Pilemise sisu on saade sisukatest inimestest. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Minu hea sõber ja kolleeg Jaan Tootsen on kirglik kollektsionäär. Ta kogub spordivõistluste vimplid ja poni, MI vinüülplaate ning postreid marke, viimasel ajal laste mänguasju. Muuhulgas on tal alati mikrofon taskus ja kui keegi midagi huvitavat räägib, haarab Jaan kohe mikrofoni ja vajutab salvesta nupule. Järgnevalt ongi teil võimalus tema kogutud lugudest osa saada. Head kuulamist. Mu nimi on Evald Saag. Ma olen 90 aastat vana ja olen tegelenud humanitaarasjadega. Ja minu lugu on niisugune. Olin nagu kuskil suures veskis kus veskikivid jooksevad, jahvatatakse püülijahu, jahvatatakse kaeru hobustele. Et vanad hobused saaks süüa. Kellel hambad juba halvaton oleks kar ammused jookseks hästi. Et ma olen nagu eluaeg hobustega kündnud twitteri trahv, sektorid. Pere, nooremad küündisid traktoritega. Sellest kõigest oli õppida üks lihtne tõde. Vanad mõtet heidetakse kõrvale, kui natun, kulutati ära. Mõtet, mis humanitaarharidusega inimesed tulevad, on alati väga värskelt. Nii nagu uue ülikonna, paned selga nagu uue särgi, paned selga. Välisministeeriumi tegelased on risti lipsuga kaugele jõudnud ja, ja nii see elu und. Ja nad tunduvad ükskord neile liiga karvased. Et ristleipsutja nööpaugus punased nelgid ja tunduvad liiga karvased. Peame sellega arvestama, et maailmavaated ei maksa keegi naela seina, lööd kuskil. Kõik käivad seal alguses mööda kuse naelapea veeerroostetamat sätti Tapast, vaatame teda päikesega ja kuuvalgel pühanaes. Aga kui ta juba ära roostetanud seinavärvi on, siis me läheme mööda temast. Nii on see asi maailmas. Ei oska ühtegi süsteemi, väga jäiki vanahoid. Unustame ta mõneks ajaks ära. Me hakkame alginimest väga Rõivaselt maalima. Ja siis vaene inglise teadlane ütlesid, ongi ahvist. Tulge ettevaatlikult. Me peaksime nägema inimesest midagi positiivset, midagi kaunist. Peaksime joonistama inimesele vaimse sära tema ümber. Kas ümber pea ainult ristiusu algajal oli inimene võib olla väga ratsionaadist. Meie esivanemad, arvasid see Limbusse. No mis sõna siin üldse ütelda, see inimese vaim särab välja tema peast. Aga mul slaavi kirikute pühapildid, eriti neil kihut, kus pühakute jalad ka säravat paljakkial. See on väga suurepärane, et kõik käivad paljajalu. Pühakepaljal. Meie käime saabastega, jah. Aga pühaku maa pildii püha, et ta võtab kingad jalast, sest see maa, kus sa seisad, püha. Tere, mina olen Kristiina Ehin rääkis ühe loo udmurdi maast. Ja see lugu juhtus udmurdimaa pealinna iigeski bussis sellisel porisel sügispäeval mina ja mina branna Irina oriehowa seal Mortitter ja tema poeg, klemas. Olime tulnud. Murdi külast ja seal oli mulle kingitud muldi pearätik, selline vana valge punaste roosidega ime yles narmastega rätik, mis, kui ma ei eksi, oli selle tädi, kes selle kinkis selle tädi teosel, need, kui ta Audi LS. Ma olen alati olnud sellised vastandlikud tunded, kui mulle külades käies selliseid asju kingitakse. Ühest küljest muidugi selline suur, et mind selle vääriliseks peetud, aga teisest küljest ka nagu kerge kahjutunne, et miks need kingivad selliseid asju ära. Et isegi kui need on, need on neil ainult kuskil kapis või kirstu põhjas. Nende väärtuslikvidist seal kilos. Aga igal juhul ma