Huvitaja saates läheme nüüd edasi meditsiiniajalooteemadega ja Me räägime ogeenikast. Sellest negatiivsest poolest eugeenika juures ja Tartu stuudios on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor Ken kalling. Kahe sõnaga meeldetuletuseks, et mis asi see eugeenika on ja siis selle negatiivne külg ja, ja kuidas see avaldub. Tahaks et eugeenika, siis neid definitsioone on palju ja mõni on teadvuslikume, mõni vähem teaduslik, aga noh, ütleme et on tegemist sellise õpetusega parema inimese inimpopulatsiooni aretamisest kujundamisest, mis siis päris palju põhines omaaegsetel aru saamidest, del pärilikkusteadusest. Ja noh, seal ka võib-olla üks aspekt veel, millest siin on rääkimata jäänud, aga üks üks oluline asi oli see ka 100 aastat tagasi mõnedes meditsiini valdkondades oli selline väike, ütleme, terapeutilise nihilismi puhang terapeudile nihilism on siis õpetus, mis, mis usub ja väidab, et et haigused on põhimõtteliselt nii-öelda meditsiini ja arstide poolt ravimatud. Kui organism endast ise ise võitu ei saa, siis pole nagu midagi teha. Arsti roll oleks pigem lihtsalt, eks ole elu eluviisi juhendeid anda. Et see oli väga levinud paarsada aastat tagasi see mõtteviis kuival meditsiin oli hästi lapsekingades tänapäevaga võrreldes, aga aga üks puhang oli ka 100 aastat tagasi ja seda just psühhiaatria kontekstis Diogeenikud ka väga palju tegelikult kui nad, kui nad oma tööd tegid ja oma oma ideoloogiat levitasid, nad rääkisid eeskätt nagu vaimuhaiguste ühiskonnast tulevikuühiskonnast väljaviimisest ja nad keskendusid just tuleviku ühiskonnale, sellepärast et tolleaegne arstiteadus ei suutnud nagu vaimuhaigustega veel hakkama saada. Psühhiaatriateema oli, oli, oli jätkuvalt paljudes muudes meditsiinivaldkondades areng oli olnud juba märkimisväärne, aga psühhiaatrid ikka veel alates seal diagnoosimiseks ja noh, rääkimata ravist. Nad olid küllaltki abitud, nad said ise ka aru, noh, põhimõtteliselt nad ei, nad ei suuda inimesi ravida. Ja siin siis üks niisugune õlekõrs oligi see, et pöörata oma, pöörata oma pilk nagu tulevikku. Et hetke populatsiooni hetke inimesed, hetke patsiendid neid neid aidata ei suuda, aga lähtuvalt pärilikkus seadusest, seadustest uskudes sellest, et vaimuhaigused on päritavad. Või siis vähemalt eks ole inimene seal oma elu jooksul teeb midagi valesti ja selle tulemusel sünnivad tal vaimuhaiged, lapsed, psühhiaatrilise diagnoosiga lapsed. Lähtuvalt sellest peame me siis töötama nii-öelda nii-öelda tuleviku heaks tulevikku suunatud ideoloogia, nagu nad ise ka väga uhked olideogeenikud võrdlesid ennast kristlusega aga ütlesid, et meie hügieeniline usk, meie Jevgenile tõekspidamine on veel parem kui kristlus, sellepärast et kristlus käsib armastada ligimest. Aga meie jogeenikud armastame tulevasi põlvkondi veel mitte sündimata lapsi. Meie armastus selles mõttes on veel, eks ole. Mis iganes abstraktsem või empaatiavõimelisem. Nii et jah, eugeenika on, siis on siis selline parema, parema inimese enim populatsiooni tekitamine lähtuvalt siis pärilikkus seadustest, tulenevast loogikast. Ja nagu öeldud, siis oli juba varem jah, et on olemas positiivne negatiivne pooled täna siis jutuks negatiivne. Teisisõnu, nii mõnelegi diagnoosi talle praktiliselt kõigile me võime niukse miinusmärgi ette panna ja öelda, et noh, põhimõtteliselt eks ole, inimese patsiendi vaatevinklist on ikkagi halb asi, kui meil mingi haigus, mingi tõbi on. Ja vot nende haiguste, nende tõbede kuidas ravimine olemasoleval patsiendi puhul parasjagu võimalik on, aga igal juhul see mõtteviis oli siis seened, haigusi tõbesid, tulevikus ei peaks vähem olema. Ja kui me lähtume pärivus seadustest, siis ja nagu üks võimalus seda jogeenikat defineerida on, eks ole, Diogeenikon rakendusgeneetika ei saa, nagu me lähtume pärivus seadustest siis eks ole, ei pea