Eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Olen mitmel korral siinseid kommentaare koostades adunud, et näen taaskord on tegemist pessimistliku või muretsema sõnumiga. Mure väsitab tujutuks, järelikult peaks nähtust tempereerima otsima asemele midagi rõõmsamat. Natukene hirmutas seegi, et järsku satub ohtu vaimne tervis analoogselt ühele Google'i palgal olevale töötajale kelle kohustuseks on filtreerida otsingutega käigus leitud video ja pildimaterjalist välja liigikaaslaste sünnitatud puikam materjal. Loom kangelase jaoks tundus üheksa kuud kestnud töö järel, et temaga on kõik endiselt korras taim koormanud, pööratud jõledusega elukaaslast ning vanemad olid üliuhked poja tööst maailmakuulsas ettevõttes. Ometi aga saatis tööandja tema juurde föderaaltöötaja, kellega vesteldes sai selgeks, et kõik pole siiski korras ja ta vajab teraapiat. Vastikusse. Materjali peitub nähtamatu jõud oli hakanud teda tirima pimeduse poole millest andis märku test, kui isegi nõustaja näidatud süütu pilt isast. Sega hakkas paistma läbi pedofiilia konteksti. Ja kui nüüd see näide siin katki tõdemusega, et keegi peab selle töö ära tegema. Olles ka kergelt mures vaimu närima asunud pessimismi pealetungi pärast, lugesin nädalavahetusel Adam kördise blogi meediumist sõnumist ning mure kadus. Tuleb välja, et pessimism on hetkel peab möödapääsmatu ning probleem. Me ei ole inimeste sees, vaid asub nende keskkonnas. Viimast võib siis võtta umbes nagu ilma, millest sa ei ole otseselt süüdi, kuid oled sunnitud alluma. Adam Ködest toob esile kaks paralleelset teaduslikku universumit. Ühes sisalduvat teadlaste igapäevase tööotsingut maailma toimimisest koos puhuti vapustavate avastustega. Teise täidab teaduse roll avalikkuse arusaamades ja maailmapildi kujunemises. Tihti. Hakkavad need maailmad käsikäes, eriti kui mõni avastus aitab maailmast arusaamisele midagi ära klaarida. Järelikult võib viimast nimetada ka teadusliku progressi narratiiviks aru saamaks, teadvustab helget töödelt, lahendab probleeme ning tuleb vajadusel. Kuid umbes pool sajandit tagasi käivitus uus protsess, kui seesama progressiivne teadvus avastas, et näiteks üks toona menukas putukamürk oli ülejäänud loodusele väga mürgine. Kui tuumaenergia ei tahtnud enam teha ainult elektrit, vaid asus kurikuulsate tuumajaamadega katastroofidega ähvardama inimese elu. Ja kui inimese elamise viisist avastati uudsed ohuallikad. Mida rohkem teada alati, seda rohkem hakkasid ilmnema keerukusega seonduvad uued riskid, millest varem midagi ei teadnud. Ühesõnaga hakkas ärkama usaldamatus teadusliku progressi suhtes. Ja üha valjemalt. Hakati rääkima teadusest enam mitte võtmena tulevikku, vaid tuleviku pantvangis Dajana. Ja ühtlasi hakati muretsema selle üle, mida jätta lastelastele. Kergendust ei lisanud. Ka uue teabepoliitiline ja majanduslik eksport, teerimine ning käiku läksid demagoogia, pooltõdedele toetuvad poliitilised direktiivid ja muu taoline. Kui varem oli poliitiliseks loosungiks optimistlik, parema ja võrdsema maailma loomine siis sealt alates hakati rääkima vähem ohtliku maailma loomisest. Teadvus ja Rõuge hakkasid üha enam paistma jõuna, mis võivad inimese looduse kogu planeedi hävitada. Ja üha enam, kas vestluse toon muutuma suunas, milles. Ootused millegi hea suhtes asendusid ootusega, et midagi halba ei juhtuks. Lisaks oli teaduse edu sünnitanud ühes sünge ja pahandava sõnumi kandja. Tegemist oli maailmasõjajärgse teadusliku progressi ajal. Brikas optimistliku maailmarohkearvuliselt sündinute põlvkond. Rohkearvulisem, rikka ning sõnaka kohort. Peamise osa moodustasid heaolus üles kasvanud ameeriklased kes on need jõudnud vanusesse, kui nad peavad paratamatult kohtuma ära suremise teemaga ja see teeb hellitatud Põlvkonna vägagi pahaseks ning igasuguste ohtude suhtes närviliseks. Viimaste nimekiri on päris pikk ja pidevalt kasvab, sisaldades näiteks rasvu, süsivesikuid, E-aineid, raadiolaineid, keskkonnamürke ja isegi norskamist, mis pidi põhjustama vähki. Suur osa. Sellest ongi nüüd allutatud selle rikkaia kapriis põlvkonnale meelte lahutamisele läbi uute ohtude avastamise, luues illusiooni, et jätkuvaks õnneks pole muud vaja kui neid riskiallikaid vältida. Ehk me elame nüüd riskide teadvustamise ajastut. Nüüd ise, kus asuvad pessimistliku ja ängistunud maailmavaate juured. Viga pole meie peas, vaid selles, mida maailma kohta teada saame. Ja siis kommentaari, aga mitte maailma lõpp.