ei tea kas need 500 tulevad sinna laulupeole või ei tule. Ja kui nad tulevad, siis on nad sama organiseerimatu üksus, nagu nad olid eelmisel laulupeol. Ometigi on juba möödumas viis aastat. Oleks vaja, et nendega saaks pidevalt tööd tehtud. Aga selleks, et pidevalt tööd teha, ei aita ainult entusiasmist. Siin oleks juba vaja meie ministeeriumipoolset kaasabi ja toetust teile mitte ainult selliselt, et kutsutaks teid välja, küsitakse Erich Loit, mida on tehtud. Siin oleks vajavast juba meie kultuurijuhtide poolt öelda teile, Erich Loit. Me oleme teie selle liikumise heaks teinud selliseid selliseid asju. Nuia. Need on rasked, küsimused aga oleks vaja, oleks vaja tõesti abi, sest ega ainult entusiasmil ei püsi niisugused asjad. Jah, aeg on sedavõrd edasi läinud, et kunagi Väägvale pasunakoor võis tõesti tegutseda entusiasmi peal, aga 20. sajandil sellest vist üksi enam ei piisa. Me oleme palju rääkinud noorte viiuldajad ansamblist, kelle hulgas on teil mitmes ajaline õpilasarmee. Aga kas te siin Tallinnas oma igapäevaorkestri artisti töö kõrval ka lapsi õpetate viiulit mängima ja maa Töötan Tallinna muusikakeskkoolis ja Tallinna laste muusikakoolis orkestriklassi õppejõuna. Muusikakeskkoolis juba 16 aastat ja laste muusikakoolis. 30 aastat peab olema omal kah kollektiiv. Ma olen vahel mõelnud niimoodi oma istun all orkestris. Et kui teeks ainult orkestri tööd. Ja siis tunned nagu tunned nagu millegist puudust. Ja siis ma olen mõelnud, kui ma olen kooliklassis. Et kui teeks ainult pedagoogilist tööd. Ja, ja siis tunned, et jah, et see on nagu ainult üks pool ilmselt on vaja selleks, et õpetada on vaja ise olla selle asja sees. Ja selleks, et mängida, on vaja ikkagi teada kuidas seda kõike võiks edasi anda. Ja võib-olla see on minu loomus niisugune haarata tervikuna asja. Aga mulle tundub, et nii ta peaks nagu olema. Tundub mõnikord niimoodi, et teie päev ei ole mitte 24 tundi või 48 tundi pikk sest orkestrandi tööle, nagu te praegu ütlesite, lisanduvad veel pedagoogi kohustused siin Tallinna muusikaõppeasutustes. Pluss veel vabariiklik noorte viiuldajat ansambel, lisaks veel vabariikliku orkestrijuhtide rahvamuusikaorkester. Meie rahvamuusikaelu eesotsas olemine see kõik nõuab tohutult palju aega. Kuidas teil seda aega nii palju on? Kui ma koolis käisin viiel Rakvere keskkoolis siis olid meil seal palju toredaid õpetajaid, nad püüdsid meist kõigist teha inimest. Ega me siis sellest aru saanud, me olime siis kah noored rumalad ja nagu meil ladina keele õpetaja tol korral ütles talt noored, rumalad ja laisad nagu kapsaussid. Teie ei viitsi ladina keelt õppida. Aga kui te õpiks ladina keelt, te saaksite aru, kui palju ilusaid mõttederi seal on. Ja üks mõttetera on karpe, teen see tähendab kasuta päeva. See mõttetera on jah, siis oli ta vajalik vajalik ütlemiseks ladina keele õpetajale. Aga hiljem on ta saanud nagu elu motoks, et kasuta, kasuta päeva, kasuta tundi, kasuta hetke. Ja kui sa oskad kasutada tundi hetke, noh, mis seal salata, jääb siis ülegi aega, võib-olla veel. Aeg on vähe, küll see on tõsi ja võib-olla on see pere arvelt võib-olla kodu arvelt. Aga kui seal mõistmine ju siis laabub kõik, kuna senini on laabunud. Aga nüüd see vabariiklik orkestrijuhtide rahvamuusikaorkester ja meie rahvapillide ja rahvamuusikute liikumine kus see teie ellu on tulla? Minu elus on palju nagu vekslit elunastamist. Et maha rääkisin Alumäest, kes soovitas mitte orkestriauku ära kaduda. Teine veksel on rahvamuusika. Kui õppisin konservatooriumis, siis oli Herbert Tampere see inimene, kes millegipärast minu vastu huvi tundis. Ja võttis alati mind kaasa igale poole, kus olid rahvamuusikute kokkusaamised, kokkutulekud ilmselt ta tahtis minust näha. Folkloristid. Maa ei õigustanud tema lootusi, sest ma tahtsin saada muusikuks, tahtsin orkestrisse minna sümfoonilised muusikat mängida. Aga ah see huvi, mida tema suutis sisendada, on nagu jäänud. Rahvamuusika on elanud üle mitmeid perioode. Praegult on tema renessanss seal uus tõus. Aga oli aegu, kus teda taheti väänata, muserdada. Taheti poliitika? Vankri ette rakendada. Ja ega me tol korral ei teadnudki, mismoodi peaks nägema see välja see eesti rahvamuusika. Aga meil oli tahe oma kultuuri uurida, teda edasi arendada, teda edasi viia. Ja niimoodi kasvaski välja. Vabariiklik orkestrijuhtide rahvamuusikaorkester. Öelge Erich Loit kas täna hommikul või tänasel päeval, teie sünnipäeval, teie kodus, mustamäel kõlaka viiulimäng. Ja kõlab kindlasti, kõlab. Meid, oli kolm venda nii nagu muinasjutt ütleb. Meid oli kolm venda. Kaks neist olid targad, aga kolmandast sai muusik. See kolmas, see päris muusika olen mina. Aga ka need kaks venda, kellest targad inimesed said. Nad, on mõlemad arstid. Üks Teaduste doktor, teine teaduste kandidaat. Nad teevad tõsist. Nii et muusikast täna meie kodus puudust ei tunta? Ei, sest muusika on hea sõber. Mis on meid, nad kogu aeg ja tahaks loota, et see sõber jääb meie perekonda. Ma soovin teile teie soovide ja lootuste täitumist. Aitäh.