Te kuulate raadio kohta. Värske Jägala. Tänna kohaliku wind, midagi nädagi näpatud taevasüsteemi runner manna metsa, arson leiva peale. Tartu. Midagi annabki kokku 40. Tere, kallid raadiokuulajad, stardib lõunaprogrammina Ingrid Peek, mul on hea meel teiega veeta siin järgmised kaks tundi ja saate avapalaks kõlas loomulikult hääd atakki. Hitt kooreke, mis on värskelt ka pärjatud Viljandi pärimusmuusika aidas toimunud etno Kulpidel noppis siis Trad Attacki kooreke aasta pärimusliku muusikapalad tiitli ja samas rütmis täna jätkamegi, et räägime väga kultuursetel teemadel. Teises tunnis tuleb külla Joonas Hellerma, Eesti televisiooni saatejuht, kes teeb sellist saadet nagu plekktrumm, kus käsitleb kõikvõimalikke kultuuriteemasid ja on ise ka üks kõva turnik. Nii et võtame sellised mõnusad kultuursed rütmid. Aga esimeses tunnis ongi mul kohe hea meel tervitada tänast päevakangelaste Sandra sillamaa. Tere, Sandra. Algatuseks on muidugi palju-palju õnne. Et äkiga etno Kulpidel tänavu ikka väga korraliku sellise sügiskorje seitsmest auhinnast viis noppisid endale aasta pärimusliku muusikapala, kooreke aasta pärimuslikke heliplaat, aasta pärimuskollektiiv, aasta uustulnuk pärimusmuusikamaastikul ja ka raadio kahe erikull, et said kõik teie omaks. Noh, kuidas siis tähistamine oli, et ikkagi ma loodan tänaseni välja, jah. Tähistamine oli, oli pikk ja korralik, sai see, ütleme siis see suvehooaeg ära saadetud ja üks kulp meie poolt andsime, kinkisime ka edasi. Siis me mõtlesime, et võib-olla natukene ikkagi imelik, et me saame uue tulija tiitli, kui me kõik oleme ju pärimusmuusikas juba nagu kauem pikemalt tegutsenud. Andsime uue tulija kulbi, kinkisime Jaan Pehkule, kes oli esimest korda lõikuspeol. Ahah, jah, no tema on ka tõesti väga. Aga, aga tunne on. No juba, kui ütleme, kui mina vaatasin esimest korda seda hääletust ja me olime nomineeritud neljas kategoorias, siis see oli juba väga hea ja tore tunne ja kuidagi selline. No me oleme väga-väga tänulikud selle teisteks meid nomineeriti ja teiseks tõesti hääletati meie poolt. No see räägib enda eest lihtsalt väga head muusikat, kas tähistused tähistamis, selline nädalalõpp kulges ka sellises pärimuslikus võtmes ja me seal lõikuspeol me olime ja nii mina kui Jalmar tegelikult mängisime ka teisel päeval teest, siis bändidega, Jalmar oli grupiga ja mina olin rodoroga ja umbvarajaste hommikutundideni. Merike paberit mängis seal veel etnorütme ja aitäh ja selline sai korralikult tantsida ja ja tähistada need sisse. Väga lahe, palju õnne teile kuulajatele teadmiseks, et etnokulpidest, auhinnaskaalat või show'd või seda möllu satega järelkuulata raadio kahe kodulehel, kui lähete, võtate lahti, järelkuulamine, sealt leiate saate etnokonservid, et eilses saates siis saab seda kuulata. Türgi. Kas noh, tead, klassikaline küsimus, aga ikkagi küsin, kas selline minu üllatav, kuidas neid teha, alustasite ju alles sel aastal Trad Attackiga, ehkki ta ise kõik vanad tegijad, nii sina kui Jalmar Vabarna ja Tõnu, tubli, eks, aga noh, uue bändiga tulite Bach Tallinn Music Weekil välja ja kohe. See tõesti see on olnd. See on olnud suur üllatus ja positiivne üllatus ja me poleks tõesti alguses unistada osanudki, kui me andsime esimese loo koorekese välja. Et see saab esiteks nii populaarsed, eks, ja meil tuleb kuidagi nii lühikese ajaga nii palju fänne ja kutsutakse esinema. Et kui ma ka Viljandi folgil pakkusin välja selle bändi, siis näiteks nime. Ja, ja teiseks meil ei olnud ka lugusid, onju, aga ma olin päris kindel, et noh, ma tean, et Jalmar ja Tõnu on väga mõnus koos mängida. Et midagi sealt ikka tuleb, meil endal vähemalt on lõbus ja tundub, et see, et meil endal on väga hea ja tore koos mängida, et see järelikult nagu peegeldub ka publikuni ja ja see ootamatu nüüd tõesti üheksakuine edu siis sündis veel natukene nagu arusaamatu. Aga räägi natuke, kuidas ta tekkis, kuidas teil see üldse selline omavaheline sümbioos tekkis, bändiks, vormus ja kust te selle nime võtsite? Need on põnevad lood või ma, ma ei tea, kas ma üldse olen neid rääkinud kuskil, et tegelikult eelmine suvi siis suve lõpus, Me Jalmari ka rääkisime, et võiks teha mingi siukse bändi, sihuke folgi küttebänd ja Jalmar oli nõus, läks paar kuud aega, ma rääkisime Tõnuga, Tõnu oli ka väga nõus, ikka läks paar kuud aega, mida me midagi ei teinud ja siis oli juba november käes ja tuli see Tallinn Music Weeki, siis taat taotluse tähtaeg, et sai ankeedi esitada ja siis mõtlesime, et davai, teeme ära kaks lugu ja siis vaatame, et kui saame sinna, siis teeme paar lugu juurde ja täitsime ankeedi ära ja siis ei olnud ka bändile nime. Küll me mõtlesime, et paneme Sanders hiljemalt Riio või rändvõi kuidagi, aga kuidagi sisetunne ei olnud päris see ja, ja oli nii, et oli detsembrikuu, vist oli köha ja ma