Te olete prantsuse filoloog ja sellepärast ma küsin, et kuidas lood prantsuse keele õpetaja inimesega ja, ja prantsuse keele oskusega teiste võõrkeeltega võrreldes prantsuse keele oskajate protsent Eestis ja õpilaste protsent, kes õpivad, on imetillukene ja see peaks tingimata olema kolm korda suurem. Normaalselt, ma arvan, üks 15 20 protsenti üldse võõrkeeleõppijate arvust praegu on see absoluutselt mitteküllaldane. Arvestades prantsuse kultuurikaalu maailmas aga on ka lootust paranemise poole, kui näiteks prantsuse lütseum taastatakse kindlasti juba aasta otsa, tegutseb meil prantsuse saatkond ja meie sidemed Prantsusmaaga on tunduvalt tihenenud ja on lootus. Jätka prantsuse lütseum tõepoolest taastatakse. Jaga Gustav Adolfi naasime jäeta vaeslapse ossa, vaid ka seal tugevneb prantsuse keele õpetus. Aga see on ainus kool Tallinnas, kus õpetatakse eestikeelsetes koolides küll. Aga Tartus ega Tartus on viieteistkümnendas keskkoolis prantsuse keel. Te olete ka ise olnud prantsuse keele õpetaja ja selle kõrvalt ka tõlkinud. Need kaks tegevust, ma arvan, on võrdlemisi erinevad. Kuidas te neid võrdleksite? Jah, alates 1973.-st aastast olen olnud prantsuse keele õpetaja ja laialdaselt ka tõlkinud. Nii et võiks öelda, et päris üle pea ei ole saanud pühendada ennast ühelegi teisele ja paraku on õpetamine ja tõlkimine kaks psüühiliselt väga-väga erinevat asja. Ja niimoodi hobuse seljas ratsutades olengi natukene ära väsinud nende aastate vältel. Nette loobusite õpetajatööst, jah, peaaegu. Ja alustasite tõlkinud vist juba 20 aastat tagasi, nii et võib öelda, et teil on väike juubel. Näib küll nii. Esimene kopsakam ilmus kogumikus prantsuse novell. Kolm novelli, üks Luija ragoonilt, teine sama riigistavlükledioolte ja kolmas Roman karilt. Ilm oli meil ja, ja üldse nõukogude liidus ju väga tuntud autor peaaegu prantsuse kirjanik, number üks. Kastaga Prantsusmaal oli nii kuulus. Ta on kahtlemata üks prantsuse selle sajandi suurimaid kirjanikke, Surjust, suurimaid luuletajaid, lüürikuid ja enamike viimane on lüürilised romaanid. Paraku tema kuulsus meil oli küll natukene ülespuhutud, aga siiski. Seal oli ka ta ka üks minu lemmikautoreid ja see novell vahenojail romaanist, mida muu nimega hingus mulle meeldis väga stama inimliku armastuse käsitlusega. Teid köidab puurilisus, hilisematel aastatel olengi põhiliselt tegelenud filosoofilise koega autoritega. Need novellid olid siis kogumikus prantsuse novell. 74. aastal ilmus Loomingu raamatukogus kogumikuna tul France'i novelle ja seal on teil kadelgitudiks novell jumalaema liiderdaja. Selle novellikogu on koostanud Ott Ojamaa. Aga tee kõrval on juba hästi tuntud prantsuse keelest tõlkijat. Kuidas teie sellesse seltskonda ütlesite? See väike novellikene jumalaema Veiderdaja oli nagu üks minu ülikooliaegne sellitöö millest ma sain nagu maigu suhu, mis üldse tõlkimine tähendab, kuivõrd keeruline ja vastutusrikas töö, see on seal esimeseks toimetajaks oli ott ojamaa, sealt käis üle ka Leili-Maria Kask ja see on võluv asjakene lugeda. Selles toredas väikeses novellikogus. On algused, tegevus toimub kuningas Meie ajal neid Luisid oli ju 16 prantsuse ajaloos. Mis niisugune lauset tähendab? Noh, see on natukene nii pühamehe, müügitaoline lugu, mis ei olegi nagu täpselt paika pandud seal mõistujutt. Meie tõlkeid lugedes ja vaadates, kes on teie toimetaja tulnud teil on toimetajatega vist vedanud. Tõepoolest Eesti