Tere, Te, kuulete EKKM-i teooriaklubi saadet, kehaline veider. Saate taustaks on kunstinäitus, kõhe tunne kõgemis, mille teoreetiline taust põhineb kuju ehk väärteoorial, mis oma algusaegadel 1900 kaheksakümnendatel aastatel uurist seksuaalvähemusi, kuid tänapäeval aitab mõtestada inimeseks olemise kõiki perspektiive kaasaegses ühiskonnas. Mina olen saatejuht, Rebeka Põldsam ja saatekülalised on vabakutseline kunstitöötaja aktiviste teoreetik Airi Trisberg, kes hoiab tänases saates skaar feministliku perspektiivi haabasid. Teiseks oleme EKKM-i baari kutsunud filmitegija ja paar aastat tagasi üllatus kuraatorina EKKM-is. Näitust kehaline karistus kureerinud Marko Raadi, kellega võrdleme oma näituseid ja räägime kehama just ekraanil. Et tegemist on avaliku salvestusega, on baaris ka publik, kes saab saate lõpus esitada küsimusi ja kommentaare. Tänase teooriaklubi kodulugemiseks oli siin 2008. aastal ilmuma naiil gif nii ja meie vähe õli toimetatud kogumikku kui human ehk mitte inimese positsioonide õõnestamise mäng, mille juurte püüame saate lõpuks tagasi jõuda. Tänase saate teemaks on kehaline, veider. Selline probleemipüstitus kerkib otseselt minu kureeritud näitusest feeling viisi ehk kõhe tunne. Selle näituse olulisemad teoreetilised alguspunktid on eesti keeles avaldatud näituse lugemikus. Esiteks oli minu jaoks elumuutva jõuga see artikkel hiilgassovski poolt. Sa oled nii paranoiline, et arvab tõenäoliselt nagu käikse see sinu kohta kus ta kritiseerib karteooriat, aga kriitilist teooriat laiemalt sellepärast, et see liialt probleemikeskne ja kaldub isegi teatavasse hüsteeriasse. Nende nendib, et ta ka ise on, on sellises hüsteerias süüdlane olnud, sellist kaasa haaratud raskuste tekitajad, põhjustajat otsimise paljastamise, jahti, kuid tegelikult on, on lõputu vea leidmise asemel oluline ikkagi otsida lahendusi ja luua tasakaalustatud positsioon. Või, või lihtsamalt öeldes süüdlaste asemel tuleb leida lahendusi. Ja ta toob näiteks AIDS-i epideemia algusaja. Kui see oli väga palju geisid ja prostituute ja levisid kuulujutud, et seda haigust hakkas levitama CIA USA valitsuse tellimusel. Ja ta läks selle oma sisehirmuga geenitehnoloog juurde ja küsis, et noh, mis sa siis arvad, et kas on siia jäi süüdi või mitte. Ja siis geenitehnoloogiliselt ausalt öeldes ei ole enam ammu oluline, et kes on süüdi, et oluline on leida lahendus ja selle lahenduse otsimine on ka riiklik probleem. Et kas see oli soov oma mingisugustest vähemustest või marginaalidest vabaneda? See ei olegi enam mingis mõttes oluline ja minu jaoks oli see luu nagu väga pöördeline, et tänu sellele minu meelest ka selle näituse paatos eelkõige seisneb lahenduste leidmises aga Marko ja Airi, et enne kui me läheme sügavamalt kehateema juurde, et mis teie arvate mis teie tunne on tänapäeva kriitika mentaliteedis, et kas on liialt probleemikeskne või kriitika otsib ka lahendusi, või kas te olete nagu sellele mõelnud, näiteks? Ma ei tea, kas ma otseselt sellele küsimusele vastan, aga ma tahaksin natukene kommenteerida selle näituse kontsepti, mida sa just tutvustasid ja võib-olla teha sulle komplimendi selles mõttes, kuidas avad nagu seda piir mõistet ja võib-olla sealt läbi selle kommentaari tuleb ka vastus sinu küsimusele. Et kui me vaatame seda, kuidas seda kviir või väärmõisted, nagu sa seda tõlgid on, on Eesti kontekstis tõlgendatud, sest seda on hästi tihedalt seotud LGBT temaatikaga. Ja mida sina oma näitusega teid on see, et sa, et sa avad selle nagu sellest otsesest LGBT seosest eemale. Ja see on ka põhjendatav või noh, ütleme mäe erandlik teooria raamistikus, et kui me vaatame näiteks tagasi VR teooria mõiste algusele ja tihedale seosele lesbide, geide sotsiaalse võitlusega näeme, et see kehalisus on justkui ka kuiver teooria vundament. Sest selle keskmes ongi kehalised praktikad, seda tüüpi kehalised praktikad. Sa oled noormeest, aga samal ajal see melistlikuste juures kipub olema niimoodi. Ja ka ütleme, LGBT diskursuses, et kui me vaatame näiteks Eesti ühiskonnas praegu debatid, on hästi selgelt orienteeritud sellisele ratsionaalsele õiguste diskursuse oled, kes on õigusruumis ja kes ei ole õigusruumis täitsa kehalisus, jääb sealt nagu välja. Aga samal ajal see on olnud selline teooria panus, ütleme feministliku mõttes on just keskenduda võib-olla nendele kehalistele, emotsionaalsetele, dimensioonidele, mida see erinevuse kogemus tekitab, et see õigusruumist isegi õigusruumist väljajäämine tekitab loomulikult teatud emotsioone, võib-olla frustratsioon, see võib olla, välja arvatud see tunne, see võib-olla tunned põlatakse ühiskonna poolt. Et kõikidel nendel sellistel õigus likel küsimustel on tulemused on nagu füüsilised kehalised emotsionaalsed järelmid. Ja selles mõttes, et see, kuidas sa võtad selle kõhe läheduse tunde, nagu ma näituse keskmeks, ongi see kõhe tunne on midagi sellist, mis on nii füüsiline kui emotsionaalne samaaegselt, et selles mõttes väga huvitavalt, nagu paigutub sellisesse kaasaegse feministliku teooria konteksti. Arvan, et feministlik teooria tegeleb nii kriitika kui nagu produktiivse programmiga sageli läbi selle kriitilise analüüsi tekibki. Tekibki siis ettepanekuid selle kohta, kuidas ühiskond võiks olla teistmoodi korraldatud, et enne, kui ma seda ühiskonda nagu kriitiliselt oleme vaadelnud on ka võib-olla raske neid ettepanekuid välja käia, et selles mõttes mina ei süüdistaks kriitilist teooriat selles, et ta on liiga kriitiline. No see artikkel on ka, see oligi võib-olla tema reaktsioon just 90.