Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Kuulajad oktoobrikuu pik, kunstiministeerium keskendub Peterburis oktoobri lõpuni aset leidva le kunstibiennaalile nimega manifeste ja kunstiministeeriumisse olen kutsunud kaasaegse kunsti Eesti keskuse juhataja Mari Arusoo, tere Marja Derevaari ja räägimegi natuke sellest manifestist, mida ta endast kujutab, mida endast kujutab selleaastane Kaspergöönigi kureeritud 10. kord ja kuidas on siis eesti poolel KEK olnud seotud manifest, ta kohalik tugistruktuur olemisega, aga kõigepealt võib-olla sellest manifestist kui sellisest, et tegemist on siis 10. korraga ja manifeste selline tunnuslause on see, et ta peaks siis tutvustama euroop papa uut kunsti, värsket kaasaegse kunsti, aga oskad sa marja, ehk natuke avada neid manifeste tekkimise tagamaid ja kuidas ta eristub nendest kõigist lõpututest Pennaalidest, Renaalidest, Messidest ja muudest. Sest et nagu sa ütlesid ka, et manifest oli see aasta kümnendat korda, mis tähendab 20. aasta, et ma arvan, et nende jaoks oli ka mingi teatud murdepunkt, et kuhu me arvatavasti hiljem jõuame kriitika, kuidas Kaspergööning seda kureeris ja nii edasi, aga aresmalifesta puhul nii palju, kui ma olen ise lugenud või kõrvalt jälginud on üks asi on see, et nad tutvustavad Euroopa kaasaegset kunsti kõige nooremat kunsti, aga ma arvan, et see on väga oluline aspekt, et nende rändbiennaal ta algusaastatel oli see, et nad läksid problemaatilistesse kohtadesse juhtida seal tähelepanu või ühesõnaga läinud liiga mugavates kohtades läks ikka poliitiliselt problemaatilises kohtadesse või kohtadesse, kus nad tundsid, et see kaasaegse kunstikeelega sa saad rääkida mingitest probleemidest, millest sa muidu rääkida ei saa. Kui hüpata kohe selle Venemaa juurde, et Kaspar fööniga, miks Venemaa ja kui me mõtleme, et järgmine aasta Süüris jaa, mitte lihtsalt ei teinud Venemaal seda Väinelegi termitaaži muuseumis mis ilmselgelt ju ette sa tead, et neil on piirangud, neil on mingid raamid ümber. Ma ise läksin sinna hästi kriitiliselt kohale ja mõtlesin, et noh, et kas nüüd on see juubeliüritus, kus sa tahad ka biennaalile, sest biennaal on tegelikult päris suur struktuur ja sa reisid, ringisid rämpennaa, oled sa kogu aeg, võitled sellega, et ots otsaga kokku tulla. Ja siis nagu kerge sarkasm, kui sa kuuled, et tuleb kõigepealt Ermitaažis, tuleb Süürichis. Ma ise läksin ka sellelt positsioonilt kohale, aga kui ma tegelikult nägin, mis Kaspar Göring oli teinud, siis ma arvan, et see oli väga palju teistsuguse suunitlusega, võib-olla kui ma ise olen näinud muidugi ainult kaht manifestselt ja ülejäänud on kõik, ma olen lihtsalt lugenud, et ma nägin eelmine kord Guate mokki kureeritud, mis oli hoopis teistsuguse, nii-öelda alusplatvormi, seda aga ma arvan, see, mis on nagunii-öelda Venemaa kohalikus plaanis nii-öelda, kui sa võtad ainult kunsti väljasiseselt kaasaegse kunstivälja sees, tegid et see oli natukene selline Education või hariduslik, näitas, et see, see näited selles kaasaegse kunsti natukene õpiki peaaegu oli see, et seal on see õpiks lahti. Mis oli nagu see, et sa pead arvestama ka, kuhu sa maandud sa maandud Peterburi, kus ma ei tea, Jeff kuunson, kaasaegse kunsti nimi või noh, selles mõttes, et need on need nimed, mis seal toimivad, et olin, ma hüppasin juba siin ette, et mis ma näitudest arv on väga hea hüppe, sellepärast et see kontekst nii-öelda kuusemaandumine toimus, et mille kohta ma tahtsingi just küsida, et kui sa ütlesid ka, et manifestauranud biennaal ja püüab siis igale poole nagu uued juured ajad alla et siis nagunii-öelda kohanemisprotsess, et oskad sa seda ka natuke tausta avada, et kui palju näiteks manifestis tiimist on neid, kes on nii-öelda tööl manifeste juures kes kolivad iga ja siis kahe aasta järelt enam-vähem uude kohta elama, kaua nad seal elavad ja et kui palju siis biennaal endale kohalikke juurde palkab, et see on päris huvitav Taev struktuur iseenesest see tegelikult on noh, peaaegu fifty-fifty või isegi niimoodi, et üks kolmandik on manifest, ta Foundation inimesi ja siis ülejäänud kõik juurde palgatud, et Ermitte sellele viska tingimus muidugi tahtsid, et neil on hästi palju oma inimesi, mis ongi tegelikult ideed. Eriti kui me mõtlemisaja Ajalmannifestabennaa loodi, millal see algas, siis tal oli ikkagi natukene see roll, et nad läksid nii-öelda kaasaegse kunsti nii-öelda natukene ka maaletoojana võiks öelda liikusid ringi ja teine asi ka see, et nende jaoks on väga oluline see kohalik võrgustumine ja see, miks nad kaasavad näiteks ka neid lähiregioone, miks nad, kaaslased Eesti, mis on ka Soome oligi see, et see kõlab väga selline kolonialistlikult, et nemad tulevad siia Venemaale ja hakkavad kaasama siin veel eestlasi ja soomlasi meid omavahel rääkima panema, aga realistlikud tegelikult selles mõttes ka toimis, et et me oleme siin Helsingiga olnud kõrvuti väga pikka aega ja ma ei ütle, et me ei ole kunagi rääkinud, aga siis me sõitsime Peterburi kohale ja reaalselt tekkisid mingeid koostööprojektide. Et neil on hästi oluline see kohalik võrgustamine, sellest jääks midagi järgi, et see oleks lihtsalt üks näitus, mis toimub pool aastat, vaid et seal on eeltöö. Järgnev on selline, et nad liiguvad kohast koht Ta juba praegu nad on alustanud tööd Zürichi suunas, et juba praegu toimuvad mõttegrupid, et see ei ole selline nii-öelda poole aasta protsess. Et ma arvan, et selle nii-öelda mitu asja rändamise eesmärk on see, et mitte ainult et jätta endast märki maha vaid reaalselt nagu töötada erikeskkondadega, aga töötada ka nende kohalike kunsti mediaatorite kuraatorit, et ma ei tea assistentide kõige kõigega, et kui me käisime Venemaal, siis ma vaatasin seda, et see tiim nüüdseks on ikkagi kaks kolmandikku, üks kolmandik, et noh, et seal on väga-väga palju kohalikke, mis ma arvan, et tegelikult siia plaani kohalikus plaanis on see väga oluline ja kui me ütleme Venemaa konteksti, kus nagu kaasaegne kunsti kohta ei ole väga problemaatiline jah, et selles mõttes ma arvan, et noortele kunstiprofessionaalidele töötada kaasaegse kunstibiennaali juures töötada vastutavatel kohtadel, mitte lihtsalt kuskil jooksupoisina on väga oluline. Aga see mani pesta ideed nagu kaasaegse kunstikeelega rääkida mingitest ühiskondlikest, poliitilistest teaduslikest teemadest. Mõnes mõttes tundub praegu vastuolus selle biennaali kui sellise formaadiga, et kuigi nende