esinesin selle rätiku või lasin omal selle rätiku pähe käsitööde selle tädi poolt moodi udmurdi moodi. Ja mul oli siin peaskuma siis isaski bussis seitsin südalinna poole, Riina, neli samasugune punane rätik peas ja kui ma ei eksi, siis massi optijalt paistis selline rahvuslik. Irina ja mas rääkisid mulgi keelt omavahel. Mina võtsin niisama aknast välja, nii hästi-halvasti kui ise pungil täis bussis õnnestes. Äkki taipasin, et meie ümber seisvad naisterahvaid lähed väga kurjaks ja kuidagi Jaconn nihelema. Kellelt siis öeldigi meile vene keeles, et lõpetage see udmurdikeelne jutt, kes siis lapsega sellest räägib. Ja seda öeldika päris tigedalt, nii et mina igal juhul tundsin seal tihedasti kokku surutud bussis ennast väga ebamugavalt. Aga Irina kuidagi rahulikult nende tihedate alguses vene tädidega rääkima kinni minutiga juhtus selline asi, et kõige lähemal seisev tädi tunnistas, et nisamutt Ja elab kuskil isaski äärelinnas mingisuguses ridamajas ja nist hiljuti oma ise kootud lapse noorest põlvest kootud rahvariided kaltsukast lõiganud. Siis ta tunneb, et keegi seda seal maale hinda. Seal linnasehindaja ja lapselapsed ka ei hooli ja ta ütles, et oleksite meid ennem kohanud, ta läks meile kinkinud. Ja mina mõtlesin, et jumal jumal. Mina, eestlane värstisinud murdi maal, olen riietite murdi. Vanasse piduga stiimi. Ei tea, kuhu bussima siis rel julgeksin minna. Ei, ma olen pulga joon. Ma. Kõnelen nüüd säänse asja, mis on mulle hai kaevalt üks meelde tullu. Kui tegemist on rahaga way, võime andsigi seansse. Ilma rahalda olek ikka või, või üldse kuini toimetulemisega probleeme on? Kas hindel või kergitas veel mõni aeg tagasi. Siis oli juba Eesti raha, aga tõesti rahal tookord kallim, kui ta põra. Siis oli seal haikos tasusi veel metsast välja tuua papra puud ja ma siis oli human mõttes on. Ja tei papre puud ja tasapisi müüduudia remont sõduge majja. Seal. Ligi lähkümnelli. Naisterahvas kellel meesol Arcolu too kaanomeestel toll, sääne kuldsete kätega mehaanikamees. Kui mul midagi autol hätta, siis ta või siis seal man teda, uurija, pusida tas kaetud haigu paljudel latega, ta pidi vea üles leidma ja parandama tuldele nagu auküsimus. Ja ma ei mäleta, kas mul õnnestusid talle raha-ist anda. Igatahes too mehekene pidisiit ilmus tar minema. Tina Läsk siis too nii mas Mulleutscord, et Tõlludes luba haku vaia, luuded oma kõivu võti maha akva ja sealt kudull ja ja ma siis Veidele portsutud haku sinna maja manu ja siis tulda välla. Komando haozine maha panni ja andja mulle 25 krooni. Ja ma sain aru, et ma peatu 25 krooni vasta võtma diakäest. Muidu muidu ta eales ennast halvasti tundma. Ja no tun tegelikult seal väheke kulunud asi vaesel lask, naase raha ja nii edasi ja. Ja ma võeti tuvasta tõteste seansse. Tundega ta nüüd midagi erilist ja hull parasjagu sääne iika, kus mul üldse raha Soolep. Ja ma vutid 25 krooni ja mul mul nii suurt raha, karmani, suletu, tolmu, kõige suurem raha. Ja siis juhtu midagi säänest väega imelikku. Mul ei ole üldse raha, vaie aine, mulle söödud kate, künd viit krooni vaia, edu Saise mul lõpmata kaua karmanindu 25 krooni. Ma täpselt ei mäleta, aga arvad, toll, noh, vähemalt kuu haigumul karvani ja mulle Solekki raha, vaia, kõik asja oli oleman, midagi sularahaga deta, äkki in mul teda nii hirmsat