-te ära, et siis siis tegelikult kui teoorias nagu sündis ja kogu see hüsteeria Battleri arusaamise ümber oli hästi aktuaalne. Praeguseks hetkeks me juba oleme harjunud Julid Battleriga me juba teame, et tema 90.-te alguses raamatut soo, segadus ja kehad lähevad, need ongi arusaamatud ja toima, järgmised raamatud on nagu neid uuesti uuesti kirjeldanud ja täna palju lihtsamaks läinud. Ja ka selles mõttes ma arvan, et ilge Sovskis, et kõik on seda kuidagi nagu püüdnud mõtestada, aga selles mõttes mul on väga hea meel, et sa ütled ka, et see kõhe tunne avab seda vähemuse eksistentsiaalset iga päeva mingil määral või seda hirmu, et noh, mindi aksepteerida, et see oligi minu mõte ka, et kui ma käisin esimest korda vaatamas Anu Vahtra teost 17,9 kraadi, kus siis ongi noh, lähen alla mulle mööda seda shahti, mis seal siis viltu hakkab, väga kõhe. Ja selline ebameeldiv tunne, kaotan nagu tasakaalu. Pööra ennast ümber, et vaadata seda pilti. Ja siis tegelikult võib juhtuda see, et kaotan täielikult tasakaalu, sellepärast et keha ja vaim ei ole ühendusest nii hästi, et nad nagu ei kontrolli 11 hästi. Ja siis ühel hetkel on kõik korras. Ma olen selle ruumiga täiesti harjunud ja siis ma leidsin, et vot see kogemus ongi emantsipatsiooni metafoor. Et see on hästi füüsiline üliisiklik, seda ei saa kuidagi teisiti nagu taastada. See on sinu sees. Kas sa oled selle tsooniga harjunud või mitte seal hästi füüsiline, kuigi see on väga nagu ka vaimne või selline teadlikkide nagu ma arvan, et, et see on võib-olla nagu feminismi projekt number üks olnud esimese laine feminism, mis saate et oma keha üle kontrolli saavutamine justkui nagu jänese kindlalt teadlikudki, samas ka teadmatult. Selleks ei pea üldse seksuaalvähemus olema, et teadvustada seda, et nendele kõik emapiimaga sisse saanud kogu selle kultuuri alustalad on, et keha on probleem. Et nii palju, kui ma mäletan enda näituse alguspunkti ja et ega see nõutus tabab. Ma arvan enamusi kogu aeg, et mida selle kehaga siis peale hakata väljaspool seda põhi, põhipainet põhi domineerivad painet ja lihtsalt võib-olla ma olen puhvrina ja kuidagi Vediilina leidnud hästi kergesti ühise keele, siis nende igavesti teistega. Aga see ei tähenda, et spaine oleks nagu väljaspool seda, teine olemist väiksem. Ma lihtsalt meenutan nagu algust kehalise karistuse algust. Ja tegelikult ongi, et noh, see näitab, mu mõte on ka selles, et me oleme alati kellelegi teine, et ükskõik kuidas me ka ei oleks ikkagi kellelegi, me oleme seal nii-öelda reflektor Aga ma väga imetlen neid, kes suudavad selle kuskile mujale nihutada ja seda põhipainet kogu sellest seksuaalsest painest kuidagi teistmoodi ka välja tulla ja ütleme, see oli, kes lähtepunkt, vähemalt minul, et need on need kunstnikud, et kella ükskõik kui toored või haprad katsed kuidagi ennast kehaliselt väljendada, kogu see meeleline maailm tõlkida millekski muuks on alati nagu mulle siukest mõnusat, esteetilist õndsust ja, ja, ja äraolemist pakkunud. Ja selles mõttes ongi, et sa tegelikult tajud, et seal taga on võib-olla see kehaline painega teda väljund on miski muu, siis äratundmise hetk tekitab sellise noh, täiesti meelelise õndsuse. Ma arvan. No minul on küll niimoodi, aga Iiri seal oli ka üks kommentaar, mis tahtsid öelda. Aga ma tahtsin selle erinevuse kohta, kui sa just kirjeldasid seda emantsipatsiooni efekte, mis näitas, et siis kui peaks olema kõnetatud käima ja ühtlasi võib-olla tagasi tulles sinu selle kõige esimese küsimuse juurde, et iseenesest ei ole areng, mis algaks kuskilt 90.-test, ainult et, et me ikkagi elame ju tänapäeval maailmas, kus erinevus-ga tähistatakse kui midagi positiivset erinevusega elamist, et et see ei ole üksnes õõvastav, painajalike tunne elada erinevusega ja võib-olla see on ka seal feminismi positiivne programm. Feministlik teooria üksnes ei keskendu sellele, et öelda, et patriarhaat on paha või, või vale vaid läbi selle kriitika on ka avatud poliitilisi võimalusi elada, selle erinevusega ja nende üle õnnelik ja uhke olla. Või on neid aktsepteerida lihtsalt iseendale, kõigepealt siis mõista, et tegelikult minu jaoks see ongi norm. Et normid noh, on ka väga isiklikud, ikkagi. Lasin tegelikult rääkida, aga näid teisest teoreetilisest pöördepunktist mis on ka näituse lugemikus avaldatud sellises Nathan Lorenzi raamat kui vaata fiktiivi ehk väärkunst. Veidriku teooria, et enne, kui ma isegi Nathan Lorentsilt lugesin, lugesin ma Praha listen Ettingeri, kellel on selline teooria, et kunstiteos ja mina vaatajana vastastikku