Vasar alasile löö. Ei ole nõukogude aja nostalgia, Osaron kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tervist, mina olen Urmas Vadi, tere, Peeter helmele minema. Ja soode, mida te kuulate, on vasar. Ja kui reedeti ilmub kultuurileht Sirp nii-öelda siriseb Sirbike siis laupäeval hakkab lööma vasar. Ja see seos ei olegi väga meelevaldne, sellepärast et me teeme ka koostööd ajalehega sirp vahetame mõtteid ja ideid. Ja, ja sellepärast me oleme oma esimesse saatesse palunud külla ajalehe sirp peatoimetaja Ott Karulini triot, tervist. Võib-olla alustuseks küsiks sinu käest, et kas sa oled Kaur Kenderi ja zoomi Udöörid suutnud sealt toimetusest välja tuulutada? Aga ma ei ole sellega üldse tegelenud, ausalt öelda, sest. Palju sa ikka seal seal toimetuses on juba 73 aastat tehtud lehte, et isegi ühe numbrid, et keegi teine vahepeal ei jäta nagu väga pikaajalist mõju küll, et võib-olla alguses inimlikul tasandil tuli sellega tegeleda natukene. Aga üldiselt ei pidanud, aga sul oli kerge seda sirpi tegema hakata, selle noh, see see olukord oli noh, mitte et sellest nüüd väga rääkima hakkaks selle, et kõik teavad, mis toimus ja nii edasi, aga aga kuidas see valgus seal välja nägi? Mõnes mõttes oli hästi lihtne, et, et nagunii-öelda nagu kõigil, tunduvalt hullemaks ikka ei saa minna, kõik, mis ma teen. Aga teiselt poolt muidugi vastab tõele ka see, et avalikkuse tähelepanu ja ootus oli ehk kõrgem, kui ta viimastel aastatel olnud on, et olles ikkagi esimest korda elus teadlane, et siis. Natuke kurnas alguses, aga tööd tehes läheb see kõik mulle kah, kui lähed, siis on pausil sõda uskmatute aastaga läbi saanud. Juba. Aga sa mainisid alguses seda, et sa tahad sellistest klassikalistest rubriikidesse saada ja hakata seda lehte kuidagi teistmoodi tegema. Kui ma praegu vaatan, siis noh ma ei mõtle seda isegi ette heita, aga ega nüüd nii väga totaalselt erinev ta sellest ei olemiste paremini. Jah, sammhaaval, et kui sa küsiksid, et kaugemale lihaste jõust oma nii-öelda lõpp, plaanistid, nutifice viiendiku peale samas leping viie aasta peale, et ma olen tõesti selles mõttes võtnud hästi rahulikult muudatusi ja et mitte enam šokeerida kedagi, ehk siis vaimselt jään oma eesmärkidele kindlaks ja rohkem, püüame neid lugusid omavahel põimida ja neid klassikalisi jaotis natukene lõhkuda, aga see võtab aega. Arvatavasti see põhjus on ka selles, et miks sa tahtsid neid teemasid teater, muusika, tants, kirjandus, noh, ära kaotada on see, et, et tänapäeval need, need kõik, need valdkonnad on kuidagi üksteise otsa ja läbipõimunud, näete, et neid on üsna raske raske eristada. Samas noh, nii nagu sa peeter ütlesid, et minu meelest ka, et needsamad kategooriad on ikkagi seal olemas, ükskõik mismoodi siis seda nagu nimetatakse või. Ei, absoluutselt, ja noh, tegelikult ju see lähtepunkt oli see, et ma olin üsna veendunud, inimesed, loevad tõesti esimest kahte külgevuse arvamus loodi siis oma valdkonna nelja külge, nii vist ongi jah, ja ma tahtsin nagu seda natukene panna nagu niisugune ebamugavasse olukorda, et nad peavad otsima siis vähemalt üle lehe nagu need oma valdkonna lood üles. Et äkki siis kogemata satuvad midagi muud lugema, et jah, see on tekitanud mõnedes inimestes protesti, sest et noh, inimesed on mugavad ja ei viitsi otsida. Aga, aga nüüd tuleb sinna reaktokumisest sisulist katet taha panna, et nüüd lootust oleks õiges järjekorras ja et sa saaksid lugedes aru, et mina käin nii-öelda idealistlikult, selles õpiinimesed loevad kaanest kaaneni läbi. Noh, peale minu vaevalt keegi seda teeb, aga aga noh, vähemalt mina panen ta kokku niimoodi, et ikkagi ta nagu lavastatud läbimist kõik see number