vaia kui. Ja siis ma ei tea, mille pärast muidu 25 krooni siiski ärk kuludi ja pooletu, noh nagu nats asi, edesi niigutaks kõike. Haigumlann. Too minu väega mõtlema, pandnud. Mõni ütles raha räpane ja. Mõni ütlased Rahale tulede õige mõte tagasi anda ja mumeelest tuul, rahal oli väega kinnas mõttes seen. Ja gaamine, asi vallatulv, et rahal on õige mõttes seen siis raha ei olegi vaja. Minu nimi on endonfi, roa ma olen sündinud San Diegos. See asub Lõuna-Ameerikas. Tahaksin täna rääkida ühes loos, mis on mulle juhtunud. Asi oli nii, et esimest korda, kui ma kuulsin, et oli võimalik töötada siin Eestis tuli kohe ehmatus, sest ma ei teadnud, kus üldse Est diiva riiki asub. Ja siis hakkasin uurima. Ja šokeeritab, kogemus. Šokeeridab kogemus sellel hetkel oli, et. Indoeuroopakeeld vaid soome-ugri keeld esimest korda elus kuulsin, et on olemas soome-ugri keeled. Ja siis uurimus läks edasi niimoodi, et sain aru, et mitte ainult eestlased, vaid soomlased ja neenetsi, kommid, udmurdid, marid ja palju muid rahvaid on ka. Rahvaalguses ma mõtlesin, et inglise keel, prantsuse keel, hispaania keel, Itaalia keel ja mitte midagi muud. Aga siis sain aru, et kuskil siberis kuskil Juske, Rolaas või Kareli kohal on ka teised inimesed, kes räägivad midagi muud. Edasi hakkasin õppima siinkohal eesti keelt, sest Tšiilis näiteks polnud ühtegi õpetaja valmis seletama, kuidas üldse rääkida eesti keelt. Ja esimene, mida ma leidsin, oli siin Eestis pooleteist tunni jooksul iga päeviti kaks aastat ja natuke selgemaks tulli võtab nii palju aega õppida uut keelt. Eriti need käänded, meie taanlase nädi itaallased üldse ei, ei käsuda niisuguseid vahendeid selleks, et väljendada, mida meil on peas. Uued vormid, uued võimalused, et kuidas ennast väljendada, et kuidas üldse seletada, mida tahaksime öelda teistele mitte ainult käänded, vaid ka ma hakkasin mõtlema, et kui kui magus on teritada eesti keeles, sest inimesed ütlevad teineteisele tere. Miks magus ses vanaema on, on igavene maiasmokk, lane ja näiteks tema hüüdnimi Onteri ja siis tulin kohe pähe või, või mitte, et siin inimesed kõik magusad, siis on nagu minu vanaema, kes meeldib tordi ja šokolaadid ja kellel on, on alati nagu maiustusi kodus. Anders vana poolt, üks lugu. Nii, mina istusin Elmar kitse ka Tartu maali, aga Mikko ateljees. Ja meil oli raha otsas. Hilisel õhtutunnil. Nii, ja mõtlesime, mis teha. Ja kits oli üks paar päeva tagasi müünud ühe maalinäituselt. Need olid vanad saapad, poisikesesaapad, mis olid ära maalitud. Aga noh, võis kujutatad poisike kassal sees, Deborralsemaal meeldis, Juhan maksis kinni selle. Ja Juhan tahtis rohkem maksta, et mikspärast kits. Nii vähe võtab selle maal eest. Kitse ütles, et, et need on vanad saapad kantud saapad, et rohkem see mees võtted, siis on kunstiväärtus ka seda siis arvardablee. Ja nüüd, kui meil raha enam ei olnud kitsele, tuli äkki see lugu meelde ja ta ütles. Lähme Smuuli teedeeburadi juurde, küsime raha juurde. Nii ja siis me läksime, Smuul elas tollal, elas Pirita teel. No kuskil seal, Russalka kandis võõrus, Russalka siinpool. Uksele alt kinni, see esimese korruse aken oli pooleteise kordne, nii et ulatad aknale koputama. Ja siis kits ütles. Jõle kits ronis minu selga. Üldse ulata aknale, koputades, koputas aknale. Ja siis kas olite