Rändujad. Ründame koos Hendrik Relvega. Me oleme ikka edasi rändamas seal Tansaanias kauges Ida-Aafrika riigis. Ja eelmises saates jagasin muljeid külaskäigust kuumade juurde selle Tansaania kõige suurema rahva juurde, keda on üle viie miljoni ja käisime jõuga külas sukkumade kalurikülas. See on selline tänapäeva klassikaline aafrika küla, kus siis traditsioonid on läbisegi moodsa eluga. Aga täna suundume päris looduseradadele, sest tekst Tansaanias ikka tullakse. Kõigepealt looduse pärast Tansaania loodus on maailmakuulus ikka nende lugematute savanniloomade karjade pärast legendaarsete aafrika kiskjate pärast kirevate lindude pärast ja igasugu muude pisiloomade pärast, kes siin igal sammul põnevust pakuvad. Ja täna siis on põhiteemaks see, et kuidas siin Tansaanias need looduskaitsealad ja rahvuspargid on korraldatud ja kuidas siin seda loodust hoitakse. Ja ka esimestest muljetest test esimesse rahvusparki, kus meil Tansaanias läksime Siis manni aara järve rahvusparki. Sellise linnu hääle salvestasin esimesel Tansaania hommikul, kui ma ärkasin, läksin majakese rõdule, kus me ööbisime seal. Oli ümberringi lopsakas aed ja õige lähedal mõne meetri kaugusel oksapealse lint, seal oli parajasti päike, oli tõusmas pimedus oli taandumas ja kõik see hommiku värskus oli õhus. Ja see lind diska seda tajuvad, et see on kõige parem osa päevast ja siis ta lauliski nii nagu jaksas. Nautis täiega seda hommikuvärskust. Ja muidugi see linnuhääl, kes nüüd vähegi eesti linnuhääli jagab, siis on selge, et Eestimaal niisugust häält ei tee ükski lind. See on ikka üks Aafrika lindudest ja tõtt-öelda neid on seal nii palju, seal aiaski oli laulmas neid nii palju, et ma ei oskagi öelda täpselt, mis linnuliik see oli. Ja võib-olla see ei olegi tähtis. Lätis on võib-olla see hommikune Aafrika meeleolu, mida see lind tekitas. Ja siis, kui ma seda kuulasin, siis ma unesegase peaga jõudis pärale see, see rõõmutunne. Nüüd ma olengi tõesti Tansaanias esimene Tansaania päev on algamas ja et siia ma olin tahtnud ikka ikka päris palju aastaid juba. Ja nüüd olengi päral. Ja siis tuli ka meelde see koht, kui mul see Tansaanias mineku mõte niimoodi kinnistus peas. See oli tõesti hulga aastaid tagasi, ma olin hoopis teises maailma otsas rännakul tol ajal see oli siis Lõuna-Ameerika lõunaots tulema saared ja seal oli kohalik looduse giid, kes oli ka käinud muudel mandritel ja ta oli käinud ka päris palju Aafrikat, kas ma küsisin ta käest, et kui palju see siis Aafrikas oled käinud, tema? Noh, rääkis siis, nimetas neid kohti ja, ja siis ütles niimoodi, et aga kõige rohkem ma olen käinud Tansaanias ja Tansaanias. Ma tahan alati ka tagasi minna. Vot ma olin käinud paljudes Aafrika kohtades, aga Tansaanias ei olnud käinud, siis ma küsisin, et aga mis asi see on, et miks asjana Donsaaniasse siis nii kangesti uuesti tagasi tahab minna, siis ta ütles niimoodi, et et Tansaania on niisugune koht, kuhu on koondunud kogu Aafrika savanni, te ilu ja võimsus. Et isegi kui lähed lühikeseks ajaks Tansaanias õigetesse paikadesse, siis sa saad nagu hoobilt kätte kogu selle savanni looduseelamused ja, ja võimsuse. Ja mulle jäi meelde, mõtlesin, et peaks ikka minema sinna Tansaanias, et kontrolliks järgi, et, et kas see on õige jutt ja ja läks kuus