Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. No nii Nojaa Murg. Thla. Tere, poolatar Slovomyraboroska Peterson. Tere. Äsja laulsite väikesest salmi ühest Poola rahvalaulust. Ka teie lapsed on seda palju kordi kuulnud, millest seal jutt? Too on, see on väga ilus unelaul, kus ema laulab lapsele head head, hea tööd. Et pime öö on seina taga. Aga sina maga, et ma saadan sulle pilvekesed, oleks sulle nagu, ehk. Ma saadan sulle lilli, et kataks sulle kulmud. Ma saadan sulle head und, väga ilus laul. Suurepärane, no ma loodan, et meie kuulajad nüüd kõik magama jäänud, ehkki samas samas kui meil on kordussaade, et siis on see tõepoolest juba hilja õhtul ja siis oleks vähemalt asja eest. Aga teie, Slava, meela elate Eestis aastast 2000 ja töötad Poola suursaatkonnas kultuuri referendile ja teil on viis last, kõik on õige, see kõlab väga muljetavaldavalt, aga kuidas see kõik algas? See päris algus on väga raske kuidagi määrama, et kust see kõik algas, ma mõtlen, et see oli siis minu ülikooli heegolma, hakkasin sõitma teatriteadlasena vanamuusikafestivalidele, kus paluti, tudengitel oleksid kiilid rahvusvahelistele esinejatele ja mina tavaliselt olin prantslastele veidi inglise keeles kõnelevatele inimestele ja siis venekeelsetele. Ja siis niimoodi sattusin, Stars ongi festivalil mitu aastat järjest kokku minu tulevase või praeguse abikaasaga Marius Petersoni ka, kes tookord oli veel noor poiss ja laulis ansamblis Linnamuusikud. Ja siis me küll tähendab tundsime 11 vähemalt nagu näo järgi. Aga kunagi ei ole omavahel mingi sõnu vahet, tähendab ma arvan, et see kestis umbes, ma ei tea, viis, seitse aastat. Ja siis mingil hetkel, kui linnamuusikud ja terve festival koolis ühest ilusast mägedest pisikeses linnast Stars Jaroslavi linna siis juhtus nii, et linnamuusika kutele anti vanad Torn, vana kloostri torn, kus nad elasid. Ja see oli väga haruldane juhtum, et mind, kas festivali kunstilise juhiga kutsuti hommikule kohvi jooma. Ja ma pean ütlema, et Poolas ma ei usu, et ainult tol ajal ma arvan, et see nagu see arvamus eestlastest ikka miskipärast nagu haruldane rahvusvii rahvas tookord oli väga niimoodi arenenud, et eks te olete kuidagi nagu lähemal inglid. Et valged juuksed suht vähe räägivad suhtelised kinnised ja imeilusa häälega siis elavad absoluutselt nagu teises maailmas huvitav koondportree eestlased. Ja siis see taust on oluline, sellepärast et mina mäletan veel selliseid linnamuusikute kontserte kus tõepoolest, et sinna festivalidele on seisnud terve Poola eliidi kihvt ja noored põlvkonnad või nende esindajad, kes nagu praegu muudavad väga poole nagu keskkonnas olukorras ja, ja keegi ei taha nagu kohtades, et nad on hetkel väga olulised inimesed tookord nad olid kõik tudengid ja kuidagi nendelt festivalid, nad said nagu tuult tiibadesse, just nii, aga teie jamaarius, kuidas see asi siis edasi läks, vot kreek hakkas sellest, et, et kõik neid, meie müüdi siit on täiesti langenud selle hetkega, kui me sattusime sinna torni, vaatasime, et täiesti tavalised inimesed joovad suurest kannust kohvi, pikalt magavad, vaatavad arvutid ja siis teevad ka nalja, mida varem kõik mehe ei ole nagu üldse teadnud. Ja siis ma viskasin pilgu arvuti peale ja vaatasin, et ta vaatab pildi, mis on selgelt nagu teatripilt ja siis ma ütlesin, aga teatripilt ja siis kõik puhkesid naerma, et selgus, et vaid mina olen see, kes ei tea, et ta on tegelikult näitleja. Ja siis vastupidi, seal, kus mina hoopis ei ole, ainult keetsin festivali aega, olen ka teatriteadlane ja mul on olnud väga palju, nagu vaja eestist edaspidi teha. Paluti, et ma valin, kuna ma juba nagu tutvusin ühe näitlejaga. Et ma lähen Tallinnasse ja valin mingit näidendit, mida saaks kutsuda poola Krakowi festivalil teatrifestivali. Niimoodi ma sattusin aprilli maikuu vahel Tallinnasse ja siis vaatasin mitu etendust. Põhjumitelised ükski nendest ei ole jõudnudki Krakowisse, aga mina jõudsin paari aasta hiljem Tallinnasse. Ja no täpsustuseks nii palju õppisite kraako ülikoolis, teatriteadust ise ja teater sai ka teie saatuses laiemalt