Tere päevast, ütleb toimetaja maris Johannes. Jätkame oma vestlust esinduskeele teemal. Ja stuudios on asjatundja. Vabariigi presidendi kunagine protokolliülem tõlkija Piret Saluri kelle jaoks esinduskeeleoskus on eluliselt vajalik ja kes juhuslikult meie eelmist saadet kuulata ei saanud. Neile teadmiseks, et keelekõrv on ka internetis järelkuulatav ja leiab selle saate vikerraadio kodulehelt keele kõrva kaustast. Aga nüüd esindus keele- ja eneseväärikuse manu jätkab Piret Saluri. Ka jälle ei tohi üle pingutada, aga viisakas peab olema, tähendab, pöörduda tuleb ametlikes kirjades ikkagi tiitliga ja peab teadma, kelle poole pöörduda. Nii nagu ma ütlesin, et minu tiitel võiks olla tõlkija praegu. Kunagi oli vabariigi presidendi protokolliülem, neid tiitleid peab teadma, need on olemas, eriti kui me pöördume kõrgemate isikute poole ja need on maailmas siiski üsna kinnistunud, tähendab, me oleme väga ebaviisakat, kui me neid ei kasuta, midagi parata, Eestis on neid vähem, sellega meil kuningaid ei ole. Aga ma seda juba parandasin, eks ole. Et Eesti riigipea ametlik tiitel on vabariigi president ja kui me saadame kirja, siis me kirjutame ikkagi lugupeetud härra vabariigipress. Aga miks me ei kasuta seal ees siis Eesti vaba ei ole vaja, sest meil on põhiseaduses nii kirjas. Nüüd siin on üks kari, härra vabariigi president, mis eesti keeles sõbrad, kirjutatakse mõlemad sõnad suure tähega, kui ta on tiitlid, sellega on olnud ka tükk tegemist meie grammatika ametinimetuse kohta, ütleb, et äike tegelikult võiks netti oli asjad meil keele hooldes kord läbi vaadata. Sest teatud tiitrites rahvusvaheliselt ka nendes keeltes, mis muide ei kasuta suurtähte väga palju. Nad on suure tähega eesti keele käsiraamatu leheküljel 70, kus on juttu nendest nendest asja teise suur tähesti ametinimetusest on kirjutatud suurde ülimuslikkusest ülimuslikkusest erilise austuse märgina ametlikest tiitlitest ja vot see on argument. Nii et palun, kui me püüdma ja vabariigi presidendi puhul, kui me saadame talle kutse siis võiksid need mõlemad olla suurte ja mõni tiitel veel. Me kindlasti ütleme Eesti Parlamendi kõige kõrgem ta ei ole ametnik, stan saadik, eks ole kohta, et ta on riigikogu esimees ja mittespiiker mitte kunagi, ta ei ole spiiker meil eesti keeles, sest nii-öelda põhiseadus ja põhiseaduses on see kirjas paragrahvis 87. Ja me ütleme tema kohta esimees ka siis ka praegu Ja kõik teised valitsuse liikmed on meil siis peaminister või minister, aga ma vist juba ütlesin seda, et kui me neile kirjutama, siis Kaiale tundub, et isegi vallavanemale, kui kirjutame, panen tähele, tundub, et oleks kuidagi peenem, kui paneks suure tähe. Ei ole vaja. Seal ei ole või? Lugupeetud härra peaminister on austav küllalt. Selle austamisega tuli mulle meelde veel, et kui me kirja alustame, lugupeetud siis lõpetame lahkesti austusega. Mitte lugupidamisega, ei, eesti keel ei taha kordusi, eesti keel on väga korrutuse, tundlik, keelt ei taha neid, meil on rikas keel, me saame teise sõnaga, kirjutad kõrgeaususe ekstsellents kõrgeaususel ja eks selliseid, et muidu ma räägin küll eesti keele nimel ja poolest ja kaitseks ütlen, et ei tohi öelda ei tohiks panna ja ei tohiks kirjutada veic prantsuse keeles. Aga vot mulle meeldib see, et keeles ei ole kõik normeeritud. Et minul keelekasutajal on vabadusi, eks ole, mõni asi sõltub ka kombest, kuidas on kujunenud ja eesti keeles on nüüd nõnda kujunenud tänapäeva