taga on tohutud töö ja uurimuslik nii-öelda kuraatori panus siis enamasti peab sul olema selline väga suur ja nähtav ja glamuurne tulemus, aga kuidagi see, kuidas praegu manifestis Peterburis kirjeldada, et tundub, et seal on väga suur osa sellega nähtamatul osalejat, umbes kohaliku võrgustumine, inimeste omavaheline kokkuviimine, mingi jälje jätmine, hariduslik selline aspekte ja nii edasi, et et kas manifest ta kuidagi erineb biennaalil ka nendest kõigist teistest Pennaalidest, et meil on olnud biennaali buum alates kuskil üheksakümnendates, kus peaaegu iga koht on saanud oma biennaali euroop asjaga üle maailma, tegelikult et see on viis, kuidas tuua mingi koht kaardil, aga see on, ma arvan, sellel sõnal on tuluke natuke juba halba kõik juurde, sest et kõik muudkui teevad neid, sinna voolavad tohutud rahad, kunstimaailm, inimesed reisivad lennukites nende vahel, et see nagu ei soodusta erilist süvenemist ega ka eriti nendesse töödesse süvenemist, sest et sa jooksed läbi ja su vastupanu võime suhteliselt ruttu nagu ammendub sellele vastu võime. Kas manifest on kuidagi erinev? Ma arvan, mida manifeste inimesed, kui ma ise rääkinud eriti nüüd selle Venemaaplaanil, et neid huvitab töödele hästi kohaliku keskkonnaga et nad seal kuna kunstimaailma hästi kritiseerib üldiselt, miks te näitate meile siin, et ilm on see ja mingit teoseid, mida me teame nagu A ja O. Et siin ei ole midagi huvitavat, Kööning ei too midagi huvitavat ja uut sisse ja nii edasi. No ühesõnaga selline kunstimaailma kriitikat ma olen seda kõike juba näinud kuskil mujal. Siis tegelikult nende vastulause sellele oli see tea, aga me töötame Peterburis. Me töötame Ermitaažis. Me töötame kohas, kus neid asju ei ole näidata, nüüd kus need inimesed nendel ei ole nagu seda nii-öelda ei saa öelda lugemis oskust, aga baasi, millest lähtuda, et selles mõttes, et nad ütlevad kohalikku konteksti, miks nad just sinna sellise näituse tegijad nad arvestavad sellega. Aga mis on manifeste erilisus, on, ma arvan see, et esiteks ta on noh, mingi peatuse traditsioonilised on 20 aastat eksisteerinud institutsioonidel helphien vedanud algusest peale kindlasti inimesed, kes on seal käinud nii-öelda rohkem ja algusest peale võivad öelda, kus sa need murdepunktid olnud räägitakse algul ta oli umbes ma ei tea, revolutsioonilisem või tähtsam, olulisem poliitilisem, kriitilisem siis nüüd kogu kunstimaailmast on, ma arvan, selline teatav glamuuri nõudlus ja kogu see asi üle sõitnud, et kas ta on manifestselt mõjutanud või mitte, seda võib igaüks ise hinnata, aga ajad muutuvad ja sellega seoses siis kõik need biennaali taga Veneetsia biennaali võrrelda siis see totaalselt teine formaat, et Veneetsia on põhimõtteliselt iga rahvuspaviljon, tuleb kokku paneb oma putka püsti, teeb, mis tahab ja selle keskel on hästi väike osase kuraatorinäitus, mis tegelikult ei määra teiste paviljonide tööd, sellepärast et kuraatoreid ja see teema tuleb hiljem, kui tulevad paviljonide teemad, tavaliselt agad manifeste on selles mõttes suhteliselt üheselt orkestreeritud, et kõik, mis toimub enne ja pärast on ettevalmistus selleks näituseks ja kui leitaks, kui sealt ära läheb, siis on sellel nii-öelda järeltöö. Et ma arvan, üks asi, mis seda eristab, on see, et ta ei, niisiis täpselt ei lenda oma näituseformaadiga sinna pooleks aastaks sisse installeerida ja siis jälle ei lenda välja, vaid et meil on see nii-öelda järeltööperiood hästi oluline, mis on siis nagu tavalise vaataja jaoks nähtamatu, aga mitte ainult, sest et tegelikult nendel on näiteks see aasta väga haridusprogrammis kaasa, ma ei tea kooli villastest kuni rahvusvaheliste tegelaste nii välja, et nad toovad kohale inimesi ja arutavad ja see on selline, mis ei ole nähtav, et mida sa ei näe näitusel vaatajana. Aga et noh, ma arvan, et see on üks asi, mis neid eristab, see, selline kuidas öelda põhjalik programm, et haridusprogrammid on praegu enamustel pionaalidele näitustel ka pikaajaline ettevalmistus ja välja tuleb mis tööd. Aga tulles nüüd konkreetsemalt selle Kaspar Köönigi kureeritud väljapaneku juurde, et sitcom juba kuule, vaat niimoodi ergutanud selliste vihjetega, et see toimub Ermitaažis ja võib-olla manifeste teebki eriliseks, et tal ei ole nagu otsest teemad nii-öelda, et kuraatorinäitusele, et või ütleme seal see sõlmitus ongi just nimelt panna kokku siis Ermits ja siis vanem kunst, armastatud mõistetud ja väga populaarne ja märgiline väljapanek ja siis sinna sisse siis põimida neid erinevaid kaasaegse kunstiteoseid, et kui sa nüüd seda väljapanekut nägid, siis kuidas sa rahule jäid, et sa juba natuke oma sellest andsid märku, aga et kuidas see töötas või mis olid tugevamad tööd seal? Ma pean tunnistama, et algul mina olin üks nendest skeptikuteks, kes läks kohale ja mõtles, et noh, mis siis nüüd. Ja mu esimene reaktsioon näitusel läbi keeles ma mõtlesin samamoodi, et see hoia koostajale piisavalt kokku sõlmitud, see ruum on manifestis uus kaasaegse kunsti osa, mis on siis avatud, on lihtsalt niivõrd dominantne. Ja tolleks hetkeks. Me läksime pressipäevadeks, mis tähendab seda, et pooled viljad olid umbes ülevalgustatud, ei töötanud, tehniline pooleli, hästi-hästi halb. Aga see kõik ärritas algul tekitas sellise tunde, et noh, et see on umbes manni kestabennaa seal üks suurematest olulisematest Benaalsust, et umbes kuidas seal ka ei saa tehtud neid asju normaalselt. Aga kui see reaktsioon ja selline käed rüpes pessimism, möödusime, hakkasin tegelikult vaata, mis seal tehtud oli, siis ma hakkasin tegelikult väga-väga hindama ja seal muuseas kõik väga põnevaks, et olgugi et need tööd ma olin umbes kõiki teoseid näinud, sa tead, nendest teostest ei olnud justkui midagi uut, aga ma arvan, et mis seal hakkaski tekkima on see, et nagu mingi võrdlused või dialoogi, mida ta lõi. Et esialgu tundus mulle ka see, et seal ei ole seotust või need ei ole Asta omavahel dialoogi ka lõpuks, kui sa selle nii-öelda läbi käid, seal hoiad selle avatuse sees siis töötas hästi ja kui rääkida lemmiktöödest, siis loomulikult mulle meeldis Francise lüssi töö, mis on nagu üleüldine vist mingi sihuke popti, aga mulle meeldis tohutult ka polkat ilmunud teos. Just see tali paralleelsaalides maid tissiga mingiteks absurdsed dialoogid lisaksid tekke, mida sa kunagi nagu justkui ei panekski kokku ja teine asi ka see talvepalees, sest et üks on siis sellel mitte osad selle linna