mõjutame 11, et mina kunstiteose vaatajana mõjutan kunstiteose sisu selle läbi, et kui ma tulen oma selle elukogemusepagasiga või ükskõik, mis see kogemus siis on, kas see on siis nagu väga palju, aga vähe. Et selles teoses kerkivad minu silma all teatud mõtted, mis näiteks minu kõrvalseisja ees ei kerki. Ehk siis seal on mingisugune selline tohutu avatus ja individualism, mis selles see, mis esile tuleb. Ja siis selle noorte Loorents viib sarnase teooria edasi ja ütleb, et kunstiteosel on võime luua esteetiline režiim, mis nakkab, et teost nähes vaatleja sunnitud aktsepteerima mingisugust hoopis senitundmatut või, või võib-olla hoopis väga omast esteetilist režiimi või mingisugust tegelikkust. Ühesõnaga peab selle vastu võtma, kui ta seda näeb, siis ta ei saa öelda, et seda ei ole olemas, sest tema silme ees. Ja nüüd näiteks, kui, kui teoses keegi naeratab või naerab, siis määr enam nakkav, määran lihtsalt sellise funktsiooniga või võimega ja Ta nard vastu ja see on selline Gadja lihtne manipulatsioon aga samas väga võimas ja sellega kunstnik võib nagu igasuguseid trikke teha, nagu inimest inimesed peegeldada. Ja nüüd selles veidriku teooria raamatust valisime tõlkimis lõpuosa, mis räägib ebarditest ebardite välja näitustest mis kunagi väga populaarsed olid. Tänaseks on juba kõige rohkem tuntud see film 1920.-st aastast. Värdjad. Mis räägib siis ühest ebardid laagrist, seal, kus on erinevad väga sügavad füüsiliste pettustega või väga nagu raskete puuetega inimesed, kes siis pakuvad nii-öelda endale number ühtedele rõõmu nautida iseenda nagu täiust või oma keha, et see, mis juhtub, on, et kui ebakonventsionaalne keha tekitab tavaliselt kõigis inimestes füüsilisi reaktsioone, igasugune veidrus tekitab tavaliselt üsna füüsiliste reaktsiooni ja väga palju küsimusi, et kui näädime kätt, inimest, näed oma käsi kohe palju rohkem või tead, mul on käed, sa lähed, inimestel ei ole. Mul mul on, mõtled nagu läbi kogu selle maailma, kuidas ilma käteta elu võiks käia mingi piirini, aga samas oli ebardid välja näituste laagrite siis selline iseseisev subkultuur, mis välistas need nii-öelda tavalised võimukandjad, kes lihtsalt oma kehade poolest ei sobinud sellesse subkultuuri. Ja omamoodi on kõik teised vähemasti subkultuurid mõnevõrra välja arvavad siis eksklusiivsed, et kus 11 mõistetakse viisil, kuidas siis nagu mingi teine kultuur ei saa mõista. Ja näiteks kui muidu normaalseteks peetavad heterod võivad teha praktiliselt kõike, mis nende orientatsiooni kahtluse alla ei sea ja lüüa üle aisa, olla depressioonis ülekaalulised, edukad alkohoolikud siis geide või, või näiteks rahvusvähemuste puhul on alati esimene reaktsioon, kui nendega see voorus viga juhtub, et sellise heteromaatriksi loogika järgi selles kõiges on süüdi nende seksuaalne orientatsioon. Sellega levinud müüdid, et umbes Keila on väga edukad selle pärast, et nad on geid. Et ma arvan, et see erinevuse hirm, mida kuidas nii-öelda mind tajutakse, ongi aga üldine näha, kui sa ütled ka, et seal nagu avaneb näitlejale või nagu ka Marko mingil määral nendib seda, et kõik tunnevad ennast vahel ebakindlalt jamalt positsiooni ohustada. Samal ajal võivad raske seda inimese alati edasi viia, et nad nii või teisiti inimene kohaneb kõigega, et noh, siin Eesti kontekstis on kindlasti väga oluline rääkida Aristet inimesed viidi Siberisse, Nad kohanesid ka selle situatsiooniga, mis seal oli ja tuli tagasi ja sellega nagu oma probleemid, et siit tegelikult tahakski Marko sinult küsida, et kuivõrd kui sa tegid näitust, kehaline karistus, et oli, oli sinu jaoks eesmärk nagu vaataja keha peegeldamine või kui ta oli noh, ilmselgelt, et need videod ja ka teised teosed näiteks Jaanus Samma nõgeste installatsioon, mis siis noh, eriti organud võib alguses torkis, et kuhu sa tahtsid vaataja viia või kas sa mäletad seda? No võib-olla see lähtepunkt natukene selles mõttes teine ja mul oli see privileeg ka, et ma olin nii-öelda üllatus, kuraator, et, et mul oli ikke puhtalt egoistlik soov nende inimestega koostööd teha ja näitus on selleks imeline ettekääne, et mind väga huvitas nendega see niisugune hästi sihukene, lähedane kontakt ja see pingeväli, mis tekib, kui sa mingit asja koos tekitad. Et need kõik inimesed, kes sinna siis kutsutud seal näitab osalema, on need, kelle puhul ma mingit mingit kunstilist elementi olen. Olen nii-öelda kiibitsenud ja hästi ammu mõnda jälginud ja pikalt, et seal on midagi väga, väga olulist nende tegemistes. Et mind ikkagi toidab seesama pinge, mis tekib minu ja nende tegijate vahel, et et see oli minu lähtepunkt. Osade puhul ma pressisin ennast sinna rohkem lähemale, teiste puhul ma rohkem distantsile ootasin huviga, et millega nad nüüd välja tulevad. Võib-olla mõne puhul olin liiga passiivne, laisk jälle vastupidine, et natuke nagu teistsugune see tegemise tehnoloogiat. Ma peitsin omaenda ambitsioonika kuidagi nende asjade sisse, et nad on. Ma pean neid niivõrd kuidagi endaks olulisteks lähedasteks tegevusega ei raatsinud seda momenti nagu maha