Täna alustab Eesti kaasaegse kunsti muuseumit teooriaklubi oma raadiosaadete hooaega ja ootab kuulajaid, et täna Kalindistusele oma kohvikusse Tallinnas põhja puiestee 35 ja EKKM-i teooriaklubi tutvustamiseks on saatesse tulnud anamuuseumi juht Anders Härm ja kunstiteadlane Rebeka Põldsam. Mis siis on teooriaklubi nii taha vaatas ja ettevaates. Teooriaklubi projekti me alustasime jah, 2011. aastal, kui mulle tundus, et lisaks nagu sellisele tavapärasele nii-öelda muuseumi tegevusele näitusetegevusele oleks, oleks vaja ka mingit sort, eriti platvormi, kus natukene nagu teises võtmes või teoreetilises võtmes käsitletaks siis teatud nagu kunsti ja kultuurielu ümbritsevaid probleeme. Ja, ja 2011. aastal me siis tegime viis saadet mida siis juhtis tookord Airid, Riisbergson, kunstiteadlane, kes ka on nii-öelda selles nüüd tulevas raundis üks saatejuhte ja tegime sellise nagu internetitelevisiooni formaadis. Ja tegemist oli sellise valimisperioodiga, ehk siis me keskendusime omasele ründeteravikku tegelikult nagu kultuuritöötajad, et probleemidele ja, ja võib-olla kohati kostus nurinat, et saade on teooriaklubi kohta natuke liiga vähe teoreetiline ja liiga palju praktiline. Aga noh, selles hetkes, ma arvan, et see oli õigustatud, et need nii-öelda kunstitöötajate, kultuuritöötajate palga ja töötingimuste küsimused nagu püstitada sellises teravamal kombel. Et siis praegu me keskendume natuke laiematele probleemide ringile erinevate saadete lõikes. Mulle tuli praegu meelde, et seda saadet registreerides tegemist on klassikaraadio koostaja saatega, siis meie assistent kirjutas sisuks, et et tegemist on sarjaga, mis tutvustab kaasaegset kunsti kuulajatele. Et mulle tundub, et see on siiski natuke mujal. Jah, ma arvan, et see tõesti on niimoodi, et me ei otseselt ei tutvusta kaasaegset kunsti selles saates et võib-olla selleks on mingisugused teised saated, võib-olla, aga aga pigem räägime nagu probleemidest kunstivälja ümber või kultuurivälja ümber. Ja, ja siis tõstatame nagu erinevaid laiemaid küsimusi, mis siis hõlmavad, lähtuvad võib-olla sellest ütleme siis kunstiväljast, aga mis kindlasti puudutavat märksa laiemat probleemide ringi. Miks just teooriaklubi, mitte diskussioon hoidis puud või midagi sellist? Ma ei tea, see pealkiri sündis suhteliselt, ma arvan, et juhuslikult midagi oli vaja panna. Ja noh, samas tundus, et see tegelikult nagu teooriat ei väärtustata võib-olla nii palju, kui peaks või meie mõtlemine kultuurist on, on natuke nagu selline liiga triviaalne teooria oleks, oleks midagi, mille kaudu seda rohkem nagu väärtustada või või siis nagu sügavamalt mõtestada. Ja ma loodan, et nüüd need saated seda tõepoolest ka teevad. Et sellise nagu inimesele arusaadaval moel, aga siiski nagu kasutades teooriat kui tööriista üritavad siis selgitada, selgitada mingisuguseid probleeme. No millised need teemad on, et täna on meil esimene saade salvestuses ja Rebeka Põldsam juhib seda, et mis on tänane teemade ring? Täna me teema on kehaline, veider ja kui Anders ütles, et EKKM-i teooriaklubi ei ole kaasaegsest kunstist, siis mina arvan, et, et need saatjad saavad olema vägagi kaasaegsest kunstist, tihtilugu arvatakse. Kaasaegne kunst on, on nishi küsimus, kuid tegelikult see saade puudutab palju laiemaid ühiskonnagruppe, et minul saates räägime näitusest kõhe tunne ja ka järgmises saates, kus saatekülaline on Jennifer Boyd. Räägime kunstikirjutusest ja sellest samast kontseptsioonist, feeling kui, mis on see, mille ma olen eestindanud, kähedaks tundeks ning kolmandas saates, mis on ka minu juhitud. Räägime vormist ja formalismist kaasaegses kunstis, aga ka laiemas kultuuris oleme kutsunud saatesse Märt-Matis Lille kes hea küll kinnitanud oma tulekut, kuid kuid kindlasti tuleb rääkida kaasaegsest kunstist, kultuurist laiemalt ja minu kolleeg Aili Trisberg on kutsunud saatesse erinevad ühiskondlikud aktivistid ja, ja ka tähtsad nimed meie täna igapäevases kaasaegses kultuuris, nagu Maarja Kangro või või siis erinevate ühiskonnagruppide aktivistid, kes siis oleks