olema, ongi väga eriline mõttetark ja Keenias, et hakata mõtlema selles suunas. Kui me tahame paremat ühiskonda teha, siis me peame mingite negatiivsete tunnustega inimesed antud ajahetkel panema sellisesse olukorda, nende pärilikkusaine edasi leviks, nemad lapsi ei saaks. See on siis see negatiivse eugeenika suund ja koolkond, see, millest siis tänapäeval ka teadlased palju räägivad, see on siis see kontekst, kus siis hästi palju millest palju räägiti, paljud ühiskonnad sellega kaasa läksid ja kus siis ka päris palju noh, meie mõistes inimsusevastaseid kuritegusid tehti tollel ajal, eks ole, see meditsiinieetika ennem ennem Adolf Hitlerit oli ikkagi, püsis natuke teistel alustel paradigmadele tollel ajal paljud diskussioonid olid palju avatumad, palju võimalikumad kui pärast teist maailmasõda. Nii ka siin Eestis konkreetseks minna siis tõesti, et kui me, kui me tahame, et mingite tunnustega inimesed järglasi ei saaks, mis iganes need tunnused on, eks ole, on meil terve võimaluste valik. Alustame pehmematest, kliinikut näiteks päris palju tegelesid lihtsalt sellega, et propageerisid kas või neid samu pärilikkus seadusi rääkisid sellest, mis on kahjulik inimesele tema järglaskonnale. See on kindlasti üks koht, kus kuigi võib-olla see idee oli iseenesest niuke negatiivse eugeenika valdkonda kuulub aga aga noh, võib ka need tänapäeval nende ees nagu mütsi maha võtta, et nad, nad tõesti nemad olid siis need, kes lõid kõikvõimalikke abiellumisnõu, andlaid hakkasid inimesi harima, andsid välja kirjandust, kutsusid üles oma tervise-le tähelepanu pöörama, kutsusid üles oma partneri valikul olema hoolivam Eestis päris palju diskussiooni selle üle, et ärge ärge võtke endale rikast inimest abikaasaks, vaid vaadake, kas ta on ka terve ja nii edasi. Propagandat tegid nad palju ja ilmselt ma ei, nendel oli ka mingit tulemust ja neil oli ta mingit efekti. Kõrvalepõikena, et noh, sellest on ka varem juttu olnud, et üks aspekt millegi logeenikud, aga palju siis tegelesid vaeva, nägid, oli see iibe tõstmise küsimus. Ja siin nad tegelikult siis tunnistasid ühel hetkel ka teatavaid tagasilööke näiteks said aru, et mida rohkem neil hakkas tunduma, et üks põhjus, miks näiteks eesti rahvas piisavalt ei sigi, ongi see, et nad ise Diogeenikud, hügieenilisi ideoloogia, propageerijad on teinud näiteks rahvale selgeks, et vot seal alkoholi tarbinud inimesed ja nii edasi ja nii edasi. Kuidagi mingitmoodi, valeta, eluviise elavad inimesed Nende järglaskonton, nõrk, haige. Ja sellisel moel meil hakkas tunduma, et võib-olla seda propagandat nii palju ei tohikski teha, et inimesed lihtsalt lõpetavad sünnitamise ära tänu sellele, sest kõik eks ole, teavad enda elus mingit aspekti, mis nad on valesti teinud ja lähtuvalt sellele, siis eks ole, hakkavad kartma, et järsku see kuidagi kajastub, kajastub laste tervises. Aga jah, noh, see on niuke, väike kõrvalepõige mõtte uitpõhimõtteliselt see tervisepropaganda sulle nende puhul kindlasti väga oluline ja pigem pigem positiivne märksõnana. Ja sellega natuke massiliselt tegelesid ka siin enne sõda Eestis oli näiteks Tallinnas, Tartus olid abiellumis nõuandvad kus siis kus siis töötasid arstid, andsid inimestele nõu. Kas abielluda, kellega abielluda, kui palju lapsi saada. Et üks asi on jälle see niuke konkreetne elusaatus, aga, aga noh, läbi läbi selle töö ikkagi päris palju nihukest. Noh, teaduse populariseerimine karsklaste kõrval eugeenikaliikumine oli kindlasti väga oluline tegija tollel ajal Eestis 100 aastat tagasi 70 aastat tagasi. Aga läheme edasi negatiivse eugeenika meetoditega, et noh, järgmine tase, see on siis abiellumispiirangud, millega nad lähevad palju mõtisklesid küsimusele jälle selles, eks ole, et kuidas seda nii-öelda tulevase populatsiooni kvaliteeti tagada. Ja üks võimalus selleks on siis jah, mitte