Algab saade sarjast vestlusi kultuurist. Tervist head kuulajad. Miks filosoofia on hea? Minu nimi on Donald Tomberg. Ja sellel teemal olen kutsunud endaga vestlema Kairi printsi, Margus Oti ja Andres Luure. Kõik need on filosoofid ja kõiki neid ühendab ka see, et nad on kas õppinud humanitaarinstituudis Tallinna Ülikoolis või siis vähemasti õpetanud või õpetamas sealsamas filosoofiat. Üks põhjus rääkida filosoofiast võiks olla ka see, et püüda avada seda teemat, kas filosoof on kuidagi levinud ettekujutuse järgi elukauge isik. Keegi, kes istub ja mõtleb kogu aeg niimoodi vaikselt elu, aga samas libiseb temast mööda. Või on hoopis filosoof, see, kellel on eluga tänu oma tegevusele, oma mõtlemisele, oma oma valdkonnale miskit sort, vahetu ja vähem kontakte. Miks filosoofia on hea? Aga alustame sinust, Andres. No ma võin rääkida ainult enda nimel, sellepärast et filosoofid ei ole ju selles üldse ühel meelel see on ise ka filosoofiline küsimus, ega nüüd sellega seoses seoses rääkida, et kas võiks olla eluga seotud. Minul igatahes oli niimoodi, et kui ma hakkasin 40 aastaseks saama, siis ma hakkasin nägema, et filosoofia võib elus kaasa aidata. Miks paistis on, et ei ole seotud? Võib-olla esiteks sellepärast, et ju ma siis olin elu kauga aga teiseks mulle tundus, et elu küsimused lootusetult keerulised selleks, et filosoofiliselt nendest mõelda. Mulle tundus, et filosoofia alluvad ikkagi sellised küsimused, mis on lihtsad, hästi piiritletud ja aste abstraktsed sellest elust aru saada, tarvis midagi teada. Aga tundus niimoodi, et filosoofia ei nõua mingeid teadmisi, tuleb lihtsalt mõelda, kas mõtelda on mõnus? Noh, ma ei tea vist jah, võib öelda, et mõnus, aga mõnus, mitte lihtsalt selles mõttes, et meeldib kangesti mõtelda, meeldib ka muidugi. Aga filosoofia on see, mis pilosoofil võimaldab jääda iseendaks mis võimaldada mitte saada kellekski teiseks. See on ikkagi kuidagi seotud olemusliku tunnetusega. Aga sellega on ju kuidagi nii, et kui sa tahad saada inimeseks, siis sa pead saama mitte iseendaks, sest ise sa iseenesest inimene ja filosoofia võib olla küll erinevaid, aga mulle tundub, et see on filosoofiline, tüüpiline suurel määral inimene. Noh, mulle tundub, et see on tüüpiline. Ma ei taha kellegi kohta midagi öelda. Ütlesid, et 40 aastaselt kuidagi äkki tundsid, et filosoofia elu on üksteisele lähedal. No tähendab, ma lihtsalt hakkasin elus ära tundma filosoofilise mõttevorme, see tähendab, et see, mida me elus näen mis pakub mõtteainet, see on seesama, millest ma mõtlen. Et mõtlemine, filosofeerimine võib-olla kuidagi sedasama vahetu eluga ühel vahetul viisil koos. Ma ei tea, kas on vahetu, see tähendab sa ikkagi mõtled. Neid mõtteid, neid mõtteid muidugi võib kuulda teistelt inimestelt. Tähendab, nende sõnadest võib meid ära tunda. Aga asju enda, et võib ka näha. Kui sa ei mõtle järele, siis ikka filosoofettidele. Kui ma küsin, et Kairilt ja Margus sedasama küsimust, kas filosoofia ja elu on teie jaoks kuidagi lahus või koos? Minu jaoks on kindlasti täiesti koos. Ma vist ei ole isegi kunagi võtnud seda kuidagi eraldi, et mul on see paar tundi mõtlemiseks, kus ma kuidagi välja on enda tavapärasest elust ja keskendun mingisuguste mõttesüsteemide ümber. Sest need küsimused on ju kogu aeg kõige juures. Lihtsalt saab endale esitada nii mitut moodi, et saab filosoofilisel moel esitleda selliseid võib-olla isegi niisuguseid väga esialgu väga triviat, tavaliselt tunduvaid, elu, küsimusi. Mis sina arvad? Mulle tundub niimoodi, et elu, nii nagu ta tavaliselt on, on täis igasuguseid valmis asju, klompe, harjumusi, omad seal nii-öelda tavapärasel nivool sisaldab tervet hulka igasuguseid tarretise, nii-öelda etteantud küsimusi, millele vastatakse, noh, kasvõi seesama, mis on filosoofia. Võib-olla on üks neid Etnandatud küsimusi? Mine tea. Aga igatahes oluline on sulatada üles neid klompe tarretisevorme. Nii et selles mõttes filosoofilisest tugevas mõttes liigub justkui elu allikale sealt, kust need produktid välja tulevad. Et sa nagunii-öelda, olukord enne seda, kui asjad ja mõtted omandavad mingi kindla kuju ja fikseerivad. Ja mõtlemine võib sinna juhatada, jah, mõtlemine võiksid nagu liikuda sellistesse nii-öelda eelvormidesse vormi, eelikutesse. Tohib seda mõtlemise vormi edasi arendada? Mõtlemise vorm on põhimõtteliselt samasugune nagu elamise vorm. Ja