Huvitaja saates räägime ka sel sügishooajal edasi meditsiiniajaloost ja Tartu stuudios on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor Ken kalling. Me räägime jogeenikast sellisest alast, millel on positiivseid ja paraku vist küll rohkem negatiivseid külgi, aga, aga mis eugeenika siis üldse endast kujutab? Tere, eugeenika noh, selline on tänapäeva ühenduselt, enamus ühiskondi vaatab seda sõna võõristusega, sest päris palju seal eugeenika nimel tehti midagi sellist, mis võib-olla riivas üksikindiviidide, võib-olla ka mingite inimrühmade, laiemate inimrühmade õigusi, huve ja nii edasi. Aga teiselt poolt on jah selline vastuoluline asi, et needsamad jogeenikud Jevgeni klise ideoloogia levitajad, et nad nagu ka edaspidi siin kuuleme, tegid ka päris palju positiivset, mis puudutab näiteks tervishoiu arengut. Ja no kui nüüd seda mõista enda juurde tulla või mis, mis eugeenika on siis niimoodi kõigepealt võib öelda, et on selline, võiks öelda rakendusgeneetika lähtuvalt siis eeskätt pärilikkus seadustest üritatakse siis, eks ole mingit, et haigust näiteks meditsiini kontekstis sellest jogeenikast rääkida, siis üritatakse mingeid mingeid tõbesid inimpopulatsioonist välja viia. Excelis räägitakse pärilikest haigustest, nende leviku seaduspärasusest ja sellest, kuidas nii teha. Et need haiged geenid või seda tõbe edasi andvad pärilikud osakesed tulevikku tulevikku ei läheks. Karmimalt öeldes võib ja noh, seda nad eugeenika kriitikud kasutavad seda, seda mõtteviisi sageli, et jogeenikat võiks vaadelda kui sellist karja aretust, inimese hulgas tõu parandamist, rassihügieeni. Et ka niisugused noh tõepoolest positiivne negatiivne pool eugeenika aset, see siis annabki märku sellest, et täpselt nii nagu karjaaretuses, tõuaretuses, sordiaretuses eks ole, keegi, keegi on see subjekt, kes siis selle aretusprotsessiga tegeleb ja kusagil on siis nad objektid kes on need aretatavad ja eugeenika siis samamoodi nagu nagu nagu karjaaretuses, kus siis, kus siis aretaja zootehnik langetab hinnangu oma isendite suhtes, kelle ta praagib välja siis järglasi ei saa ja, ja mingid tõuabaduses jällegi, eks ole, leiavad tunnustamist ja nende nende puhul siis nähakse vaeva, et need tõuomadused edasi läheks paremaks muutuks. Sama siis inimese puhul ka lähtuvalt siis millest iganes mõnikord võib-olla niimoodi väga objektiivsest ja, ja tõesti õigesti ja neutraalsest seal teaduslikust lähtepunktist aga mõnikord ka äärmiselt subjektiivsest ja eelarvamustest mürgitatud lähenemisnurkadest. Siis siis jagatakse ka inimpopulatsioon põhimõtteliselt kaheks osa on siis need inimesed, kelle lapsi pärilikkusainet me tulevikus näha tahame ja teine osa on siis see, kelle mingid tunnused peaksid olema tulevikuühiskonnas välditavad. Ja nende puhul me siis peame hakkama mõtlema, et kuidas, kuidas nii teha nemad, sigiks nad nii palju, isegi nad järglasi ei saaks, et tuleviku ühiskonnad oleksid siis sellistest inimestest vabad? Jah, seal on need kaks poolt positiivne negatiivne tänu sellele negatiivsele poolele, millest siin edaspidi juttu tuleb, päris palju meetoditele, mida rakendati, on see siis abielupiirangut, isoleerimine, sundsteriliseerimine lõpetades jutumärkides eutanaasia, ka on sellel sõnal mõistel selline tabu aura praegu küljes ja hea meelega ei taheta temast rääkida, eriti nendes ühiskondades, kus eugeenika päris kaugele mindi. Negatiivse eugeenika. Aga teiselt poolt on just seda positiivse jutumärkides karjaaretuse poole pealt siis jahukliinikut teinud ka palju headust tõesti, et kui me tahame, et inimpopulatsioon oleks terve ja tugev ja tulevikus veel tervem ja