Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust, head vikerraadio kuulajad. Te kuulate jutusaadet, kus täna külas taas üks suurepärane inimene enne veel aga tahan soovida kõigile asjaosalistele rõõmsat isadepäeva. Aga sellesama isadepäeva eelõhtul korraldas Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsioon kokkusaamisi, kus kuulutati välja kaks uhke tiitli saajat. Ja küllap olete juba uudistest kuulnud. Naiste ühendus valis käesoleva aasta tegude eest aasta naiseks uisutreeneri Anna Levandi. Ja aastakümneid väldanud elutöö eest sai aastate naise tiitli näitleja Ita Ever. Mul on hea meel, et meie stuudios on Anna Levandi aasta naine, 2007. Tere ja palju õnne. Tere ja tänan väga, mis te ütlete selle tiitli peale? Ning see väga üllatav, sest no mingisuguse tiitli tee peal ma ei ole kunagi mõelnud ja tiitlite nimel ei ela igal juhul ja elan nii, kuidas elan, kuidas mulle meeldib elada, kuidas ma tahan elada. Aga suur tänu, sea tore ja uhke tunne. Kuidas te iseloomustate Ita Everi? Minu jaoks on väga suur inimene, suur tegija ja annaksid aastatel niipalju kui ta elaks seal ja edaspidi ka. Et ta on seda väärt igal juhul. Nii see on, kui ma ettevõtlike naiste assotsiatsiooni presidendilt Tiina Saarelt pärisin, et miks just teie 14 kandidaadi vahel parimaks osutusid, oli vastuseks Anna Levandi töö ja suhtumine Eesti riiki. Millistel ametipostidel te nüüd olete siis? Olen Rocca al Mare uisukoole ja asutaja, juht ja tegevtreener. Siis olen Eesti ilustamise koondise peatreener, omanimelise uisuklubi president, aga mitteametlikud, sellised ühiskondlikud ja tööd, mis mul on veel, et no see on uus, sel aastal on tulnud, see on Eesti koostöökoda nõukogu liige, ma olen. See on väga uus valdkond minu jaoks ja huvitav ja ma tunnen, et minu arust võiks kasu olla Eesti riigile. Eesti ilu süttumis, sport on 90 aastane, eks te olete ilmselt kõige õigem inimene siis vastamaks sellele, et mis seisus on Eesti iluuisutamine praegu. Tõususeisus ja, ja tõus on just järsk ja võib-olla mõnede jaoks on ootamad, aga noh, meie oleme juba 10 aastat põhjalikku tööd teinud selle jaoks meie treenerite. Aga neid, neid saab näha, et sellest võiks asja saada, et esimene tulemus oli meil eelmisel aastal, seon krite kringli, Kristjan Ranna hõbemedal juunioride MM-il. See on esimene medal tiitlivõistlustel. Ja meil on väga tublid ja andekad juba näidanud tulemust. Noored neiukesed, tead, Jelena Glebova ja laami saga. Plaan on juunioride grand Prix, nii eelmisel kui sel aastal on Peegistallil olnud ja need on pääsenud finaali, mis toimub detsembri alguses Gdanskis ja Eileen on sel aastal hakanud võistlema täiskasvanute Grand Prix del, see on, see on kutsetega, sinna lihtsalt igaüks ei pääse ja see näitab, et tema on juba keegi, midagi ei aktsepteeritud maailmas. Ja muidu maailma reitingus ta on praegu 24. kohal, et mina leian, et see on päris kõva koht. Muide, meil on olemas noored paarissõitjad, kes on praegu kiinas ka täiskasvanute grantriline nagu erakutsega ja noormeesüksiksõidus, Viktor Romanenkov. See on tõusev täht, aga ta on noor 14 aastane. Kui paarkümmend aastat tagasi Eestisse tulite, mis seisus siis iluuisutamine oli, et noh eestit ikka teatakse uisumaailmas vähe. Et me lihtsalt olime jätnud selle asja soiku. Ta raske aeg oli, kõigide jaoks oli raske, võib-olla Luizettimine ei olnud just sel hetkel, mina tulin siia aastal 89 laulva revolutsiooni ajal, täpselt, et olid muud probleemid, olid muud asjad, millega tegeleda. Ega uisutamine ei olnud just Eesti inimeste elus just kõige tähtsam. Üsna rasked aastad olid tõesti rasked aastad ja tublid need treenerid ja ja kõik, kes elasid üle, kes ei sõitnud minema Eestis kerge raha järgi ja kes. Ega nad ei läinud ju mitte Venemaale, nad läksid ju Ameerikasse, Kanadasse, põhjemad. LHV lekibki, enamasti eestikeelse treenerid läksidki ära, kellel oli keel suus, läksid Soome ja vähe, kes Euroopas lähenemas. Soomele jäid venekeelsed treenerid. Nad kannatasid üle lihtsalt, see on väga raske aeg, praktiliselt tasuta tegid mitu aastat järjest tööd, aga lihtsalt selja ala armastuseta ette nad ei suutnud pooleli ei jäta, ma usun, et nad oleks leidnud igal pool endale tööd ja rohkem