raamatus on töötanud aastaid väga-väga tublisid toimetajaid ja minu kokkupuuted justellimaria kasega pikkade aastate vältel hiljem Tatjana Hallap iga on mulle väga palju õpetanud, eriti tänu Leili-Maria kasele, kes mind lausa kättpidi tõlkimisse tõi. Noh, ma olengi sellele teele tõsisemalt asunud. Paraku tänapäeval viimastel aastatel näib, et Eesti raamat üldse teisedki kirjastused teevad toimetajate ametikohtade arvelt kokkuhoidu. Ja karta on, et tõlgete kvaliteet selle arvel ka langeb või on juba langenud. Ei oska täpselt öelda. Igal juhul peaks iga autor võiga tõlkija vastutama ise oma teksti iga punkti jaguma eest. Tõlkijale, kes on tavaliselt võõrkeelse eelsesse teksti üsna üle ennast nii ära uppunud on tihti just emakeelse variandi üle raske otsustada ja seal peaks olema ikkagi toimetaja värske pilguga inimene, kes selle lihvib, selle teksti üle vaatab. Aga praeguses olukorras ma usun siiski, et aja jooksul turukonkurents ka kirjastamise vallas paneb siiski kvaliteedid paika ja et eesti lugeja on küllalt tark, et mitte osta nende kirjastuste toodangut, kes poolfabrikaate pakuvad. Need on isegi raske lugeda, lugeda, takerdunud ja kui ma nüüd teie tõlkeid uuesti lugesin ja ka neid, mida ma varem ei olnud lugenud siis võlub ka see, et neil on muidugi voolas eesti keel, aga kõik on niivõrd korrektne, seal on ka toimetaja käsi muidugi mängus. Loomulikult maailma väga kompetentsete toimetajate, ta ei oleks saanud sündida ka niisugused suured sarjad, mis Eesti raamatut on aastate vältel tulnud nagu varamu sari ja näiteks Anatoli fraasi teoste kogu ja nagu Balzac, ja kui me vaatame oma raamaturiiulitel ringi, siis nõndanimetatud stagnaaastatel on ilmunud väga hea, väga heal tasemel kirjandust ammendavate järelsõnadega, mis panevad autoreid oma kultuurikontekstis paika ja tutvustavad neid hästi. Jah, võib-olla paljudes kodudes on niisuguseid raamatuid, mida olen omal ajal ostetud. Raamatud olid odavad ja ei jõutud lugedagi, praegu võiks nüüd raamaturiiulit veel üle vaadata, seal on kindlasti väga palju väärtuslikku ja kui nüüd lähen edasi teie tõlkeraamatuid pidi, siis 75. aastal ilmus Loomingu raamatukogus Lenny lühiromaan err revolutsioon huvitavat pealkirja autori kohta, kes ise võttis ka kaheksandal aastal osa Prantsusmaal üliõpilas muutustest. Jah, see lühiromaan on oma aja kohta väga huvitav ja värske. Ilmudes aastalt öeldakse stend üks saida medi, siis kirjandusauhinna. Ja autor sai üsna populaarseks. Selge pilguline vahe sisse vaade tolle aja ühiskondliku olustiku Prantsusmaal. Just nimelt nende 60-ni kaheksanda aasta üliõpilasrahutustesse, mis muide ka mille laine voolas mitte üksi läbi üle Prantsusmaa, vaid ka üle üle maailma. Sealt saab kena pildi. Poolsusest mida see endast kujutab, kuivõrd see on tühi seebimull väga teoreetiliste alustele rajatud tihtipeale rega liituvast anarhismist. Aga muide, Prantsusmaa koolisüsteemist, mis on mõeldud keskklassi taastootjaks ja õpetlik on seda aastate taga ilmunud romaani lugeda Tänapäevase pilguga, sest meiega pürgime nüüd normaalsesse kapitalistlikku ühiskonda. Ja võib-olla meil ka kunagi saab olema selline koolisüsteem vaenlasi kasvatama, jah, kodandasid töökaid, korralikke inimesi ühesõnaga normaalseid inimesi. Teos on autobiograafiline. Pascalleni tõepoolest õpetas ise filosoofiat ühes prantsuse Põhja-Prantsusmaa väikelinna tehnikakolledžis ilmselt tõtanud just sealsed kokkupuuteid tema seda