siis oluliseks märksõnaks, ehk siis abiellusite Marius Petersoni kaja elate Eestis, nagu sai öeldud juba aastast 2000 ja saite tööle Poola suursaatkonda, teile see koht seal vist siis loodigi, see oli üsna uus koht. Põhimõtteliselt oligi niimoodi, et ma saabusin ja samal ajal olen läinud kahega Poola vabariigi saatkonda tööle. Ja saatkonna nõunik põhimõtteliselt ootas mind väga, et saaks natukene ülevat. Ta neid kultuuridiplomaatiaga seotud kohustusi enda peale. Ja siis hakkaski see väikeste projektidega. Praegu on juba paisunud nii suureks, et mõnigi võrdleb selle Poola saatkonna siin töö suure kultuuri instituudi. Ma ei tea tööga hetkel meie osakonda nimetatakse avaliku diplomaatia ja kultuuriosakonna eks, nii et meie ülesandeks ei ole ainult see, et kultuurikeskkondi kuidagi vahetada või neid omavahel kontakteeruda, aga ka tegeleda laiemas kontekstis siis ehk keele õpetamise ka ja siis ka spordi ja siis turismi ja vaikselt, majanduse promamisega ja nii edasi, nii edasi, nii et alasid, kus me peaksime aktiivsemad olla, on Suht palju. Ei tea, kas minu jaoks liiga palju seda ei ole, aga aga üritame kõigi neid katta. Aga tuleme nüüd ikkagi selle päris alguse juurde tagasi. Kuidas teie sisseelamine Eesti ellu siis välja nägin, oma sain nagu aru teie vihjetest, et väga kerge see ei olnud. Absoluutselt mitte sellepärast, et kui mööda läinud selline periood, kus ma olin seltskonna niukene staar ja minu perest ikka prooviti inglise keele peale minna siis ma taipasin, et kui ma eesti keel Nagu mind polekski, tähendab, ma olen. Aga ma olen pidevalt nagu kuskil kõrval ja, ja ei ole nagu asja sees. Ja siis eesti keele õppimine ei tulnud mulle ka väga kergelt välja, et esimene aasta ma mäletan, et ma ikka proovisin suhelda inglise ja vene keeles, et minu suhtlemine abikaasaga veel varasemas perioodis, kus ma elasin Krakowis, töötasin Andrei vaid asutatud jaapani kultuuritehnoloogiakeskuses varajased Krakowi ülikoolis ja siis ühes meditsiini kirjastuses, nii et mul oli väga-väga palju tööd korraga, hästi erinevad asjad. Ja siis tol ajal suhtlesime põhimõtteliselt niimoodi, et telefonitsi rääkisime vene keeles ja kirjutasime inglise keeles, kui ma tulin Eestisse, siis minu abikaasa juba põhimõtteliselt räägis poola Käld, nii et me suhtlesime juba aina rohkem poola keeles. Poola keele iseseisvalt selgeks ja teie pärast. Ma ei tea, kas minu peres väga sure minu sõprade abiga, kes ise ei vallanud hästi vene keelt ega inglise keeles k nagu see kõik, mida oli vaja öelda, ei tulnud nii täpselt välja ja siis nii sündiski Mariuse poolagen. Nii, aga siis jah, see teie sisseelamine ja teie eesti keel. Et alguses oli päris rasked, et saatkonnas ma pidin väga paljusid asju nagu tegema ja siis kuna tõlkijal oli väga pikk järjekord ja tal oli suur koormus, siis ma vaatasin, et noh, ei lähe kõne alla, et ma ei saa ootama mingi kutsete tõlkimist nädal aega, sellega tuleb kiiremini. Ja siis hakkasin niimoodi vaikselt selliste vigadega, et väga pilliga oli, ma mäletan, et et helistasin ükskord ära Aivar mäele vist ja siis, kuna ma tundsin tegelikult vaid sellest, et kuulasin pealt, kuidas noh, oma inimesed räägivad ja siis alustasin sellest, et kuule pärast sain aru, et midagi valesti läks, et, et päris nii nagu kahe esimest korda räägin suure institutsiooni direktoriga, räägin talle. Kuule, see ei ole vist see, et mäletan käed, ükskord kui nägin, et üks ametnik otsib, kas, kus tal on nagu suits, suitsud, suitsud, suitsud, suitsud, siis tahtsin viisakas olla ja pakkuda talle tuhatoosi ja siis selle asemel, et küsida, kas te tahaksite suitsetada, siis ma küsin, kas te tahaksite suudelda. Ja mõistagi, mis oli tema nägu, kui arvates sellega, et ma olin siis üheksandal kuul rase ja üsna suurekese sellise kõhukesega niimoodi. Viisakas nagu kahe patsiga tüdruk küsib, et tahaksite tõsta, tahtis, ei nad natukene setis endast tooli peal ja siis lahti rohkem tegi krimpsu. Ta ütles, et päris võib-olla mitte. Ja pärast juba nagu, kui jutuks läks suursaadikuga, siis nagu juba juba sai aru, et see oli minu viga