tasustatud tööd, aga nad on tublid. Ja, ja nüüd me oleme igas mõttes tõusuteel, need ei saa, öeldi, et ilustamise treener ei ole amet, need on ameti ja need sellest saab elada ja ma loodan, et veel elu paremaks läheb. Aga ma tahan teid kõiki tänada sellel hetkel, et mul on võimalus. Muidu üksinda ma ei oleks saanud mitte midagi teha, eksinud ei tihti midagi, et ikkagi olid minu toetajad, mina toetasin need kõik ja, ja need näiteks minu kool on juba seitsmes aasta töötab ja Meil on väga tore kollektiiv ja väga meeldib tööd teha. Anna Levandi, ütlesite ühe paari Grethe Grünberg, Kristjan Rand, Said juunioride-MMil hõbemedali. Kui kaua on vaja selleks tööd teha, et selline medal kätte saada? No ma ei tea täpselt, kuna talun oma hakatakse uiskude lõvi? Ei, mitte nii, mõned vanemad nii tulevad, et kaheaastased, lapsed tahavad uisutama panna, et ma ei soovita seda. Aga muidugi vennad, rannad ja Kristjan on noorem vend Taavi nad on muidugi no kohe ma minu arust esimesest minutist jääl, sest nende treener on ema Lea Rand on need kohe panna, sest ta pidi lihtsat tööd tegema, tal ei olnud valikut, lapsed kasvasid jääl. Ja võib-olla siis jäätunnetus nendele ongi sellepärast suurepärane. Näiteks ja ma pean ütlema, et nende treener on minu endine koreograaf Marina sujuvam et maailm on ikkagi niivõrd väike. Just, olime koos praegu Kanadas ja tema niivõrd kiitis. Kristjan ütles, et Kristjan on praegu maailmas parim jäätantsupart. Te ei kujuta ette, et see tähendabki parim. Võib-olla võib-olla oskab püha teistest paremini tihnilised, ta valdab uisk kõikidest paremini ja noh, ma ei oska täpselt öelda, see ei ole nagu üksik sõitis, oskab hüpped, oskad pirueti teha. Jäätantsus on just nii, kuidas ta oskab uisutada sellise asja, ta on seda välja öelnud ja ma arvan, see on nii tunnetama ka partner ja, ja, aga Gretega kahjuks praegu on selline häda, et tal on trauma ja päris tõsine trauma. Uisk hõõrus nii, et oli juba operatsiooni teha ja operatsiooni tagajärjed on sellised, et tal on tekkinud jälle põletikke ta ikkagi savil uisutada ja me oleme teda ootanud nii juunioride grand riidel kui täiskasvanute grand riidel, aga kahjuks on, ei saa midagi teha, ta peab jalg korda. Loodan, et mitte, loodan, et mitte jätta. Euroopa meistrivõistlused on jaanuaris. Juunioride ja maailmameistrivõistlus on see märtsi, et noh, loodame väga, et nad saavad korda oma tervist, sest silla aastal neile originaalkava on eesti tants nagu rahvatants, rahvariiete, sest just see, mida tahaks näha, see on fantastiline. Mitte mulgi, kuues ja pikas undrukus, vaid. Ma ei ole seda näinud, aga kõik kiidavad ja ütlevad, et see on seal fantastiline midagi. Et. Rahvatantsumuusikal ei ole tõesti enne näinud ega kuulnud. Just et sellepärast tahakski. Polkat veel oled näinud televiisorist aga Anno, milles tunneb ära ühe potentsiaalse tipu, kas see iluuisutajad peab olema mingid füüsilised eeldused? On olemas mingisugune jäätunnetus, nagu ta juba siin ütlesite, eks ju. Aga kas ta, kas ta on nagu kuidagi nagu füüsiliselt ka teistsugune või et ma ei tea? No eks siin palju asju, mis mõjub, et koordinatsioon kindlasti ja et tal peab olema ikka päris hea koordinatsioon ja muusikatunnetus ja, ja hüppevõime ja no ma räägin üksik- ja paaris sõites, aga minu jaoks on prioriteediks, et töövõime kui ikkagi laps oskab tööd teha ja rõõmuga ja mõnuga oskab tööd teha. See on kõige suurem eelis, et kõik muud annaks õpetada. Just tihti juhtub, et andekad lapsed ei oskagi tööd teha, neil nii kergelt, kõik tuleb kätte ja ühel hetkel need näevad, et oh, milleks on nii palju pingutada kui muus valdkonnas nad niikuinii andekat on igal pool andekad töökad ja siuksed, väiksed sipelgad. Neid annab otsida. Et mina leian tähelepanu ja, ja mina leian, et ikkagi need, kes oskavad tööd teha ja mitte üks päevad just iga päev päevast päevasse ja aastaid. Ja nad on ikkagi sisulised lapsed. See on kõige tähtsam omadus. Ma rääkisin oma kolleegiga natuke aega tagasi ja tema imestades seda, et tema vaatab televiisorist iluuisutamist, eks ju, keegi ei kuku, pöörded tehakse ära, tantsitakse ilusti, emotsioonid on, on ilusad, ometi saab keegi rohkem punkte ja keegi saab vähem punkte, et minnes on need