Teie olete lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloog? Kuidas see nii läks, et eesti filoloog hakkas tekkima vene kirjanik? Noh, see on pikk ajalugu, see eesti filoloogi asi on nõnda, et mina olin õpetaja, mina lõpetasin kaugõppes eesti keelt ja kirjandust. Vähe aega, küll. Ma ühe aasta töötasin maal. Ja kolmas aastat olin siin Tallinnas Klementi nimelises erikutsekoolis antipooliku haridusega noortele üldine kaheksa klassiline haridus. Ja siis oli vaja seal õpetajat sinna maalingud sattunud. Aga siis see kool reorganiseeriti ja mina jäin tööta. Haridussüsteem oli siis niisugune. Kutseharidussüsteemil ei olnud mulle midagi ja pakkuda. Jaa, haridussüsteemil ei olnud mind vaja, ei olnud siis kohti või? No eks eesti filolooge oli ikka seal ka ikka külluses arvata võib. Ja mina registreerisin ennast küll tolleaegses ENSV haridusministeeriumist, see oli 65. aastal just siis, kui ma olin diplomi kätte saanud. Aga vastust ei ole mul siiamaani tuldud, pean ma ütlema, võib-olla veel tuleb. Noh, ega see enam ei ole oluline, muide mul oli niiskuni, puhus ka elus, et siis kui ma olin juba sattunud tööle jälle ühte teise kohta ja nimelt Ministrite nõukogu asjadevalitsuse tõlkesektorisse tõlkijaks siis, kui ma seal juba töötasin, siis kutsus minu kunagise kooli direktor mind tagasi, ütles, et tulge mulle õppealajuhatajaks. Vot nii palju ma oma erialast siiski kaugeneda ei tahtnud. Ikkagi filoloogi selgroog, see jäi, olin siis koolis või olin ma siis tõlkija ja vene keeles tõlkima, sattusingi ma niiviisi, et sellel kõrgel riigiasutusel oli inimest vaja, minul oli töökohta vaja ja kuidagi see informatsioon niiviisi liikus, et mulle anti proovi tõlge teha. Ja võeti mind nime küll ja sinna mina jäin seitsmeks pooleks aastaks. Nojah, aga seal te tõlkisid ametlikke materjale ja see oli juriidiline ja majanduse ja niisugune keel Eesti NSV Ministrite nõukogu määrused ja korraldused. Ja muidugi vene keelest eesti keelde, sest põhitöö, mis seal tehti, kõik koostati vene keeles. Vähe oli vene keelde tõlkimist ja seda ei teinud mina seal. Teised tõlkijad, aga siis jõudsite juba otsaga kirjastusse. Kirjastusega oli niiviisi, eks mu palk seal kõrges riigiasutuses oli kole pisike ja ma olin seal juba umbes neli aastat olin töötanud, tõlkinud neid. Ja siis ma pidin otsustama, mis teha, sest sellest palgast mina ära ei elanud, see oli tookord 110 rubla. Siis ma mõtlesin lihtsalt välja. Ma pakun ennast kõik ümberringi muudkui tõlgivad ja tõlgivad ja tõlgivad ilukirjandust ja ma tundsin, et võib-olla ehk saan mina ka sellega hakkama, siis mul niisugune nelja aastane praktika nende ametlike paberitega juba seljataga ikkagi keel, kuigi täiesti teine. Pakkusin ennast ja mulle öeldi, et tulge, tehke tõlkeproov ja siis mina läksin sinna ja siis mina tegin tõlke proovi. Ja selle tõlke proovi tegemine oli mulle nii kui üks riigieksam, oi ma istusin seal praeguse selle eesti raamatu tõlkekirjanduse toimetused taas üle nelja tunni. Ja tegin seda teksti, ma mäletan, see oli veel Willippa detektiivi esimene ots. Toimetus elas oma igapäevast elu seal käisid ja tegid ja töötasid ja rääkisid ja