eesti keeles enne sõda oli pisut teist. Et kui on ekstsellents, kui me kõnetame, saadame kirja ekstsellents siis on see ka eesti keeles sõna ekstsellents, mitte enam tema kõrkus, teie ekstsellents, tema ekstsellents ja nii edasi. Veel kui tohin pisukese nõu anda. Me nimetame exelentsideks teiste riikide valitsuse liikmelt. Soome peaminister, Tšehhi välisminister ja nii edasi. Aga oma ministreid ja valitsuse liikmeid Meexelentsikse nimeta ka see oleks pisut saksik ja pisut ülepakku. Tiitleid saab vaadata, ma ei hakka nüüd rohkem tülitama, ei taha, ära heiduta meie kuulajaid, aga ma tahan lihtsalt öelda. Kui meil kõrgeaususega on kõrvale jäetud, siis räägiks omavahelise suhtlemise puhul, kuidas seda prouad ja härrad siis kasutama peaksime, et me ei muutuks koomiliseks selle provotamise ja äratamiseks. No siin on käele see suurepärane asi, et reeglid ei ole see, et reeglit ei ole, eks, eks me pea iseenesevaistu abil nende asjadega hakkama saama. Mis häda siis selle härra ja prouaga on? Minu arvates on see väga tore. Et meil on härrad ja prouad. Ma ei pea seda sugugi mitte tõusiklikuks ja ma ei pea seda sugugi mitte liigseks peenutsemiseks. Ametlikus suhtluses peab ju, nagu öeldud, mingi tiitel inimesel olema. Ja kui meil on daam sisenda proua no hea küll naisterahvas, siis noh, aga ikkagi proov, eks ole. Ja kui meil on härra ehk meesterahvas, siis on ta härra, kui me just hetkel ei soovi teda kirjanikuks nimetada, eks ole, aga härra kirjanik ja kui me kirjutame, tahame olla väga lugupidavad, siis nagu me saadame härra peaministrile, siis me saadame ka härra kirja kirjanikule. Kirjanik on meelitatud, uskuge mind, ma tunnen kirjanik ma ei oska sellest selle kohta palju rohkem öelda, keelelised on muidugi parem kui prouale järgneb ainult perekonnanimi. See on nüüd ka selgeks. Aga me ei pääse sellest enam, et üldiselt on levinud praegu ja juba meile kuidagi keelde kulunud. Kasuta mõlemat nime, noh proua, maris Johannes, preili maris, Johannes, preili Maret, kaik ja nii edasi. See tuli, ma tean küll, millal see tuli, ma mäletan, kui me ei pidanud olema enam seltsimehed, siis me olime nii õnnelikud. Ja siis olid need prouad ja preilid, et olgu see nüüd nii, nii hirmus patt ei ole, aga noh, ma pean ütlema nagu, nagu see asi õigem oleks. No iga Ki, kui me teeme siin täna saadet, siis on minul üsna kummastav pöörduda tõlkija proua Piret Saluri, ei ole vajagi, tõlkija Piret Saluri aitab küll ja küll ja kuna me räägime teie siis päris kohe justkui ei saaks eesnimi peale minna. Ma olen väga rõõmus, kui ta ütleb mulle lihtsalt Piret Saluri. Nii sisse teiega räägime teie väga heal meelel, sest meie tutvus on niivõrd põgusat, ei sobigi nagu sinetamise peale minna, aga küsin nüüd raadio või televisiooni kontekstis, kaks sõpra istuvad siin tegelikult kuulajal. Võib-olla on isegi kummaline, miks nad sinatavad sinetamise teietamise vahekord, milline ta peaks olema teie näiteks kui kuulaja või vaataja. Kui ma mäletan oma ajakirjaniku ajast, me tegime nii, et vägisi teietama ei läinud, see oleks valelik. Aga on võimalik teatada kuulajale. Me oleme vanad sõbrad ja me sinatame juba ammu ja selle tõttu me siin saates kasinat. Veel kord palun mind õigesti mõista, ma ei ole sinatamise vast. Aga ma olen lihtsalt selle ühe ülbalis vast ei pea olema kõik nagu kodus, noh, elu on huvitavam, kui ta on mitut erinevat moodi. Ja ma ei tea, kas see on nüüd päris õige koht, kus ma ütlen