Teie Merike põualike tõlkinud põhiliselt gruusia ja itaalia keelest. Gruusia keele oskajaid neil just kuigi palju ei ole. Ja üldse tundub minule kui, kui võhikule selle keele alal, et see on ilmselt üks aga raske keel ära õppida, kas, kas üldse on õige mõelda, et mõni keel on raske ja mõni on kerge ära õppimisena? Siis ma arvan küll, et mõned küljed on raskemad õppida ja mõned on kergemad. Gruusia keel on raske sellepärast, et see keelesüsteem on keeruline ja täiesti võõras. Meil aga kas valmistas kõigepealt raskusi ka juba tähestiku ära, õpin. Tähestiku õppimine eriti suuri raskusi valmistanud, selle saab ikka üsna kiiresti, selle tähestiku võib ära õppida. Aga muidugi kirjapildis on küllaltki raske lugeda, isegi grusiinlased ise ei suuda lugeda, kuna nad kirjutavad lühendavat tähti. Küllaltki raske lugeda muidugi raamatut lugeda ei ole raske, seda õpid üsna kiiresti ära. Te mõtlete, Tyrion, raske lugeda ja just nimelt kirjun raske lugeda, grusiinlased isegi ei oska lugeda, tihti küsivad kirja. Kõlannad kirjutavad küllaltki kiiresti lohakalt, mõnikord kuidas te selle keele juurde jõudsite? Ma jõudsin selle juurde tänu juhusele mingil määral. Kuigi tundsin huvi Gruusia vastu juba lapsena, mulle tundus see maa väga huvitav olevat mannil lugenud mõnda raamatut Gruusia kohta. Aga keelt hakkasin õppima kõigepealt Tartu Ülikoolis, kuna meil üks õppejõud, tema nimi oli Bachmann, kes oli pärit Kruus, sest Eesti külas ruumi lähedalt õpetas seda ülikoolis ja siis ma natukene õppisin seda ja siis, kui ma hakkasin ülikooli lõpetama, siis tekkis niisugune võimalus minna Gruusiasse õppima gruusia keelt ja kirjandust ja muidugi kasutasin selle võimaluse ära, kuna ma tundsin küllaltki suurt huvi selle vastu Gruusia vastu ja gruusia kirjanduse vastu. Mis teil ülikoolis põhiaineks oli? Ma õppisin vene keelt ja kirjandust, sel aastal, kui ma lõpetasin, tekkis nagu see võimalus ja siis meilt saadet lihtsalt Irina Gruusiasse pärast ikkagi Tartu Ülikooli lõpetamist. Ja seal ma olin siis poolteist õppeaastat, õppisin Gruusias Tbilisi ülikoolis. Kas see läheb, jõudsite siis keel selgeks õppida? Noh, päris selgeks vist küll mitte ja no see päris selge muidugi see keel mulle. Aga lugenud ma olen väga palju, nii et lugemisel raskus ei ole, aga mingil raskemal laps laks sel teemal rääkida siis nagu natukene raske rääkidega nahtis tavalist juttu muidugi, sest ma leian, minul on kergem õppida siis, kui ma olen selle rahva seas, kui ma saan seda keelt nagu kogu aeg kasutada. Aga kui nii passiivselt õppida, nagu me oleme teisi keeli õppinud, siis on tunduvalt raskem ja siis muidugi nii lühikese ega vist ei oleks saanud selgeks. Aga kas juba sellel õppimise ajal teil tekkis mõte hakata tõlkima? Tekkis küll jah ja eks selle mõttega ma ikkagi sinna nagu sõitsin ja sellepärast nagu saadeti ka sinna selts, vahetati üliõpilasi selle mõttega, et naad hakataks nagu tõlkima vastastikku Gruusiast Eestisse siis kedagi ei saadetud, saadeti tükk aega hiljem kaks või kolm tütarlast siia, kes õppisid eesti keelt, siin. Aga see tõlkimise mõte või tähendab tahtmine mul ikkagi oli juba siis küll muidugi käisin seal ka kirjanduse loengutel, kui ma olin seal pool aastat juba olnud ja seal olid väga head õppejõud ja selle noh, sa ikka