magada. Aga nagu selles pingesepas oskate sõnastada, mis on see selles pinges, mis sind nagu köidab. Vot see ongi kõik väljaspool seda suhtlemist, et mis, mis ühiskonnas niigi toimib või noh, mind ütleme filmide või kunstinäituste puhul, see on ainuke, nagu see väli, mis mind huvitab, et kõik asugulbistan kuskil hästi öelnud, et miks ta hakkas luuletama, et see ongi, kuidas ennast ühiskonnast välja kirjutada ja saada hoopis mingi teist tüüpi kontakt jälle teistpidi inimestega või mis on palju sügavam kuidagi. Et ainult seda tüüpi kogemus tundub mulle nagu huvitav. Ja nagu ma ütlesin, need need inimesed minu jaoks on selle kvaliteediga tihtipeale oma erinevate Ja nagu kirjutasin sulle enne, et ma kutsun ikka sellepärast rääkinud Kaja Kannu ja Mart Kangro, kellest olid mõlemas tantsisid Video'd üks viide Ligaja kannu ja Juha valge pääga mille nimi oli maja nagu põhimõtteliselt nad mõlemad olid väga panni filminud, olid, aga film oli väga edukas, mida sa noh, nagu, mida sa siis püüdsid, mida nad sulle ei andnud või kas on tagantjärgi veel üldse oluline? Noh, ma olen kuidagi sõnastanud enda jaoks ikkagi kogu oma sellise audiovisuaalse käitumise läbi sedasama ma ei tea, kas Gizlovski või kes selle mantra ütles, et noh, et teha tahaks ainult, ehkki see, millest saab teha nagu filmi või see, millest saab, siis võib laiendada kunstile ei paku huvi, aga see, mida ei saa, et see pakub ainukesena huvi, et see on see lähtepunkte ja nende kõikide inimestega. Ma tean, et nad tulevad selle mänguga kaasa, et, et kui nad on ise ka huvitatud jõudma. Ma võib-olla parimal juhul ainult üks kord sellesse tsooni, kus nad kohtuvad ka sellise endaga, millega nad pole varem kohtunud ja ja vot see on see selline kvaliteete, selline kohalolu ja intensiivsuse hetk, mis, mis tundub üldse mõttekas kuidagi kunstis või, või siis filmis vä, et jah, valdavalt helistan neil liikuvaid pilte, aga, aga jälle teistpidi mulle meeldib, kui need asjad leiavad väljundi hoopis kuskil mujal ja see, see mulle õudselt meeldiski, et kui nad leiaksid ütleme, siis kunstisaalis jagunud väljundi. Et, et selline sotsiaalsus ikkagi täielik sotsiaalsus heas mõttes, noh, ma ei usu nagu sentigi sotsiaalsesse kunsti või, või et noh, et iga kunst on lõpuks ikkagi sotsiaalne paratamatult, aga aga kõik see, mis, mille lähtepunkt on kuskil mujal, et väga romantiline lähtepunkt, et ikkagi puhas maagia Teine asi on see, kuidas seda kirjeldanud ikkagi väga selline filmirežissööri vaatame võrreldes näiteks kuraatori vaatepunktiga minu meelest, et see tegigi, nagu lähed selle inimese juurde ja siis on nagunii kaua pressitud seda välja, et see, mis, mis sina tahad, et või noh, ma ei vaadanud nagu selle sotsiaalse kätte. Sa ei mai, mai, pressi välja absoluutselt, et mulle ei meeldi üldse niisugune loomapiinamine, et see on teatav tehnika dokis kui lihtsalt magatakse kaamera otsas ja siis küll lõpuks inimesel hakkab ebamugav, sedasama tekib seesama kehaline piinlikkus. Lõpuks on ikka meile kõigile ebamugav olla ühes ruumis, kui mitte midagi ei juhtu ja siis hakkab midagi justkui juhtuma, et ei, see mulle ka ei meeldi, mulle ikkagi meeldib see, see vaimne intellektuaalne pingeväli, mis tihtipeale tekib, et selles mõttes ma ei tee kunagi ju kunagi, ma ei saa, nii-öelda, laulud on ka sümpaatsed, aga need ei ole külahullud, ütleme kellega neid asju on koos tehtud ja vaimne pinge, mis seal tekib, et see on jälle kuidagi ringiga, tuleb tagasi, see muutub kummaliselt selliseks meeleliseks lõpuks alla ja ja sellises pingeväljas tekib vahest selliseid hetki, mis mulle tunduvad õudselt väärtuslikud. Et nende hetkede nimel ma tunnen, et ma nagu elan, et et kui neid kasvõi mõni tekib, siis ma olin juba õnnelik. Aga Mardiga, et tegite ka väga huvitavaid installatsiooni ja see oli tema selleks hetkeks juba mitte kõige värs Iisraeli üsna värske etendusse I Can't Get no Satisfaction, mis ongi hästi selline, kuidas teil läks, valisite välja selle kujundi, kus ta siis noh, tõesti teeb Stast raskelt liigutuste nagu noh, minu meelest raske. Mart on kuidagi jah, mingisugune salafail olnud mulle ilmselt üsna algusest peale, et tegelikult see Can't Get no Satisfaction tema kooli lõputööga, mida ma nägin kohe ja sealtpeale kuidagi oli selline ma tundsin mingisuguse asja selle ära, mis mulle õudselt oluline standeid 100 asja vahepeal, ja kui hakata vaatama tema nende järgmiste monoetenduste lavastuste pealkirju, siis need on kõik noh, põhimõtteliselt ma kirjutan neile kõikidele all on see siis samm lähemale kui neid pealkirju ainult võtta samm lähemale, Can't Get no Satisfaction ja nii edasi, teised praegu esimese hooga meelde. Need on kõik mingi sellise kreedo kvaliteediga või kuidagi ja, ja see, kuidas ta ikkagi kontrollib oma keha, kuhu ta suunab kõik oma mõtted ja kuidas ta üritab seda seda 10.