seda, et Ma olen eluaeg selle teietamisest sinatamisega hästi saanud ja kuidagi ta ei ole minu jaoks olnud mingi mure. See mure tekkis 18. jaanuaril 1995, kui ma astusin protokolliülemana üle kadriorule. President meeriti olin ma tundnud ju, ei mäleta, mitukümmend aastat enne seda kirjanike Soome vahet ja nõnda edasi ja siis saadik. Loomulikult me rääkisime seal sinna ja siis järsku ei olnud see võimalik. Ei olnud. Ja ei olnud võimalik teda ka päevapealt või tunni või sekundi pealt hakata teietama, ei olnud võimalik talle öelda nagu sulane saksale, eks ole. Et mis härrad soovivad, võetakse veri oleks, ma kardan, minuga väga halvasti ümber käinud. Kui ma oleks talle nii kuidagi kuidagi nii lähenenud. Lõpuks muutusin üsna osavaks, ma leidsin mingi kolmanda võimaluse, ma ei kõnetanud teda üldse kunagi, otse. Härra president, siin on nüüd, sest see meeldis talle päris. President, siin on nüüd järgmise nädala kava. Ma saan aru, et see on liiga tihe, võiksid midagi maha tõmmata, härra president, me tegime siin pressiteate, see kindlasti ei kõlba kuhugi. Ma ei, teaksime koele. Lõpuks muutus see täiesti enesestmõistetavaks. Kell on nüüd juba kaks, nad seal ootavad, võib-olla oleks võimalik minema hakata. Ja mina ei tea kuidagi, me saime nii ja mulle tundub, et ma tegin õigesti, sest ma nägin, kuidas meri muigutes ja sai aru, et ma higistan. Aga meil oli ka muidu temaga muus tihti keelest juttu. Mu protokolli keelejulgus on osalt ka ikkagi meri julgustatu tõusetunud. Ma sain aru, et küllap ma tegin õigesti, ta oleks ju võinud mulle õelda, rääkisime sina, mis asja. Aga vaadake, siin on siiski see vahe taliriigipea. Ja seda ma tahangi, ainult. Te andsite meile väga hea stiiliõppetunni oma isikliku näite varal, et et tõesti muutub olukord jah, situatsioon ja kuidas su keeldab selles olukorras nii paindlik olema, reageerima, et see ei jääks nagu tobedas olukorda. Jah, ja ei rikuks nooti, eks ole, mõne asja, ma ütleksin ka veel, kui tohib, mul läks meelest ära, et ma olen siia üles kirjutanud neid, neid toorlaen. Keegi ei ole milleski süüdi, sõbrad, ma saan aru, millest see tuleb, eks ole. Aga ikkagi täna Tartu Ülikoolis galakontsert ja on ka kuningas Arturi gala. Eks ole, kordussees, mis imeasi, see galakontsert? See on pidulik kontsert, eks ole, miks ta meil galakontsert, et oleks veel erakordselt, eks ole, no ja pidulikkuse Me saavutame muuga, olen ma õppinud siis aeg-ajalt kohtan ma ka veel, me ei lähegi kurjaks. Kuidagi poleka pale meist kõigist. Et on riigiõhtusöök. Kas te teate, mis on, ma ei tea, söön riiki. No just nimelt. Aga tegelikult on nii, et kui Eesti riigipead külastab teise riigipea ja on riigivisiit tšehhi presidendi, Soome presidendi siis protokoll eeldab, et Eesti kutse riigipea pakub ka pidulikku õhtusööki tavaliselt üsna tihti Mustpeade majas eesti keeles pakub ta piduliku tõotuse. Teate, kuidas inglise keeles Steibline ja meie tõlgime toorelt sealt riigiõhtusöök siis veel. Võimalik, et ma, ma olen väga tundlik, ma saan sellest väga hästi aru, võtan täiesti omaks. Aga ikkagi ma olen hädas sellega, vaadake, tehakse riigivisiidi kaua, igasuguseid kava peab inimesel olema, külalised meile endale teame, et vot siin on see kell 24 tegu. Siis küll ma olin hädas sellega. Lahkumine lennujaama lahkumine Toompeale. Teate, see lahkumine mitte ainult et teeb kurvaks vaid kõlab Eesti keeles kuidagi väga igavikku, üldiselt ei sobi, asjalik see ei ole, eks ole, see