Tere, head klassikaraadio kuulajad käes on septembrikuu salli tallaja aeg. Mina olen ikka pehh vahe ja tänase saate teemaks on tänavakunst ja teised linnaruumilised algatused Tartus. Stuudios on tänavakunstifestivalil Istantsibeliti koheldajas isla tere ja linnaarhitekt maastikuarhitekt Terje Ong, kes on samuti ühe Suhe tänavakunstiprojektiga seotud. Tere. No on räägitud mõnda aega sellest, et Tartu on lavakunstipealinn, juba võiks seda veel rohkem olla. Tänavakunsti ja linnaruumi initsiatiivi soosiv linn. Kuidas te seda kommenteerite, kui kaugele me oleme sellega jõudnud? Äkki Sirla oskab siin alustada, kui tänavakunstist laiemalt? Rääkida no oleneb, kes see meie on, kes on jõudnud, et põhimõtteliselt tänavakunstnikud enda algatusel on päris palju ära teinud või nagu on väga silma jäänud ja väga lahedaid asju teinud siin Tartu linnaga ja linnas. Aga linn on selles mõttes hästi positiivselt meelestatud selle vastu, aga ega nagu rohkem midagi ka ei ole, peale selle meelestatuse. Mulle tundub ka, et pigem on see, et on selliseid hästi palju toredaid sekkumisi, et tehakse selliseid, kas siis festivalide raames mingisuguseid taieseid ajutise iseloomuga või siis ka kunstnikud ise niimoodi oma initsiatiivil. Aga võib-olla selliseid püsivama väärtusega kunstitaieseid linnaruumis, et seda, seda võib-olla leiab vähem. Et siin mulle tundub, et on Tartul siiski nagu suur sambel astuda. Tantsiv iiliti jooksul mitmed suuremad taiesed lisandusid ja ja neid mitte ainult ei lasta säilida, vaid kasutatakse ka linna reklaami teha. Et see näitab juba teatavat liikumist sellest sallimise ja talumise faasist kuhugi edasi. Aga kuhu oleks veel võimalik edasi liikuda? No ja mina leian, et see suund võiks olla nagu linna poolt ka mingi initsiatiiv, et nad tõesti nii rahaliselt kui ideeliselt kuidagi toetaks neid ideid, mis meil festivaliga on Jah, et kunsti nii-öelda saaks võib-olla palju rohkem rakendada sellise meie elukvaliteedi, just selle väli, väli, eluruumi nii-öelda kvaliteedi ja identiteediloomel, et, et selliseid võla, nii-öelda terviklikumaid käsitlusi kunstist linnaruumis, et seda, seda leidub võib-olla vähem, et. Et siin kindlasti jah, sellised, Tükitööna vaadeldavad sekkumised et, et need avaldavad mõju ja on juba avaldanud päris päris sellist märkimisväärset mõju, aga aga selliste suuremate mõjude nii-öelda toomisel linnaruum, et see seal kindlasti võib-olla on vaja mingisugust sellist välisabi, et kus mina siis nii-öelda olen seotud selle Annelinna elavate majade galerii projektiga ja ja miks, miks see projekt võib-olla üldse sündis, oli just see mõte, et et noh, Annelinn, selline elukeskkond, kus tegelikult eluasemefond vananeb kõik korteriühistud nii-öelda tegelevad üksikobjektidena oma majade soojustamisega, et igaüks teeb seda nii, nagu tema suudab oma võimete ja rahaliste vahendite piires, et siis tegelikult, et tekiks, võib olla selliseid elamute kompleksi, on mingit sellist terviklikumat, linna visiooni, ühtse ilmega, mingisuguseid piirkondi, et siin siin kindlasti ei saa kogu nii-öelda seda tegevust panna, ainult et nende väikeste initsiatiivide või ühistute peale, et siin kindlasti on vaja mingisugust muud mehhanismi. Selle juurde tuleme kindlasti veel tagasi, rääkides ka Annelinna identiteedist ja ja sellest, milliseks too seekordne kaasava eelarve hääletus võiks linnaruumi suhtes kujuneda. Aga tõepoolest, et need näitlemiste toote toovad lisaks meelde selle, kuidas paar kuud tagasi oli probleem sellega, et justkui Tartu Emajõeäärsed kaldakindlustused olid justkui täissoditud siis linn võttis umbes sellise hoiaku, et jah, et seal ta siis nüüd on ega puhastada on keeruline. Ma ei hakka enam keelama ka väga, aga oleks võinud võtta sellise hoiaku, et hotellide kohe sinna mingisugune kunstiteos. Kui algusest peale oleks võinud seal midagi olla juba. Ja mis puutub siuksesse üle sodi, mis siis kõige kutsuvam on tühi betoonpind. Mida võib-olla Tartu linnas ei ole, on sellised nii-öelda avalikud seinad, mis minu, võib-olla ma siin eksin, silla eksin või mitte, aga et mujal Euroopas on ju tegelikult see hästi levinud praktika ka, et et on ka selliseid avalikke seinu, kus