-st välja siis puhastada, mida ta tahab öelda ja siis jälle tekib mulje-le huvi, et kuidas seda jälle kõike tee dramatiseerida, et kuidas see viie, mingis mõttes jälle algpunkti tagasi, et mingis mõttes ma arvan, et hea kunst jälle kuidagi või hea film või nüüd ma arvan nii vähemalt, et ongi just kogu nende draamakihtide maha kraapimine jälle teistpidi ja, ja ütleme, nendega teemegi Mardingu kajaga tihtipeale just vastupidi teekonda. Et vaatame, mis juhtub siis, kui see välja puhastatud kujund, millega sa oled õudselt vaeva näinud, kui me viime selle jälle tagasi kuskil algolekusse või pimeda valesse keskkonda valesse teise kohta ja kui sealt tekib mingi intiimsus jälle noh, ütleme need on need meie mängud, mida me tihtipeale mängime nii mardi kui vaja ja nendest, ma arvan, lõpuks kasvab välja. Ei teagi täpselt, mis praegu mul hoopis tundub, et võib-olla oleks kihvt tokke hoopis raadios aeg-ajalt hoopis lihtsalt kuulata lasta, et näiteks ma arvan, et selleks ei pea kinno minema. Aga kui sa teed neid filme, filmib meid tantsijaid. Kuivõrd see on su hästi intuitiivne ja kõõrd saedaks törtseerid seda kehakogemust ja seda, mida saab lõpuks on filmile, kui sa hakkad seda monteerima, et mis aitab sa seda mõtestada, et loed näiteks. Eks ma ikka loen, aga eks viibime seal ka nagu kogemusega tulnud, et eks viljakam on ikkagi toorelt teha esialgu ja võib-olla pärast otsida abi endale juurde või, või paratamatult sa loed, suhestub kõikide asjadega, mis tehakse teiste kunstiteostega, et ega see, ütleme, see mulje on nagunii olemas, aga neid vigu ka teinud väga palju, et kui hakkad väga ette konstrueerima, tapad nii selle inimese kui selle teose ära ja et ma pigem ja võib siis nimetada, et aga mis intuitsioon on muudkui tegelikult ka mingid kogunenud kogemused ja kogunenud tarkus on intuitsioon, mis teiste sõnadega tegelikult ei midagi maagilist. Väike, aga teeme seda küll. Annika. Aga Airia, Marko, sama ma tahaks teilt mõlemalt küsida, mis oli ikkagi keha roll teie enda kultuuritarbimises, et kuivõrd on ka teie jaoks oluline teema kultuuritarbijatena või siis mida see kehalisus teie jaoks tähendab. Et kas näiteks ma ei tea, kas te tegelete mingisugust praktikat, tegevuste panete oma keha muidugi proovile, et sellest rohkem teadlikuks saada või kasta näiteks läbi kultuuri yldse oma oma kehaga ise mõtestate. Ja ta on ikka mõelda ikka, puhtalt, mitte kultuuriline paine ja, ja pigem noh, see ongi just see kihvt asi, mida võimaldab kunstfilmid, et, et viia vähemus väljapoole sedasama füsioloogilist painajat, mis see keha on? Pluss kogu see noh, nagu ma ütlesin, et seesama piimaga sisse söödetud, et seal midagi 10. järgulist ja ei, kultuuriliselt mitte, aga, aga kõik, mis seda ületab, noh, seesama, kuidas tantsijate juurde jõudsingi ongi pigem see, et, et ma saan aru, et see on ühte tüüpi elamus, mis paneb mu peas liikuma mõtted hoopis teistmoodi. Et kui ma no kuskil juba 100 aastat tagasi Kanuti saalis käisin isegi aeg-ajalt kehvasid asju vaatamas, siis igal juhul ma mõtlesin seal hoopis teistmoodi, et see, mis tšakrat see ava mida keha teeb, et see on kuidagi, see on hoopis teist tüüpi mõtlemine, mille ta käivitab, et seda ma küll tajun. Peaksin mõtlema ise selle peale, et kui ma valmistasin, vaatasin seda raamatut kujunidena, Newman, seal räägib erinevatest organismidest ja loomadest, lindudest ja mereelukatest. Samal ajal ka siis vast kristlastest deemonitest inglitest ma hakkasin mõtlema, et noh, et väga huvitav, et võib-olla 500 aastat tagasi või isegi 300 aastat tagasi kaks aastat tagasi elasid inimesed ikkagi väga teadlikult samades reaalsustes inglite deemonitega haldjat hülgerasvaga ja nüüd nüüd nemad on nagu peaaegu kadunud inglid ja deemonid on võib-olla natuke veel kuidagi kohal, haldjatelgirahvas mitte. See on asendunud hoopis selliste konstruktsioonidega nagu leidikaga või nagu mailis salves. Väga kummaline fenomen, minu meelest mõtlesin, et noh, eks ole, need kuulujutud jällegi, mille kaudu me kultuur ju toimib oli näiteks see, et meie Eestist pärit tohutu suur tuntud superstaar Kerli talle pakuti ju ka seda, aga konstruktsiooni, et kas ta oleks nõus seda konstruktsiooni kehastama ja ta ütles ära ja siis see, kes praegu on leedi Gaga, tema ütles jah. Et see on selline nagu minu arust nagu ülikummalised kehad, et ikkagi haldjad ja, ja need igasugused muud rahvad kuidagi imaginaarne, sa saad tegelikult palju paremini nendega võib-olla suhestuda kui selliste. No ma ei tea, aga praktiliselt minu meelest nagu küborgine nähtused täiesti tehnoloogiline ja siis samal ajal on veel mingisugused sellised väiksed hüpped, on ikkagi geid, Bush ei ole veel kadunud ja mingid vanemad superstaaridega, kellega tegelikult sa kehamist võib-olla nagu sai alguse, et et sind, geid, Bushistest oli eile artikkel Guardianis, et ta oli nii väike ja nii nagu selline, nii päris, et noh, et mis mõttes, et see, see inimeseks vananemine on ju täiesti nagu kehaline kogemus. Mina leidsin palju lähemalt endale huvitavad need või noh, mingis mõttes geograafiliselt kaugelt, aga ka on huvitav et ilmselt natuke iga ka suurem, et see lihtne surma teema, et, et siis kui inimene hakkab surema, siis muutub ka see kehakasutus ikkagi hoopis teiseks