Keelekõrv. Tere päevast, siin toimetaja maris Johannes. Täna on mul plaan rääkida eesti keeles intelligentse venekeelse elu võimalikkusest Eestis ja selles integreerumise protsessis abistab meid Vene teatri dramaturg Jelena Skulskaja. Jutt on spontaanne ja usun, et selline vahetu ja siiras suhtlemine kompenseerib need väikesed keelevääratused, mis võõrkeelsele inimesele ette tulevad suhtlemisprotsessi arusaamisprotsessi see ei sega. Ma juba 10 aastat teen koostööd ajalehe ka, kes, kus kus ma kirjuta. Ta on vene kirjanduses ja vene kultuuri probleemidest, aga ma kirjutan vene keeles, mind tõlgitakse. Aga seal on väga hea noorte inimeste kamp, Juku-Kalle Raid, tema sõbrad ja tema kolleegid, jää nendega, mulle väga meeldib ka rääkida eesti keelt, nad võtavad mind vastu noh nagu eesti keele rääkijad ja ma ei ütleks, et mu keel on perfektne, aga ma kogu aeg Pin ja katsun ja käsutan iga võimalust rääkida eesti keelt. Saame kõigepealt tuttavaks, milline on teie taust ja suhe Eestiga. Teie emakeel on vene keel, emakeel on vene keel ja ma alati ütlen, et Eesti on minu kodu, aga minu kodumaa on Vene kultuur ja vene kirjandus. Mina olen sündinud siin Tallinnas ja minu vanemad, kohe, kui ma olin täitsa pisike, kolme aastane, andsinud pinud eesti lasteaeda, seal juhtus niiviisi, et ükski kasvataja ei teadnud vene keelt, vot nii juhtus. Kaks kuud, ma olin suures pinges ja sain aru, et ma pean. Pean kuidagi räägivad seda keelt, muidu need kasvatajaid ei saa minust aru. Teie perekond on ju tegelikult kultuuriga seotud ja minu isa oli kirjanik. Tema muidu on Ukrainast ja kui minu emaga peale sõda ta jäi siia, sai siin kirjanikuks ja temal olid väga paljud raamatud tõlgitud eesti keelde. Tema õppis terve oma elu, eesti keelt ei õppinud. Aga tal olid väga head, et sõbrad, eestlased, kes käisid meie juures kodus ja näiteks Lennart Meri, paljud teised kirjanikud, ta töötas Tallinnfilmis ja kui toimetaja pidid Moskvas näitama kõik filmid ja kõik need asjad. Grigori Mihhailov oskab neile kirjutada nii, et nad hea meelega lubavad seda filmi pärast, kui film on juba valmis, ei saa enam midagi teha, et tagasiteed ei ole. Nägu toimet, talle meeldis seda tööd teha ja oli täitsa Eesti kollektiiv. Ja Eesti Kirjanike liit muidugi oli, suhed olid väga head ja isegi ma vaatasin, kuidas Aksel Tamm näiteks, kuidas on tädilt väljas kirjastus Kirjastus, Eesti raamat, kirjastuse direktor või peatoimete tema mälestust kirjutas ja ma olen väga uhke, sellepärast 56. aastal, siis kui pastel nakist pidi halvasti ütlema, et kui ta on reetur ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas sai Nobeli preemiat, et nõuti, et eesti kirjanikud ka ja mõned olid selliseid, kes ei ole veel lugenud üldse pastele? Rääkima ja siis Aksel Tamm kirjutab, et minu isa tuli tribüünile ja mitte ei hakanud midagi rääkima, vaid hakkas Pasternaki luuletusi lugema ja see kestis 40 minutit ja oli täitsa vaikus ja siis tuli aplaus. Isa ei rääkinud mulle sellest, aga ma olen väga uhke, et sellest kirjutas Aksel Tamm Tartu Ülikooli. Te olete lõpetanud, mida te seal õppisid vene filoloogiat ja peale Tartu Ülikooli, ma olin kaks aastat, et vene keele õpetaja kahekümnendas keskkoolis eesti koolis, et siis lee kuuenda klassi pillasid, räägi siis minuga ka eesti keel, kui ma käisin ükskord Tallinnfilmi stuudios, räägisin toimetega. Tema ütles, et telefoni kaudu ta mõtles, et ma olen kuue või seitsme klassi õpilasi, et selline keel mul oli, et sõnad ma käsutasid ja kui minu lapsed kasutasid ja siis ma töötasin boonusnägu. Ajakirjanik Mul ilmus 10 raamatut. Proosaluulet dokumentaalasju 10 raamatut kokku, nendest kaks eesti keeles ainult. Ja vene keeles neid