ärkasin hommikul kell neli üles ja siis mõtlesin, et issand, et see on nagu sihuke tead nagu südameatakk või midagi, nagu sihuke tohutu piin oli, ma ei saanud magada ja ma ei tea, kust see tuli, sealt tuli igastahes hommikuks oo jube hea bändi nimi. Keldrisse tahad, traat on lihtsalt sellest, et see on lühend eksi siis traditsionaalset või, või trational, et seda väljendit päris palju tegelikult pärimusmuusikamaailmas kasutatakse, et traad, lugu ja traatbändi asjadest. Mulle eriti meeldib see, et saada, et äkki on olemas ka masterplaan mängida igas maailma riigis. FM kihvt, see on. Tore, et on visioon ja selline suur suur siht silme ees, et noh, mitu riikidel tänaseks mängitud. Meil on praeguseks mängitud kaks Eesti ja Läti, aga tegelikult see idee jällegi sündis sellest, et kui me otsustasime, et mängime kolmekesi koos, et kuidagi väga ühe mõttemaailmaga inimesed ja meil on muidu ka väga tore kvaliteetaega koos veeta. Et siis mõtlesime, et see bänd võibki olla ju see peab olema nagu meie põhitöö, kuna meil kõigil on veel teisigi, et las olla niisugune lihtsalt väga fänn ja ja võiks ju meile väga meeldib reisida kõigile, et võiks ju siukse võtta eesmärgi, et lähme käime igas riigis ja nüüd on sellest saanud tõesti meie masterplaan. Ja no tõesti, me oleme teinud ära, eks ju, nüüd Eesti ja suvel siis olime dispositiivselt. Edasi see kahe nädala pärast me lähme Hispaaniasse Womexile, mis on siis suur maailma muusikamess, meil küll otseselt seal kontserti ei ole. Me mängime seal Eesti boksis Eesti pärimusmuusika keskuse eel, siis on oma sihuke stand ja seal oleme kindlasti ja, ja selline ütleme küsimärgiga või pool küsimärgiga on, suvel on Horvaatia üks festival ja no siin on veel vaikselt tekkimas. Nii põnev, et no väga hea tellikad, noh, annab, annab käia ja väiksed riik ei, ilmselt tekib juurde. Aga see on nagu tore ka, eksju, et saab ühendada töö juba selle nagu tõesti elu elamisega, mitte see, et teen tööd pärast nüüd naudime elu aga tegelikult, et samamoodi ma olen kunagi käinud Roodoroga näiteks Mehhikos, et kui juba nii kauge reis oli, siis me läksime nädal aega varem ja olime seal, sõitsime ringi ja et tegelikult muusiku tööl on väga-väga mõnus, saab selle reisimisühendada. Teil tundub olevat bändis hästi mõnusa energiat, heline energias sünergia ja nagu vägev, pritsib sealt lavalt välja, et kas te olete ammu sõbrad. Ja, ja no mina tean näiteks Tõnud no ikka üle 10 aasta paablit Me oleme koos teinud seitse aastat seitse-kaheksa aastat juba, et aga me kõik ju õppisime Viljandis. Ja Jalmarit ma tean ka sellest ajast, kui ta tuli Viljandisse esimesele kursusele, et tõesti, võib-olla ka varsti juba 10 aastat juba teised. Ja me oleme ikka me oleme ju kokku sattunud jälle laval, et me pole varem selles koosluses bändi teinud, aga niigi Tõnu Jalmar on omavahel koos mänginud ja, ja mina Jalmariga ja ja noh, Tõnuga muidugi. Nii lähen ma igatahes soovin Trad Attacki edu. Jube äge, kui ta saaks oma masterplaani noh, päriselt ka realiseerida, et tõesti ongi kontserdid kõikides maailma riikides. Aga räägime natuke lähemalt sinust, sa lähed torupillimängija, et seda tänapäeval noh, mõnes mõttes see ikkagi ongi eksootika juba, ehkki ju vana pill, eks ju, ammusest ajast räägin natuke sellest, et kuidas sa jõudsid toru, pilini, torupilli, nii ma jõudsin siis, kui ma olin 13. Tegelikult veel enne seda pani mu ema mind plokkflööti õppima, kui ma olin seitsmeaastane ja mulle üldse ei meeldinud see. Ja ma käisin sügava vastu tahtmist, käisin seal tunnis, aga, aga kuna see minu mul õpetaja oli eraõpetaja ja kuna mu ema töötas skulptuuri koolis, mis on siis praegu, eks ju akadeemia Viljandis siis seal oli niisamuti tore käia, kuulata neid muusikuid mängimas rõivast esimene kursus, näiteks Ando Kiviberg, Margus Põldsepp, eks ju, kes seal kõik sellised noored alustasid oma muusikukarjääri alles. Ja siis mul oli nii tore seal, et olid näitlejad ja butafooriat, ma käin seal, olin vahepeal keegi joonistas, olin seal natuke modelliks ja kõik see muu oli palju odavam kui see pillimäng. Aga siis, kui ma olin 13, siis ma nägin Viljandi folgil, nägin ühte torupillimängijat ja armusin temasse ära. Siuke teismelise armastus ja armusin ära torupill ja ja otsustasin, et sügisel ma võtan torupilli kätte ja, ja sellest ajast saadik mulle kuidagi hakkas muusika meeldima, mulle meeldis harjutada pilli ja see toru pidi jäi külge ja ma ei tea, kui oleks viiulimängija on, siis mängis viiulit. Aga kuidas see torupilli harjutamisega on, et kus sa seda harjutad? No ma harjutasin, eks ju, varasemalt ikka kodus vanematega ja vend ja õde elasid seal ja mu vend täiesti muidugi vihkas seda, et keegi hakkab hommikul kell kaheksa mängima torupilli, sest ma tavaliselt ärkasin ennem ülesse kui teised, sõin ära, tegin kõik hommikuse