keele ja siis ütles, et ei teadnud nagu teaks, teadis, et Poola naised on väga temperamentsed, aga kas nii. Nüüd on nad talle isegi nagu pähe, nii et see algus oli väga-väga raske, nagu tegin veel mitu-mitu korda selliseid apsakaid, mille tõttu mulle kohutavalt piinlik, mäletan käed, ükskord kohtusin abikaasaga, tema temaga oli sõbraga. Ja selle asemel, et öelda talle nägemist või midagi taolist, ütlesin talle. Lõbutsege hästi, ta just sattus Tallinnas ja see oli ka nagu sellest kontekstist kuidagi nagu kergem, et natukene nagu jabur tõesti, just just nii, et selliseid asju tuli mulle ette väga palju. Aga õnneks. Need asjad olid enamjaolt naljakad, eks ja neid on ju väga tore meenutada. Neid hetkel on juba väga tore meenutada, aga jaa, tookord ikka mäletan, et ma olen väga põdenud. Ja siis ma arvan, et eestlased on väga kannatlikud, sellepärast et mina ikka olen ennast sellest nagu risttules proovile pandud, et piinasin eestlasi oma hästi halva eesti keelega. Piisavalt kaua, et oleks aeg kooli minna. Kuid selleks ei ole veel hetkel aega, kunagi kindlasti, võib-olla kui olen pensionär, lähen õpin eesti keelt selgeks, grammatikat. Selge see aga noh, ma arvan see eriti raske isadel olema, sest et see eesti keeldunud täiesti soravalt ka juba nüüd, mis on ka enesestmõistetav, arvestades teie töiseid suhtlemis- ja ka ütleme niisuguseid eesti keele tunde otseselt teil peaaegu ei olnudki, et kõik tuli niimoodi iseõppimise teel või. Mul oli ka üks eesti keele õpetajad kellega esimesega mul oli kaks tundi. Ma arvan, lihas oli Arne puu, hästi tore mäe, siis ma arvan, et Eestis on eestlastest on kaks sellist, võib-olla ma ei tea, et neid on rohkem, võib-olla, kes on tõestuseks sellele, et Eestis eksisteerib kultuuri ja spordiministeerium ehk üks nendest puu kes ise luuletaja, teatriteadlane, kes on õppinud Krakowis, hetkel elab ka seal juba päris pikk aeg. Ja luuletab eesti ja poola keeles tõlgib muidugi ka väga palju ja teine on Hendrik Lindepuu, kes on ka väga suurepärane tõlk, ise luuletab ka pesine, teised vist hetkel eesti keeles. Ei tea midagi sellest, et ta poola keelest kirjutaks luuletusi. Aga on ka kergejõustikutreener. Nii et Nendest kahest üks oli minu õpetaja, ta tegi mulle kaks tundi kavis veel ülikoolis. Kuna jaapaniosakond, kus ma olen jaapani teatrid, lõpetanud kahe selle Ungari filoloogia vastas ja seal õpetanud Arne puu, siis ma, ma kaks korda sattusin niimoodi külalisõpilasena tema tundi ja siis teine aitäh ja oli siis Maldesti eesti keele õpikute välismaalastele autor. Ja siis sattusin tema juurde ka väga ilusal viisil, et ükskord, kui ma tõesti sattusin bussipeatusesse hilisõhtul ja tõesti nutsin selle pärast, et keegi ei tulnud tutvustama ühte filmi, mida pidin seda tegema, ei olnud üldse ettevalmistatud, kõik nagu läks valesti. Ja siis järsku lubi hakkas sadama, tuleb minu juurde üks proua. Ja ütleb, et sugugi läinud teil nii halvasti välja, kui te ise mõtlesite ja ütlesite ja selgus, et seal Maltesti siis jutt läks edasi, selgus, et mul on juba ammu kabi peal tema tikk. See oli jää nagu Eesti. Aga ma olen läbinud sellest õpikust ainult esimene tund. Ja siis ta kutsus mind sellise katserühmale, kus välismaalt tudengitega ta vaatas, et kas läheb või ei lähe ja tänupaarid tunnile ma sain teada näiteks sellest, et Eesti rahvusspordi, don krossing, jagi king ja siis edasi ma kahjuks ei läinud. Delzlovomira on väga huvitav haridus ja väga põhjalik haridus, nagu juba mainitud õppisite Krakowi ülikoolis teatriteadust ja teie eriline huvi oli siis suunatud jaapaniteatrile, täpsemalt siis NO teatrile. Ja te olete teinud magistritöö jaapani teatri teemal ja seoses sellega ju ammutasite endasse kõvasti ka idamaist, filosoofiat. Küllap siis ikkagi miskitpidi, kõik see aitas ka siin Eestist kohaneda ja selle eesti eluga niimoodi sõbraks saada. Või oli siiski päris alguses noh, midagi niisugust, mis teid ikka tohutult üllatas, te mõtlesite, et kuhu ma sattunud olen? Ma pean tõdema, et siin elada on väga hea ja siis, kui minult küsitakse, no kas sa igatsed oma kodumaa järele