10 klaveri juures helilooja Eino Tamberg on pannud noodipuldile juba natukene sisse mängitud kogumikku käsikirjalise kogumikku, mille peale on kirjutatud laste aasta klaverialbum. Opus 62. See tähendab seda, et helilooja peab seda oma 62.-ks tööks. Ja nodil on ta kirjutatud aastaarv 1979. Eino Tamberg on kirjutanud lastele õige ohtrasti klaverimuusikat. Oleks väga huvitav teada, kas see album lihtsalt jätkab endist tööd või on heliloojal iga kord mingi eriline ülesanne eriti kui ta on kirjutanud juba palju 15 aasta jooksul neid teoseid ja milline on siis üles praegu, mida helilooja enesele seadnud on kirjutamise eel. No kui ma oma kõige esimesed lastepalad kirjutasin, siis ma olin veel tüki maad noorem siis oli mul kange tahtmine lastele kirjutama niisugust muusikat, mis oleks natukene uuemas helikeeles. Me teame, et on olemas vanamuusikat ja keskmist muusikat ja hoopis uut muusikat ja hoopis uue muusikakõlad on päris teistsugused. Aga laste palades lastealbumites neid uusi kõlasid kohtadesse suhteliselt harva. Ja ma mõtlesin, et noortele mängijatele neid tuttavamaks teha, et nad kui nad pärast juba suuremast peast lähevad juba täitsa raskete tõsiste kaasaegsete asjade juurde, siis oleks neil kergem. Et oleks ka kergem kuulata seda kaasaegset muusikat, mis nende ümber kõlab. Ja muidugi, eks need kaasaegsed kõlasid on selleski uues kogumikus. Aga võib-olla siin oli küll peamine siht see et anda niisugusi lastepalu, mis igaks ärataks natuke lapse fantaasiat või oleks mingi pealegi reaga seotud seal, kus oleks võib-olla mõnikord ka mingi tegevus, nii et laps seda mängides saaks kujutele natukene rohkem kui tavalise noh, niisuguse tavalise pealkirja, rondo või sonaadi või mingisuguse muu puhul. Ja, ja et seda saaks kujutleda ka kuulaja, see oli üks mu ülesande tähendab, lihtsalt äratada niisugusi huvitavaid mõtteid ja ma arvan, et need mõtted, mis lapsel tekivad, ei pruugi olla hoopiski need, mis minul tekkisid, peaksid üldse mingisugused mõtted, tekiksid. No see kogumik ei ole mitte lihtsalt üks palade järjestus, temal on kama, väiksed alarihmad, meie aga ei vaata mitte nii palju seda nuh kui vanale lapsele, kui võimekale. Noorele pianistile on lugu kirjutatud, meie rohkem, vaatame missugune see muusika on. Mida on helilooja nagu katsunud Meie silmad ette, meie kõrvade kaudu manada nende helide abil. Ja millised kontrastid, millised võimalused siin võib-olla on noorele mängijale? Kõigepealt tuleb siin rida tantsulugusid, aga need tantsul muud ei ole jälle mitte tavalised, et mina tantsin või meie tantsime iga kordan, tantsija kuidagi eriline. Kõigepealt tantsivad linnud. No võib ju arvata, et midagi peab siin siis nüüd sellest linnust olema. Kas meenub meile tema liikumine või meenub meile see hääl, mis ta teeb nendega? Meil on väga erinev meie keelest, igal linnul on oma keel apendid lihtsalt kaks väikest katkendit. Kas tuleb mingit ideed? No mis see võiks olla see midagi väga väikest, õrna, aga erksat, helilooja andi kirjutanud, tibutants. Aga järgmine. Siin on minu meelest kõrvuti kaasaegne muusika ja kukk, sest et kukehäälitsus Kikeriki, mis on Eino Tambergi siin üsna vahetult kõlama pandud, on samal ajal vägagi kaasaegne, tan dissoneeriv, taan üsna teravakõlaline ja heliloojal sinna kirjutanud ka sort saato, mis tähendab üht äkilist rõhku. Ega Kuki