nagu ikkagi oskan iga külje kohta öelda, miks seljale. No sellest me jõuamegi varsti rääkima hakata, aga, aga arvatavasti üks oluline asi, mis on ka sinu lähe juures erinev näiteks Kaarel Tarandi mehe juures, siis on see selline ühiskondlik-poliitiline hoiak, mis Kaarel tarandil oli väga selge, selline Reformierakonna Keskerakonna vastaline hoiak, et mis on sinu nagu selline sättumus või, või on keegi sulle survet avaldanud keegi sellest rääkinud sinuga? Mingit survet avaldatud, aga no ma ikkagi arvan, et me peame olema kriitilised kõigi suhtes ja, ja selles mõttes nagu olemegi tõesti see nagu valvekoer näed, et tehakse liiga või külastaks Uudeküla kähe, et siis tuleb tegutseda. Kindlasti tuleb reageerida kõigele, mida teeb kultuuriministeerium. Ehk siis ikkagi kõik need uued seadused, mis kultuuri valdkonnas on, oleme käsitlenud ja laiemalt hoian rosina peal seal kultuuripoliitika arengusuundadel. Et olles nagu mõne väga ebamugav kultuuriministeeriumil ilmselt, kes nii igapäevaselt ei tegele selle dokumendi hankimisega ja, ja laiemalt samamoodi ikkagi noh, kas ei nüüd sel nädalal, eks ole, ka linnavalitsuse tasandil selgus, eks, eks ole, et kultuurikatla aed pannakse haamri alla ja müüakse hoopis nagu büroohooneks, see tuli kõigile üllatusena, et selliseid asju ei saa lihtsalt tähelepanu kätte, nii need asjad ei käi, lihtsalt. Aga kas see see huvi või vajadus neid nende seadustega tegeleda on sinu vanast ametikohast sisse jäänud sulle ott, et et siis, kui sa olid Eesti teatri agentuuris juhiks, siis sa põhimõtteliselt pidid sellega tegelema. Jah, seda ka, aga ega ma ju ei läinud sinna ka vastu tahtmist tööle, et see on mind alati huvitanud ja ma selles mõttes olen see inimene, kes usu reeglitesse ja, ja, ja aga samas ma usun, et reeglid tuleb koos välja töötada ja seadus, et selles mõttes on sellised ikkagi kokkuleppelised kodaniku ja riigi vahel kokku lepitud reeglid. Ja, ja selliseid reegleid ei saa teha ühepoolselt, võtab kindlasti vestlema ja arutama ja ja kuna mul tõesti on see kogemus, kirjutas kokku selle kultuuripoliitika arengusuundi, kus oli kahe aasta, oli tohutu selline kaasamiskava, mis tegelikult ikkagi ei õnnestunud lõpuks. Miks siis mitmel põhjusel, esiteks valdkonnast endast kõik hakkasid nagu kaitsma oma nii-öelda status quod igaks juhuks tõsteti, raha on vähe ja ei tea, mis juhtuda võib, onju, ja mis tantsivad uusi, selliseid utopistlik lahendusi ei tulnud sealt ja, ja, ja samas ka sellist noh, väga vähesed meist ilmselt saavad päriselt aru või, või, või nõustuvad sellise bürokraatlik kui dokumendi mingite reeglitega, eks ole. Suvimeteid oligi, et see põhialuseid oli natuke üle 10 lehekülje, eks ole, aga see oli isegi näiteks kõigi kantselei jaoks juba kaks korda liiga pikk. Et sellised täiesti ootamatud küsimused on seal, et eks ma püüan ka sirbis nii-öelda õpetada seda seaduse lugemise oskust. Jah, sa oled seda teinud, et see mulle tundub, et see on nagu oluline eriti tänapäeval. Et ka ikkagi loomeinimesed peavad oskama sealseid lugeda ja pead oskama neid vaidlustada. Mässamist tihti niimoodi, et, et need inimesed, kes räägivad, et küll on raske Kultuurkapitali taotlust täita, hiljem aruandlust teha, siis mulle tundub, et need on nagu sellised head näited õpitud abitusest, kus sa nagu ei suuda pliiatsid kätte võtta ja enda nime kirjutada. Tulebki tunnistada, kultuurkapital on oma nii-öelda kes teinud nagu 10 hüpet sellise tähenerjalikkuse poole viimasel paaril aastal, ilma et oleks seda kommunikeerinud eriti valdkonnale, et, et seal on alati kahepoolne, et ka teema tuleb meil ka jaanuaris pikemalt käsitlusele, tähistab suurt juubelit, et siis on põhjust vaadata