Puura, ema? Ei korista, või? Noh, ma ei tea, täpselt. Üks vanem naine tegi mitte-Deboraga Smuul üks vanem naine tekkidel luft akna lahti. D. Ja ütles, et ma olen siin igast kaabakad, kes tahavad raha saada igast joodikad, aga et üks on teise seljas ja seda ma ei ole kunagi varem näinud. Ja panin lustagna kindel kitsete selle peale, et et Lähme siit ära, et siin võib peksa saada. Ja siis läksime Kadriorgu millegipärast ja siis oli juba noh, varajane kevad juba oli valge ja kits näitas mulle seda Kadrioru tiik ütles, vaatav illusteikaldad ja mina ei oska seda vaadata. Mõtlesin, kus kurat fraas aasa, miks kärab ka. Aga siis äkki mulle tuli meelde, et siin lähedal oli see Köleri tänav. Tammusele õepoeg. Ja läksime siis sinna Suuror ukse taha, altari uks lahti. Mina läksin Suuror ukse taha, andsin kella ja kitse alla trepi peale passima, naad. Äkki jälle midagi juhtu, tead nii. Ja Suuroritegi ukse lahti, et olin ikka härrasmees, suurte juustega kõigiga. Tegi ukse lahti, vaatas mulle otsa, ütles mis nähtavasti ühe pilguga nägi kitse ka seal all. Ja, ja ütles, et ma ootas, ma ootasin läinud, see oli ja kui kits seda kuulis, ta pani jõle klipp, klapp, klapp trepist üles. Kits oli väikest kasvu, jube väikest kasvu niukene poole mehe pikkune ja nisukene nägu ka, et kunstnik ei ole. Täitsa niisugune vana poisikese näoga. Ja mina ei saanud ka suurorule ütelda, et on maalikunstnik või keegi. Mina ütlesin, et tema on saapaviks. Ja siis lastigi meid sealt sisse lasti ilusti sisse ja kutsuti lauda, siis Suuror kaas oma naise üles krõõda. Krõõt tegi siis süüa, kaeti laud, halo, mineraalvesi, viinapudel laual nii. Ja vot see on imelik. Talirõduuks oli lahti vastu neid Kadrioru poid, see oli lihtsalt varblased, see kevadine valgus paistis sealt sisse ja kitsanade, kes hiiglamoodi lobises kunstist kõigist ja ühesõnaga ikka igast vigureid. Kits oli äkki äkki see valgus tuli siis see Kemad ja äkil nisukene moment, ma pole seda kunagi elus tundnud kus keegi ei tahtnud rääkida mitte midagi liigsed, ja kus kõik tundsid ennast kuidagi õnnelikuna. Ja noh, moraal või see, või see kokku, et oleks siis nii, et inimesele on õnneks ikka väga vähe näkku lugu. Tere, minu nimi on Maria Peterson. Selline lugu, et tellime sõbralik sõber, tahtis õue minna ja tuli mõte, et võiks panna endale soojad riided selga, kuna päike paistab ja ilm on ilus ja minna õue mängima, et vaadata, kas kedagi on, kellega mängida, siis see oli muidugi nalja vormis mõeldud. Ja siis me hakkasime mõtlema, et tõesti suured inimesed ei lähe nagu õue niimoodi mängima. Lapsena paneb ema soojalt riidesse ja ütleb, et mine vaata, õued, kes on lapsi, kellega mängida. Tunnen ennast, lapsena läksin õue, vaatasin ringi, jalutasime, et kas on mõni oma vanu, need, kellega saaks mängima hakata. Aga nüüd. Nüüd on niimoodi, et lähed õue, ajad oma asju vaatamata, kas on mõni omavanune, kellega saaks mängima, hakata asju ajama hakata? Kõik kindel? Tere, mina olen Peeter Laurits sellega lugu, see on tegelikult või noh, ütleme niimoodi, et indoeurooplase jaoks, kes on viimase 500 aasta jooksul hävitanud lugematul arvul tsivilisatsioone noh, need ongi nagu sellised lood või lookesed, et noh, üks muinasjutt teiste reas. Aga tegelikult on tegemist ühe väga huvitavat. Tsivilisatsioon oli