siis loomulikult ma igatsen ja vahest igatsen nii väga täiesti. Kuulen poola muusikat, siis nutt peale tuleb ja nii edasi. Samas siin on nii palju selliseid asju, mis, mis aitavad kuidagi suurest distantsist oleviku vaatama ja aitavad seda oleviku mõistma ja sellega läppima ja kuidagi kuidagi rahulikum elada. Et see mulle väga meeldib, mis mulle raskusi tõi on see, et ma päris pikalt ei ole uskunud sellesse, et mul on siin päris sõpru, tähendab. Mul oli siin väga palju tuttavaid. Oli kalender, kus oli täiesti väga pikk nimekiri, kõik kohad olid kirjutatud täisnumbritega meiliaadressidega. Aga kui mingi raskem hetk, siis ma vaatasin, sirvisin ja mõtlesin, tegelikult ei teadnud, kellega sellest rääkida, et põhimõttelised võetakse seda mitte mittevajalikuks oluliseks ja võib-olla keegi vaatab mulle lihtsalt pikali, mida see siin veel tahab. Siis minu arvates puudu siin niisugune sügav empaatia. Et mida Poolas on kohati liiga palju, tähendab inimesed veel nagu ei ole tegelikult teadvustanud endale, et teisel on mingi probleem ja juba hüppavad, ütlevad. Me aitame sind. Ära sa midagi tee, meie teeme sinu eest ja siin on lihtsalt nagu vete vabalt. Aga siin ma vaatasin, et näiteks hea näide sellest on selline, et kui bussis või ühistranspordis sõita, et eriti bussis või trammis siis kui tuleb keegi inimene, kellel on selgelt puue või kellel on raskus, siis pikem inimesed nagu ei taha seda endale kuidagi nagu teadvustama, et kellelegi olla kuidagi teistmoodi. Kõik, mis on aknast väljapoole, hakkab nii kahe huvitav olla. Et kuidagi nagu ma mõtlen ka, et ei ole nii, et sisemiselt nad ei võitle iseendaga, tähendab kas ikka nagu nagu väikest liigutust teha ja ja isegi kui isal on väsinud, siis oma koha nagu pakkuda sellele teisele inimesele. Aga siis märkasin ka väga tihti, et on niimoodi, et keegi juba selle nagu sisemise võitluse iseendaga, et kas ma julgen seda teha või, või noh, et, et et teen seda teine ära. Ja siis see, keda mina olen pidanud, seda vajab, seda kohta selles oli aitäh, aitäh. Ma ei ole veel nii vana, ma tajun järgmises peatuses äikest ei ole vaja, istuge parem. Ja siis ma vaatasin, et kuidagi imeste vahel on niukene läbipaistev, aga väga tugev barjäär. Et, et sel avalikud suhe, mis võiks olla niimoodi lihtsalt hopsti ja naeratusega see kuidagi nagu on nii raske samamoodi teatris, et kui võimalik nagu kaugemale natukene istuda, siis ikka nagu istutakse. Kui on näiteks talu, siis on väga kena, kui naabermaja on nii kaugel, et seda ei ole näha või näha on näiteks tema korstnast suitsu seal ja siis ma vaatasin, mina näiteks kardaks siis ma elada, et ma tahaks, et minu ümber oleks väga palju inimesi. Aga ma mõtlen, et olen ikka mitte siitmaalt. See, et meil need talud nii hajali asuvad, seda on mitu esinejat siin sarjas märkinud, et vot neil seal kodukohas ja kodukülades on hoopis teistsugune lugu, aga sees lauamiiramiste rääkisid oma rohkearvulises tutvuskonnast, et kui äkki endal tekib mingi probleem ja ma võtan kätte märkmiku ja vaatan, et kellega ma siis sellest rääkida võiksin, et ma tunnistan, et see on nüüd parasjagu hingekriipiv, küll Öelge. Kas Teile poolasse jäi maha mõni selline sõber, kellele võib, kas kell kolm öösel helistada, kui mingi mure on? Ma arvan, et ta on. Aga ma samas arvan, et olen nii eestistunud juba enne kui ma helistan, siis mõtlen, et ka tal on kindlasti oma mured ka, et miks ma segan, et magan selle probleemiga nagu ära. Ja vaatame, mis homne päev toob. Hommik on õhtust targem. No mida te peale sellise siiruse ja avatuse teil tõesti hing on ikkagi suhteliselt avali, kuigi te väidate, et te olete eestistunud, aga mida te peale selle olete veel Poolast siia kaasa toonud sellise teistsuguse vaimu mõttes mingid kombed, mingid harjumused? Ma olen nagu sisse toonud ja seda matiirlen pidevalt. Et kuidagi nagu ei püsi paigal ja aina rohkem, kui ma endale luban, et võtan aega maha ja siis hakkan kuidagi vaiksemalt elama ja siis vähendan tööl kohustusi ja siis äkki loobun sellest ja sellest seda rohkem mulle tundub, et aga aega jääb aina vähem ja siis