kirjandusest küllaltki näol missuguse ettekujutuse ja tekkis niisugune huvi paljude kirjanike vastu. Üks esimesi raamatuid, mis ta tõlkisid Oli sardumbatse, mina vanaema iiliku ja Illarion ja ka tumbatsema näen päikest. Minule tundub, et need on väga gruusiapärased raamatud, aga ma ei oskagi seda õieti defineerida. Mis te arvate, mis on kirjanduses gruusia? Pärasus võiks tähendada seda, et lihtsalt, et kirjandus peegeldub selle rahvasugust, psühholoogiat bakterit. No kahtlemata tõmbaatse raamatut on jah, selles suhtes heaks näiteks tükk alati rõhutatakse nende puhul just seda gruusia huumorit ja see ei ole ühe gruusia kandil maanurka kuuria huumorit, mis on täiesti eriline Gruusiasse, mis ei ole omane näiteks seal ida kruusellega põhjapoolsele, Gruusiale. Ma arvan, et võiks ütelda, et need kuuluvad Tombaatse parimate teoste hulka. Seda arvavad grusiinlased ise tihtipeale, kuigi tõmbaatse muidugi oli väga viljakas kirjanik ja hiljem saavutas väga suure tunnustuse kuulsuse. Aga ometi need raamatut nagu põhinevate Mälestustel ja noh, on kirjutatud väga nii siiralt ja suure niisuguse soojusega kaasaelamisega tõepoolest. Aga kuidas te olete tõlkinud, kas te olete siis autoritega kohtunud näiteks kastide tubatsiga, kohtusite, küsisite temalt nõu elavate autoritega keda ma olen tõlkinud olevat kõigega kohtunud. Otseselt nõu vist küsinud Küldumbaatse käest, aga tema noh, kui niisugune inimene ja teda noh, niimoodi tundma õpite inimesena muidugi see ikkagi aitas nende raamatute tõlkimisel ka, nagu noh, sain aru ja mida ta tahtis öelda, ta rääkis ise ka oma lapsepõlvest nendest oma mälestusi ja mis mingil määral langevad kokku raamatute temaatikaga ja see kahtlemata aitas palju küll. Olen kaotanud peaaegu vist jah, kõikide autoritega elavate autoritega, keda olen tõlkinud peale Constantine Gamsahhurdia tekkida. Siis elas, ma tõlkisin, ma temaga kohtunud. See on praeguse presidendi isa, jah, jaa, on küll. Constantine, Gamsahhurdia see oli nagu niisugune gruusia kirjanduse korüfee ja on seda kindlasti ka praegu, ta oli niisugune väga suur erutiit. Oli õppinud Saksamaal ja Prantsusmaal Pariisis, Saksamaal oli ta käinud läbi Toomas manniga ja mitmete teiste väljapaistvate saksa kirjanikega. Kõige tuntumad on Constantine, Gamsahhurdia ajaloolise draama panite. Tal on neid üsna mitu. Kõige kuulsam neist on suurem käsi, mille ka mina olen tõlkinud eesti keelde. See on tõesti väga meisterlik romaan ning selles kajastub tõesti Gamsahhurdia, niisugune suur lai silmaring ja erudeeritud. Ta tundis väga hästi. Idamaid tarsijad Araabiat, staa ajaloolist olustikku, mida ta kajastab selles romaanis lapse huulte kohta, võib öelda veel seda, et ta oli pärit vürstisoost ja noh, nii nagu kõik räägivad, et aga käitus väga suursuguselt ja tõepoolest oli käega väga huvitav. Päris hästi ka tema poeg ja jätkame praegust presidenti. Siis kui mina Tbilisis olin, seal õppisin, siis ta tegeles teosoofiaga, olin õnnestaineri jõnger, meil oli mingisugune Steineri liin, kus ta väga aktiivselt tegutses, ta oli inglise filoloog, ta tõlkis ka inglise keelest. Nagu ta rääkis hiljuti oli tõlkinud, rohkem ma praegu ei oska öelda, aga sellega ta tegeles. Kas te oskate ka praegust situatsiooni Gruusias mingil määral seletada? Meil