peal näitused. Aga oli ka Ermitaažis selle kaasaegse kunsti osas oli nii-öelda siis põhituumik, täitis, aga oli ka talvel palees mis oli siis noh, põhimõtteliselt orienteerumisülesanne, et sul on kaart käes, kus tööd ei ole õige koha peal ja siis hakkad orienteeruma. Et ma ise usun sellesse, et kunst ei pea olema liiga lihtsalt kättesaadav. Üks kriitika oli see, et neid võimatu üles leida, see üks kaasaegse kunstiteos kogu selles talvepalees, et seal ei tea, seda oli väga vähe lihtsalt loovad, lihtsalt hajuvad ja sa upud paaniliselt noh, mängin kaevamisel närvilisi kunstiprofessionaale, kes otsivad, et seda ei ole selle koha peal kaardis ja seda ongi võimetu leida. Aga lõppkokkuvõttes on see, et võib-olla see kogemus ise oli piinarikas, aga pärast nagu tagantjärgi nii-öelda kui see muutub looks või sa mõtled, et see oleks nagu nii-öelda orienteerumis trackiks muutub, siis see tegelikult oli nagu lahe. Mina lõppkokkuvõttes jäin väga rahule ja ta tekitas minus väga palju küsimusi ja mõtteid ja ma sain võib-olla natuke rohkem aru, miks Göring tegi, mis ta tegi, et me nagu selle, et see valik töid, mis ta tegi, ta arvestas väga Ermitaaži konteksti, kuhu ta läks ja tervitasid kontekstis selles mõttes, et turvalisuse mõttes, et mis tal on lubatud ja mis tal ei ole lubatud teha. Aga ka sellega, et kuna see osakond just alati kaasaegses mõistes agendat, mis oleks järgmised asjad, mis nad teevad, ja ma siiralt loodan termitte selleni mõistus ja usku ja tahtmist edasi arendada seda kaasaegse kunsti osa siis ma natuke kuulan neid halbu uudiseid, et järgmine väljakutse, mis võtta tahavad, on kunstimess või noh, mingi seedib, et tegelikult see oli hästi hariduslik, näitas, et ta oli selline tava publiku jaoks väga hariduslik, näitas, et sa liigud siin, ma ei tea, Maria lastingustumest ilmanseni, et mingeid nagu nii-öelda kaasaegse kunstiajaloo eksisteerivaid töid Se Francise lüssi, töö, mida sa mainisid, see kujutab endast rohelist laadad, mis on sõitnud siis nii-öelda hunnikusse ennast talvepalee aias. Kas oli ka märgata, et need kunstniku kerelt Köönigoli spetsiaalselt nii-öelda Ermitaaži konteksti need tööd tellinud, et kas seal oli palju sellist ostalgiat nii-öelda või sellist nagu mingit müütilist, kas nõuka, Taavi, sellist retro või sellist, kuidagi mingit Lääne arusaama Venemaast, et kas see kuidagi jäiselt kõlama tegelikult seda jäänud, et see oligi peaaegu ainus teos, kus sa võid nagunii otseselt selle välja lugeda? Et ma arvan, et selles mõttes kaks olulist osa, et Johanna varssa kureeris selle publikuprogrammi, et ma arvan, et Joanna kutsutud kunstnikud tegelesid reaalselt poliitilise kontekstiga, mis praegu Venemaal märksa kriitilisemalt, kui näitus oli selline hariduslik võib olla laiemale Ermitaažis publikule mõeldud. Ja ei kõnetanud võib-olla nii suurt hulka kaasaegse kunstiprofessionaale, mis tegelikult ja need näitasime, ei tee ainult mingite kaasaegse kunstiprofessionaalide jaoks, kes ringlevad nendesamade biennaalile vaheliselt kogu aeg mingit uut kommi neile pakkuma siis publikuprogramm oli, mitte publikuprogrammiga. Nojah, ikkagi avalik programm, et seal oli näha, kuidas see oli kureeritud, kui sellises Eestist oli Kristina Norman kureeritud hoopis teistel alustel ja see oli väga kriitiline suhestus praeguse momendiga ja seal kunstnikud nagu võtsid mingi steitmendi või võtsid sõna selles suhtes, mis praegu toimub või suhestasid selle nii-öelda kohaliku kontekstiga, ei teinud niisama. See näitas natuke, tundsid, et pigem oli võetud nii-öelda kunstiteos kui selline ja siis viidi üldse Ermitaažis kokku kureeritud, et seal ei olnud nagu sellest kohaliku kontekstiga suhestume nimel. Jah. Aga seoses selle kriitikaga nii-öelda Venemaa praeguse sise ja välispoliitika teemadel, et tegelikult ka ju manifeste eel oli väga palju proteste selle üle ja kunstimaailm tundus, et ka rahvusvaheliselt jagunes peaaegu kaheksa, et kas manifeste peaks, arvestades siis näiteks meid, regulatsioone geikogukonna teemadel, suhteid Ukrainaga, Krimmi kõike seda arvesse võttes, mida keegi ei osanud, või ütleme, et see tuli ikkagi väga suure sellise jahmatusena ka lääne pool. Kas nüüd valifestabiakselt nagu ideoloogilised nii-öelda boikoteerima seda linna seda riiki ja sealt välja minema või siis vastupidi just jääma ja püüda ja diskussiooni seal vist nende kaasaegse kunsti vahenditega nagu tekitada ja paljud ju kunstnikud loobusid osalemast küünigi kureeritud programmis, näiteks rühmitus toodi jalad, mis on just väga poliitiline ja väga ühiskonnakriitiline kunstirühmitus avaldas isegi manifesti peaaegu sellel teemal, miks see nii-öelda kunsti osa on seal jõuetu, et kuidas sulle tundus, et kõigepealt sinu isiklik arvamus, kas see oli hea, et manifeste siiski jäi sinna, kas see nii-öelda kuidagi selline kes poolte teiste ideedega kuidagi natuke õõnestamine, kas see töötab või see on ikkagi selline? Nii-öelda hobune on ka meil endal, keskuse siseselt käisid need väga suured kriisid läbi, kui seal kõik hakkas juhtuma, et meil oli see plaan nii-öelda koostööplaan ennem juba, kuna manifeste inimesed käisid Tallinnas, see nagu pikem protsess, et manifeste tahtis kunagi juba ammu tulla Eestisse, sisseplaan jäi ära, uuesti võeti üles 2018 perspektiivis need arutelud ja sellest nii-öelda tuleviku aruteluteemade taustal me arutasime selle aasta koostööd ja siis ühel hetkel, kui meil oli koostöö kokkuleppe justkui olemas mingid ideed, et kes ja mis ja kuidas koostööd teha ja siis kogu see poliitiline situatsioon juhtus ja arvates manifest ta ei reageerinud sellele või nad ei olnud nagu omapoolset steitmente, et miks nad on Venemaal, mis nad seal teevad ja mida nad kavatsevad teha ja kuidas nad suhestuvad selle situatsiooniga, siis see arvatavasti oli nii-öelda kunstimaailmale väga ärritav, et isiklikult minu jaoks ei olnud probleem see, et nad seal olid. See oli väga õige otsus, aga too hetk, kui see juhtuma peaks, arvates ma ootasin seda, et nad artiklile Eriksid ära miks nad seal on ja mis on selle nii-öelda nende missioon seal, et ma lihtsalt ei tee seal kunstinäitusest keset seda, aga plaanin selles mõttes väga palju muutusid, et ütleme, kui meil algul oli rohkem selliseid umbes noh, lähme tutvustame Eesti kunstiplaani, siis ilmselgelt me saime aru sellest, et me ei ole see opositsioon, kes tahab teha mingit ma ei tea. Pidu keset sõda ja lihtsalt umbes Loeme klaase kokku