Teie Maret Käbin olete teinud tõlkija tööd juba üle 30 aasta. Ja tänavu tuli siis suur tunnustus meie oludes Kirjanike Liidu tõlkepreemia. Kas on teie tööd ka varem tunnustatud? No ega ei tule meelde, küll tähendab tunnustus, kui, siis kolleegidel tõlkijatelt, et töö kõlbab, maga. Muid tunnustusi küll ei ole hullu. Ametlik ei ole, ega tõlkijad eriti ei olegi, ära hellitatud sellega ei ole. Te olete tõlkinud ainult vene keelest eesti keelde, teistest keeltest ei ole tõlkima? Eestist ei ole, aga ta ei ole vene filoloog. Ei, ma olen paberite järgi psühholoogia loogik Tartu Ülikooli lõpetanud, Tartu Ülikooli lõpetanud, vana kadunud professor Ramoli aegne. Ja et minu psühholoogia teadmised on ka paraku Rammule omad, nii et meil rohkem moodsat psühholoogiat me eriti palju ei saanud, kes pärast meie rühmast on psühholoogiaga tegelenud, on kõik nimed, Kalju, toimi haige hunt ja teised, aga need on kõik nii-öelda ise väga palju juurde õppinud kokku ja see on mul nii. Ei ole õige, haridus, tähendab tee sellel alal töötanud ei ole ainult koolis lühidalt andnud vist üks aasta, psühholoogia tund, aga üldse minu pedagoogi karjäär oli väga lühike. Aga kas te läksite kohe siis toimetajaks? Ei pärast ülikooli lõpetamist läksin Malektoriks mõttetu elukutsega tohutu linnas loengute keskbüroo, mis kuulus Kultuuriministeeriumi all. Seal oli rühm lektoreid koosseisulise kes siis pidid ise loenguid lugema maal, linnas, kultuurimajades. Samal ajal igalühel oli oma sektsioon, minul näiteks põllumajanduse sektsioon, mille me pidime siis värbama lektoreid korraldama sektsioonides nende loengute arutelu ja siis neid komandeerima maale ja ise ka käima. Meil oli mitu loengut, kuus, pidime pidama. Oli siis vene keele oskus, vene keele oskus tuli Venemaalt, kui ma 54. aastal metsikusse heita sõitsid. Miks seiklushimust võib olla? Muid põhjusi oli ka, muidugi. Tookord sõitsime siis ma elasin seal kolm aastat tuli Altai vääre mägedes, õieti kui me läksime, siis oli ju uudismaadel tegemise aeg sai seda krõmpsutada, tema kasutada, sest siis maksti sõit kinni ja me sõitsime. Alguses oli, meil olen kaardi pealt umbes vaadates sõidame, siin võib alati Minskisse. Seal meile ei meeldinud see lage stepp, see on ikka eestlased, on metsainimene ja tema väga raskelt mõjus meile sinna ootasime, kuni meie pagasi jõudis. Vaatasime kaardi pealt natukene mägisema koha, sõitsime uskuma Nugorski ja seal selgus, et ühes väikses kohas, mille nimi oli karavus, iha oli arsti vaja, mees oli art. Ja siis me sõitsime sinna külakesse, elasime seal kolm aastat ja seal pole mingit tööd, ei olnud, muidugi olin koduperenaine, Bradžihhaa, nagu seal kutsutakse. Siis ma alguses õmblesin natukene külanaistele, väike küla oli, seal oli metsatööstuse keskus. Seal oli haigla öelda üks arst apteeki olnud apteegipunkt, milles arst vastutab. Siis oli seal arh üks pood ja kino. Ja siis väga vahelduv seltskond inimesi tegelesin fotograafiaga, nii et selle kandi passipildid on nendest taastatelt kõik minu tehtud tasu. Siis ma sain näiteks meenaja kaladena taim n on seal väga hea kala. Kuna mul aega üle jäi, siis ma lugesin väga palju seal küllalt muuseas raamatukogu ja raamatukogus oli väga palju häid raamatuid, muidugi metsatööline meesterahvas ei loe. Aga nende naised huvitaval kombel lugesid väga palju. Just nendel aastatel ilmus Aganjoki lisana. Ja kus on Magaarid kõik kas 19 või 20 köidet, palju neid on? Terve riiulitäis. Ma lugesin need läbi. Ja erilist sõnastikuma muidugi kaasas ei olnud, kontekst aitas ja ala. Nii et seal tegelikult ilmselt tuli. Nüüd ma olen muidugi palju unustanud praktilist kõnekeelt, aga nüüd siin selle eest on jälle sõnastike ja hauatagune töö, on ju keelega hoopis midagi muud. Rääkimine. Ja siis olete te teinud aastaid toimetajatööd. Jah, üsna-üsna, varsti pärast, kui Loomingu raamatukogu loodi aasta aasta hiljem ja 50 kaheksandat alla. 59.-st ei mäletada, vastad, olime seal korrektoriks Loomingu raamatukogu juures hulk aastaid ja pärast Eesti raamatus olin Eesti Kirjanduse toimetuses tõlketoimetuses toimetajana tööl. Mis teil Loomingu raamatukogu algaastatest on kõige rohkem meelde jäänud? Näiteks Otto Samma oli ju sel ajal toimetada. Autosamm oli üks väga huvitav inimene oma välise rahu ja, ja kirjanduse tundmise poole, sest tema ikka andis õige suuna sellele ka muidugi hiidel, et algaastad olid väga toredad ajad, on umbes samalaadsed, nagu kirjutatud Panova sentimentaalsus romaanis Se toimetuse õhkkondsee entusiastliku tasime, tahab tööle minna, tööd teha ja kuidas teda vaimustab, see kirjasõna, see oli meil kuidagi ühin. Nimelt see oli väga pisikene tookord ei olnud käskjalga ja me jooksime ise Toompealt Kohtu kolme jooksime alla trükikotta Ta ikka mäest üles-alla ja väga tore aeg oli. Muidugi palju õppisin ma selle aja jooksul, sest ega mul ei olnud toimetamistega eesti keelest nii-öelda konkreetseid kogemusi, aga sealt nad tasapisi tulid. Võib-olla räägiksimegi nüüd sellest raamatust, mille eest preemia saite seal Ivan puunini romaan arseeni viilu. Samas köites on ka veel tema jutustused suhkrutool ja miidi armastus. Ja tema 12. aastal kirjutatud küla, mis on enne sõda ka eesti keeles ilmunud. Ja muidugi kui ma tõlkisin, siis ma vaatasin ka seda Murakini tõlge. Aga muidugi, kokkulangevusi on seal väga vähe, sest Punil oli selles mõttes. Nojah, nagu meie, Tuglas, ta võis lõpmatult ümber teha. Ja sellest algsest külast on ta välja praakinud enamiku naturalistlikest stseene, mitmed süžeeliinid, isegi tegelasi on kadunud ja natuke juurde kirjutatud. Et see raamat ei ole enam see, mis ei mäleta 37. aastal eestikeelne ilmus ja ta tegi kõigi teostega suudol ja mitte armastust. Need on ka nii, et redigeeritud hiljem. Sest kui puunin 53. aastal suri novembris toobri kuus adapteerinud viimased redigeerimisparandused mida te siis nagu lõplikuks pidas? Ja ah, on jah, täiesti midagi muud minu lapsepõlve või noorpõlve mälestusküla lugemisest oli ka hoopis teine, kui see mallid uuesti ka ettevõtjatele uue variandi läinud märksa paremaks. Need kaks vene põhitüüpi, mis tal seal nagu on kaks venda haiga väga targa silmaga nähtavat ütleks muidugi vene inimene kõiges oma olekus, nagu meiegi tedasid, tunneme ja venelane ise võib-olla veel paremini. Aga paremini vist ei oska keegi öelda vene inimeste kohta, kui üks andekas vene kirjanik ja Arzyinjevi elus. Ta ütleb nii. Oh seda vene inimese igavest vajadust pidupäeva järele. Me oleme kuidas janune Me elust loobumist, mitte lihtsalt naudingut, vaid just juubumist. Kuidas meid kisub pideva purjusoleku Pummeldamise poole, kui igav tundub meile argipäev ja plaanikindel töö? Minu ajal elas Venemaa ebatavaliselt laiahaardelised toimekad elutööd tegevate terved tugevate inimeste arv aina kasvas. Ent siiski, kas polnud igivana unistus piimajõgedest ohjeldamatust, priiusest pidupäevast vene inimeste revolutsioonilisuse üheks peamiseks põhjuseks? Ja mida üldse kujutab endast vene protestija mässu mees, revolutsionäär? Alati on tegelikkusest tobedalt kaugel seisnud ja seda põlastanud, kes vähimalgi määral pole tahtnud alluda mõistusele, arvestusele, nähtamatule, aega, nõudvale, hallile tegevusele. Kuidas olla ametis kuberneri kantseleis, anda nii närune panus ühiskondlikku üritusse? Eimiski hinna eest, põld ette. Seda katkendit Chatski monoloogist on kasutanud juba olentingatajev oma mälestusteraamatus. Elukillud. Elukillud ka talvel on minu silmis haritud inimese tagasivaade sellele, mida Venemaal enam ei ole. Kui võtta kuberneri kantseleist töötamine, oli hall ja ei olnud laarne Sis kataja visa oli ju lihtne kooliõpetaja, kes kasvatas ise oma lapsi. Kui me lähemalt näeme seda olustikku, seda puhtust, korda neid eetilisi tõekspidamisi, mis perekonnas valitsesid suhtumist emasse ja siis kasvõi kõiki neid laste mänguasju. Poisid lähevad poodi ja ostavad jõulud. Botalisi on nende jaoks täiesti tavaline asi, meie koolipoisid ja misse on maalne kultuuri seisund, kus laps saab aru Ta kasvada. Ja mida nüüd enam ei ole ja mul on tunne taeva, nagu teadvustada igasuguseid väikseid detaile, mis tema silma all ja tema elu jooksul kadunud on. Oma minevikku jäädvustamist teeb Gagaveerin oma raamatus peegli ees. Pealiskaudselt on see armastuslugu kahe inimese vahel, aga tegelikult registreerib ta seal üksteise järel vene kultuuritegelasi. Tantsustuudioid näitetrupp mainib kõiki neid vene immigrante, kes Pariisis, Stravinski ja muud kunstnikud kes jätsid oma jälje mitte ainult vene kultuuri, vaid ka maailmakultuur. Kui ta selle raamatu kirjutas, olid ju paljud nendest nimedest ja rühmadest ja ajaloo faktidest põlu all ja keelatud neid mainida. Niimoodi kirjade vormi selle ära peitnud, on ta ka midagi jäädvustanud meie jaoks mul väga huvitav teha, sest et ma pidin ju teadma kõiki neid kunstnikke uurima, kes nad olid, kuidas nende Nimäki kirjutatakse, sellepärast et venelane võib nime täiesti tundmatuseni ära moonutada. Siis ma sain palju teada, mida oleks võinud kommentaar paaridesse taha panna. Missugune mustlaste trupp, millisel aastal Ameerikasse ringreisile läks ja sinna jäi, need tagamaad on seal sügavad. Sugune minevikku jäädvustus, angaar, seeni, melu. Jah, kui kataja näiteks ütleb, et kahju, et enam neid kullatud pähkleid meie nääripuudel ei ole, siis mul on niisugune tunne, et väga paljusid asju enam ei ole, mis siis oli ja, ja tänu nendele kirjanikele need detailid hakkavad elama, aga ma imestan ka näiteks nagu puunin, kes oli siis elanud juba vähemalt seitse aastat emigratsioonis, et ta kõiki neid asju, mida ta veel eelmise sajandi lõpust meelde tuletas, et ta kõiki neid mäletas. Kirjaniku mälu peab ikka olema haruldane. Puulile mälu on haruldane teda lugedes vähemalt mulle tulevad küll väga valgused ja värvid ja lõhnad tulevad väga selgelt esile küttima looduse pildid, korduvalt öeldud, et tema luuletused näiteks on nagu maalid. Looduskirjeldused on erakordselt täpsed. Näiteks arseeni elus. Suved on tal ju niisugused lõhnavad, ma tunnen praegu jasmiini, tee ära õitsenud jasmiini, teie rooside lõhna. Seal tema kodumõisast. Ja siis need äikeseööd ja mitmesuguseid pille ja talved ja. Talved väga valged ja väga tuisused, aga huvitav ta nukralt kirjutatud muidugi see romaan, kui ta oleks elanud Venemaal edasi. Huvitav, kuidas ta siis oleks kirjutanud, ilmselt on ikkagi tulnud midagi ka juurde sellest, et et see Venemaa oli talle ju kadunud. Kindlasti, aga ta oli siiski oma loomingu algusest peale euroopalik kirjanik kasvõi oma stiilid lauseehituselt, teda on hõlpsam tõlkida eesti keelde kui mõnda muud vene kirjanikku, nii naljakas kui see ka pole. Miks mõtte sõnastus või lausestus on euroopalikum? Ma ei oska, ma ei ole nagu pikemalt mõelnud selle üle, aga no on kohe tunda dialoog Euroopa kirjanikelt. Teil on tõlkes ka väga rikkalik sõnavara, kuidas on puunili kindlasti, mina ei ole vene keeles teda eriti lugenud, sest temal on Sõnavara on tal tõesti ja põhjatu, juurdab ütlema. Aga väga palju on juttu ju vene kirikurituaalidest veni kirikus käimisest ja nendest detailidest kõik, mis seal on. Kust ta selle kõik võtsite eesti keeles? Eestimaal töötab vene kirik eesti keeles ja neil on oma talituse jumalateenistusel raamatud. Need ma sain need kiriku abiga nii nagu iga teose puhul ei ole ju tõlke spetsialist kõikidel aladel. Kui ma kaveri tõlkisin, aitasid mind kunstiteadlased. Siin aitasid mind kirikuinimesed, et aitäh neile Velbunnist rääkida, siis peale hulga proosa, millest eesti keeles on siiamaani küll väga vähe ilmunud. Luuletuste, mida on Kalju Kangur tõlkinud ja olete teie tõlkinud. Jah, nüüd on nii et huvitasid mind sellepärast, et luuletuste langesid nagu kokku temaatiliselt tema proosas esinevate süzeedega ja mul oli periood, kus mul oli aega nendega tegeleda ja tahtmist. Peale selle on ta kirjutanud ka mälestusi, mida ma kahjuks ei ole kätte saanud, on vene keeles ilmunud Pariisis 50. aastal ja pärast tema surma kirjutas mälestusi ka tema abikaasa Piero puunina. Need ilmusid 58. aastal Pariisis ja mul ei ole õnnestunud neid, ma ei tea, kas Eestimaal on mõni eksemplar, öeldes Moskvast, ma ei ole neid kätte saanud. Oleks väga huvitav neid lugeda. Nüüd käiakse ju väga tihti välismaal, võib-olla keegi toob teile või saate ise sõita. Noh, kuhu mina nüüd enam sõidan, aga vaevalt neid venekeelseid, eks nad seal Prantsusmaalgi haruldused Magardad, Sestetakse vene haritlaskond ja üldse vene emigratsiooni seltskond, kes oli väga suur pärast revolutsiooni kahekümnendatel aastatel. Pariis kubises ju vene autojuhtidest ja vene kunstnikest. See on kokku kuivanud, nad on ju ka sulanud uude ühiskonda prantsuse keelele üle läinud. Vaatame siis veel teisi teoseid, mis te olete tõlkinud. Lugesin uuesti Loomingu raamatukoguväljaanded Veera Panova sentimentaalse romaani läbi. Seal on 20.-test aastatest juttu ja tolleaegsest komsomolielust ja kui ma lugesin, mõtlesin kogu aeg. Huvitav, see tundub praegu natukene nagu koomiline ja naeru väärnegi. Aga kas ka kirjanik ise seda niimoodi on töötanud või võttis ta seda tõemeeli? Koomiliseks teevad seal loo meie silmis muidugi kõik need nimede tohter, Brinad ja mis nad seal kõik olid elektrofikaatiad, kes oktoobris tõusid ja aga minu jaoks selles raamatus oli põhiline, see nooruse entusiastlik armastus kirjanduse ajakirjanduse vastu. Ja muidugi ka see puhas noor armastus, mida ta seal kirjeldab. Panova kirjutasin küpsemas eas, eks see on ka mingi tagasivaade minevikku ja kindlasti mõelda minevikku. Ka see puhas õhkkond. Sest arvatavasti oleks see noormees teises ühiskonnas teistsuguste ideede teenistusse ennast pannud. Aga ta on aus ja puhas, siiras, ta näeb juba tollel ajal, mis halvasti oli. Minu meelest väga tore raamat. Nojah, nende tegelaste poolt oli see ju tõsiselt ja ja hästi mõeldud. Ja kindlasti ja see puhas siiras ellusuhtumine on minu meelest seal väga tore. Ja muidugi jah. Kirjandus, kirjandus, õhkkond, see, kuidas Sevastjanov ainult ihaldab toimetuses olla ja seda kirjad teha. Luule on tema jaoks midagi suurt ja tähtsat. Nojah, see oli aeg, kus veel kirjandus oli moes ja töö tegemine. Ja 20.-te aastate kirjandus Venemaal väga-väga huvitav. Samad psühholot Ivanov näiteks, kelle puhul on väga oluline on see probleem, kuidas ta kirjutab stiili, küsimused väga erineva näoga kirjanike väga erinevaid suundumusi pärast muidugi kahjustusega nivelleeriti. 30.-te aastate alguses suri Oleksandr krinud, keda teie olete tõlkinud. Kliin esindab ka seda puhast romantilist lüürilist kirjanduse madin, mis mulle väga meeldib. Tema tegelased on ju kõik ausad ja mehised ennastohverdavad. Seiklusi on palju, need noorsookirjaniku nõnda minu meelest väga-väga tore. Muidugi nagu sõlverni puhulgi. Võib-olla, kui ta kirjutas, oli tema lugejaskond veidi panen. Nüüd on kindlasti noorematel, aga aga sul on hea ja noorsookirjandus. Tõeline kirjanik on ju alati tõeotsija. Mis te arvate, kas kahekümnendatel aastatel oli vene kirjanikul kergem kirjutada kui näiteks seitsmekümnendatel või või kaheksakümnendatel aastatel, kas oli kergem kirjutada kriinil kui Grigori baklanovil, kelle jutustuse vähem vendade seas. Te olete tõlkinud? Kahekümnendatel aastatel oli kindlasti kergel mitmesuguseid vooluta, seal alguses vene kirjanduses olid kestsid ju mingil määral veel edasi ei olnud sotsrealismi meetod veel ennastki ainuvalitsevaks teinud ja kindlasti kergem. Hilisematel kirjanikel tuleb tsi peita, nagu Coverile puhul nägime EXPO baklanodele samamoodi. Ta ise ütleb selles lühikeses eessõnas, mis ta on Eesti väljaande jaoks ekstra kirjutanud. Juhtub ka nii, et kauge plahvatuse kaja üle veerev lööklaine lööb inimese vigaseks kogu eluks. Võib-olla juhtus just midagi niisugust minu loo peategelasega nagu vihje lugejale, mida sealt otsima peab, sest et mitte ainult olme ei ole seda peategelase psüühikat moonutanud isiklik abikaasa vaid see on ikka midagi rohkemat, mis ühiskonnas inimesi mõjutas, ei lasknud elada sellist elu, nagu nad tahaksid. On ajaloolane, teadlane ja see on üks elukutse, mis nõukogude ajal oli muidugi üks keerulisemaid, kui inimene tahtis aus olla. Aga baklaruda ise on olla muidugi aus. Tema sõja ruma lipis ilmusid ka eesti keeles kohe pärast nende ilmumist vene keeles on võrdlemisi ausad olnud au temale. Ja ajaloo uurimise kohta ütleb ta niimoodi, et et meil uuritakse ajalugu tagurpidi suunas taga järgedelt põhjuste juurde. Ta on küllalt kriitiline selles raamatus siiski tähendab oma võimaluste piirides. Jaa, on küll ja see raamat on üldse huvitav oma värskuse poolest tema tempokas diilia. Ma väga kaasaegne, 81. aastal ilmunud raamat, aga temaaegne Moskva ja inimesed on kuidagi värsked ja toredasti kirjutatud. Ei ole niuksed tüüp vene vene kirjanduse moodi. Aga huvitav, missugune on kirjanduselu praegu Moskvas? Ma kuulsin, et see olevat väga harali ja käivad suured võitlused ja juhtušenko kuju põletamised Kirjanike Liidu hoovis ja olete midagi kuulnud sellest? Võrdlemisi vähe jah, seal pidi mitu Kirjanike Liitu olema, siis on seal üks rühmitus, mille nimi on vist aprill. Natuke kuulnud, et sinna on koondunud natukene eesrindlikumad kirjanikud. Aga üldiselt on kirjanduselu kaunis konservatiivne ja mõned kirjanikud, keda me siin Eestis väga oleme hinnanud, näiteksres Putin, mõned teised, kas ei ole palju kirjutanud või on oma sõnavõttudes kaunis konservatiivset, eks osutanud? Ta olevat Luxemburgis saadik, praegu. Ei tea selle kohta midagi, kahjuks. Tuleme siis Venemaalt Eestisse, siin kurdetakse ju kogu aeg ja me kuuleme ka ise, kuidas olen eesti keel on alla käinud, teie olete kirjutanud ka teoreetilisi artikleid. Tõlkimisest, mis on need vähesed tõlkekriitilised artiklid üldse meie ajakirjanduses tõlki ajakirja meil ikkagi veel ei ole. Ka ei saa vist nii peabki olema. Mul on hiljem pärast selle artikli kirjutamist kätte sattunud küll mõned Soome Turu ülikoolis loetud tõlkepraktika ja teoorialoengud enda tarbeks konstateerib, tõlkisin ära. Aga selles artiklis, kes on praktilise töö pealt kirjutatud materjali, jookseb toimetajal ju uksest ja aknast sisse. Eesti keele olukord on tõesti teada. Olid ajad, kus öeldi, et tõlkijate keel on parem kui kirjanikel mis oli ka õige. Aga praegu meie üldise tõlkekultuuri allakäigu ajal seda enam muidugi öelda ei saa, sest nähtavasti tõlgivad võrdlemisi juhuslikud inimesed. Toimetajatena ilmselt tarvilikuks ei peeta. Suur-vene, tõlke, tõlkija, tõlketeoreetik, hetk, hind on öelnud, et mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et tõlkija peab olema juba keeleteadlase tasemel. Nojah, see on nüüd tõlkijatest, aga kuuleme seda eesti keelt, mis mis meie ümber räägitakse. Kaks päeva tagasi, siis ma vaatasin Aktuaalset Kaamerat, seal esines üks ministri asetäitja ja ta ütles. Niimoodi 1992. Aastal. Vaat kui ma niisugust lauset kuulen, siis, siis mul tekib kahtlus, et mis haridus niisugusel inimesel on, aga ta on ministri asetäitja. Ja ja tekib kahtlus ka tema kompetentsusest. Eesti keel on nii palju mõjutusi saanud viimastel aegadel, vene keele mõjud on väga salalikud. Need rikuvad nii, nagu Mati Hint ütleb, mitte enam meie sõna väravaid, meie teele, grammatilist ehitust ja see oligi, mis te tõite, see on juba grammatilise ehituse eksimused. Ja nüüd hakkab meid mõjutama üks laine täismeistrit üle ja kõigel tulevikus on soome keel ja siis ähvardab metsa inglise keel. Et ma ei kujuta ette, toimetaja amet peaks siiski uuesti ausse tõstetama, aga sel ajal, kus, mida meil kirjastades töötasin seal ka seal. Paljud toimetajad olid eriala, spetsialistid, pöörlor, teele, haridust ja sai aastate kaupa räägitud, et oleks vaja keeletoimetajat. Sedasama minu arvates peaks olema televisioonis raadios vähemalt olulisemad tekstid üle loeks. Kõige jubedamad vead ära, parandaks. Mul tekkis salakaval mõte, et praegu me nõuame eesti keele eksamit kodakondsuseta ristlejatelt aga võib-olla kui inimene esitatakse väga kõrgele ametikohale, ütleme kas ministri või ministri asetäitja kohale kas ei peaks inimene tegema eesti keele eksami või ütleme Tallinna linnapea kohale. Näiteks kõige tähtsam eksami küsimus sellele inimesele oleks Tallinna linnapea. Kuidas käänata sõna Tallinn? Muide, minu arvates väga paljud inimesed ei tea, kuidas seda. Samuti nagu ei teata, kuidas tuleb kõlada Peterburi või Sankt-Peterburgi seonoissis kõik olemas ussist peoks, uuekordsest trükivälja andma. Aga need ministrid, need on ju kõik vähemalt keskkooli lõpetanud, kui mitte rohkem Nathan eesti keele eksami teinud. Keda me siis süüdistada? Kooli ei tea näiteks muuseumi direktorilt ma nõuaksin, kuidas käändub sõna muuseum ja see ei olegi mitte nali, ma olen seda kuulnud tegelikust elust. Tõsilood. Siis televisiooni reporter, kes