ei ole, see on vene rulett esseed ja 40 kraadi või siilid udus. Sinna läksid kõik minu esseed, mis ilmusid ennem keskussis. Aga teised raamatud on proosa ja luule. Kui te nüüd ikkagi peaksite defineerima, et kuhu te kuulute, kelle sekka te kuulute või kellega teena identifitseeritud, et see on üsna-üsna keeruline, ma mõtlen, et see ei ole keeruline asi, ma mõtlen, et see on kvaliteediasi. Kui sa tahad olla vene kiljanikutessektsioonis Eesti Kirjanike liidus esimene parim luuletaja siis muidugi see on väga kerge ja ei ole keeruline, et meid kaks või kolm tükki üldse, et tähendab, jagame need esimesed ja teised kohad omavahel, see on selline tee subkultuurile ja mulle absoluutselt ei meeldi ja ma ei usu, et kellelegi see võiks meeldida, see on lihtsalt madala kvaliteediga. D, aga mina ikka mõtlen, et ma olen vene kirjanik ja luuletaja ja kui ma kirjutan midagi avaldada, on seda kõigepealt Peterburis või Moskvas, ma mõtlen, ajakirjad seest tahad Rusponaroodab ja kõik need paksud ajakirjad, mis olid nõukogude ajal ja praegult ka nad ikka tulevad välja ja ikkagi intelligents loeb just neid, mitte neid raamatuid, mis turul on igal pool. Ja minu jaoks on teiselt poolt tähtis. Mu raamatut ilmuvad kõige rohkem siin Eestis kultuurkapital alati mind aitama ja minu jaoks on väga tähtis sellepärast et ma elan siin, minu lugejad, lugejad muidugi on ka siin, ma mõtlen, et neid on 200 või 300, umbes nii palju, aga see on päris hea. Ja nad on ka Venemaal. Vot niiviisi ma jagan, et ma olen ikka vene kirjanik ja vene luuletaja. Kui ükskord mulle ütlevat Moskvas või Piiteris, tead mis keel, see on, see enam vene keelt. Vaat siis ma saan aru, et see on elule. Tähendab, ma elan siin ja terve elu, ma kirjutan üks 30 aastat, ma kirjutan vene kirjandusest ja kõik nõukogude ajal. Vot see periood, ma kirjutasin Eesti Kirjanike Liidu kolleegidest, kes mulle kõige rohkem meeldisid, Jaan Kross, Enn Vetemaa, Arvo Walton, Teet Kallas, Rein Saluri, Ülo Tuulik, Jüri Tuulik ja nii edasi, ja nii edasi, kõik see põlvkond võib öelda, kes võttis mind Kirjanike Liidu, kes hääletas minu poolt, meil oli niiviisi, et kõik pidid hääletama, et siis ainult Sa said sisse, et kui kõik olid nõus väga palju mind aitasid elu jooksul. Ja kui oli valik, et me pidime ühekümne esimesel aastal, sa pidid valima, et kuhu sa jääd, kas Eesti Kirjanike Liidu või Vene kirjanike liidud ennem oli ju üleliiduline ja ma valisin Eesti Kirjanike Liidu enda jaoks, sellepärast et siin on minu parimadkolleegid ja ma olen väga tänulik neile kõige selle eest, mida nad on minu jaoks teinud ja ma alati pea meeles, et nad ei pidanud seda tegema. Näiteks Jaak Jõerüüt aitas mind nii palju, rahastas 79, see oli väga ammu. Jeeriv tuli noor meie sekretär, me tahtsime kõik sõita, noored, luuletajad, kirjanikud, taksin meie Moskva üleliidulise kongressile sõita, et siis peale seda sai avaldada raamatu ja võeti Kirjanike Liidu vastu. Ja siis nad saatsid kõik need käsikirjad Moskvasse. Ja sealt tuli vastus, et kõik need eesti luuletajaid võivad minna kuskile kodus ja ärgu nina oma näitajaid, selliseid luuletused, mis tal on, et las ta istub seal Eestis ja kuskile Moskva, me ei võta teda vastu ja Jaak Jõerüüt, kes oli väga noor, ka ise sõita, vastased muidugi lastes kunst käidud, mitte ainult meil absoluutselt mõtet tema kohta lähete, istub siin Tallinnas, aga kahjuks juhtub niiviisi, et meie kõik ei saa sõita. Eesti delegatsioon üldse ei lähe siis Moskvasse ja nii viisakalt seletas, et nad kaks kuud helistasid, kamandasid, karjusid ja lõppude lõpuks ütlesid, võtke siis omas kuskile kaasa, pole midagi teha. Ja siis näiteks ükskord Aksel Tamm sai sellise noomituse Moskvast