ja teeme mingeid diplomaatilisi suhteid. Ütleme, teeme sisu, projekte, mis reaalselt koha peal võiks pakkuda dialoogi ja ma arvan, et see suhtumine muutus hästi palju siis, kui ma läksin Venemaale. Sellel mõttelised mõlemat pidi, sa tunned, et kui sai osale sind, saab instrumentaliseerida selle kasuks, kui sa osaled, sind saab ka. Ja minu jaoks kõige rumalam variant või mõttetu variant on see, et ma istun siin oma kodu Eestis või ma ei tea Berliinis kuskil kunstibaaris ja kriitilisi veeringuid, nõmedad on need, kes osalevad ja issand jumal, sellises poliitilises situatsioonis, et see tundus napakas ja peale Venemaa käika, ma saan ka sellest aru, et ma nägin nii-öelda siis neid vene intellektuaalide kunstnikke kes lihtsalt ütles seda, et palun ärge tõmmake jälle umbes oma juhtmeid välja ja taanduge lihtsalt sellepärast, et väljapoole see näeb nagu tohutu selline, et vaadake, meie nüüd läheme läänenesid välja, võtame kõik oma ressursid ära ja umbes teie tehke, et noh, meil on vaja dialoogi meile, vaheliselt ühelegi platvormi. Ja meil on intellektuaalide või selle seltskonnaga, et kas see dialoog tekkis või mitte, ma arvan, et kui ma vaata publikuprogrammi arengut, siis ma arvan, et see kindlasti tekkis ja nii-öelda üks-ühele kunstnike koostööd, siis ma arvan, et see tekkis ka see näituse tasandil, tekkis see on küsitav. Sest et see näitus ei võta otseselt mingit poliitilist positsiooni. Samas, ma ei ole 100 protsenti kindel, et ma arvan, et scapistlik näitas selles mõttes, et Ma arvan, et on hariduslik näiteks, ma arvan, et manifest, ta jäi sinna, ma arvan, et ühel hetkel nad oleks võinud natuke rohkem artikuleerida oma motiividest ja võib-olla võtta sõna ehmatanud vaikseks kuidagi. Aga nüüd, kui sa juba tõid sisse ka selle arutelu KEKi sees, siis võib-olla sa saaksid natukene rääkida just nendest kohalikest nagu tugistruktuuridest, et kuidas manifest ta püüdis seda regiooni omavahel ka kokku sõlmida. Algul manifeste, see suur plaan oli see, et nad teevad satelliitüritusi siis, et Venemaal toimunud, näitas aga et regioonis ehk siis nagu laiemalt ja kui välja suumida, et kaasata ka Eesti ja Soome oleks satelliitürituse jääma või siis Peterburi linna huvi tegelikult ei olnud, sest et kuna manifeste rahastussüsteem on selline, et linn maksab väga suure osa ja siis biennaal tab ise mingi väiksem osa juurde ja ilmselgelt Peterburi linna huvi ei olnud see, et see tähelepanu läheks mujale. Aga ehk siis satelliitüritusi, kui selliseid nii-öelda manifeste leibljal ei toimunud, aga mis toimusid, on see, et manifestile on klassikaline kohvi breik mis siis tähendab, et inimesed tulevad kokku kokku ja selline konverents, tutvustuslaadne üritus, kus olid siis eesti soome Vene delegatsioon, selle idee oli ka siis see, et need Eesti ja Soome inimesed, kes olid siis Peterburi kutsutud justkui lõimuksid ja hakkaksid koostööd tegema ka vene inimestega, mis tegelikult juhtus, oli see, et Eesti-Soome inimesed said omavahel tuttavaks ja ma arvan, Eesti inimesed 11 vintsidega, Soome inimesed said omavahel tuttavaks selles bussis, mis oli nagu suhteliselt humoorikas, et pidin sõitma Venemaal selleks, et omavahel tuttavaks saada. Et ma arvan, et see nii-öelda Eesti-Soome mingi sellised projektid hakkasid sealt välja kasvama Venemaaga selles mõttes ei tekkinud neid suhteid, niiviisi võtab kauem aega ütleme, kohvi breik ja Eesti kohtumine jätkus sellega, et meie puhul siis Kristina Norman iga, et Kristina Norman oli valitud sinna Joanna Varssavi kureeritud programme ja meie lihtsalt aitasime produktsiooniga ja ka sellega, et umbes kui seda teost võetakse liiga provokatiivsel või kui oleks läinud kibedaks või kurjaks, et siis oleks nagu selle taga seisnud, et aidanud Kristingad sellega. Ja edasi on see, et angemalifestan bord, projekt, mis on siis manifesti viimasel kuul, seitsmendast 11. oktoobrini toimus laevareis, kus on siis konverents ja see on koostöös oli okka norra freime Finland ja KEK siis Eestist näiteks kolm väga sarnast institutsiooni ja manifeste Foundation tegid siis laevareisi, mis läks Helsingist Peterburi. Praktiline idee on see, et sa lähed viisavabalt Venemaale. Aga teine, see laiendatud kontseptsioon oli ka selles, et sa oled tegelikult nii-öelda vabaduses, et see keskendus siis tsensuurile ja natuke kriitilisemalt lähenes selle manifeste biennaali teemale ja seal oli Kaspar Kööniga kõik tegijad ise kohal. Dmitri Azarcovermitaažist Eestist olid siis Flo Kasearu, Timo Toots esinejatena äkki, sest natuke kriitilisemad just sel teemal, et kunstnik ja tsensuur ja sõnavabadus ja kontrolli ühiskond ja nii edasi. Aga kui küsida nüüd edasi, et siin on käinud ka need arutelud teemal, et kas Eesti võiks ka olla äkki mõne manifest ta toimumispaigaks, miks ei võiks meile ka tuua kaasaegse kunsti ja meile kuluks ka ära näiteks üks Vovkalt pill man siin kusagil. Et kuidas sina ise suhtud nendesse realistlikesse või toopilistesse võimalustesse, et see manifest ta näiteks 2020 või midagi 2018 või jõuaks näiteks meile vihje kuhugi? Mulle tundub, et me oleme selle õige aja mööda lasknud. Manifest, ta ise on nii palju muutunud, et kui me vaatame ka seda, et ta on 20. biennaal ja 10. kord biennaali teha, et see manifeste Algide ja mis ta praegu on muutunud ja see ongi normaalne, sest et see asi kasvab ja areneb ja muutub ajas. Ma arvan, 2000 18. oleks juhtunud, et kasvõi 18 ta arvatavasti ei juhtu või noh, need otsused on tehtud juba. Oleksin ma arvan, väga oluline ja mitte just sellega, et toome nüüd väljast sisse inimesi, kes õpetavad eestlastele, mis on kaasaegne kunst, aga ma arvan just pigem nagu sellega, et minemanifestabennaal teeb ta ikkagi kinnistab mingid kohad kaasaegse kunstikaardile veemass, inimesi, kes käib nende pionaalidelt läbib, ma arvan, see oleks oluline, ta tooks Eestisse väga-väga palju muid inimesi, mida ühesõnaga mingi seltskonna tähelepanu Eestile. Ja see ei ole nagu ühekordne, see jätkub või sealt kasvavad välja koostööd. Teine asi, see, et ma arvan, et Eestis oleks olnud väga oluline või oleks väga oluline teha selle skaalaga kaasaegse kunstibiennaali. Et me kõikidesse kunstiväljal töötame ise Pinuna või ma ei tea kuskil kohalikus plaanis või väljas õppine, me saaksime tegelikult reaalselt sellest oma naba ümbrusest lahti, sa näed nagu kuidas ka mingi muu töömeetod toimub, et ma arvan, et oleks väga-väga oluline. Kui see 2020 või liiga