räägib väga palju muusikast ütleb sõnast kontsert, osastava käände kontserdid ja vastab tema esineja. Ja ütleb ka kontserdit. Ja veel teeksin ma reporteritele eksami erinevate stiilitasandite kohta, noh, näiteks kui reporter paneb endale ülikonna selga, lipsu ette ja läheb ministreid ja üldse kõrgeid isikuid intervjueerima ja kasutab näiteks sõna nihu. Kas see kõlbab? Ei eriti mitte, aga mida te tahate nendelt nendelt vaestelt koolis käinutelt valguse 80. aastal ilmunud vene keele õpik esimesele klassile. Peale vene keele on seal ka eestikeelne tõlge ja näiteks selliste lausetega, siin on mets, metsas on cool, vot istub suur karu. Väike karu istub ja kirjutab, aa orav seisab ja joonistab, Tal on paber ja pliiats ja närvid. Brave joonistab metsa, aga metsas on ilusad lilled. Kuidas seda aga peaks eesti keeles rõhutama, aga metsas on ilusad lilled? No see on see tüüpiline vene, mis tuleb kas tõlkimata jätta või Jaaks tõlkida. Nüüd järgneb ilus lause, ta väga hästi joonistab meenutelt õpikut, nagu mõrson. Tõlkeõpikutes on eesti keele õpik ühesõnaga esimese klassi laps, kui ta õppis vene keelt sai sinna kõrvale eesti keele näidislause. Ta väga hästi joonistab. Meie lause järg on korrast ära ja seda meile õpetatakse koolis, nii et meil ei olegi nendelt ministritelt praegu midagi paremat oodata. Nii et ei ole ka kedagi, kes neile eesti keele eksami teeks. Neid inimesi ikka on, aga kui tõsiselt rääkida, mida siis ikkagi praeguses olukorras tõlkijale soovida? Tõlkijale võib soovitada ise hästi palju tööd teha sest tõlkimine siiski kuigi nagu ütles, see oli vist ulad, laager vist? Tõlkimine on võimatu, aga vajalik, tähendab, tõlkijad peavad jääma mitte tarbetekstide, vaid ka ilukirjanduse tõlkijad. Meil siiski viimaste aastate jooksul on sõnastike ilmunud, need on kõik, need on kõik raamatutes kättesaadavad. Keelealast kirjandust on võrdlemisi palju, ta on küll varem ilmunud Saari kindlami liivaku tõlkimise raamatut ei maksa kohku, tahtsin vene vene keele kohta, mis on liivaku kirjutanud. Need põhitõed kehtivad ju ka muudest keeltest tõlkimisel eesti keeruline, tegelikult pööraselt huvitav kujund temasse natukenegi süveneda. Meie sõnavara rikkus on ju mainimisega väärne ja, ja murded ja keele eri aegade kihistused, mida me Saareste sõnastiku abil näiteks saame kätte ja loodame, et ta kunagi saagpaku kirjastuse keegi selle sõnastiku saame. Ja äsja ilmus vastav oli meil siin oli muide sõnastik pida ka, tõlkijal kindlasti vaja läheb. Et ei midagi muud, kui lihtsalt töötleja huvituda, sellest tööst. Tõlkija teeb. Võib-olla oleks veel peale nede saadavate sõnastike ja raamatute kõrval vaja ka mingit sellist väljaannet nagu Prantsusmaal on? Ma ei ole küll Edalded kontrollinud, aga olen lugenud, et juba kardinal Harris oli omal ajal asutas sellise akadeemia, mis kaitseb, kontrollib prantsuse keele puhtust. Ja näiteks 73. aastal on avaldatud selline sõnade väljendite loetelu mis on kohustuslik ja kuulub kingimatule täitmisele ametlikes tekstides. Ja ka koolis vaata seal. Eriti kaitstakse prantsuse keelt inglise mõjude eest ja selles loendis 73. aastal on näiteks sõnad. Oh jaa, subisnis, mida prantsuse keeles tsitaatsõnadena kasutada ei tohi, tuleb asendada prantsuskeelse sõnaga. Selle ülemaailmsete mitmete keelte laviini ees, mis meid ähvardab, oleks võib-olla ka meil vaja, kui meie keelekomisjon selliseid kohustuslike nimekirju või loetelu seda aeg-ajalt avaldaks.