on ju väga raske mõista teist rahvast, nagu me kuulsime, isegi ameeriklased ei mõista meie taotlusi eesti keele säilitamise alal. Mismoodi me oskaksime aru saada näiteks grusiinlastest? Ma ei julgeks ka seda praegust situatsiooni kommenteerida, ma ei ole seal nüüd paar aastat läinud ja sidemeta ka küllaltki nii. Juhuslikult on telefon ikka veel, räägime kirju, olen saanud Gruusia olukorras noh, teeb väga kõvaks murelikuks väga kahju, et praegu seal selline situatsioon on. Ma tahaksin loota siiski, et lahelat praegu ei oska küll nagu öelda, kellel nüüd õigus või kellel ei ole õigusega vahetevahel ilmselt grusiinlastele see ei ole õigus lasta esseedest aru saad, arvestades nende sellest küllaltki ülekeevat temperamenti ja niisugust karakterite. Aga noh, tahaks siiski loota, et noh, kõik lääts on lõppude lõpuks siiski Gruusias, kõik läheb hästi. Rääkisite siin ütlemise hurdiaali vürstisoost. Printsiibi on vist Gruusias väga kuulus nimi. Ja amerotsiibi on üks kuulsamaid niisuguseid vürsti nimesid tõepoolest isa poolt, tähendab Amir omalt poolt oli tädi Jaani tädi ja need olid muidugi mägreli vürstid, kes olid ilmselt veelgi kuulsamad kaamerat, džiibi džiibid tähendab mõlemat poolt ja seal kuulus perekond tõepoolest, ma arvan, Chaba meritsi muidugi on esindatud väärikal seda kuldset perekond, aga aga ta on ka selle pärast kannatanud, istus 16 aastat vangis ja hakkas kirjutama alles 40 aastaselt, eks ole. Ja seda küll sellest nojah, vangipõlvest ta on muidugi ka väga huvitavalt ja värvikalt rääkinud ja ma arvan, et muidugi see oli, kajastub ka tema ühes suures plaanis on see väga keeruline romaan, seal on väga mitmeid plaane, see on filosoofiline romaan on Rapalmis sümbolite. See on ilmselt seotud ka grusiinlaste kuukultusega selle paganliku kuukultusega. Teate te sellest midagi? Tuttashaolist siis kuujumala? Oli küll see kuu kultus kajastub konverentsi romaanis küll astet, kaudsemalt aga ka mitmed teised gruusia kirjanikud on sellest kirjutanud nähtavasti sellest kuu Volta, sest on kasvanud välja ka. Tähendab arvatakse, et on, aga kogu kultusest on kasvanud välje Püha Jüri kultus, Püha Jüri on grusiinlastele kõige tähtsam pühak ja see kajastub ka üsna tihti Gruusia kirjandus minu poolt tõlgitud raamatutest võib-olla kõige enam nii sell Chava Is vili romaanis valge krae. Kui edasi vaadata, siis näen masin kahted, silatset, Damast, sulatsejotartsilatse. Paistab, et Otartsi laadse on ilmselt suurim nimi Gruusia kirjandus, sest nad on vennad. Ja nad on vennad. Kõigepealt ma tõlkisin tavassi, Laatseta atratsi, laadse on siis veel proosati kirjutanud, talituntud luuletajana, ta on ka väga hea luuletaja. Rosa Eestile võiks teda pidada praegu ja Gruusia parimaks kirjanikuks. Tee tõlkisite tema romaani igaüks, kes mind leiab ja nüüd on siis ilmumisel tema teine romaan, Mistega tõlkisite raudne teater. Ja ainult selle teise romaaniga on nüüd niisugune lugu, et see vist seisab juba kaks aastat kirjastuses, ei teagi, kuidas selle ilmumisega on, kuna nüüd vennasrahvaste kirjandust nagu avaldada ei taheta ja raamatu vastu nagu ma olen kuulnud, ei tunne erilist huvi selle vastu, nii et ma ei teagi, kas sellega nüüd on. Aga oleks kahju küll, kui see raamat jääks ilmumata, kui räägite sellest endisest