nagu kaugesse aega jääb seda raske ennustada, et siis võib tekkida küsimus, et kas meil on seda penali juba vaja, kas selleks ajaks on, ta ütleb, et see biennaal, see, mida me peaksime sisse ostma, sest et seal on ka väga suur oma kohalike investeering, mis tuleb teha praeguses ajamomendis, ma arvan, et see oleks olnud väga oluline ja manifestile teravus ja olulisus ja kuidagi nii-öelda tõsiseltvõetavust ja relevantsus veel olemas, et noh, ma ei kujuta ette, kui kaua nemad kavatsevad jätkata, võib-olla nad teevad reformi ja muutuvad totaalselt uueks ja millekski huvitavamaks või jäävad samaks. Aga jah, et ma väga loodan, et kunagi nagu ka Eestis juhtub see, et nähakse kunstis võimalus läbi kunsti tutvustada või läbi kultuuri üldse rääkida, ma ei tea meie Eestist või sellest, et et see võiks juhtuda, et see kultuur ja kunst ei ole alati mingi selline vastik menuki muidusööja, kellele sa annad mingi väikse palukese ja rohkem ei taha investeerida, sest et sealt ei tule ju midagi tagasi, sealt tuleb väga palju tagasi tegelikult mis need inimeste liikumise numbrid olid, umbes, et ma mäletan, Peterburi puhul räägiti 300000 spetsiaalselt külastajat või midagi sellist, et see on tegelikult tohutu suur mass, mis tuleb pärast umbes niimoodi on, et professionaalne ringkond, kui sa räägid kunstimaailmas ennast seestpoolt, siis on see väga oluline, et sa saad mingid tegelased, kelle graafikusse sa kuidagi ei suru seda eestikülastust. Aga teine asi on ka see nii-öelda tavaline kultuuriturism, kes ringi reisivad, Nende graafikus on alati Maide manifest, ta Vene Veneetsia dokumente isegi ja mingid väiksemad vennalid ka, et et selles mõttes ma arvan, et seal reaalne mõju tegelikult kogu nii-öelda teenindavale sektorile, et mitte ainult kitsale kaasaegse kunstiväljale ja võib-olla see on jäse mastaap, millest meil siin on nagu raske seda ette kujutada. Ja teine, ma arvan, et võib-olla ma nüüd jälle liiga skeptiline, aga mis mulle tundub, et te olete Eestis toimub, et kui sa teed siin kunstiväljal mingeid väga häid näitasid väga häid asju, siis ikka vaadatakse selle peale niimoodi, et ma ei saa aru, sest ma tahan, et saaks lihtsamini pakendatud. Aga võib-olla siis nii-öelda selle kohaliku üldpubliku jaoks, kui sa tuled väljast sisse mingi nii-öelda väljastpoolt öeldud, et see on see hea asi ja see bränd ja see on see, seal tulevad teised inimesed vaatama jääd, siis on muidugi seda nagu lihtsam vastu võtta, et võib-olla suudaks ületada ka selle, et kõik peab olema lihtsalt kättesaadav ja lihtsalt söödav, et Ma arvan, et sellest kõik kunstiväljal töötavad inimesed tahaks lahti saada, et me jõuaksime sisu aruteludeni. Mitte ei räägiks mingist paid vormist või kuidas kunagi oli ja tahaks seda tagasi. Selle optimistliku roodiga tõmbamegi siis manifesti arutelu kokku. Mõisti ministeeriumis oli kaasaegse kunsti Eesti keskuse direktor Maria arusoo, aitäh Maria. Ja veel on aega siis 31. oktoobrini sõita Peterburi, mis ei ole üldse teab mis kaugel. Multiministeeriumi kuulajad oktoobrikuu pika saate teise osa täidab ära projektiruum, rundum ja kunstiministeeriumis on külas Kristina elekter, Kristina Mari valents. Tere mari. Tere aptet pärm. Tere. Rondum sai just nüüd septembri alguses aastaseks ning nii et on igati väärikas põhjus kunstiministeeriumis teiega juttu teha. Tahtsin kohe alustuseks küsida provokatiivse küsimuse, teiega ilmus ka selline juubeliintervjuu Siim Reimanni sulest sirbis, mille suur pealkiri, kuulutused, Rundoman, ainulaadne, asendamatu kas on ainulaadne, asendamatu Kristina. Ma arvan, kindlasti mitte selles mõttes, et kui vaadata laiemalt maailmas ringi, siis on näha, et on väga palju sarnaseid ettevõtmisi veel aga ilmselt lihtsalt Eesti kontekstis oleme hetkel ainukesed sellises mõistus, kus me korraldame nii näitusi kui ka omame hariduslikke programme. Tegelikult meil oleks just hea meel, kui meie säärane initsiatiiv kerkiks Helsingi kõrval. Te alustasite seda projektiruumi siis või Artis transpassi paralleelselt peaaegu oma õpingutega kunstiakadeemias foto magistrantuuris, et kas te tajute ka mingeid ootusi nagu kunsti väljapoolt endale kui sellisele ainulaadsele asendamatu projektiruumile või teile kui kunstnikele, organisaatoritele või. Pigem need ootused on meil endil, sest mõtlesime eelkõige teeme seda, mis me ise nagu tahame, et oleksin olemas ja vaatame sellest perspektiivist, et me saame olla piisavalt nahaalsust hetkel, et me ei pea täitma niivõrd teiste, otsivad eelkõige omased. Et nagu nimetus juba ütleb, et tahtis transpess, tegelikult sa enne mainisid projekti rõõm, aga siiski vist ei ole. Et ikkagi kunstnike poolt algatatud platvorm, siis meil endil on seetõttu vabad käed, et kuidas seda juhtida. Ja kuidas suunata vastavalt ajale ja kontekstile. Aga mis on need tegevused, millega tunduv tegeleb või mis te teete mari? Ma arvan, et paljud teavad ka, et mis meil on, põhitegevused, on erinevad näitused, kus me oleme kaasanud nii kunstnike kui võib-olla ka laiemalt natuke teistelt erialadelt inimesi. Ja lisaks olen teinud vestlusringe nagu haridusprogrammi lugemisgruppe. Kui nimetada neid näitusi formaate, siis üks on proovi room ja teine Šeuces. Prooviruum on selline kasutusväli, kus me kutsume kunstniku ja me ei sea talle eesmärgiks esitleda valmis projekti. Aga see projekti esitlus peab kulmineerima vestlusega, kus kunstiks saab siis ka tagasisidet. Šokeisson siis selline vitriinkapi moodi näituse formaat, mis käib mööda Tallinnat ringi Tegelikult ka võib-olla kaugemale kaugemale ja see toimib sellisel viisil nagu kunstnik nii-öelda käest kätteandmise viisil, et meie valime esimese kunstniku ja pärast seda valib kunstnik järgmise kunstniku, kes oleks mul häirib, et kuni kokku tuleb viie kunstniku ringi sisse tuleb tagasi Londonile ja siis algab uus nii-öelda see ringlus. Et selles mõttes me anname sellega justkui enda käest selle vastutuse ära ja see muutubki selliseks, pigem ma tea kompivaks olemuseks linnas ja et see võiks tekitada mingisugust dialoogi möödujaga. Aga kui veel küsida teie enda kunstniku ja siis selle nii-öelda platvormi korraldusliku poole kohta, et siis kuidas selle aastaga te olete neid rolle kuidagi ühendada suutnud? Tavaliselt on alati selliste algatustega see kunstniku pool lõpuks kipub kannatama vaid selleks nagu vähem aega ja tuleb tegeleda kõigi muude asjadega, et kas te olete leidnud balansi ja kuidas