minul kogumiku ees. Ja siis ta ütles, et ütle mulle nüüd ausalt, et mikspärast, mina pean sind aitama, sa oled vene luuletaja. Ei pea ju. Ja ei pidanud noomituse sai, andis raamat välja. Et tähendab, see on väga tähtis minu jaoks, aga teiselt küljelt ma mõtlen, et ma ei ole eesti kirjanik ikka. Nad on minu kolleegid, ma olen selles Kirjanike liidus, aga ma ei usu, et minu kolleegid tahavad, et ma nüüd tule, niuke, teate, ma olen eesti kirjanik, kes kirjutab vene keeles, ei ole ikka vene kirjanik kirjutanud oma vene keeles, aga mul on väga hea meel, et ma olen siin Eestis vähemalt nii palju, nagu on kuulda. Tean eesti keelt, et ma loen eesti autolid ja tunnen neid väga-väga hästi ja oskan kirjutada nendest. Vot vot see on minu elu, ma ei tunne siin mingit probleemi, et lihtsalt ma mõtlen, et vene keeles, kui sa räägid vene keelt, räägi siis oma vene keelt, kui sa räägid eesti keeles, räägi eesti keelt. Ärme teeme seda segadust, et võtame vene keetu, nii me sinna viis kuus Eesti sõnu ja teeme sellise väljaid, oskame nüüd eesti keelt ja mõned eestlased topivad neid vene sõnad, et nad tulevad nagu vastu. Ma kardan, et halvasti mõjub eesti keelele ja vene keelele, kirjanik peab ikkagi selles keeles elama, olema, mõtlema ja seda ka juurde ammutama ja keel muutub, eks ole, kuidas te saate oma vene keelt elus hoida, kas seda muret ei tunne praegu veel mitte ja ma mõtlen, et ma olen juba nii vana, et, et selle, selle, selle, see probleemi ei teki juba, aga muidugi iga päev mulle kirjutab või mulle helistab minutit, kes elab Peterburis, ta on õppejõud ülikoolis, mul on palju vene kolleege, kes helistavad, mulle kirjutavad, saadavad raamat. Mul on üks sõber Moskvas, kes saadab iga nädal rongiga kõik viimased Venemaa ilmunud filmid saadab mulle viis, 10 tükki ja rongiga iga nädal. Teine saadab mulje raamatut igasugused siis, kui mina lähen Piiteris ja Moskvas ja ma tulen terve kohvri raamatu täis internetis, ma loen, kõik ilmuvad ajakirjad ja kõik need ajalehed, mis mis on muidugi elav keel, on midagi muud kindlasti. Aga ma kasutan iga võimalust, et ma sõidan lihtsalt sinna ja ja räägin ja rongijaamas ma kohe tunnen, et õhk on juba muutnud ja ma ma katsun neid siis. Ta ja mul on see väga tähtis, sest no kõik juba tšiljanikud vene kirjanikud teavad, et kui sa satud Tallinnat, tule Jelena juurde, et ma võtan hea meelega vastu. Et ma räägin hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, piinan, nii palju kui ma saan, et ma kuulan ja muidugi ma kardan, muidugi ma kardan, et üks päev ma kuulen midagi ja ma ei oska vastata. Ma ei saa aru, mis juhtus, ma kogu aeg selle peale mõtled. Kas teie vene kirjanikud omavahel, kes te elate välismaal ka kuidagi suhtlete, kontakti hoiate. Ma käisin hiljuti kongressil Kopenhaagenis ja seal olid vene kirja, kes elavad igal pool Euroopas, mõned olid just sellised subkultuuriinimesed, kes näiteks abiellusid, elasid seal, õppisid seda keelt ja said 50 või 55 pensionil mees kästi, teenib vaba aega on palju. Ma olen luuletaja, hakkavad luulet ja sellise tegija vanusega, paksemad naised tulid niiviisi lavale ja lugesid luuletused ja tähendab, ma mõtlesin, et milline kriteerium on, et näiteks mina olen proff ja ma lähen siis luge üks teine oli ka ja ütles, sina lähed, kas sina lähed, ma ütlesin, et pole midagi, lähen ma ütlesin, mina ei lähe mina küll, kuidas ma lähen, et mis me seal nendega, aga see on ebaviisakas, eks ju. Ja seal vil testi niiviisi, et oli konkurss, et kes on esimene ja vaata, see minu sõbranna ütleb mulle. Aga ta on Venemaalt lihtsalt, ta ütleb, et Ta küll sade, et kui sa saad nüüd teise koha vaatiliselt sead, õudne on, kui ma saan esimese koha ja ma