Kultuurkapitali põhjaluses kõik üle, et mis on hästi ja mida võiks muuta. Teised ei ole selles mõttes ähvardused, revidendid ei tule ja ei, nojah, aga selles mõttes võikski olla kultuurivaldkonna revident heas mõttes, et ta kogu aeg hoiab nagu silma peal ja ja tegeleb sellega, et noh, paratamatult seal on see probleem natukene, et ega kirjutajaid ei ole, kes nagu jagaks minu kirge sellise seadusandluse ja rivideerimise vastu, et siis sisenenud praegustandades uuesti minu peal olnud, aga ma ikkagi kogu aeg otsinud uusi kirjutajaid ka jõua kuhugi üksinda tegeleda. Võib-olla enne, kui me hakkame seda sirpi üle vaatama, räägime nendest olulisematest artiklitest, mis me oleme välja valinud, siis muidugi tuleks ära mainida, et, et saate lõpus on meil üks rubriik. Peetriga nimetame ühe minuti arvustuseks ja see on selline rosin, kus siis iga kord erinev inimene võtab, arvustab kas mingit raamatut, filminäitust või absoluutselt midagi muud, mingit tõst, plakatit linna peal või nii-öelda unenägu, ükskõik mida. Ja see kestab täpselt minut aega, nii et saate lõpus see kõlab. Jah, see on selline, siis väike lisa lõpus, mis ei ole tingimata või üheselt seotud sirbi teemadega, aga vaatame siis äkki neid lugusid, mis meil sirbist Silma jäid. Kui sa, Urmas enne esitasite otile küsimuse, et kas Kender Riho tööriist toimetuse ruumides vabanetud, siis muidugi kohe tuligi pähe Kenderi kompanii lubadus hakata sirbis avaldama arvutimänguarvustusi. Kusjuures siin kohe. Pean ühesõnalise märkusega ära tegema, et olen ise ka pidevalt kasutanud seda sõna arvutimäng, aga kohasem on siiski öelda videomäng, sellepärast et tänapäeval neid mänge ei mängita enam mitte ainult arvutiga, vaid erinevate erinevate muude Meediumite kaudu, mida kõiki ühendab siis paremini see sõna video, videomäng ja silbis, oh üllatust, ongi üks artikkel videomängudest Martin liivanud, kirjutab siis loo vabadus, võrdsus, sõsarlus, küsimärk. Mille probleemiasetus tuleneb siis sellest, et kui tuli välja üks väga populaarne seiklusmäng Assassin's Creed, mida eesti keelde võiks tõlkida kui palgamõrtsuka kreedo. Täpsemalt selle mängu siis üks järjekordne osa, siis hakati firmale ette heitma, et seal mängus ei saa mängida naisterahvast tegevus viib siis mängija prantsuse revolutsioonijärgsesse Pariisi, kus tuleb hüpata, ronida, mõrvata, varastada jaa, igasuguseid muid põnevaid asju teha, aga naine seda teha ei saa. Firma vabandused olid sellised imelikud, öeldi, et naist on keeruline joonistada. Isenesest väljaku joonistamisobjekt on muide keelseteks vanimaid joonistamise objekte, kunsti. Aga Martin Liivand minu meelest seletab selle asja päris kenasti ära, ütleb, et firma oleks võinud ju palju ausam olla ja öelda väga lihtsalt välja selle prantsuse revolutsiooni aegses segaduses oli küll väga paljudel meestel võimalus siis sotsiaalset, kriminaalset või mis iganes karjääri teha. Aga naised jäid kogu sellest tohutust sotsiaalsest mobiliseerimises siiski kõrvale ja seega see oleks ajaloo võltsimine kui selline võimalus neile anda. No minu meelest on see päris huvitav probleemiasetus juba kas või selle, et see küsimus üldse rahvusvahelises elektroonilist meediat puudutavas pressis nii suurelt esile tulid tegelikult ka BBC-st räägiti sellest üldse mitte seal meelelahutuse osas, vaid täitsa põhiuudistes. Et see ikkagi täis päris suurelt läbi maailma ajakirjanduse ja mina arvan küll, et see on selline ajastu märk. Sellega seoses meenub kohex augusti keskel sirbis ilmunud lugu. Nimelt meie enda IT-guru Helve Loho kirjutas artikli mees, kes klikis sulle pähe selle artikli alguses ütleb ta siis. Üks hirmsamaid asju siin maailmas on päev, mil