noh, sõnaraamatuid mul lubati kasutada muidugi, nad olid väga armsad ja kenad inimesed. Ja siis läks mõni päev mööda, kuni see läbi vaadati. Ükskord mulle teatati, et jah, teiega me sõlmime lepingu, oi, ma olin siis õnne tipul. Mis raamatu peale see leping siis sõlmiti, esimene, mille ma ära tegin, oli teise keele vahendusel tehtud, aga rohkem ma ei ole eladeski niisugust asja teinud. Tähendab, see oli üks hiinlane vene keelest. Ja see oli laoshee, ma ei tea, kuidas seda tegelikult hääldama peab kassilinna saatus ja kuigi see oli niiviisi patuga pooleks teise keele vahendusel tehtud, tähendab mitte originaal kangelast. Siiski ma pean ütlema, et kui see raamat mulle nüüd ükspäev näppu juhtus, siis ma mõtlesin, et sellest peaks kordustrüki välja andma ja meile iga tänavanurga peal seda ette lugema valju häälega, sellepärast et see on nii hea seal kogu meie probleemistikku ja olukorra kohta. See on fantastika. Seal on need kassid keskel käivad nii et nad teineteist 11 mööda ei lase tänava pool või siis noh, ühesõnaga seda peab lugema seal võrratu teos. Ja selle järel tuli Jevdokimova ballaad linnatüdrukust njorkast, mis oli vene külar oma jutustus pigemini oma mahu poolest. Nii, ja nüüd olete te maitsvat vabakutselise tõlkija leiba juba peaaegu 20 aastat. Kuidas leib maitseb? Ma arvan, kui mu tööstaaži hakata arvutama, siis on kokku, tegelikult olen ma toitnud ennast tõlkimisega 25 aastat, paneme ikka need riigiasutuse aastat ka siia otsa. Ega see leib eriti magus ei ole kui ikka niiviisi majandusliku ja materiaalse poole pealt võtta. Noh, see on väga individuaalne Hannes, sest võib-olla mõni tõlkija on rikkaks läinud, aga mina igatahes ei ole. Sotsiaalselt olen ma tundnud ennast kaunis nigelalt selles mõttes, et mul on niisugune tunne vahel et kas minu tööd ikka on üldse vaja ja noh, luuletaja ütles ükskord, et sündide laulikuks Eestis, et see on maagiline. Aga olla vene kirjanduse tõlkija Eestis. Ega see just ka eriti julgustav asi ei ole, aga loominguliselt, aga loominguliselt olen ma tundnud ennast hästi, sest see kirjandus, mida ma teinud olen, vaat see on midagi. Aga üldiselt, kuidas teil istub tõlkija töö, tähendab, see on niisugune töö, kus peab olema väga palju omaette raamatuga suhtlema? Aasta või mõnikord mõne raskema teosega isegi rohkem. Kuidas teile see tundub olla isoleeritud? Minu meelest ei ole ilukirjanduse tõlkija mitte kunagi isoleeritud. Taan kohe nelja jalaga ka elu keskel. See muidugi oleneb sellest, mida ta tõlgib raamatuga suhtlemine autoriga, ma mõtlen nii vaimselt suhtlemine, sest osa on klassikuid, keda ei ole enam elus, ega ma nende olevast lävimist ei mõtle. Aga tema vaimuga suhtlemine ma ei tea, ma ei ole kunagi tundnud ennast üksi ega isoleerituna peale selle muidugi, loomulikult on ju perekond ja lapsed ja. Tähendab üksi ei tunne tõlkija nähtavasti siis ennast, kui kui ta tõlgib head kirjandust ja kui me nüüd hakkame vaatama teie tõlgitud teoseid, siis on seal juba niisugused nimed nagu Fjodor Dostojevski ja Leonid Andrejev. Ojaa see üksinduse asi ja need autorid, no ei saa ju olla üksi Dostojevski ka või ei saa jääda isoleerituks, sest see on kas