igasugune kunsti tegemine oma loome väljendamine on igati lubatud. Et, et see on nii-öelda üks aspekt, mida tartus ei, ei ole ka, ma ei tea, kas selle diskussiooni Ki on olnud. Meeledeks festivaliga ei ole seda välja toonud, sest et minu kogemusest tegelikult need legaalsed seinad, avalikud seinad on ikkagi sodi seinad, kõik võivad sinna teha siis seal, tegelikult see kattulik mattub hästi kähku sõdiga. Noh, seda on tunda olnud ka, ütleme, Vabaduse silla galerii puhul ja ja teiste selliste pindade puhul, kus on justkui teatav selline tegutsemisruum olemas aga samas ühel hetkel jällegi käivad sealt puhastajad üle ja teevad sealt oma teatava valiku Nojah, see olukord praegu Tartus on suht naljakas, et noh, ametlikult muidugi ei tohi seina peale joonistada, sul pole luba. Aga samas noh, antakse andeks või noh, et, et on nagu mingi kirjutamata seadused, kuhu tegelikult nagu tohib joonistada ja midagi ei juhtu. Milline see linna initsiatiiv peaks olema, kuidas see protsess ideaalis teie jaoks peaks toimuma seoses selle elavate majade galerii projektiga oli ka mainitud, et et sellele ekspertkomisjonile, kes kaasava eelarveprojekte valis, oli natukene raske selgeks teha, mis asi see on või milleks see kogukonnale jaan. Jah, see võib-olla kõige suuremat siukest vastuseis või noh, mitte vastuseisuga kõige suuremaid küsimärke tekitas just see, et et, et kuidas nende korteriühistutega suhelda, et kuidas üldse saada mingisuguseid nõusolekuid, et et muidugi seal piirkonnas elab väga palju inimesi, kõigiga ei ole võimalik kokku leppida, noh, see, see on loogiline, et et kõigi nõusolekuid alati ei saagi. Aga, aga ikkagi see, see väärtus on. Selle elavate majade galerii puhul just see, et tekib selline terviklik linnaruum. Selline värviküllane galerii, mis tegelikult kulgeb mööda kergliikluskiirt, kus liigub hästi palju inimesi. Et see, see on just nagu selliseks taustaks nendele tegevustele, mis seal, mis seal kiirel üldse juhtuda võivad. Ja, ja, ja noh, minu meelest siiski nagu üks hea näide võib olla sellisest sarnasest juba toimivast asjast on siis seal Anne tänava kandis, kus on üheksakordsed majad. Seinamaalingutega kaetud, see on Tõnis Kimmeli siis sellise ideelahenduse ideelahenduse järgi nii-öelda tehtud. Et, et seal, kui kõik majad ei ole nende seinamaalingutega küll veel kaetud, aga, aga see tegelikult loob sellise tervikliku keskkonna ja, ja, ja seal kuidagi ikkagi on nagu õnnestunud. Et ühistud kui sooje staadiuma, maju, et siis selle seinamaalingu teostuse saab sinna juurde väga edukalt pookida. Selliseid hoogtöö käigus tehtud suuremaid maalinguid on ju ka kesklinnas. Tundub, et mingis mõttes on see protsess käima läinud, et selliseid asju tahetakse, taastas näha, majade omanikud näevad, et see on kuidagi enesehelistamise viis. Ja kui mõni selline uus idee tuleb, siis jälle tekib see küsimus, et kes, kes maksab näiteks või et et kui palju see linnaosakaal seal olla võiks olema, peaks. Kas sellised suhet seinad on tegijate asi, on see majaelanike või omanike asi või on see suurel määral ka linna asi, et selline asi teoks saaks? Noh, siis on kindlasti erinevaid variante, aga et, et noh, ütleme, et kui võtta näiteks see Anne tänava kant, eks ju, need üheksakordsed majad, et et noh, kindlasti ei saa siin arvata, et, et kogu selle otsustusprotsessi peaks nagu justkui jätma korterist õlule. Et selle tõttu on ka meil võib olla tekkinud siin väga palju selliseid majaseinu, kus kellelgi on mingisugune väike kunsti idee tekkinud ja siis kõik siuksed, värvilahendused, materjalile, lahendused igaüks teeb nii, nagu ta arvab, et saada sellist, ütleme Kunstilisemalt nagu välja peetumat lahendust, et siis siis on tegelikult mingisugust visiooni vaja ja, ja siinkohal noh, ütleme see siis kas arhitektide kunstnikke, kelle iganes poolt koostatud visioon tegelikult on ikkagi korteriühistule abiks, et et nemad oma soojustusprojektiga saad lihtsalt selle selle kavandi ja, ja noh, muidugi siin tekib jah see raha küsimus, et kes, kes selle eest peaks siis ikkagi tasuma. Ja selle, kuidas senistest tantsiv lüliti soojemate ettevõtmiste taustal paistab kas, kas linna rahaline osakaal saaks