aastat. Ja, ja siin ma nüüd olin. Eks ma olin tõesti käinud Aafrikas, Botswana'st, Namiibias, Lõuna-Aafrikas, Keenias, mujal samannides mitmes kohas. Aga, aga ma tegelikult ka ise uskusin kõige selle põhjal, mis ma üldse Aafrikas teadsin, et see võib kergesti nii olla, et Tansaania on see koht, kuhu on kokku koondanud see parim osa kogu Aafrikas vannidest. No kasvõi see väga kuulus maailmaime, iga-aastane see suur loomade ränne koos siis nuud ja teised rohusööjad, loomad, hiigelsuurtes karjades liiguvad endisel kokku kaks miljonit looma liikumas. See on midagi sellist, mida lihtsalt mujal maailmas ei olegi võimalik näha. Ja teistpidi Moskusin Tansaania võib anda sügava elamuse sellepärast et Tansaanias on koguse rahvusparkide ja looduskaitsealade võrgustik väga eeskujulikult korraldatud. Siin on toimimas ikkagi 15 suurt rahvuspark. Need on ikka väga suured rahvuspargis kokku, nende pindala isegi veidikene suurem kui Eesti pindala praegu siis 46000 ruutkilomeetrit. Ja peale nende suurte rahvusparkide on siin terve hulk väiksemaid ja suuremaid muid kaitsealaseid, igasugu reservaati ja hoiualasid ja, ja mereparke. Nii et siin ei kaitsta mitte ainult savanni loodust, vaid ka mägede, metsade, soode, mere, saarte, veealuse, maailma kõige väärtuslikumaid, elukooslusi. Ja veel mille pärast mat Tansaanias? Kul juba lootusrikas olin. Et siin on ka see kogu see rahvusparkide tutvumine on siin hästi korraldatud, seda ma lihtsalt olin kuulnud ja lugenud. Et sind Tansaanias käid igal aastal üle miljoni turisti ja nad kõik haihtuvad nendele tohututele, savanni, avarustele ja mujale ja kõik kõiki neid teenindatakse siin ikka heal tasemel võrreldes paljude teiste Aafrika maadega ja see tase on lihtsalt sellepärast kõrged aafriklaste jaoks. See raha, mis tuleb loodusturismist, on, on väga, väga suur ja selles vallas on siis ka väga tugev konkurents ja ja niisugused viletsad turistifirmad ei pääsegi siin üldse löögile. Ja noh, see oli minu esimene Tansaania hommik, kui ma kõike seda lootusrikkalt mõtlesin. Aga nüüd ette rutates tagantjärele mõeldes, et needsamad noored loodusgiidid, kellega me seal savannidest Tansaanias ringi liikusime ja kaitsealadel nad olid tõesti ekstraklass ikka seda peab tunnistama et nad olid siis tüüpiliselt on seal niimoodi, et ta on ühtaegu nagu selle maasturi juht. Ja samal ajal siis ka väga hea looduse giid, loodusetundja ja nende meestega ma seal nendel tundidel, kui me seal ringi liikusime, vahel ka rääkisin sel teemal, et kuidas sa said siis nagu sellesse ametisse. Igaüks neist ütles sama juttu, et see oli pikk, keeruline ja raske tee. Ja noh, Tansaania noored ongi ju enamasti maalapsed, loodust tunnevad lihtsalt juba lapsepõlvest saadik aga selleks, et saada ikka heaks loodusgiidiks, tuleb käia läbi sellised koolid, need on ikka mitu aastat tõsist õppimist. Ja siis, kui oled kooli läbi käinud, siis sa oled selgeks saanud ka need taime- ja loomainglisekeelsed ladinakeelsed nimed ja määramistunnused ja muidugi kõige selle suhtlemisoskuse turistidega ja ka autojuhtimise osavuse ja kõik muu. Ja siis sa ikkagi veel ei saa tegelikult loots giidi ametisse, siis sa pead, nimed, nad mulle rääkisid, et siis sa pead veel ikka päris paar aastat sõitma selle giidi kõrval ja lihtsalt kuulama, kuidas ta