nüansid, siis mida kohtunikud tegelikult oskavad hinnata teisiti kui tavavaataja. Ilmselt jutt on kindlasti jäätantsu stest ikkagi üksik- ja paarissõidus, hüpatakse ja kukud, ikkagi endised, isegi tipud võetakse. Jää tantsis, vahest tekib selline tunne, minul endal ka. Ma vaatan näiteks esimesed tippu viis paari ja ma ei oska neid paigutada. Aga seal on olemas ka elemendid ja igasugused klambrid ja kääned ja vastu kääned ja villid ja pööret ja mida jäädance kohtunikud hindavad, see on minu arust on jube keeruline, sest see käib nii kiiresti, tahaks vaadade emotsiooni, tahaks vaatata, tants peab vaatama, jälgima, mis jalad teevad, et ma ei tea, mul kunagi ja reeglid võib-olla, millised rohkem, kui nad ikkagi tantsisid, aga need, öeldakse ta ikkagi, see on rohkem spordimoodi. Nüüd see jäätants ka, et ikkagi elemendid on olemas, need peavad olema sooritatud ja justkui hästi, nad on sooritatud, selle järgi pannakse kõigi pead tehniline hinne ja just kui kerged ja ilusti ja veenduvad, just on see kõik tehtud, see on teine hinne. See on ikkagi spordialasid, missivõistlus kõige meeldivam, kõige ilusam. Või aus on iluuisutamisvõistlus, ma tean, et Grethe Grünberg on ajalehes öelnud, et Venemaa võistlejad saavad häid punkte lihtsalt juba sellepärast, et Venemaalt uued uisuriigid puksitakse nagu julmalt eemale ja Eestit ei taheta tippude hulka vä? Noh, mani päriselt ei ütle, võib-olla, kui sa hakkab võitlus medalite koha eest ja siis muidugi, et suurtel riikidel on mõju, on suurem, see on igal pool, igas asjas tuleb traditsioonilise, suurriik on suur, aga samas ei, ma ei saa Öelda näiteks. Üksiksõidus on selles mõttes võib-olla natuke lihtsam, seal on need keerulised hüpped ja kui sa teed tõesti maailmas kõige raskema kava ja mitte ainult kõige raskemad, kõige ilusam ja kõige tantsuga ja oled, näed ilusti kõigist peajagu parem ja keegi ei võta ära sul medali. Isegi ma pean ütlema, et selle uue süsteemiga meil väikestel riikidel on tunduvalt lihtsam kuskilt pääseda, tunduvalt lihtsam, sest loetakse jälle iga element, midagi maksab, kui sul on tehtud punktid pannakse kokku ja sul tuleb välja summa. Varem oli küll, kui sul vale tähedal tagant. Siis võid arvestada, et no või võib-olla 10 sees oled, aga suuremat lootust polnud. Aga Eesti sportlased pole enam ohutud nii-öelda või et nad on siis selle tipule nagu ohtlikud vä? Senisele kuule, ma olen kuulnud sellise, ütles ja ütles, et rahvusvahelise uisuliidu tehniline spetsialist sel suvel, et talle tundub, et juunioride-MMil naiste üksiksõidus kolm maad on juba selgunud, kes hakkab pigistab eest võitlema, see on Ameerika, see on Jaapan ja see on Eesti. See oli väga-väga mõnus. Aga eks see on nii, meil on praegu hetkel kaks tüdrukut juunioride vanuses, kes on väga tugevad, Jaapan on alati olnud tugev ja Ameerika on samuti. Et vaatame, mis siis saab. Et meil on lootust olümpiamedalile? Ei, ma rääkisin praegu juunioride klassis, aga olümpia need on ja loomulikult see on minu eesmärk. Eesmärk peab olema väga kõrge ja muidu on raske pingutada. Ainult ma arvan, et 2010 natuke vara sellest unistada, et see võiks olla 2014 kõigi varem, et olümpiamedal võiks olla. Mis alas, ma ei oska öelda, ma ütlen, et meil on täispakett praegu uisutajad, kes võiks tipuni jõuda. Võtame nüüd kõik, võtame kõik, ütleme kõik ja kõik võtame ära. Anna teie enda, Allar on öelnud, et tippsport pole enam fun. Et tema ajal justkui nagu oli, et liiga palju süsteemset trühkimist ja seesama, et tööd tuleb rohkem teha, kui et lihtsalt nagu tore oleks võistelda. Aga mis seal fun? Noh, et nagu mõnuga või siis ma sain aru, ma ei teagi, võib-olla. Erinevad inimesed, mide, kelle jaoks on mõnu näiteks minule meeldib tööd teha ja ma tunnen mõnu sellest, et ma pean pingutama, pean ennast üllatama ja ma tean midagi tegema, mida ma eile ei saanud. Ja sellest ma tunnen mõnu. Ma ei tunne mõnu, võib-olla, kui mul on kerge ja hea olla. Ma ei tunne sellest vana, võib-olla istmeid nõukogude inimene diabile takistusi hüppama ja ja. Ma arvan, et see on niimoodi, et no inimesed on erinevad ja sellepärast on see mõnu mõõtmine on väga raske tennisemõnu üldised spordis, tippspordis on omamoodi sellised narkomaanid ikkagi on need, kes