Tere hommikust, on naistepäevajärgne hommik ja loodetavasti peeti eile meeles kõiki neid, kes seda ootasid ja lootsid. Aga täna on uus päev ja jutusaade on täna hommikul pühendatud filmile. Polegi ammu ühegi filmiinimesega juttu rääkinud, eesti film ei mäleta nii edukat aastat nagu oli eelmine. Aga nagu ikka, on filmis päris palju inimesi, kes jäävad kaadri taha ja kellest eriti palju ei räägita. Ja täna jutusaatekülaliseks üks niisugune inimene, filmiprodutsent Pireti Bochins. Tere hommikust. Tere hommikust. Ütle Piret, miks kõik Eestimaa tuntumad produtsendid on naised? Juurdlesin selle üle siia raadiomajja sõites ei leidnud vastust. Selle üle on ennem ka räägitud või enne ka küsimus esitatud, et miks see nii on, ma ei oska öelda, et ma arvan, et naistel ei ole vähemalt need, kes Eestis produtsendid on, et nad ei ole nii edevad. Et mehed on tunduvalt edevamad ja soovivad pigem olla kaamera ees, kaamera kõrval vähemalt ja saada oma nimi kogu aeg kõlama, ma arvan, seda ma ei tea. Ja teine moment on see, et produtsenditöö on glamuurne töö ja seal nii palju nokitsemist, toimetamist, pisiasju ja detaile, mida naised tõenäoliselt lihtsalt viivad paremini ellu. Ma arvan nii. Aga noh, kõvad tädid oleme me kõik, kes me siin need produtsendid, naisprodutsendid Eestis olemas. Kas see on maailmas ka nii, aga maailmas istika löövad mehed produtsentide vähemalt niisama palju laineid või kui ma neid Oscari ja muid filmi koaalasid, meenutan, kus auhindu antakse, et ikka mees, produtsendid saavad ka preemiaid. Ma usun, et see on viimastel aastatel muutuma hakanud, et kui ma käin filmiturgudel Berliinis, Cannes'is tegelikult naisprodutsenti liigub ikkagi väga palju ringi. Et usun, et see süsteem on muutuma hakanud kindlasti veel mingi kümmekond aastat tagasi, palju harvem nähtus praegu. Ma ei oska protsentuaalselt nüüd öelda, kas see on juba 50 50 meestega võrdselt noorem generatsioon, kes peale tuleb. Seal on naisi väga palju noori naisi väga aktiivsed ja agressiivselt ja uhkelt töötavad naisi. Päris suuri asju ajavad korda. Nüüd raadiokuulajale seletada rahulikult, inimkeeles ja, ja mitte liiga keeruliste sõnadega, milles seisneb produtsenditöö. Produtsendi töö algab sellega, et ta peab tegema esimese valiku, siduma ennast aastateks ühe looga. Sellepärast et ühe täispika filmi ettevalmistamine, rahastamine, arendamine võib aega võtta üks aasta, võib aega võtta viis aastat ja võib aega võtta isegi 10 aastat. Nii et see valiku tegemine, mida vanemaks muide saad, muutub minu meelest kogu aeg raskemaks. Sest kui sa tahad veel niuksed suuremat filmi teha, mis maksab palju, siis sa pead seda lugu tõesti kirglikult armastama, et sai tüdine aastatega ära sellest. Ühesõnaga esimene moment on loo valimine, siis tuleb seda stsenaariumit kirjutada ja sa pead olema põhimõtteliselt sa oled tihtipeale ainukene partner stsenaristile, kes peegeldab lugu ja kes peab oskama ka niisuguseid elementaarseid tõdesid stsenaristika Ast. Et su reaktsioon ei ole lihtsalt mulle meeldib ja mulle ei meeldi või see koht on nõme või see tegelane on igav, et seal dialoog stsenaristika peab olema päris professionaalsel tasemel. No see võtab aega ja ka mitu aastat, et väga harva on esimene esimene versioon stsenaariumist filmimiskõlbulik. Ja siis, kui juba midagi on kirjas ja midagi kõlbab inimestele näidata, nolk, stsenaarium kuskil sadakond lehekülge siis tuleb hakata sul otsima raha selle filmi tegemiseks. Ja raha tuleb kokku korjata Ta nii Eestis kui välismaalt, kui võimalik on, kui sa leiad partnereid, kes on huvitatud sinu filmis kaasalöömisest ja siis see omakorda võtab aastaid aega. Harva läheb see kiiresti ja siis, kui see raha on koos, alles siis algab niisugune konkreetne silmi ettevalmistamine. Nii et kui me jõuame lõpuks võteteni, siis põhimõtteliselt produtsendi suur töö on tehtud, et võtete aeg, produtsent tegelikult tõmbub tagasi ja laseb inimestel siis tööd teha, eks ju. Ja mis ta peamine ülesanne on lahendada ainult suuremaid probleeme, jälgida, et töö hästi läheks, aga üldiselt on. Kui mõtleme filmivõtete