tegutseb, vaatame, kuidas ta tegutseb ja alles siis saad ise sinna maasturi rooli ja, ja ise olla looduse. Tutvustaja ja ilmselt sellepärast nad tõesti on suurepärased teejuhid ja aafrika loomade tundjad. See koht, kus ma nüüd selle linnulaulu siin varahommikul salvestasin see oli siis esimene öö Tansaanias, kus me ööbisime ja see oli kipsis farm, sellest ma rääkisin ka ühes varasemas saates päris pikalt. Suured elamused, mis seal olid ja siin kipsi farmis, oli tegelikult ka minu esimene suur loomaelamus. Ja see juhtus eelmisel õhtul, kui me olime juba üsna hämaras seal kuskil põõsaste vahel ja siis ilmus sealt välja hääletult ja-jaa ootamatult, sest nagu vari. Niisugune imelik loom, tõesti imelik, esimese pilguga ta meenutas nagu kassi prisket kassi, hallikat värvi ja niuke, värv ka nagu, nagu niuke kassi moodi suurus kassi moodi, natuke suurem, aga, aga kuidagi ta mõjus nagu armsamat kui kass. Ja see tuli sellest, et ta oli nii sihukese hästi koheva karvaga, niisugune trullakas niukene ümmargune tal olid peas hästi suured silmad ja, ja, ja ka hästi suured kõrvad. Eks see andiski talle selle armsa välimuse. Aga noh, see, et kellelgi on niisugused suured pruunid silmad, see on muidugi kindel märk, et see ongi loom ja suured kõrvad nagu temal. See on ka muidugi selge, et see on just ööloomadel vajalik, sest öösel kehvasti näed, siis sa pead hästi kuulma ja noh, niisugused blokaatorid, mis temal seal peas olid, no need olid ikka kindlasti sellised, et need võtavad kinni džunglisiga kõige väiksemagi krõbina. No ma vaatasin teda hoolikalt, ega ta ei kiirustanud triks päris rahulikult, sujuvalt seal kõige imelikumad tema juures olid varbad. Need ei olnud mitte mingil kombel kassi käppade moodi, need olid niisugused pikad tumedad niuksed nagu, nagu sõrmed või varbad. Noh, umbes nagu inimese sõrmepikkused, tumedat värvi, peenikesed ja nendega ta hoidis muidugi väga osavalt kõigi oma nelja jalaga nendest okstest kinni. Ja ma teadsin küll, kes see loom oli, nii palju mulle ettevalmistust oli, tema nimi on siis siid, kalaago, tõesti haruldane elukas, ma ei olnud kunagi Aafrika reisidel seda varem näinud ja sa ei saagi teda eriti looduses näha, sest ta on ööloom ja päevalda põõna kusagil puu õnsuses, keras ja liikumatult. Nii et, et selleks sa pead olema öösel väljas. Ja, ja noh, tema niisuguse loomariik Ki kuuluvuse mõttes on ka huvitav see, et need kassiga tal mingit sugulust ta sugulane hoopis ahvidega. Ta kuulub siis nimelt pool ahvide hulka. Et näeb välja nagu kass, aga tegelikult on hoopis ahvi sugulane ja kõige lähedasem võib-olla nendest pool ahvidest, keda mina olin näinud siis Leemoritega need on need, kes elavad seal Madagaskari, neid ma olin näinud Madagaskari käikudel. Aga ikkagi väga põnev elamus ja, ja miks ta nüüd seal siis niimoodi põõsa okste vahel siis meie ette ilmus, sellel oli tegelikult ausalt öeldes üsna lihtne põhjus. Sest ta teadis, et siia tuleb tulla siia okste vahele oli talle pandud selline metallist niukene alus ja selle peale olid puuviljatükid. Ja meil oli seal kipsi farmis öeldud ka. Et vot minge sinna passima, et igal õhtul ta ei tule, aga mõnel õhtul tuleb välja ja see oli siis nüüd see õnnelik õhtu, kui ta tuli siis oma peibutis isal maitsma. Ja me olime tõesti hulk aega