Nõukogude kirjandusest, siis kahtlemata Silaadset võib pidada üheks huvitavaks autoriks. Ei ole mitte ainult mitte gruusia, vaid seal on ikkagi küllaltki lihtsalt, et mis ma sulle ütlen, üldinimlikke tähendusel tema teostele minu arvates? Jah, siluma Isovskis mind leiad seda sügava mulje. Seal on jälle minu arvates seda niinimetatud gruusiapärasust Niukest müstilisusest siis nagu laias plaanis rahva saatuse kujutamist, kusjuures karakterid, ka need huvitavad mingi traagiline joon või alatoon läigib seda teost Gruusia kriitikutele on öelnud, et see on teos, mis kujutab kogu gruusia rahva ajalugu ja seda lisavõtad sümboolika küllaltki läbinähtav. Ja nagu ise traagilises jääb kõlama, siis noh, eks see Gruusia ajalugu ongi olnud küllaltki traagiline ja raske on gruusia rahva saatus olnud. On olnud niimoodi nende mitmete tuulte ristumiskohaks ja pidanud aeg võitlema selle eest, et üldse säilitada Mariikia ja oma keelt ja rahvust. Ja selles mõttes muidugi torkab silma paralleel ka Eestiga, mida on ka grusiinlased märganud ja selle tõttu nad üldiselt suhtuvad Eestisse eestlastele väga hästi, samuti ka armeenlased. Meie võib-olla alati nendesse nii hästi ei suhtle, aga tegelikult ma arvan, et võiksime seda teha ja ka praegu on meil siin omad probleemid oma keelega ja nii edasi. Grusiinlastele on need probleemid natuke teistsugused ja sellesse praegune olukord seal iste tulenebki. Kõigepealt on mure oma territooriumi pärast, nagu me teame, tähendab Lõuna-Osseetia eraldada. Baas tahab eralduda siis endised gruusia alad olid ka Sotši ja Adleri regioon, mis praegu kuulub. Venemaa koosseisu siis on seal küllaltki suur territoorium Armeenia piiri ääres, kus elavate põhiliselt Armeenia lasete seal Armeenia külata läheb varem või hiljem võib juhtuda, et ka nemad tahaksid Gruusiast lahku lüüa, need lõpuks Gruusia territoorium jääb väga pisikeseks kinni selle nyt probleemid muuhulgas ju praegu nüüd presidendi pooldajad ja opositsioon. Ja kahtlemata ja no muidugi on gruusia ajaloos olnud ka nende väikevürstide omavaheline niisugune maa jagamine ja omavaheline võistlus, mis on alati lõhestanud gruusia rahvast ja see on olnud nende probleem Gruusia ajaloo jooksul. Traditsioon kandub edasi ja nendel neid probleemide lahendused võtavad ilmselt ka üsna ägedad vormid. Ja just nimelt jah. Aga no tahaks siiski loota, otata lõpuks siiski nad midagi suudavad. Vähemalt leida grusiinlased ise omavahelises üksmeel. Gruusias on ikka niisugune väga suur vaimne potentsiaal, ma usun kindlasti, et see kuidagi laheneb siiski Te olete teinud suurt tööd, õppinud ära ikkagi raske. Tõlkinud palju teoseid gruusia keelest. Praegune olukord mehe kirjastamisel on niisugune raamatud seisavad ja ma kardan, et ka nii arvukat kooperatiivide ei hakka nii kuigi meelsasti gruusia kirjandust avaldama. Mis te arvate, tahate te ikka edasi seda teed? Siiski veel teha? Mina tahaksin küll seda meelega, tehasest on päris mitmed autorid ja teosed, mida ma arvan, et kindlasti võiks tõlkida ka paraku jah, praegu ei oska, et öelda, kas on võimalik leida siin Eestis kirjastajat nendele teostele, muidugi tahaks loota, et mõne aja möödudes siiski nagu seesugune kergelt Türksus grusiin laste suhtes, samuti ka venelaste suhtes, et see läheb mööda. Noh, üldiselt