ei saa siis transilal kaotada, et see tuleb ju ette ja siis sellest veel saab seda ja seda ja seda ja seda saab ka ja kuidagi nagu kõik on mingil moel tehtud. Ma olen selle kõigega nii väsinud, et ei oska enam sellest rõõmu tundma. Samas Ta ütles, et ta kasvõi minu abikaasat, kes tihti just seisab ja ootab, ütleb, et no ei tea, kas seda tuleb teha ja siis põhimõtteliselt ta teeb ühe sammu ja oleme täpselt samas kohas. Nii et ma olen toonud siia seda oma tiirlemise ja siis küsivad naeratuse ja siis optimismi, aga samas ma mõtlen ka, et lõppkokkuvõttes, kas Eesti riigis ei ole vähemalt vähendasita Aga mis puudutab mingeid noh, ma ei tea, võib-olla poola rahvuskombeid või Poola rahvustoite, kas te midagi sellist olete ka kaasa toonud? Ma ei tea, eesti keeles vist ei ole sellist väljendit nagu kaks vasakut kätt. Poola keeles on selline ilus, et näiteks mammetlane, et ma ei ole ennast proovile panna ka, aga, aga toidutegemiseks mul on küll kaks vasakut kätt väga kriitiline enda suhtes. Ilmaasjata, ma ei ole seda öelnud. Mul on viis last. Käis ikka helistavate tikri säärozouegid, kui Poolasse sõidavad ja teavad Nagu parem toidupidu tuleb, kui tädi Poolast saabub. Aga aga meie äsja oleme taandunud küll ja siis ma ei tea, kas see on populaarne v ebapopulaarne, aga ma olen vägasises traditsiooniline, kas perekonnast, kus on kaasatud ka katoliku traditsioon, need põhimõtteliselt Poolas ei ole ka nii, et traditsioon ja, või usk ja traditsioon lähevad nagu kõrvuti või nad on lõhestunud, see kõik on nii läbisegi. Põhimõtteliselt, isegi kui inimesed ei ole usklikud, siis ikka nad enda sees hoiavad neid traditsioone. Ja siis võib-olla tänu sellele mul õnnestub ka Eestis ja siin keskkonnas neid traditsioone säilitada ja näete, ma pean ütlema, et neid juurde tundub väga hästi, et näiteks me teeme piparkooke, aga Sileesia moodi, et kaunistame neid kuivatatud puuviljadega, millest moodustame selliseid ilusaid mustreid, näiteks lõigatud rosinatest, ploomidest ja, ja muu nagu asjadest, Kirsidest teeme lillekesi või südameid ja, ja siis neid kingime alati ja see treeningute tegemine on ka alati suursündmus, advendiajal, et näiteks kõik neid lasteaiad. Ma püüan, mitte väike vaev, aga see on ikka suur vaev, sellepärast et praegune ajastu kuidagi nagu aina rohkem seda, nagu surub välja. Et nad enam ei säälade teisiti kui projekti algusest projekti lõpuni ja niimoodi, et juba nagu ei ole veel lõpetanud, aga juba nagu sõidab sisse see, see nagu tulevikuprojekti ja enam ei tea, kas on olevik, tulevik või minevik, elame mingit nagu kuskilt mujal, aga siis nagu aastaaegade järgi ja nende traditsioonide järgi elada. See on minu jaoks kuidagi loomulik ja ilvesele. Ma tunnen ennast väga halvasti, tähendab näiteks kui on advendiaeg tuleb ja, ja mul ei ole jõulukaardid tehtud õigel pühapäeval. Kui jõle treeningut ja kaunistatud ja purkidesse pandud, et valmis selleks, et nagu kinkida neid kallitele inimestele. Kui näiteks kuuendal detsembril lastel ei ole hommikul jalatsid viksitud ja pandud valmistused, Püha Nikolaus saab varahommikul nende sisse panna igasuguseid maitsvaid asju. Juhul kui laps ei olnud veel Bay sellest esimesest advendist kuuenda detsembrini, siis ikka väike dekoratiivne vitsake ilmub seal ka. Ja nii edasi, nii edasi või näiteks see, mida armastavad minu lapsed, on Püha Andrease hell õhtu. 28. novembril, kui ennustame endale tulevikku ja kõik teame, et see on vaid mäng ja see ei ole päris samasse hea meelega, mängime seda mängu näiteks minu kolmeteistaastane tütar hea häälega mängib samamoodi nagu see viieaastane seda mängu, et paneme vasakust jalast jalatsi üksteise ette ja vaatame, kumb nendest essana tuleb välja uksepakust ja see tähendab, et see abiellub sellel aastal leiney teksti keset karbikesed, kus tüdrukud kirjutavad oma poiss-sõprade nimed ja paneme neid padja alla. Ja siis hommikul nad võtavad välja ja see on alati nii armas, kui näiteks kümmeaastane tüdruk nagu võttis välja kolmeaastase poissi nime ja ütles, oh me abiellu, et sellised armsad asjad ja siis teeme see, mis