samas Või juhatust selle jaoks lihtsalt ühel hetkel sa enam ei tea, mis suunas arendada, mis on õige, sest sest sa ei oska vahet teha eri variantide vahel, kuidas võiks mõelda. Ja siis peab elusada ette ütlema. Ma ei oska seda kõige paremat sõna hetkel leida, aga ma proovin, et minu jaoks ta on selline lootus või midagi sellist, et kuidas mina sattusin selle juurde, ei olnud üldse see, et ma otsisin mingeid vastuseid või süsteeme vaid ma tahtsin nagu ometi kuidagi saada kinnitust, et et ei saa olla kõik nii igav ja korras ja tõde sisaldav ja loogiline, kui püütakse kas väita või siis vähemalt loota, et see on. Kui filosoofia nagu üks etapp seisneb sellisesse üles suvatamises antuste asjade mõtteta harjumuste üles võtame, siis see tähendab, eks ole olemasoleva reproblematiseerimist või nii-öelda nagu Televilikult sellise probleemi Nende toomist, kust lähtudes esitatakse küsimusi ja otsitakse neile vastuseid. Et ütleme, et kui see oleks nagu üks osa filosoofiast, sest teine osa on seisneb selles, et tuua sealt läbistuvusest justkui siis kätt mingeid uusi vorme, mõisteid, mis võib olla, hakkasid sedasama elu ja Holma kas uuesti, kas see on kuidagi seotud nagu avastamisega avastamine kindlasti jah, selles mõttes, et noh, see millegi uue tekitamine, seda võidakse võib-olla kogeda nii nii Leimise kui tekitamisena, noh võib-olla need võib-olla seal veel midagi eelset ja selle noh, nii-öelda uba või eesmärk võiks olla selles, et noh, see aitab maailmal elul uuesti nii öelda liikuma minna mingitest kohtadest, kus on ta võib-olla seisma jäänud või kus ta ei liigu nagu piisavalt hästi, kus tardub teiste sõnadega avada asju uues valguses väärtustada mingeid asju, mida ja nüansse, mis võib-olla ei paista muidu välja Andres sina rääkisid mõtlemise vormidest. No see ongi kogu filosoofia enam-vähem vormi ise loomustamine. Ja kuidas seda siis natuke teha? Kuskilt võib-olla saab pihta hakata olla võib-olla näiteks sellest saad räägin tüüpilisest filosoofiast, siis ma kuidagi teda eristan mõnest teistsugusest inimesest, milles eelistus, milles võiks seisneda näiteks siis selles, et ütleme, et millestki hoolib. Kas ta hoolib sellest, et olla see, kes ta on või noh, jääda endaks või ta siis hoolib sellest, et kuidas seda siis öelda, et tal oleks midagi oleks midagi head? Kas võib siis väga lihtsalt öelda, et et midagi head saada tähendab tihtipeale endast loobumist? Nojah, tähendab esmapilgul võib-olla need on isegi ühismõõdutud tähendab, sellele, et ma midagi head saan, ei ole sellega midagi pistmist. Olen, kuigi see ei saa nii olla päriselt, nad ühismõõdutud alaks. Nad saavad kuidagi kokku. Ja selle seisukohast, kas midagi head tahab, eks ole, tundub, et keegi hoolib millestki muust tähendab millekski selliseks, kus ta ei ole midagi head tulemas. Et noh, et see on arusaamatus, on võimatu, nii ei saa olla. Sest isegi kui ta midagi head ei taha, siis see on ikkagi hea, et tal ei ole seda head. Võib tuua niisuguse näite, et keegi väidab, et noh, keegi ei saa olla omakasupüüdmatu sellepärast, et kõik tahavad endale midagi head. Kui ta on omakasupüüdmatu, siis talle meeldib nii olla. Järelikult on ikkagi omakasupüüdlik. Lihtsalt see küsimus, kuidas naerda omakasupüüdmatult niimoodi, et ta ei oleks omakasupüüdlik, kes mõtlemine aitab? Mõtlemine muidugi aitab, tähendab, see on nagu mõtlemise A ja B, eks ole sa seda vahet oskad teha, see tähendab neid erinevaid vorme pandud. See on, see on kuidagi eluga niimoodi seotud, et on üks eluline põhjus miks inimene veerib mingisugust vormi, tähendab, põhimõtteliselt ignoreerib noh, tal ei õnnestunud kuidagi näidata, et seal olemas. Kas seesama põhjus võiks olla see, et ei ole nagu selgelt mingisugust, nagu konverteeritavat hüve võimalik selle vormi vormiga seostada? Nojah, aga kui see ka nii on, eks ole miks ta ei võiks mõelda seda, et mitte seostada hüvega? Kas siis jäneseks jäämine jäneseks mitte jäämine saame vaadata antud kontekstis, nii et võimalus saada midagi head antakse sulle selle hinnaga mitte alati, aga tihtipeale, et sa jää endaks. Ja ümberpöördult. Ta on ka, tähendab et see 100 tähendaks antaks selle hinnaga, et sa ei saa midagi head ja see on päris hirmus, eks ole. Ja see on üks suur küsimus või noh, põhisena küsimuseks, kuidas seevastu ära lahendada, see tähendab, et kuidas oleks mõlemad. Ja see ei ole sugugi