juba sureva inimese keha, et noh, mis siis naq hakkab toimima mingis mõttes keha ise juba kaotab igasuguse meelelisuse ja huvi, see on nagunii vana inimese keha on tabu, kultuuriliselt ka ja kõik see aga, et, et mis siis saab sellest kehast ja, ja mina praegu ma tegelikult sellist vennikest üldse, et ma olen surevad vanainimest jälginud aastaid jätan ja et see neljangu, teine äärmus kukkust nagu otsisin seda kehaga teist tüüpi kontakti. Ja ei salga, et see on con käsi. Ma arvan, et see näide, mis sa just praegu tõid, et, et võib-olla see on ka viide nagu sellele, mis on nagu keha ühiskondlik dimensioon, kui sa enne küsisid pigem, mis võiks olla see keha tähendus kultuurilistes praktikates, siis, siis ma ei tea, teine küsimus oleks jällegi, mis on tema ühiskondlik dimensioon ja mulle tundub, et et võib-olla see on ka selline libe Reaalse demokraatia sümptom, et keha on selline abstraktne ütleme, indiviid on abstraktne kategooria, mis on justkui ilma kehata, et see on selline poliitiline fiktsioon. Et on selline indiviid tegutseb liberaalses demokraate sihukse suveräänse subjektina, kes justkui nagu esindab kõiki ja mitte kedagi ja on loomulikult konstrueeritud sele sihukese stereotüüpse mehe keha pealt, et tal on puue, deta kehada on valgenahaline, ütleme sellises eurotsentristlik, kus maailmas ta on niisugune ratsionaalne mõtlemine. Kla seostatakse pigem kultuuri kui loodusega või siis ütleme töömaailmas ta on see meestöötaja, kes on täielikult pühendunud oma täisajaga tööle ja tema selliste isiklike vajaduste eest hoolitseb siis see naine, kes on koduperenaisel, on kodus, kasvatab lapsi. Et see keha nagu on ühiskondlikus plaanis hästi abstraheeritud. Et me saame kehas teadlikuks siis, kui me oleme haiged või me oleme vanad või kuidagi ei suuda nagu selle abstraktseid ideaaliga enam samastuda. Kommentaar, mis mul oli, kui sa räägid veidi tagasi, siis tegemist ongi pargiga, et, et see on juba hoopis teistsugune diskursus ütleme sellest keha mõtestamises, mis võib-olla pärineb rohkem sellises külma sõja aegsest perioodist, sest küborgi mõista on tegelikult pärit sellisest külma sõja militaardiskursust algselt. Ja see viitab just sellele, et, et meie kehad on sünnist saati ütleme selliste teaduslike ja tehnoloogiliste sekkumiste interventsioonide objektid, et kui me sünnime, siis lapsena meid juba vaktsineeritakse. Ja see jätkub, jätkub läbi meditsiini erinevate kõrgtehnoloogiliste saavutuste, kaasa arvatud kõik need nagu mobiiltelefonid, arvutit, mis on justkui ka meie nagu kehapikendused mida tavaliselt kasutame, me olemegi nagu sellise, see kultuuri ja looduse dihhotoomia kukub kokku tänapäeva maailmas, kui me vaatame, nagu me oleme, rohkem sellise masina ja inimese sünteesid. Ja ma arvan, kogu selle Heidi fenomen oma erinevates artlikulatsioonides viitab justkui sellele uuele võib-olla sellisele teistsugusele tasandil, et me ei ole enam nagu nende jumalate haldjate meelevallas. Maitse on selline teadustehnoloogiline võrgustikke, kuhu meie kehad on, ütleme, meie kehadel rakukesed selles. Selles maatriksis. No sellega mul kohe meelde see anekdoot, noh, et mis selle näitlejaga juhtus, et mingis mõttes küborgi teemal juba palju keerulisem kui see, millega me tegelikult igapäevaselt suudavad lihtsasti suhestuda, et tõestisündinud lugu, et mul käis näituse avamise eel, eks ajakirjanik näitab, on küll päris valmis, aga me käisime ka näitlejana vähem läbi. Parasjagu olime jällegi sellesamas selles samas Anu Vahtra ja yldse toas ja yldiselt seal ikkagi tegime peaaegu kõikidel mingisugune reaktsioon, ajakirjanik küsis, mõtted vahetada, tahad, sa tunned siin midagi, et see on liiga tundlik, no ma tunnen, aga et noh, et, aga mõtlen näiteks, et kas mõni minister, kes siin Eesti meister, kes ta nagu siin kõndides üldse midagi tunneks, mina ütlesin selle peale, et seal AIDS-i puhul inimese mõõt ei ole mees. Et isegi kui meil on nagu meistreid, mõned seekord ka naised selles valitsuses, siis oleme nagu harjunud, tõepoolest nagu standardiseerime ma seda, et, et on mingisugune selline teatud anonüümne norm tavaliselt seal on keegi, kes justkui ei tohi nutta, naerda vaid ta nagu väga tegelikult nagu kohitsetud mingis mõttes siin tulebki minu meelest sisse nagu bling-bling vilkumine kogu selle keha teemaga kultuuriliselt. Ühelt poolt on see see keha nagunii meeletult oluline, see, et sa oleksid tõsiselt, et et kui sa oled nagu ühtemoodi, siis sa võid nagu endale kõiki neid üle Donsgressioone astumisi lubada. Kui sa juba näiteks nagu Toblaator ütles, et sa võid olla korraga kas alkohoolik, aga see ei saa olla juudi alkoholi ja kirjanik. Et sul võib olla nagu kaksiga maksimaalselt, aga kolmel, aga enam ei tohi alla ja selle järgi ongi see ühiskond nagu standardiseeritud Need kohtlased, teised nii-öelda nagu donna häravai ütleb nende kohta enne propraid Adrs, kes sälbivad sellest normist ja ajalooliselt sellele, et need on olnud on üks tore tsitaat veel roosi praidatel, kus ta ütleb, et mitte igaüks ei saa öelda, on alati olnud