maailmamudeliga, need on Ameerika looderannikul tollased aidad akvakjuutlit põhiliselt, kes. Elasid põhimõtteliselt hästi soodsas olukorras ressursside mõttes. Ookeani pealt tulid head soojad tuuled. Teiselt poolt kaitsesid tihedad mäeahelikud solid, metsaga kaetud lad elavadki seal pikal hästi pikal noh, praktiliselt Alaskast kuni kuni California, nii peaaegu California ülikitsal maaribal ookeani, kusjuures noh, see nende asuala ongi võib-olla ainult mõned kilomeetreid lai, mõnede kohtade pealt ja mägedes tulevad olla niuksed, toredad jõed, mida mööda käivad kalad kudele. Ja siis kord aastas tuli põhiliselt mõne nädala jooksul aastas tõsta rahvaga nii palju lõhet välja, sealt jõest kui palju aasta jooksul jõuti ära süüa. Ja siis võidi veel käia lõbu pärast mägedes, hirvejahil ja rituaalsetel põhjustel vaala püüdmas. Vaal oli nendel püha loom ja aeg-ajalt tuli vaalalt võtta hing. Seal läks selline riitus, millest nad ei ole, sest jupid vaid mannile eriti midagi rääkinud trafode, muuseas, needsamad, kes esinevad armuschhri Teed männifinaalis, kellede juurest mees läheb paadil ookeanile. Eks osa muuseas, sellest sellest vala hingeviimise mütoloogiast. Aga üks teine asi, millest nad on palju rohkem stuubid, vaid pannile rääkinud, on pott, läks. See on üks selline eriline riitus, vara hävitamise riitus, mis põhineb uskumusel või vaata tõsiasjal. Et kui liiga palju rahandust või hüve hakkab kuhjuma siis ajab inimestevahelised sidemed ja suhted rikki. Tekivad tülid, tekib kadedus, tekib jama, niukene nügimine, murelemile ja kogukond ei saa enam nii hästi hakkama kui varal. Ja nemad leidsid siis nagu sellele probleemile lahenduse niiviisi. Et mitu korda aastas toimuvad suured pidustused, kus pidustuste osaks peab kindlasti olema Potlatš, saan siis vara. Teadlik hävitamine, võetakse kalu, kanool lüüakse põhjal augud sisse, et teda enam kasutada ei saaks, tehakse sellest spirituaalne, tuli või, või, või midagi teisiti. Riituslikult tuuakse Neid kuivatatud lõhesid, kui neid on mõneks aastaks liiga palju püütud. Visatakse minema, pannakse lõkkesse, riided mõistetakse põlema. Maod määritakse ära, kõik lüüakse läbi, laristatakse nii, kus vähegi saab. Ja järgmisel päeval kohe kõigil palju parem olla. Ja khaki jutlitele ükski pealike olnud nagu pealikega midagi, mida elu jooksul vähemalt neljanikest korraliku Patlatšee pidanud. Minu nimi on Irjelvest, ma räägin ühe loo, aga loodan niisugune asi, et siis ma pean alustama sellest, et kas sa tead, oli selline mees nagu Elmo pääsulinud. Sina ei tundnud teda. Aga mina käisin kunagi Tartu Ülikoolis usuteaduskonnas ja suurepärastest karaktorites, keda ma seal kohtasin, kõige meelde oli minust kursus noorem memmepoja tüüpi geniaalne teoloog Uku Masingu prillidega ka tema nimi, Elmo pääsulind. Tänapäevaks on ta juba lahkunud meie seast. Ja mina ei tea, et temast oleks eriti jäänud mingisuguseid mälestusi maha peale ühe romaani. Mina ma nimetan tinglikult Elmo pääsulinnuromaaniks. Ja seda me kirjutasime koos kahekesi siis, kui ta minu juurde jooma käis. Põnevaid visata seal vist sealt ülikoolist välja, sest me oleme kogu aeg, aga meie jooniste põhjus oli erinev. Temal oli selline häda, tema kaotas usu jumalasse mingil hetkel ja hakkas uskuma hoopis hallidesse meestesse ja tema tahtis saada