niimoodi, et, et ühesõnaga me peaksime nüüd ühte teisele helistama. Tähendab, mõlemale puudus või viga, eks ole, selles midagi head ei suuda saada, eks ollakse isaga kunagi teistele head teha. Ta ei saa teistele head teha niimoodi, nagu suunatud, see lihtsalt juhtub. Tahtmatult ta teeb, aga see ei ole järjepidev. Mina arvan, et kui arvad, et sa üldse saad endaks jääda või endaks mitte jääda, siis ei saagi kellelegi midagi head teha. Sest kui sa kuidagi define häirida ennast niimoodi, et ma olen selline ja ma saan teha selliseid asju, siis sa ei saagi teha midagi väljaspool seda pilti ja see, mis sa üldse oled, see on nii keeruline küsimus, et me peaks võib-olla hoopis tagasi liikuma, mitte edasi. Kui ma sellisest asjast räägime, sest selle enda juurde selles mõttes, et ma praegu umbes arvan, millest Andres räägib, kui ta räägib endaks jäämisest, aga ma arvan, et see, kes praegu kuulab, mõtleb hoopis millestki muust. Mulle tundub, et need see ennas ja teine on ka sellised tarretised on vaja. Tarretis või klomp ei saa, ei saagi tegelikult midagi teha ega midagi muuta. Et see tuleb kõigepealt. Kuidas sa ütlesid, sulatada või? Või siis näha seda sulanuna või siis näha sinna sisse või mida iganes, aga ma ei tea, kas margustad mõttes sellist asja ei teisiti ära. Aga ma küsin siis niipidi, vaadake, meie siin vestleme, see vestlus on meie vahel, eks ole, see, et me ikkagi oleme, ikkagi oleme meie, igaüks, see, kes ta on, et see, mida me, mida me peame silmas, et ei ole seda mina ja tema seda vahetegemist, kuidas see võiks nagu reaalsuses nagu välja näha, nüüd siis vahe, mitte tegemine. Sellest oluline punkt tõepoolest, eks ole, et see ülessulatamine on nii-öelda pool lugu, eks ole. Terviklikum lugu puudutab seda, kuidas ühendada neid erinevaid läbistuvuse kõrvutavuse tasandeid. Oleks kuidagi absurdne mõelda, et noh, ma ei tea, kuidagi hakkame, läbistan. Mõtleme kuidagi selliseks läbipõimunud selliseks. Seli niidistiku just nimelt selleks niimoodi. Aga midagi sarnast on meis kõigis. Ometi teatud tasandil me just nimelt põimuma üksteisest läbi et need ülesanne on selles, et või noh, ülesanne noh, ütleme ülesanne, kuidas neid erinevaid tasandeid omavahel seostada. No ma ei tea, no ma mõtlen ta ka järele sellele, mis Margus räägib, et see on nagu kriitika ka minu pihta, eks ole, või noh, sellest ülessulatamist räägitakse, räägin, et noh, tuleb vormi kultiveerida, vormi võib alati näha kui midagi targemat. Aga siin on kuidagi niiviisi, et, et mis asi see, mis asi see õigupoolest on, mis asi see õigupoolest on, mis on tardunud, eks ole, kõik need hooned on omad, on need sõnad, mida me kasutame. Esimene samm on see, et filosoof nada kogele, palun, tähendab, ta otsib sõnu mingisuguseid sõnu, mis ei kõlba selle jaoks, mida ta öelda tahab niimoodi kuulama, et et noh, et see, mida ta nüüd ütles, eks ole, sa noh, see on tardunud ja siis me ju ei mõista, mida, millest ta räägib. No ma ei tea, kas see on täpselt seesama, aga lase läbistanud olek on nähtavasti vajalik, kas me üldse mõistaksime ja peale selle mõtlemise vorm ei saagi otseselt sõnades väljendada. Selleks on vaja, et need sõnadest kinni püüda on vaja suurt filosoofilist pingutust, eks ole. Iseasi on see, et mõtlemise vormid ei ole iseenesest ka tardunud, see tähendab seda, et et nad oleksid tardunud, kui filosoof tõesti pole, oleks selline, nagu ma kirjeldasin, et ta ta lihtsalt verb, teatud vormi lihtsalt jääb iseendaks. Aga tal on mingisugune, ma ei tea, kuidas seda nimetada, kas nagu trafaretselt sõnaga intuitsioon või midagi sellist. See tähendab, et ta kuidagi nagu taipab väljaspool mõtlemist seda, mis on päris. Kas on üldse filosoofi ilma intuitsioonile? Kahtlustan, et on, on. Mõnikord, mul tekib küll selline tunne, et mõnda kuulan, et see ei ole ainult, et see on ju, aga noh, võib olla, ma eksin. Mul on tunne, et see siia võib veel tuua siukseid meistrite mängu, et räägime sellest vormist ja tardumisest kõigest ja intuitsioonist. Et kõik annab võtta hästi tõsiselt ja jääda nendesse asjadesse kinni, et minu meelest on üks oluline asi, et vorming muidugi on olemas ka mitte kuhugi ja tarretise taga asju ei saa lihtsalt võtta nii tõsiselt, peame teadma, et need on konstruktsioonid ja me peame nagu käituma nendega julgelt ja mängulised ja mitte neid naguniiviisi pimesi usaldama. Ja siin ongi nagu just vaja