olla suurem? Ma tahtsin rääkida oma kogemusest, et kuidas soola tänavaseinamaaling siis tekkis, et tegelikult esimene samm vist on mingi neli aastat tagasi, kui me esimest korda küsisime selle maja omanikult, et kas ta on nõus, et sinna tuleb maaling. Ja siis eks erinevad kavandid autosid ja me üritasime seda linnaga kooskõlastada ja linnakunstnik tahtis mingit oma visiooni seal hoopis näha ja ja siis vahepeal vaibus, tegelesin mingite muude projektidega. Ja siis nüüd sel aastal noh, kuidagi ikkagi see pind mulle isiklikult nii väga meeldis ja ma nii tahtsin näha seal mingit kujutist ja ja siis lõpuks need see pilt sinna tuli niimoodi, et ega linn ei teadnud, mis see oli neile nagu üllatusena. Ja nad mängisid nagu väga hästi välja selle üllatuse või noh, et kohe teisel päeval, kui siin juba tehti peale, oli neil Facebookis pilt, et vaadake, mis Tartu linna tehakse, nii uhke kuigi tegelikult nagu kontroll selles mõttes puudu, saime ka, et sinna oleks võinud tekkida midagi sellist, mis ei noh, mida linn ei oleks ainult nii. Noh, selles mõttes, et neil ei olnud ja nad ei teadnud seda, mis see lõpplahendus sinna tuleb üldsegi? Joonistubki välja selline huvitav pingeväli lisaks sellele, et kes maksab see esteetiline pingeväli, et kes otsustab, mis kuhugi tuleb ja siin ongi ühelt poolt näha seda, kuidas linnal või linnakunstnikul on mingi teatud oma visioon. Inimestel, kes on selle majaga seotud või ütleme maja omanikult võib-olla mingi oma visioon ja teil selle keskkonnateadlike kujundajatena, kuid tervikpildi nägijatena on veel mingisugune oma visioon, kuidas see tasakaal siis tekkib nende vahel, et noh, on olnud ka ju lugusid sellest, kuidas majaomanik ütleb, et tehke küll seda seina, pealegi tehku oma mehe pilt ja firma logo ka. Kuidas, kuidas need arutelud välja näevad või kuidas, kuidas te teete ja inimestele selgeks, mis sinnapaika teie meelest kõige vaheliselt sobib ja mis seal toimib? Ega ei saagi nagu selgeks teha. Nüüd see sobib, et alati on inimesi, kellele ei meeldi see või kellele meeldib tavaline telliskivi sein rohkem. Aga võib-olla see on samamoodi, et ma sain jälle öelda enda kogemusest, kui me tegime festivaliga Võru linna, kus ei ole ühtegi siukest suuremat seinamaalingut või noh, need Navitrolla omad on aga siukseid nagu omaalgatuslikult tehtud. Ja siis seal olid alguses need inimesed suht hirmunud ära ehmatanud. Aga kui me läksime mingi kuu aja pärast uuesti verre, küsisime siis nad olid nagu ütlesid, et no väga lahe ja me oleme juba ära harjunud ja meil ikka meeldib ja tore, et siin on värvilisem ja kõik nii. Kas nad said näha muide, seda kavandite ka need inimesed, et need inimesed olid konkreetselt mingi umbes, kes kõndisid mööda või elasid seal lähedal, et nemad, nemad ei saanud näha seda enne? Nii see protsess ilmselt on, et algul on imelik, siis ahju tähe lõpuks hakkad endalegi tahta. Ja seda on hästi tihti ette tulnud. Aga räägime sellest linnaosade identiteedist peagi natuke edasi, teeme vahepeal väikese muusikapausi, taalne muusika on kõik artistilt nimega sirkel ja see on linnulend. Kes olid alla ja Saali talle räägib täna linnaruumist tänavakunstist, stuudios on sihla ja tehe Hong tuleme tagasi selle Annelinna elavate majade galerii juurde. Õigupoolest räägime ju identiteedi loomisest või nii linna kui linnaosa näo kujundamisest ja mis puutub Annelinna, siis nii linnaruumist kui tänavakunstist palju kehtinud Sven vabas on hiljuti öelnud, et Annelinn nagu polegi. Ta on üsna hiljuti sinna kolinud ja ütleb, et isegi need inimesed võiksid olla sama hästi Tallinnas. Tallinlased või Daugav piltslased. Kuidas sulle tundub, kas asi on nii hull? Ei tea, ma, ma küll ise ei, ei ela. Annelinnas, et ma olen siiski ka selline välisvaatleja, aga, aga rääkides just nagu tänavakunstist, siis mis mind väga kuidagi imestas. Noh, annelinnas ringi käies, et et, et see, see mõte, et Annelin ei olegi justkui Tartu, et mind ka nagu hämmastas, et kui vähel tänavakunsti tegelikult on. Annelinnas, et et huvitav küll, miks, et seal seda pinda ju on, inimesi on ka väga palju, aga kuidagi nagu neid selliseid tänavakunsti sekkumisi sealt millegipärast ei leia, nii