saingi selle esimese koha veni palju naersime, et see oli natuke naljakas, aga igal pool me näeme seda, et kriteeriumit natukene kuidagi lähevad katki, et ennem oli niiviisi. Kas sa oled Eesti Kirjanike Liidu liige, sa oled kirjanik? Kui ei ole, kui sind ei ole vastu võtnud, siis see ei ole veel kirjanik, aga praegu ei ole sellist, kriteeriumiks on sul 25, näiteks 1000 krooni. Sul ilmub raamat nii palju eksemplari, kui tahad, kingi, aga ütle, et sa oled kirjanik ja homme teed teise raamatu. Sa võid ju tellida, et sinu eest kirjutab keegi raamatu. Isegi minust tuttavad, mõnikord rahahädas võtavad sellise asja, et mõni rikas mees või naine tahab luulete olla või tahab prosaist olla. Maksab raha ja ongi kirjanik, kuidas sa otsid teda vahet? See ei ole nii kerge. Aga kui kerge on tänapäeval eestlasega kontakti leida, ühel vene inimesel mõni isiklik kommentaar, isiklik tähelepanek, võib-olla Jelena Skulskaja. Vot, mul on mõnikord, küsivad Venemaalt, et ütle, et millised on eestlased, mõtlesin minu eestlastelt kõikidel nimed, nimed, keda ma tunnen ja need on suurepärased inimesed, minu sõbrad või minu tuttavad või minu naabrid, akus need kõik need eestla maid, kus need kõik venelased on, kes nad on, need venelased ei tunne neid ka ära. Ma tunnen ainult need inimesed, kes on minu sõbrad, kes aitasid mind, kes tundsid kaasa, kes naersid minuga koos ja neid on päris palju, aga mitte nii palju, et ma võin öelda, et kõik eestlased on sellised, aga see on ju nali ühelt, eks ju, kui me ütleme, et me, milline see rahvas on, aga ma ei mäleta neid siis, kui ma tahtsin tulla. Eesti Kirjanike Liidu ja meie esimees. Ma tulin Kuusbergi, ütlesid, et mul ilmus kaks raamat. Et ma tahan astuda Kirjanike Liidu, tema vaatas, ütles, et preili, peage meeles, kirjanike liidud, see koht, kuhu keegi ei saa tulla, aga siia võivad kutsuda. Et sa oota, kuna sind kutsuvad ja ma sain elu lõpuni, sain aru, et on sellised kohad, kuhu sind teavad kutsuma. Nii palju, kui ma olen siin kutsutud ja ma võin öelda elu läks hästi. Et ma olen kutsuti ka paljudes kohtades, kus ma tahtsin olla sendi juba kirjeldasite seda oma sidet ja, ja elu võimalikkust nii-öelda vene keeles, elu võimalikkust Eestis ja just sellise kvaliteetse keele elu võimalikkust. Aga, aga räägime nüüd ka vene teatri võimalikkusest Eestis, seda on palju avalikkuses arutatud ja kindlasti teie siin oma teatri sees oled seda veel rohkem teinud. Kuidas siin selle identiteediga on, need, kelle teater Te siis olete? Ma kardan või ma mõtlen, ma olen kindel, et see on ka kvaliteedi asi, siis kui me saavutame siin mingi hea lavastus, siis me võime öelda, meie oleme René teatrikool, oleme vene, tead ja mingit subkultuuris siin ei ole, et see ei tähenda, kas me oleme siin Eestis või kuskil Moskvas või Piiteris või Omskis. Me oleme Vene teater ja meil on hea trupp ja meil on hea siis, kui ei õnnestu etendus mitte, mis te tahate. Me olime siin väike Vene teater, Eesti ja me olime subkultuuriinimesed nagu Roman Baskin, kes lavastab, meil praegu, tahate nüüd ajalehes, ütles niiviisi, et mingit suurt Vene teatris ei või olla, see on just Veneetsia, tere Eestis nagu rootsi teater Soomes, nägu, võib-olla Armeenia teater Gruusias. Pikendad romanni ei öelnud midagi, aga ma oma poolt ütlen, see on etnograafiamuuseum, eks ju, et tulevad lihtsalt, et Eesti kodanikud ennem nad kuskil mitu põlvkonna tagasi elasid Venemaal ja vaata, meil rääkisime seda keelt, niiviisi käitusime, kas oligi see nii? Ei mäleta enam keegi, keegi juba ei tea, kas on see nii, et näiteks kui vaadata Nõukogude filmid, kus toimub Ameerikas näiteks, kuidas nad käitusid, või Prantsusmaal võiks ainult naerda, eks ju. Või