Eestis tehakse. Tinast teeb alatiina, valatakse tina. Jah, ja aga see on siis uue aasta õhtul ja vanast või vanast ajast, sest uue aasta vastu ja meie seda teeme küünlarasva, ta peab leidma kodus kõige suurema auguga võiti nii ja siis sellest nagu võtme aukust valada. Küünlarasva peale ja siis pärast vaatame niimoodi valgusega, et mis vari tuleb sellest ja see on siis järgmise aasta meie mingi, ma ei tea, ennustus, tulevik, mis see aasta toob näiteks iga aasta meie tüdrukutel tundub, et me just nagu järgmine aasta läheme ometi looma. Ta pole veel käinud, ei ole jõudnudki. Jõuate teilslevamiira lapsest saadik oli kodus. Niisugune traditsioon peeti pühapäeva. Kuidas teil praegu õnnestub? Ei õnnestu, ei õnnestu ja süda valutab, ma mäletan, minu ema ei ole nagu üldse kunagi õmmelnud näiteks ega triiginud pühapäeval tuli teade, et pühapäev on selline pühapäev ja sellel päeval puhatakse. Muidu ei tule välja korralik töö, terve järgmine nädal. Ja meil on lausa olnud üks niisugune Mägilastest preester, kellel on olnud väga niukene korralik ütlemine ehk pühapäevane töö sitaks muutub ja mingil moel sellega on tõepoolest nii, et kui inimene ei oska endale piire teha ja kõik on nagu samasugusel tasandil, tähendab, et kasutatakse aina rohkem neid vabu hetki, selleks, et nagu ette teha midagi ette siis ei saagi rõõmu tundma. Et ma mõtlen, et see, et see on nagu katoliku traditsioon, see on üks asi, mind siis minu jaoks on väga oluline. Aga see on siin nagu kuidagi nagu reguleerib kaameraga meie nagu üldse nagu vaimset tervist. Ei noh, selleks, et me oleksime terved, saaksime ennast tervendama. See on teine tõde ja sellesse võiksid ikka kõik uskuda, et üks selline päev võiks ikka püha olla, kus ei käida shoppamas ega ei niida muru. Et see oleks. Ma arvan, et kõikidele hea See on selline elus tava ja ilus põhimõte ja elus ellusuhtumine. Kindlasti leidub neid, kes siin vaidlevad vastu ja ütlevad, et nad seda või teist teie poolt nimetatud asja tehes just nimelt puhkavadki, aga no see on teine ja ja lapsed teie veres annavad kindlasti märksa rohkem energiat. Tood lapsed on meie kõige suurem. Ei tahaks neid nimetada varanduseks. Aga see on mingist hetkest muutuski elamise eesmärgiks või kas nendega on muutunud Köik? Mitte kõik eluviisid, et nad jagavad ka meie nagu eluviise, et see on väga kena, et hea meelega lähevad meiega kontsertidele ja ja siis teevad maid näidustavamistel või, või kuulavad järgmiseid näiteks abikaasa kontserdikatsed või Wave'i lindistusi ja nii edasi. Et siis nad lähevad sellega väga kaasa, et ma mõtlen, et väga inspireerima 11 kui vanad lapsed on? 13 10, kaheksa. Selliste kahe-kolme aastaste vahedega ja praegu see kõik on väga kerge juba sellepärast, et suuremad lapsed on juba täiesti suuremad. Ja isegi neid väga väiksed on juba väga täiskasvanud mingil moel tähendab, et et võib-olla, kui on üks laps, siis ta kuidagi rohkemgi, Pub lapsik alla ja, ja vajab rohkem abi, aga kui on rohkem lapsi perest siis nad juba 11 vaatavad nagu peale, et kuidas neid paelad nagu õigetpidi nagu kinni panna ja siis. Ja siis mõtlen käed, tundub, et mul on hetkel vähem tegemist, kui ma linna esimese lapsema. Et üks aitab teist. Ja kuidagi on, nad, nad ei vingu ja nad on väga vaprad, kui vaja joosta rongi peale, siis jookse mägirongi peale. Ja siis selles ei ole mingit probleemi, et kui neid ei oleks selliseid, siis ma kujutan ette, et küll oleks see väga raske elu. Põhimõttelisi on väga kena, väga tore elu ja iga hetkest, nagu tunneme rõõmu No Poola on teada-tuntud katoliiklik maa ja seal on olnud aegade jooksul kombeks, et peredes on palju lapsi, kas see on ka tänasel päeval nii? Ma mõtlen, et see ei olnud nii, et see oli palju lapsi peredest ei ole nagu otseselt otseses mõttes nagu tulnud sellest, et me oleme katoliiklik maa. Et kui teie vaadata Eesti mineviku, siis siin nagu peres ei sünnin vähemgi lapsi kui Poolas, ma arvan, et ka viiest alustati ja siis tavapäraselt oli neid rohkem. Ja siis olnud ka teised ajad, teised lood ja, ja ma arvan, et siis tookord emadel oli küll raske, et praegu