nende hallide meestega millegipärast kontakti. Ja tema oskused hallide meestega saab siis nagu ühendust. Ja isegi võib-olla on see usaldusmeheks, kui sind tabab selline hallimehe lugu. Ja et igal hallil mehel tema ettekujutuse järgi pidi olema mingisugune lugu, mis on täiesti ainulaadne. Mingisugune täiesti ainulaadne lugu selles mõttes, mis kõigi aegade algusest alates ja ilmselt aegade lõpuni juhtub ainult ühe inimesega ja siis need inimesed, kellega juhtub mingisugune ainulaadne lugu, et nemad saavad siis kuidagi nende hallide meestega kontakti või noh, ma ütlen, et ega me ei olnud päris kained, ma kuulsin geniaalseid teooriaid. Aga igal juhul olin, kes oli kaotanud usu jumalasse, kuid leidnud siis selle usu või mingisuguse mõttehallide meestega seoses usku tõsiselt ja, ja tema neid lugusid otsis ja ta tahtis, et mina prooviksin ka rääkida või noh muidugi ei tohtinud välja mõelda lugu, vaid lugu pidi olemas ka tõesti juhtunud. Et äkki on ka minuga juhtunud selline lugu, mis on ainulaadne maailmas, et siis võin ka mina saada, kuidagi ühendus on tavaline meestega. Ja siis ma nagu innustasin mõnevõrra ja püüdsin enda elust leida mõnda lugu, mis on nagu erakordne. Üks lugu oli mul selline. Nad on pikem lugu, aga ma räägin ainult selle olulise momendi ära, see oli kunagi olin noorem, olin vist 16, oli mägedes Venemaal kuskil seal Pamiiris. Ja siis ma ükskord, kui siin hakkasin alla kukkuma, teen, ma olin valesti läinud, ma ei oleks tohtinud ronida seal, kus ma ronisin ja see oli nagu illegaalne instruktorite ilma julgestuseta, läksin millegipärast öösel ronima kuhugi lolli peaga ja siis ühekorraga hakkasingi kukkuma. Kukkuma hakkasin siis korraga haaras keegi mu käest seal kaljunuki vihasel, milleni ma ei küündinud. Ma mõtlesin, et ma kukun ja siis ma vaatasin alla, nägin seal kuristikku, seal kaugel põhjas mägioja. Ja siis korraga tundsin, et keegi, kas mu käest vaatasin, üles tõmbas, ma sain sealt. Ei kukkunud alla, sain selle nukkidega ja siis läks ruttu minema, sest et see, kes oli mu käest haaranud, see oli ma ise ise olin seal siis selles öös seal. Ja päästsin enda, võtsin endal käest ja tõmbasin nende ülesemale. Rääkisin seda lugu, et näed, minuga juhtus niisugune lugu, ma jään seda palju kellelegi rääkinud, sest see oli nii kummaline lugu, ma mõtlesin, et ma ei tohi seda rääkida. Eril. Elmo ütles, et see ei ole eriline lugu, see on väga banaane, tavaline lugu, et maailmas on sadu, võib olla tuhandeid inimesi, kes on iseendaga teretanud. No ja siis ma nagu loobusin katsest leida enda elust erakordne ja kordumatu lugu. Aga nüüd ma käisin üleeile Kopenhaagenis. Aga see ei puutu üldse asjasse. Otseselt, sest rääkida tahan ma lugu, mis minuga juhtus Kopenhaagenis hoopis minu ühel varasemal perioodil. Ja oli öö ja ma olin Kopenhaageni linnas. Ja kui ma seal siis seisin, tuli korraga minu juurde üks, üks mees Stahli tüüpilise taanlase välimusega. Kuigi võib-olla ta siiski olnud taanlane, ta võis olla mingisugune segavereline, tähendab osaliselt mani Türgi territooriumil asuva hõimuverd võistlemas, olla Dali niukene, lühikest kasvu, tumedapäine aga siiski mitte silmnähtavalt keegi araablane või türklane minu meelest oli siiski vähemalt osaliselt taanlane nähes mind seal öises Kopenhaagenis nõutult passimas tuli juurde