romaani. Minategelane lahkub väikelinnast, sõidab Pariisi tagasi. Nii lahkus ka autor ise. Huvitav on romaani lõpp ja see rongisõidu kujund kui peategelane ütleb, et ta ei kuulu õieti ei pariisi ega sinna väikelinna, kust ta tuleb. Võib-olla on tema koht selles rongis liigub ja ei ole õieti mitte kuskil, mis see võiks tähendada? See on nagu peategelase teadvuse seisund, õigemini ka tema päritolu, ta on pärit vaesunud kodanluse hulgast, kes ei suuda leida endale juuri ka mingis teises keskkonnas. Ta püüab ärgitada oma milles asi, nagu mõtlema, tema üritused seal koolis natukene nurjuvad. Ja siis tabab tema tegevus seal pettumus. Te olete tõlkinud kahe kriminaalromaani sortsimenoonilt? Jah, selle pealkiri on Safoljani kiriku puudu. See on üks Symenooni noorusaja romaane ja üks esimesi, kus ilmub politseikomissar kerekuju ja huvitav, et seal noorpõlveteos, aga ta mõjub nii küpsema ja täiesti omapärased kriminaalromaanina väga sügavale ja hoopis teistsuguse, nagu on üks tavaline kriminaalromaan. Mulle meeldib aga Symenooni enamikel konide inimlik külg. Ta suhtub oma tegelastesse ka negatiivsetesse tegelastest, sega inimlikult, püüab neid mõista. Ja ta ei ole kunagi julm või moraalitu. Kirjutan kunagi põnevuse pärast üksi. Kui te võrdlete seda kata Kristiga, mis te ütleksite? Jah, just Agatha Christie romaani tunduvad mulle ainult põnevus põnevuse pärast või ainult natuke. Nemad Jamoraalitud. Teie tõlketöödeks on olnud ka kolm rasket filosoofilist teost. Vääri raamatu pealkiri on juba filosoofilised jutustused sealt te olete tõlkinud kandiidi, mis kunagi varem on ka eesti keelde tõlgitud. Jah, kunagine Andrus Saareste tõlge oli vananenud keelega ja seetõttu tuli Voltari 200.-ks surma-aastapäevaks välja antud jutustuste kogu kogu sõnad. Kolm jutustust uuesti tõlkida ja mina siis tõlkisin kandiidi ja mikroMegassi. Ja Hallap sandigi. Kokkupuude Wolfääriga oli ka rikastav ja tõlkimine võrdlemisi lõbus. Jutustuste kogu järelsõna asemel on Juri Lotmani väga põhjalikke sädelev essee Volta äärist justkui mõttevabaduse eest võitlejast ja on, kui see ilmus aastal 79, siis minul oli küll see Lotmani suureks hingekosutuseks hästi lahanud seal Voltari olemust, seda vastuõlu valgustusliku optimismi ja pessimismi vahel. Mõistus likkuse ja loodusläheduse vahel kuidagi kõik asjad saavad palju selgemaks, kui seda lugeda, siis on tõesti omaette väärtusega teos. Selles raamatus tundus Voltööri keel, missugune oli see prantsuskeelne väljaanne, kas tema keeldun ka moderniseeritud? Ütleksin, et Voltari oli natuke kergem tõlkida kui näiteks margariin sõnari või. Või turneed. Raskusi prantsuse keelest tõlkimisel on just kõrgstiili edasiandmisel eesti keeles, kuna eesti keele kõrgstiil kipub tihtipeale kantseniti. Ja siis sellepärast tuleb kõrgstiil nagunii normaalsesse kirjakeelde natukene madaldada. Aga näiteks rahvakeelsete või vulgaarse nute väljendite hulgas sealt ikka leiab. Ega eesti keelest väga toredaid vasteid. Vulgaar on muidugi väga mitmekihiline autor ja väga mitmekihiline margariin, stsenaarium, romaan uppus, Niibrummis ilmus varamu sarjas. Ma julgen öelda, et see on üks raskemaid teosed, mida te olete tõlkinud ja autol vist üks targemaid prantsuse naiseks ole ennegi tarku naisi olnud, kui mõtelda Solsandile ja ma tahan tõstallile, kelle eest isegi küüti peitu puges. Ta on ka veel selles mõttes omapärane, et ta võeti prantsuse, valiti prantsuse Margareti