on kõik neid mugavused olemas, mis omamoodi ka raskendavad meie elu ja siis nagu panevad meid mõtlema, kui raske on tegelikult ei ole üldse nii, et meil on praegu peaks olema kergem. Ma ei tea, miks tundub, et raske. Aga hetkel kuidas kuidagi väga erinev, aga Poolas on ka nagu aina vähem lapsi sünnib ja, ja, ja siis ka muretsetakse, et mis siis saab. Kusjuures arvan, et suur vahe, kui üks rahvas koosneb peaaegu 40-st miljonist ja teine nimi on ja midagi, et siis siis on nagu teisel tasandil mure. No teie lapsed ja Poola kaks sellist märksõna, kas te räägite nendega poola keelt ja kuidas neile siis tundub, kui te olete Poolas käimasti? Noh, ma sain aru ikka aeg-ajalt käite kõigi lastega ka Poolas, kuidas see välja näeb? Ma olin väga mures sellepärast, et Eestis on poola lapsi nii vähe, et sinna ei saanud näiteks moodustama poola kooli, ma mõtlesin, et see oleks väga hea. Siis kartsin, et poola keel ei säili lihtsalt haihtub. Ja siis selgus, et ühel õhtul, kui lihtsalt ei olnud mul õiget pirni ja ma ei saanud lastele lugeda. Ja siis nad väga nukrad olid, siis vanem tüdruk ütles, et mina siis laen. Sest ma ei ole kommenteerinud, ta võttis raamatu ja alguses luges küll niimoodi, et kõrvad nagu valutasid aga siis 10 minuti pärast ikka seal juba sujuvam. Ja järgmisel õhtul oli juba täiesti normaalne lugemine, kolmandal, kuna maid ka nagu spetsiaalselt juba seekord ei jõudnud seda pirni ostma. See oli juba väga sujuv lugemine. Siis ma vaatasin, kust see tuleb. Ma ei ole kunagi õpetanud tolat, keel lugemiseks on minu meelest väga raske, sellepärast et kirjapilt foneediselt ei vasta sellele, mis me kuulame. Terve suur hulk kaashäälikuid. Just just jõudnud ette sööta ja nii edasi ja siis kõik see hakkas talle lihtsalt nii loomulikult välja tulema. Pärast vaatasime teistel tüdrukutel ka samamoodi ilma mingi vaevata meie poolt. Nii et see ei ole nii, et siis me nagu laseme sellele nii edasi minna, et see tuleb lihtsalt kõik kukub taevast, käigidest tuleb välja, näed, ikka proovime hoolitseda, aga suheldes poola keeles telefonitsi nad väga loomulikult. Lihtsalt nagu lülitavad teise nagu keele peale vahest puudu mingi sõna ja siis oskavad eristada, et eestikeelne sõna ei saa siin sisse segada, tuleb küsida Stasena vei jutustada vaata ümber. Et loomulikult see ei ole see tase, mida ma väga tahaks, et nad saavutaksid, et näiteks kirjutamine läheb meil väga raskelt, näiteks emadepäeva kaardi peal kirjutatakse mulle della tähega ma jaa, buss on igreki asemel hästi. Hästi armas, aga ma mõtlen, niikaua, kui see laps ei ole 20 18, kui ta on 18 ja niimoodi kirjutab, see oleks väga halb. Aga, aga see Poola sõbradega Poola perekonnaga nagu suhet hoidmine, see väga aitab kaasa, sellepärast et sinna sattudes lihtsalt vaja ühist keelt leidma. Ja siis piisab sellest, et oleme seal nädal aega ja siis tagas selge, käel suus tuleme tagasi Eestisse, siis lapsed satuvad teiste lastekeskkonda, kus nad loomulikult räägivad eesti keelt. Juba jälle haihtub, nii et see on väga niukene, kõikuv, et ei saa öelda, et, et on konstantselt kogu aeg, nad räägivad sama hästi. On teil mingi põhiline kodune keel, millega te räägite teie koos abikaasaga, räägite lastega poola keeles või, või vahel eesti keeles ja kuidas juhtub või kuidas sellega on? Ma ei tea, kas me oleme kokku leppinud selles asjus aga pehme, seisad niimoodi, et mina abikaasaga räägin kodus poolakale siia üldse räägime poola keeles. Ise tunnen ennast väga kuidagi nagu kummaliselt, kui ma hakkan eesti keeles abikaasaga rääkima. Ja siis lastega, mina räägin põhimõtteliselt poola keeles. Ja abikaasa räägib loomulikult eesti keeles nendega. Kusjuures on erandid. Näiteks kui lapsed olid lasteaias ja ma kasutasin poola keel ja teised lapsed hakkasid kartma et me kasutame salakeel ja järelikult seal midagi nende vastu, siis ma räägiksin, ei andnud alla, räägisin paralleelsed eesti ja poola keelt niimoodi, et nagu rääkisin sedasama asja kaks korda siis teised lapsed nagu tundsid rõõmu, parandasid minu eestikeelses sõna nagu lauses, nagu mina, aga jälle nagu