avastad, et sinu eakaaslased juhivad riiki poliitikute, ametnike nõunikena. Ja veidi hiljem üks uue juhtiva põlvkonna põhilisi eripärasid on ehk arvutimängudega üles kasvamine. Ja ma seostaksin need kaks asja nimelt selle Martin liivane ültse sirbis, sellest kirjutab, et selle mänguga Assassin's Creed üles kerkinud soolise ebavõrdsuse küsimus nii suurelt esile tuli. Ja siis Elmer Lohod tõstatatud teesi, et meie riiki juhivad inimesed, kes seal elas, kasvanud arvutimängudega. No põhimõtteliselt meie peaminister on ka nii-öelda sellest põlvkonnast, kes on arvutimängudega üles kasvanud. Absoluutselt, ütleb. Kui su nad nagu seal taustal on see küsimus, et näärik endaga videomänge ja nonii, panime, et minu hulka nagu sead mõtlesime ühe etapi vahel, eks ma ei hakanud tegelema küsimusele, kas video mängid sobivat suppi vaid võtsin neid kohe automaatselt juba kuidagi loomulikult kultuuri osana ja tõmban tühistamise Martin liivangi essee, just sellepärast meelde see Ta läheneb drastilise naisõigusluse võrdõiguslikkuse fookusest nendel arvutimängudele videomängudele siis ja toob hoopis mingi uue küsimuse ja, ja et võib-olla tõesti, mida mängude arvustusi, millal ta ei olnud, aga selliseid laiemalt käsitlesin ka varem olnud. Aga mis puudutab seda maailma tajumist nende selle põlvkonna poolt või siis meie põlvkonna poolt peaministri ammustest umbes viis kuud vanem või midagi sellist, et et siis mis puudutab nagu seda maailmataju. Ja siis jah, minu, minu jaoks on see väga huvitav teema ja tegelikult ju on kogu see aasta Ta olnud sirbis kuidagi läbivalt küsimus põlvkondadest. See kõige suurem teema, Y-generatsiooni küsimus just eelkõige siis võib-olla veel nooremad kui meie. Ja tõesti, et olles ka ise teatrikriitik, huvitab sind näiteks etenduskunstides, kuidas selline muutunud maailmataju selles mõttes, et me ikkagi tajume maailma klektilisemalt. Me võtame infot vastu pigem oma sõpruskonna alt, näiteks ühismeedias, sotsiaalmeedias ja mis on tegelikult kontrollimata info võib-olla me isegi ei süvene sellesse, et kuidas see kõik mõjutab ühelt poolt, et seda, milliseid otsuseid, mida me kodanikena ja teiselt poolt ka, kuidas see mõjutab meie kultuuri. Et minu jaoks on see kuidagi kõige olulisem küsimus praegu ja tegelikult, kui vaadata, mis viimasel ajal on nõus, et suudavad sündmused on kas või seesama kooseluseaduse ümber toimuvat, siis seal on ka nagu omavahel mingid lingid täiesti olemas. Et kus samamoodi arvutimängu ja mängivad igavese tajumise vahelistelt eklektika ka ja info vastuvõtmise eklektika vahel, ehk siis et noh, ma kujutan ette, et olenevalt sellest, mida siin maailmavaade oli sinu seal üks nädal, kui enne, kui ta vastu võeti, oli sinu Facebooki seinal, kas inimesed, kellel kõigil see koos märk või siis olid või oli siis nagu täiesti koos mägi vabase sein, et me nagu elame sellistest väikestest mullikestest ja sellest on turvaline ja siis ühel hetkel, kui riik peab otsustama kummull saab siis nii-öelda selleks seaduseks, eks ole, et siis äkki nagu saad aru, et, et ma olen mullis elanud ja kõiki arvegi niimoodi ja noh, et selles mõttes ma ei taha sellest kooselu seadusest täna rääkida, aga aga pigem nagu tõstatus PÖFFil huvitavaid küsimusi just selles osas, et, et mis see riigi funktsioon sellistes situatsioonides on ja kuidas oleks saanud pigem nagu seda kõike vältida, mis juhtus? Ma arvan sinna riigi funktsioonini. Me jõuame vist või mõne aja pärast, aga minu meelest huvitav oli see, et sa ütlesid, et eklektiline jah, ühest küljest on maailm küll eklektiline, aga nagu Martin liivandi loost välja tuleb, on see, et Edgar nendes Eplektilistes mullides on teemad sageli samad, et hea küll