ei hoiata ette, kui ta aiale lendab ja kirema hakkab. Aga pealegi tahtsin ma veel seda siin et lastel hästi kerge mängida oleks. See on niimoodi kirjutatud, et üks käsi on kogu aeg ühes kohas ja teine käsi on teises kaasa löövad peaaegu sama lootega seal suurt raskust midagi ei ole, aga noh, seda saavad juba need teada, kes seda ükskord noodi kätte võtavad ja proovivad mängida. Aga nüüd on veel üks lindude lugu ja see ei ole sugugi enam tants. Kuigi ta võiks Ugala tants olla, jah, aga pealkirjas seda vähemalt ei ole. Selle pealkiri on igal linnul oma laul. Ja sellest võib arvata, et peab olema vähemasti kaks kolm lindu, muidu poleks igal linnul. Ja huvitav on nüüd, kui lapsed saluga kuulavad. Kas nad tunnevad ära, mis linnud siin on? Ma olen päris kindel, et vähemasti üks lind oli kägu. Ja teine lind oli rähn. See, kes koputab putukaid puust välja edasi, on juba keerulisem. Siin üleval kõrgel on veel veel nagu kaks linnukest. Ja nüüd ma ei tea isegi, kas null kaks ühesugust lindu, ma ei tea, kas lõokest või kes need võivad olla või või on kaks erinevat lindu, ma ise usun küll, et need on vist ühesugused linnud, üks natuke madalama kõrgema häälega need ajad omavahel lihtsalt juttu. Aga on ka niimoodi võimalik, et helilooja kirjutabki mõnikord kas peab konkreetselt kohe ühte kindlat lihtsamat, selgemat häälitsust või mingit muud looduse kõlar meeles. Ja teinekord ta nagu annab kokkuvõtlikult on küll lind, aga polegi tähtis, milline selle vana juures minule väga meeldis, mängides see, kui iseseisvunud need linnud kõik on noh, tõepoolest nagu metsas. Ega üks lind ei oota kuni teine vait jääb viisakalt või nii, igaüks laulab, kui parasjagu isu tuleb, nõnda ka selles palas. Linnud on siis nüüd tehtud põhiliselt häälitsuste järele. Aga siin tantsivad kalumad. Noh, tantsib siin nisukene. Ilmselt see peab olema üks üsna suur ja üsna raske ja üsna kohmakas loom. Karu jah, kes teatavasti nagu räägitakse, vähemasti hea meelega õpibki tantsima, kui on kedagi, kes viitsib õpetada. Aga üks põnevamaid loomi, salapärasemaid, kellest kunagi ei tea päris, mis ta arvab, see on, kas meil on siin kogunisti kaks kassi või vähemasti seesama kass, kes kas on või tegutseb, kõigepealt vaatame, mis kast teeb. No kui minna parasjagu õue peale ja kui kassilisi just päiksepaistel, siis te väga sageli hiilib ringi. Lülita tavaliselt ikka kellelegi pärast kellegi poole siin ta peaaegu et vahepeal tekkinud kurgur häälitsust ka see mulle eriti meeldib. Aga kui ta kedagi nüüd kätte saabi, ründab. On ta väga krapsakas ja väga võidurõõmus. See ongi pala, mille nimi oli kass, hiilib. Aga siis on veel üks teine kassipala ja selle nimi on lihtsalt kassitants ja siin mingit tantsutegelikult ei olegi. Minu meelest see on üks kass, kes natukene nii õrnalt libistab ennast kas perenaise vastu või mitte hilja enam, natuke lööb nurru ja natuke selle juures tantsib ka. See on niisugune väga-väga pehme kassi. Ja natuke on singa ta mitte otseselt ei nõu siin aga tema nõugumise mingi toon on selles olemas Niuke kiisulik ja siin täiesti välja kuulda, aga see on meelitav ja see on natuke nagu lubav ja igal juhul ka veidike peale käia. Ja väga graatsiline, nagu helilooja ongi kirjutanud siia andantiinogratsiooso. Väga tihti on neli loojad ka varasemas muusikas kujutanud linde ja loomi, eriti laste jaoks, mõnikord