intuitsiooni, et kuidas nendega käituda, kui kaugele sa julged minna? Aga ometi on siin ka ju hooleküsimused hoidmise küsimus, elus on seda, millest tuleb hoolida. Noh, mõned filosoofid on hoolt nimetanud või pidanud üle pea üheks selliseks olemise koostisosaks või kuidas seda siis nüüd öelda, ma ise Hoole kohta mõtlesin viimati poliitilises kontekstis seoses sellega, et mis puudutab ühiselu, siis siin on nagu kaks aspekti. Et üks on õigused ja seadused ja teine asi on hool. Ja need mõlemad aspektid nagu vajalikud, need täiendavad teineteist noh, see seaduste ja õiguste aspekt, mis aitab seda ühiselu lahti hoida nii-öelda hingamisruumi, et sind mingi mingid kogukonnad ei lämmata. Aga teisest küljest on vajalik, kui selline vahetu kontakt ühiskonnas või, või siis hool selles mõttes, et võib ette kujutada ühiskonda, kus peetakse kinni inimõigustest. Aga mis on täiesti ebainimlik. Ja noh, näiteks mulle tundub, et nii-öelda poliitfilosoofia raames oleks tarvis seda rohkem mõelda. Näiteks Hiina filosoofias on see olnud kogu aeg äärmiselt oluline. Valitsus on see, kes kannab hoolt selle eest, et rahvana põhivajadused oleksid rahuldatud, et oleks toidetud ka ikalduse ajal, et likvideeritakse loodusõnnetusi, nende tagajärgi, et oleks tagatud mingisugune siuke haldus No see millestki ilusast peaks hoolima, eks ole, need asjad kipuvad üksteisele vastu käima. Et eri kontekstides või eriolukordadest erinevatest asjadest hoolida. Aga iseenesest filosoof oleks just nagu mingi preester, kes teatud väärtusestest hooli, kõik me mõtlemas ilmselt sokk ratast ei vea praegu Sokrates. Aga no selles mõttes, et kes hoolib sellistest asjadest, mis teistele tundub roblemisväärsed selle just nimelt sellepärast, et nad ei tundu elulised. Kairi filosoof, hooli hoidmine. Sellest tekibki see, see hoolimise konflikt jah, et, et hoolitaksegi neist mingisugustest väärtuse konstruktsioonidest, aga mitte nendest protsessidest, mis meid nagu justkui võiksid vähendada. Ja siis hoolimine muutubki selliseks kinnisideeks ja hoolimine just hakkab mõtlemist takistama, kui sa jääd kinni nendesse enda välja mõeldud hooliumis väärsetesse objektidesse. Probleem on selles, et sul on enesest näiteks liiga range jäik pilt ja vastavalt sa ei saa vabasse vette nagu kujundena või sa ei saa voolama niimoodi nagu orgaaniliselt, nagu tegutsema. Ja sellist sõna pole olemas, aga ma arvan, et see on nagu hästi levinud, et inimene on nende suhtes nii-öelda kooliline või hoolik. Ta on nagu endast sõltuvuses just muutumist pean silmas, et inimesena nagu kasvamine ei saa toimuda, kui sa oled sõltuv iseendast või oled sõltuv sellest, kuidas sa iseennast näed ja defineerid. Ja siis sa lihtsalt jääd paigale seisma ja sured lõpuks ära. Midagi ei olegi juhtunud. Oot, aga kas sellel enese defineerimisel ei ole kaks külge, tähendab sa defineerid seda, mis sa ennast sellena, mis sa oled sellele, mis sa ei ole, isa ei oska. Ei suuda olla, et kui sa tähendab, kui sa näed enda ebatäiuslikkust. Üks asi, kuidas ta väljendada saab, on lihtsalt, et kas siis vastavalt ma olen selline inimene, kes teeb seda või ma olen. Et ma ei ole selline inimene, kes teeb seda, et need on need, kuidas nagu mõlemale poole piiri sead endale. Aga muidugi saab neid igasuguseid vaheetappe. No ma mõtlen niisuguseid asju, et mul on sõber, eks ole, kes on teistsugune kui mina nagu mina ei suuda olla, eks ole, see temas on väärtuslik ja see luba jääda mulle söandaks. Kuigi teisest küljest on ka niimoodi, et ma peaksin ka selle piiri taha jõudma täiustunud sellepärast täiustamine iseenesest, aga ka mulle kosmosest Üldiselt inimene, kui ta näeb oma ebatäiuslikkust, see pilt ei ole meeldiv. Aga nüüd siin Andres märkis nagu sellise võimaluse filosoofi jaoks, et kui filosoof näeb oma ebatäiuslikkust, siis see võiks olla talle just nimelt võimalusel liikuda edasi. Me kõik nagu ei taha seda vaadata, jah, aga filosoof siis äkki tahab. Osa inimesi on sellised, kes hoolivad sellest täiuslik olla. Ja sellel on ka oma varjuküljed hirmsas varjuküljel sellest hoolitud haigeks. Lihtsalt sööd. Kui ma keskendun enda täiuslikkusele, siis, siis ma ei saa keskenduda sellele, et midagi teha, see tähendab midagi määratletud, midagi konkreetset, mida nad konkreetne tagajärg. Muidugi, kui sa pead ennast täiuslikud No tähendab, kui ma keskendun sellele, et olla just, et