vaadata siis mõned nõukogude ajaraamatut, kus tegelevad eestlased näiteks või ükstaskõik, keda said ja kuidas nad tegelikult iga eestlane ei taha või seda vot näiteks maailma kirjanduses Eesti asustanud alati seal väga head inimesed, väga head Sultsi, nüüd sa sellest kirjutas ja paljud teised. Ükskord ma küsisin Jaan Krossi käest, et tõesti laagrites ja igal pool eestlased olid, kõik olid head inimesed, Kulla laps nagu teisedki rahvuse inimesed olid, aga lihtsalt kirjandus on tehtud niiviisi. Kirjanduses on tõesti niiviisi, et eestlastest väga head ja tähendab, kui see on etnograafiamuuseum, siis me peame käituma teistmoodi, ärme karjume, et me oleme siis vene kultuuri suure kultuuriinimesed, lähme väikse saali. Midagi seal mängime. Käime niiviisi ringi, plaksutab iseendale ja siis tuleb see väike väike Vene teater Eestis. Aga kui me teeme head tükid, siis me võime uhkelt rääkida, et me oleme vene, tead, see on kvaliteedi asi. Kindlasti. Ma olin kohe kindel, et mõnikord juhtub, et mõni väike teater kuskil äkki temast räägib terve maailm. Me võime öelda, et kõik moskva diaatrid unistavad, et näiteks Elmo Nüganen läheb sinna lavastama. Ta lavastas Moskvas, ta lavastas Piiteris praegu ta mängis peaosas Moskvas. Kas seal ei ole näitlejad, on küll. Kas seal ei ole lavastajaid, on küll, aga Elmo Nüganen on selline, kuhu ta läheb? Seal tulebki hea etendus, kui meil on samasugune elu siin. Et kõik tahavad meie juures lavastada kõik dramaturgi tahavad meile kõige parimad tükid andma siis tuleb hea teater ja et kuidas saavutada seda kvaliteedi. Muidugi keegi vastata sellele ikkagi niimoodi, et keegi, aga ma mõtlen, et teatrivõimalused on piiramatud, tähendab, meil on nii hea majja. Meil on päris hea trupp, kõik õpitut Moskvas, Piiteris ja, ja nii edasi. Meil on head lavastajaid, kes käivad siin ja tiivad ja meil oma teatrilavastajaid on ka head. Need võimalused on aga muidugi need mängud, mis käivad teatri ümber, vot nemad teevad miili liiga. Mul on selline tunne. Aga mis neid mänge sünnitab, miks neid just nii palju vene teatri ümber on? Meil on paljud näitlejad ja meil on ikka luuleta, et meil on ikka kirjanikud. Teatrikriitik meil on üks ja see on panis, tuh. Üksainuke tõesti ei ole. Aga kõik need inimesed, kes tulevad, seadis nad kõik, tahavad näitleja olla, võid lamatulkonna võin lavastaja või kunstnik, aga kõik ei saa siis, las teevad ümber, hakkavad riidlemas solvuma, kirjutama. AFP teatel on. No see on täpselt nii, nagu vanem naine läheb noori ilusa mehe juurde, ütleb, et abiellu minuga, ütleb ei taha, miks pärast ta ei taha? No sa oled vana, aga sa ei austa vanust siis siis et, et sa oled ebaviisakad. Ma ei armasta sind ei ja nii edasi ja nii edasi. 12 aastast oli teatri kunstiline juht, toom on iga nädal tuhk, kirjutas AFP teatel. On läks Tooman ära, tuleb Tšumatšenko esimesel päeval. Tuhk kirjutab, et geenius tuli Moskvast. Tsitaat on kuulus Moskva näitleja tuli Tallinnasse. Üks hetk. Ühtegi lavastust Tšumatšenko Moskvas ei ole teinud, kuidas ta saab olla kuulus Moskva lavastaja ja nüüd Jaak Allik ütleb intervjuus, kellele tuhhile intervjuus ütleb Den za Dnjom. 15. Veebruar. Vene teater kavatseb lavastama kostümmeerijad. Roman Baskin lavastab siis naljad, rahad rei, kuni aga ei teadnud nad seda võtma. Peatsid Nat võtma pohhi tööki, leian seda lavastama, ütleb ta tuksile intervjuu ja mikspärast küsib tuh, et peab seda võtma, minu tüki peab võtma ja Jaak Allik hea meelega vastab, et sellepärast venelased iidintsi teerivat näiteks end pronkssõduriga. Aga mikspärast nad ei taha iditideerida end vene teatriga, see ütleb, et mina, minu kodumaa, on see pronksisõda või minu kodumaa, on see Vene teater. Kas eestlane ütleb, et Ugala teater ongi minu kodu, ongi, vot vot see on minu sümbol. Ei ütle te teada, ei peagi selline olema, et mina ütlen, et minu kodumaa, minu õhk, minu, kas see on kõik, vot siin teetegi. Teater on see koht, kus mängitakse, ja siis Jaak Allik edasi ütleb, et kui liig tahab, et venelased õietzi mõtlevad teise maailmasõja jääldusest. Vaat siis ta peab nõudma, et nad lavastavad seda ja seda, kas on selline ülesanne, seadis vene identiteet. Kas see oleks siiski teema sellesama vene teatri aktsiin, eestlane käib küll vahel oma identiteeti teatrist otsimas? Ei, no muidugi me otsime, ma mõtlen lihtsalt, et kunstil ei ole üldse mingid ülesanded, muidu meil poleks kunsti olemas, eks ju, kui võtta näiteks Tšehhovi, kuidas ta elas ja millal ta elas, oli Vene-Jaapani sõja ja kõik teised ja ta ei kirjutanud sellest. Ta kirjutas sellest, et inimene on õnnetu ükstaskõik, kuidas ta läheb tal elu hästi või halvasti, aga ta ikkagi on õnnetu sellepärast et inimene üldse on õnne. Ja kui me vaatame näiteks Ibseni vaata, millest ta kirjutab sellest, et inimene on õnnetu ja ise ta oli õnnelik, elas oma kodumaal ja 30 aastat elas väljaspool seda. Ja siis, kui ta oli juba kõikide preemia lauljad ja klassik, viimane tema tükk oli ainult sellest, et inimene on õnnelik. Et kui sa tahad olla õnnelik, ära mine teatrisse, ära loe raamatut, ära loe, luuletusi sõita ja egiptuse ja võtta päikest dial, eks ju. Ja oled õnnelik, unusta unusta, et on kunst. Kui sa tahad õnnetu olla, et siis, siis meil on kunst selle jaoks õnnetu inimene mõtleb, lehvlikseerib. Tal on südametunnistus, ta oskab, armastas õnnetu inimene, õnnelik, loll, lihtsalt mitte. Väli ütleb, ma ei taha kedagi solvata kõiki asju, õnneli kirje läheb nüüd vaatama etendust ja näiteks vot seda kostümmeerijad, mis meil nüüd ilmub. Misjaoks ma lähen, ma olen niigi õnnelik, ma vist ei lähe inimliku identiteedi, ma näen otsima, kas ma olen ikka inimene või ma ainult mõtlen, et kuidas ma saan raha teenida, mis kambas ma kuskile lähen. Ma tahan olla isik, üksainuke, ainult mina olen selline, tahan kindel selles olla, ma lähen teatrisse. See võib-olla Vene teater, eestiteater võid, nukuteater näiteks vaatan pirantellot miis Eesti teatris lavastas Shapiro. Ja seal ma otsi seda identiteedi, ma vaatan, kes ma olen. Kuidas ma olen, hea kunst on ikka see asi, mis torkab meid, mis teeb haiget. Ja siis, kui me tunneme, kui me oskame nutta kunsti pärast siis me olemegi inimesed. Pärast tuleb see identiteet pärat juba. Kui kõik on möödas ja siis me tulime üksteisele vastu. Kui me valu ei tunne, siis meiega midagi ei juhtu. Kas tänasele Vene inimesele siin Eestis on see teater selle keele tõtt on oluline või oma keelt kuuleb telekanalist, mida ta seal klõpsutab ja neid on vist üsna mitmeid neid vene teleprogramme, ma terve elu vastutan ainult enda enda ja ma ei tea, kes vene inimene on, ma ei tunne teda. Kas ta tuleb mulle vastu, tänaval, sõidab trammis või koplis, elab või ta elab kesklinnas, on ta rikas või ma ei tea neid, ma tean, need konkreetsed inimesi, kellega ma õppisin näiteks ülikoolis või koolis või minu tuttavad mikspärast, nemad lähevad teatrisse, ma võin küsida, neile pakub huvi, neile meeldib näiteks oma, et siin, aga see ei tähenda, et nad lähevad just siia. Tegelikult tulevad sealt Moskva teatrist, nad ei lähe sinna, jutt lähevadki. See on ka kvaliteediasi, mida ma siin otsinud, kui nad halvasti mängivad näiteks või oli lavastus alb, see režissöör oli kole kunstnik, mis vaikasin, otsisin, ma näen parem kui siia kohvikus või ma ei tea kuhu ja võtan raamatu ja seal on siis oma keele. Aga muidugi peaksime mõtlema just, et seadis oleks korralik vene keel kõige rohkem. Kahjuks ma pean ütlema, et vene keel siin Eestis hakkab näksima märtsi ma just sellepärast, et uued sõnad ei tule sisse, palju palju eesti sõnad lähevad sinna, see meie teatriinimesed ammu juba ütlevad paljud sõnad, mis vene keeles ei ole võetud eesti keeles topitud vene keelde ja käänavad, pööravad neid käänavad ja pööravad. Kui sai Waltav eesti keelt, siis ta võtab normaalsed vastu, kui sa valdad vähemalt nagu mina, siis mul on kahju mõlematest keeledest. Ükskord ma tegin sellise raadio saades ehho Moskvõ, kutsus mind ja palus sellest rääkida ja ma siis ütlesin, millised sõnad eesti keeles on juba täiesti vene keele jäänud, aga Moskvast neid ei, ei saa aru, et see ei ole inglise keel, kus kõik võtavad ja ma sain aru, et neid sõnu võtavad ainult need, kes eesti keelt ei tea ja Eesti kindlasti ei ole kahju. Vot see probleem, ma kardan, et võib-olla rõhud mõned. Mul on kahju, et mitte kõik näitlejad loevad uued vene raamatuid. Et ei ole aega ja ei ole tahtmist ja kuidagi elamist selles väikses majas. Ja kui väikses majas hakkab närtsima keel, siis ta tärtsibki lõpuni, kui tuleb vene lavastaja ta kuidagi, noh, natuke toob üles seda. Aga kui sõidad ära jälle hakkab natuke langema, vot selle peale peab mõtlema, et näiteks meil plaanis on teha stuudio, kus noored tulevad, hakkavad õppima, siis nende kaudu ka kuidagi värskendame seda keelt. Mul on selline teatriarmastajate klubi, mis ma teen, iga pühapäev ja kõik, kes on 15 kuni 25, võivad tulla vabalt ja kuulda igasuguseid loenguid. Ja enamasti tulevad inimesed, kellel on kaks keeld juba kodus on vene keel õpivad eesti keeles ja kui ma küsin, milline on teil emakeel? Ei oskagi vastata, mõlemad aga selgub neile, eestlased ütlevad, et neil on vene aktsent, aga venelased ütlevad, et neil on eesti aktsent, tähendab perfektselt nadid ja ega seda, ega teist peab ikka olema emakeel. Ja seda peab kuidagi hoidma, kallistama, et neid sõnu armastama, et mitte, ei viska ta neid välja. Ja ma mõtlen, et Eesti pultuuril ja eesti keelel on väga head kogemused hoida oma keelt ja mitte kaotada teda. Kõik need ajad, millal me kõik rääkisime, ainult vene keelt, eestlased, saitika oma keelt hoida niipalju, et oli kirjandus ja ta ei surnud. Aga mulle tundub, et ta oli paljud ikka nõukogude ajal, kui nüüd eesti keel, ma mõtlen sellepärast, et võib-olla kui sa kaitsed midagi, sa hinnad ka kõvasti, seda praegult mingid kaitsmis ei ole, kasutavad nii palju inglise keele sõnu. Et mul hakkab kahju. Ma olen retrokraad, võib olla muidugi noored, lihtsalt varsti hakkavad, räägime nägu Kopenhaagenis, nad ei, ei räägi head inglise keelt, aga foolsõnu inglise keeles. Ma tahaks, et ikka suur Eesti kirjandus, mida ma väga armastan ja tunnen hästi, jääb ikka suurepärase keelega. Mitte ainult et süžee ja kõik sellised asjad aga jääb. See oli ikka skeem. Siin vene inimesed tahaks, ma ei tunne neid, ma tahan, minu tuttavad teevad seda, aga mitte kõik. Saavad aru, et peab hästi õppima mõlemat keelt. Et halvasti õppida, ei ole tarvis, et õpime hästi, eesti keel, see on riik, kus me elame. Me peame seda keelt õppima ja lugema ja räägivad, kõik need asjad peame siis, kui sa õpid sedagi hästi, siis sa kaitsed oma emakeelt ka need asjad lähevad kokku, teie olete mitte selle keele vaatepunktis palju konservatiivsem kui mina. Võib-olla see on sellepärast, et teie elate siiski ma ei tahaks öelda kaitseasendis, aga ikkagi nii-öelda väikeses kogukonnas ja siis teie tajute ja seda täna, mida võib-olla meie tajusime vene ajal. Ei, ei ole absoluutselt sellepärast et mul on võimalus istungi ja, ja mine ja Venemaale ja seal, vaata kas eestlasel oli selline võimalus, kuhu