ka suurte inimeste jaoks. Eino Tambergile on siin veel ühed huvitavad karakterid. Need on pilli kõla järgi või vähemasti mingisuguste pillidega seotud. Mis pill võiks olla? Ma mängin lihtsalt ühe pisikese katke. Nojah, siin võiks ju mitut moodi ütelda, minul on pealkirjaks pandud viiulitants kuid ilma pealkirjata kuulata, siis võiks ju arvata kett ülemistunud pala mängib, et näiteks jalt mängib viiul, aga viiul päris kindlasti, sellepärast et ma ei tea, kas te olete kuulnud, kui näiteks pille häälestatakse või kontserdi eel siis tahetakse, et kõik need hääled oleksid korras ja viiulil on need hääled niisugused kvintidesse hääletatud. Ja nüüd selles palas on kogu aeg niimoodi, et, et need, need lahtised keeled, mis viiulil need kogu aeg helisevad kaasa käsi üleval mängib viis, aga mina arvasin emase ülemist viisi võib ka viiul tekkida. Jah, ja siin võib ka torupill kaasa mängida, see ei ole üldse tähtis, sest peale selle ta niisugune natuke küla loo moodi seda läks iseäranis vahva mängida kuskil vanaema juurde külla sõitis vinni. Aga see, mis selle põhirütmi annab, see on ikkagi viiul ja sellepärast on selle pealkiri viiulitants. Mängija jaoks on kogu selles klaveripalade kogumikus üks võib-olla mängimise mõttes kõige põnevam või, või teistmoodi kui tavaliselt pala, mille pealkiri on trompetimängija õhtulaul. No võib arvata, et ta on rahulik pala vaadata trompetimängija nüüd õhtul enam kuskile tormama hakkab. Ja ta on arvatavasti enda ettemängimise pala. Aga eriti põnev on see, et siia on märgitud terve rida ristikesi. Kuidas helilooja neid seletab, kuidas neid mängida ja miks. Need vasakul käel olevat ristikese tähendab seda, et terve suur hulk lahver tuleb alla vajutada niimoodi, et nad üldse häält ei teeks, aga nad alla vajutatud vajutada või kas käega või pliiatsi sinna peale panna. Ja mis nüüd juhtub, kui need helid on vasaku käega alla vajutatud ja parema käega mingisugust viisi mängida siis ei kõla mitte ainult need noodid, mis, mida parema käega lüüa, vaid hakkab helisema klaveril. Kaasa hakkavad helisema ka need keeled, mis vasaku käega alla vajutatud ja tekib huvitav pedaali efekt. Nii et lapsed, kellel kulus klaver, on proovinud niisugust asja, vajutage ühe käega klahvid alla ja siis hakake parema käega. Ükskõik mis te ootate, sinna peale mängime, tuleb tore niisugune kaja. On selline tunne, et oleks nagu ruum, muusikased, nagu oleksid väljas ja nagu hüüaksid metsa ja kõik on avar ja kõik heliseb kaasa. Seda on eriti huvitav ise mängida. Aga siin on veel üks õige vägev lugu. Ja siis selle pealkiri on, pillimehed marsivad mööda, see on ikka päris orkester kohe. No kui midagi marsitakse kuskilt mööda või sõidetakse mööda, siis enamasti heliloomingus on ikka nõnda, et hakkab nagu vaiksemalt peale, sest eemalt juba kostab siis tuleb lähedale, läheb üha valjemaks, siis ragistada kuigi kõvasti, kui meie juures. Ja siis läheb ele tasapisi kaugusse. Millised need pillimehed on, võib-olla helilooja ütleb, see on niisugune isemoodi muusika. No, ma mõtlen, need on kõigepealt puhkpillimängijad, üks puhkpilliorkester ja ma usun, et nad väga uhked oma mängu üle. Nad mängivad kogu hingest, eriti kui nad ligidal on kogu jõust mängivad ja ja see nii ilus, niisugust, aga, aga see rõõm, millega seda mängitakse, see on küll väga suur. Siis on siin Eino