toimib. Siiani on oma pinda kinnistanud siin väljal. Aga mida aeg edasi läheb, seda rohkem me tunneme, et me saame nagu ennast rohkem Insertide sinna protsessi. Eks näis, mis, mis nüüd saama hakkame. Jah, see sisseelamise aeg on olnud küllaltki pikk, et aasta aega ongi olnud, võib-olla selleks et harjuda kogu selle korraldusliku poolega, millega me polnud otseselt enne kokku puutunud ja nüüd võib-olla see on juba enam-vähem käppasid, siis saab nagu edasi liikuda, teha rohkem ka võib-olla neid asju, mis meile endale on nagu kõige olulisemad. Aasta jooksul sellise platvormi algatamisega, et mis oli kõige suurem väljakutse, mis osutus kõige keerulisemaks Näiteks kõige suurem väljakutse ongi see, et sa mõistad, kui raske on tegelikult midagi korraldada. Kõik need etapid läbi käia sai omavaheline kokkuleppimine ja lõpuks selle ürituse füüsiline korraldamine. Ja noh, alati on mingisuguseid tagasilööke või noh, selles mõttes on vastutuse võtmine, et korraldada nii, et ega meil endil häbi et me ise oleksime väga rahul sellega, et siis me lihtsalt ei saa seda nagu lasta libiseda seal nagu sujuvalt, vaid me võtame seda kõike ka väga. Isiklikult, aga see on midagi, mis on tulnud selle aastaga niimoodi üllatuslikult kergelt kätte. Kergelt meie ütleks, tegelikult kätte oleks tulnud, aga mis üllatuslik on? Tegelikult on see, et vastuvõtt on väga positiivne, kirjutanud. Palju asju on ikkagi nagu läinud, hästi ütleme nii, et kuigi me oleme pidanud vaeva nägema kas või rahastust saada, aga et me oleme ikkagi saanud selle ja programmi osas ka, et on ise tulnud kunstnikke, kes on pakkunud ennast ja vahel on tulnud nagu toredaid üllatusi. Ja samas ka välismaale, kui me oleme käinud rääkimas endist, siis kõik on väga huvitavad, on sellest teemast, ütles, et kuna mäe spetsiifiliselt lähtume sellest kunstniku teemast, et et kuidas siis kunstitöötajana elu käib ja, ja seda nagu lahkame seda üldse Atislas veisi, omaalgatuslikku initsiatiivi, et et võib-olla teised ei ole niivõrd spetsiifilised lähtunud antud teemast. Ühesõnaga on see huvi üsna suur meie vastu. Suhe on hästi, vahet on sellepärast peaaegu igal pärast iga üritust on Keidunud seorde öelnud, et päris lahetsikest asjadeta. Ta juba mõningaid selliseid formaate mainisite, aga võib-olla kõik nimetaksid oma mõned asjad, mis on eriti hästi, kuidagi õnnestunud või mis teile endale on sellised isiklikud lemmikud. Ma arvan, et suvel juulikuus toimus meile kahe Belgia kunstnikuga Carolyn grammi hankija Dennis Rangers prooviruum, mida me planeerisime juba aasta algusest peale, aga mis kogu aeg venis. Kui need lõpuks tulid Eestisse, tegid selle näitusele, siis ma arvan, et see oli täpselt see kirss tordi peal, mis lõpetas meie ajasel okasroosikese lossis. Väärikad. Minu jaoks oli see üks kokkupuude Noorte väliskunstnikega, kes kusjuures ka samamoodi Antwerpeni jäävad Eestist projektroomi. Ja nendega oli põnev. Nii nagu sellel tasemel rääkida nende kunstiteose omaenda kontseptsioonis, nad samamoodi tahtsid väga ruumi spetsiifiliselt seda tööd tehes. Ma arvan, et minu isiklik lemmik on olnud meie vestlusringi elu pärast ülikooli, kus siis me läheme loovisikute juurde, kes on juba ennast väljal kindlustanud ja küsimused on sellised otsekohesed, et kuidas siis täiesti hakkama saate ja kui siis võib-olla tuleb sissetulek, läheme, läheme otsesele inimese juurde, et me näeme seal inimese keskkonda olgu see ska stuudiopind või siis kas või kutsuda oma korterisse. Et see vahetus just, et sa oled inimese keskkonnas. Et seal on lihtsalt nii palju juurde. Samas ei ole kuigi populaarne olnud seni minu meelest kunstiväljal nii-öelda sellistel teemadel kõnelda, et seda raatia käsitletud kuidagi, et miks sa lähed teise rahakoti piiluma? Võib öelda küll, et khati võib selline ebamugavushetk olla selle vestluse jooksul kuid kui kohe adresseerida seda küsimust, siis ma olen aru saanud, et see vestlus läheb natuke avatumaks. Pärasla. Vari sinu lemmikud, mina tooksin ka välja väliskülalised nii-öelda, et eks hiljutine külaline, kes juhtus ja nii, et Ta oli Tallinnasse tulemas niikuinii ja EKA fotograafiaosakonnaga koostöös saime ta kutsuda rundumis esinema, tegema loengutama loomingust, oli Chen Davis. USA fotograaf Chen Davis rääkis pikemalt oma loomingust ja näitas oma töid, mis oli, ma arvan, meile kõigile väga huvitav ja just need väliskontaktid on selles mõttes põnevad, et sa näed, et tema näiteks on juba ikkagi küllaltki tuntud ja tunnustatud fotokunstnik kellega sa muidu võib-olla kokku ei puutuks. Et meil oli väga hea meel, et ta Eestisse jõudis. Siin tuli ka välja, et selline muljet avaldanud külaline tegeles samuti fotoga, et te olete algusest peale seda rundumeid väga kindla käega ise ohjanud, et üks küsimus, mis mul ka oli, oli just see, et miks te otsustasite algusest peale sellise kureeritud lähenemise kasuks, et mitte sellist vaba lava, et Tallinnas ikkagi on sellise? Ma arvan siiamaani keegi mingi selline puudus ka ruumidest, kuhu sa saad, kõik saavad lihtsalt sisse astute, hakata midagi tegema teie kaaludes erinevaid variante, Alicitest selle ohjatud lähenemise ja kuna te kõik ajate fotokunstnikud, siis kui palju on tulnud just sellist fotopõhist või kaamerapõhiseid projekte? Põhiliselt projektid on kindlasti juba enamus olnud, aga miks me valisime selliseid kreetud suhtlemise on tegelikult see, et me ikkagi teeme seda tasuta hetkel, et me ei saa selle eest palka ja see läbime kutsuma inimesi, keda me ise tõesti näha tahame. Et kui ühel hetkel tundumisel rikeks hakkab issituitsialiseeruma ja palju palka saama, siis tuleb arvestamine maksumaksja rahadega, aga samas jällegi. Kaamerapõhisuses kinni, et, et kui me siin kutsume, siis tegelikult meil on ka pidevalt tulnud pakkumisi meil on neid üritusi väga seinast seina, et meil on isegi perfakaid olnud siis meil on olnud veel ka kureeritud suuremaid näitusi, selle rundumi sees. Jah, me oleme üritanud tegelikult ikkagi jääda võimalikult avatuks, kaasata võib-olla mitte nii väga kunstiväljalt eemal olevaid inimesi ja mitte otseselt fotograafia eriala, vaid näiteks ka graafika või maali või joonistamise või perforanzi tegijaid kes selles mõttes on alati toonud kaasa ka oma publiku, mis on samuti laiendanud meie tegevust. Ma just tahtsingi publiku kohta ka küsida, et kes käib rundumi üritustel ja et kas sinna võib nööri sisse astuda või see eeldab nii-öelda kunstiväljalt