ja küsis, ega mul ei ole vaja sellist asja, mida ta nimetas. Nii palju, kui mina asjast aru sain, küsis minu käest, et mul pimedat taksot ei ole vaja. Olin. Natuke aega nõutu, aga järele mõeldes leidsin, et, et see on siiski väga peremehe poolt, kes on pimedaks jäänud. Ja kellel nüüd seetõttu, et ta on pime, riik ei luba taksoga sõita, aga tema nagu protesti märgiks sellise ebaõigluse vastu siiski sõidab, sõidab pimedana. Ja noh, ma ei, ma mõtlesin, et mis asja ma nagu läksid selle peale, et ma küsisin, et kus siis kui siis autojuht on, kas autojuht on juba seal, olime juba mitu sammu nagu läinud ja Hiinas, aga kõiges on kokku leppinud, et 50 daami raha ja sõidab siis pime taksojuht oma taksoga, siis kus ta sõidab. Ta ise vaatab nii-öelda ja ei, mina, mina sõidangi ütlasse ahneid. Ja mina üllatusin, et ütlesin, et aga, aga te näete, vaatas arusaamatuses minu poole. Mina vaatasin tema silmi. Korraga kui see, kuidas neid muidu oli, päris nagu taanlase moodi nägi välja korraldada sügestus temas nagu leegitsevas midagi lõunamaist, keevaverelist ja nihukest, kättemaksuhimulist lõigete näo, justkui ma oleksin teda praegu kohutavalt solvanud. Mingisugune viir libises üle tema näo, kõik lihased korras lõppesid ja siis teistmoodi. Nii et ootamatult väljendus tema nägu kohkumust ääretult üllatust. Ta vaatas mind pärani silmi, pöördus ootamatult, jooksis minema. Et see oli minu kohtumine umbes 10 aastat tagasi Kopenhaagenis ühe taksojuhiga. Ja nüüd sel aastal, kui ma sõitsin ootamatult taksoga ja päris ametliku taksoga ja kohe maksin Franca raha taksosõidu eest Kopenhaagenis tuli mul see taksojuht ootamatult meelde. Ja samal ajal tuli meelde ka Elmo Pääsulind, kes rääkis kunagi nendest erakordsete lugudega meestest, kes mustavad mingisuguste hallide meeste ühingu ülemaise. Elmo oli hakanud uskuma jumala asemel siis ootamatult makstes seda taksoarved, nüüd üleeile sain kohtamatult alles aru, mida, mida oli see plaantaxi Raivar mulle pakkunud seal Kopenhaagenis? Ta oli mulle pakkunud lihtsalt ebaseaduslikku taksot ja lihtsalt sellepärast, et see oli tunduvalt mitu korda odavam kui ametlik takso Kopenhaageni linnas. Kui mina võhik, nagu ma olin majandusasjades, polnud sellest aru saanud ja arvanud, et ta pakub mulle võimalust sõita Ta Gabraagi linnas ükskõik kust, ükskõik kuhu, lihtsalt niisama ainukesel, selle tingimusega, et taksot juhiks täiesti pime mees. Ja mina ei olnud, nagu sel hetkel ei märganud mina nõustumisest sellise atraktsiooni ka maailmas on vastat asja välja mõeldud midagi imelikku ja ei saanud tema aru minu soovist, kuni ta siis korraga taipas ja minema jooksis millegipärast, justkui ta oleks näinud midagi erakordset. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et et äkki see on erakordne lugu. Et võib-olla võib-olla võib-olla see on midagi sellist, mis ei ole varem kunagi kellegagi juhtunud. Et võib olla. Ma olin esimene inimene maailmas, kes oli valmis 50 Taani krooni eest sõitma Kopenhaageni linnas taksoga lihtsalt tingimusel, et taksojuht oleks pime. Ükskõik kuhu. Võib-olla ma eksin? Ole erakordne lugu, võib-olla seda paljudega juhtunud võib olla paljude minu kaasmaalastega, isegi. Oleks Elmo veel elus, tema neid lohud erakordsuse astmeid teadis, saaks küsida. Kuna ilmad ei ole, siis ma ei saa