see, mis, mis inimest huvitab, see on kõik see, mis iseenda ja maailma kohta tahaks teada saada. Vot kõik see meie kooli ja kasvamise ja kogu see aeg, mis me siin enne olime elanud. See aeg on ju olnud niisugune jäse, meie õnnetu haridus ja ja see on olnud ju niisugune, et sellele tahaks ju täiendust, tahaks juurde saada, tahaks teada, mis asi see siis ikkagi on, mis meil siin on ja no Dostojevski on ju esimene mees sellele vastama? Dostojevski saab ju kõik teada. Oi Dostojevski võiks muidugi lõpmatuseni rääkida, eks kirjandusloolased kirjandusteadlased ja, ja ajaloost ja eks temast on nii palju räägitud, aga see on niisugune ammendamatu teema. Ja minu meelest on oluline see, et kui meie nüüd räägime sellest, et meil on vene kirjandust kole palju ja proportsioonid rikutud, et siis noh, et viskame kõik üle parda või kuidas neid tendentse on siin tugevasti praegu tunda. Aga kui me kõik üle parda viskame, siis me jätame ennast ikka väga paljust ilma ja ma arvan, et siis me läheme metslusesse tagasi just sinna, kuhu Dostojevski hoiatab. 89. aastal ilmus teie tõlkes Dostojevski jutustuste kogu pealkirjaga kole anekdoot. Ma lugesin ka neid enne saadet, seda just selle mõttega, et, et hakkan teiega vestlema. Muidugi tema kohta on, on väga palju kirjutatud, teda on väga paljukiidetud, teda on peaaegu esimeseks meheks vene kirjanduses peetud. Meil on neid inimesi, kes selle raamatu kätte võtnud, nüüd pärast 80 üheksandat aastat. Kahju küll, aga andmed puuduvad lugemisandmeid. Ma ei tea, kas üldse meil Eestis keegi neid kogu või kas mingisuguseid uurimusi selle kohta tehakse, kuidas raamatut loetakse plakas raamatukogudel või? Ma ei tea, mul ei ole ettekujutust sellest. Igatahes mingeid vastu elasid Dostojevski kohta, minuni ei ole jõudnud. Aga siiski, mõnede teiste autorite kohta on Kuigivat jälle tõlkekriitika, on meil ju kogu aeg puudu olnud mingit reaktsiooni sellele, mida me teeme, ju ei ole. Vaat selles mõttes võib tõlkija ütelda, et ta elab sotsiaalselt halvasti, tema tööle ei ole vastukaja ega, ega hinnangutega me ei taju, ega me ei tea, kas see on tarvilik töö, mis me teeme või ei ole tarvilik, võib-olla seal suur järel Lõbu luksuselu. Aga mis individuaalselt niimodi subjektiivselt ütelda, see on elamine seal elamisviis, tõlkimine on elamisviis ja õnn on, kui sul on hea autor. Andrejev, viga oli ju samuti. Andrejev muide, Dostojevski meile õpetati koolis, eks ole, ja me lugesime seda Raskolnikov viia. Idiooti koolis ei olnud, aga ülikooliprogrammis muidugi. Aga Andreeritma ei olnud lugenud enne 1971. aastal venelased andsid ise välja ühe tema valikkogu kahes köites. Vot see sattus mulle kätte ja siis ma lugesin ja kõige rohkem meeldis mulle jõuda Mariot ja saatana päevik. Ja mul oli ka õnn need tõlkida, kuigi pikka vaheajaga eesti raamat andis välja jutustust kogu ja sinna ma tegin neli juttu, sealhulgas ka jõuda Siskaarjuti. Ja siis umbes kümmekond aastat hiljem tegin ma saatana päeviku, lihtsalt pakkusin ise Loomingu raamatukogule, see oli, oli minu ihalus nii-öelda. Ja ma arvan, see oli hea, et ma seda tegin. Andrejev jookseb mul kokku omamoodi nüüd Dostojevski ka