väljaspool oleval inimesel mingit spetsiifilist huvi või mingeid eelteadmisi või et nii-öelda keda te ootate sinna kõikuma. Ja igaüks saab sisse astuda. Üldjuhul publik kujuneb välja vastavalt siis sellele kunstnikule, kes antud hetkel välja astub sest teda ikkagi mingisugune oma sõprusringkond, aga see sõprusringkond kaasneb jälle oma sõprusringkonna, mis mingis mõttes jälle siis suurendab seda. Laiendab, et kindlasti meil on olemas ka teatud inimesed, kes käivad igal üritusel, meil aga on ka inimesi, kes lihtsalt satuvad ühekordselt ja, ja võib-olla siis pool aastat ei satu, siis jätavad jälle järgmisele. Varieerub. Tegelikult peaaegu kogu selle esimese aastade pesitsesid Tallinnas sellises kohas nagu okasroosikese loss. Need osad, kus teie pesitsesid ja sõltumatu tantsu Ühendus on seal samuti ära kolinud telliskivis ka teie olete sealt need kuradi lendu lastud. Et rundume, üks idee on olnud ka liikuvused räägibki sellest aspektist ka, et miks liikus ja kuhu te nüüd siis liiguta. Tegelikult, kui sa enne küsisid seda küsimust, et miks me nii kindlakäeliselt hakkasime tegutsema, siis oligi see, et me ei tahtnud ruumi lihtsalt täita, meie jaoks on ta eesmärk see, et sa pead kogu aeg midagi olema, vaid pigem see, et näidata midagi uut ja huvitavat, mis pakuks huvi ka laiemalt, et sellepärast kindlakäelisem formaat. Aga see liikuvus, kuna eelnevalt need projektid oravaid, kes tegutsesid enne meid nimetas siis märtsi ja Katarsist, siis mõlemad lõpetasid oma tegevuse just sellepärast, et nad pidid ruumist välja kolima. Ja me saime aru, et meie ei taha olla see järjekordne projektiruum, kes teab sellisel viisil oma tegevuse lõpetama vaid ütlemegi lahti sellest ruumist, kui endast pigem olemas nii-öelda liikuv platvorm, kes siis rajab sinna oma pinnase, kus antud hetkel kõige soodsam on. Ja Meil esimene aasta lihtsalt kulges väga hästi sõnakese sihukeses. Me tegelikult ei plaaninud absoluutselt jääda sinna nii kauaks, aga saate aru, kui raske on tegelikult selle kolimise liikumisega tegeleda, mis kõik probleemid sellega kaasnevad, siis ma arvan, et alguses oli hea olla veidike vaiksem ja saad aru, mida ma ise tegelikult teha tahan. Aga samas selle aasta jooksul oli meil see liikuv platvorm šokeissinan, mis liikus nii Tallinnas ringi kui ka jõudis Peterburi ühel hetkel. Nüüd septembrist alates oleme otseselt ilma ruumita muidugi Merle tsendivisi vestluse EKKM-i paaris Zuckeys kirjutaksin linnas ringi ja nüüd oktoobrikuuks. Me oleme valinud rundumi paigaks sadamarketi, kaheksanda oleks, kus me korraldame noore fotokunstimessi ja kahe prooviruumi, et me saame tegelikult lõpuks tegutseda sellisel viisil, nagu me algselt lubasime. Õieti Tseed Avadagi uusi kohti kunstiväljal. Et natukene šokeerida. Praegu me katsetame, kuidas see siis reaalselt välja kukub, et teatud mõttes oleme sellised sunnitud olukorras, aga tegelikult ma arvan, et see mõjub meile ka väga hästi, et siis me oleme sunnitud liikuma ja otsima uusi pindu ja see tegelikult võib-olla rikastab just seda, mida me teeme. Tegelikult ju omaalgatuslikud ruumid saidki ju alguse või üks ühiskond alguse sai, olidki, kuidas kunstnikud avasid oma stuudiod ja kutsusid vahel ka teisi inimesi ateljeedes tegid selliseid ühe õhtuüritusi, nii et te liigute väga huvitavalt sinna kuhugi külge. Aga konteksti kohta, milleks on sisemine Eesti kunstimaim lähemusin Tallinn, ET kellega ta siin näete enda tegevuses mingeid sarnasusi või kelle otsade ise vaatata? Ma ei tea, kas me saame öelda, et me vaatame otsa, vaid me tegutseme paralleelselt. Et kui me kuhugi vaatame, siis just selleks, et mingeid ideid saada. Berliinis tegutsev kuraatoriprojekt Berliin, nuia, räime, ka sellised liikuvad kutsuvad kunstniku ja kasutavad ära tabelini linnapinda ja ma arvan, et praegu vaatasin tegevust, siis oleks võib-olla sealt midagi õppida. Muidugi Skandinaavias on see artist transskeene väga lai, üks galerii näiteks nagu vanneid kalleri mingis mõttes natukene ka satusele tundume meetodiga, et sul ongi võimalus kehtestada siis ennast üheks õhtuks või et see on see kunstniku enda valik, aga see, et kutsuda need inimesed kokku ja näidata seda, mis sa oled teinud. Et kuidagi see katsutas, formaat, näitusi alati tingimata olema kindlasti kas kaks nädalat avatud või kuu aega, et et võib-olla isegi viljakamas üks õhtu, sest et kõik inimesed tulevadki kokku ja võib-olla siis tekib see diskussioon, milles kontsik saab ehk rohkem tagasisidet. Üks teema, millest ma veel tahtsin teiega rääkida ja mis seob tegelikult selle kunstiministeeriumi saate nii-öelda teisel pool esimese poolega on siis Peterburis toimunud euroop. Kaasaegse kunstibiennaal manifestis, mille kõrvalprogrammis siis osales ka rundum. Rääkige sellest, kuidas te sinna manifestile sattusite. See algas vist novembrikuus eelmisel aastal, kui õnne saava, võttis meiega ühendust ja ütles, et Eesti kaasaegse kunstikeskus planeerib manifest raames teha ka nii-öelda Eesti programmi. Kas me oleksime huvitatud, kuid miskipärast jäisel soiku nende poole pealt ja ja ilmnes ühel hetkel, et, et kui me teeksime selle projekti, hakkasime ise eraldi rahastust taotlema ja mõtlesime, et okei, et teeme selle ära ja vaatame, mis juhtub. Ja justkui me olime selle projektitaotluse sisse andnud ja mis nädal möödus, tuli ka välja, et on selle manifesti korraldab seda paralleelprogrammi, mille raames korraldavad Open kooli ja me otsustasimegi sinna kandideerida. Läks nii hästi, et me saime sinna. Ja sellest hakkaski arenema see projekt välja. See, millega ta manifest all üles astusid, oli ju tegelikult mitte rundum, vaid teie ise kunstnikena, et rääkige sellest projektist natuke lähemalt. Et astusime üles siis eraldi kunstnikena, kuid rundumanni siiski nagu meie esindaja rollis, kui siis galerii või platvorm ja võtsime siis kaasa need šokeisid, mis olid nagu meie esindajateks seal ning nende sisud olid siis individuaalselt täidetud meie poolt. Nii et see oli tegelikult nagu viis eraldi näitust, sest et suu, kes oli seni ka üks kast Need olid nüüd siis spetsiaalselt tehtud selle manifest enda jaoks et teha sellessoukesistusega veel eraldi alaprogramm, et seisukes, mis algselt tuli meile tsehhi nimetuse kaudu, baas see on ikkagi siin nii-öelda Tallinnas eksisteeris tol hetkel, aga selle jaoks me tegime spetsiaalselt eraldi, kuna me ei teadnud poliitilises olukorraga seoses, et kas me kunagi tagasi