sotsiaalmeediaaktivistid näiteks Virginia Wulffi grupp Facebookis, kas on siis selline, hoiab feministide erinevaid lipp kõrgel, et ka nemad on väga selgelt seotud kaasaegse kunstiga, sest et sai alguse väiksest kunstnikke ja, ja ajakirjanike ringist keda just huvitasid kaasaegse kunstiküsimused või kuidas luua nähtavust naisküsimustele tänasel päeval, kuidas Alex aktuaalne, adekvaatne, kõnekas Eestis, et muidu tihtilugu testib, peetakse neid kaasaegse kunsti probleemi küsimusi kuidagi elukaugeteks või kuidagi liiga liiga keerulisteks, kuigi tegelikult nad on, nad on just need meie igapäevateooria nii-öelda. Üks arvamus on, et kaasaegne kunst on kunstisaalis ja me läheme vaatama seda korraks ja siis tuleme sealt välja, et et teie teooriaklubi nagu võtab seda laiemalt. Ma arvan, et teooriaklubi võtab seda väga isiklikult või või ma ei oska öelda, võib-olla Airi Trisberg ei võta nii isiklikult, minu isiklik looming on alati väga isiklik, et ma võtan kultuuri väga isiklikult, mulle väga meeldib seda ka nii-öelda vahendada, aga isiklikust perspektiivist ma arvan, et kultuur ongi väga isiklik asi. See, kuidas mina tajun kultuuri sellise inimesena, nagu ma olen. Et siis selle mõtestamine, jagamine on, on kindlasti nagu suur rõõm ja selline ka väljakutse, mida raadi huvitav teha ja saada vastukaja. Et, et sellepärast olemegi kutsunud erinevad külalised, täna on saatekülalisteks just nimelt häirid insperkas, hiljem on saatejuht ja markaraat, kes on filmitegija olnud kuraator ja ta on töötanud väga palju ja väga lähedalt koos Eesti kaasaegsete tantsijatega Mart Kangro ja Kaja kannuga. Et need lood, mida ma ei kuulnud kunstnikelt, et kuidas nad margaga töötavad, kuivõrd seal on võrdsalasele vastastikune inspireerimine, aga mingil määral vastastikune piinamine, noh, et võib-olla see ei ole ainult kunstivälja mingisugune spetsiifikat, ma arvan, et inimesed on üleüldiselt, kui nad koos töötavad, et nad nad väga tihti tekitraadiks selliseid erinevaid pinged, mis viivad edasi ja ma arvan, et see on nagu üks teemadest, mida tahaks kindlasti rääkida. Tundub muusika inimesena, et kunsti vallas on rohkem sellist avalikku diskussiooni või või suhtlemist, et neid ideid ja ühiskonda siduda omavahel. Et seda just nagu oleks rohkem muusika valdkonnas, on seda kahjuks vähe. Seda diskussiooni kaasaegse muusika ümber. Nojah, ma arvan, et vaat seda probleemi oska lahendada täiesti, et kuidas seda nagu diskussiooni muusika vallas juurde tekitada aga ilmselt, et noh, tegelikult saab ka ka ju tekitada selliseid noh nagu nagu seegi on, et, et noh nii-öelda kunst ja ühiskond või kunsti ja filosoofia, et nendele nagu telgedele me seda, seda saadet nagu üles ehitama, eks ole, neid saateid ja, ja selles mõttes, et loomulikult need on nagu toimetaja isiklikud valikud ehk need teemad, eks, ja toimetajate ütleme siis, kuigi need mõlemad identifitseerivad Rebecca Query ennast nagu feministid ära siis mismoodi nad seda feminismi näevad ja mismoodi nad seda oma nagu igapäevasest tegevusest siis üks rohkem sellise kuraatori ja ja korraldajana nagu kaasaegse kunsti Eesti keskuses ja teine siis sellise nagu vabakutselise teoreetikul nagu rakendavad, et need on, need on võrdlemisi erinevad feminismi. Ma arvan ja ma arvan, et sellisele-sellisele platvormile, kus, kus me võtame nagu mingi nii-öelda ühiskondliku teooria mingisuguse nagu vaata ühiskonnale võtame mingi mingit sorti nagu kultuurilise praktika ikka ja, ja katsume neid nagu käsikäes vaadelda. Et see võiks toimida nii igas valdkonnas sellisena, et et ma ei näe nagu põhjust, miks võiks muusik teha nagu analoogseid saateid, et kus nad vaatavadki nagu muusikat mingisuguse ühiskondliku praktika kontekstis. Niisiis, me alustame täna teooriaklubi. Esimene salvestus on õhtul kell 19 Eesti kaasaegse kunstimuuseumis, mis asub põhja puiestee 35 ja esimene saade on Meie eetris 19. septembril ja sealt edasi kõik kaheksa saadet. Olete oodatud kuulama, olete oodatud koha peale. Täna rääkisid teoria klubist Anders Härm ja Rebeka Põldsam ja saatejuht oli Tiia Teder.