põhimõtteliselt ära, kui teised ärkasid, siis hakkasin mängima, aga no see kõla nagu esimese asjana hommikul. Noh, võib-olla ei ole päris see minust vad. Aga muidu ma harjutan praegu ka päeval kodus, et siis naabrid kuulevad, kas sa elad eramajas või korteris, ma elan korteris ja puumajas kalamajas. Ja, ja nad tõesti nad kuulevad, kui ma, kui ma mängin, aga siiamaani on väga-väga toredad olnud ja ma ikkagi üritan, nagu mitte kell seitse hommikul mängida ja öösel ka mitte. Selt valdajad, instrument, et kui see kolmeteistaastaselt alustasid, siis perekonnale kindlasti sellised selle kindlasti jube tubli, aga, ja see oli kindlasti jube jah. Aga praegu kõlab see hästi, et äkki mängib meile torupilli, sul on kaasas täna pil, räägi natuke sellest pillist lähemalt ka. Torupill kohe masin, kummutan ühe fakti, et see pill ei ole tulnud Šotimaalt, eks ju. Paljud arvavad, et torupilli on ainult šoti pill tegelikult peaaegu igal maal on oma torupill, kus siis mängitakse rohkem, kus vähem. Ja Eestis on seda mängitud ju väga-väga kaua aega tagasi ja torupilli oli üks populaarsemaid pille ja ju öeldi, et näiteks pulmad lükati ära sellepärast või lükati edasi selle peale, et torupillimäng ikkagi saaks tulla pulma mängima. Ja ainuke asi tseri, meeste pill ja naised üldse vanasti ei tohtinud, eks ju pilli mängida. Aga mis praegu on olukord Eestis tegelikult mängivad naised, mängivad noored naised ja see on kuidagi traditsioon on uuesti elama hakanud, kuigi vahepeal ta nagu hääbus mis on ju väga tore on ja ja Eesti torupilli, mis ta erinevus Nendel torupillidel väike erinevus on, on tegelikult palju vaiksem, kui näiteks šoti torupill šoti torupillimängijad kannavad ise kõrvatroppe, nad oma kõrvu ära ei rikuks täielikult. Ja meie pill on siis, see on tehtud vasikanahast, vanasti tehti küll hülgemaost, võib olla, osad peavad seda fakti, aga tänapäeval tehakse see nahk on palju vastupidavam. Ja mis veel, mis veel, aga ma lugesin kunagi Eestis on ka tehtud koeranahast ja see oli väga üllatav fakt minu jaoks, et ja siis seal oli veel jutt juures, et see pill nagu mängis seda paremini ta kõlas, mida valjemini see koer karjus, kui tal nahka maha tõugata. Enam ei tööta need inimesed, ärge kartke, mu koerte pärast ei pea kartma torupilli mängijaid, et neid torupillilugusid ka on ju absoluutselt igasuguseid, et ennem kui ma ka siia stuudiosse tulin, siis kohe kuulsin ühte, mis on siis selline, et džentelmen on see, kes oskab torupilli mängida, ka seda kunagi ei tee. Räägi veel torupillilugusid, veel, tore, see oli ka tore lugu, kuidas torupilli sünnilugu, vaata mis sa rääkisid enne aa, et kuidas šotlased said torupilli või, ja väidetavalt niimoodi iirlased tahtsid šotlaste kulul nalja teha, mõtlesid välja sellise pilli, andsid neile, aga šotlased võtsid tõe pähe, hakkasin mängima. Ja tegelikult ma ütlen ma just aasta tagasi lugesin artikleid torupilli kohta ja armusin uuesti ära torupilli sisse ja seal oli veel igast lugusid, näiteks kui torupillimängija kõrtsis mängis, siis ta mängis tavaliselt väga pikalt niimoodi. Ta mängis oma saapad läbi, sest torupillimängijatel on see harjumused, Nad löövad jalga niimoodi kaasa. Ja, ja siis mängis saapad läbi ja siis tantsijad tantsid seni, kuni veel viimane paar oli seal ja seega suri tantsupõrandal. Õudsad lood käivad praegu, kui ma nagu kuulan ennast siin kõrvalt, et tubli on ju tegelikult peetud ka paganikuks pilliks, et jaa, aga samas seda mängiti nii pidudel, vanasti pulmades, et igal pool, et kas sa käid vahest metsas mängimas, metsa, tead ma tõesti, kui ma alustasin, siis suveti kui näiteks pärimusmuusikalaagrid, siis ma olen küll metsas olen küll mänginud. Aga mängi meile praegu, mis sa mängid ka? Mängin ühe Eestis oli üks niisugune torupillimängija, keda kutsuti torupillikuningaks, ehk siis torupilli juss ja tema oli tõesti üks kõige vingemaid torupilli mängijaid ja ja tema üks lugu, vabariigipolka. Lahe nii kihvt on vaadata ka seda pilli, see on tõesti näeb ikka väga kihvt ja sürr välja. Kas torupillimängijatel on mingi selline oma ühendus, mingi rahvusvaheline torupillimängijate liit, et kus on, ma ei tea, suured festivalid, kõik saavad kokku üle kogu maailma ja siis on käibeks tohutu torupilli mängida. Tõesti, mina sellisel festivalil käisin just augustis on Šotimaal, Glasgow's on National päkk paid tsenter ehk siis torupillikeskus ja seal saab muidugi õppida šoti torupilli ja seal oli ikka samal ajal festival oli, olid siis maailmameistrivõistlused torupillimängus ja see oli päris hull tegelikult, sest kahe päevaga minul oli küll juba nagu kõrvadel oli valus, sest seal on enamus, eks ju. Torupilli mängijaid on esiteks šoti torupilliga ja siis neil on suured orkestrid, kus neil on näiteks 20 torupillimängijad ja lisaks veel 10 trummarit juures ja nad iga hommik