Tambergi laste klaveripalade kogumikus veel üks väike jalapisik väga ilusa pealkirjaga kellad tiksuvad, kellad helisevad, kellad tiksuvad, see tähendab minu meelest, et aeg On aeg, tuleb, aeg läheb, aeg liigub. Mõnikord Me liigume temaga kaasa, mõnikord me nagu jääme istuma ja laseme ajal endast mööda libiseda. Kellad helisevad, see tähendab, et kellad kuidagiviisi lähevad vastu sellest, mis on meie sees. Kui me oleme rõõmsad, nad virisevad, rõõmsad, säravad ja kui me oleme kurvalt kurvad ise, siis on ka kellad meie ümber, need, mida me ise endasin meie ümber, kuuleme kurvad, tõsised, aeglased. Aga ma ei tea, mis sa arvad sellest, Eino Tamberg. No eks, nii see ongi ja siin on üks niisugune pala, näiteks see on rõõmus ootus. Hästi kiir just palju kiiremini, kui õige küll tegidki. Aga. Sellest kiirelt, et on väga-väga rõõmus midagi oodatud peale, kohe-kohe saabub midagi väga toredat. Ja see muusika väga särav. Aga siis on siin teile üks üks päris kurb. Kurb lugu, see on leinakellad. Kusagil. Kaugeltki ostavad mingisugused kurvad kellad. Keegi on surnud. Midagi väga kurb on juhtunud. Ja kurb isik, kel on seal peal ka. Ta aitab nendest kelladest, aga siis on veel ühed väga rõõmsad kellad ja need rõõmsad kellad on aisakellad. See on siis kui hobustega sõita. Kuljusat kõlisevad. Ja siis on veel üks päris tavaline kell mis tiksub nüüd aeglaselt, aeglane sellepärast et ootamine on nii pikk. Ja üksinda on kurb olla, nähtavasti siis see laps, kes ootab, on üksinda ja mõtlen, et millal millal, millal tuleb küll keegi koju muidugi juttu ajama. Mina olen ka tähele pannud, et, et nüüd, kus me oleme juba vanemad ja veelgi vanemad päike liigub natuke rohkem ühtlaselt, aga ma mäletan täpselt, et lapsena oli aeg väga isepikkune. Mõnikord oli ta silmad vilt möödas, mis oli hea ja mõnikord ta ei läinud üldse mööda ja vaat siin on niisugune koht elus, kus aeg enam üldse ei liigu. Nüüd tuleb üks rida klaveripalu mis jutustavad nagu mingisugusest sündmusest. Ja esimene neist on vihm, paneb ojad voolama. Te kuulete, kuidas alguses tulevad väga üksikud tilgad aeglaselt, esimesed vihmatilgad, aga siis hakkab nüüd üha rohkem tulema. Järjest järjest tuleb, tuleb need vihmad. Kui juurde ja ja siis, kui need tilku on juba väga palju saanud, siis hakkavad ojad voolama. Ja kui nad ojad voolama on saanud. Rõõmsalt voolavad lõpuks selle pala, lõpuks jääb jälle vihm, saab üleojad voolavad juba rahulikumalt. Ja päike tuleb võib-olla jälle välja. Vihma 100. rõõmsasti aga mitte alati too vihm kaasa. Päikest ja rõõmu iga igal aastal üks kord toovad vihmad kaasa sügise. Ja siin on üks pala, millel on sügisene Pealkiri, minu arvates tuul ja lahkuvad linnud. Siiani, meil on ikka nagu olnud tegemist enamasti ühe nähtusega või ühe olendiga aga siin on päris kaks vastandlikku kujundit muusikas. Tuul. Mis lõõtsub üha tugevamini ja Niukene kurb meloodia. Kahjutunne huvi olla läinud. Linnud lähevad ära, nemad viitavad meile. Jumalagajätuks meie saadame neid natuke igatsema pilguga, et lendaks ka meelsasti kaasa. Ja siin võib mõlemat moodi mõtelda, see keskmine osa võib ju olla isegi linnud, kes tunnevad väikest kahjutunne, et kui nad ära ära lendavad ja laulavad omanisus, kurba laulukest või mis veel loomulikum. Nüüd oleme ikka meie ise lindudel järele, vaatame ja mõtleme, et millal küll tagasi tulevad.