küsida. Aga ma ei tea Mina olen Marek Strandberg ja mul on rääkida teil üks lugu. Kunagi mitte väga ammu aega tagasi uurisid ühed inimesed Eestimaal seda, mismoodi küll Savi küll põhku, küll pilliroog, küll hundinuiasid, ehitusmaterjale kasutada. No mitte selle koha pealt, et nüüd mänge traditsioone taastada, soovitada inimestel siis võssa elama minna või mingeid ebamugavusi lisada oma igapäevasesse ellu vaid uurisid just selle koha pealt, et millised on siis need ehitusfüüsikalised ja ehituskeemilised omadused, mida siis aegade jooksul kõige laiemalt kasutatud ehitusmaterjalid endas omavad. Uurimused olid põhjalikud, katsetati samamoodi, nagu on katsetatud küll plastmassist, küll betoonist ehitusdetaile kivisid. Ja saabus aeg nendest asjadest teada anda. Nimelt sündis üks niukene konverents, kus selle üle arutleti. Rääkisid siis inimesed rahulikult sellest, mida nad on mõõtnud mida nad on näinud ja mida nad arvavad, mida nende mõõtmistulemuste põhjal saab siis savist kui roost, kui muudest bioloogilistest ehitusmaterjalidest teha. Rahulikult noh, nii nagu inseneridele või ehitusfüüsikaga kokku puutunud inimestele kombeks oli seal konverentsil ka igasugu muid inimesi, tarku inimesi, kes õpetavad ja on pikka aega õpetanud, kuidas plastmassi ja klaasiraua ja betooniga ringi käia. Ja nii juhtuski, et ei suutnud üks neistega ennast pidada ja hakkas siis kõva häälega naerma. Ettekande peale. See on ju põrsaste ehitatud maja, tuleb hunt ja puhub selle maja ümber. Niukene tõsine konverentsil. Ega ettekandja ei olnud ka suu peale kukkunud ja parandas, lugupeetavad professorid, lugupeetavad ja traditsiooniliste ehituskunstidega väga kokku puutunud inimeste ütles, et. Me oleme seda asja uurinud. Esiteks olime me tuvastanud selle uuringu käigus, et sead erandina näiteks mesilastest või sipelgatest ei oska teha midagi, millele võiks ehitise nime anda. Ja teiseks ei oska koerlased puhuda, kelle hulka hunt kuulub, sellepärast et nende miimilised lihased on kindlasti kehvemini arenenud kui inimestel või teistel ahvidel, kes suudavad oma suu niimoodi toru rajada, õhku ühes suunas suunata. Kindlasti on kõik näinud köhivad koera, no ei tule sealt ühes suunas mingisugust õhku välja. Selle vastuväite peale muutus tuntud ehitusõppejõud küllaltki nukraks. Ja jäi vait. Mine aga mõtlen selle peale, et et kust inimesed võtavad oma tõekspidamisi ja tõekspidamised tulevad väga imelikest kohtadest. Näiteks jätkuvalt on Meie tõekspidamiste hulgas 30.-te aastate lõpupoole Wolt Disney poolt populaarseks muudetud muinasjutt hundist egolest mõrvekesest millest tuleneb selgelt, et ainukene, millest ehitada on tsemendist tellistest. Et kust tulevad need teadmised ja kust tulevad need arusaamad selle kohta, et miks just nii tuleb teha ja miks just nii teha. Sageli on ju need põhjendused, kuigi nad naljaga välja öeldakse, küllaltki naeruväärsed. Nii et mõelge nii sageli ümber neid tõdesid, mille tõttu te midagi arvata, kui saate ja maailm paistab siis tunduvalt avarama selgemana ehk. Te kuulsite lugusid Jaan Tootsani erakogust ja muusikat ansamblilt Weekend Guitar Trio. Tänase saate panid kokku Urmas Vadi ja Maristambach. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt kõike paremat. Kohtumiseni. Hiljem ise sisu on saade sisukatest inimestest.