hakkasid hotelli akna taga umbes kell üheksa harjutama. See oli küll ootab, aga no tegelikult oli seda ju kõik väga tore näha, et neil on seal omad traditsioonid, kuidas nad selle bändiga marsivad seal ja kuidas trummarid seal vehivad nipulked. Et selline festival on olemas ja ma arvan, et see on üks suurimaid torupillifestival, et eksin. On ka muudel festivalidel ju tehtud. Niisugune eri näiteks torupilliaastat Viljandis oli aastatel 2007 või võis olla torupilli nagu muud puhkpillide. Ja seda jääd ikka iga, igal igal maal on mõni mõni torupillimängija, kellega siis sa juhtud kokku festivalile, et seal on alati väga põnev, et on natuke sihuke äratundmine, et isegi kui me üksteise pille ju ei oska mängida, aga alati niisugune torupillimängija kas, kas see ei ole siis nii, et võtad ükskõik millise torupilli, mängid, ei ole üldse, mina näiteks ei saa šoti torupillist häält kätte. Ma lihtsalt ei ole füüsiliselt nii tugev ja suur, et saaks sealt kätte, et nad puhuvad oma selle koti täis ja siis tegelikult löövad käega sinna pihta, et see keel hakkaks seal siis vibreerima, onju. Et seda ma olen proovinud, aga ei tule. Aga milliseid torupille veel oled sa näinud mingit eriti ebatavalisi torupille, noh, kasvõi tõesti hülgemaost ja igasugused Itaalias. Me käisime ka, üks torupillifestival oli siis seal on tehtud niimoodi kitsest, aga see on väga suhteliselt robustne, mõtled lihtsalt selle kitse, eks ju, teinud seest tühjaks ja siis ümber pööranud ja nad mängivad, ei ole rohkem kuidagi töödeldud puhastatud, nii et lisaks sellele, et ta näeb välja selline lihtsalt nagu Nahkus, nagu ripub, natukene jalatükke, jalad on ka jalgade otsa pannakse need torud, onju ja siis siis ta veel haiseb ka. See oli küll sihuke natuke ekstreemne. Aga muidu on väga sarnane torupill on meie omale, on tegelikult rootsi torupill. Ja Lätis on ka mingi versioon, et nad on jah, ühte Iirimaal ma nägin näiteks ühelgi lõigummist kott ja siis ta mängis nimedega, see paisus nagu õhupall, eks ju, pidi loo ära lõpetama laskma tagasi väikseks nagu selle koti, et neid erinevaid versioone ikka on. Ja isegi meie torupillimeister Ants Taul tema poeg Andrus Taul, Deb torupille aga on teinud ja siukse kus on see siis torupill on kaunistatud näiteks kähriku nahaga veinid. Sa saad, kui on mingi tüütu naaber või mingi tige inimene teda ähvardada, vaid ma teen su koerast torupillid? Jah, praegu niimoodi, ütlesin äkki mu naabri koer ja võib-olla nemad hoopis ähvardavad silmadeta hommikul liiga vara harjutada ka lisaks torupillile sa mängid veel mitmeid Pille Soprano saksofoni, parmupilli kõikvõimalikke vilesid, et kuidas sinu päev välja näeb, ärkad hommikul üles, teeb tassi kohvi ja hakkad puhuma, siis mõnda nendest. Ja tõesti see oleneb nagu periooditi jälle näiteks eelmine aasta ma tegin nii, et 100 päeva järjest harjutasin tundi päevas pilli ja see tõesti oligi nii, et ma võtsin hommikukohvi ja hakkasin mängima, kuulasin vanu, näiteks salvestisi või õppisin mingeid uusi lugusid ja ja ega ju nende pillide puhul on samamoodi, et sa pead hoidma ennast ikkagi füüsiliselt vormis ja noh, nagu pianistid mängivad mitu tundi päevas, et et see, et nüüd torupilli nagu väiksem või need on primitiivsemad pillid ei tähenda seda, et ma nagu ei peaks harjutama, onju, et seda tehnikat ju tuleb ikka ikkagi hoida. Mingil mingil teatud levelid on ja kui sa juba teed nii palju mängida erinevates bändides, et sa ei saa lasta oma taset olla kas sul on mingi ka, ütleme nii, et käib kuidagi voolude, need vahepeal tonnoo parmupill on hästi südamelähedane ja seda siis on, niiet ah, tüdinen, mängin torupilli, siis mängib midagi muud. Ja ma jah, on küll ja praegu ongi, kuidagi on, tegelikult. Pigem on tulnud parmupill praegu niisugune ma just siin vaatan YouTube'ist erinevaid videosid, õpin uusi uusi mänguvõtteid, et vaata, niuke õnn, tegelikult ma praegu mõtlen, et ma saan niimoodi vahetada, eks ju, kui ma tüdinen ühest pillist parmupill on ka väga äge, sellega saab teha sellist traditsioonilist, eks ju, muusikat, pärimusmuusikat, kõikvõimalikke selle modifikatsioone, aga saab teha ka sellist ägedat, mina olen näinud, ma ei mäleta, mis selle tüübi nimi oli, kes tegid räänsi, parmupilli, transi ja meisterjaan ka mina asja ja ma proovisin ka teha neid siukseid, rütmika, asju, mida saab ja see on ka tegelikult väga suurte võimalustega pill ja aga mängi parmupilli ka. Ma siis teen viimane asi, mis ma vaatasin tegelikult ühte, kas ta oli näiteks vietnami parmupillimängija, Parun pile on jälle niisugune film, mis on ju igal maal olemas on ja, ja need on väga erinevad, et meil on näiteks metallist, aga neid on küll uus, neid on puus, neid on tõesti väga erinevaid. Ja siis ma vaatasin ühte videot mulle üldse ei tulnud see tegelikult välja, tuli mingi muu asi kindlasti seda