väga. Miks see galerii on plaanitud sinna nõlvaku ja Kalda tee kanti? Ühelt poolt, et on see selle tõttu, et et mis minu, minu isiklik arvamus on, et annelinnas selline hea toimiv struktuur on, et kergliikluskiired. Et see on tõesti see süsteem, mis toimib, seda inimesed ka väärtustavad, et hästi saab jalgsi turvaliselt jalutada. Lasteaialasteaiad, koolid on seal lähedal, et inimesi liigub seal palju. Et see on selline võib-olla avaliku ruumi, selline selgroog, selgroog seal, annelinnas ja, ja miks mitte siis galerii positsioneerida just sellisele juba toimivale struktuurile. Ja teisalt on see võib-olla lihtsalt selline isiklik lemmik, et et see, see kant tegelikult on väga elav ja, ja, ja ta väärib sellist sekkumist. No on juttu olnud sellest, et nendele pindadele tuleb idee konkus sellele, kuidas sulle tundub, tänavakunstieksperdina, mis sinna sobiks. Mis aitaks just sellist Annelina identiteeti kujundada. Või tuleks anda täiesti vabad käed igalühel fantaasiale? Kas sa nimetad tänavakunstieksperdiks, siis ma teeks suure vahe sisse nagu sihukesele ise tegin tänavakunstile ja professionaalsele muralismile. Et tegelikult nad on hästi erinevad asjad. Ja just selle muralismi poole pealt ma ennast nii eksperdina ei tunne. Et praegu ma jään vastuse võlgu. Mida seal linnakodanikuna näha tahaksid seal, kui see sinna santi satud? Isiklikult ma tahaks midagi suurt ja värvilist lihtsalt tõesti ta nagu rabaks nii tehniliselt kui selle keskkonna sobitamisega. Kuidas te seda ideekonkursse ette kujutate või millised printsiibid juba paigas on, nende tööde valimiseks? No tegelikult kuna me praegu oleme alles selle kaasava eelarve hääletusprotsessis, et siis siis me ei ole ka kõiki neid samme päris lõpuni isegi mõelnud, et me võtame nii-öelda päev korraga. Kui, kui see idee peaks siis Tartu kodanike poolt. Ma valituks, et, et siis me plaanime nii-öelda neid järgmisi samme, aga noh, muidugi see, miks me kohe alguses oleme välja toonud, et me tahaksime, et korraldatakse ideevõistlus, ongi, et, et see protsess, millised kavandid siis sinna ikkagi tulevad, et see oleks võimalikult avatud. Et sinna oleks kaasatud oma eriala spetsialistid, et see ei oleks selline keski, keegi kuskil nurgas mõtleb välja ja siis nii tulebki. Et, et eks see ole selline tundlik keskkond, arvamusi on palju ja, ja sellepärast ka see ideevõistlus ikkagi tundub kõige kõige mõistlikum ja praegu ka on ju käimas Annelinna visiooni konkurss, et et võib-olla sarnaste teemadega juba inimesed tegelikult tegelevad. Kaasava eelarve puhul on viidatud ka sellele, et linnakodanikud peaksid nendest projektidest võimalikult palju kasu saama ja seal peaks olema võimalikult paljudele linnakodanikele. Tule nüüd keegi, ütleme ütled hüpet, mina elan veerikul, mida ma sellest kasu saan seal nõlvakul, selline sein on? Armastada võib, võib-olla nagu otse tõesti kasu ei saa, aga aga tegelikult need ideed ongi ju seal kaasa, see eelarves väga erinevad, need puudutavad erinevaid linnaosi ja, ja mõnes mõttes ikkagi noh, on selliseid väiksemaid ideid millest võib-olla saab tõesti väga otseselt kasu, ainult see, see lokaalne kohalik elanik, aga, aga minu meelest on ka täiesti seal protsessis selliseid ideid, mis võib-olla kujundada ja vaat seda tartu nägu natukene laiemalt ja ma arvan, et see Annelinna elavate majade galerii on üks sellistest ideedest. Et et siin tõesti võib ikkagi rääkida sellest, et et Tartu nii-öelda nägu saab ühe kirkama külje juurde ja, ja sellega seoses võib-olla inimesed kuskilt mujalt linnaosadest leiavad ka põhjuse, miks, miks Annelinna tulla avastama või taasavastama. Tundub, et ka inimesed muudest riikidest teatav selline nihe, justkui oleks toimunud, et kui inimesed siia tulevad, millest nad pilti teevad et vähemasti selline minu vanusegrupi allapoole juba nii naljalt enam ausambaid pildistab, ainult helistavad tänavakunsti ja levitavad seda ka läbi suhtlusvõrgustik rahvusvaheliselt, nii mingi teatav maine hakkab tekkima siis sina ka muude riikide tänavakunstientusiastidega suheldes, kui palju sa seda tajud, et tahtnud ka väljaspool Eestit tajutakse sellise tänavakunstilinnana. No me oleme praegu selle eest nagu