eks ole siis see sellest, et ma olen täiuslik, ei tule iseenesest, mida ma teen, vaid tähendab, sellega ma ei tegele, mida ma teen, kui ma taotlen täiust. No aga see on siis sellepärast, et sa tead seda lõpp-punkti, mida sa, mida sa nagu teed ja sellepärast sa ei saagi midagi teha, et sa teed seda täiuslikkust millest sul on pilt olemas. Kui ma olen täiuslik, eks ole, siis ma teen loomulikult iseenesest. Ei, aga ma mõtlen, et kui sa nagu arened täiuslikkuse poole No aga ikkagi sisse, siis lihtsalt muutub, see loomulikkuse loomus muutub, eks ole. Aga see jääb ikkagi hallased. Loovus teeb iseenesest. Aga mina ei tee, tähendab, ma ei teagi üldse, mida ma teen. Laias laastus meetod on midagi selline viis, kuidas me liigume lahendades mingit küsimust. Kirsipuu annab kirsse meile, me küsi kirsipuult, ploome, ploomipuu annab ploome. Nad ei ole sellepärast ju piiratud. Et ei ole sest piiratud aga ma ei oleks ikkagi rahul, kui oleks ploomipuu sellega kirsse. Aga inimesele, jah, saan omale, tahab broomi puuna kirsse kanda, elad ennast täiustada. Ja tahan täiustada ennast. Annaks. Ma arvan, et need ei ole kirsid, sellepärast et sa isegi kui nüüd sa paned ennast selle ploomipuu asemele, siis kirsid on see, mille peale sellist elu sees ei, ei tuleks ju. No see on, selles mõttes on küll õigus, et kui ma räägin ainult täiuslikkusest, siis minu asi ei ole, kas ma saan, annan kirsse? No täpselt, sest täiuslikkus on ju ikkagi väga piiratud. Selles mõttes, et kui ma tahan neid kellelegi anda, need, kes olid looma, siis on see tähtis, et ma suudaksin seda teha. Täiuslikkuse seisukohast ei ole oluline, et ma annan kellelegi. Oluline on ainult see, et ma oleksin võimeline andma, ma ei pea, kui ma olen võimeline kirsse andma, siis ei pea. Noh, see on nagu mitu asja, esiteks meetod sellises tavalises mõttes kuulub just nimelt siia harjumuste ja tarretist ja maailma selles mõttes, et see on juba ju tähenduses, et noh, teadaolev kogum reegleid, mida rakendades me saame siis mingeid tulemusi. Seda traditsioonilises mõttes, aga vot orgaaniline meetod Noh, aga seda võiks ka, öeldakse, oled noh, et, et neil on, eks ole, taimedel loomadel teatav geneetiline info, mida nad siis lihtsalt metoodiliselt, mehaaniliselt, isegi teatavas mõttes teostavad meetod sellises tavalises tähenduses hinnangut anda, aga ülikoolides õpetatakse, eks ole, diplomiselt kirjutas, seal peab olema oma meetod. See on selline koolipoisilik olukord, kus sul on etteantud küsimused või ütleme ette antud küsimuste formuleerimisega, otsid sellele vastuseid, aga sul ei ole oma probleemi, mille varalt sa ise leiutasid, omad meetodid, millega genereerida küsimusi ja vastuseid. Aga mis puudutab neid ploomi ja kirsipuid, siis see kummipuu mõtleks, Anda kirsse oleks mitte rohkem, vaid vähem selleks mingisugune nõrkus temast, ta mõtleks midagi. Justkui oleks vaja midagi. Ei, elu on teatavas mõttes täiuslik ploomipuu, ploome andvana on palju täiuslikum kui ploomipuu, kes hakkab mingisuguste kirssidega jändama, eks ole, oleme proovi puudus, meil tundub, et seda on nagu vähe, tahame kirsse inimestega tehtud hulk nüansse, meil mängu kiusata. Sest muidugi, ühtepidi on see tõesti kiusatus, sageli me tahame olla mitte ise, vaid keegi teine, eks ole aga teises olukorras on see hädavajalik. Ma ei saa iseendaks jääda. Aga ma arvan, et see kõik on ikkagi võrreldav selle ploomipuuga, mis tahab kasvatada ploome ja ei tea kirssidest midagi selles mõttes, et see, et meie nüüd üritame ennast võrrelda ja arvati, et meie tahame neid kirsse ja kõike muud ka ma arvan, et kõik see, mis me tahame, on needsamad ploomid. Selles mõttes lihtsalt, et meile tundub, et ploom on loomaga tegelikult. Loomide kasvatamine võib olla täpselt samamoodi see, et ta tahab midagi muud ja siis saabki midagi muud. See areng võib olla sama, sama mitmekülgne, sama mitmekesine ja sama samasuguste toksidega. Lihtsalt meie ju ei näe seda. Ma tahtsin õnneks need põhimõtteline küsimus, et kuidas me seda ploomipuud vaatame kas sisemiselt või väliselt, et kui me vaatame väliselt siis endale nagu midagi puudu, eks ole, tõena kirsse, temaga ei saa tööle sõit, noh üldse on tal väga palju asju puudu, aga kuvata, vaadata ploomipuud sisemiselt, siis see on ju tohutu geniaalsus, millega Poom teataval moel olemist teostab, elu laiali foldib. Et selles mõttes selline bioloogiline