tänasin, näide niimoodi, nagu saime sõpradeks ainult täiskasvanutega. Mul on põhimõttelisi väga palju sõpru. Laste hulgas, vanemad lapsed käivad eesti koolis kõik ja vanemad lapsed käivad vanalinna hariduskolleegiumis. Kui palju Eestis poolakaid elab, on teil mingi ettekujutus? Lugenud mingit statistikat vist nagu ametlik arv on mingi 470? Hindame seda umbes niimoodi, et poolakaid või inimesi poola juurtega on siin Eestis umbes 2000. Ja siin on väga erinev seltskond, et väga palju sõltub sellest, nagu kuidas, me mille järgi me hindame neid, poolakaid kas ainult juurde järgi või perekonnanime järgi või dokumendi järgimist nendele omistatud või või selle järgi, et kellena nad peavad end lõikele tahaksid ennast nagu pidama või selle järgi, kas nad päriselt kannavad Poola Keld kultuuri. Nad on Poola patrioodid, olles eestlased Eestis nagu elavad poolakad. See on nagu minu jaoks alati väga raske, et kes on siis poolakas, kes siin elab, et üsna vähe on neid minu põlvkonnast inimesi, kes on sisse kolinud Eestisse ja hakkasid siin lihtsalt elama selle eesmärgiga, et teevad siin midagi kasulikku ja siis kasvatavad lapsi mõlemas kultuuris. Et ja oleme seda meelt, et me ei ole ka neid ega neid, vaid aga, aga lapsed on seda võrra rikkamad, neid kasvavad nagu kahes kultuurikeskkonnas, see on hästi oluline. Ma loodan ka, et neid, kes tulevad Eestisse, ma tean, et poolakad Nende hulgas on väga palju selliseid, kes on Eestis väga armunud. Mered on ka teatud põhjusel ka abikaasa. Ja siis tahaks ka näha neid perekondi, kes ka nagu tahaks kasvatama järgmiseid, põlvkondi niimoodi, et nagu mõlema kultuuri vastu austuses. On teil oma siinsete rahvuskaaslaste hulgas mõni lähem sõber ka või teil pole aega eriti läbi käia? Ja peaks teda mäed kuidagi TÖÖ katab kinni kõik hetked, tihti ka, niiet et lausa lapsed on ka sellesse nagu kaasatud ja abikaasa. Samas noh, sellel ei ole mingit selget piiri, et, et see on ka nii huvitav töö. Et tihti hea mälega nagu kaas on sellesse neid kõige lähedasemad inimesed. Aga mul on küll sõpru, näiteks ühest vägilasest sõbranna, kellel on ka väiksed tüdrukud ja kellega on väga hea vahest poola keeles rääkida. Poolas on teil palju sugulasi ja, aga kuna mina olen kõige noorem laps oma perekonnas olnud, siis ma pean tõdema, et iga kord, kui tulen, siis loomulikult selle vahel on nagu sõitsid aastased vahet. Kui ma satun poola siis aina vähem jääd neid sugulasi, et siis jälle nagu gurusega tuleb tõdema, et see maja, see kastanipuu juba kulub võõrale inimesele, see juba ei ole enam minu ristitädi, see ei ole enam minu ema sõbranna oma ja nii edasi. Et siis see ring on, jääb aina väiksemaks, sünnivad küll, minu vennal on kolm last, minu hääl on kaks last. Aga, aga kuidagi varem see pilt oli rohkem selline värvi, kas ja, ja kuidagi oli kuidagi rohkem neid inimesi, et sellised, eriti nagu neid vanu targaid inimesi. Ja see põlvkond. Ma arvan, et Eestis on võib-olla samamoodi, et see imeilus põlvkond, kes mäletab veel esimest maailmasõda lõppu selle sõjavahelist periood ja, ja on üle elanud teist maailmasõda. Ja siis kõik neid nagu rasked kogemused tegid neid väga ilusaks, sisemiselt ja tugevaks. See põlvkond hakkab juba kahjuks välja surema sellest, mul on vääga õudselt kahju. Aga te olete rahul, et Eestis muidu pean ütlema, et ka see mulle meeldib ja mulle meeldib ka, et et elan sellisel ajastul, kui loodame, säästu, kestab igavesti, tahaks väga loota. Et ei ole enam piire, mille ületamine tekitab hirmu ja siis tunned, et mind alandatakse. Ja et, et saab olla loov inimene. Ja saab olla kasulik inimene, kes oma tööga proovib kõik nii palju kui võimalik mingi häid asju tegema, et, et ma ei tea, heid kontakte lüüa, et, et abistama inimesi, et üks leiaks teist, kellega on ka hea midagi koos tegema või, või midagi, mis on vajaliku tegema. Või midagi, mis toob head emotsiooni teistele inimestele, et ma mõtlen ka, et mul on väga palju andud aitäh Lavomira paroska Peterson. Stuudios olid veel Haldi, Normet-Saarna ja maris Tombak ja meie saadet jääb lõpetama poola laulja Marek rõhuta.