ole see inglise keeles on väga lihtne neljanipaatia millel ei ole üldse seda stiili varjundit, aga meil on rikas keel, me võime öelda ärasõit, eks ole. Miks me lahkume kogu aeg, niisugused tundub, et tühjad täied asjad, aga, aga ega ei ole sellepärast et kui me paneme ennast ilusti riidesse ja püüame kõik väga nätid, ma nüüd kasutan vahel ka niux vahele ka niisugust sõnale nii ja siis sinna juurde on vigane keel siis me ju nagu ketšupipleki. Just see on ketšupiplekk. Mis veel, ketšupi, plekk, plekk on veel vigased menüüd. Me võime pakkuda ööbikukeeli, mida ma kunagi ei soovita, eks ole, ei maksa üle pingutada, mitte ka kaerakilet kamajahu, aga rabarberikook on väga hea. Eesti Eesti esindusmagustoiduks ikka meie eks ole. Aga me võime seda kõike väga hoolikalt teha, valida väga hoolikad. Ja Kalev Keskküla, muide, kes tegeleb sama teemaga, ütleb, et ta ei ole elus näinud vigadeta menüüd. Ma pean ütlema minaga ärge võtke seda eputamisele nende menüüde eest, mis ma ise tegin. Jah, jah, aga mul oleks ka väga halvasti leidnud, kui meil ei oleks teinud vigast need niisugused asjad, see on oluline, eks ole. Me kirjutame kutse. Me tahame kutsuda härra Arnold Kask, eks ole, ja koos abikaasaga see on nüüd omaette asi, kuidas need kõik sinna kirjutatakse ja millal abikaasa ja millal mitte ja nii. Aga me ei viitsi uurida, kas ta on oma naist lahku läinud. Ühesõnaga, ma ei viitsi minna, palju tegemist ja siis kirjutame sinna kas prantsuse keeles vett, mis on muidugi täielik täielik nonsens meil, mitte ainult see, et kes muu pead meie keelt kaitsma, kui me mõtleme ise, vaid kes muud kaitseb meie keelt, kui me mõtleme me ise, vaid vaid see, millest me juba kõnelesime. Teiseks, ülemus Kaarel ei saa aru ja nii. Ja siis me, mis me kirjutame sinna, siis olete tähelepanu? Ei ole, kirjutame sinna kaaslasega mis on ikka ka noh, kes siis või mis siis inimestel on nimed, see on väga oluline. Et ütleme, siin veel kirjutan kirjutamiseni saatjaga. Ja siis tuleb minu norivas mälus või niimoodi keele tundes, et ei tea, kas ta on invaliid. Nonii, on ma liialdan, tähendab, sõbrad, ma tõesti natuke liialdan, aga ma liialdan just nimelt selleks, et pöörata tähelepanu nendele asjadele. Aga kuidas ma siis kutsun selle Arnold Kase uurite Arnold Kasesekretäri käest järele, kuidas tema abikaasa on, aga ei, mul ikka osalt tõsi taga ka. Me räägime täna väga tõsistest asjadest, meil on kogu aeg olnud, aga, aga siin on veel mõned näited. Mina küsin. Kuhu on eesti keelest ja Eesti esinduskeelest kadunud niisugune sõna nagu harilik ebaharilik? Liiga harilik sõna, eks ole, aga see on seesama Kadaglikus ja Knix Marichen, millest ma räägin, neile on nüüd kõik tavapärane kava oli tavapärane. Asjade seis oli tavapärane. Aga kutsetelega, protokollilist teksti siia kirjades ma näen seda. Meie eeskava on tavapärane, tavaline harilik, eks ole, siis meie eeskava seal kontserdil on seekord pisut tavatu. Mis seal tegelikult, kui see sõna kasutusele tuli, tähendas ikkagi pisut jubedusega segatud harjumatult olukart, eks tavat. Enzo sar kasutas tavatut teod, mis olid ikka hirmus asi. Nüüd me oleme selle kõik sealt ümbert ära unustanud ja et oleks peenem, et ei oleks nii tavaline. Ehk siis tavapära, siis me kirjutame, igasugused tavapärased, vaat need asjad on kurvad. Ja ma kutsuksin kõiki selle üle järele, mõtled. Siis, millal te viimati kuulsite, et Eesti igapäevases keeles kasutatakse sõna ilus? Ja iluravi