Järgnevas saatetunni tahaksime sisustada alutlustega, folkloorist folkloori tähendusest, ühe etnose kujunemisloos, folkloori kahast, tänapäeva inimese kultuuripildis ja mõistagi siis ka probleemid, mis sellega seoses läbi aegade kuni tänase päevani on tekkinud olnud. Meie stuudios on folkloori entusiastlikud uurijad ja selle renessansi eest seisjad. Ingrid Rüütel, Christian Torop, Igor Tõnurist, tarmata kunstiline juht Maie Orav ja Viru Säru noor organiseerija Rein Sikk. Nii, kas lubate alustada folkloori koha mõtestamisest meie eelkäijate elus? Folkloor algselt seda ei saagi piiritleda ainult kui kunsti, sest ta on olnud rahva jaoks vanasti palju enam kui tänapäeval on inimese jaoks kunst väga inimese jaoks kunst on enamasti see, mida ta kuuleb ja näeb, võtab vastu ja teatud hulga professionaalide või näitlejate jaoks ka see, mida ta siis kas põhiliselt või siis muuhulgas mu kõrvalise teeb. Aga folkloor esialgu oli nii-öelda elu ise, millega oli seotud iga inimene. Nii või teisiti. Folkloor Meil oli mitmeid funktsioone, mitte ainult esteetiline, vaid ka eetiline kasvatuslik. Temaga püüti ka tagada head käekäiku, tal oli ka maagiline funktsioon ja nii edasi ja nii edasi. Iga inimene kes kuulus mingisse Etnasse või kollektiivi, kes oli teadvus, folklooritraditsiooni kandja, võttis osa mitte ainult selle edasikandmisest, vaid ka selle folkloori, nii-öelda muutmisest, varieerumisest ja taasloomisest. Folkloor on protsess, mis ei ole fikseeritud üheski kirjalikus allikas. Pool ei saa tagasi pöörduda ega taas reprodutseerida ühte mingisugust laulu või muusikat, nii nagu tänapäeval tehakse, kui me räägime sekundaarsetes folkloorifarmidest. Algne primaarne folkloor elas ainult inimeste teadvuses kollektiivi teadvuses, kes seda kandis ja realiseerus igas esituses. Ja inimene oli tõesti seotud folklooriga. Folkloor saatis teda hällist hauani, need ei ole ainult sõnad, vaid nii see ka oli. Kõik kombed, tavad, inimest ümbritsesid sünnist surmani olidki seotud folklooriga, nagu keel on tuntud kogu etnosele ja keelt valdab kogu etnos niga folkloorikeelt, nii oli see vanasti siis folkloor tekkis, kui elasime algselt primaarset elu. Ja kuulan teid. Ilus ja vastuoluline, on see folklooriproblemaatika protsess, mille juurde ei saa tagasi pöörduda ja ometi, mille juurde me tahame tagasi pöörduda, eks ole. Ja kui nüüd mõtleksimegi konkreetselt meie eelkäijaid siis kui kaugelt võime jälgi otsida, kasvõi meie nüüd taas nii armsale regilaulule Regilaul on tõenäoliselt tekkinud juba enne meie aja arvamist sest regilaul on Läänemere Soomeline nähtus muide, nagu ainult skulptuuri fenomen millele otseseid paralleele, et mujal ei ole, see on tõesti läänemeresoome igiomane kultuurifenomen, on see regilaul või runolaul kuvata laiemas mõttes. Ilmselt kujunenud ajal, kui läänemeresoomlased ei olnud vältiferentseerunud üksikuteks etnosteks rahvasteks. Sealt esimesest aastatuhandest enne meie aja arvamist tulgem siis nüüd 2000. aastavahetuse eelsete probleemide juurde. Kristjan Torop, mida oli teil teada aluseks võtta, kui hakkasite oma nüüdses meie folklooripildis küllaltki unikaalsed leigareid? Ansamblit kujunda sadu aastaid tagasi. Me lihtsalt ei tea, mida siis tantsiti ja kuidas tantsiti. Tantsu asi erineb näiteks laulust selle poolest, et tants allub väga kergesti ja tantsumuusikaga. Nad alluvad kergesti moemõjule ka rahvusvahelise moemõjule. Laul on ju seotud keelega ja seda ei saa nii kergesti mujalt laenata. Et oma unustada. Tants on meil algselt olnud ilmselt seotud väga tihedalt kommetega. On ikkagi olnud teatud Sündmused teatud tavad, mille puhul on tantsitud puht lõbustuslik, tants on ilmselt hilisem nähtus. Tähendab, see on siis ütleme niisugune tants, mida võib tantsida mis tahes ajal. Kus tahes, kuigi see nii väga vabaga pole olnud, on ikka puht lõbustusliku tantsu jaoks ka oma kindlat sündmused, olgu kasvõi simman, seda ei peetud ka mitte seal, pühapäeva hommikul või või teisipäeva õhtul ei peetud ka selle jaoks siiski oma päevad tavaliselt laupäeva õhtu. Või pühapäeva õhtu. Kas ma arutlen nüüd õigesti, kui ütlen niiviisi näiteks, et noh, rahvalaulu arengulugu peegeldab meile keeleringi, on säilinud ka läbi keele, aga et rahvatantsu on raskem jälgida või kas ongi meil mingeid kirjalikke dokumente, siis me jõuame juba küllaltki lähiminevikku. Maininguid eestlaste tantsimise kohta on küll olemas, on ka 16.