on ka tehtud, et aga jah, ma siin mängin. Lae, mis see oli? Tead, see oli lihtsalt üks rütme, mille vahepeal mängid, eks ju, ei viitsi ainult lugusid mängida, sised jämmida kodus ja siis ma harjutan seda tehnikat, selleks tehniline võte, kuidas mängida, palju neid erinevaid tehnikaid on tavainimese jaoks lihtsalt pill, soosemad ja väga-väga palju erinevaid, et kuidas sa mängid, kuidas sa hoiad, kuidas noote tekitad, et samamoodi on sellega võimalik mängida heliredelit nagu klaverile, nüüd? Selleks võib alati tulla minu juurde tundima, õpetad, tänan väga ja mina tulen. Mina olen üritanud õppida parmupilli iga kord, mul lõpeb see väga valuliselt. Minule mitte muffigi välja ei tee ja see on küll, et alguses hakkad, tõmbad oma huult katkija kontserditel ka juhtub seda, nii et, aga see paraneb kiiresti ära, see on ainult väike valu ja selle rõõmu kõrval. Hea küll, ma tulen. Nii mis pillistme veel võiks rääkida, räägi, saksofonist, ka saksofonist, see tuli minu ellu, nii et oli koolis vaja õppida mingit grammatilist instrumenti kõrvale ja siis ma mõtlesin, et oleks tore saksofoni õppida ja tegelikult ma rohkem seda isegi õppisin Stockholmis olles, et ma vahepeal õppisin seal Stockholmi kuninglikus muusikaakadeemias ja seal mind kusjuures ei võetud vastu esimene astud torupilliga, vaid teine aasta, kui ma proovisin uuesti, sain hoopis saksofoni ka sisse, et siis ma õppisin seal kolm aastat, aga miks torupilliga ei veetud? Esiteks neil vist ei olnud nagu ka torupilliõpetajad seal, aga nad vist ei pidanud ka torupilli päris nagu selle, ütleme taseme nii kõrge taseme pilliks, et ma tean, et üks torupillimängija oli viis aastat proovinud sinna sisse saada, aga teda ei olnud võetud. Nii et pole siiamaani saanud. Jah, jah, ma ei tea, kui on keegi, siis on jälle selline, et see on nagu lisapill seal kõrval on ju, aga mitte põhipiline, mitte. Saksofon on ju hästi sellise romantilise imago kabilled oo et kui keegi mängib saksofoni, õigel, see on selline sulnis ja ilus ja kohe hästi romantiline, et mis sinult selle pilliga seostub? Minul on, tead, pigem seostub viiul sellepärast et Rootsis, mis ma tegin, et on ju see pärimusmuusika õppimine käib seal kuulmise järgi ja hästi palju imiteerimine ja sellel vana stiili õppimist ja seal on olnud ju tohutu viiulitraditsioon ja mina õppisingi neid viiulil lugusid ehk siis kuidas võimalikult hästi jäljendada seda poogna liikumist ja neid asju pigem selline jah, tõesti läbi pärimused viiuli, viiuli imiteerimine on kõige-kõige rohkem, minul nagu assotsieerub sakslast mõniga. Kuulame vahepeal tavalist lindimuusikat, et sa oled valinud välja Vaiko Epliku ühe laululauludest ja muust, et tahad selle loo kohta midagi öelda, aga. Ma kuulsin seda lugu suve lõpus, sest mul ei olnud varem aega kuulata neid plaate. Ma väga vabandan. Aga ma jõudsin ikka nende uute plaatideni ja, ja see lugu lihtsalt kuidagi niimoodi kõnetas mind pärast seda suve, mis olid tohutult tormiline ja tohutult töine ja ja palju kontserte, mis toredad, aga see ikka kontserdi andmine emotsionaalset ju võtab ka läbi ja, ja see lugu kuidagi võttis jube hästi, mingi siukse suve lõpuperioodi minu jaoks kokku. See oli Vaiko Epliku lauludest ja muust nime lugu, mille valis Sandra sillamaa, kes on mul täna külas, Sandra teate siis ansamblites paabel, root, Oro ja loomulikult hääd atakk, mis etno kulbil noolis riisus koore noolis kõik hulbid, et Sandra, kuidas sul tavalise leemekulbi liigutamisega lähevad, etnokulbid on nüüd käes, et kuidas selline tavaline kulbitamine käib, et oled sa kokkaja, meeldib sulle süüa teha, tegeledes üldse selliste naiselike koduste teemadega ka? Tegelen, tegelen, ma olen viimased poolteist aastat nüüd remonti kodus. Võib-olla jah, veel kööki pole ja nagunii palju jõudnud, sellepärast et köök sai valmis alles kaks nädalat tagasi ja aga ma tegin oma esimese koogi seal juba ja selleks ei moosikooki. Ehk siis mulle tegelikult meeldib kodus teha, süüa rohkem kui käia väljas söömas, aga lihtsalt paratamatult vahepeal see elustiil on nii kiire, et ei jõua teha, on jaa jaa. Aga mulle väga-väga muidu mõeldud asi, kuidas moosikook väljana moosiga jälle Mosvial just mured haigel ja siis koos peal ja siis natuke seda puruga peale. Väga lihtne, mis sa veel, kokad veel teen, mulle väga võiks, viimase aja lemmik on kinoa, mida ma söön. See on tõesti super supertoit jälle ja ja siin mulle meeldib väga katsetada, seda ma pean tunnistama, mulle meeldib teha igasuguseid eksperimente, näiteks, et sadam päeva teha joogat või ma ei tea, sadam päeva toituda, ainult ajur veeda moodi, seda ma tegin vahepeal, mis oli ka väga tore, et ja nii ma nagu katsetan erinevaid asju, siis seal vahepeal näiteks mõtlen, et sööks vähem liha siis peab ju leidma alternatiivseid viise nagu, mida teha kodus süüa, nii