peale, et see on keeruline ja raske asi, siis produtsendile tegelikult vaata, on see kõige lihtsam aeg veel. Et kui võtted saavad läbi, algab montaaž, siis noh, see kõik see aeg on niisugune vaiksem periood, kuni jälle silmi väljatoomiseni. Ja sageli on ju nii, et sa tegeled mitme filmiga samaaegselt, et eks ole, et ühele sa parasjagu otsid stsenaristi, teisel on parasjagu filmimise aeg kolmandad, sa üritad müüa maailma turgudel, et sa pead ennast veel jagama, noh, ütleme oma oma peas näiteks kolme erinevasse sahtlisse, selle ühe filmiga tegeleda lihtsalt rahulikult üheksa aastat järjepannu või saab. Ei, see on võimatu, see on täiesti võimatu. Kõik eesti produtsendid tegelevad mitme asjaga korraga ja on jube raske on see, kui paar-kolm filmi jõuab niukses aktiivsesse perioodi samaaegselt. Et natukene skisofreeniline, et mina isiklikult korraldan oma tööd, nii et ma lihtsalt niisugustel perioodidel et ma mõtlen mõned tunnid päevas ja tegelen mõned tunnid päevas ühe filmiga majatonid, teise filmida mõned tunnid kolmandaga, et võib-olla mõni inimene suudab üheaegselt tegeleda mitme asjaga, minu jaoks on see täiesti võimatu, ma pean muud failid kinni olema. Kui ma mõtlen, mitu filmi mul parasjagu käsil on? No ma arvan, et mingi viis, kuus filmi ja nende hulgas on mõned dokumentaalfilmid, majad, mängufilmid ja ka paar lühifilmi ja isegi kuskil seitse filmima. Kõlab nii nagu sa peaksid saama ravi piima vaata vanasti keemikuid ja need, kes töötasid sellistes kahtlastes tehastes, oh, lumi kukkus hirmsa mürtsuga praegu. Et neid, nemad said ravi piima, et, et see ei kõla nagu väga lihtne töö. Nojaa, aga eks iga inimene teeb ise omad valikud, eks ju, et mul ei ole ju mõtet nutta, oi kui raske, see on see töö ja, ja ikkagi mida rohkem sul on kogemusi, seda rahulikumalt sassi võtad. Need on niisugune väljend, mida me kuskil 90.-te alguses, kui meil tegime niisugust mängufilmi nagu Tallinn pimeduses, mis praegu tuli Coca-Cola Plaza'sse jooksma siis meil oli seal Soome režissöör, kes iga päev kasutas sõna, toodan ta katastroofi tootmiskatastroof. Ja see on läinud käibeväljendiks. Nii et iga päev võib sul tekkida üks toodan ta katastroofi ükskõik missugusel pinnal. Ja siis sa pead säilitama rahu ja selle väga rahulikult lahendama, pole mõtet hakata otsima süüdlasi miks klaarida, kes, mida, kuidas, millepärast, et see on kõik ajaraiskamine, et see energia kokkuhoiu mõttes ma ikka ütlen, et mõtleme konstruktiivselt ja lahendame selle ära. Seal on omad nipid, kuidas seda teha, et kuidas sa närvi ei lähe ja Igalühel on oma tibi. Mul on üksnik see, et ma aeglustan kõnet. Et ma räägin kohe spetsiaalselt natukene vaiksemalt ja natukene aeglasemalt, see kutsub inimesed korrale üldiselt. No praeguse tegeled jälle ühe Soome režissööriga, õigupoolest on see ka üks põhjus, miks sa oled täna hommikul stuudios, et sel nädalal käivitus uus selline mastaapne Eesti, Soome ja veel mitmest partnerist koosnev mängufilm. Mis film see on ja kellega koos te seda teete? Selle filmi nimi on kiigekiller ehk siis laps ja me ei ole seda eesti keelde pannud. Me jätamegi selle filmi nimeks kõikides maades rahvusvahelisel moel giid jäänud märkon keskel killer sest oleme seda teistpidi ühtpidi ja teistpidi arutanud, jääte see ütleme turunduse seisukohast lähtudes, see pealkiri on lihtsalt löös, et inimesed tõenäoliselt saavad igal pool aru, mida see pealkiri tähendab. Selle filmi stsenaariumi on kirjutanud Mart Kivastik, Katrin Laur. Aastaid tagasi, aga lõplikud versioonid on siis tulnud Hannus Haloneni käest, kes on filmirežissöör? Silm on Eesti-Saksa-Soome ja Iiri koostas ilm, nii et kõikide maade fondid on ka seda televisioonid, on ka seda filmi toetanud rahaliselt. Ja see on niisugune põnevusdraama. Me oleme ta žanriliselt nimetanud põnevusdraamas, mis on mu meelest üsna täpne väljend sellele loole 16 aastasest poisist, hommist, kes elab oma elu nagu linnuke oksa peal, õieti ta koolis ei käi emaga ta on üles kasvanud. Elu on tema jaoks nagu filmis. Kõik on tore, ta lihtsalt natukene hulgub ringi ja naudib, see