sellepärast et see, mis tema inimesest ütleb ja see, kuidas ta inimesesse suhtukse Dostojevski, humanismi, Andrejev, humanism, need jooksevad, need mul ühtekokku siia jookseb nüüd kokku ka hilisem kõik, mis ma olen teinud, kuigi nii erinevad kirjanikud nagu res Putini aastafjev eel, kõneldutega võrreldes et ka jooksevad siia kokku, selles osas See, kuidas, missuguse pildi nad ikkagi sellest Venemaast annavad, mida nad kirjutavad. Astafjev on ikka kirjani. Ta on ka väga kriitiline selle vene elu suhtes, näiteks pärast kurva detektiivi ilmumist teda ta üldiselt kritiseeriti, sellepärast. Oi, Venemaal käisid siis suured vaidlused, üks kriitik, ma ei mäleta nime, ütles, et noh, nüüd me oleme siis põhiliselt riidu läinud, et aga miks ta staffi näitab meile seda elu ja meid endid. Ja me ei meeldi endil tema peeglis ja sellepärast nad läksidki tema kallal kaklema. Aga muidugi osta filmimaailma vaatelised, niisugused kajastused, mis minuni on jõudnud. Tegelikult ma ei tahaks rääkida nendest, need on teised rahva, teise kirjanduse, teiste kirjanike ja võib-olla isegi kujunemisjärgus maailma vaatelistel niisuguste kollisioonide koht, eks ole selle kohta silte külge riputada niisugust asja, seda ei või ikkagi teha see, et ta kirjanik konseedule välja tema hiidkalast, see tuleb välja tema kurvastajatektiivist, mis mina olen teinud. Samuti Rasputin, eks ole, vaat Valerides suubov ütles veel enne meist lahkumist, et, et ei maksa karas Putinilt hoolimata tema maru rahvuslikest vaadetest ei maksa üle parda heita, sest need tema varasemad teosed. Mul on jälle see ikka see Venemaa, see, mis ta on, see on seal sees. Aga näiteks kojas tahvli kohta kriitik ütles. Ega kriitika juranud minu kallal, aga ta orasastafjevi kallale. Ja noh, võib-olla minus natuke, et miks ma üldse valisin seda kurba detektiivi, ma ei pea seda õigeks sellepärast et noh, ta ütles, et kas meil neid positiivse miilitsajutte veel vähe on. Aga see ei ole ju üldse jutt positiivsest miilitsas, miilitsasse pole tähtis peategelase elukutse selles teoses ju just nimelt, ega küsimus ei ole miilitsas ja positiivset miilitsat, mina seal isiklikult üldse ei näinudki, kui ma seda Valicine tegema hakkasin. Ta oli lihtsalt kurb. Ta oli kurb selle üle, mis Venemaal toimub ja seda ahvi on ju kogu aeg kurb selle üle, see, mis tema on kirjutanud, see kõik nii suure valuga kirjutatud, et ma ei tea. Aga temasse suhtumise puhul tahaks seda veel ütelda, et mulle tulevad meelde Need võtted, mida meie õpetamisel kasutati koolis öeldi et ja Tammsaare mõistnud revolutsiooni ja no ei ole ikka oma teostes seda ja seda näidanud ei ole näidanud proletariaadi juhtivat osa ja see on ju tegelikult sama mehhanism, selliseid klassikute piiratus. Klassikud olid ju väga piiratud, geeniused olid ju piiratud. Mäletate ju, kuidas? Belinski kiri koorile, mis me kõik teadsime koogulist, toll oli Keenias ja kui hea teooria või meetod, see on? Kooli otsile tehakse selgeks, kui loll on geenius. See on ju nii mõnus õigustuse taha. Mina olen nüüd kole tark ja tore ja mulle Nad ütlevad, et see geenius on loll. Las ta siis jääbki minu jaoks lolliks. Ja ma ei loegi teda pärast kooli enam, eks ole, see hoiak. Kes seda hoiakut ma usun ja arvan, et on kultiveeritud teadlikult, see on see sotsialistlik, see on see uue inimese kasvatamine, see on vaat siin tulen ma jälle nüüd platoone juurde, ma tegin platoonovid ka ühe ühe jao, mitu jutustust, tegin ühte kogusse ja siis eraldi veel tegin nüüd hiljem selle kuulsa augu, see on see omasoveetikuse kasvatamine. See on see, et lükkame kõik ülaääre, lükkame, tallame kõik maha, lükkame buldooseriga lükkama osa maailma ja osa inimesi üldse üle ääre. Ja küll on kurb mõtelda neid jooni, mis praeguses elus esile tulevad. Et meie siin ja praegu tahame ka ikka ikka väga kõvasti üle ääre lükata. Majanduslikult, kultuuriliselt eks ole. Vaat see Eesti Panga asjad, et pensionäride ja vanema põlvkonna noh, nii-öelda üle äärelükkamine ta, nende, nemad ju niikuinii kaovad juba elust eest ära ja nendest ju midagi ei saa enam. Need ju ettevõtjateks enam ei hakka, eks ole. Lükkame ka nii, just pole seda sõnastatud, aga aga tegu on ju sama ja siis selle kultuuriga ja vene kirjandusega. Hea küll, proportsioonid on rikutud. Seda tohutult tuli seda vene kirjandust ja vene keeles teisi kirjandusiga. Maailm jäi meile suletuks ja võõraks aga oh heldeke, ega siis ilma valikuta ei saa jälle endale täiesti luuki ette panna, et ei nüüd mulle vene kirjandusest piisab. Egas maailm loeb ja Dostojevski praegu ilmuvad ajakirjades Novõi Mir Actiaber, ühe maailma tipsuvetoloogi austarhanovi artiklid või kuidas ma ütleksin, käsitlused, ülevaated tema uurimustest tan, väga põhjalikult uurinud, tähendab Ameerikas minu meelest on ta veel elus ja ilmselt ta on pärit kast, kas taandžetseen või anda Osseet igatahes Kaukaasia rahvaste hulgast ja loob nii põhjalikku analüüsi nendest asjadest, kuidas partokraatia ikkagi tekkis ja mis tegi Lenin ja ja muide üks väga lõbus seik siia vahele. Meie Räkitite moraal tuleneb Leninist. See ideoloogiat, töövõime, seda, mis on kokkuröövitud, need peavad olema Lenini sõnad, lugesin maasta Haanovilt, tema seletas lihtinimesele Marxi seda väljendit Exprupereerijate eks protreerimine ütles, et see on see, et meie maapinna kraablenna ja ja Grossman räägib sellest oma raamatus, kõik voolab mida maga, tõlkisin. Vaat niiviisi jooksevad minu jaoks kõik asjad kokku nüüd. Ja vene kirjandus on mulle selle hariduse andnud. See, kuidas ma nüüd maailmale Lääne, mismoodi ma sellest asjast aru saan seal just nimelt vene kirjandus, muidugi, ega ma eesti kirjanduse osa siin vähemaks ei pea. Tamsar Mare ei mõistnud regulatsiooni, aga mina jälle mõistsin Tammsaaret. Ega ma muidu ei oleks osanud just neid teoseid valida, muidugi tõlkija elust ja seisukohast peab ju seda ütlema, et see ilus jutt, et oh, mina nüüd valisin või midagi, ega siin palju meil valida oli. Küll aga oli mul võimalik keelduda mõne autori tõlkimisest. Noh, jutt, et kas teha seda või mitte või kirjastusel on niisugused plaanid ja kavad ja keeldunud. Ta oli võimalik jätta mõni asi tegemata. Noh, aga siis tegi nähtavasti keegi teine. Aga mul on tunne, et, et ei kahetse ühtegi tööd, mis te olete teinud ühtegi raamatut, mis te vene keelest olete tõlkinud. Ei vot