et, aga see käib 100 päeva kaupa ja tead, see 100 päeva tulisen, tore minu arust tegelikult ettevõtmine, et võib ju alati ka teha 10 päeva, 20 päeva, ükskõik kui pikalt, aga see tõesti tuli sellest, et ma käisin ühe joogaguru juures, kes andis mulle harjutused ja mu üks tuttav ütles, et neil on niisugune kirjutamata reegel, et tuleks teha 100 päeva järjest praktiseerida ja kui sa jätad ühe päeva vahele, siis hakkad nullist. Ja siis lihtsalt põhimõtteliselt pärast ma mõtlesin, et huvitav, huvitav, et kuidas see nüüd aitab ja ära see on ju üle kolme kuu, siis on ju iga päev pool tundi joogat ja see superkogemus lihtsalt et midagi teha igapäevaselt keskendud, eks ju millelegi. Et kuigi mul oli hästi kiire, mul oli just Stockholmis lõpetamise kooli lõpetamisperiood, seal kontserdid ja egas kirjatööd, et siis sa leiad selle pool tundi päevas ja sa tegelikult tead, et sa pead selle ära tegema, kui sa oled võtnud selle kohustuse, sa pead ära tegema ja sul ei ole mõtet nagu selle poole tunni jooksul muudele asjadele keskendudki sellele. Ja samas sihuke teine tunne, et sa teed seda näiteks hommikul ära, et sul on juba nagu päev korda läinud midagi ära teinud, nii et ükskõik mis, avage teed juba on nagu hästi, et see tegelikult mõjub tohutult kuidagi rahustavalt ja ma ei tea midagi, ta stabiliseerib, nii et ma soovitan kõigile, mis sinu ellu veel peale muusika mahub, et on sul äkki mingid põnevad hobid, millest me tegelikult ei tea, kood, heegeldad, sõidad rattaga. Vot Vaigo ja heegelda tõesti, aga mulle meeldib väga sporti teha, mulle meeldib jooksmas käia ja mulle meeldib suusatada talvel. Ja mis ma veel, no praegu ma olen poolteist vastad tõesti nautinud oma kodus remonti, mis sest ma ostsin korteri, kuigi see oli täiesti korras korter, ma mõtlesin, et ma lõhun selle kipseina maha, et võtan palgi välja sealt ja see lõppes sellega, et me mul käis külas 30 sõpra muusikutest enamus, kes aitasid siis seda uuesti üles ehitada, noh täitsa niimoodi nullis, et me pidime nagu seinad ka uuesti ehitama ja siis tänu sellele olen kokku puutunud kogu selle ökoehitusega, et seal pilliroomatid ja savikrohv teen ise ja, ja sellised asjad, et see on kuidagi mingi uus asi on tulnud minu ellu nagu läbi selle. Aga on lahe, naudid ja väga lahe on, sest muusiku elu on ju siuke, et tore on Teie nagu laval ja mängida, aga seda harjutada pilli, aga sul ei ole seda käegakatsutavat asja, see on ju, et siis on ju tore, teinekord ehitadki seina valmis, tunned, kuidas sa midagi ära tegid. Et et tihti näiteks ongi pilli harjutamisega, on see, et sõida harjutada kaks nädalat, kolm nädalatest, siis sa tunned üksed, ahah, nüüd ma olen natuke nagu sammu läinud edasi, aga see võtab tohutult aega, onju ja et selles mõttes on vahepeal tore teha siukseid, tavalisi asju. Sa oled õppinud igal pool mujal maailmas ka, et nagu sa mainisid Rootsis, eks ju, pisid ist Rootsi kuninglikus muusikaakadeemias ja päris pikalt ja nagu ma aru saan, Taanis käinud ühe semestri, eks, aga mis mind eriti huvitab, on see, et sa veetsid kaks kuud elevandiluurannikul. Õppisid Lääne-Aafrika muusikat ja eriti tantsu, et räägi natuke sellest koolist ka. Kui ma sinna otsustasin minna, siis ma teadsin, et see on akadeemia. Ja ma sain sinna tänu sellele, et me tegime ühte projekti Norras, kus oli siis kolm elevandiluurannikumuusikat, kes õppisid seal koolis ja siis mõtlesin, et issand, kui tore, et kui niisugune võimalus, et nad ütlesid, et noh, muidugi tule muidugi tuleonju ja ma ostsingi pileti ja läksingi sinna. Ja noh, see oli üks hullu Tallinna kogemus, sellepärast et esiteks ma ei uurinud seda tausta, kui ma läksin ja seal oli just lõppenud kodusõda ja see oli tohutu korruptsioon, möllas seal ja seal üksi liigelda valgel naisel tegelikult peaaegu nagu lubatudki, onju. Aga see kool, see oli niimoodi, et seal enamus tegelikult õpilasi olid orvud ja nad elasid kõik seal koos ja hommikul kell üheksa ärgati üles, ühisäratus oli, keegi seal karjus ja siis hakati tantsima kuni kella üheni ja pärast seda oli siis minul oli alati oli Ühe siis õpilasega oli eratund, kes lõpetas kaks, kaks tundi mingit siis teatud piirkonna tantsu. Ja muidugi see oli väga naljakas alati siis kui see pärastlõunal on minu tund hakkas siis seal kohalik rahvas või külarahvas seal selles piirkonnas linna piirkonnas tulid vaatama ja no muidugi ei suutnud naeru pidada isegi veel selle kahe kuu lõpus, no ei suuda mina niimoodi liikuda nagu nemad, et tantsib ja, ja, ja, ja, ja siis. Ma mõtlesin, et ma olen natuke nagu nahka nagu tumedam ka, et küll ma võin seal üksi jalutada ja siis iga kord, kui ma jalutasin hommikul kooli, siis ma sain vähemalt kaks, kolm abieluettepanekut, et neil on tegelikult millest see tuleb, on see, et nad tahavad ja sealt ära saada, siin on tööpuudus, on ju tohutu