passinud, teda ei olnud tulnud, aga nüüd ta oli siis siin. Eks me siis ka vaatasime hulk aega, et kuidas ta siis tegutseb ja, ja käitub ja on ja see oli, see oli väga-väga põnev elamus iga minut. Ja ta liigutas ennast kuidagi hästi rahulikult ja pikaldaselt. Siin muidugi võis olla ka see põhjused. Ta lihtsalt oli ka enne inimesega kokku puutunud, eemalt ei kartnud inimestega. Aga teistpidi ma teadsin, et see aeglus on, on väga petlik sest see hitt kalago liigubki üldiselt rahulikult tasakaalukalt, vaikselt, aga mõnikord kui on vaja, siis ta võib teha väga järsu liigutuse, see on tavaliselt siis, kui ta oma ööl hetkel märkab kusagil mõnda priskemad putukat, siis ta oma esijalaga niimoodi väga kiirelt välkkiirelt krahmab selle putuka kinni, sööb ära. Sest putukad on ta looduses kõige tähtsamaks toiduks ja kui ta tegelikult seal nüüd neid puuvilju sõi, noh, see on niimoodi, et ta sööb ka puuvilju, kui nüüd ette satuvad, eriti siis, kui sulle tuuakse lausa kandikuga nina ette. Ta on nõus sööma. Aga kui ta sõi, siis oli näha, aga ta hambad ja need olid tõesti niisugused pisikesed hambad. Et need ei ole kiskja hambad, need olid just niisugused putukasööja hambad. Ja see oli vahva, tõeline elamus. Kui me lõpuks sealt ära läksime, siis kogu selle aja sees oli ta olnud täiesti tumm. Aga üks meie kaaslane kuulis tegelikult ka sellesama hiidkalaga häält. Ta oli veel kauem seal kui meie ja ta ütles, et, et noh, ta võrdles nagu mingi testi häältega, et et kõige rohkem oli nagu kassikisa pulmade ajal niisugune kõva ja, ja niukene kurblik, selline üleloomulik hääl ja tegelikult ta seda häält on võrreldud ka tite nutuga või väikelapse nutuga. Ja ta on niisugune väga kaugelekostev sihukene, väga kaeblik. Ja nagu keegi oleks hädas ja selle järgi on ta saanud see Hitcalagoga inglisekeelse nime inglise keeles on ta nimi, buss beibi, ehk siis kui tõlkida siis nagu põõsa beebi või midagi taolist. Nii et, et see on tõesti eriline ja noh, see ei ole mõeldud muidugi ja inimestele, see on mõeldud ikka teistele kalaagodeles on suhtlemisviis. Aga ma kujutan ette, et kui oleksid ikka seal kuskil pimedas džunglis ja sealt kuskilt usast kostaabika selline hääl See võtaks ikka südame alt õõnsaks küll. Nii aga nüüd siis esimestest elamustest rahvuspargis seal Tansaanias. Meie kõige esimene rahvuspark oli hästi selle kipsi farmi kõrval ja selle nimi on Manjara järve rahvuspark. Noh, nime on ta saanud siis selle järve järgi, järv on, on ikka päris suur ja ta kuulub siis selle suure Ida-Aafrika alangu järvede kett. Saan ju see alanud on meeletult suur, tuhandeid kilomeetreid pikk, kümneid kilomeetreid lai, seal põhjas on palju järvi, otse mani àra ühes selles alangu harus, tegelikult seal selle oru põhjas. Ja ta on ikka päris suur ta nihuke piklik järv. Ja siis pikemalt pidi on ta pikkus ikka seal mingi 30 kilomeetrit. Ja mis veel väga oluline selle maniora järve juures. Ta on magedaveeline. Suure alangu põhjas on väga paljud järved soolaseveelised, aga see magedaveeline ja mage on ta just sellel põhjusel, et asub selle alangu nõlva ääres ja sellest nõlvast voolab palju välja allikaid. Need allikad moodustavad siis ojasid, kesi voolavad lõpuks järve. Ja kogu see ümbrus on suhteliselt niukene veerohke selle järve ümber ja mida tähendab Aafrikas seed vett? Ta on külluslikult, see tähendab, et rohelust on palju mitte ainult rohetavad aasad, vaid ka puud ja põõsad, lausa metsatukad. Ja metsin Tansaanias põuasest, Tansaanias on alati väga haruldane ja, ja meeldejääv asi. Ja eksemanjara järve ümbrus on ka sellepärast väga elurikas, et siin on palju, palju taimestikku, palju vulisevaid ojasid, suur sinav järve pind ja metsad. Nii et, et see on see põhjus, miks rahvuspark siia tehti. 