oli niisugune poiss on. Ja siis saatus viib ta päris selle loo alguses kokkustseenidega ja eriti siis ühe traagilise saatusega tšetšeeni näega Arturiga, kellega nad satuvad koos haiglasse. Ja siis saab alguse nendevaheline sõprus, kus kiht kihilt tulevad välja need traagilised taustalood, eks ju. Ja kus kiht kihildja ja samm-sammult toimub siis selle poisi küpsemine meheks tegelikult et elu ei ole ainult nagu filmis, vaid elul on niisugused tõsised küljed. Ning tumedad noodid tulevad sellesse alguses päris lõbusasse loosse tasapisi sisse. Nii et ta lõpeb. No ma ei saa, ei, ma, Ei, ei sugugi mitte, et ta lõpeb helgelt see lugu, aga see lugu käib läbi väga tumedad toonid, tegelikult et noh, ühest küljest on ta jah, niisugune meheks sirgumise lugu, aga seal niisuguse kõrvalteemana on sees ka võõra kartmine, võõra vihkamine, võõra armastamine, vot niisugused probleemid, mis minu meelest siin on meil suhteliselt aktuaalne teema. Tegevusi tšeenid sinna filmi sattusid, kes need välja mõtles ja sinna sisse kirjutas, see on, see on päris kummaline liin. See liin. Tegelikult alguse saanud need kaks peategelast on Mart Kivastiku välja mõeldud. Nii et noh, tegelikult tšetšeeni sõda, mis seal toimub, oleme seda tausta väga palju uurinud ka, mis seal praegu toimub ja kuidas seal inimesed elavad ja ega see elu on seal sama raske kui veel aastaid tagasi. Midagi suurt muutunud ei ole. Et meil on siin me oleme oma kohaliku Chetseeniga Imran naha ja oli ka juttu ajanud. Tema naise ema näiteks elab seal põgenikelaagris, et seal on ikkagi väga-väga rasked olud, et kõik, mida nad siin teenivad, kõik nad saadavad sinna rahad ja kõik saadetakse sinna Tsetseeniasse. Ära sealt saada on praktiliselt võimatu. Me ei tohi seda ära unustada, et nende elu ei ole seal sugugi mitte lihtsamaks ja kergemaks läinud. Kuigi me tahaksime parema meelega võib-olla millestki muust rääkida. Et iseenesest siin ei ole niivõrd tugevalt, siin ei ole selles filmis ei ole midagi tegemist terrorismiga või Ingsleritega või maffiaga või et ta on ikkagi väga inimlik lugu poisist, kes elab siin lääne pool rõõmsalt toredasti ja siis nendest traagilise minevikuga meestest, kelle elu miskipärast on siia Eestisse toonud. Kas te filmiti ainult siin, ega te ometi Tšetšeenias ei lähe filmima? Ja Me filmime ainult Eestis ja peamiselt Tallinnas. Ja kaks päeva ka Hamburgis, nii et vahepeal lugu läheb Saksamaale tuleb tagasi ka veel. Aga see on siis meil võtteperioodi lõpus, need enamus võtteid Tallinnas. Kui palju sa selle filmi pärast oled põdenud ja üle elanud, kui palju sa oled näiteks selles samas loos kahelnud ja mõelnud, et kas sul on mõtet sellega üldse edasi minna? Ma eriti selles loos kaelnud ei ole, sellepärast et ta ja seda see lugu on iga kirjutamisega muutunud paremaks ka. Et mu meelest on väga hästi tänaseks päevaks kirjutatud, on hästi sümpaatsed tegelased on seal ja see on ilusasti liikuv lugu, ta on väga liigutav lugu, ta ei ole niisugune keeruline sotsiaalne draama. Et sotsiaalse draamaga ei ole siin tõepoolest mitte midagi pistmist, et pigem on ta ikkagi niisugune põnevusdraama, mis on lihtne vaadata, mis paneb sind naerma ja mis paneb. Ma tegelikult seal on väga niisuguseid noh, ütleme südamesse minevaid kohti. Mina olen sellel filmiga tegelenud kolm aastat. Et ja kuna need rattad läksid päris hästi käima, et see rahastus kuidagi hakkas liikuma ja siis see film on üsna valutult jõudnud võteteni kes filmimuusika kirjutab. No vot sellega on nüüd niimoodi, et kuna meil on iiri kaastootja jäänused kaastootmise süsteem tähendab seda iga maa peab mingi sihukese lõigu sellest filmist teha saama, siis me otsustasime, et me sellele filmile võtame helilooja Iirimaalt. Aga seda inimesed me praegu otsinud tuua iiri muusikale tavaliselt selline, mis eestlastele väga hästi sobib. No vot, me ise loodame ka, et sealt võib midagi põnevat tulla. Aga tänases saates ei kõla iiri muusika, sest me ju veel ei tea, kes seda muusikat kirjutama hakkab, seda pole veel olemaski. Tänases saates kõlavat Piret tibu, Azinsi lemmiklauljad, lemmikautoreid