korruptsioon, et et siis nad nägid nagu minus nähti nagu seda võimalust või selle objekti. Aga räägi natuke veel sealsest elust, et kuidas te elasite kuskohast, kas te magasite kõik ühes sellises ühiselamu toas, mida sõite? Mina elasin tegelikult natuke eemal koolist ühe Nigeeria mehe juures, kes rentis mulle, dub, samal ajal saatis kirja, et mulle vaja pangaväljavõte Oleja saadame e-raha. Et tema rentis mulle ühte siis luba, sest need koolitingimused, need olid ikka väga hullud, need olid seal, magasid seal betoonpõrandate peal ja, ja pesti niimoodi, et sulle anti lihtsalt ämbritäis, nagu seda külma vett on ja millega mina muidugi harjusin ära, sest see oli nii palav lihtsalt. Ja siis sa lähtsuse plangu taha ja pesid ennast. Ja, ja mida me sõime oli nii et alguses ma kõndisin omasel pudeliveega seal ringi, sest ei tohiks juua tegelikult seda kraanivett, mis tuleb lõbus, ma hakkasin tegelikult ka seda jooma ja ei olnud nagu häda midagi. Sõime seal põhiliselt riisi ja kala, mina sõin kala, seal söödi liha ka, aga seal oli niimoodi näiteks lihakaste tehtud, et absoluutselt kõik tükid siis sellest lehmast olid nagu sinna sisse pandud ja ja kuidagi ma ei suutnud lihtsalt. Ja teiseks, see liha oli ülikuum ja nad sõid seal kätega kõik ja ma ei, ma ei suuda, tõesti, mul oli nagu näpu otseselt kõrvetasid ära. Aga see oli nagu niisugune põhitoit, pluss siis muidugi kõik need puuviljadele mangod ei pane ainet, mis oli nagu super super head, et ja see iganes on juhtunud nii palju see ammu enne 2000 2007. Ma käisin, aga esimene õhtu ma mäletan, oli see, et me istusime seal kooliaias ja äkki see läheb niimoodi äkki nagu sekundiga pimedaks, lihtsalt läks pimedaks, siis vaatasin ümber enda ja kõik see helendas nagu maa seal siis tuli välja, et need on nagu, nagu meil on nüüd jaaniussidest. Aga neil on nagu igaõhtuid seal täis niimoodi toodud lummav vaatepilt. Et selline see elu seal oli, et väga palju, tohutult palju vaesust, et me teame siin, et on, see oleks ju vaesed inimesed, aga nagu näha seda kohapeal, et seal tegelikult kasvatasin kaks kuud ühte väikest tüdrukut, kas kolme aastane, kes siis kogu aeg käis minuga igal pool ringi, me väga palju suhenduses seal oli, tegelikult ütleme verbaalselt, sest seal räägiti prantsuskeelt ja vaat seda ma ka ei olnud ennem õppinud on ja kehtile oma sõnaraamatuga seal ringi ja sain niimoodi asjad aetud, aga see tüdruk ja Ta kuidagi kassast seal minu kokku, sest tal olid hästi toredad vanemad, kes iga hommikul kuuseke tööle, lihtsalt, et seal on ka palju siukseid, kes lihtsalt loodeldavad ja ei tee ka midagi, onju, ja ja suitsetavad seal palju kanepit ja ka tarbivad alkoholi, aga vaat need olid nii toredad vanemad, et läksid tööle, siis ma hea meelega hoidsin nagu päeval seda last on ju, kui tavalistel lapsed kasvavad ise sellised kõnnivad ringi, tantsud said selgeks, tantsud sain selgeks isegi korraldati viimane sihuke viimasel õhtul selline tantsuetenduse, kus siis mina olin ka seal peaosas. Väga naljakas, ma ei tea, kas mul video alles sellest seda tahaks küll näha, võiks teha ühe sellise, miks etenduse, kus sa nii-öelda teed Eesti võtmes seda aafrika mussi ja tantsu. Aga mängi veel meile midagi, mis sa veel mänginud, äkki mingit toredat vilepilli ja võib-olla, mis on veel selline? Põnev kuulajale võib olla pikk file ehk ülemeli vile, kus siis sina rääkisin, et ei ole ühtegi auku siin peale, aga ikkagi saab mängida erinevaid noote lihtsalt ja torule, jah, pikk toru on ja see väidetavalt vanasti olnud ka Eestis, aga seda tehti Kased ohust, mis tähendab, et siis ta oli ainult suvel eksida, kuivas ära sügisel. Et aga mul on siin üks plastikust, sest Need on neid mängitakse Est palju Norras ja eesti muusikud mingit nägides tegid järgi lihtsalt, et aga see on üks väga, väga tore pill. Mida ma arvan, et igaüks on võimeline ära õppima, tehti? Väga lahe, väga lahe. Mõtle ühest väiksest torukesest nii palju muusikat, et mis on sinu unistused, millest sa unistad eriti just loominguliselt, et kui sa mõtled enda, ma ei tea, kui palju sa mõtled enda tuleviku peale u mina viie aasta pärast, mõnekümne aasta pärast viiekümbiselt tahaks olla seal ja teha seda või teist. On sul selliseid tulevikuvisioonid, plaanid, unistused, kellega tahaks koostööd teha, millist muusikat veel, mis Pille veel õppinud, nii palju. Hea oh Ma olen praegu, ma pean ütlema, et ma olen tohutult tänulik ja tohutult rahul sellega, kus ma praegu olen ja ma ei oleks seda mitte kuidagi saanud teha, kui mul oleks tegelikult nii toredat perekonda, vanemaid, kes on mind toetanud, kes on aidanud osta mune, pillid tegelikult on ju. Ja ma ei oska öelda, nii ootamatult on kõik nagu tunned ja kõik on kogu aeg nii hästi läinud. Mis on väga tore, et et ka see, et tõesti aasta tagasi näiteks ei olnud ideed, et teha