teevad tippsporti, nad on mingil moel narkomaanid, siis nad teevad. Võrreldakse veel neid gladiaatorite. Et Need, inimesed, kellele meeldivad raskused ja kes kes tahavad neid raskused. Ja, ja, ja see tõstabki adrenaliini ja vot sellest tulebki see tunne, et mida nad otsivad ja mida nad tahavad vajusad just medalitest nagu kõik taga, et medali ei ole kõige tähtsam just kõige tähtsam, võib-olla see igapäevane töö, kuidas tuled, mida teed ja mille pärast tunned, need on seal üks hetk ja ongi kõik. Anna te tõite ühe plaadiga kaasa ja, ja laulu soovimis siia jutu vahele tuleb, see on Georg Otsa esituses elu, armastan sind. Kas see on midagi sellist, millest te saite aru juba siis, kui ta nagu Eestit ei tundnud või see nagunii-öelda andis mingisuguse märguvalve järsku? Saatuse sõrm, oli see laulu? See on üldiselt kõik, väga huvitav, ma tagantjärele mõtlen tegelikult Georg Otsa kõik laulud on minu lapsepõlvelaulud. Georg Otsa hääl on minu südames. Minu ema ja tädi on klaveriõpetajad ja ma olen üldse muusikakeskkonnas kasvanud, aga just sellised laulud olid minu lemmiklaule. Ja praegu ma olen endale hankinud muidugi vene keeles, sest seda ma tunnen paremini. Aga hea meelega kuulaks eesti keeles. Kuulame siis Georg Otsa vahepeal. Te kuulete jutusaadet, kus külaliseks on Anna Levandi aasta naine 2007, nii nagu eile see välja kuulutati. Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsioon andis aastate naise tiitli Ita Everi. Leia aasta naise tiitli. Anna Levandile ameti töö eest töö eest Eesti uisutajatega ja selle eest, milline on tema suhtumine Eesti riiki. Natukene nagu Nõukogude nostalgiline oli seesama Georg Otsa laul. Ei, mul ei ole mitte mingisugust nostalgiat osta, absoluutselt mitte mingil juhul. Ma areneb. See sõnum on ajatu, mida Georg Ots laulis. Jah, ma arvan küll, sellest tuleb selline energiaelamiseks ja tegutsemiseks, et see ja see on tõesti ajatu laul ja alati ja sobib. Ja iga hommikul panen autost ja selline nagu elektri ja elektrita terveks päevaks. Käsiti Georg Otsa filmi vaatamas, kaeva ehk kahjuks neid ka veel ei ole jõudnud. Mõni nädal tagasi oli üks mõttekoda vist Pärnus, kust esinesitega üllatusliku avaldusega, millest võis välja lugeda, et meie koolides peaksid kõik lapsed õppima eestikeelses koolis. Kas ma sain õigesti aru vene lapsed samuti? Idee oli selles, et kes kõik koos õppima kõik koos ja mina leian nii eesti kui vene lapsed peaks oskama nii eesti kui vene keele May võrdsustaks, need keeled, sest ikkagi me oleme Eestis ja Eesti riigis ja meil on olemas riigikeeleseadus, on eesti keel, on ühes keeles võetud ja loomulikud, a- ja põhikeel on eesti keel. Aga b keeleks ma valiks ikkagi vene keele, sest vene keeles Tartus Eestis on väga suur ja eriti nii suure riigi kõrval elades paremini osata ja osata nendega rääkida nende keeles, et võib-olla lihtsam kokku leppida ja lihtsam aru saada ja mõista teineteise. Ja ma just pean ütlema, et miks Ma küsin tõesti sellel teemal muretsema, et minu lapsed õpivad eesti koolis. Ja nendel on olemas vene keel koolis alates kolmandast klassist, aga no kui see keeleõpe käib kolm korda nädalas 45 minutit, no sellest midagi suurt ei tule ja nende vene keele oskus võib-olla on ainult see, mis nad kodus kuulavad, mis ema üritab praegu väikese poega rääkides, see on võib-olla ongi see kogu vene keel, et see keel, eks nagu eriti suurt ei saa nimetada. Mul teeb mureks see, et ta nüüd ma vaatan, et tööle saamiseks, no päris mitmes valdkonnas peab valdama vene keel ja vene keel oli hästi, peab, Voldame disvaldab Moldovat. Siin elavad venelased, kes kas õpivad eesti koolides või võimaldavad eesti keelde ja loomulikult nad hooldavad inglise. Nendele on igal juhul hiilis. Et minu lapsed on lihtsalt diskrimineeritud. Nad ei ole pakutud pakkuda teine keele õppimise võimalust. Just, ja mis me edaspidi näeme, kellel on siis eelis just venekeelsed elanikud, kelle jaoks on tehtud igasugused integratsiooniprogrammid, mida ma näen näiteks iga päev. Iga päev jäähallis on olemas. Minu riik on selline, integratsiooniprogrammi raames on selline asi, et vene koolides bussidega tuuakse, lapsed, uisutatakse neid söödakse, neid viiakse siia-sinna tänna. Ühtegi Eesti