ja üks nendest on Krall. Nii Piret, ütle, mida sa teed siis, kui sa ei ole produtsent ses mõttes, et kui sul on, kui sul on muu elu. See on nii trafaretne väljend, aga no nii see kahjuks on läinud, et mul muud elu on väga vähe, et mu elu tiirleb kogu aega allfilmi ja nende filminud ümber, mis ma teen ja need filmid ja sellega kaasnev toob nii palju erinevaid niukseid seiku su ellu, et sellest üsna tihti ka piisab. Et ma saan stsenaristide ka lugudest rääkida, maailmaasju arutada. Ma saan helimeestega rääkida. Muusikast ma saan. Ja siis mul on paar väga head teatris VAT teatrist Aare Toikka, Tiina Rebane, kellega ma saan teatriasjadest rääkida? Ja noh, ega see päev on üsna lühike päev, saab otsa ja ongi töö. Selline peen nimi või täna hommikul isegi harjutasin pisut, et sellega hakkama saada ja seda ilusti välja hääldada. Miks sul on teine nimi, mitte eestipärane, kas sul on mees, inglane? Robert Haczyns, temaga ma ligi 10 aastat koos olnud, mida tema Eestis teeb, no ta elab Eestis, aga ta töötab tegelikult Soomes Rootsi firmale, tegeleb reklaamiäriga. Aga ka seal on ju võimalik praktiliselt kõik arvuti taga ära teha, nii et ta elab Eestis, armastab Eestit koju tagasi minna, ta ei ole kunagi tahtnud. Ta käib seal muidugi külas, aga sina ei taha Ameerikasse või ei taha? See on nii kaugel ja mul ei ole midagi ameerika vastu seal. Ameerika on väga kihvt maa, see on nii suur ja nii paljude erinevate võimalustega maa, et see oli vapustavalt kihvt maa, kui ma seal käisin, mina täiesti fännan Ameerikat. Aga see teadmine, ma mäletan, kui ma esimest korda saabusin New Yorki lennuväljale, tulin välja, ootasime seal transport ja edasi sõita siis ma äkki füüsiliselt tunnete, nii et ma olen nii kaugel kodus ja mu kodu vahel Nookean. Ja selline hirm tuli äkki, et kas ma saan tagasi üldse siit? Et mitte mingil juhul, ma armastan väga Eestit, kõik on mul siin kallis kodumaa kastadele isand, hadinsi endale krabasid sealtsamast Ameerikast krabasidki või ei, ta oli Eestis aastaid tagasi, ta oli Eestis siin käimas ja ja see käib nii lihtsalt kuskil baaris hakkasime juttu ajama, oli korras. Aga mis keeles te suhtlete omavahel? Me suhtlane kahjuks inglise keeles, sest nii palju, kui ma olen ka üritanud, ei õppida eesti keelt ära. Ma olendada, proovinud seda, muuta hea ja kurjaga. Ja nimetanud teda arrogantseks ameeriklasega, kes ei hooli üldse mitte millestki ega kellestki ka väikerahvastest. Aga ta ütleb, et talle ei ole annet eesti keele peale ja muidugi nad saavad ju kõik siin hakkama, siin on terve koloonia neid ameeriklasi, inglasi, nad ei räägi keegi eesti keelt. Nii väga vähesed on ära õppinud. Ja eestlased vastavad neile inglise keeles ja noh, nii see läheb, karjuvat vajadust ei ole ja keegi ei hakka lihtsalt niisama ennast pingutama, ka. Mets on suhtumise küsimus, muidugi. Sa ütlesid, et talle meeldib Eesti ja ta ei taha Ameerikasse tagasi. Pühapäeva hommik on niisugune mõnus koht, kus saab natukene oma sellist rahvuslikku eneseuhkust kergitada teistele inimestele ka, kes raadiot kuulavad. Mis sellele bobile siis Eestis meeldib? No mul on nagu, ma ei oskagi seda väga täpselt öelda, ma arvan, et see see suurus või mis on ikka inimese inimese suurus, on asjadel, eks ju, siin Eestis kõik mastaabid on niuksed parajad, paraja inimese mõõduga. Kui ma vahest ta käest ta küsin, siis ta siis ta ütleb, aga no mis seal siis, mis sa, mis sa oskad oma kodukohta öelda? Mu kodu on siin, mu naine on siin sellest juba põhimõtteliselt piisab tema jaoks. Ja kui sul on nii raske elu nagu sul mitte raske elu, aga keeruline töö nagu sul on, et kas sa siis õhtul koju jõudes üritad näiteks oma tööasjadest temaga mitte rääkida, et räägite millestki muust või, või on see just nii, et sa oled oma produtsendi töös ikka nii palju kinni, et, et sa tahad vabal ajal oma asju arutada temaga? Eime. Asju kodus sest üks ma mäletan seda siis, kui me kohtusime. Üks asi, mis mulle tema juures meeldis, oli see, et ta ei uurinud, kuidas mul töö läheb, sellepärast et see ei saa rääkida ida ja elada ainult 24 tundi