mitte kõik inimesed ei mängi videomänge, kusjuures mina ise ka ju ütlengi kohe välja, et mina kuulun ka sellesse põlvkonda, kes on nendega üles kasvanud ja mul oli väga huvitav seda artiklit lugeda kahel põhjusel. Esiteks sesse puudutas ühte mängu, mida ma küll mänginud ei ole, ka mängida kavatseb. Teiseks sidus need asjad väga ilusti humanitaarkultuuriga. Aga kuhu ma need välja tahan jõuda, et hea küll, et on see arvuti, videomängijate mull siia mulli tuleb siis sisse, mis tänapäeva läänemaailmas üks selliseid olulisemaid minu meelest üle ekspluateeritud ja mõttetumaid küsimusi nagu sugudevahelise võrdõiguslikkuse küsimus, mis väga jaburat siia sisse sõidab selle väitega, et mõned ütlevad, et et nii-öelda naisi alahinnatakse siin ja samal ajal on see vastuolus noh, ajaloolise objektiivsuse kaheks. Et minu meelest on see selline huvitav moment, et kuidas mingisugused suured teemad sõidavad sisse ilma eriti küsimata, kas kellelegi tegelikult selles mullis sees korda läheb või kas üldse oluline? Nojah, kuigi ma ei nimetaks naiste võrdseid õigusi kuidagi jaburaks teemaks ei ega, ega need on ammu olemas, sellepärast ei ole üldse seal küll, aga nojah, mulle ka selgelt maci see puhul just kõige rohkem meeldis, selline Tiina väide, et ajalooline tõde on justkui olulisem kui poliitkorrektsus, mis on nii-öelda tänasest veidi provokatiivne või ma arvan küll, et ma kellelegi jaoks on jah. Ühesõnaga, et siis ajalooline tõde nagu prügikasti selleks, et meil oleks pigem. Poliitiliselt korrektne pilt minema, see on selles mõttes nagu laiem küsimus. Kas hindad ka nii-öelda omas ajas milles asi toimus, mis sa hindad nagu praeguses etapis tagasi vaadates ehk siis milliseid väärtuseid sa võtad hindamise aluseks vabandada? Kui me tänapäeva väärtuseid minevikule üle kandma, siis. See on ikkagi meditsiiniline juhtum juba tiine juba haiglas ja mõtlesin, et see on just see Ütlege tingimata, et ma olen nõus, ma tegelikult minu veinis nagu Martin väramas sees, et peaminister, mina olen nüüd siis selle videomängude põlvkonna esindajaid mängib videomänge, oleneb üles kasvanud, aga, aga, aga mis siis, et mul oli sellepärast seda huvitav lugeda. Ta lõpus jõuab ju väga ilusa sellise minu meelest küll kogu seda teemat lepitava sedastuseni möödaniku tunnistamine, ideemist, koletu disi, ütleb ta. See näitab hoopis, et osatakse näha kaugemale vaid nüüdisühiskonnale, iseloomulikest probleemidest. Ajaloovigade omaksvõtmine ei peegeldu meie tagurlikust, vastupidi, see näitab, kui kaugele me jõudnud oleme. Noh, nii et selles mõttes on see artikkel võib olla rahulikum, kui meie vestlust. Aga vabandust, ma olen suhteliselt kirglik inimene, väga tore ja ma tõesti loodan, et need esseed tekitavat rohkem selliseid buduaari, vestluse ja vaidlusi, et et noh, ikkagi natukene võiks ka vähemalt meie avalood võiks mingit sellist tunnet tekitada. Ei olegi nõus, et ideaalis võiks tekitada tahtmise vastu kirjutada. No mina tean seda lugu lugedes tekkis küll nagu selline mind jättis mitte lukku külmaks, sest point on ju iseenesest õige ja hea. Aga, aga mina näiteks ei mängi arvutimänge ja isegi ma ei tea, ma ei ole kunagi telefonis ussi mängugi vist korra olen mänginud ja ja siis, kui tuli see arvutimäng, work, Croft, siis ma korra mängisin. Ja sellega oli selline kogemus, et ma hakkasin seda mängima ja ma ei tea, kui kaua ma seda mängisin, võib-olla mõned tunnid, aga võib olla ka ööpäeva. Et lõppude lõpuks ma avastasin, et väljas on täiesti pime. Proovisin tooli pealt püsti tõusta, aga ei suutnud, sellepärast et mu selg oli tõesti kange ja siis ma lihtsalt kukutasin ennast ümber. Roomasin voodini. Et ja siis hommikul kustutasin selle lahti mängu ära ja rohkem pole mänginud ka, et, et see on natukene nagu hirmutav ja minu meelest see arvutimäng on ka nagu mingisugune mull, aga noh, see on juba nii trafaretne teema. Selles mõttes ta näide eskapismiks ikkagi ja, ja sealt ja mina suudaksin või kuidagi näen sealt mingit seost, et kui sa oled nii-öelda, mul on sõbrad, kes nagu vihik, sõber, kes lihtsalt vahepeal kaob konnaks saadaks, aga ei võta toru ega midagi pidanud kokku saama ja siis pärast ütlevad vabandust, ma jäin nagu videomänge, mängib muuseumist. Püüdsin telefoni välja, minu jaoks on täiesti arusaamatu, aga et minu küsimus siin on, et kas selline scapišind, kas see laieneb ka näiteks senisele kodanikuaktiivsusele just nimelt ka siis, mis puudutab riigi tasandil otsuseid, näiteks kas või valimistel käimist? Küsimus. See vist viibki meid juba järgmise looni. Aga äkki enne seda, nüüd kui me oleme rääkinud naistegelasest arvutil, kuidas ja, ja meie järgmine teema on riigi rahvuslus, siis võib-olla kuulaksimegi ühe loo Ele ja Kaja kõlarit, mõtlesime, et selles tänases saates võiks meil mängida ainult nende muusika, kui eesti naiste muusika. Vasar jätkub. Tuuri magasin vasar stuudios Urmas Vadi, Ott Karolin, Peeter Helme. Enne muusikapala kõlamist sai lubatud Läheme edasi järgmise teema juurde, mis käsitleb juba riiki ja rahvuslust ja nüüd kuulamegi katkendit Peeii finimoonovi esseest pidu, mis on alati sinuga isegi siis, kui sa seda ei taha. Ja esitajaks on Bei Filimonov ise. Ausalt riike ma ei armasta, ükskõik milliseid riik on minu jaoks alati midagi ebameeldivat, mis ei lase tavalisele inimesele rahulikult elada. Riik alati midagi meilt tahab, tahab, et me läheks sõjaväkke tahab, et me maksaks talle teatud summa meie tuludest nagu kirjutas kunagi protski, vähe sellest, et tuleb elada, pead veel ka igakuiselt maksma selle eest mida see riik meile annab, kõikide nende ohvrite, vastutasuks ei pakugi midagi erilist kaitseteenust nii välisagressiooni kui ka sisekuriteo vastu ning ala pensiooni vanas eas või jõuetuse puhul. Vähemalt mulle muut midagi pähe ei tule. Seegi kahtlane. Vaadake selle võimaliku välisagressiooni puhul. Esiteks, kas te tõesti usute, et meie riik, selline, milline ta on, on võimeline meid kaitsma. Ja teiseks igasugune välisagressioon on suunatud jälle temale, riigile see on riikide omavaheline elu, mina saan ainult võtta poole ning loomulikult võtan ma enda riigi poole, sest sellega meil tahes-tahtmata on kujunenud mingisugune sümbioos, kooselu ja kujunenud on see juba aastate vältel, see tähendab sisuliselt kogu minu elu vältel või õigemini, antud juhul olen mina Eesti riigist, sellest uuest Eesti riigist vanemad. Ja olen juba eesti riigiga kohanenud, nii palju, kui see kohanemine üldse võimalik on. Võimaliku uue riigiga, olgu ta agressor või sõbralik allaneelaja, tuleb mul veel uuesti kohaneda ning loomuliku laiskuse tõttu seda ma teha ei taha. Elusanud meeldivamaid asju. Ühesõnaga riik ei ole üks mu vanemad, sest et mina seda tingimata armastaks. Minu armastust riigi vastu tuleks ära teenida. Riik aga ei hooli isiklikult miinust ega viitsi minuga midagi ette võtta. Selles suhtes illusioone olla ei saagi. Riik on selline, kuidas öelda, liiga üldine nähtus, nagu müüa nõukogude aegses lihaosakonnas, teid on palju, Miina üksi. Samas kui päris aus olla, on Eesti riik mu vastu olnud üsna leebe igapäevast palka teenima riigiasutuses. Vanglas olen küll olnud kaks korda, kuid hoopis külalisesinejana. Selline täiesti omalaadne kogemus. Isegi sõjaväes teeninud pole. Sest astusin ülikooli aastal 1993 ning tol ajal eksisteeris mingist segane seadus. Et see, kes astus ülikooli kaasa arvatud aastal 93 läheb kohe reservi. Maksimaalsed võimu minu üle või mis võimu maksimaalset sekkumist niin õlusse näitas Eesti riik just siis aastal 1994, kui mälu mind ei peta. Kui riik kaitseministeeriumi näol kutsuski mind kaitseväekomisjoni, et anda selle valget pileti, millest mina seaduste mittelugejana teadlik ei olnud. Selle teadmatuse tõttu närveerisin, kuna soovi teenida riigi kasuks sõjaväes ei osanud kuidagi endast üles otsida. Kui ma närveerin, aga kipun ma üleliigselt nalja viskama. Võib-olla ei ole see üldse närveerimisega seotud, äkki see on lihtsalt mu iseloomu üksiooni, ei tea. Sõjaväekomisjon kohtas mind kahe ütleme vanimas keskeas naisterahvaga kes hakkasid mulle esitama küsimused, mis tundusid mulle ausalt öeldes tobedad ana. Näiteks üks küsis mu käest, mis on minu mütsi suurus. Okei, arusaadav, riik tahab mulle vormimütsi tagada. Kuid ma ei tea, oma suurust, noot ei tea ja kõik. Siiamaani ei teagi, isegi oletada ei oska, isegi teoreetiliselt ei oska pakkuda, kuidas neid suurusi tähistatakse. Kas S M, L XL-iga või numbriliselt ja kui siis mis järgulised need numbrid oleks sedama riigile, ütlesingi, mille peale riik ärritus. Õnneks ei saanud tol ajal riik seadusele vastu hakata sedasi jängima sügavasse reservi. Aga see vast oligi seni mu ainus tihe kokkupuude Eesti riigiga, nii nagu mina seda ette kujutan. Sest ja see on väga oluline koht, kui olete siiamaani lugenud ega ole ajalehte puruks rebinud ega mind ära niitnud, reeturi viienda kolonni esindaja ja vene pätina ma nimel teen vahet riigi ja maa vahel. Selles ei ole midagi erilist, seda teevad paljud inimesed, kuid on ka niisuguseid ja millegipärast just siin kodukandis on neid üllatavalt palju. Kes sellist vahet ei tee ega taha ka teistele selleks luba anda. See oli siis DI Filimonov OSC riiklusest, rahvuslusest ja maast, mulle tundubki, et mis on hästi, huvitav, selle, selle tema OSCE puhul on see, et noh, kui minu kui Eestis elava eestlase jaoks on hästi enesestmõistetav, et ma võtan riided ehkki keelt ja rahvast kuidagi ühtse tervikuna siis noh, iseenesest hästi lihtne asi, aga ma ei ole. Pean tunnistama, kordagi mõelnud, et et näiteks Peeii Pilimonov, kes on Eestis elav venelane, siis tema lahutab need asjad, see on tegelikult päris päris huvitav, et ta ta vajab seda. Noh, ta just ütles, kuidas ta seda, milline on tema suhe riiki. Aga ta pigem ei vaja mitte riiki, vaid vaid maad ja mitte nagu seda maad, kui länud vaid kantri. Jää. Selles mõttes on ju arusaadav, et kui sa oled Eestis eesti keelt kõnelev eesti rahvusest inimene, siis see kõik ongi, see on üks, üks ja see küsimus tekibki siis, kui kui sa satud riiki, kus kõik nii-öelda viimaks ikkagi konstruktsioon ja ta ei, ta ei võrdu rahvusega ega keelekümbluse keel on veel, eks ole, rahvuseks osa tihtilugu alati ei ole. Et küsimused tekivadki, et on olnud hästi ja mulle meeldib see tema julgus olla, nimetades individualistlikud ks ja isegi natukene realistlikuks. Päris anarhistiks, päris anarhistiks ta ennast ei nimetanud. Jah, aga just sellega, et, et mulle meeldib see, et ta julgeb seda öelda ja noh, nagu isegi ütleb tegelikult, et kui küsitakse, et mis on Eesti riigi mõte, siis tegelikult tahavad kõik teada tema käest, et kuidas muulased elada Eestis, mis on jällegi üks selliseid, ma ütleksin samamoodi juba ammu selleks, et küsimus naisõiguslase meetri ütlesid, et mida tegelikult ei peaks enam küsima. Sellega on nii ja naa, selles mõttes, et hai pole olla välismaalane, olles ise ka mõne aasta välismaal elanud ja õppinud, no halb on olla ikkagi see, kes kogu aeg tunneb, et on kuskilt nagu välja jäetud finimonov siin loos küll juhib tähelepanu sellele, kui mõnus