inimene ja siis viitega ajaloolisele praktikale mitte käsitleda naisi kui inimesi või mitte käsitleda võib-olla mustanahalisi inimesi sellise universaal taas liberaalse demokraatia õiguslikes objektidena. Et need on need normist hälbivad kohtlased, teised siis ja ma arvan, et see kõheduse kontsept, millega sa töötad, sa just üritab, ütleme, keerida maailma siis läbi selle kohtlase kogemuses või selle teiseks olemise kogemus, et, et mis see tähendab, kui me kujutaks ette ühiskonda, mille, mille mõõt ei ole see, see normatiivne mehe kujund, vaid mis oleks konstrueeritud teistelt alustelt. Aga Iiri siinsamas, kus räägitakse, ajaksid juba räägime nendest vaktsiinidest, et siis me siin niimoodi lava taga käisime. Trism seadot, tema peatüki raamatust Testo Chancy, ehk siis testosteroonisõltlane räägib sellest, kuidas testosteroon on Roy ja kokaiin, aga ilma kõrvalnähtudeta. Kuidas sa nagu käsitleksid peama seda juhtumit, kus ta on feministlik naine, kes võtab testosterooni kellegi mälestuseks, aga tal tegelikult ei ole soo, segadust, et ta ei taha läinud meest vedada naine. Ja ta võtab seda testosterooni. No ta isegi käsitleb ennast häkkerina, kes ütleme, mugib lahti seda, seda ühiskondlikult normatiivselt sookoodi, et luua selline Õupensender, Softwer nii-öelda ja põhimõtteliselt arendab tegelikult edasi seda Donna häravail pärinevat küborgi figuuri, keskendudes siis konkreetselt ütleme ta ise nimetab seda selliseks omaatilis poliitiliseks analüüsis, kes kaasaegsest kapitalismi. Ja ta alustab sellelt positsioonilt, et noh, võib-olla viidates Fukoole, et, et need, kes on näiteks lugenud Fuko seksuaalsus, lugu, mis on väga selline paradigmaatiline raamat, kui me tahame mõelda sellele, kuidas kehasid on distsiplineeritud ja soolisustatud läbi sajandite, sest see, mida Fuku kirjeldab, on alati selline väljastpoolt tulev surve kehadele, et see õpetab naisi, kuidas nad tohivad kõndida, istuda, kas nad tohivad jalad harkis istuda või mitte. Siis seal on füüsilised ruumid, kuhu eraldatakse neid, kes normist hälbivad hullumajad, vanglad, koolide kasarmud, aga ka eks ole, kus toimuvad nad normaliseerimise praktikat ja mida Beatris pressiaado ütleb. Ta ütleb, et tänapäeval need sellised subjektiveerimis mehhanismide distsiplineerima mehhanismi nad ei ole nagu kehavälised, vaid nad sisenevad kehasse saavad osaks sellest hüve, eriti huvitavad just sünteetilised hormoonid ravimid, rasestumisvastased, vahendid, erinevad, sellised antidepressandid on asi, mis teda huvitab, kasvuhormoonid, söögiisu pärssivad, soodustavad hormoonid maskuliinsus, seminiinsust tootvad ja taastootvad hormoonid. Ja läbi sellise analüüsi, kus ta nagu tere päevast tähelepanu sellele, kuidas, kuidas seda subjektsus tänapäeval toodetakse läbi nende sünteetiliste keemiliste reaktsioonide. Siis ta jõuab ka väitena, et soolisus on toodetud läbi nende, et need on sellised meie kehasse sisenenud kontrollimehhanismid, mis toodavad meie subjektsus ka mehe või naisena ja läbi seletanud, aga iseenesest manustada endale neid hästi väikseid testosterooni kogusaid. Põhimõtteliselt noh, see ongi häkkimise osa, kus, kus ta nagu murrab lahti seda koodi. Et läbi selle siis ka nagu avada võimalusi teistsugusteks, praktikatakse, murda välja sellest normatiivsusest. Samas ka võib-olla nagu just sisse murda, ütelda, kui ta ütleb, et östrogeeni võtmine ehk siis naishormooni võtmine ehk siis võib seal laiali super raelapsi ei saa, sest östrogeeni vetes sa beebipillid on selle alusel minu arust on nagu väga huvitav vaade, nagu seda, mis teid kumbagi huvitab ja mis mind ennast huvitab. Et sinu jaoks see, mis kõnetab ja nagu muudab enesest ohtlikuks või on selline intiimne pinge ja samas Airi, kui ta räägib Petrism hädast ja tema sellisest teekonnast tõstusterooniga, et siis ja üks viis enesest enda piiride kompamiseks, et tema, minu meelest on väga Eestis küll võib-olla mitte kõige populaarsemad, aga siiski üsna tuntud filosoofid töös ja Katari võtnud endale, miks me eeskujuks või vähemalt mulle on selline mulje, et kui teleesile maril on mõte organitelt kontseptsioon organitelt ta keha ehk siis poliividavad orgens mis on selline entiteet telliks, mis muudkui liigub, ta on pidevas protsessis protsessile konkreetset suunda ja siis enda üksnendast organdatele kehast on mis siis täitub, uue tühjusega on narkootikume või ravimeid täis keha. Et pressiaado täielikult remast püüdleb sellise omama tühjuse poole. Samal ajal on see, kui Nonium on raamatu paatosest selline terridaalik ja levinaasiaanlik või kui ta kirjutab oma raamatu sellest, kuidas ta näeb, kuidas ta vaatab oma kassiga Alasti üksteisele otsa, siis selle kassi pilgu läbi ta saab oma inimlikkusest teadlikuks läbi selle, et kui ta on ihualasti kassi ees, siis ta tunneb häbi ja ta jõuab sellega nagu piibliloo juurde loomisloo juurde, kus Aadam ja Eeva seal hetkel hakkavad üksteise häbi tundma. Häbi pärast, häbi tundmine ongi see, mis tema arvates selle inimlikkuse nagu sõnastab või mind häirib. Et sealt võib nagu väga palju