ta võiks minna Kanadasse mingi, ma ei tea, kuhu teid ei olnud, seda kohta sa tahad hingata Ta vene õhku saida ja hinga, tule tagasi koju, mul on alati see võimalus ja ma kasutan seda võimalust kogu aeg, see on väga vajalik asi, aga konservatiivne ja praegusel ajal olemas, sellepärast me teame, kuidas kadub või ei kadu religiooni ega ka aitäh, et näiteks Prantsusmaalt. Vene keel jäi suurepäraseks, eks ju. Aga Ameerikas kadus ära, kuidas inimesed käituvad, kuidas nad mõtlevad, kuidas nad hoiavad Ameerikast, paljud venelased ei õppinud inglise keelt, jäidki elama, praidsin pitsial ja räägivad oma vene keelt ainud aga Prantsusmaal kõik teadsid prantsuse keelt ja sellepärast nad saidki hoida oma vene keelt. Üks lavastus, suur mees, väikses linnas, räägib teie heast sõbrast Dovlatov ist Dovlatov, kes on olnud Eestis, keda me siis sellel ajal tegelikult ju noh, eriti ju ei teadnudki, nüüd me teda loeme, teda on ka eesti keeles palju ilmunud ja nüüd mängitakse tema lugu ka Vene Draamateatri laval. Kui nüüd vaadata sele Toblaatovi fenomeni peale, siis te olete tegelikult ju väga erinevad, teie olete siin kultuuris kohanenud, tema tuli siia ikkagi sisuliselt kui emigrantide ja no on selline jutustus, tema parim sõber ja minu ka väga hea sõber, ajakirja peatoimetaja Andrei ärjev läks Ameerikasse siis, kui seal keegi oli elus veel pool aastat ennem teda, sõrm surma ja läks lennujaamast lennukist maha. Sergei kallistas teda, ütles, tead, nüüd ma hakkan sulle rääkima, kuidas ma vihkan kõike, kes minu ümber on, et ma räägin ainult sellest. Ja siis Andrei ütles, et miks sa võtad nii hästi vastu kõik, et kõik ju sõidavad nüüd keegi elavad sinu kodus ja teil on väike korter, jääb kõik kaks kuud või üks kuud ja Ta ütles, et vene keel, kui ma kaotan oma vene keelt, siis ma ei ole enam kirjanik. Vaata sina, Ameerikas on see oht, ma kaotan sellepärast ükskõik millised nad on lollid ja tehtud ja ei tea, kes nad on. Nad elavad minu juures kodus ma vihkad neid, aga ma räägin nendega, vene keel etendab. Tal oli see probleem Ameerikas ja peab ütlema, et meie lavastuses on ka räägitud tema sõnad, kus ta ütleb, et kelle jaoks ma kirjutan Ameerikas kas ameeriklaste jaoks Venemaast või Ameerikast vene lugejale. Ei, ma kirjutan iseenda jaoks just selle inimese jaoks, keda sa hommikul näed peeglis ja kui pead habet ajama ja midagi rohkem ei ole siis kui ta elas siin. Ja siis muidugi kõik rääkisid vene keel ja see oli nõukogude liit ja siin pidi tal ilmuma raamat ja Aksel Tamm oli see viimane inimene, kes tahtis seda raamatut välja anda, aga KGB ei lasknud seda teha. Aga sellest ajast, Tal on ka raamat kirjutatud ja väga hea raamat ja ma mõtlen, et see on võib-olla üksainuke suur suur vene kirjanik, kes ikka eestlastest kirjutas ja mitte niiviisi, et kõik eestlastes on head, mitte ainult Juudleni lõikus, kirjutas psühholoogilised proosat ja see on väga tähtis ja sellepärast Tallinn on ka tema proosas olnud Tallinn ja New York ja Peterburg. Me valisime need väiksed osad, võtsime ja näitasime, et kirjaniku üksi ja demon emigrad igand puhul, kas Tallinnast, kas Moskvas tiitel ja minu luuletused on seal ka, mille peale Tooman kirjutas muusikat ja see on sellised monoloogid, vahemonoloogid minu luulasteste järgi. Ja siis, kui ükskord ma mõtlesin, milles etendus tuli ja sain aru, et see tuli sellest, et kirjanikud võõras kõikidel mul tuli meelde, et Juhan Viiding mulle ükskord ütles, et vaata, kirjanikud, alati immigrant, mina olen eestlane. Kas sa mõtled, et ma siin Eestis ei ole migrant? Olen küll. Tänane keele kõrva külaline oli Jelena Skulskaja vene teatri dramaturgia kirjanik. Kuulas küsis toimetaja maris Johannes kuulmiseni.