1960. aastal muide. Aga, aga ta on ka lihtsalt maaliline kogu see park sealt kuskilt künkalt vaadates on need järve ümbruse kõrged rohetavat kat ühel küljel rohelus, teisel pool niisugune noh, savanni kõrbenud pruun värv, väga niisugune vahelduv ja pilkupüüdev. On see maastik ja seda nüüd selle mani àra järve juures väga tihti tsiteeritakse, aga siia sattus kord Ernst Hemingway ja, ja siis ta kirjutas selle järve kohta niimoodi, et kohe niimoodi, et see on kogu Aafrika kõige armsam jälle. Noh, niimoodi ta kirjutas, seda tsiteeritakse hästi tihti. No ma ei tea, eks see mingi hai käis ju paljude Aafrika järvede ääres ja noh, mõnedki nendest on, on väga ilusad. No äkki see ongi kõige ilusam, mida ta nägi, teistpidi, ma arvan, kirjanik, kirjanik on selline, et tema meeleolud on väga tundelised, järsult muutuvad võib-olla Taali mingitel teistel põhjustel niisuguses kõrgendatud meeleolus, aga igal juhul niimoodi on ta tõesti selle manni järve kohta kirjutatud. Tänud. Ja meie muidugi olime gaasi ja rahvuspargi väravatest sisse sõites väga elevil, sest see oli ikkagi sellekordse Aafrika reisi esimene rahvuspark. Ja seal me siis tiirutasime nendel metsateedel ja järvekallastel ja ja jõe ääres ja ja peatusime ja kuulasime ja vaatasime. Ja see mets oli niisugune lopsakas, kas liaanidesse uppunud? Paljud puud olid tõesti suured, sest nad ju saavad piisavalt vett. Ja kõige suurem nendest kahtlemata oli viigipuu, see on kohe kõikidest teistest mitu korda jämedam ja kõrgem. Ja muidugi nende puude võrades tornis siis ka igasugu elukaid. Kõigepealt ikkagi kõige rohkem ahve. Ja neid oli ka seal maapinnal ja kõige tavalisem ja kõige noh, võib-olla ka kõige kartmata nende seas on paavian muidugi paaviani karjad, need on Aafrikas tegelikult igal pool sellised. Kõigepealt nad sulle ette satuvad ja nad on ausalt öeldes päris niuksed ülbetki kohe mõnikord pead neid lausa kartma, sest suures karjas ja ja ise ei karda, keda kuraditki. Ja vahel näiteks nüüd ka oli niimoodi, et etesse isa paavian tuleb sinna keset teed istub sinna maha siis kogu tema õukond, naised ja lapsed on tal seal ümber sebivad igas suunas. Meie edasi ei saa, tee on kinni pandud, aga tema ära ka ei lähe. Sa pead nii kaua ootama, kui ta kõige oma haaremi sealt siis tee jälle vabaks teeb. Aga me nägime seal ka teisi liike, näiteks selline nagu Diadeem, pärdik, see oli noh, minu nii öelda ahvide kogus nagu üsna haruldane, ma olin neid vähe näinud varem ja ja nad ongi sellised üsna häbelikud ja haruldased. Ja diateen pärdiku, tunned sa selle järgi ära ta niuke keskmist kasvu, sihukene, tumehall loom. Aga tal on siis üle lauba nisugune, kaar meenutab nagu siis pärga või Vediaadeemi. Ja selle järgi ta siis ongi selle nime saanud diateen, pärdik. Ja siis nägime ka kolmandat ahviliike, see oli küll niimoodi vilksatas, ainult, aga ikkagi suutsin ära määrata Ta need olid siis rohepärdikud, rohepärdikud, need on niisugused tegelased, et, et nemad nimi ütleb, et nad on nagu justkui rohekad, aga tegelikult minu meelest sugugi mitte, need on niisugused halli tooni võib-olla natukene sihukest rohekat tooni selles hallis ja tema rinnaesine ja kõht on niisugused heledamad ja ja siis selg on nagu tumedam ja teda ma tunnen alati selle järgi ära võrreldes teiste sarnaste ahviliikidega, et ta nägu on sihuke tume, must nagu selline must mask oleks üle näo tõmmata. Ja me nägime veel seal ikka selles mõne tunnises tiirusikan seal mani àra pargis erinevaid loomi, kõige rohkem oli seal siis erinevaid anti lobiliike Anttil ookean, tõesti, Aafrikas palju palju liike kogu Aafrikas kümneid. Aga siin me nägime siis juba selle lühikese käiguga nendest ära nendest kolme. Ja see esimene, keda nägime seal, ongi võib-olla Aafrikaks kõige sagedasem. Anttila, keda sa üldse näed, tema nimi on Impala Impala niisugune, umbes meie metskitsemõõtu mõnikord ka natukene suurem, ta niukse hästi niukse ereda pruuni värviga ja neid on alati palju. Ja isastel on vahelgani sellised uhked tumedat keerdus, sarved, emad, nudipäised ja kui need Impalasid nii palju seal looduses on, siis nad on ka muidugi kõige tavalisemad saakloomad kiskjatele ja näiteks lõvidele olnud kõige tavalisem toit. Ja nendel varasematel aafrika käikudel ma mäletan seal üks looduse giid ütles mulle midagi sellist, mis kohe jäi kohe vajutus mällu ja see on mul alati meeles, see on niisugune lihtne äratundmistunnus Impala niimoodi see rääkis looduse giid meile, seal Aafrikas tunned ära selle järgi, et talle on taguotsa peale kirjutatud McDonaldsi märk. Niimoodi ta seletas. Ja kui sa vaatad tõesti, siis ongi niimoodi, et tal on seal kahe kintsu peal niisugused nagu kaks niux tumedat allapoole vöötimis nagu ülal, nagu kui tulevad ja siis kuna ta saba on ka musta värvi, siis tõesti tekib täiesti see McDonaldsi sümbol, see suur enda, mida alati kõik tunnevad. Ja siis muidugi on siis hea rääkida, eks ole, et et noot, et lõvile on see kõige kättesaadavam kiirtoit ja vot et see, see ongi siis nüüd see kõige parem Impala äratundmise tunnus. Aga me nägime ka ühte teist anti lobiliiki, see oli natukene suurem Impala ja ka haruldase. See oli nüüd võsapukk, võsa kui on niisugune, kuidas seda seletada, selline niukene, priske, tugeva kehaga, nisugune, üleni hallikat tooni, vahel ka pruuni tooni antilaat ja tal on kehal niisuguseid heledaid, täpne ja mõnikord ka vööd, aitäh. Ja ta jalad on ka tihti nihukesed valge vöödilised. Et selle järgi tunned selle võsa pukki ära. Ja siis see kõige vahvam anti loobiga kohtumine seal Manjara pargis oli, oli siis kolmas liigse tikk, tikk, Dictic see on eriti vaphanti, lapp. Ta imetillukene. Ma mäletan, kui ma esimest korda teda nägin, siis seal põõsa all seisis liikumatult varjus päiksele osa eest. Ma ei uskunud, et tsemanti Lopp minu meelest olite nagu jänku jänku suurune, suurema jänku suurune. Ja, ja väga armas ta, ta on niisugune tõesti nagu mänguasi. Tal on hästi suured silmad ja suured niisugused kõrvad noh, tõesti nagu mingi lelu. Ja vot seda tikk tikime, nägime kasin, kolmanda anti lobiliigina. Ja muidugi me nägime ära, aga noh, selle nii-öelda aafrika