läbimurde hetke eel või et on nõks peale festivali, kuskil kevadel ilmus siis esimene niisugune suurem artikkel tõsiseltvõetavast rahvusvahelises tänavu Eesti blogis. Et see oli niisugune minu jaoks küll niisugune ajalooline hetk, et Tartu tänavakunsti mainiti esmakordselt enam-vähem no mitte päris nii, aga noh, et see oli niisugune tõsiselt ja see oli väga-väga populaarne postitus. Nii et ma arvan, et noh, et see oli niisugune esimene asi ja nüüd on nagu tänavakunstnik ja kord näidata ennast ja tõestada, et siin tõesti on, mida pakkuda. Kogu maailmale, mida seal täpselt teha mainiti, mida tähele pandi. Noh, eks ta oli siukene, sissejuhatav iseloomustav, et mis siin üldse toimub ja just see, et see on nagu väike linn ja väikse linna kohta väga aktiivne tänavakunstiskeene. Sa elad Karlovas, kui palju, ütleme need erinevad linnaosad oma tänava, kunstiliselt kujundused peaksid erinema. Kas põhimõtteliselt saab samasuguseid teoseid teha nii Annelinna, Karlovas? Ja seal on mingisugune mastaabivahe ka osaliselt, aga noh, ka Karlovas on nii suuri kivimaju No pigem see ikkagi sõltub sellest ühest konkreetsest pinnast rohkem kui nagu tervest linnaosast kõigi, võib-olla rohkem temaatilisemalt siis, et mis sobib ühte ja teised peab ka arvestama sellega tavaliselt ka kunstnikud, kes tulevad kohale, et nad nagu võtavad ikka mitu päeva päeva, et nagu keskkonnaga tutvuda ja alati arvestavad seda Te mõlemad olete päris palju reisinud ka. Tooge mõned head näited sellest, kuidas mõnes teises maailma linnas on, on väga selge tänava kunstiline identiteet või ütleme, linnaruum sellele väga avatud. Poolas Lootsi linn näiteks no tema on alati konkreetne näide sellest nagu sisse toodud või siuksest festivali muralismist suured seinad. Aga noh, tegelikult on hästi huvitav nagu see ise tekkinud tänavakunst ka, et seda on natukene raskem niimoodi reklaamida ja esitada. Aga samas on nagu mingis mõttes hulga huvitavam Mind isiklikult, kuidagi paeluvad ka rohkem sellised võib-olla väiksemad koha spetsiifilisemad sekkumised, et, et neid leiab täiesti igalt poolt ja, ja see, see ongi just see huvitav külg kunstis, linnaruumis, et kuidas, kuidas need, et inimesed siis või see aut tar, kes selle teose on teinud, et kuidas ta näinud seda linnaruumi või tõlgendanud seda, et see kohaspetsiifilise, see mingisugune niisugune nutikas lahendus, et see, see on see võlu, mida mina tavaliselt märkan? Helsingis näiteks on mõnel pool toodud kunst niimoodi pindadele kohe tänava peale välja ja neid näiteid on veel ilmselt. Ateenas ma mäletan, oli väga huvitav tänavakunsti temaadi, suvest, väikeseni. Aga aga see on nüüd olnud ka viimasel ajal üks selliseid teemasid, et et kas tänavakunst kaotab midagi sellega, et ta muutub harjumuspärasemaks, teda kuidagi hakatakse tunnustama ja isegi galeriides näitama. Ei kaota. Nojah, jah, see, ma olen ka tähele pannud, et praegusel hästi aktuaalne teema ja, ja mingis mõttes ma juba ootasin, et, et millal see tuleb, sest no näiteks, kui ma olin viis aastat tagasi Berliinis, siis oli tol hetkel hästi aktuaalne seal. Ja siis ma hakkasin juba vaatama, et kõik märgid viivad selleni, aga no minu arust on suht nagu sihuke pseudoprobleem või nagu et see, et sa nagu eksponeerida oma kunsti tänaval, ei tähenda seda, et sa seda teha kuskil mujal, nagu et see on lihtsalt üks, üks pind. Et niikaua kui nagu tänavakunstnikud tänavatelt päriselt mina ei kao ja ainult oksjonitel ei osale, siis nagu on kõik korras, mida teha, kuidas sulle tundub? Sellist tundub olevat selline loomulik arenguprotsess, et, et on jõutud mingisuguse faasi, et et ma usun ka, et seni, kuni tänavatel inimesed siiski tegutsevad, on see pilt võimalikult rikas. Kunstnik müra 2000 ütles ükskord, et neid tänavaid niimoodi endale vallutada on väga lihtne, et igaüks saab sellega hakkama, aga proovi teise magamistuba niimoodi vallutada, et kas sa müüd oma kunsti, siis sa saad ka seda teha. Jah, see on ju lõppude lõpuks ruumikujunduse küsimus või selle küsimus, mida keegi tajub avaliku-privaatse ruumile. Ja kui mingisugune asi või nähtus või kunsti on avalikus ruumis aktsepteeritud, siis inimene julgeb äkki rohkem teda oma