Ossionaar. Tõesti erandlikke vaimuinimesi sellel sajandil. Ta sündis aastal 1903 ja suri 1987. Leiba. Seal oli ta saanud selle sajandi klassikuks. Talle sai osaks nagu suurim au, mida prantsuse vaimuinimestele saks saada. Sa võib seal valimine 40 nii-öelda surematu akadeemiku hulka. See ei vasta, mida midagi meie teaduste akadeemiale. Teaduste Akadeemia vastavus on nagu hästi Chiphoussee prantsuse instituut, mis koosneb omaosakondadest 40 surematutel akadeemik Hans sees ja see on siis nagu ametlik autahvel. Kui keegi Neist 40 sureb, siis valitakse nende asemel uus. Nii asutati režee poolt aastal 1635 ja aastani 1980 ei olnud sinna valitud ühtki naist ja markerit. Juursenaar oli siis esimene paar aastat tagasi muide Aniti teine daam. Nii et kas nüüd esindab siiski inimsugu, esineb seal õrnem sugu. Ja selleks daamiks on vene päritoluga ajaloolane sovjetoloog. Helen karjäär langos. Margaret Jussionaar on tõeline metakirjanik. See tähendab tema aine. Ta on inimkonna kultuur, kirjandus. Ta ei kirjuta kusagil iseenda hingest või omaenda autobiograafiat, on ta ei ole ka kirjutanud vaid ta kirjutab maailmast, mida ta nagu imelise kaasaelamisega on läbi elanud. Võiks öelda, kuna kultuuri Helle algusest peale kuni tänapäevast avaldumis vormideni läbi aegade peaaegade romaani järelsõnas on talle isegi lauset mis võib mõleti mõistatuslikuna tunduda. Tähendab, iga inimene, kes kunagi on elanud, on minu see tähendab loomulikult igal inimesel on olnud oma minna, aga mulle tundub, et stsenaarium mõeldud ikkagi, et tema on võimeline elama niivõrd läbi teiste inimeste elu, et kogu see kogemus on enda omandiks sisemuses markerid just stsenaarium erandlik selle poolest, et ta on saanud väga aristokraatlikus koduhariduse täielikku kosmopoliit. Elu möödus põhiliselt reisidel peaaegu viimased aastakümneid oma elust veetis ta Ameerika Ühendriikides elades meini osariigi rannikul pisikesel muuteserti saarel. Ja muide, enne kui ta prantsuse akadeemia liikmeks sai, ta pidigi astuma taas prantsuse kodakondsusesse. Sest tal oli ameerika. Jah, tal oli Ameerika kodakondsus. Huvitav, miks ta Prantsusmaalt ära läks? Oli lihtsalt mugavam elada seal, sõbrad olid ees. Ma olen ise roppuste Krumi järelsõnas maininud, et ta nagu pages sõja eest aga tagantjärele selgub, et see ei olnud päris tõsi. Võid seal USA-s elades, ta ei olnud nagu maha vaos. Ta ei olnud nagu millegi eest peidus, vaid tal oli lihtsalt sukelfilosoofi pikk oli tal nagu seal selgem ja ometi ta elas kogu selle maailmasõjas, olete tragöödiat ja kõik, nagu sealjuures ikkagi läbi kuulsaks sai Margarita Ossionaar asteldataks 51, kui ilmusid, ilmus tema romaan Adrianuse mälestused publiku tähelepanu koondusliku temale, kuigi ta varasest noorusest peale juba on avaldanud luuletusi, novelle, esseid, isegi romaane. Ja ma mainiksin, üks väga oluline asi. Aastal 1939 ilmus temalt romaan pealkirjaga kude, Grasse astus lask, mille põhjal muide on ka film loodud ja mille temaatika on eestile võrdlemisi lähedane tegevust aastal 1009 17 18 Kuramaal. Ja tegemist on balti aadli riismete võitlusega pealetungivate läti punaste vastu. Ja see annab nagu sissevaate tolle ühiskonna vaimsesse, moraalsesse lagunemisse ja selle maailma hukku. Pole poliitiline romaan, vaid rohkem maagiline armastusdraama. Huvitavate haare oli nii laiate, jõudis isegi siia meie lähedusse. Jah, tema haare on tõesti ääretu. Oma elutöö on tegelikult vanakreeka