reduktsianism DNA-le ei ole. Seal on nii-öelda osa tõest selles mõttes, et DNA ise ei tee mitte midagi, teeb organism, kus on DNA, eks ole, ja see tegemine tähendab tohutul hulgal selliste praktiliste küsimuste lahendamist ja probleemide püstitamine elamist täpsemalt just nimelt tähendab sellist leidurlikust kohanemist. Panete ennast kasvõi mingi omi seemneolukorda, väliselt võite vaadata, et noh, see on nagunii mehhaaniline protsess, eks ole, et me juba teame, mis sealt välja tuleb. Aga kui panna ennast nii-öelda ploomiseemneolukorda, siis on puhas looming, eks ole, kuidas nii-öelda voltida ennast lahti ploomipuuks. Muidugi tõsi. Tähendab, et see iseenesest võib sisaldada palju loomingut, kuigi nad väljastpoolt vaadates on ette antud. No ma mõtlen selle peale, et noh, mina näiteks, eks ole, noh, vot seal näiteks ma ei ole luuletaja, ütlen ma sellele eriti pretendeeri. Et ma luuletusi looks või rääkimata siis muusikateoses, kuigi ma olen loonud. Aga ikkagi tundub midagi sellist on, et et inimene püüdleb universaalsusele, ta ei ole. Milliseid korra tahaks pöörata seda teistpidi, et lihtsalt juhus, kui keegi pole sellele mõelnud, siis võiks ju võiks ju tegelikult mõelda, et kuidas paistab inimese elu ploomipuu seisukohalt selles mõttes, et kas tema näeb meie tegevuses kuidagi suuremat universaalsest kui enda tegevuses ja kas see on nagu üldse suurem selles suhtes, et ta vaatab ka, et ta ei saa nagu noh, ma ei tea, vised proomikul siuksed, tavalised tegevused on, et tööle sõita ei ole, aga keegi ei oska ploome kasvatada ja ja ei oska, ma ei tea, lehti pungast kasvatada, et seda ei või nagu üldsegi nagu võtta kui sarnast asja, et lihtsalt see on kogu aeg vaadata inimese inimese pinnalt absoluutselt kõiki teisi liike, et võib inimesest mõelda ka kui liigist, mitte kui mingisugusest liikide ülemast, kes tahab saada kõikide liikide, kõiki kvaliteete Et on midagi algset meis kõigis sama see, et me elame. Vaata, kui sa niimoodi ütled, siis tuledesse välja minu meelest, et sellisel juhul on kas sa üldse ainus väärtus, mida saab omistada kellelegi. Kui sa nii ütled, et see on iseenesest, vaat me elame siis teisi väärtusi ei ole see noh, nagu teised vaatsed, Elva. Teisi väärtusi ei saaks olla. Ja siis noh, selles, kui kõik on nagu selles selle asja suhtes nagu võrdselt väärtuslikud, siis teisi väärtusi ei saa olla. Aga nüüd tuleb siin edasi mõelda näiteks konfitsioonid mõttes, et ka niimoodi, et elu on äärmiselt väärtuslik noh, Hiina kontekstis eeskätt selle tõttu, et seal esivanematelt päritud ja noh, see on tohutu väärtus, kui sa oled saanud kasvõi omaenese keha. Nii et seal tuleb hästi hoolega hoida. Ja noh, kui mõelda tänapäeva kontekstis tähendab mõtteliste seisukohalt, siis noh, see on veelgi võib-olla jõulisem, kui me teame, et kõik minu keharakud on ju sõltuvad hinnangust aga tundub, et mitu miljardit aastat vanad, nad on pidevuslikult välja kasvanud varasematest eluvormidest. Nii et seesama, igavene kiharad, kan elu algusest pärit selles mõttes. Aga nüüd see elu väärtustamine, konsultatsioonide mõte ei tohiks tähendada seda, et elu külge kummardatakse konsultatsioon teil oli, siis nad lubasid seda, et teatud olukordades inimene võib kasvõi ohverdada ennast siis nii-öelda valida surma. Et elu on kõigil üks, see on seesama elu, meis kõigis avaldub igalühel, nii nagu avaldub ja see, et me kõik oleme täpselt sama väärtuslikud just nagu selle tõttu, et meil kõigil on see elu ei tähenda seda, et me kõik teeme nagu võrdselt ainult hästi ja, ja head või et kõik tahavad kõigega nõus olema, et nad ei peaks olema. On, me ei pea olema üksteisega nõus selle tõttu, et me oleme kõik saleduslikud. Näed, siin on vaja edasi mõeldud. Hilisemas Hiina mõtlemises oli buda-loomuse idee, mis tähendas ka seda, et kõik olendid ja hiinlased laiendasid seda isegi kaugemale ahistavatest olenditest on teataval fundamentaalsel moel täiuslikud, et neil juba on budaloomus ja et oma sellises igapäevases toimimises nad juba võtavadki siis buda meelt sellesse, selline paradoksaalne lauset, tavameelongi, buda meel. Aga siin tekib nüüd see oht, et noh, siis kaob ära võimalus vahetegemisteks. Et siis võiks tunduda, et noh, et kõik teeb justkui sama välja, nüüd on vaja seda ka meil mõeldakse sinna juurde, see ongi nii. Kui me ütleme, et kõik on väärtuslikud, tähendab, me ei saa enam