ma tahaksin ja öelda, et, Pole seda küll kunagi kahetsenud, et ma gruusia keelt õppisin. Ma olen selle kirjandusega nii palju tegelenud-le endale oli see huvitav. Ja ma loodan, et vähemalt osa nendest teostest, mis ma olen tõlkinud, et need on ka vajalikud eesti keeles nad kuidagi nagu ehk laiendavad avardavad meiesugust maailmapilti. Kuigi ma pean ütlema tõlkide gruusia keelest ei ole kerge, sellepärast et uus psüühikese erineb väga palju eesti inimese psüühikast ja pluus. Kirjandus on vägapalju, pateetikat, romantikat, suurev tavalisest kõrgele elulisust, kui seda nüüd päris otse või sõna-sõnalt eesti keelde tõlkida, siis võiks tunduda isegi naeruväärne, nii et peab väga palju vaeva nägema. Et see eesti keeles siiski kõlaks nii vastuvõetavalt, et oleks samas ka originaali lähedane kindlasti ja, ja kui me nüüd siirdume sealt Itaaliasse kas te nii, et nendel kahel rahval on ka midagi ühist? Jah, on küll, nagu ma olen kaardi pealt vaadanud, asuvat pilis roomab ühe laiusega Raadil ja küllap see siis seletatud Nende maade lootuses ja rahvas inimestes midagi vist ikka on. Eriti olen ma seda tähele pannud. Kui olen vaadanud Mont itaalia filmimine, tegevus toimub seal Sardiinia või Sitsiilia saarel siis võiks naasta lootust, arhitektuuri, ka inimesi tüüp vahetada rusiinlastega, samuti ka nende hägi, külade kombed on väga sarnased gruusia kommetega, veretasu ja nii edasi. Aga kuidas te tulite üldse selle peale, et hakata õppima itaalia keelt ja kas te õppisite oma käe peal või oli teiega õpetajaid selle? Põhjuseks oli ikka minutise kõne ja hindamas lõunamaade vastu itaalia keelt. Ma hakkasin õppima tõeliselt itaalia kirjanduse pärast, kuna mulle tundub, et mõningatel pilootidel on ikka taliasse olnud väga huvitav, tugev kirjandusse. Seal võiks nimetada selliseid autoreid nagu Piram della Sviva Morawiecki halvinasiasse saati Pasoliini ja nii edasi. Isegi prantslased on öelnud, et kui need viimati nimetatud silmas pidada, prantslastel polegi nagu neile midagi eriti kõrvale panna, et nemad peavad selle perioodi kirjandust huvitavamaks. Kui prantsuse kirjandust õppisin konservatooriumi itaalia keele õpetaja Malle vardja juures siis Aleksander Kurtna juures, kellele ma olen eriti tänulik. Aga. Iseseisvalt, kuna inglise keelt osates ja itaalia keel nii väga raske ei olnud just õppida. Seni on teil ilmunud Itaalia kirjandusest üks tõlkeraamat Keer pavlova soliini teoreem kui seda lugeda, see mõjub filmi stsenaariumile. Kas ta ongi filmi stsenaarium? Tegelikult see raamat on ja ta ei ole päriselt filmi stsenaarium, kuigi see, see langeb samanimelise filmiga peaaegu kokku, aga see on nagu üks selle teose variante, millega soliini kirjutas selle filmi stsenaariumit. Aga siiski see raamat erineb küllaltki palju filmist ka meil praeguseni Eestis võib-olla raamat on vajalik, kui paljud seda külla leiavad Aegi seda lugeda. Aga kuna Pasoliini nagu kritiseerib selle, saavad teravat kodalust väikekodanluse. Ja sest kapitalistlikku korda soliini arvatesse oli inimkonna viimane kuldne periood Cameroni aegadel, kus inimene oli veel vahetu ja lootus lähedale. Ta leiab, et kapitalistlik formatsioon olla toonud endaga kaasa ühiskonnas generatsiooni allakäiku ja ma arvan, et ka meil on siin põhjust selle üle