lasta mingite negatiivsete tunnustega inimestel abielluda. Jaa, jällegi, et mis puudutab näiteks seadusandlust ja muid selliseid asju eugeenika liikumisse kuuluvat omal ajal sõdadevahelises Eestis tegid, tegid päris palju tööd ja noh, näiteks siin ka jällegi üks kõrvalepõige, et miks, miks ühel hetkel, kui Tartu Ülikooli 38. aastal tekib eugeenika tuut ja hakatakse seda eugeenika niimoodi tõsisemalt õpetama ja propageerima võib-olla ka akadeemilises kontekstis siis lisaks arstidele ja loodusteaduste õpetajatele eugeenika kursus ülikoolis muudeti kohustuslikuks kirikuõpetajatele eeldati, eks ole, kirikuõpetaja tollel ajal praegu kirik, kirik kui üks institutsioon, mis siis inimeste abiellumist kirikaleeritamine näiteks. Mõnes mõttes, nagu kirik on võimeline kontrollima seda inimeste kvaliteeti, kes abielluvad pühendas, ja siis ka kirikuõpetajad kes Tartu ülikoolis õppisid siis sellesse, sellesse nii-öelda loodusteadusesse Aga teisest küljest muidugi oli selge ja tollel ajal oli see ka inimene suurt teistmoodi kui praegu, et kodanikud Sigis ikka väljaspool abielu elasid suguelu ja oli abielueelne seks ja kõik need asjad olemas. Millestki Hogeenikud palju rääkisite, sellele muretsesid. Teises on nad abiellumispiirangud kindlasti ei olnud nagu see ei olnud piisav sellest, saadi aru, sellega tegeleti, see oli üks mehhanism, aga see ei olnud, kõik tuli selleks, et ikkagi nihukest totaalset kontrolli teha, eks ole. Enim bioloogilise kvaliteedi üle, selleks tuli minna ja hakata kasutama karmimaid. Ja noh, see niukene tegelikult enne veel üks vahe vaheaste on siis ühiskonnast isoleerimine. Paneme lihtsalt need nii-öelda negatiivsete tunnustega inimesed, keda me näha ei taha, kelle lapsi tulevikus näha ei taha. Isoleerime vastassugupoolest, üritame siis saavutada sellise olukorra, et nad järglasi ei saa kurjategijatega seoses ka juttu olnud juba, eks ole, et mitte ainult haigused ei olnud eugeenika ideoloogia. Selline teema, mida nad püüdsid tulevikuühiskonnast välja viia, vaid tolleaegne kriminaalantropoloogia õpetus bioloogiseeris ka päris palju kuritegevuse ongi spetsiaalsed kurja tegelikult tüübid, sündinud siia ilma mingi Atavismiga. Et neid neid siis isoleeritud, eks ole, ja ja sellest siis muuhulgas nad ühismeil meile nagu muuseas kahju ei tee, siis sellest loodeti ka, seda nad tõepoolest järglasi ei saa, isegi. Jällegi 100 protsenti ei töötanud, et olid ka tollel ajal juba olemas, vangid võisid abielluda, aga siin Eestis olid vanglat ei ole, sa võid külastustoad kus siis kus siis need süüdi mõistetud said, said kokku, oma pereliikmetega. Nii et noh, see isoleerimine ei olnud ka ikkagi piisavalt piisavalt veel hea nagu, kuni lõpetades sellega, et noh, mõnedega kõnelised seal sellised karmimad väljaütlemised ikkagi väitsid, et umbes noh, kirvereegel usuti arvata, et igas igas populatsioonis umbes üks kolmandik inimesi on sellised, kelle, kelle päri plikus ainet me tulevikus näha ei taha. Jällegi, ma rõhutan, et mitte ainult tolleaegsel jogeenikud ei rääkinud mitte ainult haigetest noh, selgelt väga selgelt pärilikke pärilikke haigusi andvatest inimestest, vaid väga paljud laiemad niuksed, sotsiaalsed rühmad, kurjategijad, üksikemad, vilkurid, alkohoolikud, narkomaanid misiganes homoseksuaalistid. Et neid kõiki vaadeldi siis, kui seda nii-öelda alaväärset seltskonda. Ja et igas ühiskonnas umbes umbes üks kolmandik võiks olla siis sellist rahvast, keda, keda me tulevikus nagu enam kohata ei tahaks, nende järglasi. Ja nende isoleerimine muidugi see, see ei ole kergkallis. Nende alaväärtuslike jutumärkides isoleerimine on kallis, seda rõhutati, et odavam on. Et minna järgmisele nivoole negatiivse eugeenika. Ajaloosse on siis kõige rohkem talle kurikuulsust kogunud, praktikas on siis steriliseerimine noh, sageli siis sundsteriliseerimine.