filmiga. See on väga oluline see, et sa saad ka millestki muust jutustada ja tema on väga hea söögitegija, nii et siis me teeme koos süüa, räägime hoopis muust maast ja ilmas, klatšime teisi sõpru taga. Et väga harva räägime tööst äärmiselt harva. Praegu me jälle järjekordselt, ma üritan isegi vahel seda vältida, pühapäeval, aga mitte kunagi see välja ei tulejutt, läheb ikka söögile. Varem või hiljem räägib inimene pühapäeval ta ilmselt rohkem vaba aega. Mis on need sellised uhkemad asjad, millega see poob seal teie ühises köögis hakkama saab? Teema teeb väga hästi liharoogasid ja tal on see ilus omadused, kui ta võtab söögitegemise ette, siis ta ja ta teeb seda väga tihti. Ta teeb seda väga põhjalikult, et isegi ütleme näiteks, isegi tavaline võileib ei ole tal tavaline võileib seal on teatud asjad, on vaja praadida teatud asjad, siis on need salatid ja siis on majoneesi ja sinepit ja ja noh, see on niisugune kihiline, Ameerika asi ka, kõik peab olema siuke super says. Et ta on suurkihiline ja väga maitsev. Söögitegemine on tal alati väga põhjalik. Sa oled lihtsalt assistent ja hakid ja lõikad ja koristan ja mulle jääb see alati ülesandeks. Kas te reisite koos? Ma ei ole viimasel ajal üldse palju reisinud filmiga seoses filmiturud. Berliin, kander, liin, kan ja, ja kuidagi ma ei tea, ma ei taha niimoodi reisida, et ma lähen nädalaks ajaks kusagile, ma eelistan Niukest kuuajalist reisimistega kuu aega meil ei ole võimalik olnud võtta ja nüüd viimased, ma ei tea, viis aastat või nei reisi palju koos. Kusjuures see kõlas praegu nii, et ka järgmised viis aastat ei ole lootustki, et te saaksite kusagile koos kuuks ajaks minna. See on tõenäoliselt on see ikkagi kättevõtmise küsimus, et ma ei tea, siin Eestis on ka nii hea olla ja puhata, et nägi päeva Saaremaa. Seal ma ikka teen niisuguseid viiepäevaseid neljapäevaseid trete spaades, et see on väga mõnus, see on muidugi sama kallis, kui sõita kuskile Tenerifele. Mis on veel parem? Jah. Kas see Saaremaa-armastus sai sulle alguse ruudi filmi tegemise aegadest või see algas juba palju varem? 100 ruudi ajast ja algus ja kuna me üks stsenarist ja üks näitleja Aarne Mägi on Saaremaalt päriti, elab Saaremaal siis me mitmekirjutamise sessioone tegime Saaremaal ja kuidagi seal Maese saarese rahvas ja see muutus nii hingelähedaseks, et me oleme siiamaani kaotanud lootust, et ma ühel päeval lähen Saaremaal elama ja ma ise olen Türilt pärit Kesk-Eestist. Ja siis ma elan Tallinnas ja, ja mul on niisugune tunne, et mu mu kodu oleks justkui Saaremaal, nii hästi ma seal ennast tunnen. Kuidas sa seda ükspäev ma elan Saaremaal, kuidas sa seda ette kujutad? No kui ma parasjagu Saaremaal on, siis ma mõtlen, et ma võiksin isegi oma tööd siit teha, aga no see on muidugi täiesti võimatu. Ma ei tea, võib-olla, kui ma lähen pensionile või kuna teen Aga on sul mingeid niisuguseid omadusi, et sa näiteks igatsed aiapidamise järele või tahaksid hakata memuaare kirjutama või lähed spaasse Massööriks, või et on sul mingid niisugused salaunistused, mida sa siis selle kuulsa pensioniga kavatsete ellu viia? Ei ole tegelikult mul on oma täditütre Tiina rebasega ikka naerame, et kui töö läheb väga raskeks ja, ja no tundub, et ei suuda enam kontrollida, et räägime, tuleb minna metsa, hakata kanu kasvatama. Et noh, see on lihtsalt nali. Inimene ju mõtleb igasuguseid asju endale välja, et ja see tegelikult ega see kõik on võib-olla ainult unistus ja ei lähe kunagi täide, ma ei tea seda. Ma ei ole konkretiseerinud seda, mida ma seal Saaremaal teeksin, võib-olla lihtsalt istun ja vaatan merd, ma ei oska seda öelda. Mul ei ole ka seda, et ma need näpud oleksid rohelised ja mul oleks palju taimi kodus ja ei ole. Aga kust ma tean kusema tean. Ja noh, vähemalt on sul nüüd see koht välja mõeldud, kuhu sa minna tahad, on terve hulk inimesi, kes käivad ringi mööda maailma ühest riigist teise ja otsivad seda kohta, kus nad olla tahaksid, eks ole. Aga see jah, siin sinna ma ankurduksin lõpuks küll sinna Saaremaale. Räägime veel Su filmidest. Et kas sinu produtsendiks olemise aja jooksul on olnud mõni film, millega ma tean, et võib-olla inimesed ei taha sellest rääkida, aga elu ei ole ju ainult ilus. Millega sa oled täiesti ämbrisse astunud? Pärast mida sa tunned, et nagu kõik oli valesti? Ei, vist ei ole. Ei, ma ei usu, et on, ei ole, sellist ei ela. No ikkagi sajutegemise ajal ju ikkagi pingutad selle nimel, et niisugust asja ei juhtuks? No ei oska küll praegu öelda, et niisuguste fopaad täieliku fopaad oleks olnud, aga mõnda filmi, millega sa tunned, et, et on läinud nagu tõeliselt hästi. Mul on väga hingelähedane täispikk dokumentaalfilm, laulev revolutsioon, mis on nüüd jõudnud DVD-de peal välja, seal on muide, seitse keelt subtiitritega kus allfilm ja mina olime tegelikult väiksemad kaastootjad, eesti kaastootjad. Aga see on nii professionaalselt tehtud dokumentaalfilm, et ta mõjub nagu mängufilm, inimesed vaatavad seda nii nagu mängufilmi vaadatakse. Ta mõjutab nii eestlasi kui välismaalasi, kuigi suunitlus on sellele filmile välispublik. Ja seal on niisugused huvitavad asjad, et meie peatootjad ja režissöörid Simmi Maureen tasti, kes selle filmi tegelikult siis tegid nelja aasta jooksul. Nüüd nad on selle filmi toonud välja Ameerikas kinodesse. Ja nad teevad niisugust suurt eesti promamise tööd, mida minu meelest ei ole. D keegi kunagi teinud ja ei hakka ka mitte kunagi tegema. Sellepärast et lihtsalt puudub selline ligipääs kinodele ja rahvale. Et üks asi on seal silm, mida need kaks inimest ellu viivad, eks ju, teine asi on tegelikult sõnum Eesti kohta. Ja film on jooksnud Los Angelesi kinodes. Film jooksis New Yorgi kinos viis nädalat. Ja nüüd nad lähevad Kanadasse, on veel 10 uut linna tulemas, kus laulev revolutsioon kinodes jookseb. Miks need niisugust missiooni kannavad? Nad on täiesti puhtad ameeriklased, mis neil Eestiga seob? Mõtlesin, isa, tegelikult on eestlane, ta läks siit lapsena küll ära väga noorena ära. Nii et mingisugune väike sidemeid Eestiga on olnud. Aga see, see suhtumine sellesse filmi, esiteks nad võtsid selle nii tõsiselt ette selleks väga kalliks maksma neile. Ja, ja kuna nad seda nii pikalt ja nii kaua tegid ja üritasid selle viia täiusele nii lähedale kui võimalik, et nagu öeldakse, selle koosseisuga enam paremini ei saa siis loomulikult on nad äärmiselt huvitatud ka, et see nende töö jõuaks võimalikult suure publiku, et tihtipeale Eestis eriti dokumentaalfilmi puhul see unustatakse täiesti ära. Tegime filmi valmis. Näitasime esilinastusel, näitasime eesti televisioonis, võtame järgmise filmi. Aga seal on nii palju nende tööd ja higi sees, et see lihtsalt nad on füüsiliselt vaimselt igatpidi huvitatud sellest, et võimalikult palju inimesi seda näeksid. Muidugi seal kinodes on nii huvitavaid seiku juhtub, et nad on alati ka kui uus linn algab, nad on alati ise kohal mõlemad ja nad teevad niisuguse küsimuste-vastuste sessiooniga filmi lõppedes. Ja no need on alati väga aktiivsed ja niisugused põnevad kohtumised, eks ju. No näiteks New Yorgis oli kino oli rahvast täis ja siis üks ameeriklane tõusis püsti ja küsis, et palju siin kinos on praegu eestlasi, tõstke palun käed üles ja kuskil 10 protsenti vaatajatest tõstis käed üles ja siis tõusis 90 protsenti, ülejäänud ameeriklased tõusid püsti ja tegid sellele 10-le protsendile eestlastest. Suure ja pika aplausi tänuks selle eest, et me oleme niisugune rahvas ja et me rahumeelselt oleme, et me nisugune, ekstra ordinaarne asi, nagu laulev revolutsioon aset leidis. Et oma vabaduse iseseisvuse, et vägivald sel teel saime, seal on väga dramaatilisi kohti seal filmis, kui sa ikka vaatad, siis sa mõtled küll, no mis, mis imerahvas eestlased on? Et nad niisugused huvitavad asjad, toredad asjad, liigutavad asjad. Et minu meelest oleks nemad kaks pidanud saama kindlasti medaleid või ordeneid rinda sellepärast et see promo, mida nad kahekesi eestile teevad, on lihtsalt uskumatu. Seda ma oleksin järgmisena tahtnud küsida, et miks on nii, et niisuguse filmi teevad ameeriklased ja mitte-eestlased ja miks on nii, et Eesti ajaloo võib-olla et kõige parema kokkuvõtva ajaloo kirjutavad