mõtelda. Kas oli nii, on syndinud kolooniasse lõpetanud koloonia ülikooli. Poloni Ülikoolis töötab praegu semiootika professorina. Umberto Eco romaani Roosi nimi. Praegu tõlgite. Nagu ma olen aru saanud, on iko eelkõige teadlane, ta on kirjutanud esseesid kirjandusest, keeleteadusest, esteetikast, semiootikut. Ometi ta kirjutas maailmakuulsa romaani, mida, et isegi üsna raske lugeda, ma olen seal saksa keeles lugenud. Ma mõtlen, mis võiks olla selle põhjuseks, et romaan Roosi nimi üle maailma kuulsaks sai? Selle romaani nii suur menu ja selle bestselleriks olemine on mulle ka natukene nagu arusaamatu. Aga noh, küllap siin on mitmeid põhjusi. Eco ise on öelnud, et ta kirjutas selle romaanina illustreerimaks oma seoseid, kirjandusteaduslikke põhimõtteid ja leiab, et raamat kirjandusteost. Ma pean alati nagu lugeja meelt lahutama ja Roosi nimel puhul, et ta tahaks väga, et lugeja lahutaks seda raamatut, lugeda seal niisama palju meelt kui temalates veel seda raamatut kirjutades, et ta ka ise kirjutasid raamatut väga suure mõnuga. Miks eco väliskriminaalselt detektiivse? No küllap seega on ehk valdadesse publiku huvi äratamiseks aga samal ajal ka öelnud, et noh, võib-olla sellepärast, et ta nagu tunnetas hirmu ja meeleheidet, mis valitseb siiski inimeste Well I ja võib-olla Itaalias just. Eriti, kuna ka me oleme kuulnud, et seal ikkagi on väga laialt levinud terrorism, maffia, Joosep tegevus ja nii edasi vähemalt 901 selle raamatu kirjutamiseks olidki laialt tuntuks saanud lugu Aldo Moro tapmisest brigaad teras terroristliku rühmituse poolt. Seal on muidugi ega ka väga täpne ajalooliste detailide edasiandmisel raamatut lugeda, seda väga täpselt Kütuse panetektini kloostrielust 14 10. sajandil. Ta kasutab väga palju tsitaate. Nii tol ajal elanud tõesti ajalooliselt erinevate tegelaste puhul, aga ta konstrueerib ka ise väga osavalt. Ilmselt on seda ka väga raske tõlkida, mis oli teile abiks selle juures? Tõlked on ja väga raske. Ja noh, meil kahjuks niisugused abimaterjale saamatuid saada on küllaltki keeruline probleem. Aga väga palju aitab mind see, et kui ma alustasin, siis ma kirjutasin Ecol. Siis ta palus pol Bean'i kirjastusel. See ongi tema kirjastuseks saata mulle selle gaasi nime kõrgematele koolidele mõeldud väljaanded, mis on varustatud väga põhjalikkude kommentaaride seletustega ja see aitab nüüd küll päris palju raamat selle töö puhul. Lõpuks, kui siia Eestisse tagasi tulla, ma tahaksin veel mainida, et, Tulnud ja tunneb suurt huvi ja suhtuda suure lugupidamisega, Juri Mihhailov vitš Ratwanisse ja tema semiootika kalastesse töödesse. Teiselt poolt aga on Roosi venekeelsele tõlkele, mis ilmus 89. aastal. Järeldusena kirjutanud Lotman, kus ta analüüsib seda romaani aga põhjalikult. Kuuldavasti on saanud suure menu osaliseks ka Umberto Eco järgmine romaan Huko kindel, mis on ka juba paljudesse keeltesse tõlgitud. Kas te olete seda lugenud? Seda ma lugenud ei ole, ma olen lugenud katkendeid ja siukest arvustusi, retsensioon selle kohta. Ilmselt see romaan erineb suuresti Roosi nimest, aga on ka jällegi väga huvitav. Ja jällegi niisugune menuromaan bestseller, kui ma möödunud kevadel. Teenis käisin siis. Igatahes oli see äsja ilmunud saksa tõlge seal külla üks suurematest selleraid.