edasi minna igas suunas, nii kui kellelgil parasjagu suund ette näeb. Et siis siis ongi mingil määral, et ühelt poolt on see arvutiekraan või Haifa ekraan, millelt me näeme ainult seda iseennast, sest et me saame kõik, mis meile ei meeldi, kinni panna. Teisalt on see võib-olla mõni loom seisust ja erinevust, me aktsepteerime palju lihtsamalt kui mõne teise inimese oma, sest et me teame, et ta nii ratsionaalne ei saa verbaalselt teha kokkulepet, et nüüd teeme nii, sest et meil lihtsalt on erinevad kokkulepe mudeleid või kõige lihtsamas sõnastuses, et me räägime eri keeli. Ja seesama see ju tegelikult väga selline paradoks, reaalne, et on mingisugune teine, mida me suudame praktiliselt küsimuste vabalt aktsepteerida ja siis on hulk teisi, keda me tahame sarnasteks muuta. Et ma arvan, et see ongi see nagu kehaline ja veider reaktsioon, et mõnele veidrusele meie kehas selline reaktsioon nagu aktsepteerib seda mõnda erinevust aktsepteerib ja mõnda mitte. Ja võib-olla see ongi nagu kogu see kehalisse probleeme. See peaks olema see probleem, et et kuidas me saame hakkama. Et sinu näitas põhimõtteliselt ju ka mingis mõttes nagu universaliseerib, ta tahab öelda, et tegelikult me saame kõik osa selle veidra kehakogemuse, nagu osaliseks on ja mis on selle nii-öelda et kus kohas siis või, või mille poolest või kas üldse peakski nagu see siis ühiskondlik programm, ehk siis see, mida, millest Marko midagi teada nagu selline poliitiline või sotsiaalne nagu eesmärke nagu olla, et ma arvan, et seal siiski ju on, absoluutselt on. Ma väga loodan, et seal ei ole. Aga selles mõttes, et ta ongi väga isiklik, et noh üks sõber, ütlused, Aadrbeka said seal nagu üles, tunnistas ta oli ka katoliiklik tarvast taga, nii et kõik ongi ülestunnistus. Aga kuidas ma olen kommenteerinud selles giidiseda Kadieslandi installatsiooni, on need vähemused võitlevad enamuse õiguste eest, ehk siis vähemused alati justkui kinnitavad seda, et enamusel on nagu need õigused, mis neil on tähendab seda, et köik nagu probleemid või sellised nõrkused ja haprose hetked ja kurbushetked ja valud nagu sotsiaalsed valud on minu meelest ühised ühiskonnale, et selles mõttes ei ole nii, et umbes üks keegi üksi kodus nutab, ema nutab ja ei saa ja õde ja see ja seal on nagu terve hulk inimesi, kes on nagu väga kurvad, kui on kurb hetk või noh, see sukki tore näide, aga aga mis mind huvitab, ongi see, et ühiskond, Eesti ühiskond, eriti aga mitte ükski teine 50 rohkem on, on ma arvan ja ebakindel ja nagu ei ole üldse valmis aktsepteerima oma haprust isiklikul tasandil. Ja see näid, seal on võimalik seda haprust nagu hästi mängulisel ja tegelikult väga turvalisel moel kuidagi kompida, et ma arvan, et see on oluline, kui aktsepteerida, et ma olen habras, Ma olen haavatav. Jah, mind solvab, kui sa ütled mulle halvasti, et mitte nagu kogu aeg hoida sellist hästi karmi suudia nagu ühtegi emotsiooni mitte välja lasta. Et see võib-olla on selline minu sõnum. Noh, on üks selline paljulevinud etteheidet, näiteks feminism tegeleb ainult naiste probleemidega ja siis sellele väga levinud vastus on ka see, et feminism avab muuhulgas ka nagu meeste sellist võimalust ruumi läbi selle, et ta võib olla lammutab neid, selliseid norme maskuliinsus ta ümber ja ma arvan, et kõige huvitavam arengut võib-olla feministliku ste juures praegu on, on, on ka nagu need, mis on orienteeritud sellele, kuidas teha feministliku analüüsi ilmad keskmes olek, sugu või isegi inimesed, nagu näiteks selles raamatus, mille Rebeka lugemiseks välja pakkus. Ja siis Mulle tuleb selle peale meelde üks, üks tore tsitaat, kahjuks feministlikke autor pätke lisa, kes on öelnud, et 100 aasta pärast sellised fenomeni nagu lesbi, feminism või gei või muud sellised on täiesti aegunud, kindlasti surnud aegunud nähtused, nende ajalugu väga lühike, et nad on tekkinud nagu nad on sellised subkultuurilised fenomen, mis on tekkinud ühe teatud ajastu teatud sellise kontseptaliseerimis raamistiku sees ja harjal ja ilmselt need on aasta pärast aegunud nähtus, et need noh, võib-olla me ei mõtle ühel hetkel enam kategooriates homoseksuaalsus, heteroseksuaalsus, biseksuaalsus, vaid seal on tekkinud mingi sein, amorfne võimaluste horisont. Ja see mõnes mõttes nagu kinnitab seda Rebecca argument, et, et vähemused sageli võitlevad enamuse õiguste eest, avaldades seda võimaluste horisont selles samas artiklis pead ise ütleb ka. Aga samal ajal võib kindel olla, et, et selles 100 aasta pärast saabuvas ühiskonnas on uued ühiskonnagrupid kes tunnevad ennast välja jäetuna või, või et see nagu need normid, mis siis need uued normid, mida ähvardatakse, kehtestatakse, need loovad nagu uue hegemoonia, mida on vaja lammutada kõrvalt, et ma arvan, seal lõppematu lõpeb NATO-s ja see on okei, niimoodi. Aitäh saatekülalised Airid, Riisbergia markaraat. Mina jään Rebeka Põldsam. Järgmises saates külaliseks Jennifer poid ja räägime kaasaegsest kunstikirjutusest feminismi-ist kaasaegses kunstis. EKKM-i teooriaklubi klassikaraadios reedeti kell üks.