soomlased ja mitte-eestlaseks oskab mulle öelda? No filmi puhul see on filmipool ja ma aiman, miks see nii on, sellepärast et see on niisuguse respekti austusega meie rahva vastu tehtud film. Et iseendal oleks võib-olla imelik seda teha. Nagu väheks seda patriotismi ja eriti arvestades meie eestlase iseloomu, et me ju oleme ju niisugused tagasihoidlikud ja ei hakka ju iseendast rääkima kui kõvad tegijad, Me oleme. Ja teine asi on see, et nad ikkagi suudavad selle asetada kuidagi niisuguse maailma konteksti mis võib-olla neil oleks raske teha. Jah, ma arvan, et see on see põhjus aga see ei tähenda muidugi, et nad kuidagi oleks üleolevalt suhtunud detailidesse. Ma ei tea, pisikestes seikades ajaloolistes kuupäevadesse ja nii edasi ja nii edasi, et see ettevalmistav töö ja materjali kogumine, otsimine kokku paremini kontrollimine, et kõik faktid on õiged, kusjuures lähiajalugu on ju selline suhteliselt segane, ütleme nii, et ükski fakt ei oleks välja mõeldud või, või kuidagi vildakas. Et seda nad ikkagi väga-väga täpselt kontrollisid. Ja no muidugi siin mõni eesti inimene on öelnud, et kuidagi filmi esimeses osas, mis antakse väga kiire ülevaade üldiselt Eesti ajaloost. Et see on kuidagi niimoodi liiga kiiresti või, või ütleme, liiga suure pintsliga löödud või kas seda üldse vaja, nii et miks seda fakti ei ole seal sees seal filmis, aga no kui me arvestame ikkagi, et see silm on poolteist tundi. Ja see meie see 15 aastat lähiajal uue, pisut rohkem on, on nii keeruline, et seda ära selgitada, see võtab ka aega. Ja kui ikkagi inimesed ei ole üldse kuulnudki, kus see Eesti on, siis, siis ta tuleb hästi lihtsalt ja selgelt asetada see maa ja see ajalugu kuskile konteksti. Ja nad on väga hästi teinud võime. Eesti vabariigi 90. sünnipäeva aastal teha nüüd oma jutusaates sellise üleskutse heita loosungi õhku, et inimesed, kes te ei ole seda filmi veel vaadanud, siis, siis sellel aastal peaks küll ära vaatame seda kinos vist enam praegu ei näe vä? Kinos ta vabariigi aastapäeva eelsel nädalal oli kinos küll, aga praegu on DVD väljas, et kes tahab, see laenutab, kes tahab, see ostab ja ja see on, minu meelest on see suurepärane kingitus. Nii et kui mul oleks mõni välismaa sõber ja ja siis ta küsiks mu käest, mis see Eesti on või kust ta miskit on, siis selle asemel hakata pikalt juttu ajama film peale ja kõik on selge. Kas sa suudad viimastest aastatest välja mõelda mõne teise produtsendi, Eesti filmi, ükskõik, kas lastefilmi või tõsielufilmi või mängufilmi, mis sulle kuidagi korda oleks läinud, eks ole, oleks muljet avaldanud. No möödunud aasta 2007 seal oli mitu filmi, mis olid väga head, mulle väga väga meeldis Sügisball. Mulle väga meeldis klass. Ma pean neid kõige paremateks ilmideks, seda tõenäoliselt on palju räägitud ja ja ma ei ole ainuke, kes nii arvab. Aga kas sa tunned siis, kui sa näiteks neid filme vaatad, niisugust positiivset kadedust et, et vaat et näed, et seal on produtsent teinud nii head tööd ja leidnud nii hea loo või kuidas teie alal see niisugune konkureerimine käib? Tegelikult, ega produtsendid eriti vähemalt ma ei, ma ei oska muidugi teiste eest pead anda, aga ma ei usu, et ma nii väga konkureeriksime, sellepärast et see on nii raske töö, et mis sa siin ikka konkureerida. Peaasi, et selle filmi saab tehtud ja noh, jällegi, et sul on teist lõppkokkuvõttes, ega mina seda lugu ei tee, ka produtsent seda lugu ei teed, selle loo teeb ikkagi filmiks režissöör koos teiste jõududega. Näitlejad on olulised, kuidas need näitlejad mängima pannakse, missugused rütmide filmil ja nii edasi, nii edasi, et seda saab teha ainult režissöör lõppkokkuvõttes. Ja väga oluline on ka Monteerijad, kes filmi monteerib. Et ütleme jah, et 2007. aasta oli Eesti filmile väga hea, aga no nii ei saa selle seljas igavesti ratsutada, et ega aastad ei ole vennad, et mõnikord läheb nii, mõnikord läheb. No üks asi on kindel, et, et üldine selline Eesti filmi tegemise oskus ja ütleme, positiivne konkurents loojate vahel. Latid on nii kõrgel, et, et k teised peavad ennast kokku võtma, et see on kindlasti tõusnud. Täiesti kindlasti on tõusnud, et ma ei usu, et ta niisugused täielikke läbikukkumisi tuleb. Selles ma olen täiesti veendunud, aga noh, sellel aastal meil saab ju aasta lõpus ju ka päris palju filme välja, augustis tuleb targa siis septembris tuleb esimene arest, mina olin siin Renee Vilbre film. Siis tuleb detsembrikuumus oktoobris. Ja detsembris tuleb praegu praeguse plaani järgi Buratino, mis on Eesti-Vene koostöösõlm, nii et iga pooleteise kuu tagant tuleb üks uus film ja kiide killer on jaanuari lõpp, siis nii et vähemasti viis uut mängufilme oodates ja poole aastaga pole paha ju. Ja kas sinu oma produtsendi peas tiksub ka juba üks mõte, üks üks lugu järgmise filmi tarbeks, kui see kiide killer nüüd valmis saab, nii, nüüd paljastame saladus. Küll me üks niisugune kiirem, ma loodan, et selle saab kiiresti tehtud. Sest me ei taha seda teha suure eelarvega rahvusvahelise koostööna, vaid üritame seekord niimoodi eesti jõududega hakkama saada. On no teatriga ja tüki nimi, mille me siis see ei ole teatrietendus, mis üles võetakse, vaid ta on ikkagi täiesti uueks looks kirjutatud, aga põhi on. Sealt on ehk karjatšestonski, EParni mille stsenaariumid praegu Tiit Ojasoo kirjutab. Ja selle me tahaksime üles filmida järgmise aasta kevadel, nutaksid aasta pärast. Vot see on niisugune töö, mis mind väga intrigeerib, et see on väga hea teema. Mulle see teema meeldib. Ja teine film, mis ma praegu arendan, on paradiisi väravad. Seda kirjutab Toomas Hussar. See on niisugune suur film, seda jälle Eesti rahadega, ära tee, sellele, ma pean raha mujalt otsima. Räägib 60.-te algusest, põhineb tõestisündinud lool see film. Ja räägib esimesest Nõukogude Liidu miljoni röövist. See lugu, mis tehti Eestis, kisub põnevikuks jälle. See on põnevik jälle ikka mingi maailma valu ka sees, et ei saa ikka päris tahast mainstreami teha, kuigi võiks teha, et teeks põnevusfilmi, kus on lihtsalt inimesed, ajavad lihtsaid asju ja lõpus siis asjad saavad lahenduse. Siin on ka oma niuke Dostojevski, lik mõõd sees, et on nagu natuke tagurpidi käib see asi seal selles loos, et peategelane on miilitsakapten, kes organiseerib selle röövi, see läheb kõik hästi ja tegelikult, mis siis sellega seoses lõpuks aset leiab, kui me mõtleme selle peale, et Nõukogude Liit 60.-te algus selle miljoniga siin peale hakkad. Et noh, niisugused probleemid tekivad, inimlikud probleemid lõpuks, et noh, jälle midagi head sealt loota. Ta ei ole, no igal juhul ma vaatan sind praegu ja saan aru, et hoolimata sellest, et me oleme tänase saate käigus jõudnud järeldusele, et produtsenditöö ei ole lihtne, kuigi sa oled selle ise valinud, on sul ikka silmas sära ja, ja, ja uued plaanid sündimas, et et kas sul on elus praegu niisugune hea aeg? On küll ja ma olen mõelnud ka viimasel ajal selle peale, et ma olen üle 40 aasta vana, eks ju, et see kõik tegelikult mulle väga meeldib olla tegelikult üle 40 aasta vana. Et ma täiesti selgelt tunnetan niisuguste elutarkuse või tulemist ja suhtumise muutumist asjadesse. Et sain närv veel ta enam ja sa ei võta asju niimoodi, et see on eluküsimus. Kõik asjad on eluküsimus, see on ju showbisnis lõppkokkuvõttes, et see ei ole ju päris elu ju, see on ju showbisnis, kuigi elu koosneb sellest ja mingisugune, kus suhtuda asjadesse mõistlikult, jäika, mõistlikult mõistlikkuse piires lahendada, et sai, ajab närve sassi, endale asju lõhki tänu mingisuguse filmi ettevalmistamise pärast, et see ei ole kõike seda väärt. Et see on küll tulnud ja kui see, kui see sul käes on, see Rahu ja tarkus neid asju teha siis need asjad sujuvad ka tunduvalt lihtsamalt minu meelest, et see on uhke iga, on on seepärast neljakümmet mu lemmik iga igatahes. Ei tea, mis veel tuleb, just aitäh Piret tibu Hazizzile selle mõnusa pühapäeva hommikuse jutuajamise eest, et saate aitas kokku panna Kätlin Maasik, stuudios oli Margit Kilumets ja teile kõikidele soovime ilusat ilusat pühapäeva, tehke endale siseks Poppasinsi stiilis maitsev võileib, praadige ja pange sinna kõiki häid asju ja tundke lähenevast kevadest rõõmu.