uus bänd või et käima lükata nagunii suurelt mingi asi, et kuidagi juhtuda. Ma arvan, et ma lihtsalt nagu hoian nüüd võimalused lahti, et samamoodi ma läksin nagu Aafrikasse, et ma ei ütle, et ma enam kunagi ei lähe välismaale, et võib-olla tõesti pikemaks ajaks ma ei lähe elama, sest mulle tohutult meeldib Eestis elada, on ju. Et aga konkreetset, kellega ma tahaks musti, ei oska öelda. Aga ma olen nagu selles mõttes väga, väga avatud ja mulle meeldib katsetada erinevate muusikutega ja tegelikult me hakkame varsti ühte projekti koos tegema Märt-Matis lillega. Vaatame, mis siis, kui ühendada pärimusmuusika ja siis tema helilooming. Aga millist muusikat sa ise kodus kuulad, et kas sa üldse kuulad, sa mängid palju piljon ja siis sa teed palju kontserte, käid sõpradega, kontserdid, pillimängud, ühised jämmimised, kas sul on ka nii, et paned plaadi peale, kuulad? Jaa, on küll, on jäänud mingid plaadid, mida ma kuulan ikka ja jälle ja siis ma tihti jään Kinni mingitesse plaanidesse, et kui need suve lõpus, eks ju, võtsin kätte, kuulasin Vaiko plaadid, läbism, nüüd kuulasin neid nädal aega järjest. Et aga ma kuulan, erinevad, mulle meeldib väga tõesti avastada uusi Eesti Eesti artistidest, tohutult muusikat, on, eksju, arvad, et sa nagu tegeled selles maailmas, tead köike nii palju bände, et ei jõua isegi seda juba seda Eesti nagu piirkonda hoomate. Et siis ja teine asi, mis muidugi on, eksju, väga geniaalne asi on Spotify, kus ma viimasel ajal viimasel ajal ka nagu leian uusi uut muusikat, uusi artistidelt. Kuidas sul see pärimusmuusikapisik üldse tekkis sisse, et ma mõtlen, et kui sa nii noorelt hakkasid tegelema muusikat, üks hetk, otsustasin, jah, vot see on see minu rida, mida ma tahan teha, mitte et oh, teeks mingit popimad värki või läheks mingis teises rütmis, et just see tundsid ära selle enda-d. Ma olen mõelnud sellele, et kust see, kust see tuli, et ma arvan, et see on ikkagi suuresti tänu minu emale, kes mind võttis kaasa oma töö juurde ja seal kuulsin näiteks Margus Põldsepp, kes laulis neid kurbi sõdurilaule või hästi palju pärimusmuusikas on ka neid lugusid, kus on sihuke õnnetu armastus või vastupidi, et on selline, et peigmees vara seitsmeks aastaks, siis tuleb ikkagi tagasi ja sihuke need olid kõik need emotsioonid või need visuaalselt ka need laulusõnad või need jutud, mis hakkasid minu peas keerlema, eks ju. Ja see tekitas kogusele nagu müstilise maailma ja, ja ma vist nii väga tahtsin nagu sellest ka osa olla, et sellised kasvas minuga koos ja minu jaoks oli hästi loomulik, et lauldi neid laule ja et ma ise oskasin, näiteks kui ma olin 12, siis ma arvan, et mul olid kõik untsakate laulupeo, eks ju, kui teised kuulasid, võib-olla Back Street Boys. Eks mul see poisi periood tuli minule ka korraks. Aga, aga midagi Nendes lauludes nendes sõnumites on, et mis mind paelus sinna nagu juurde pidama. Millal sind jälle laval näha saab, millal seal järgmised kontserdid on? Järgmised kontserdid, oota, ma pean juba homme hommikul tegelikult sõitma Viljandisse, et me teeme koos muinasjutuvestja Piret vääriga, teeme Viljandisse kontserti koolikontserti ja siis sõidame Tartusse lastehaiglasse, teeme heategevuskontserti, mängime neile lastele. Aga mõlemat kontserti on siin tulemas juba tegelikult novembrist tuleb meid Trad Attackiga Tallinnas üks suur kontsert, aga see info? Ma tean, sain täna teada, et see juba tuleb, ülejärgmisel nädalal tuleb avalikuks, nii et natukene natuke kannatust veel ja, ja siis see info on teel teeldi. Infot saab inimene, vaatate ka, kui ta läheb Trad Attacki Facebooki lehele. Et sealt ilmselt saab teie tegemise kohta kõige operatiivsemalt teavet, meie aeg täna on otsakorral, lõpulooks oled valinud setod. Et räägi sellest ka, mis laul see on ja miks sa seda tahad mängida. Lõpetuseks. Setod on üks tore eesti folgiansambel ja ütleme, mulle meeldib nende muusika, nende inimeste nagu lähenemine bändiliikmed, et nad on väga ägedad, paljud küll või enamus ei ole ju põhikohaga muusikuid üldse, aga see, kuidas nad oma traditsiooni edasi kannavad, on sellesse siis see tänapäeva võtmesse pannud, et ma arvan, need on lihtsalt väga ägedad. Kutid, kes teevad lahedat muusikat ja ja see konkreetne lugu on minu arust üks nende läbi aastate üks parimaid lugusid. Aitäh sulle, Sandra sillamaa, mida torupillimängijatele soovitatakse, soovitakse naelkummiga nael. Aga nüüd ma ei teagi, peab midagi välja mõtlema või? Ei olegi vist? Ei ole jah, siukest ütlust, näed nüüd seal koduülesanne, kui lähed järgmine kord sinna päkk Baibi maailmafestivalile saanud küsida legende ja vana traditsiooni, suur tänu sulle, soovin sulle kõike head jõudu ja anna kuuma edasi ja ootame väga sinu järgmisi etteasteid. Aitäh, Sandra, aitäh. Reegaa nada koorivooru taas vee paanikalaadaga appi antu. ATK-d.