kooli ma ei ole näinud. Esimene kord paar päeva tagasi vaatan imelikult, lapsed ei karju. Ei rahvel, ta ei kuku, ei mitte midagi. Lenda söövad kahvli ja noaga gaasi ja vaikus. Kust neid, kes nüüd on üldse, aga see on eesti kuul. Ahaa, Belgia. Jah. Nad pidid raha maksma, et selles projektis osalema. Kulgema. Aga need lapsed, kes tulid meie riigiga programmiga või et kas seda uisutamist testis kuidagi nagu eesti keeles, kus eesti keel pidi Mina mõtlesin ka seda, et mikspärast nad hakkavad just eesti keeles rääkima, mis seob seda, neid võiks lihtsalt kommide jagamine. Ega sellepärast nad ei hakka eestid rohkem armastama, neil sellised kommid jagatakse, me teeme teile ja teie jaoks seda ja seda ja seda ega keele, nad ei hakka paremini rääkima, ega Eestit armastama ei hakka. Aga miks siis eesti lastele pakute sellised programmid, miks nad peavad oma raha eest seda ostma? Ja see oli üks nendest üks väiksest, nagu mida ma näen iga päev, aga neid programme ma näen erinevatest kohtadest, et püütakse, otsitakse võimalused, kuidas saab, mida saab. Samas minia muid, kui maksan ja maksan, minu lapsed käivad eesti koolis. Aga te enne ütlesite, et tekib selline mulje, et Eesti lapsed on nagu diskrimineeritud, kuna nemad saavad koolist inglise keele ja eesti keele, eks ju. Ja natukene vene keelt, aga ega ta ometi väidet vene lapsed saavad koolist parema eesti keele kui eesti lapsed vene keele. Saavad küll saavad kindlasti, esiteks saavad juba sellepärast, et see on riigikeeles vajalik ja nendel on, nagu ma saan aru nyyd varsti gümnaasiumist, neil on vaja selles selles keeles lihtsalt kõik ained õppida, et loomulikult saavad ja kui nad saavad pärast tööd siin Eestis ja eesti keeles vaevalt minu lapsed saaks Venemaal tööl selle keeleoskusele, mis, mis nendel on praegu kohe mitte. Vaevalt, kuid kindlasti saaks. Millest see lahendus siis sealsamas koolis on, tuleb teha ühesugused mingisugused programmid sisse. Mitte ainult programmid, nad peaks koos õppima kõrvuti olla mitte niimoodi, et venelasega klassi segaklassid, sega kõigepealt segalasteaiad, kõigi pead segalasteaiad, siis ei teki probleeme vene lapskisse, käis venekeelses lasteaias, pärast läheb eesti kooli ja loomulikult ei saa mitte midagi. Ja siis igale õpetajale lisakoormus. Ta peab kohe lasteaias käima. Segarühmades. Et näiteks aastast 2008 võiksid kõik lapsed hakata käima eestikeelses lasteaias ja niimoodi läheb lasteaia rühmade kaupa kuni lõpuks koolis. Esimesest kuni 12. klassini on kool muutunud eestikeelseks. Just tasapisi seda ei saa järsult tehase, tegelikult ma vaatasin, et tuleb mingi 12 aastane programm tasapisiklass klassi järele, et kui nad on sellest lasteaiast on välja tulnud laps õpib väga kiiresti keele, mõtlen, et mul on oma kogemused, kus meil kui me läksime Norrasse ja meie vanem poeg hakkas kahe nädala pärast norra keelt rääkima ja noorem, kes tuli kahe poole aastane. Et tal loomulikult võttis rohkem aega, see nii väike laps ei räägi üldse midagi. Hästi kiiresti aastaga nad õpilasi ära ja nad kooli läheks juba võrdsed, aga tänu sellele, et nad oleks koos, loomulikult vene lapsed räägiks vahel vene keelt, siis eesti lapsed loomulikult omaks vene keele ka. Ja kui nad vene keelde hakkaks juba koolis õppima eesti lapsed, siis nende jaoks ei ole see keeruline keel, nad saavad juba ettevalmistuse lasteaias, nad juba kuulevad seda, nad juba mõistavad ja saavad aru, et juba siis tuleb teine keel, ka nendele on suhteliselt tasutanud, et see on unikaalne võimalus, minu arust seda on ära kasutada. Ei ole vaja karta, et noh, nagu ma kuulsin, et kui rohkem kui nelja last rihma, siis kogu rihm räägib vene keeles. No ma ei usu iialgi seda, Raivo Vare, mul rääkis hoopis teist juttu, et kui temal läks venekeelse lasteaiad omal ajal ja pani rivistas kogu rihma ja kogu rihm rääkis eesti keeles tal seal, sest noh, see just täpselt Just täpselt seda ei karda, et, et kumbagi keelt, siis ei saa laps selgeks, räägibki mind segakeelte grammatika on sassis ja pärast on düsgraafik ja mis seal veel iganes, et keeled on sassis. No ma ei arva, no vaatame, Šveits seal on veel rohkemgi keeli ja. Oih, meie lastele oli väga huvitav olukord, et noh, Anders on kõige vanem, vorsti saab 18, ta käis Eestis ja Eesti lasteaias ja Me läksime Norrasse, kui ta oli juba Viieaastane. Ta sai käia seal lasteaias kaks aastat ja kaks aastat koolis. Temal ei olnud mitte mingit probleemid, tal oli puhas eesti keeleta väga puhtad, rääkisid täiesti nagu norrakas norra keel, siiamaani valdab see keel ja mitte mingit segadust ei olnud vene keele oskus, tal on ka tugevam, sest tol ajal mina ei osanud eesti keelt rääkida ja ma ikkagi enamasti rääkisin temaga puhtas vene keeles ja tema omas vene keele nagu ABC ikkagi ja emakeelekandjad käest ja armandiga, ta on 15 praegu meil olid tõesti niisugune raskem olukord, minia rääkisin eesti keeles temaga, noh, tol ajal minu eesti keel oli. Väga kehv siis nagu kõigi head loomulikult räägi eesti keeles, aga valik ikkagi, isad räägivad, isad ei räägi eriti palju. Ei ole jutukad veel isad ja ja kuidas sinna Norras siis temal tuli küll putru ja kapsas ja kokku aga ei ole praegu probleeme, ei ole probleemi ja ma ütlen, et ta kodukeel ei kao ära meie praegu Väiksega kolmandik, kes seal varsti kahe aastane. Mina räägin ainult vene keeles ja kõik ka muud pereliiget räägivad eesti keeles. Siis on näha, et temal on emakeel on eesti keel tal on lihtsam vaatamata sellele, et ta on terve päev vene lasteaias. Me panime venekeelse lasteaiad teda, et oleks mu vene keel kasvõi natukene. Mul emakeel on ja no vot ei saa midagi teha, et ma ütlen, et see kodukeel on niivõrd tugev, asin et eestlased ei kaota oma eesti keele mitte mitte kunagi. Venelased, kellel on kodus vene keel, ei kaotavad vene keelega. No mis te arvate, anna, kas teil on rohkem mõttekaaslasi või vastaseid? Nii, ja naa, kui ma olen suurel konverentsil väga palju, kes toetavad mind? Kas seal, kus juletakse suu lahti teha? Ei, seal kus, kui ma olin konverentsid, kus olid ta lasteaiakasvatajad ja kus olid õpetajad, keda otseselt puutub see, et järelikult nemad peavad kuidagi oma elu sättima teistmoodi. Paljud pallid jäid mõtlema. Ja väga paljud olid vastu. Minu mõte oli veel sellest, et mitte lihtsalt teha ainult eestikeelsed kõik, vaid noh, me peame kuskil mahutama, noh, me ei saa töötuks ja ta venekasvatajad ja ega vene õpetajad venekasvatajad väga hästi rakendada nendest samadest Eesti lasteaedades. Et üks kasvataja võiks olla venekeelne. Personalikeel on loomulikult riigikeel. Aga üks kasvataja, eks ole, venekeelne jälje toon näide. Norras, kui me elasime, seal oli väga palju põgenikke Bosnias ja Vietnamis ja kui rihmas oli kolm kasvatajat, kaks nendest oli norrakad ja üks oli muulane ja probleemise jagama. Kõige emotsionaalsetel hetkedel, kui emakeel meelde tuleb, siis on keegi, kes sellest aru saab. Jah, just just, et noh, ikkagi ja laps vajab abi, et kui ta üldse midagi ei saa aru, et tal on raske, et ikkagi on tore, kui emakeeles keegi peod ja ütleme täpselt samad vene keelekasvatajad, ta võiks kõikide lastega rääkida vene keeles. See on jälle tasuta keeleõpet. Me teeme, kõigile võiks anda. Ja vot noh, siia see tekitas kõige suuremaid. Ma ei tea, võibolla mul mõtet on utoopilised ja kindlasti saab kriitikat, aga see on alles mõte, miks mitte? Teie ettepanek oli üllatav ka härra presidendile, sest et televiisorist oli näha ka see piinlik lugu, kuidas ta kiitis üht konverentsil esinenud vene naist, kes tegi üllatusliku ettepaneku. Kas te olete tänaseks härra ilvesega tuttavaks saanud? Mul õnnestus temaga isiklikult rääkida ja ma olen väga selgelt olemas Eestis ja, ja, ja väga naljakas oli see, et ta ütles mulle, no aga seda peavad venelased ise pakkuma. Aga ma ütlesin, aga ma pakun ja oli naljakalt tema reaktsioon, et seda ka umbes niimoodi, et ta nagu ei vaata minu peale nagu venelased. Ja ma olen selline, ma olen venelaste esindaja. Sest keeleprobleem ma olen, et ma arvan, et see on kunstlikult tekitatud probleem. Sest noh, ikkagi me ei tohi unustada veel teine moment, et me oleme Euroopa Liidu riik ja, ja meil on Euroopa Liidu ta kohustused ka on olemas. Me peame oma kvoote neid ka täitma varsti meil on migrandid ka tulemas, nii nagu Ungaris praegu võetakse vastu migrandid. Kuubas, ma ei tea, keda meie peame võtma. Me peame varsti kedagi võtma, kuhu me suuname neid eesti või vene koolides keda, mis hakkame kasvatama. Vot siis on varsti, see on väga terav probleem, ei vaata, me vaatame ainult suhteliselt vene-eesti-vene-eesti liiga kitsas laiali. Nii et ootame veel lähiajalukku, kas me oleme tänaseks saanud targemaks ja asjad on selgeks räägitud ja vajalikud teod ka tehtud, et aprillisündmused ei korduks? See oli kohutav, see oli ikkagi kohutav ja ma teeks kõik, et see korduks. Ma ütlen, et mina ei maganud öösel ja mul oli tunne, et tankid olid lähedal, seed, lennukid lendasid, me kõik kuulsime ja see oli hirmus, mina ei taha, sest kui midagi hakkab siis keegi valija, kelle peale pommid, isad oli eestlaste venelaste peale kõik saavad ja eestimaa kaob ära lihtsalt, me peame vältima seda olukorda igal juhul. Ja demokraatlikus riigis ikkagi peab oskama rääkima, kas olemas olnud suud puhtaks, rääkida demokraatliku ma arvan, et mitte, ma arvan, et mitte, sellest peab rohkem rääkima, rohkem rohkem rääkima ja julget rääkima ja kõik rääkima, mida igaühel on peas ja suus ja aga on hästi kõva, palju on räägitud ja selline projekt, mis oli tehtud, millises Eestis ma tahan elada ja raamat on välja tulnud, seal on seal on näha, et inimesed vaevab see moment ja ei taha keegia vaenlaste kõrval elada ei taheta, tahetakse rahus ja, ja sõpruses elada, et noh, see on normaalne elu. Te olete enam-vähem poole aastaga eesti keele ära õppinud, niimoodi, et saite aru, kuhu sattunud olete, eks ju. Et Öelge anna, kui palju teid on seganud see asjaolu, et teie nii-öelda isiklik eesti mälu algab ju seal 80.-te 90.-te aastate vahetuselt, eks ju, et teil pole Allariga nii-öelda ühist lapsepõlve taustsüsteemi Taylorit, teised olud? Noh, ütleme lihtlabaselt öeldes, meil olid ühised multifilmid, eks. Aga, aga tipp ja täpp ja Hunt, Kriimsilm ja Dropsi komm on teile täiesti tundmatud. Just ja see on, see on nii ja ma ei ole Eesti koolis käinud ja ma ei ole Eesti ülikoolis käinud seal miinus ja aga noh, elada ja saab ikkagi kasulikud sellele riigile olla ja. Kallariga suheldes ei saa teha mingisugust Tipi ja Täpi nalja, sest see ei jõua teile kohale, sest ta ei ole seda. Näinud ei saa, ei saa ja peab muud nalja tegema. Ja ka ma ikka Kogada küsin ja tema ise räägib, tema ise räägib ja tema on minu jaoks on iidoli ja põhi põhisuune. Eestis elades ma ikkagi suu lahti, kuulan alati teda ja. Ma vägaxipteerini austan tema arvamus ja ma imestan, et miks nii vähe teda rakendatakse, et temal on midagi öelda ei ole nii vähe. Ja aga on vaja panna teda rääkima, tal on, mida öelda nii sporditeemadel kui elu teemadel. Et võib-olla ja tundub, et minu initsiatiiv on selline energiapurskav ja ta on, ta on tõeline eestlane. Ei, tema emotsioonid on siis, aga nad on väga tugevad. No paljude jaoks ei ole seda kindlasti ei tule teile üllatusena, et paljude jaoks tulite naine, kes meie lähiajaloo esimese sportlasest rahvuskangelase meilt ära varastasite, eks ju, et oli see teile üllatusena tollal, et mõtlesite üldse selles kategoorias, et meie poiss, kes sai ägeda medali, me kõik armastasime teda ja mõtle, võttis vene naise, mõtlesime, blondi võttis, ma ei tea, mina. Aga see, see, seda juttu rahvas rääkinud. Aga minu mehele Prineetid. Ma pean ütlema, et mina olen oma rahvakangelane ka, kui kaks kangelast saavad kokku, need kindlasti ei mõtle, et nad on kangelased, Nad on. Ta on noored, kes armastavad, teine teisi ja nende jaoks ei ole piiri. Nad ei mõtle nendele tühjadele asjadele, muidugi meil oli raske periood. No just tänu armastusele saime üle, et tõestasime mõlemad Eesti rahvale, et see valik oli õige. Ta kõik ütleme kiidavad mind, kui tubli mina olin, Ta tulin siia, keele õppisin ja nii edasi. Aga miks keegi ei kiida allerid, kes tollal Pääle laulva revolutsiooni julges teha sellise otsuse, olles just rahvakangelane. Järelikult ta oli just nii tugev isiksus, et nägi, et see naine, see on tema elunaine, ta, kellega ta tahab elada sõltumata arvamustest ja, ja muust asjadest. Et ma ütlen, et ma mõtlesin tõesti, kui ma jõudsin Eestisse. Ma sain aru, kuhu Moskvas olles minu jaoks oli kuskil kaugelt maailma ei teadnud sellest midagi ja Tallinnas ma olin käinud aastal 83, mul väga meeldis vanalinn ja nii ja naa ja ja absoluutselt nendest olukorrad, et ma ei ole mõelnudki, mis siin toimub ja kuidas toimub ja. Esid Laurel koduma tükkideks. Just ja, ja see panigi mind kõigi pead armastama rahvast, kes nii väike, aga suudab nii tugev olla. Ma arvangi, et see just oligi ja õige hetk, et ma tulin sel ajal, ma, ma sain mõista. Ja arusaadav paljud probleemide kollid küsimust ja üks asi, muidugi, ma kohe sain aru, et peab valima, kas keele ära õppida või armastusest ära öelda, aga kui armastus on tunduvalt raskem leida. Ja ma ei tea, kas kaks korda on võimalik elus armastus leida, et mammutisena naht uhke sellest külmuda. Oleksite oodanud Moskvas ka või? Mis Allar ikka koos. Ei ole seda absoluutselt isegi arutanud ja ma ei oleks tahtnud dollarit Moskvasse, sest tema jaoks ei oleks olnud kohti. Siin, ta oli ikkagi tõesti kangelane, siin ta oli juba siis keegi ja midagi, et ikkagi mehe jaoks on see ja minu arust väga tähtis. Naine saab ennast sobitada igale poole. No kui inimesed on juba jõudnud nagu 40 lähedale, eks ju, ja lapsed on juba nii-öelda volaskid, siis paljud alustavad nagu teist noorust, eks ju. Ja elu iseendale. Et otsustasite väikese Arleti kasuks, kes saab nüüd kuu lõpus kahe aastaseks, miks see kolmas poiss veel, miks mitte siis nii-öelda elada nüüd iseendale? Jumal andis ja siis ma mõtlesin, kui jumal andis, ja kui me oleme juba ammu seda tahtnud siis me tahtsime juba ammu, Allar on selles peres, kus on kolm last ja mina olen selles peres, kus on kolm last ja see oli täiesti normaalne, et peres peab olema kolm last. Tuli ja üsna suur vahe just tänu sellele, et oli vaja natuke tööd teha. Just et nagu jalad alla saada oma ametis, nii temal kui minul ja me lükkasime, lükkasime, lükkasime see hetk. Ja just juhtus niimoodi, et tõesti Hiiumaal andis ja otsustasime ja me ei kahetse mitte mingil juhul. See tuli nagu meil uus päike meie ja kogu pere sees ja andis värsket õhku ja värsked emotsioonid ja see on super, see on nagu teine noorus praegu. Ja midagi ei ole jäänud tegemata ka. Jah, ma arvan, et võib-olla isegi, et oli nii palju lisaenergiat ja võib-olla isegi rohkem teen kui enne seda. Ja mul on mitu korda öelnud, et mul silmad säravad ka, see on ju kõige tähtsam naise jaoks. No räägime veel, teie pereisast, isadepäeval öeldakse, kuuldakse palju ilusaid sõnu ja küllap mõeldakse ka palju kurbi mõtteid, aga kuidas teie peres Allar abikaasana siis tähendab, isana just muutunud on, et mis on siis enam kui 10 aastat on ja poegade vahel? 16 vanema pojaga ma just tahaks võib-olla oma tiitli kuidagi ja teise tiitli vastu vahetada hea meelega, kui see vahetus oleks olemas, hea meelega, annaks aller aasta isa tiitli on, sest nende kahe aasta jooksul viimaste kahe aasta jooksul tähendab temale minia sängi teha seda, mida ma teen. Ma arvan, et ainult tugevasti armastav mees saab lubada oma naisele teha nii palju tööd ja elada nii, nagu mina elan. Ja samal ajal kolm last kasvatada, sest noh, see Sigis, kui ma iga teine nädal olen välismaal ja nädalate kaupa igaüks ei pea vastu. Ta on väga tubli isa ja loomulikult 40 aastaseks, ta on kõvasti rohkem isaks saanud. Kui sündis esimene laps, siis ta oli ise ka laps veel ja tegi spordi, jooksis sõbrad ja teod ja nii edasi, et need on tõeline isa ja väga tubli seal. Täna on isadepäev. Kui te mõtlete Eesti peredele ja Eesti oludele, missugune on teie isadepäeva sõnum? Isa peres on ülitähtis ja minu sõnum on kõigile naistele, kes võib-olla otsivad kergemat teed ja arvavad, et pereelu ja mees peavad nende jaoks tegema kogu aeg midagi. Ma soovitakse just naistele isadepäeval, et nendel oleks rohkem kannatust, rohkem kavalust ja rohkem tolerantsust. Iga mees, kes ükskord Ta armastas naist, sellest mehest saab kasvatada kere, isa ja armastava mehe on, et see on naiste. Ja me teame väga tugevat naiste isikute nagu Evelin Ilves, nagu raise, Gorbatšova ja kõik muud, kes on oma ja mehest ja oma laste isast teinud maailma mastaapides tähed. Et isa ja mees peres on ülitähtis. Aga naised teevad tööd tegema. Aitäh, Anna Levandi tulemast jutusaatesse. Eile siis Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsioon nimetas teid aasta naiseks 2007. Üks tiitel veel juures, aga elu läheb edasi ja tulevad uued, veel uhkemad tiitlid, eks.