võtta kriteeriumiks väärtust, eks ole, siis peab olema teistsugune DRAM mille järgi me hindame näiteks inimesi. Jah, jah, aga see, ma tean ka, mis on seal, see on teine, teine. Et noh, tähendab, et võix on teelekam või teine Aga see on see, millega me oleme harjunud, et ordeneid lugeda vä? Ei tee, nad võivad olla ka minu ees, näiteks võib kellelgi olla teenäitajaks, on mitte nagu riigi ees. Aga ütleme niimoodi, et kusagil on, ütleme, erak, kes palvetab kõigi eest ja siis need, kes jumalat ei usu, need naeravad tema üle, et noh, mis ta seal aega raiskab, eks ole, tema teen, et ei saa kuidagi mõõta. Nojah, midagi sellist, mis puudutab väärtust, kui sa väärtuse erinevus on olemas, siis tähendab DNA erinevust sellepärast ei ole ja noh, tähendab ja siis me ei pane. Ühesõnaga, me ei märka üldse mingit erinevust, see on midagi sellist, et kui need mõelda niiviisi, et, et inimesed nagu ühtepidi võttes erinevad väärtuse poolest teistpidi mõttes teenete poolest, kui me vaatame teeneteseisukohast, siis me väärtus väärtuse erinevust mina ja ümberpöördult. Ja, ja noh, seda, kes kultiveerib väärtust, eks ole, seda nagu teenet seisukohast hinnata. Jah, midagi sellist. Ja seda, kes kultiveerib teeneid, seda hinnata, siis seda hinnata kaardus seisukohast. Jah, aga see küsimus, et mis teeneta kultiveerib, eks tähendab. No selles mõttes ta tahab teha midagi head, eks ole, noh see ongi, see tähendab, ta püüab teha nii hästi kui võimalik, kellede jaoks ta tahab, et see, mis ta teeb, annaks häid tulemusi. Et ta ta narreteeritud teenetele see ongi teel. Aga vot, mis on väärtus üldse küsima siis nii? Aga aga väärtus on väärtusele võimet heidet teha ütleme siis niimoodi, sõltumata sellest, kas neid tehakse. Kairi. No mina mõtlesin seda kui mäest väärtustest rääkisime just nagu, et mitte et kõik inimesed on ühe võrra väärtuslikud, vaid kõik riigid on ühe võrra väärtuslikud ja väärtuse nagu liigi liigiomane termin liigiomane mõiste, mitte nagu isendi omane. Sedasama elu on mitte lihtsalt inimeste puhul, vaid kõige puhul, mis on elus. Ja see väärtus on just nimelt mingisuguse liigi väärtus inimene niukestest liikidest. Mina arvan lihtsalt, et osad inimesed on paremad kui teised looduslikud või kasvõi paremad paremus. Palun, see on ju omaette mingisugune meeletult suur teema, aga seda saab võtta niivõrd erinevad, kas võtta seda inimese loomuse põhiselt või võtta seda tema tegudepõhiselt Lotuse põhiselt. Kui palju tema saatus üldse võimaldab tal olla, olla hea teistega? Kõik on sama head. Aga ühtviisi ei teegi head, see on ju, tähendab. Küsimus, et kes on parem, et see on konkreetse hinnangu küsimus. See hinnang avaldub selles, et kui palju ma olen talle valmis vastu on, et hääle, kui keegi on hea, eks ole, siis ma taandav jätta. Et ma olen hea selleks, et mul oleks hea vä? Kõik on väga hea, eks ole, siis ma pean talle head. Sest seal ma olen talle võlgu. Aga siis ei tee ju mitte midagi head. 1000 siis sellised tasud või. Just aga, aga mis see hea tegemine siis muudan, tasumine? No minu meelest on ta suhteliselt kõike muud kui tasumine. Et kui sa ei tasu, eks ole, siis sa teed niimoodi, et sa ise ei tea. No aga, kui sa ise ei tea, mis ega see, ega sa ega head ei saagi ju teha, lähtudes sellest, et sa võtad mingi teo, et see, et see tundub heategu, ma teen selle teoks, sest siis juba tuleb see tasu ja kasu. Aga ütleme, ütleme siia vahele ka niimoodi, et headusega on ühest küljest rääkides on nagu lihtne, aga kui me vaatame nagu enda ümber igapäevaelus, siis juhtub nii, et tehakse head, midagi halba, ega täpselt ei teata näiteks mingisugused ütleme siis, kogukonnad teevad oma kogukonna väärtuste eest seistes nagu head enda arvates teised kogukonnad neil on nagu teised väärtused. Et see, kuidas me nagu mõistame nagu oma tegude headuse, nagu määrama, et hea on see, mida minu klubi meie klubi heaks peab. Noh, et siis saaks nagu imelikult eristada sellist nii-öelda klubilist head, mõni jälle suletud loogikat, mis puudutab käitumist ja suhtlemist ja teine, mis võtab arvesse nagu elu ennast. Aga siis võibki ju selguda, et noh, et ka näiteks, et noh, see ei ole lihtsalt niimoodi, et üks kogukond ütleb, et see on minu hea ja öelda, et ei, see on hoopis see, mis mina ütlen. Kummagi loogika võib olla ja erineva nii-öelda avanemisvõimega või intensiivsem või eksklusiivselt või repressiivsem