luule tõlkimine, temast ilmus läbi läbi elu, tõlkinud bana kreeka luulet, elu lõpuaastail ilmus väga põhjalik, märg ja lüüra luulekogumik. Aga ta on muuseas tõlkinud ka näiteks neegri spirituaalne. Tõlkinud ka angloameerika kirjandust. Ta on tegelenud ka jaapani kultuuri ja kirjandusega, näiteks kirjutanud essee jõgemishimast ennessaaslik, universaalne isiksus sellel sajandil, mida niisuguse targa naise raamatu tõlkimine teile andis. Minule oli hobus Nibrumi telkimine, täielik teine ülikool. Ma pean ütlema, et raamatute pealkirjadega ei ole sugugi vedanud ja hobusnicro see teine termin, see on ju tegelikult eesti kultuuris tundmatu. Mu rahalist oli ikka väga palju asju leiutada ja ka lihtsalt noh, järeldusena ära seletada, mis miski, seda autorit tasuks ikka külvel tõlkida. Ma loodan, et ehk õnnestub mul ka tema Hadrianuse mälestused tõlkida. Sest see on, teen ajastutundlik ja väga psühholoogiliselt väga-väga sügav sisse panna. Vana-Rooma teisendada sajandil elanud Rooma keisri Hadrjaanuse ellu ja sellesse ajastusse. Ja nüüd jõuame siis prantsuse kirjaniku juurde, kellega te olete ka isiklikult kokku puutunud ja kes on Eestis käinud, see on, mis seal tunni. Ja te tõlkisite tema romaani reede ehk lootuse saada vaikses ookeanis. Heldur nii on samuti Nende elav klassik kuna teda on tõlgitud kümnetesse kümnetesse keeltesse, muuseas, soome keeles on peaaegu tema kogu looming ilmunud. Ja ka tema loomingut õpetatakse ülikoolides markerid Jersonaari kohta võime öelda. Ta on läbi ja lõhki realist, aga seal oli juures niivõrd tundlik ja põhjalegi realist, et tema realism muutub millekski maagiliseks. Siis on nii, et võime ka liigitada realistide hulka või isegi hüperrealist, kuna ta ise on võrrelnud oma romaanide realismi sürrealistlikke maalikunstiga. Hyper realismi kaudu ta kohati läheb fantastika valda. Mis seal tunni on hariduselt filosoof. Ta on õppinud sor Bonnis ja Saksamaal tibingeni ülikoolis. Iba lapsena puutus kokku Saksamaaga ja tema oludes kirjandusega kunagi, kui tema vanem mõlemad vanemad olid Germanistid, mis seal tunni ei saanud siiski filosoofiaõpetajaks vasteid. Ta tõlkis, töötas prantsuse raadios tõlkis keda saksa kirjanikest ajakirjanike näiteks Erich Maria remarki, aga Philosophy kutsumust hakkas realiseerima oma romaanides. Ja õige on Ain Kaalepi tähelepanek, et turniir on mees, kes Islandil jätkab hiilgavalt Voltaire ja anatolfraasi filosoofiliste romaanide traditsioone. Mis seal tuli, nii on, et ega metakirjanik ta on küttide kirjanik, selgitanud oma intellektuaalset arengut omaloominguteed, esseekogus pealkirjaga pahak-le mida võiks tõlkida nii ettevaatlikult, Püha Vaimu tuul, viga, rösti ja tuul. Küll on seal olemas. Jah, see on mul olemas, pöörab tähelepanu istuma loomingu sõlmpunktile, see on müüt. Müütide käsitleb kui fundamentaalset lugu, see tähendab, nutan tema käsitledes. Muistne üldtuntud lugu, näiteks muinasjutt, mida võib käsitleda väga mitmel tasandil, näiteks psühholoogilisel tasandil, paali tasandil, filosoofilisel tasandil tunnetusteooria tasandil. See on siis lugu, mis on nagu ülemaailmselt juba ammu tuntud kõigile, nii nagu romaan riide ja seal ta arendab inglise kirjaniku Daniel defow, Robinsoni lugu omas laadis turnie, väidab, et kirjanike ülim kohus ongi elustada vanu müüte. Mütoloogia on see, mis on teinud inimesest inimese, inimene ilma mütoloogiat, ta on nagu, nagu kuulub loomariiki ja müüdid, muinasjutud, kõik