saame. Aga rääkides just nii poliitilisest olukorrast seoses manifeste, aga et see tegelikult tekitas ka juba enne selle ürituse toimumist, et väga palju diskussioone teemale, kas oleks strateegiliselt õigem seda boikoteerida kogu üritust või siiski just minna kohale, millised arutelud teil toimusid ja miks te otsustasite, et on õigem siiski minna kohale mitte ignoreerida seda sellises leitnandina? See otsustusprotsess oli meie jaoks ka hästi pikk. Ma arvan, et see kestis isegi mitu kuud. Pidasime nõu erinevate inimestega. Vahepeal mõtlesime, et äkki on ikka parem mitte minna. Vahepeal mõtlesime, et ikka võiks. Aga miks te otsustasite minna, ma arvan, et selles suhtes, kui rääkida nendest kunstnikest, kes boikoteeriksid, manifestid, boikoteeriksid manifestselt sellel viisil, et, et Venemaa rahastas seda, aga nad tegid siiski enda asju seal kõrvalt. Et kuna meil otsest seost rahaliselt ei olnud sellega ja me ikkagi tegutsesime nii-öelda Eesti poole pealt siis Me tundsime ka, et me saame olla piisavalt iseseisvad selles mõttes oma poliitilist meelsust avaldada. Et kuna me tegime maikuus kaasnenud kontroll reisi ja tutvusime selle kohaliku skeenega, siis seda mina küll tundsin, et, et võib-olla siis me teeme seda neile endale. Kuidas asi ise teile tundus nüüd osalejatena ja nähes teisi kunstlikke projekte, kuraatorinäitust ja nii edasi ja nii edasi, et mis teie muljed sealt Peterburist olid? Ma arvan, et kõige suurem mulje või kogemust, mis me saime, oli see, et, et meil oli võimalus näha, kui väike on kunstimaailm. Et kuidas meie jaoks suured staarid on samuti seal kohal ja kellega on võimalus ka dialoogi astuda, see oli väga avardav võimalus, aga näitusekoha pealt on see natukene meil diskussiooni tekitanud, sest et võib-olla moodsime enam sellelt või et see oleks võinud provokatiivsem olla rohkem suhestuda antud situatsiooniga ja keskkonna, kuigi seal oli ma arvan, et ühe käe sõrmedel kunstnikke, kes sellele põhiprogrammis väga teadlikult ja kindlakäeliselt suhtus sellesse teemasse, siis seal oli ka tundus selliseid kunstnikke, kes võeti selleks, et näidata seda kaasaegset kunsti Ermitaažis, aga ainult selles mõttes nagu formaalses mõttes sees, nagu nende siis oleks niivõrd seostatud selle manifest enda steitmendiga. Tundub olevat niisugune kaasaegset kunsti esindav show Peterburis mida näidati läbi siis selle uue generaal staffi maja. Aga nüüd, kui rääkida rundume järgmisest aastast, siis ta juba mainisite ära, et te olete nüüd sadamarketis kaks nädalat seal toimuvad üritused, aga võib-olla küsis kõige laiemalt, et kuhu te tahaksite jõuda selles mõttes, et esimene aasta oli see, et sa said aru, mis toimub, kui palju on mingid asjad aega võtavad, mis töötab, mis ei tööta ja nii edasi. Aga et kui te kujutate rundumit aasta pärast, mis võiks olla teisiti või muutunud No hetkel on moment see, kus osad neist on välismaal ja kuna meil on see magistriprojekt on veel pooleli, siis me täpselt nagu ei tea, kes meil on olemas järgmine poolaasta. Aga selles suhtes me mõtleme ennast rohkem selliseks paindlikumaks. Võimalik jah, et meil ei jää alles isegi otseselt seda kindlat kuuprogrammi või vähemalt mitte sellisel kujul, et iga kuu toimub ala üks prooviruum ja eksju käis võimalik, et me väljume veidi nendest raamidest. Tegemist on sellega, et meil pole kutsuks ühe kuu programmikureerima väljast kellelegi, et me ei võtaks kedagi rundumi nagu sellesse juhatusse juurde kuid me kutsume väljast kellelegi ja kuulame nende ideid ja samas on ka nendele, kes on välismaal ka selline kiri, kohustus esindada rundumit, kas tutvustada mingi esitlusena. Et kui nad on seal välismaal, siis nad peavad ka rundumile sellist nuhod koguma. Ma olen öelnud, et see on kohustuslik, kirjandus on meie nagu enda soo. Kuna hetkel on see olukord, kus Colleen Vancouveris, jaamarilen Viinis ja Vancouver on ju üks põhimõtteliselt andis asbesti sünnimaa, siis see on ideaalne võimalus tutvuda lähemalt ja saada seda head nõu haud rundumile ja just rääkida sellest nõuhaust, siis meil on plaan teha ka oma trükis, millega loodetavasti tuleme välja maikuus. Kuhu koondame infot võib-olla erineval kujul siis artist, transfeisside, teiste ardis, transpeeesside ja muude omaalgatuslikke initsiatiivide tegevuse kohta nende teemade kohta, mida me oleme siis oma esimese aasta jooksul ka uurinud nii lugemisgruppides, kuid ka nendel vestlusõhtutel Mingis mõttes justkui paneb teatud punkti sellele meie uurimusele ja annab ka hea pinnase siis edasi liikuda. Selge, aga siis, kõigepealt tasuks seada sammud sadamarketisse, mis kuupäevadel loata. Messi avamine on 20. oktoobril kell viis ja seda on võimalik külastada kuni 26. oktoobrini pühapäevani. Iga päev kella ühest kella seitsmeni. Aga aitäh siis Kristina, Maria, Aapo ja kohtume siis loodetavasti vähemalt aasta pärast. Aitäh. Seekord olid siis kunstiministeeriumis esimeses saatepooles külas Maria Arusoo kaasaegse kunsti Eesti keskusest, teemaks manifest, ta biennaal Peterburis ning Kunstiministeeriumi teises pooles jätkas nii seda manifesti teemat kui tutvusta siis ennast lähemalt artist transpeis rundum, aga siia pikka saate lõppu ka näitusesoovitus, nimelt on 26. oktoobrini avatud ka Eesti kaasaegse kunstimuuseumis Raul Kelleri personaalnäitus ja selle nii-öelda näituse eripära on just see, kuidas ta tegeleb heli ja füüsilise ruumi terviklikuks keskkonnaks muutmisega. Kellel on siis võtnud aluseks madalsageduslikku heli ja šamaanitrummi ja, ning selles EKKM erinevates tubades ringi konnates satubki siis näitusekülastaja tegelikult helilistesse füüsilistes keskkondades ja on väga huvitav tajuda, kuidas tegelikult selline võimas heli, mis tuleb erinevatest ruumidest, aga seal vahel ringi jalutades hakkab juba segunema üksteisele sisse sõitma, võimendama, kuidas see muudab siis täielikult seda arhitektuurse ruumikogemust ja painutab seda meie igapäevast või arusaadavad keskkonda siis hoopis teiste ajudega, väga võimsalt. Ja see heli ja ruumi sellisel viisil täielikult endale allutav näituseprojekt on Eestis suhteliselt ainulaadne ja kellel on teinud kahtlemata väga võimsa soorituse, nii et kellel on vähegi mahti, siis selline eksperimentaalne näitusekogemus, mis paneb külastaja hoopis teisel viisil proovile, on avatud Eesti kaasaegse kunstimuuseumis 26. oktoobrini. See oli seekordne kunstiministeerium MINA, OLEN, Maari mürk ja kohtumiseni järgmine kord.