-st sajandist alates mitmesugustesse reisikirjades ja, ja ajaloo ürikutes ka. Kiriku. Kas ma nüüd ütlen õigesti pistitatsiooni protokollides need on niisugused halvustavad tavaliselt noh, pärismaalaste tantsu halvustavat, need on ju muulaste kirjapanekud olnud ja kontrollijate kirjapanekud, kui mängutubades tantsiti, et see oli kõik patuasi, aga kuidas tantsiti ja mida tantsiti, selle kohta küll andmeid ei ole, need on hoopis hilisest ajast. Millal meil hakati üldse tantse kirja panema koguma alles selle sajandi esimestel aastatel, siis noh, Raudkats, 13. aastal Tampere Põldmäe Ullo Toomi kogusid siin 20. 30. aastal. Nii et see peegeldab tantsuvara ikkagi, mida tantsiti seal möödunud sajandi keskpaigast, kuni jah, selle sajandi esimene pool kaasa arvatud Me võime siiski kõne säilinud ja kirja pandud ja isegi paar praegu veel teatud traditsioonis elavat ja püsivat tantsu dateerida tegelikult oma tekke poolest palju kaugemale. Ja nimelt üks on praegu veel Kihnus ja hiljaaegu mujal saartel ja Lääne-Eestis tuntud pruudid, Antsitamine Kihnus peetakse sellest siiamaani. Et kui kaugele julgete minna dokteeringuga? Need on raske öelda, see on niisugune vana kultuurinähtus, mis on ühine, on Eestile, Skandinaaviale? No kindlasti keskajal, aga ma usun, et tegelikult palju kaugemasse aega. Sest et näiteks vana Kihnu pulm on ikkagi veel kogukondlik pulm, kust tuli just ruudi tantsitamine, raske öelda, kuid see võib võib-olla tagasi minna pruudiga tantsib ennem peiupoiss pärast pruuditanu pähe panemist, sellest hetkest, kui ta saab naiseks, tantsib peiupoiss ja tantsib peigmees temaga. Tantsumuusika on muutunud, aga see kaalne pruuditants on ilmselt tähendab looriku tants on kindlasti väga vana ja teine annan nähtus, mida mulle demonstreerisid Muhu mehed veel paar aastat tagasi. Muidugi mitte tõelises olukorras on see Muhu meeste tõre tants. Tähendab seal sigivusmaagiline tants, mida tantsiti alasti öösel pimedas tähendab kahel pöördelisele hetkel lasteaia öösel ja pulmaöösel. Need see nähtus läheb kindlasti väga kaugele minevikku tagasi. Ma korra sekkuks, ka, on palju folklooriga tegelejaid ette heidetud, et nüüd nagu muudetakse enda jaoks ülitähtsaks, ütleme, mingisugune ajavahemik näiteks sajandivahetus või veel tagasi või edasi ja on küsitud, et miks siis see aeg, miks see on folkloor. Öelge, aga, kas tänapäeval sünnib folkloor, kas on ka veel seda olemas ja kas võiks ka seda kuidagi edendada, arendada tänapäevast folkloori, ütleme folkloori aastal 1908? Suid folkloor on kõik see, mis levib pärimusliku veel ütleme, kui ta on laul, siis ta levib suuliselt, millel ei ole ühte sellist allikat, Canoniseerivat allikat, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöördutakse selle taasesitamisel. Kui täna Päeval tekib mingisugune laul, mis levib ainult suuliselt või ütleme ka käsikirjalised laulikud laulikutesse kirjutades siis tekitavast ikka variante ja siis sellest võib saada rahvalaul, kui ta levib teatavas kollektiivis, tekib tema esitamise traditsioon ja näiteks tudengite malevalaulude hulgas on küll selliseid laule, mida saab tänapäeva rahvlauludeks pidada. Kihnus tantsitakse ka pulmas ja, ja ka simmanil. Kui on pillimees, kes oskab neid lugusid mängida tantsivad kõik nii lapsed kui vanainimesed veel neid vanu, nii-öelda rahvatantse ja mitmedki tantse, noored inimesed tantsivad teistmoodi. Ja nende kohta vanad inimesed ütlevad nii, et epad, meie tantsime omal ajal neid natuke teisiti. Enne kui jõuame nüüd folkloori muutumisse muutuvas ajas. Tahaksin küsida teilt, Ingrid Rüütel, mis ajast oleme benud folkloori tähtsustama, aru saama tema väärtusest siis selliselt ka ka teda koguda, säilitada ja ka hiljem interpreteerida, sest noh, möödunud sajandil, kui uut alustas ja Eisen alustas ja siis tunnete te küll, et see on osa meie kultuurist, aga tema tõelise olemuse mõju inimesele Etna selle rahvale hiljem juba rahvusele. No sellel on ka oma lugu, muidugi folkloori väärtustamine läheb tagasi ohjerderile. Me teame valgustajateni, nemad hindasid folkloor ja Herteri kogumikus on ka mõned eesti rahvalaulutekstid. Valgustusaeg sai mööda ja põhiliselt pandi eesti folkloori näiteid kirja küll keele õppimiseks, küll muuks tegid seda saksa pastorid, kes selle väärtust tegelikult enamasti ei hinnanud, kuid on ka üksikuid baltisakslasi ja veel enam selliseid siit Baltimaadelt läbi läbi rännanud saksa kirjamehi, kes on ka pannud kirja ja hinnanud seda väärtust ja üks selliseid oli ka näiteks leegel. Tema reisikirjades on palju eesti folkloorinäiteid ja tema pidas seda väga oluliseks. Ehkki ta nüüd eestlastest endist siste poolest. No muidugi Herman ja Kreutzwaldi Kalevipoeg on nüüd üks asi. Nüüd jällegi meie ärkamisaja tegelased, kes nägid, et nii-öelda folkloori tähtsust ja noh, see tuntud teesiat Anda rahvaleepas see tõstab rahva teadvust, jänesetunnet, mis muidugi oli ka tõsi ja kalevipoja tähtsust selles mõttes ei saa kuidagi alla hinnata. Aga mis nüüd puutub, see on ikkagi ka kunstiteos, me teame, on kui nüüd rääkida folkloorist endast, siis rahva enda, ütleme haritud meeste pöördumine folkloori poole oli esialgu ma ütleksin, küllalt häbelik, folkloori poole pöörduti ikkagi teatud määral saksa kultuuri ühendusel. Esimesed laulus seadetki olid saksa liider, tahvellaulude stiilis eelistati rohkem uuemaid rahvalaule. Ja see vana rahvalaulu ja tõeliselt kena Õimse folkloori väärtuse tunnetamine tuli ehk natuke hiljem. Ja võib-olla laiade rahvamassideni ta pole tänaseks jõudnudki, sest meie professionaalne kultuur tugineb ikkagi eeskätt võõrale kultuurile. Ja sealtmaalt selline no väikerahva komplekssem sega, teatud määral tahetakse olla eeskätt sellised suurte rahvaste moodi, eeskätt teiste moodi häbenetakse seda oma, see on niisugune maalähedane vastlakultuur ja selts mentaliteeti leidub tänapäevalgi. Kui vanasti pöörduti kas seal saksa või tsaari vene kultuuri ja meelsuse poole, siis tänapäeval vaadatakse Ameerika ja läänemaailma poole. Ja kas siit tulevadki nüüd need probleemid, mis ka teile praegu muret teevad, sest et juba sellest ajast peale, kui Anna Raudkats ja Ullo Toomi hakkasid rahvatantsuga tegelema, tekkisid juba interpretatsiooni diaisikud, tõlgitsused ja kas polegi nii, et nüüd, kui me räägime folkloori renessansist, siis tuleb meile selgeks teha, mis siis vahepeal toimus? Vahepeal tõesti võib öelda, et eesti kultuuris, kui jätame kõrvale mõned sellised vana etnokultuurisaared nagu Kihnu ja Setu, kus teataval määral etnokultuur säilib tänaseni, katkes side etnokultuuriga, nagu ma ütlesin, professionaalne kultuur. Et just jumal, diasse Tereani peame nüüd võtma kasutusele professionaalnekult. Ja, ja üldse kirjalikultuur see võrsus väliseeskujudel. Me teame seda ja alles pärast Pole siis toimus see professionaalse kultuuri tagasipöördumine oma kultuurijuurte allikate poole. Et professionaalne kultuur kasutab nii-öelda individuaal Loomingu ühe allikana folkloori. Ja see on muidugi väga hea ja see on väga üldine. Kuid teiselt poolt on nüüd see sideme katkemine traditsioonilise kultuuriga meil hästi tunda. Võib-olla kõikides maades see nii ei ole ka näiteks nagu põhjamaadel on väga levinud selline folklooriliikumine, et hakatakse nagu jälle otsima seda identiteeti eneseleidmise. Sellised taotlused on need, kes me siis nüüd ikka oleme. Ja seal on see kultuuri renessanss palju märgatavamad, kui meil etnokultuuri renessanss võtame näiteks Põhjamaades, Soomes, Norras, Rootsis, Taanis. Meie nüüd oleme hoopis hiljem, hakkame jõudma nagu nendesamade protsesside ja nende samade probleemide juurde. Et me leiame enda jaoks nüüd jällegi selle oma etnokultuuri ja leiame need oma kultuuri juured ja, ja meile tundub see huvitav ja väärtuslik. Esitab ning Hiiumaal sündinud eesti rahvalaulu katusepersonali. Igor Tõnurist, kui nüüd vaatame tagasi, missugused taotlused olid, kui hakkasite rahvaloominguga tegelema või on see aegade jooksul kujunenud mõistmine, mis õieti on folkloor ja missugune on folkloori tähendus tänapäevale. Ei no minu jaoks erilist probleemi ei olnud. Selle puhta folkloori jõudmine muidugi võttis natukene aega, et nüüd hakata mingit ansamblit looma ja pidevalt seda propageerima. Aga tegelikult kõik see juhtus nii, Moskvas talitlusega tegeledes. Õppisin Moskva ülikoolis ja meil oli seal üks oma balti üliõpilaste klubi. Käisime esinemas igalt poolt, aeti oma rahvusliku folkloori, et meie folkloori näha ja niimoodi ma seal alustasingi ja isegi oskasin poolteist aastat ka leedu rahvalaule ansamblit juhatada. Jah aga kui neid neid aastaid meenutada, siis need ei olnud mitte eriti folkloorilembesed. Siis oli rohkem ikkagi see lavarahvatants või, või see. Jah, seda küll, seda küll stiil ja see folklooribuum, ütleme veel, harrastus algas kuskil 70.-te aastate alguses. Ja siis, kui ma siin Eestis üldse hakkasin seda propageerima, siis olid ainult leigareid ainuke ansambel, kes puhtalt tegi valssi laulis. Esimestel aastatel tõesti tuli seletada, mis on regilaul isegi tõlkida seda kuulajatele, noh, seda juhtub ka tänapäevalgi, aga nüüd asi on läinud nii kaugele, et meie enam ei pea seletama, et mendid, laulame teile muistset regilaulu, ütleme lihtsalt. Me laulame eesti rahvalaulu ja laulame rekkivad sellise laulu ja seda võetakse kui iseenesestmõistetavat. Ja aga siiski vist buumist on veel vara kõnelda. No sellest on vara kõnelda, aga et huvi on tekkinud, see on tõepoolest, sest nii nagu räägitakse Hewist ja rokist, on lausa meeldiv kuulda, et noored ütlevad, nüüd laulame, räägite. Ah niimoodi ma ei ole veel kuulnud. Kui tuleksime nüüd leegaiuse juurde ja tema, noh, võiks öelda. Eetiliste vaimsete eesmärkide juurde. No meie eesmärgiks oli kohe seatud, see on juba oma 17 aastat tagasi just autentse folkloori populariseerimine, vaid tutvustamine, tagastamine. Ma ütleksin otseselt kohe oma rahvale. Ja seda teed oleme me siiamaani käinud mingisuguseid kõrval, hälbeid ei ole olnud. Ja kogu selle aja päeva jooksul noh, on ka muidugi selgunud mõned probleemid. Ja nimelt kui palju ma ka ei tahaks isegi meie oma ansambli rahvas ei suuda ikkagi süveneda folkloori nii nagu ideaalselt oleks. Mis selleks vaja oleks, et nad seda suudaksid? Ta vist on see meie tänapäeva inimestel on see juba mingil määral võimatu, sest tegemist on siiski endisaegse talupojakultuurile omase nähtusega. Ja väga paljud reaaliad, see foon on kadunud, millel see regilaul eksisteeris. No ma toon mõned näited. Enamik laule, mis on seotud kombestikku, me neid kombeid ei tee lavale tuua noh, võib illustreeriva materjali esitada ja kõik rahvas ei tunne nende tagapõhja. Ei tunnetata nende laulude vajadust. Oleme laulnud pulmades. Seal on hoopis teine pilt, mitmesugused laulud, näiteks pruudi ja peigmehe õpetamine, kodust ärasaatmine, neid võetakse väga tõsiselt ega ka hästi vast, sest nemad anna nagu oma otsese funktsiooni säilitatud. Ja tähendab, ühesõnaga on muutunud meie elamisviis ja mõistagi sellega seoses oleme muutunud ka meie esimehe psüühika. Ka ja arusaamad ja, ja seetõttu nüüd lausa kunstlikult nüüd seda jälle meie ellu tagasi tuua ei ole vist isegi mõttekas, ma mõtlen sajaprotsendiliselt kõike tagasi tuua mõned rahvamuusika pakandistid või entusiastid näiteks Leedus ja Lätis, ma tean, nad lausa ise käivad rahvariietes päevad läbi ja tahavad seda kõike tagasi tuua, aga noh, see on ikkagi võimatu. Ja me peame lihtsalt selekteerima sellest varamust, mis meil on, mis sobib tänapäeva. Kuusalust kogutud, kui mina hakkan laule Maie leegahjus eeslauljaks on Lilian Hansar. Hiina KV teevad nad tänaveedi vaata. All vooder viieid käib. Ta käib kolmi, ta mooneta. Kaagi. Massikultuuri maailmas otsima tagasiteed iseenda juurde, kuid ka siin võib leida lisaks nendele kultuuri ilmingutele, mida nimetasite siin praegu meie oma koduses tantsukultuuri arengus eriti. Mäletan Kristjan Toropi, ma küsitlesin hulk aastaid tagasi noore reporterina ühel tantsupeol, et noh, kas oli ilus pidu küll, olid ilusad joonised ja kõik oli väga palju uus loomingulist tantsu, nii nagu see viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel meil väga levis. Ja mäletan juba sellest rajastat, Kristjan Torop tõmbas nagu näo krimpsu ja tallasime. Küsimus ei meeldinud, sest teie käsitlemist juba siis oma jalga ma ise ei mäletagi seda juhtumit eesti rahvatantsu. Tänapäeval on tõepoolest ka olnud niisugune, nagu Ingrid Rüütel just rääkis, tähendab et meie oleme ka oma rahvatantsuäratundmiseni jõudnud teiste rahvaste kaudu. Nimelt hakkas Eesti üliõpilaste selts juut tegelema teadlikult alles selle sajandi teisel kümnendil alles koguma rahvatantse. Oskar Kallas oli selle aktsiooni eesotsas ja tema oli Soomega tihedalt seotud. Samas oli rahvatantse juba kogutud ja Anna Raudkats ju sai ka väljaõpe rahvatantsude kogumiseks just Soomes. Ja Soome eeskujul hakkas temaga kursusi korraldama siin. Ja, ja niimoodi see asi käima läks hiljem teised jätkasid. Ega me muidugi oma rahvatantsu praegusel ajal ja selle selle väärtusi ja selle eetikat ei oska hinnata. Ja Me kipume moonutama, seda oli alles sel aastal lõppes suur üleliiduline rahvakunstifestival. Ja ma olin žüriiks, oli Eesti oli kolmeks piirkonnaks jaota jagatud ja ma olin piirkondlike ülevaatuste suris ja lõppvooru žüriis. Ja kokku osales. Voorudes kuigi 70 umbes 70 rühma tantsurühma iga rühm pidi esitama kolm tantsu See on siis kokku üle 200 tantsu. Ja ma üldsegi ei liialda, kui ma ütlen, et et sellel üle 200 tantsu hulgas. Žürii sai näha kõige rohkem kolme eesti rahvatantsu, nii, siin peaksime nüüd vist Reinsik, teie olete kergelt tantsumees olnud, te olete tantsinud nii Viru Säru etnograafilist kui ka varasematel aegadel kõiki teisi tantse, mida tantsupidudel ikka tantsitud, mis siis on üks, mis on teine? Mis on üks, mis on teine, tuleks paika panna vist tõesti see, et rahvatants, rahvatants, siis tähendab ikkagi autentset, folkloori eelkõige. Aga ülejäänu on siis autorilooming, see, mis autor on teinud tantsu ühe materjaliga. Ja et see autorilooming on nüüd ainuvalitsevaks paraku jäänud. Eks siin vist ole mängus ka see, et mul tuleb meelde, ma tegin diplomitöö just nimelt rahvatantsupidude reportaaži, teist Eesti raadios. Kuulasin neid ja väga mitmel korral rõhutati sellist asja nagu, et ikka, et eesti tantsis korralikult areneda, sest meil on need etnograafilised kammitsat. Kristjan Torop on neid nii-öelda etnograafilisi kammitsaid kogu elu jalus kandnud ja nüüd kõrgele tõusnud. Nojaa, aga neil peaks vist siiski mõlemal elu õigus olema. Ja loomulikult siin on neid vahevorme, veel enamgi on, tähendab autentne folkloor, kase laarsed, farmid, kui ta on rekonstrueeritud. Aga ikkagi püütakse teda noh, kasvõi tantsu tantsida sellisel kujul, nagu ta on kirja pandud, nagu ta kunagi oli. See on ka juba folkloori nii-öelda sekundaarne form, sest ta on võetud kirjaliku ülestähenduse vahendusel, eks ole. Enamik tants ei ole näinud autentses ehtsas traditsioonilises keskkonnas ta võtab, eks ole ka kirjapanekuid ja rekonstrueerib nende põhjal, kuid püüab seda teha autentselt, nii nagu tants vähemalt kirja on pandud. Teine asi on, kui sellest samast autentsed kirja pandud materjalist tehakse, näiteks mingi suure väljaku seade, võetakse, Ants, kõik liigutused on niisamuti, kuid ütleme, mis seal võib näiteks lisada, et temast saaks joonjoonelist joonist muuta ja, või näiteks võtame mingisuguse rahvalaulu teemadel näiteks kolm vähesest seade või pillimuusika saatel rõngaseade. Siis me räägime, muusika on selline termin nagu töötlus, kus on juba materjaliga vabamalt ümber käidud, miks ei, kõike võib teha, kui ainult tehakse. Nii, et see eesmärk ennast õigustab ette, tuleb välja heal kunstilisel tasemel. No rahvamuusikatöötlused on üldtuntud ja neljas aste siis juba tegelikult on autorilooming näiteks helilooja looming, võtame Eduard Tubin või kelle tahes, kes kasutab teatud näiteks muusika, intonatsioone või üksikuid viisikesi, seal mingisuguse oma loomingu allikaks. Ja näiteks rahvatants ei ole kui teatud elemente, teatud liigutusi, teatud samme võetakse rahvatantsust, etnograafilisest, tantsust, Edandit identsed mõisted tegelikult tähendab õigustab ennast asi niivõrd-kuivõrd, ta on hästi tehtud, kuivõrd see kunstiline tase ja kvaliteet ennast õigustab. Kuid et siis need meie rahvatants eladki ainult selliste üksikelementidena individuaalautorite loomingust, see ka ei ole päris õige proportsioonides. Küsimusi on patt ja me ei saa ju pakkuda individuaalloomingut ikkagi puhta rahvakunsti pähe ja ma tahaks siia juurde lisada seda, et Ingrid Rüütel vist häbelikkusest ei maininud seda oma põhjalikku artiklit selle kohta, et folkloor on kõige demokraatlikum kunst meie kultuuris ja elus selle aasta, mai, juuni, et seal on väga täpselt lauset graafikuna paika pandud kõik need omavahelised piirid, nii et minu meelest seal on niivõrd hästi kõik olemas, et me ei peaks enam vaidlema selle üle, mis kuhu lahtrisse käib. Põhimõtteliselt on seal täiesti kõik olemas. Viivi Voorand juhatab nüüd Lahemaa rahvamuusikaansamblit ja te kuulete ratsaKaia polkat. Tuleme nüüd teoreetiliste arutluste juurest hetkeks igapäevasesse tegelikkusesse kus õieti on sündimasse eesti folkloorist arusaamise ja folklooriga suhtlemise uus laine. See on Rakvere ja tarva pähe. Ja igale ühele kuulajatest seostub see uue arusaamaga Viru Säru. Ja mikrofoni juures ongi Viru Säru juhid ja initsiaatorid. Tarvampe kunstiline juht, Eesti NSV teeneline kunstitegelane Maie Orav ja tema noor abiline, jaga noor tara tantsija Rein Sikk. Teie Maie Orav olete läbi pikkade aegade käinud Eesti ilusate tantsupidude traditsiooni pidi, kas mäletate, millal te esimeses suures testima tantsupeost osa võtsite? Küll? See oli 1960. aastal. Kui ma olin noor juht, üheksateistaastane ja mul oli kaks segarühma tantsupeol. Mida tantsite siis, kas seda ka mäletate? Mäletan küll. Helju Mikkeli tantsu Need olid Ullo Toomi, tantsud olid. Ja tants oli hästi palju, ma pean, need 12 tants oli vaja ära õppida segarühmadel. Ja kuna ma olin noor juht, siis oli tööd ja tegemist palju, et peost osa võtta. Rõõm oli ka, et et poole aastaga saime kollektiivide taseme nii kõrgele, et oli võimalus tantsupeost osa võtta. Teedsin tookord Väike-Maarja kultuurimajas, Väike-Maarja oli omaetterajoon. Siis käidi muidugi abiks ka, olid vastutavad instruktorid tookord nagu praegugi. Ja see on veerand sajandit tagasi ja need olid ilusad ajad. Needsamad lugupeetud inimeste nimed, mida ütlesite, Helju Mikkel ja Ullo Toomi on oma nime alatiseks kirjutanud meie tantsukultuuri ajalukku. Aga ometi, noored mehed ütlevad, et miski ei seisa paigal. Loomulikult ma olen ise mõelnud just selle üle, et iga asi oli omal ajal vajalik näiteks kas või Ullo Toomi roll oli ju tema, see, kes, olles ühelt poolt seotud Eesti vabariigi aegsete tantsupidudega, need, mis toimusid eesti mängude ajal, teiselt poolt, hakkas ja oli just tema see mees, kes hakkas edasi viima meie tantsuelu alates 47.-st vastast ning tema oli see mees, kes tõi selle üleliidulisele areenile. See oli siis vajalik. Aga võib-olla me läksime selle suunas ka liiga kaugele. Aga võib-olla oli lihtsalt midagi uut juurde vaja. Ja nii pidigi minu arvates sündima Viru Säru. Ükskõik, kas ta nüüd sündis siin Rakveres, ma teeks isegi niivõrd tähtsaks enda ja Maie rolli, sest Viru Säru viimase 10 aasta jooksul oleks pidanud kindlasti sundima, sest lihtsalt asjad olid nii kaugele vähenenud et teistmoodi enam minna ei oleks saanud. Ja muidugi on ilus, kui uue sündimine on sisuliselt tagasiminek põlise ja ürgse ja vana juurde. Me vist oleme liiga kaua ikka nagu hoolimatult suhtunud oma rahvuspärandisse ja oleme tegelenud kõigi muude asjadega. Ja nüüd on tõesti ülim aeg, oli ülim aeg ja, ja on praegu ka ikkagi tunnetada seda, kus on meie juured ja ja kes olid meie esivanemad ja mida me oleme nendelt pärinud ja, ja seda au sees hoida. See on ilus mõte, kuid hoopiski mitte kergesti teostatav ja seepärast küsiksingi, kuidas olete tulnud etnograafilise tantsu juurde läinud tagasi vana eesti rahvatantsu juurde, sest teame, see eeldab küllaltki palju tööd, uurimisi, materjalidesse, sisseelamist, mida meil sugugi mitte liiga palju ei ole, kasvõi sedasama kättesaadavad patarei järgi, kui võrrelda kasvõi näiteks moodsamate tantsuloomingu kirjeldustega Ega ei ole küll. Eelkõige on abistanud folkloristid, nendega on tihe side olnud. Aga selleks, et, et luua ka ise uusi tantse ja ja üldse, et ansambli töö oleks mitmetahuline, erineva sisuga. Selleks on ikkagi väga vajalik teada ja tunda just seda vana folkloortantsu mille baasil edasi minna kas või tantse seades. Ja kindlasti peaks oskama minu meelest iga iga tantsukollektiive esitada ehedat Eesti folkloori. See ei ole tõesti kerge. Aega kaks aastat nägime vaeva, et kõik hakkasid laulma ja tantsima. Et inimesed oleksid Pad loomulikud ja selleks on vaja palju teadmisi, et lahti mõtestada iga iga tegevuse tantsu-laulu-mängu sisu. Et me oleme üheskoos palju targemaks saanud. Mina olen õppinud. Kuidas neid tantsida on noorel tantsijal, milles on erinevus? Erinevus on võib-olla selles sisetundes, eks ma ikka võib olla. Ja meie see põlvkond, kes tantsis 70.-te lõpus, 80.-te alguses ülikooli rahvakunstiansamblis, kuidagi püüdlesime millegi muu poole siis veel mitte teadlikult kuidagi alateadlikult just selle poole, et kõik nad lavamallid jäid nagu natukene liiga kramplikuks. See kõik on ilus, aga võib-olla natuke liiga tuim ja võib olla sellelt baasilt sündisidki suurema vabaduse taotlusega. Asjad, nagu seda oli näiteks hobufolk, hobufolk, mis oli ka üks võtmeid, mis murdis lahti Viru säru. Raamat, mis meeldis väga Lahemaa rahvuspargi juhtkonnale ja just selle läbi rohkema sisemise vabaduse ja rohkema sisemise tantsu ja selle materjali äratundmise kaudu oleme siia pärale jõudnud. See oli eriliselt ülev tunne, kui sa jälgid, kuidas ühe rahvuse traditsioonid ja on nii arenenud, et, et see on kogu rahva jaoks suur rõõmupidu. See oli Tšehhoslovakkias vihjot nas ja Straznetses kael folkloorifestivalil. Ja vot seal just tunnetasid seda õhkkonda. Kuidas nad on kaua aastaid teinud ka 30 aastat ja oma traditsioonid on tugevamad kui meil selles osas. Aga vot sellist sellist sellist pidu on tarvis. Ja tagasiteel kohe tuli mõte bussis, et noh, miks me ei võiks, meil on omal rajoonis rahvuspark. Õnneks oli ka tollel aastal rahvuspargi 15 aastane juubel. Nii et, et kõik kuidagi nagu iseenesest tekkis, aga ilmselt olid need alged juba ammu olemas ja vajadus sellise ürituse järgi oli olemas. Aga