privaatsfääri lasta. Imelik, aga teine asi, millest juba natukene juttu ka oli, on see, on ikka see ilu ja tehnilise teostuse teema, et Teil mõlemal paistab olevat see hinge peal, et see, mis seintele saab, oleks ka kuidagi professionaalne või et ta ei oleks niisama kitsendus. Samas on neid, kes ütlevad, et õige õige seina kunst peabki olema, protestiloomuline peabki olema hästi tohes ja seda ei tohi hakata kuidagi mingisugustesse esteetilise raamidesse. Vanem, kuidas te sellesse suhtute? Ma arvan, et siin on Erinevatele käsitlustele et protestimeelne kunst, see täidab mingisugust eesmärki mingisuguse linnaosa identiteediloome läbi seinamaalingute, see täidab mingit teist eesmärki, et siin on ka kindlasti selles mõttes ruum erinevale esteetikale. Et. Nii-öelda kõik variandid on, on teretulnud tegelikult. Ühele, kuidas sulle tundub õige asi õiges kohas töötanud naga, et tänavakunst nagu töötab ainult siis, kui koht on väga ilusti valitud, hoolikalt valitud. Et see käib nagunii üliväikeste tööde, kui hästi suurte tööde kohta. Ja kolmas asi, millest palju on juttu olnud seoses tänavakunstiga, on ikka see kaduvuse versus jäävuse küsimus. Et kas on vaja neid teoseid säilitada, mis on juba loodud või see ongi kaduv kunst, see ongi määratud üle tehtama. Ja, ja see, kui mõni vahva ja silma jäänud asi linnaruumis näha kaob ja keegi sinna midagi peale teeb, on ainult loomulik protsess. Kuidas te sellesse suhtute? No minu arust on väga loomulik, et tänaval asjad nagu muutuvad. Ja see ongi üks. Asi, mis mind tänavakunsti juures võlub, et nagu tänavad muutuvadki kogu aeg, et salongi mingeid huvitavaid asju kogu aeg jälgida. Ja tegelikult need esimesed suured seinamaalingud, mis on Tartus tehtud. Ega keegi veel ei tea, kui kaua nad säilivad või kuna see hakkab värv plekkima ja graafiliselt kukkuma, et ega nad ka ei, olemegi super, püsivad. Jah, ja osad tegelikult tänavakunstivormid võib-olla on ka rohkem sellise ajutise iseloomuga, et mina ise olen tegelenud kudumisgrafiti ka, et noh, see on selline materjal, mis, mis ajas ei püsi nii kaua kui võib-olla mingisugune värv. Et, et see on, see on nii-öelda loomulik osa juba ja ma arvan, kunstnikud ise ka nii-öelda arvestavad sellega. Ja siin ka mingisuguste seinte võib-olla ületegemine, et see on niisugune võistlusmoment, kindlasti tekib või see austus või võistlus, ma ei teagi, kumb. Eks vist tuleneb ka inimese enda eelistustest ja nostalgiast, mida keegi oluliseks peab. Selles mõttes oli huvitav jälgida seda, kui mõni aeg tagasi seoses nende ACTA meeleavaldustega. See miski olulisem kui see lause see kulusid Erkki Luugi seina kesi natuke töödeldi üle, ütleme siis niimoodi ja ja nii mõnedki inimesed, kes siiamaani on olnud väga liberaalsed tänavakunstis toimuvate protsesside suhtes olid kohutavalt nördinud. Pühaduse hüvetusse on kunstiteose kunstiteose rikkumine, kohe tuleb vastutusele võtta kohtruga ennistada. Jah, see, see oli huvitav protsess, et mingitele inimestele läksid hästi hinge, kes võib-olla muidu sel teemal tänavakunstiteemadel sõna ei oleks võtnud. Aga sa eksid, kudumis grafitit, et kuidas see protsess kujunes, kus olid eeskuju, kust te selle peale tulite, kui kehtlasedasin tahtis teha, oli? Noh, nagu ikka selliste, võib-olla uuemate asjadega, need eeskujud tulevad välismaalt, et lihtsalt internetis surfates leidsime siis pilte kudumisgrafiti, sest ma ise olen väga suur kudumisfanatt nii-öelda ja, ja siis sealt mõttega tekkis, et miks mitte tartus katsetada, et see, see oli selline sekkumine, mis on võib-olla natuke rohkem sihuke avaliku ruumi kodustamise aktsiooni moodi, et, et kas on võimalik ruumi enda moodi kujundada? Jaa, jaa. Mina olen olnud siis kahe sellise kudumisgrafiti aktsiooni juures ja üllad endalegi üllatuseks oli see, et Rüütli tänavale, kui me neid rattahoidjaid kaunistasime, siis inimesed kuidagi reageerisid väga positiivselt. Et aastate juurde räägiti, öeldi, et aga väga tore mõte. Et ise ei oleks osanud oodata, et nii positiivne vastukaja sellele tuleb. Räägikski natukene rohkem kõiksugu muudest linnaruumi kujundamise kodustamise viisidest, nagu sa ütlesid, aga teeme vahepeal jälle muusikapäeva, siis