Tere olen Peeter Helme ja räägin täna ühest teosest, mida on žanriliselt mingis mõttes raske määratleda. Ühest küljest on hästi lihtne öelda, et Paul Raudsepa raamat Pulma Pauli pajatused 1924 kuni 1958 on mälestusteraamat, siin ei ole mingit vaidlastki. Teisest küljest on see selline väga isevärki mälestusteraamat või noh, isevärki selles mõttes, et muidugi see räägibki ühe Pärnumaa külamehe noorusaastatest ja lapsepõlvest. Aga see on ka raamat, et Eestist Eesti ajaloost leiab väga palju põnevat materjali, väga isevärki vaateid sellele, milline oli Eesti ajalugu neil aastatel selle 30 aasta jooksul. Ja väga palju selliseid nagu tahtmatult ajaloofilosoofilisi mõlgutusi. Tõsi mida ma sellega öelda tahan, on see, et kas autor väga ei püüa mingit suurt ajalooteadvust või filosoofiat teha, ta on külamees, selle raamatu motoks on laenatud tutt Carl Robert Jakobsonile. Nimelt raamatu moto on, see jalg on ikka õigel teel, mis adra taga kõnnib. Nii et see on siis tõesti ühe, võiks öelda tõelise maamehe jutt. Vaade iseenda elule ja Tori kandis asuvale randivälja külale. Raamat ongi ilmunud siis sarjast randivälja lood kannab numbrit kolm, aga tegelikult on sa selle sarja esimene raamat. Ma tean, et see kõlab veidralt, aga konsulteerisin kysis raamatu koostaja ja väljaandja Mait laasiga kelle suguvõsa ongi sealtkandist pärit. Ja ta ütleski, et, et see kannab küll numbrit kolm, aga see on mõeldud rohkem nii-öelda orientiiriks lugejale tulevad ka üks ja kaks, mis on veidi teistmoodi raamatud. Nii et sellest ei maksa ennast eksitada lasta. Aga see pulmaPaul nagu teda kutsuti tema kodutalu järgi oli siis selline väga iseteadlik mees, kes ei häbene siin raamatusse esitamast arvamusi kõikvõimalike asjade kohta, millega ta elus kokku puutub. Aga selle raamatu minu jaoks tõeline väärtusi lugemisnauding seisnebki selles, et autor ei räägi mitte millestki, mida ta ei oleks ise läbi teinud või mida talle ei oleks neid asju ise läbi teinud, läbi elanud inimesed rääkinud, nii et ta ei hakka targutama teemadel, millest tal õrna aimugi ei ole. See on üks väga suur väärtus, mille vastu tihti autorid eksivad. Ja väga põnevalt räägib ta siis nii sõjaeelsest, Eesti Vabariigist, sõja ajast kui kolhooside loomisest. Läbi on ta siis teinud nii saksa sõjaväe, vene vangilaagri, olnud kolhoosi esimees jõudnud, ühesõnaga teha kõike, mida üks selline ajaloo hammasrataste vahele jäänud eesti meest tol ajal üldse teha sai. Ja kirja on see pandud sellises väga ausas heas keeles, see on tõesti väga hästi toimetatud raamat. Seda on just ka sellepärast nauding lugeda, et see on ilus, aga heas mõttes lihtne keel. Ja see raamat kohe kutsub ennast ka ette lugema. Nii kirjeldab pulma Paul väga lõbusalt seda, kuidas ta sõja ajal olles haavata saanud, viibib siis Tallinnas haiglas ja kuidas külla tulevad siis tolleaegse Eesti kõige kõrgemad daamid, nagu ta ütleb. Tsiteerin. Mulle pistis käe pihku üks keskealine, väga kena ja soliidne daam, kes tutvustas end Tallinna linnapea Terrase abikaasana. Minulgi oli au teatada Paul Raudsepp Tori põrguservalt. Selle peale proua naeratas ja oli ilmselt liigutatud. Lisasin, pakuks prouale istet, aga kuhu, seda me ei tea ja pealegi mõtlevad sõduri eest ülemused neid, aga siin pole. Proua näkku tekkis väike muie ja ta istus naabrimehe voodiservale näoga minu poole. Naabervoodis oli see hiidlane, nüüd vist muigasin, mina kartsin, et proua võib hiidlased nakkuse saada, kui see juhtub köhima või rügastama. Vestlus hakkas kohe laabuma. Pealegi asetas proua minu öökapile paki küpsiseid ja šokolaadi. Ma vaatasin, ega kärakat ole? Ei, seda ma asjale sõdurile ei toodud. Nii et sellises väga siiras ja humoorikas toonis räägib siis nüüdseks meie seast lahkunud 2012. aastal 88 aasta vanuselt surnud Paul Raudsepp enda elust ja seiklustest. Ja kui juba sai öeldud, et selle raamatu üks nauditavamaid aspekte on see, et inimene räägib sellest, mida ta ise läbi elas siis see annabki talle teatav sellise ajaloolise väärtuse ka, et näiteks minu jaoks oli küll väga huvitav lugeda sellest, millise tülgastusega seesama Paul Raudsep Hitleri Saksa masse sakslastest Saksa sõjaväelastest suhtub ja räägib, et see tunne oli vastastikune. Need kohtlesid omakorda eestlasi halvasti, nii et siin ei ole mitte mingit sellist tohutut eesti leegioni vaimustust, mis kohati tundub, on justkui selline prevaleeriv seisukoht antud küsimuses. Nii et väga huvitavaid vaatenurki huvitavatele asjadele pakub pulma Pauli pajatused. Head lugemist.