suure viisiku esimesed esindajad, ehk siis need kõige suurematest elukatest nägime kahte. Need olid siis elevant, jaa, kaelkirjak ja elevant. No see Aafrika savannielevant, see niisugune tõeline monstrum muidugi, ta tuli meile lihtsalt sinna teele ja ta oli pojaga kahekesi ja ta jäi sinna seisma. Nii ongi põigiti ja autojuht väga aupaklikult väga kaugel jäi temast seisma ja me ei teinudki muudkui, me lihtsalt ootasime. Sest et muud lihtsalt üle jääda nisuloom ja ja eriti veel pojaga, et sa pead olema kannatlik. No aga muidugi oli see vahva teda vaadata seal oma beebiga ja paljud nägid ju meie seltskonnas esimest korda üldse elevanti vabas looduses. See oli elamus, aga kui ta ära läks, siis me sattusime sinna suurele lagedale järve kaldal ja varal lagendikul seal keset seda tühjust seisis siis esimene kaelkirjak. Selles tühjuses ta mõjus tõesti nagu tornkraanad oli niisugune tõeline monstrum, ükskõik kui palju ma neid kaelkirjakut näinud olen, ma ikkagi imestan siiamaani, et kuidas saab üks loom nii kõrge olla. Ja nüüd nende kaelkirjakut ega võrreldes, keda ma eelmistel Aafrika reisidel näinud olin, oli see tegelikult niisugune. Niisugust ma ei olnud varem näinud, nimelt ta oli väga tumepruuni mustriga, tavaliselt kaelkirjakumuster on, on helepruun, aga see oli lumeisegi, need heledamad osad temast olid nagu tumedad. See oli väga imelik. Noh, ma tean muidugi, et ta Aafrikas on kahte liiki kaelkirjak, kuid üks on siis tavalisem see maa sai kaelkirjak, keda paljudes kohtades ja teine on võrk, kaelkirjaku kaelkirjak on väga haruldane, teda on seal ainult seal Sudaanis ja ja Põhja-Keenias ma olingi näinud teda seal korra ja otsevõrk, kaelkirjak, sellel on niisugused tumepruunid, laigud, niuksed, hulknurksed. Ta natukene meenutas seda, seda kaelkirjakut, kutt, kes seal nüüd üksinduses seisis. Aga ta muster ei olnud niisugune hulknurkne ja, ja ma igaks juhuks küsisin ka meie giidilt, et kumb ta siis on, ta ütles, et loomulikult see maa sai kaelkirjak. Ja ma küsisin, miks ta nii tume on. Ja siis ta ütles mulle midagi sellist, mida ma ei teadnud. Ta ütles, et ta, et just siin Manjara järve ümber ainult teab tema niisugusi kaelkirjakut, kuid kes on nii tumedad. Et noh, see muster on peaaegu musta värvi. Seda mujal ta ei olegi kusagil näinud. Ja vot see oli mulle küll uudiseks. Ja see oli esimene niisugune tõsine üllatus seekordsel Aafrika reisi alguses ja teistpidi ma mõtlesin niimoodi, et kindlasti ei jää see minu viimaseks üllatuseks sest Aafrika Noh, ükskõik, kui palju sa seal käid, üllatab alati. Kohapeal siis seekordne saade lõpeb saade Tansaania looduskaitsealadest rahvusparkidest. Milliselt nad on üles ehitatud teatud ja, ja millise mulje, eks esimene rahvuspark, mida me oma Tansaania reisinud nüüd nägimise Manjara järve rahvuspark, aga järgmine saade, see on jälle see eriline saade, see, kus stuudios ei ole mitte üks maailmarändur, vaid kaks rändurit. Ja mul on siis külas allveesukelduja ja fotograaf Kaido Haagen, mees, kes on käinud sukeldumas paljudes maailma ookeanides ning meie saate peategelaseks on sedapuhku haid haikalad, kelle ümber hõljub nii palju hirmutavaid müüte. Aga kes tegelikult vajavad hoopis tihti ise kaitset inimese eest. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relve.