on rootsikeelne lugu. Seclilt. Ma ei julge välja öelda, et eesti keeles on, ma räägin kassidega. Soli tallaja. See oli tol ajal, see on täna selle aja Hong, mina olen kohe ja räägime linnaruumi kodustamisest laiemalt ka. Võib-olla ma olen ise hakanud tähele panema selliseid asju viimasel ajal rohkem, aga tundub, et et selliseid erinevaid väikseid ja omas keskkonnas linnaruumiga, suhestu mesi on just viimasel ajal kuidagi plahvatuslikult juurde toonud Tartus. Et osalt on see nähtavasti juba mõni aeg toiminud linnaosa päevade teene lisaks on ju linnafestival lisandunud koos uue õuega. Aga just see suve lõpp oli minu meelest eriti tihe kõiksugu väikeste õuemüükide osas kus olid sellised hoovid, äikad, baasi müüjaga, kohalikud koogid ja, ja neid hoovi kontserte, pidusid lisandus. Millesse mujalt teie meelest on tulnud või kas te tajute ise ka mingisugune muutus on olnud? Just viimasel ajal? No tundub küll selles mõttes, et, et sellist kodanikuaktivismi või algatust on, on tõesti juurde tulnud Jah, aga kuidas sulle tundub majutuses ja ma nagu ei olegi nagu on jah. Niisuguseid ei tea, hoovi kontserte, siukseid asju, siis on hästi toredad. Aga see on huvitav, et see niimoodi välja tõid selle, et võib-olla tõesti. Ja võimalik, et ka tänu sotsiaalvõrgustikele see info levib kiiremini, et mingis mõttes on see kogu aeg niimoodi olnud, on, on ennegi niimoodi omas naabruskonnas selliseid hoovi sündmusi korraldatud, aga nüüdse levinum kaugemale ka. Ja need erinevad asjad saavad kokku kuidagi mingisuguseid ühes plaanis. Kuigi see noh, ikkagi jääb võib-olla hästi palju mingite linnaosade keskseks, et et siin jällegi rääkides annelinnast, et siis siis võib-olla sellist sellist algatust ikkagi ei näe veel. Annelinnapäevad juba toimusid ka. Ja, ja tõsi, et isegi selle raames väike selline tänavakunsti nii-öelda aktsioon toimus ka, et et väikest see oli vist siis veevärgi putkad nii-öelda värviti. Neid suhestume, diviis on ju mitmeid, sina, sina oled näiteks korraldanud mitmeid ratta tuua kasvõi neid erinevaid tänavakunstipaiku üle vaadates. See huvi tundub olevat päris suur. Oma Karlova rõdult vaatanud rahvastiku päris palju, kes sinna kogunenud. Ja see huvi on püsiv ja huvi, vaata nende rahvusvaheline, et seal on pääsukesel seltskond. Ja nüüd see suvi oli kõige rohkem inglisekeelseid tuure. Aga see on Est nagu kastil kõige huvitavam, et need inimesed on ta tänavakunstikauged, inimesed kindlasti kunstikaugeid ka tavaliselt ja just see, kui nad tuuri lõpus või kui ma küsin enam-vähem samu küsimusi enne pärast uuri vennad tõesti ütlevadki, et Lähen nüüd linna teistmoodi, et nüüd ma oskan nagu otsida või kuidagi mõtestada mingeid märke paremini, et siis on mul tõesti hea meel. Nii et see on nagu kahe kahe otsaga tegevusetult linna home enda ümberkujundamine, teiselt poolt selle inimese pilguga tehavdamine, et ta üldse mähkaks neid asju. Nojah, seal on oma tunnetus sellest linnast ja eks nagu tänavakunsti eesmärk on ka see, et on see nagu tegi seal miskine isiklikum, vajad, et see linn ei ole ette antud kuskilt kõrgemalt mingi planeeritud keskkond, et see on see, kus sa pead elama ja kõik, et ikkagi sa saad ise seda muuta. No sina oled tegelenud linna kodustamisega veel ühe teise nurga alt, nimelt siis selle toidu või maheaiandusnurga alt. Jah, me siin korraldame ka just see nädal laupäeval ühte rattaretke ja samamoodi selle eesmärgiga, et, et inimesi viia vaatama juba praegu toimivaid linnaaedu mis enamuses tegelikult tasuvad linna äärealadel, paljud kindlasti ei ole sinna sattunud, et just see, et jõuda inimeste teadvusesse selle teemaga üleüldse ja teisalt astuda sealt edasi diskussiooni, kuidas üldse neid selliseid linnaaedu kujundada, kas siin ka samamoodi linn saaks olla mingiks abiks, et et see jah, inimeste teadvusesse jõudmine, võib-olla see üldse esimene samm, kust edasi astuda? Kõlab mõneti üllatavalt, et tuleb kellelegi teadvusse jõuda, sellepärast et et sellised kortermajade taga tagusest peenhama tunduvad olevat nii levinud asjad või vähemasti ma lapsepõlvest mäletan küll seda, et peaaegu igal teisel majaelanikul oli kuskil seal hoovi peal või majade taga mingi oma