julgust teha, julgust teha, pidu olla sai tõesti sellest selles sõidus seostovakkes folkloorihuvi on viimasel ajal väga suur ja väga palju kultuuri ja kunstitegelasi. Tunnetavad just praegu vajadust läheneda oma rahvuse alk juurtega. Aga siin üks, teine mõte aastat laulupidusid on õpetanud, et laulupidu on pidu, lauljatele, pidu kuulajatele ja siis kuskilt hakkab veel üks laulupidu õhtuti laiali minnakse, see on lauljate endi pidu. No vot, seal vist on ka needsamad alged, mis seal ühel folklooripeol, et, et inimesed tahavad enda rõõmuks ja ja noh, laulda ja olla ja vabalt sellepärast et sellisel suurel peol on loomulik, et tänu oma oma distsipliin omakorda oma stsenaarium ja kindlaksmääratud repertuaar. Folklooripeol mail oli regilaulude õhtu. Mulle väga meeldis reede õhtut viimasel särul kus laulud sündisid iseenesest, üks laul lõppes, teine algas, kõik laulsid ja kõik olid osavõtjad ja see oli väga tore. Ja selle folklooris kiindumuse laienemisüks alus ongi tõepoolest, kui juba koolis natuke õpetataks ja mõistage, siis võimalik rohkem neid ilusaid pidusid, mitte ainult Rocca al maare muuseumis Tallinnas, kus väliskülalised tantsu kaasa haaratakse, vaid et meil oleks tõesti võimalik igal suvel kuskil korraga osa saada. Tore oleks, kui folklooripeod toimuksid regioonide kaupa Lääne-Eestis ja Lõuna-Eestis. Sellel aastal Viljandi juba korraldas Valga sorri, Torupilli. Ja setu laulupäevad on ammust ajast teada, et igas rajoonis oleks. Ilmselt siis jõuaksime. Kaloritundmiseni kiiremini ja, ja võib-olla saaksime siis selle keskmise põlvkonnaga kaasa haarata, laulma ja tantsima. Rutem. Maie sinu käest olema paljusid asju küsinud ja noh, töö käigus kõik tuleb, aga ma pole sinu käest küsinud veel seda, kas sa oled tänu särule saanud endale rohkem sõpru rohkem vaenlasi? Ma arvan ikka rohkem sõpru, vaenlasi on ka, aga, aga ikka rohkem sõpru ja, ja üldse, mulle tundub, et kõik inimesed, kes armastavad oma rahvuste, oma rahvuskultuuri, on kõik head inimesed. Ja üks asi veel. See puudutab otseselt sind kui ansambli juhtinud. On ju Tarvanud, tegelenud kõigega teinud autoritantse, teinud palvest Raadi tantse, rahvaste tantse, nüüd siis folkloor. Mis on sinu jaoks garantii, et folkloor ei ole üks mööduv moenähtus vaid just see, see kõige õigem ja kõige tähtsam? Garantiiks on see, kuidas me seda folkloori teeme, kui me teeme teda tõesti nagu mööduvat moenähtust ja jäi süvene asjasse siis ta möödub nagu kõik teised moevoolud. Seal oleneb ikka meie südametunnistust, kuidas me seda teete, kui ausalt me teen. Aga ma, ma siiski usu, et kõik kesteroopestantsivad ka praegu veel seitsmenda kaheksanda klassi lapsed, et nemad ka järgmisel sajandil eesti folkloori teavad-tunnevad ja oskavad ka oma lastele edasi. Kas elasite siis Viru Säru meelorusse praegu kuulate, need on autentsed, heli, mälestused. Riia vabaõhumuuseumi, liivi ansambel, Viru säärul, liivi keel ja Liivi laulud elustavad taas mõtlemapanev, kas pole? Keelte rahvast, kes selles keeles suhtleks ei ole enam? Tema laulukultuur aga elab edasi? Oleme nüüd kuulnud üht ja teistmoodi suhtumisi, mida siin laua ümber istujaid arvavad, siis sellesse aja jõkke, kuhu sisuliselt tagasi astuda, ei saa siiski selle uuest elustamisest. Ingrid Rüütel, te olete ise ka seal virus harul olnud. Kas toimib see, mis teeb sellest õhtuste peost tõelise folklooripeo, kas rahvas läheb kaasa või on ikkagi ühelt poolt publik ja teisel pool lava ja barjäär ületamatu? Täielikku ühtesulamist loomulikult ei ole, ega võib-olla päris täiel määral 100 protsenti seda ei saagi iialgi olla, ikkagi teatud esinejad, Nemad jäävad, kes sisustavad ja publik on ikkagi publik, küsimus on ainult selles, kuivõrd publik selliste tantsude või laulude ajal, mis on nüüd nagu mõeldud kaasalaulmiseks tantsimiseks, läheb kaasa ja läheb küll vähemal või suuremal määral ja ma arvan, et iga aastaga ikka rohkem. Ja muidugi iga asjaga ju päris isa, võtke kaasa minna, on ju selliseid asju, mis ongi seal ka Viru Säru mõeldudki ehitamiseks, mis on teatud rühma seotud kava ja ta polegi mõeldud seal kaasa tegemiseks ja nii ka huvitav vaadata ja ja oma ürgse ja vana antiikkultuuriga taas tutvuda nii-öelda Meistri. Jah, demonstreerimine tõesti ja eriti veel on seal tehtud mingisugune seatud kavana ja tähendab sellises mõttes nii-öelda kunstlik kompositsioon, aga seal sees on siis autentsed, laulud, tantsud, see on ka väga huvitav jälgida ringmänge ja tantse, eriti meelsasti tehti kaasa. Rein Sikk tõi tänaseks vestluseks kaasa märksõna folkloorialane haritus. Kas on sind võimalusi seda tõesti õpetada meie silmaringi laiendada, et me tõesti mõistma hakkaksime tähendus, see on üks asi ja teine asi kaasa tegema. Ma tooksin niisuguse näite, meil töö juures käib küllaltki palju taidlusringide juhte ja klubitöötajaid nõu küsimas et tahavad teha nii või teistsugust folkloor set kava. Ja paluvad siis materjali millega ja kuidas seda kava sisustada, mida seal võib laulda või mida tantsida või mida mängida. Ja kui siis näidata niisuguseid väljaanded, mis on allikpublikatsioonid tähendab, kus on olemas folkloorimaterjal trükitud raamatuna ilmunud nimetame siin kas või Ingrid Rüütli, Eesti uuemad laulumängud kaks köidet või Tampere Eesti rahvalaule viisidega, viis köidet ja palju teisigi väljaandeid. Plaadikomplekte, kui niisuguseid väljaandeid näidata siis klubitöötaja või taidlusringi juht ei tea üldse niisuguste väljaannete olemasolust näeb esimest korda. See on minu meelest täiesti ebanurka, normaalne, et klubil ei ole selliseid väljaandeid et klubitöötaja või ringijuht ei tea ja siin on viga ilmselt meie õppekursuste eelkõige rahvaloomingu, maja ju korraldab kõige massilisemalt need kursusi. On nende kursuste programmide viga ilmselt, et seal ei anta inimestele vajalikke teadmisi. Ma tahaks siit edasi minna, et vist asi pole mitte üksnes nendes kursustes, vaid kogu senises folkloori või tantsu või laulujuhtimises, sest eks ole see loogiline ju iga inimene, kes tegeleb millegagi, ta tahab mingit tunnustust saada. Aga kui maakultuurimajas ütleme, üks lauluriks tegeleks regilauluga või ainult puhta rahvatantsuga, siis paraku meil ei ole isegi selliseid konkursse võistlusi, tähendab kuskaudu, nad saaksid mingit tunnustust leida, eks ole, see ju nii, et teiegi Kristjan Torop oma leigaritega peate õppima selleks, et õigustada oma ansambli nime, neid tantse, mida teil võib olla muidu ei oleks kavas, sellepärast et süsteem on seatud selline, et süsteem suudab praegu hinnata ainult seda, mis on stiliseeritud või lausa autori loome, ei ole võimalik senini olnud, ei maa, kultuuritöötaja, legomaa taidlusrühmadega kas või üksikesinejad kuidagi puhta folklooriga läbi murda. Ma mõtlen, et kui meil sai Viru Säru on olemas, siis see on just üks võimalus selleks, et saaksid kõik tegeleda kuidagi rahvakunstiga ka need inimesed, kes pole võib-olla nii pikad või nii kitsad või nii kauni häälega nagu seda papp, meie lavaline rahvuskultuuri edendamine, sest folklooris võid ükskõik milline või missugune sa olla. Sa oled alati täieõigusse line osaline. Ja veel, no mina ise olen selle harimatuse tee läbi teinud, et nüüd natukenegi asja tabada, sest ma pole tõesti mitte mingisugust folkloorialast haridust saanud ja olen püüdnud siit ja sealt ulataja. Ega ausalt öeldes materjaliga küllalt ei ole. Ja siit ma tahaks jonnakalt ikka edasi ajada seda mõtet, mida olen juba kultuuris elus välja öelnud, et meil on vaja ühte oma rahvakunstialast väljaannet ja kui me praegu oleme löönud sellise tohutu liikmeskonnaga seltsi, nagu seda on muusikaühing, siis mis oleks loomulikum kui muusikaühingul, kus ka folkloor on vähemalt sõnade järgi vääriliselt esindatud, oleks ka üks oma väljaanne või mida arvavad? Kaaskõnelejad haridust oma mineviku koha pealt on ilmselt ikkagi väga vaja ja sellest on väga suur puudus. Ühes tunnis on küll 60 minutit, kuid kui probleeme on palju, siis kulub ka tund kiiresti. Enne selle tunni lõppu ootaks kuulajagi, et talle öeldaks, mis on see värskendav hoovus, mis folkloorist võiks temagi tänapäeva stressidest väsinud ja vahel muserdatudki inimeseni jõuda. Me ei elustaju folkloor mitte ainult folkloorinähtus enda pärast, vaid ikka tema tähenduse pärast. Meie jaoks meie tänases elus. Ma arvan, et tänapäeva inimenegi peaks tunnetama seda, kes ta on, kust ta on tulnud siis tal on ehk ka kindlam tunne, kui te mõtlete selle peale, kuhu ta läheb ja mis temast ja tema järglastest edasi saab. Ja teiselt poolt. Ma arvan, et oma kultuuri ja juurte ja oma identiteedi juurde tagasipöördumine annab paljudele meist sellise kindla toetuspinna. Me näeme, palju tänapäeval sellist juuretus siia-sinna vihklayst inimene tea kesta on, kuhu ta kuulub, mida ta tahab ja minu jaoks küll tegelemine folklooriga on andnud mulle sellise tasakaalutunde ja nagu kindla pinna jalge alla. Tunnen ennast tänapäevast tänapäeva ühiskonnas. Inimesena, kellel on minevik ja kes usub, et temal ja tema rahval on ka tulevikku.