see pildi, pildi rikkus, kujundite rikkus, mis peab saatma last hällist peale. See kujundab inimese lapse inimeseks. Ja see on nagu tema hingele nagu hapnik. Romaan teede ilmumisel turniel, aastate tehakse 67, see oli ka tema esikteos. Ja sellega ta saavutas kohe minu ja paari aasta pärast. Ta politi publiku soovil kirjutas ka selle romanni laste variandi pealkirjaga reede ehk metsik elu, mille põhjal on tehtud film. Reede on omamoodi euroopalikku kultuurikriitika. Kuidas show Robinson ehitab oma üksikul saarel üles oma kätega oma kaotatud Euroopa kultuuri. Siis turni Robinson viib selle üles ehitatava kultuuriapsu murdini ja näitab sealtkaudu Euroopa kultuuri nurikülgi. Reede looduselaps, kes sinna saarele ilmub ja keda Robinson tahab, siis hüppastada hakkab vastupidi, just lammutama seda. Robinsoni maailma turnie suhtub reedesse, nagu näha romaanist suures empaatiaga, nagu ta üldse kolmanda maailmaprobleemidesse ja inimestesse, aga suures empaatiaga suhtub tema ühes viimases romaanis kullatilk. Aga minu arvates on reede romaani. Olen siiski see, et eurooplane Robinson muutu täiesti reede sarnaseks looduse lapseks ega ka ei sula kokku saare metsiku loodusega vaid ta ikkagi kultuuriinimeseks. Ja ta lõpuks saab ju endasarnase eurooplasest kaaslase, mille kaaslase nimi on Jaan Neljapäev Väikelaevapoiss eestlane, eestlane. Meie käis 1990. aasta detsembris Tallinnas, siis oli ka võimalus temalt küsida, et kuidas ta siis tuli siis selle peale, et eestlasest tegelane oma romaani poendina sisse tuua. Selgub, et põhjuseks ei olnud mitte mingi eriline sümpaatia Eestimaa vastu vaid lihtsalt formaalsed põhjused. Turnee tahtis anda oma Robinsoni-le sarnaneva kaaslase punapäise tedretähnilise põhjamaise ja selle ta siis mööda kaarti rännates leidiski Eestist jagunemine eestlasele vaja ka Eesti nime, siis ta lihtsalt helistas Pariisi leidis Pariisi ida keelte ja kultuuride instituudist eesti keele oskajaid, kes talle siis dikteeris, kuidas kirjutatakse eesti keeles neljapäev. Paraku juhtus niimoodi, et Eesti keelde tõlgituna tundub see raam romaani lõpp, nüüd natukene absurdsem ja torni Tallinnas käies tunnistas, et ta poleks osanud eales arvata, et tema romaan tõlgitakse ka eesti keelde ja et see romaani point muutub natukene absurdseks tee tõttu. Tal isegi nagu segaduses ja solvunud. Üllatunud, et kõik eestlased ei ole punapäise tüdri tehnilised tema Tallinnas käimise najal ta tundus olevat süüvinud omaenda probleemidesse, rääkis põhiliselt oma loomingust ja eriti meie probleemidesse ei tahtnud süveneda turnie loomingust ja ma tahaksin mainida veel tema seotust ja Saksamaa ja selle probleemidega. Tunni peateoseks loetakse jõude Omaani leppade kuningas mis ilmus 1970 ja mis sai konkuri auhinna. Selle teemaks on põhilised Hitleri ajastu ja Saksamaal. Ja muide ka ühes järgnevas romaanis. Mete uurid, üks episood on seotud tihedalt Saksamaaga, nimelt ta kujutab detailselt lausa ihukarvu püsti tõstolt Berlin Nonii müüri rajamist 1961. aasta augustis. Kuidas on teie suhted Prantsusmaaga, olete seal käinud ka ennast täiendamas? Muidugi, Käia Prantsusmaal 13 aastat tagasi prantsuse keele õpetajana. Kronoobli ülikooli juures poolteist kuud. Ega seda on muidugi väga vähe. Loodame, et tänu prantsuse saatkonna prantsuse Huvikeskuse tegevusele saavad nii mõnedki tõlkijad võimalusega arendada ennast Prantsusmaal tulevikus. Nii et ka teil on lootus. Lootus on ja.