peenranurk. Kas seda tuleb nüüd kõik hakata uuesti avastama? See teema võib-olla natukene nagu unustuste varna vajunud ja mingite inimeste jaoks, võib-olla sellise uue põlvkonna jaoks on see teema, mida on protestima, aga uuesti täiesti avastada. Ja teisalt, kuna peenramaad võib-olla on olnud nii iseenesest võetavad, siis nad on kuidagi jäänud ka sellisesse vaakumisse et need peenemad eksisteerivad Tartus, siin on ka ju hiinalinna illegaalsed aiamaad, et, et need aiamaad siis ei ole kuidagi nagu jõudnud sellisesse legaalsest toimivasse süsteemi, et tegelikult meie, see eesmärk ongi just tõstatada diskussiooni, et kuidas meil need aiamaad saaksid olla, esiteks legaalsed toimivat ja püsivad ka järeltulevatele põlvedele. Ette, et on võimalik illegaalselt laiendada kanepit kasvatatakse midagi. Aga. Mis on sellised linnaruumilised sekkumisele, mida te Tartus rohkem tahaksite näha? See ei pruugi ilmtingimata midagi visuaalset, aga, aga millestki puudu on, mis on need võimalused, mida inimesed ei ole veel piisavalt taibanud hakata kasutama? No mulle väga meeldib see Tartu esimene ja ainukene squatti projekt. Et ma ei tea või ei julge öelda, et võiks rohkem olla leida ka vähemalt minu arust on see kyll nagu väärt mainimist. Mind balla huvitab just. Kuna praegu ma selle Annelinna temaatikaga rohkem tegelen, siis ikkagi just näha neid mingisuguseid linna ruumilise sekkumise annelinnas, et siin isegi mitte välja toomata, milliseid, aga just, et see mingisugune algatus või aktivismi rohkem seal tekiks. Vaadates Tallinna poole, et siis Lasnamäe piirkond praegu tegelikult väga huvitavat sellist kodanikualgatuse lainet nii-öelda läbi, et midagi sarnast kult tahaks siin Tartus ka näha. Ilmselt see peab kuidagi tulema sealt linnaosast seest ikka, et neid häid ideid importida, sinna võib ehitada, aga seal sees käima minema. Jah, ja, ja mulle tundub, et on vaja ikkagi selliseid, võib-olla algatada tajaid sealt seestpoolt, kes on ka selliste uute ideedega see noh, näiteks Lasnamäe Sis piirkonna seal Lasna idee nii-öelda algatuse taga on tegelikult ka ju üks inimene, keda mina tean, kes ise seal elab, kes on urbanist, et noh, see just see mingisugune sisemine, selline tõuge täpselt tulema kindlasti. Ruumi on ju tohutult, et seal ju võib samamoodi mingisuguseid ajutised hoovisi teha ja mahub küll kindlasti. Ja jah, võib-olla jah, selline väliruumis kottimine edaspidi teema. Parkimisplatsidel skeptiline, et ka seda on ju otsapidi tehtud ja lõppude lõpuks see mõju on olnud väga positiivne. Inimestel lähevad silmad teistpidi lahti, et ka niimoodi võib. Aga et kui nüüd võtta otsad kokku, siis mis on teie viimane, selline suur tänavakunstielamus Tartus või üldse linnaruumi elamust miski, mis tekitas sellise nihke tunde, et ahhaa et nüüd on küll asjad teistmoodi. Ma ma võin kohe see selle teema koha pealt küll alustada, sest minu hinge tohutult läks see, kui see oli vist eelmine aasta, kui toimus. Rattaretk, ja, ja see lõpp, kas see oli siis, kas oli tuur tööretk, mis lõppes sõpruse sillal peoga, see oli siis uitfestivali raames selline sümbol, sümbioos. Et see oli küll selline väga võimas kogemus minu meelest, et see, see niisugune ühisratta sõitmine mis siis lõppes juba sihukestel õhtustel tundidel, sihuke pimekeskkond juba ja Sõpruse sillaalune, kuhu ma olen küll väga korduvalt sattunud, nii saa uitama, aga, aga sellise organiseeritud pop-up üritusena see, see mõjus väga tugevalt, see keskkond, et tõesti, see, see oli väga, väga, väga lahe kogemus. See sa tahad sa midagi samalaadset välja tuua. No mul tüheks naljakas seik meelde, kui ma tegin tänavesid uurima, tegin see olnud ametlikel lihtsalt sõpradele ja siis me läksime kaugemale kui tavaliselt ja siis me läksime sinna raadi lennuväljale ja seal tahtsin kahte tööd näidata. Kui me sinna läksime, siis oli see maja juba maha lammutatud, oli ainult hunnik järel ja otsisime seal kivikamakate seest, et kas me leiame siis selle kunstitööga. Mingeid juppe leidsime, aga ma ei tea, kas see oli konkreetselt see need kriipsud või. Aitäh teile saatesse tulemast ja, ja edu linnaruumi kodustamisel. Aitäh. Sally Talle kohtub teiega jälle kuu aja pärast.