või vähem repressiivne. Nagu ma ütlesin niimoodi, et kõik inimesed on võrdväärsed, aga inimesed pole kunagi võrdsed. Ja siin on tõepoolest need mõlemad aspektid olulised korraga silmas pidada. Et mingis mõttes võrdväärsus käibki läbi ebavõrdsuse. Aga läbi ebavõrdsuste tuleb silmas pidada kogu aeg sedavõrd väärsust. Ja noh, need, kui need on nii-öelda teineteise sisse, et need mõlemad aspektid siis need hoiavad elu käimas. Mina ei ole sina, sina ei ole mina tegelikult kuidagi nii, naine ei ole mees meesele naine, eks ole. Ja. Ja noh, sageli on ka niimoodi, et ütleme mingis ühiskondlikus arengus, et, et on, tähendab selle kaudetav mahendatud mingisuguseid robustse, meid ebavõrdsuse saavad välja tulla veelgi peenemad ebavõrdsed või veelgi peenemad erinevused inimeste vahel. Ja niimoodi mõtleb elu nagu nüansseeritumaks. Aga me alustasime juttu sellest, miks filosoofia on hea teaduse juurde, jõudsime nüüd välja. Ainult selles kontekstis, millest me just rääkisime sellest, kas parem või, või on kõik võrdsed, tead või filosoofidki võib-olla hea on, sellepärast et ta õpetab kuulama selles mõttes, et tegelikult ongi ju see üks asi, on, see räägivad ja osad kuulavad. Ja kui sa räägid, ainult räägid, siis sa ei saa ju head teha. Kui sa kuulad, siis alles saad teada, mis üldse võiks hea olla. Et siis on nagu laiendada mänginud väärtuste kriteeriumit teisi kuuletuda. No ja mitte ainult nagu teisi kuulates, vaid üldse kõike kuulates, kuulates neist vormidest läbi ja klombi sisse kuulamine kui lihtsalt ka nagu noh, ma ei tea, avatud olek või või olles ise nagu valmis muutuma ja ja olles ise üle sellest hirmust, et appi, kelleks ma muutun, kui ma kuulan, et äkki mingi asi läheb vastuollu ja ma ei saagi enam olla see, kes ma olen ja siis on täitsa jama ollagi nagu sellises kuulamas positsioonis ja ise selline vormitav, mitte vormi ja selles mõttes See on väga tore mees karja, kes see on nagu Konfutsius ütles, et noh, kui tuleb minult nõu küsima, siis alguses ma ei oska midagi kosta, siis kuulen, mis ta räägib, tasapisi hakkan sotti saama ja siis lõpuks oskan endale midagi öelda, et ta selles mõttes, et alguses on nii-öelda nagu vagur ja vaikne laseb ennast vormida ja siis alles vastavalt sellele reedesele olukorrale ja materjali ja oskab siis nagu reageerida adekvaatselt, et sinust tegelikult vormub taipamine pigem nii, see võib paista nõrgema positsioonina, aga tegelikult see on veelgi tugevam positsioon, sest noh, niimoodi kuulamisvõimelisena Sa suudad täpsemini suunata oma tegutsemist ja vastuseid, et sa oled eluga selles mõttes nagu adekvaatsem. Aga mis filosoofia, headus siis ma lisaksime kolmanda et kui ma alguses ütlesin, et see on esiteks selline üles suletav faas või moment filosoofia juures, mis reprobleemetiseerib asju, maailmamõtlemist, harjumusi ja teiseks, siis just nimelt võib-olla nagu nagu see Konfutsius siis vastavalt sellele konkreetsele materjalile siis lasta sealt esile tulla mõistetele, mõtetel ja kolmanda momendina. Noh, selline konkreetne asi, kus filosoofia võiks olla hea, on just nimelt see, et selliste mõistete varal filosoofia loodetud mõistete varal saaksid kommunikeerida erinevad valdkonnad. Teaduspoliitik, ka kunst, sport, mis iganes, eks ole. Aures. Kairi Marguse jutu järgi, et filosoofia esitatakse nagu kedagi, kellel on nõuandja hoiak, see tähendab kedagi, kelle käest küsitakse nõu ja tõepoolest, et minu käest nõu küsitakse, eks ole, tekitab mulle mingi kontakti eluga. Ja samas, eks ole, ei saa ju olla mingit vastust, kui ma ei kuula. No aga siis ongi niimoodi, et selleks, et sa saaksid anda nõu, see ei ole isegi võib-olla andmine, vaid see on lihtsalt noh, ma ei tea, aga siis filosoof, kuulabki elult nõu või kõigelt, mis. Kõneleda jah, jah, aga siis ta ise kõneleb midagi ootamatut, temalt küsitakse lõppkokkuvõttes ja ta nagu ennustaja. Jah, aga ta tabab võib-olla selle sisust ära. Ta tabab just tänu sellele, et ta kuulab, eks ole. Et ei ole lihtsalt see, kes ta on, et laseb sellel enda peale tulla, mis talle räägitakse. Siinkohal võtame meie vestluse kokku. Stuudios olid Kairi Prints, Margus Andres Luure filosoofid ja teemaks oli filosoofia. Miks ta on hea? Mina olen Donald Tomberg, aitäh teile kuulamast. Kõike head. Te kuulasite saadet sarjast vestlusi kultuurist. Sari on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel.