Raadio laululapsed ja tere, Meie tänane külaline, helilooja Hans Hindpere, kes on kirjutanud, ütles kohe hästi-hästi palju lastelaule, mida raadios on sajad ja tuhanded lapsed kuulanud ja mida meie raadio laululapsed on ka suurel hulgal selgeks õppinud. Aga täna me oleme selleks siin, et juttu ajada. Hans Hind perega meie raadio laululastel on terve hulk küsimusi Teile ja me loodame, et meelsasti meie küsimustele vastate. Mina sündisin, elasin oma nooruse Jõhvi alevis ja minu isa ja ema mainitakse, et NATO oleks muusikud olnud, nad üldse ei olnud, nemad olid käsitöölised. Minu isal oli pagariäri ja minu vanaisa oli pagar ja kondiiter ja vanaisa isa oli ja vanaisa vanaisa. Aga kas teie olete saiaküpsetajad? Olen küll elanud torte teinud ja ja saame aru, mis on hea ja mis on halb. Ja minu lapsepõlv kasvas ju kookide tortide kuradi kompveki sees, ses äris olid nad kõik olemas. Kas te siis. Ja Passati saada olite sale poiss või liti ümmargune? Keskmine. Parajalt nagu kartulist. Ja ei, ma Karlsson ei olnud, aga ma olin siis väikest kasvu, mind kutsuti Atsiks. Minu ema laulis, ta oli ime, kõrge hääl sopran ja kui tema oli noor, siis tema oli jõhvi kirikukoori solist. Seda ma muidugi ei mäleta, aga mulle on räägitud. Minu isa ostis, mul oli kaks venda, igale vennale pillid. Vanem, venna sai kõigepealt viiuli, keskmine vend sai akordioni, minule osteti klaver. Aga mis puutub nihkesse poisikeseaega, siis mina mäletan väga hästi, et kui see klaver majja osteti, siis ema nägi vaeva, et mind mitte klaveri taha istuma panna, vaid mind klaveri tagant ära saada. Et poisid ootavad sind vutti mängima või rahvastepalli. Kaua sa seal istud, seal trimmer Tartu, mulle lihtsalt meeldis seal niisugusi olematut essu mängida ja otsida ja ma ei tea, mida ka see raadiost tuli, siis ma hakkasin järgi mängima, kohe kui vana te siis olite? Olin kusagil üheksaaastane. Aga varem hakkasin ma muidugi teisi pille mängima, näit mandoliini, kitarri. Haljude yldse. Pille, mängid nüüd ainult klahvpille. Tähendab, mängisin akordionit, Gavin mängida, nüüd õppisin Hugo Lepnurme orelit. Klaver oma põhipill orelit ikka vahel mingite vahepeal siin mõned aastad tagasi, kui minu kodukoha seisakus elas minu hea tuttav pastor, küllus siis kord aastas. Me andsime ikka ühe kontserdi kirikus. Helend Peep, kes on sealt pärit, laulis siis Jaan Einasto tšellokunstnik ja kuna ma elan kiriku kõrvas, ma käisin harjutamas seal, aga nüüd uus pastoriga ei ole kontakti ja kuidagi on see kontakt jäänud ära. Need on siis teised pillid. No lapsed, kas teil on küsimusi, kas te lapsed tegelenud ka muusikaga? No ma ei ütleks, et nad tegelevad, aga nad on tegelenud. Vanem poeg õppis mul viiulit, laste muusikakoolis. Ja nüüd ta laulab Florestaalia metsameeste koolis ja siis ansamblis Florest. See on sugune folkansambel mängib viiulit ja laulab jumalalt. Teine poeg mul, kui õppis 20 teises keskkoolis, mängis trombooni Loogna orkestris, noorte orkestris. Kolmas poeg oli mul peotantse. Aga kõik teistel erialadel, nagu oma lõbuks seda tegid, te rääkisite, kui te saite omale pilli, millel mängida. Aga oma kooliajast, kooliajast tuleb mulle meelde minu esimene debüütkoorijuhina esimeses algkooliklassis mind pandi lastekoori, et juhatama laste koorima, seisin tooli peal püsti ja juhatasin laulu, juss oli väike peremees. Mulle jäänud meelde, kuidas need lapsed laulsid. Mulle jäi meelde see hirm, et kukun järsku tooli pealt alla ja see oli jõhvi alkult. Meie helilooja Lembit Veevo isa oli kooli direktor, suur koorijuht ja tema ema oli minu esimene klaveriõpetaja. Jõhvi aegu lühike sellepärast et sõja rajal suleti koolid ja kui hakati pommitama, lõpuks see väikelinn ja suur osa praktiliselt hävines ja siis minu tee jätkus juba rakveres. Siis pere läks Rakveresse ei peret, kui niisugustena praktiliselt polnud, see lagunes kõik sõda, kelle viis üldse ära ja kes siia, kes sinna, nii et mina olin siis üksi, Rakveres õppisin jäitegi üksi, siia ema jäi mul küll jõhvega. Aga no need olid niisugused ajad, kus eluteed olid väga keerulised. Aga kas teil koolipõlvest on mõni õpetaja, kes teile oli eeskujuks või kes innustas teid jätkama, seda muusikateed? No Rakveres oli, kui ma õppisin juba keskkoolis ja Rakvere laste muusikakool avati 1945 sügisel mina olin kohe esimeste hulgas astusin, siis meil oli, võiks öelda nüüd juba legendaarne õpetaja Jaan Pakk. Tema oli siis Rakvere muusika hing, see hing oli nii imeväärne et temaga ajalt tõesti tuli palju. Jalats, onu kõik kusagil ütleme kes õppisid 1945 kuni 55, selle 10 aasta lõigus tulid välja. Kas on ikka vist õpetas, siis sõltub ja missugune peaks siis õpetanud? No küsin teie käest, missugune peaks, ideaalne õpetaja suudaks lapsi tõmmata kaasa ja panna neid tõst edelamuusikaga noppida pikkadeks aastateks. Ma usun sinu kaks seda tingivat põhjust. Üks on aeg ise, kui me võtame sõjaajaolud, kus ei olnud õppimisvõimalust ja pärast seda, kui oli võimalust, siis nagu paisu tagant tuli see vool välja. Kus need anded tõesti said oma selle stiimuli ja arengu. Kui rääkida ajastust, siis ütleme nii 1928. aasta mis on minu sünniaasta? See aasta andis viis helilooja Eestis Ants Sõber, Uno Naissoo, Arne Oit, Felix Mandre ja mina, mis on teie lemmiktäit selle toiduga, nii et see toit on aastate jooksul varieerinud, aga nüüd Olvule hernesupp, hästi tehtud hernesupp. Kas te kirjutaksite meelsamini lõbusaid Curry lugusid? Vahest tuleb nii lõbus lugu ja vahest meeldib kurb lugu. See on nii, nagu me ise oleme vahest lõbusad ja vahest kurvad, sest nihukeses kurbuses on ju ka oma võlu. Aga mul ülekaalus on vist küll rohkem lõbusaid lugusid, kulbi. Kuidas te koolis õppisite? Kooli õppimisega on need, et esimeses klassis, kui ma rääkisin seda, et ma nüüd sealt seda koori juhatasin, minu esimene ja viimane kord siis ma mäletan seda, et see oli ka kusagil esimese nädala, kui ma sain kohe märkuse vihku. Panin ühel poisil üks ulakas poiss mind nöökis pani mulle jalga taha ja siis ma mõtlesin, mis ma teen ja panin talle närimiskummi juustesse ja see ei tulnud kuidagi välja, siis tuli tal masin-masin, hakkas jutt välja lõigata. Siis ma ema käest sain paraja koosa, aga see oli ka ainuke korterist ulakus kättemaksuks. Kui vanad te kirjutasite esimese tala? Ütleme niiviisi, mida võiks nagu arvestada, see oli Rakvere keskkooli päevilt kusagil kus ma võisin olla 45. kuuendal aastal need suhteliselt ikka hilja. Ma olin siis kusagil seitsmeteistaastasena, mis oli juba niisugune lugu, mida kanti ette. Aga niisugusi kritseldusin, eetika tuli varem. Seal ma juba keskkoolis kirjutasin ühe operetilaanerebased ja siis ma töötasin Rakvere keskkoolis. Olles Rakvere teatri muusikaala juhatajana, olin kümnendas klassis, õppisin, kirjutasin esimest näidendi muusikat ja nii, et mõned laulud on sellest alles ja nii et ikka see töö hakkas Rakveres kohe päris nii intensiivselt peale. Kas te orkestris ka mängisite tantsuorkestris ja kohvikus tähendab, kuna üks tuntud pealist Peipsi omal ajal tema ootamatult Läks ühe teise trupiga sõitis nagu ring resule ja üks kohvika ilma klaverimängijat, siis ma suvel mängisin paar kuud kohvik. Ma mäletan, suur häda oli mängides see, kui oli viis või kuus molli ees, järsku siis võttis silme eest kirjuks, siis kuulmise järgi. Aga see oli nagu hea noodilugemise praktika, nii et ma siis aeg-ajalt mingi Rakvere teatrist ma olin juba lauljate saatjaks nagu kontsertmeister kooli ajal sain päris hea praktikaga, juhatasin ka siis Rakvere teatri meeskvartetti, hakkasin ansamblitööd juba noorest peast tegema, neid kvartalite te teete siiamaani, jah, üks on mul jäänud veel üks meesansambel vanad sõbrad, ma veel vaatan. Kas te oskasite kanni vanalt sa hoida, kui mina praegu? Mäletan seda, et ma olin kusagil ja kahe poole aastane, ükskord olin suure häälega hakanud toas laulma, nii tema ehmatas ära, jooksis ärist tuppa, olin hakanud laulma, ood olla Klaara. Seal raadiost tuli saksa keeles, aga kuna minu isa poolt rääkisid kõik nagu palju saksa keelt õppinud ka Saksa gümnaasiumis seal siis mina olen selle vigases saksa keeles täiest kõrist hakanud laulma wood olla Klaara ja ma ei tea, mis sina veel sinna juurde. Nii et päris varakult hakkasin laulma kunst, lauljat minust ei saanud. Esimene klaver põles sõja ajal minul ära, siis kõik põlesid ära. Terve maja ja kõik, mis oli, jäid ainult riided, mis seljas olid. Siis oli mul veel üks klaver ja siis üks klaver jäi vanaks ja külmraami lõhkise, siis sai raam prügimäele viidud ja keeled võtsin maha. Ja siis on mul üks klaver, on maal Iisakus ja kontsertklaver on mul linnas, ütleme siis oleks nagu viies klaver. Mis teid peale muusika veel huvitab? Huvitab väga palju, aga ütleme peale muusika võib olla täiesti esiplaanile on see, mida vanemaks saan, seda rohkem kutsub loodus. Ja looduses tahan rohkem olla üks. Tähendab, kui ma lähen ka oma perega või oma naisega seenele sest paraku igaüks läheb omaette ja siis, kui lähed, siis saad mõelda tund, kaks-kolm inimene peab mõtlema. See on nii tore aeg rahus ja loodus annab rahu. Ega muidu ei öeldud nii et kui meie kauged kauged esiisad, eestlased tulid vaenu, näed, kus nad ammutasid, jõudu läksid, võtsid kätest kinni ja hoidsid kaks tundi ümber tamme kinni. Igas puus on biovoolud ja puu annab inimesele jõudu ja energiat. Ja üldse loodus annab jõudu inimesele seda head loodus ja kõik elab nii nagu meiegi. Kas teil lapsepõlves loomiga oli? Lapsepõlves olid meil majas kassid ja ma mäletan, kuidas see, kas meil oli, kui mina olin väga väitleja summuni ähmaselt meelde ja meile tuli iga jõuluaeg, tuli jõuluvana koju tuli soome kelguga ja kingid peal ja siis ma ei mõelnud, et kes onu nüüdse pika habemega on, seepärast siis me väiksest peast kõik uskusime. Tuli jõuluvanaga külmaga kaasanks, kas musta-hallikirju, kass ja taime eile, aga tal polnud nime ja mina panin kassile nime ja ma panin talle Muri nimeks. Aga mulje on koera nimi, mina ei teadnud seda. Ja ta jäigi, meile tuli erakordselt tore kass Marge rahvale kõige rohkem meeli. Kui mina olin väike, siis meil olid kodus aeda tehtud hüppekastid ja hüppasime kõrgust ja teivast ja kauguste jooksime ja siis meil, kes Soomest enne sõda külas üks poiss Pekka. Tema oli minu tädi tädimehe, sugulaste lapsed käisid ja siis ma mängisin jalgpalli, noorte meeskonna, see Rakvere teatris veel mängisin jalgpalli ja, ja ka hiljem ei saanud enam midagi teha, nüüd käin jalutan vahest metsa, jooksuja ujumas muidugi suvel kõik ikka liigutada, ennast tuleb liigutada, muidu saa seal istuda värvidega neli-viis tundi, kui on vaja kirjutada, siis peab lihtsalt natukese oma oma keha sirutama. Kas ta kadakaasana jõgivi Meriga? Ei, no väga lähedal ei olnud. Aga meil jooksis aiapiirist, jooksis allikas seal imeselge vesi ja siis oli taha aeda kaevatud suur tiik, kus siis said olust lastud puhast vesi sisse teises Saimust välja, seal me siis ujusime. Minul, tiigis olid kalad ja see oli nii tore, nii et vesi oli nagu kunstlikult tehtud. Aga noh, ütleme Toila rand oli 12 kilomeetrit maad, jõgi ei olnud ka meist kaugel kuskil kolm, neli kilomeetrit, nii et päris mere ja jõe ääres ma ei olnud, aga ega ta kauge ka ei olnud jalgrattaga sõita. Käiama oli koiki pini. Ja. Kes oli teie õpetaja konservatooriumis konservatoorium mus, minul sattusid väga huvitavad isiksused eri harmooniat. Ma õppisin Heino Elleri juures. See on inimene, kes on lõpuks pannud meile terve Loomingu koolkonna. Minu kompositsiooniõpetaja Anatoli Karsnek, kes ise oli Heino Elleri õpilane nii et sealtkaudu ka jooksis minule nagu kompositsioon ka Elleri koolkond poolifooniatandis Ado Velmet, väga kuiv, väga nõudlik mees, kuid ta oskas tõesti selle asja teha klaariks. Eesti muusikat õpetas meile Karl, leidev üks parim Eesti muusikatundjad ja niiviisi kõik need ained, kokkuhoid, kõik meie muusika silmapaistvad inimesed, nii et need loengud, need kõik olid erakordselt huvitavat. Ma ei teadnud peale ühe loengu, mis meil tuli viimasel kursusel ateism ehk usuõpetus, anti usuõpetus. Aga see ei olnud ka igavese pärast seal. Me saime vaielda, kuna mina seda usu asja tundsin, noh ma olin seda õppinud ja see oli huvitav. Me vaidlesime nii, et mul ei olnud ühtegi igavat loengut. Kas teil oli juba väiksena mõtte heliloojaks saada ja kui ei olnud, siis kelleks te tahtsite väiksena saada? Ega ma seda ei tea, kelleks ma tahtsin saada ja ega ma erinevaks ei teadnudki hakata, kui ma hakkasin klaverit mängima, muusikat tegin, siis oli pea neid mõtteid nii palju täis, mul ei olnudki kohe niisugust eesmärki. Et kelleks saada autod, tahtsin juhtida, minu isal oli auto tol ajal seal, minu esimene autosõit oli nii, et isal auto käis hoovi peal ja jooksis korraks nagu ärisse sisse ja mina lipsti tema kohale, aga mul nüüd kõik need käigukangid ja selged ja panin käigu sisse ja auto hakkas vähehaaval liikuma, enam ei saanud pidama. Nii kaua sõitsin puuriida ümber ja laternad katki, aga isa oli mul nii tore, tema naheri seisad, marihm ega midagi. Ütles tuleb uued laternad panna ja mis siis ikka nüüd minu esimene auto sõitleks avariiga. Kas te olete äikest, jaht? Kalapüügikäin? Ja seda ma olen küll väiksest peale teinud, seepärast mul on vanemad vennad, olid minust palju vanemad. Ja see oli niisugune enne sõda, meie jõed, sõrmed olid nii kalarohked ja vähki täis. Siis me läksime, ma mäletan jalgratastega, läksime siis ma sõitsin ema jalgrattaga, sellised, ma ei mahtunud üle pulga meesterahva jalgrattaga sõitma. Siis läksime kalale, mul oli väike, mina püüdsin siis särgi ahvenaid, nemad käisid siis hauge ja suuri kala püüdmas. Nii et see niisugune kalal käimise rõõm, see hakkas väga väikselt peale, see oli nii tore. Hakkasite väga varakult, kirjutame, siis tulid juba oma lapsed, kolm poega. Kas te nende jaoks ka laule olete loonud? Kui minu kolmas poeg oli pisikene siis ma mäletan, ma kirjutasin küll, ma tõin endale siin ükskord tsükli, seal oleks Tiidu laulab üks laul, poisi nimi oli Tiit ja siis, et las ma kirjutasin estraadiorkestrile niisugusi, palu tinasõdurite paraad, partide jalutuskäik, mis otseselt ma siis passi vaatasin, tegin ja sellest ma olen ka varem vestelnud. Nii et niisugust inspiratsiooni nagu siis, kui ta oli niisugune kõigi vanemas eas kahe ja viie vaheldajatel poiss istus vahest põlve peal, kumma komponeerisin siis kõrvale. Tore. Missugused on teie kõige uuemad laulud, kõige värskem laul, mis ma hiljuti just nendel on see, see on siis selle minu kontsertsaali kontserdi esimese osa finaal. Kevad jälle käes. Ja paraku me seda täna laulda ei saa, sellepärast et me alles õpime. Aga mõtlesin, et siin kontserdi lõpus palume korraks Hans Hindpere enda klaveri juurde istuda ja laudsed laulavad ka tema kevad laulukivad kellad. Kas te olete nõus? Kevadtuuled. Aitäh teile selle toreda vestluse eest ja toreda klaverisaate ees me soovime kõik teile hästi palju õnne, hästi head tervist, jõudu ja jaksu uute laulude ja ka lastelaulude loomisel.