ja ilunädal ja kaubamajas on kampaania ilu aeg, eks on ilumaailm, just just. Kõik on kaunis, kaunist päeva jätku, öeldakse meile, eks ole. Miks siis tundub ka, et on kuidagi šnitti šehhi vaeseks ja, ja eks me kunagi oleme otsinud sellele nii lihtsale sõnale nagu ilus sünonüümi sünonüüm on vallutanud nagu maltsa väli meie selle ilu seal. Aga kas see ongi nüüd filoloogid, eesti filoloogid, keeletundlikud ja stiilitundlikud, eesti filoloogid, kes need sõnad võiksid meile tagasi maantee väljarookimine? Ei, ega ma ei ütle, tavad Donvalt. Aga kui ta maha, aga kui ta siis ta läheb. Ja isegi ilus lill. Mul on seal Hiiumaal, jäid pisikuid küll, tunnevad ennast hästi, eks ole, hakkab vohama, järelikult tuleb teda piirata, et see teine seal kõrval ka õitseda. Liikide myya ei kao sellest pildist ja noh, see osalemine häirib minterit, osavõtt või tule, kutsuge palun mind kontserdile. Lihts. Ärge pange mind pilli mängima, sest jah, selle sõna osalema ka juba on midagi, mis siis veel. Mitte, et ma nüüd ütlen, et ei tohiks, ei peaks. Aga need üritused ja aktused aktus, ütleme minu põlvkonnal on nüüd kindlasti kahetsetavalt seotud siis oktoobrirevolutsiooni ja muu niisugusega aego sekkunud, liikunud sõna, aga nii ongi keeleka keel muutub ja kogu aeg, eks ole, tähendab, et mina kasutaksin küll üsna palju rohkem lihtsalt piduliku koosolek, et mis ongi akt, aga koosolek, sõna on ka meil kuidagi, aga ta ei ole hommikul, tundes on, aga nüüd kui vähegi kannatab, siis ta võib olla ka pidulik koosnik. Eks ole. Nii et ma mäletan, kui me selle koosviibimisega mul meeles õhtu Kadriorus üsna arglikult siiski president Meri laua taha tulime, et äkki saaks, niisiis oli üks neid väheseid kohti, kus me saime heakskiitva Moigutuse osaliseks ja muidugi ja muide tõesti tõepoolest tõepoolest lihtsalt, et me mõtleksime niisuguste asjade üle. Ja siis on muidugi aeg-ajalt täiesti segi pühitsemine ja tähistamine. No me juba kõnelesime, sellest, võiks olla sel puhul või selle nimel või selle auks, eks ole, kui me kutsume mingit paberit, teeme, aga ma olen muide lugenud kutset või olisi mingi teine paber. Jõulude pühitsemiseks kutsume teid. Me laseme muudkui tulla nendel tekstidel. Ja pärast olemise õnne. Räägime veel Snap pühitsemise ja tähistamise täna tähistatakse vabariigi aastapäev, eks ole? On ju nii, millal nad pühitseme? Pühitseme hauda, pühitseme mälestusmärk, eks ju. Noh, oleksin ma protokolliülem, siis ma mõtleksin, et kui ma uue hoone sisse õnnistanud ja pühitsenud siis olgu veel, aga kui ma sellel hoonel, millel on kuus korrust pühitsenud sisse kõik korrused et siis võib-olla katsuks ilma selleta läbi ajada see juurekeele kõrvade, et see pühitsemine tähistamine on mulle kõrva ja ei, väga hea ilma jäänud, eks ole, aga kutsun mõtlema, minu jutul puudub korralduse väärtus, aga ma kutsun. Nüüd ma kutsun veel mõtlema. Ausammas. Mälestussammas, mälestusmärk, monument, hauakivi. Kas ma olen õigesti tähele pannud, et meil on üks ausammas, kõik üks ausammas puha aga ei ole ju, eks ole. Ja see tekitab meis endas segadust. Nii et enne, kui me läheme sõna võtma või, või oma mõtet avaldama kas või selle Vabadussamba puhul või asjus siis mõtleme kõigepealt või kuulutama välja konkursi, mõnele mälestusmärgile. Mõtleme kõigepealt, mida me silmas peame, mis me tahame. Sest neid on palju, neid erinud. Tihti me lihtsalt ei tea, mida me tahame ja peidame selle umbmäärasuse oma keele taha, mis meid siis