tugevam selleks tuleb tänapäeval midagi teha. Ja mitte ainult neid halbu geene välja viia populatsioonist, vaid ka näha vaeva selle nimel, et et siis tõesti heaks kuulutatud ühiskonna liikmed sigiks lapsi saaksid need lapsed ellu jääksid, naised tahaksid sünnitada terveid lapsi, sünniksid terved lapsed meestega sama lugu. Et ei saa, nad on panustanud ka väga palju sellest, mida me siis tänapäeval nimetame tervishoiuks hügieeniks. Kui võmmatlikeks seal emade laste hoolekanded, muud sellised asjad, töötervishoid, et kõik need küsimused Nendel jogeenikud tegelesid ka väga tõsiselt ja Eesti puhul, siis tuleb rõhutada seda, et eesti Evogeenikud olemas neist ka edaspidi tuleb juttu. Nemad näiteks olid see seltskond, kes ikkagi väga palju mõtles just eestlaste iibe peale kahe sõja vahelisel ajal esimese ja teise maailmasõja vahelisel perioodil. Just just eugeenikaliikumine Eestis oli see, kes, kes tagus seda nihukest iibe trummi, rääkis sellest eestlaste demograafiline olukord on kehv, et seda tuleks parandada, mida selleks teha. Ja selles kontekstis on loomulikult tegid ka palju positiivseid asju mida teha selleks, et eestlane sünnitaks, laps ellu jääks ja nii edasi. Et ei saa ainult niimoodi negatiivselt vaadata sellele liikumisele. Aga negatiivset oli ka selles liikumises palju. Just see küsimus on, et kes siis otsustab, et kes on soodustatud järglasi saama, kes hinnangu andja? On selle teema juurde tulles võib-olla veel natuke tas niukses teaduslikust põhjas sellele eugeenika liikumisele, et niimoodi väga-väga üldistavalt öeldes, et niuksed, kaks peamist teadusharu, millel eugeenika põhines, üks oli, siis pärilikkus õpetas sellest oli juba natuke juttu, teogeenikud uskusid võib-olla liiga palju sellesse, et inimene on eeskätt see, mis ta on oma pärilikkusaine poolest seogeenikud omal ajal ütlesid ka inimesel saatus kui selline, et see on lihtsalt geenid. Õieti ei tohi rääkida inimesest, kes sünnib kui valgest lehest vaid peenikute sõnum oli, see, see leht on tihedalt täis kirjutatud. Praegu ütleksime siis, et seal on see nii-öelda geneetiline kood. Üks on siis geneetika, mida nad pimesi uskusid, võib-olla liiga palju. Tänapäeva teadus teooriatega võrreldes teadvus tekib, noh, see on ununenud siin seni mainimata eugeenika kuldaeg algab kuskil 100 aastat tagasi, natuke rohkem aega tagasi, see on just see aeg, kui geneetika nagu tänapäevane pärilikkus teadvus esile kerkib. Aga teine väga oluline teadusteooria, mis niukseid hügieenilisi ideoloogia teket mõjutab ja sellele kaasa aitab, see on siis evolutsiooniõpetus, Darwini õpetus. Eks ole küsimus sellest, kuidas, kuidas see maailm siin areneb mis on muutlikkus, mis on pärilikkus, kuidas keskkond mõjub, võtab seda protsessi. Ja tollel ajal, kui see, kui see mõtteviis tekib, siis Darwini õpetaja seal on päris palju sellist sotsiaalset tõlgendamisruumi. Nii äärmusparempoolsed kui äärmusvasakpoolsed tegelased said tarvinist endale palju julgustust, fašistid näiteks. Ja kui eugeenika juurde tulla, siis jogeenikud põhimõtteliselt jagasid seda nisukest liberaalset tarbinismi tõlgendust, mille kohaselt siis põhimõtteliselt inimühiskonnas täpselt nagu looduses peaks toimuma looduslik valik. Teisisõnu lained, kohastunumad ühiskonna eluks, need siis piltlikult öeldes jäävad ellu ja saavad järglasi. Sellise protsessi käigus peaks siis, eks ole asjad ka ühiskonna sees ühiskondade vahel riikide vahel toimuma, piltlikult öeldes tugevam jääb ellu. Igasugust sekkumist ja muud sellist peaks olema võimalikult vähe. Noh, tänapäeva liberaalsete poliitiliste parteide ideoloogia põhimõtteliselt teogeelikud oma