nüüd, enne kui ma teiega rääkima tulin mõne päeva jooksul siin vaatasin tõepoolest üle ka selle pilguga ja mõttega, sest eks see südametunnistus ikka vaeva, et kas ma olen nüüd eesti rahvale kuidagi karuteenet teinud või. Aga ei, ma ei jäta mitte ühtegi nendest raamatutest, mis ma olen tõlkinud. Ei viska prügikasti. Kirjastamise võimalused on meil küll piiratud, nagu me teame. Aga siiski, mis on tulemas? Praegu ma teen Dostojevski sortse Nõue tõlke ma ei tee nüüd nii nagu ma tegin Tolstoi sõja ja rahuga siis oli kirjastuse soov, et redigeerime lihtsalt. Ja noh, tegelikult see kujunes nii-öelda osaliselt kaastõlkija tööks. Sotsidest ma teen lihtsalt täiesti uue tõlke ja siis on veel praegu seisab mul trükikojas ootab väljaandmist rattuschinskaja. Hall on lootuse värv. See sai juba möödunud sügisel trükikotta. Ja kurb kahju küll, kui jälle ikka vananeb seismise tagajärjel. Sellepärast et On ju 80.-te aastate dissidentide vangilaagri mälestused. Luuletaja Anna kirjutab lihtsalt isiklikult oma isiklikke üleelamisi ja muljeid ja inimõiguslaste võitluse ränka teed. Tema oli Ottawas nagu meie Lagle Pareki hinnad olid koos ühes laagris ühes majas. Nii aastate jooksul on meil tõlkeraamatuid siiski küllaltki palju ilmunud. Kui jätame kõrvale nüüd proportsioonid, et vene kirjandust on tunduvalt rohkem kui teiste rahvaste kirjandust aga ikkagi on ka sellel kirjandusel oma missioon ja sellel tööl aidata säilitada ja arendada eesti keelt. Jah, see on nüüd üks kummaline asi küll. Nii tohutult palju on olnud seda kirjandust ja nii palju vene keelest tõlgitud ja meil on tülgastus ja meil on kõrini ja me ei taha enam ja nii edasi. Aga samal ajal, kui neil ainult korraks mõtelda seda oleksime selle tohutu vene kirjanduse või ka vene klassikavoolu Se teoste vool, mis tuleb. Me oleksime oma jõudluse järgi andnud selle kõik siin välja vene keeles. Seda on Pole mõtelda. Me oleme siis vabanenud sellest vene keele mõjust nii-öelda poliitilisest mõjust ametlikult. Aga mis me siis nüüd teeme? Russismide asemel on meil nüüd keel täis juba fennismija inglise keele sõnu ja näiteks kui üks ansambel kutsub juba laulu kuulama ükskord jõulu eel oli niisugune reklaam. Et olge, nautige jõulupühadest igati see on ju, naudi hüveste, halasta, Soome rekla vaja on, eks ole, see on Soome reaktsioon. Või siis, kui õhtulehes avaldatakse niisugune Oleviste kirikusse kutsutakse soomlasi, et meil on jumalateenistus seal soome keeles. Tänane kuulutus, et seal ei ole ei mitmust ega käändelõppu ega mitte midagi. Raka tõstavad, on seal siis see maa puudu, eks ole, ja olete terve, tulled olete, on ühed teiega ja terve tullu jutt on tulle tasemel, eks ole. Noh, ma ei saa aru üldse, kas ajalehtedel ei ole mingit õigust oma kuulutuste lehekülje üle. Ja need ei saa keelduda siis mittekorrektse kuulutuse vastuvõtmisest või. Ja siis näiteks, no kasvõi meie tippintelligendid me ju enam näiteks ei aja kägu ega udu ega pada. Nüüd me kõik ju hämame, kaasa arvatud keelemehed, ühte lugu raadios või televiisoris kuulda. Hämame. Aga nii ilusad sõnad on meil olemas ometigi? Jaanist muidugi veel, rääkimata. Millekski soome keele sõna