kellega kirjutame ausammas ja siis ongi sammas, eks ole. Kust see pärit on, mul tegelikult oli, ma mäletan, kui hakati, tärkab vanema sinna kooliõpilaste ja õpetajate mälestusmärgile reaalkooli kõrval, uskuge mind, seda nimetati alguses ausambaks. Jah, aga me teame ju noor mees väikest siis oli võimalik see enne, kui suurem õnnetus juhtub mälestusmärgiks põrandatele. Aga ma tahan veel öelda, tähendab kõik see ei ole traagiline. Ma olen väga rõõmus tegelikult eesti rahva keelevaistu üle. Sest kas panite tähele, kui meil seati sisse uus riiklik tähtpäev siis nimetati seda vastupanu võitlemise päevaks. Ja päev hiljem oli see netikommentaariumites juba vastupanuvõitluse eesti rahvas oli selle ise oma keelevaistu kärprat. No seda ma tahangi öelda, et me peame usaldama oma keelevaistu, iseennast, kui vähegi tekib kahtlusi, meil tekib kahtlus, on näinud õpetajana, räägin asjadest, siis tuleb kuulata, järele mõelda, kuulata ja kõik, see asi saab palju parem, endal ka kergem olla ja meelde. Segadused keeles tekivad tegelikult siis, kui me täpselt ei tea, mida me öelda tahame. Või me oleme silmitsi valdkonnaga, mida me hästi ei tunne, me ei oskagi neid asju õigete nimedega nimetada. Tegelikult on see kõik väga lihtne. Et tegelikult on see kõik vajalik, näiteks ma olen sellega palju kokku puutunud, aktuaalne kaamera nimetanud mõnelgi aastal, et vabariigi aastapäeva puhul annetab, muide, see on õige öelda on Ta vabariigi president ordenid ehk siis Eesti riiklike teenete. Siin on mitu terminit, mitu eri sõna sees, kuna orden iseenesest on juba niisugune pidulik ja natuke vanamoodne asi, siis teda ei jagatega ei anta, neid annetatakse. Ja pärast seda loen, loen, et on ordeni laureaadid ei ole. Kavalerid, kavalerid on, sest see on see vana asi. Siis veel, kirjutab ajakirjanik hoogsalt, see või teine mees sai medali kätte, see on sügav solvang. Mees sai kõrge klassi ordeni ja medali ordinete riiklike teenetemärkide juures on ainult need kõige madalamad klassid. Nii et ei ole ehk väga ilus minna naabrimeest solvame, kes võib-olla sai neljanda ja võib-olla teisegi klassi ordeni. Jüri sai medali, et noh, jah, naljaga pooleks, aga ei, kui ikkagi on president annetanud riiklikku teenetemärki, siis oleks põhjustada ka õigesti nimetada ordenit tal ei ole ka kunagi omaniku ka rahvusvaheliselt mitte, sest on ordenid, mis mis tuleb pärast ordeni kavaleri surma selle repliigile, kes on annetanud, tagasi viia. Järelikult me ei ole omanikud, aga Eesti riigis seda oma kodanikel mitte siis veel sellega ma olen rinda pistnud palju aastaid ja loen seda lehest kahjuks tänini. 24. veebruaril, presidendiballil oli niisuguseid teistsuguseid külalisi, riietus, Jubakutesed, kui ma siis abitult palusin mehe pressiesindajal seda parandada siis öeldi, anti mulle vastus või teatati vastuseks kah, eks ilukirjandusele. Mis asja, paljavallteate, see ei ole, tõsiasja tuleks nimetada õigete nimedega, pall on täiesti teine žanr. See, mille korraldab president, korraldavad president ja tema abikaasa. Pärast pidulikku kontserti on pidulik vastuvõtt, kus saab kadents. Et oma riik, eks ole, Isamaaemakeel oleme isamaalised, siis nimetagem neid asju õiteni. Ja aitäh teile, Piret Saluri, et tulidki täna meid harima ja võib-olla selle esinduskeele varjus saime üht kui teist ka oma mentaliteedist mõelda ja mõelda, et kes me oleme. Ja aitäh kuulamast ning kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.