nii-öelda sellises suures usus loodusteaduste ja loodusseaduste ülimuslikkuse tahtsid uskuda seda sotsiaaltarbinistliku printsiipi. Aga mis neid tegutsema pani, oli see, et nad said aru, et inimühiskonnas need asjad siiski tegelikult ei toimi. Inimühiskond on arenenud sellisesse faasi, kus enam ei ole sellist olukorda, et niimoodi sõna otseses mõttes tugevamad nõrgemad ära söövad, jalge alla trambivad nende eest toidu ära krahmavad. Nii et need nõrgad siis, eks ole, surevad viljatuna vaid inimühiskonnas on tekkinud, tolleks ajaks oli tekkinud juba päris palju võimalikke mehhanismi, mis neid siis jutumärkides, kui nagu elus hoidsid tolleaegsed arstid juba 100 aastat tagasi, eks ole, tänapäeva mõistes meditsiin oli võib-olla olles täiesti lapsekingades ja ei suutnud meie arusaamise põhjal võib-olla suurt kedagi aidata, aga juba arstid muretsesid selle üle, et mida me ometi teeme. Et kõik need nõrgalt siia ilma sündivad lapsed näiteks me, me päästame elule hoiame need elus ja kui nad on nõrgad, siis eks ole noh, jällegi tollel ajal avastati just seda nii-öelda päriliku poolt rõhutada, et see on niisugune pärilik materjal nende ellu jäetud elus hoitud laste näol. Eks ole, siis läheb edasi, need lapsed ühel hetkel saavad suguküpseks, hakkavad omakorda järglasi saama, nende järglased on ka viletsad ja nii edasi ja nii edasi. Et meditsiin näiteks toodab sellist mürki ka järelkasvu. Teisisõnu töötab vastu Darwini printsiipidele. Aga mitte ainult meditsiin siin, noh, üks probleem sellogeenikaga seoses oli see, et väga palju tolleaegne mõtteviis rääkides nendest nii-öelda alaväärtuslikest jutumärkides inimestest, nendest nendest inimestest, kelle geene lapsena tulevikus näha ei taha. Et see teema ei olnud ainult meditsiiniga seotud, vaid vaid ka näiteks paljud sotsiaalsed rühmad, kurikäitumine, kurjategijaid vaadeldi kui, kui eeskätt mingit sellist evolutsiooniõpetuse või pärilikkuse õpetuse väärprodukti väärmähet. Teisisõnu, kui me hoiame kurjategijaid vanglas ja toidame neid seal hiljem laseme välja, siis nad jällegi hakkavad endasuguseid taastootma, eks ole, et ühiskond, ühiskond enam ei hukka neid ja ei käituma nendega karmilt. Või siis kõikvõimalikud asotsiaalid, mida iganes sa tollel ajal tähendas, neid ka hoitakse üleval vaestemajades, hooldekodudes jällegi luuakse neile tingimused, eks ole, soo jätkamiseks küllaltki karmilt, tollel ajal suhtuti näiteks vallasemadesse vallaslastesse, probleem oli pigem sotsiaalne, aga kiusatusele seda lahendada niimoodi bioloogiliste meetoditega. Needsamad vallaslapsed näiteks, vaadeldi neid kui alaväärseid alaväärtuslike, vanemate, kes ei ole võimelised perekonda looma nii edasi sellist produkti, teisisõnu ka lastekodud, vallasemade toet, domine, paljud sellised humaanselt meie jaoks, eks ole, süsteemid, need näisid Evgeenikute jaoks pigem kui kuri ja niux evolutsiooni tagasi pöörab fenomen. Ja selles mõttes siin see niisugune tuleme tagasi selle küsimuse juurde, eks ole, et kuidas, kuidas see mehhanism, mis toimus ja kes nad olid, siin siis oligi. Leidis aset selline protsess, tolleaegne ühiskondlikke liit, väga palju siis arstid, aga palju ka võimalikku muud mõtlevat seltskonda, nad siis said aru ja ühel hetkel otsustasid, hakkasid juhene Morganiseerumat sellest, et enim ühiskonnas looduslik valik ei toimi. Loodusteaduslikud loodusseaduslikud printsiibid ei toimi. Aga kui me tahame, eks ole, sihukest tervete ja elujõuliste inimpopulatsiooni ja inimkonda siiski säilitada, siis me peame hakkama ise tegelema valiku küsimusega. Teisisõnu, looduslikku valikut ei ole. Tuleb hakata tegelema kunstliku valikuga.