on, mille poolest ta parem on, ilusam, paremini peenem kui eesti keele sõna. Ja siin oli üks väga kena nali muidugi, aga see on kurb ka ühes ajalehes sõlmisid esmaspäev. Oli Soome filmikava ülevaade, seal oli Simpsonistjade lillast räägitud tutvustuses, tähendab oli öeldud, et Lila kohta musta sukkaline kaunitar just oli meil see arutamisel, et lähevad nad nii kaugele nende soome laenudega, kui nad lähevad, aga no ega nad musta Sokalist ikka ei hakka armukadeda asemel tarvitama, aga näe, nüüd on see juhtum ka juba olemas. Ma ei tea, milles on asi. Ega see oleme siis nüüd see kuradi välja ajamine, delt see põliga. Ma ei usu sellesse, et see meid aitab, meid aitab ikka. Ilus eesti keel, mida me oleme õppinud ja mis me ema käest on õppinud ja mis me koolis oleme õppinud ja eesti kirjanikudelt. Ja noh, kui meil on halbu tõlkijaid kätte sattunud, no pange siis halb tõlge kõrvale ja otsige ikkagi hea tõlge, neid on ju ka nii, et selle keele asjaga on niimoodi, mina ei oska retsepti ütelda võib-olla ainult seda, et kui väljaannete juures ütleme ajakirjandusinimene tasemel tuleb keele inimesi ikkagi tööle palgata ja, ja keeleinimene, kui ta on ka diplom häiritud ja kui ta ei oska, siis tuleb ta jälle lahti lasta ja tuleb konkurss välja kuulutada, uus võtta. Arvatavasti nii see käib. Ega siis kapitalist arvatavasti ei võta endale tööle inimest, kes oma tööd ei oska Pole siia see koer maetud keeleametit ja igasugused instantsid on meil olemas, aga see on Jon, koletu häbi tegelikult, kui ma seda õhtulehes Imekeelset vigast kuulutust lugesin, siis ma ei tea, see läks mulle nii südamesse, et kuidas me ometi nii alla käinud oleme. Ja seda tööd peaksime tegema iga päev. Ajalehtede juures peaksid olema keeleni. Kindlasti, aga, et me saade nii kurvalt ei lõpeks, räägime ka midagi rõõmsamat. Ma tean, teil on üks lemmikautor ka kelladega isiklikult tunnete. Oo jaa, vot selles pika jutuga nüüd mu kõige suurem sõber justkui ära näinud ei mahtunud vahele, see on faas Illiskandeer. Ma olen temast nii palju rääkinud, et igal pool, kus ma olen, muudkui kiidan, suu, vahul küülikud ja maod, muidugi, see on minu jaoks niisugune. Ta jookseb jälle kokku Dostojevski Andrejev viie aasta Viablatonoviga, ta jookseb kokku taania, seesama, ta kujund ainult teistsuguses stiilis, ta on oma rist, ta annab allegooriat Marika tekstiga ja ja see küülikute ja madude kujund on ju niivõrd hõlmav jälle kogu selle ellu kogu selle sotsialismi ja kommunismi ja kogu selle meie praeguse olukorra kohta. See on nii hõlmav, et imetlusväärne, lihtsalt kriitik ütles küll, et ei paku enam niisugust pinget, nagu pakkus omalajal kitstuuri tähtkuju, mis oli enne tõlgitud. Selle asjaga ma ei saa nõus olla, ma ei tea, kas see on sellest, et ma olen niivõrd kiindunud sellesse. Sest hea küll, üliõpilased ronisid mööda seina üles, kui kirstu tähtkuju lugesid, eks ole, ja ja mängisid kogu seda asja endale ette ja järele. Aga nüüd me oleme naljast nii kaugele, et me ei mängi enam, me oleme selle mängu sees reaalsuse sees oleme ju siin ikka need küülikud ja maod ikka edasi. Reaalsus ongi see mäng ja reaalsusel mäng, seda ei saa enam etendada.