tal on Eestis elada ja kuidas on mõnus sõita Pärnusse ühele sõbrale külla ja Narva teisele ja vahelduseks ka Läti, kusjuures see viis mind jälle mõttele, et huvitav, et Baltikumis eksisteerib selline vene internatsionalismi, et võib-olla nagu siinsed mõtlen, Baltikumi venelased käivad omavahel äkki tihemini läbi, kui meie käime lätlaste ja leedukatega. Ma ei tea, aga mul tuli sellest fraasist tuli kohe selline mõte, et mingi hoopis teistsugune maailm kumasid. Et ja, ja teine asi, mille osas minu meelest Filimonov on julge, on ju see, et ta julgeb öelda, et ta on laisk ja mugav inimene. No just et selliseid tekste, mis siis pean ütlema, et kui need tegelikult see on üks essee, mis teine see võistlusele, mida me teeme koos kultuuriga ja koostöökoguga mille nimi on komisjonis riigi mõte ja kuhu me veel 10. novembrini näiteks ootama, et kutsun siinkohal külasklikel seid saatma lisainfos mürast. Aga kohe, kui öelda, kuhu Enov tulebki sat hull ott, et selleks on tee ja, ja, ja nii-öelda lähteküsimus on, mis on Eesti riigi mõte, aga see ei pea olema sugugi see pealkiri kuni 20000 tähemärki sealhulgas tühikud ja 10. numbrini tähtaeg ja parimate avaldame kindlasti. On olemas Gavina fond päris märkimisväärne. Aga tulles tagasi selle Filmonovi jõuda, siis see nii-öelda rahvusluse teema noh, eks ole, seda eilses numbris ka toetatakse antropoloogid, vestlus, mind meil, mis rääkis uus rahvuslusest või neonatsionalistist, et noh, ilmselgelt Ta on selline uusrahvusluse liikumine viimastel aastatel seal koopasse üsna palju kanda kinnitanud, kui me vaatame ka selliseid nagu äärmuse parteisse, mis on siin-seal saanud ikkagi juba ka esinduskogudesse ja mis ma arvan, Eestis juhtub järgmistel valimistel ilmselt ikkagi ma oleksin üllatunud, kui, kui EKRE ikkagi nüüd lõpuks ei üllataks seda valimiskünnist, et see on jällegi mingi selline tendents, mida minu arvates tuleb nagu käsitleda ja analüüsida, et mitte tingimata maha teha kohe, et see on ebaoluline või ebavajalik aga tekitab jällegi huvitavaid küsimusi minu jaoks, et miks see nii on. Kusjuures Filimonov on ju siin lavastaja ka mainib seda aga ta on ka muudel puhkudel maininud, kuidas tema katsub ikkagi sellest, kui rahvusteemat vältida. Küsimuste peale tema raamatute kohta on kirjandusüritustel öelnud, et ei, ei noh, et see linn, mida ma siin kirjeldan, võib ju Tallinna moodi olla ja võib-olla need inimesed räägivad tegelikult omavahel vene keelt, aga et selles mõttes ei taha rääkida, et ta on seda korduvalt öelnud ja see viib mind jälle selle paralleelini, mida Andrei Hvostov on kuskil artiklis välja öelnud. Et Eesti eestlasele on õigus rahvusküsimuses ja poliitilistes küsimustes kaasa rääkida, aga eestlane eeldab, et venelased seda ei teeks. Ma olen nõus jällegi, mis puudutab üldse sellist nagu Eestis elavat venekeelset elanikkonda, tegelikult tegelikult need ei olegi venelased, ütleme, teeme juba esimese vea siis, kui ütleme, venelased, eestivenelased, sest nagu rahvusega on, seal on, eks ole, aga et minu arust on see ka nagu selles mõttes üks näide sellest, kuidas me seal on niivõrd, kuidagi paaniliselt ei suhtu sellesse nii-öelda vene rahvuse küsimusse, kes Eestis elab, vaid püüame, nagu neile on rohkem võimalusi ja neid teistega pakub suitsutatud. Mulle tundub, see on ka samamoodi selle põlvkonnavahetuse ka seotud, ehk siis et kui nüüd on jõudnud võimekad inimesed, kellel vahet isiklik kogemus sellest nõukogude okupatsioonist ikkagi puudub. Et noh, kui meie peaminister on nagu minuvanune, siis see tähendab seda, et et bioodiasse sündmustaja alla oli ta seal just algklassidest läbi saanud. Ja noh, telekas küll vaatasid ja Balti ketis, eks ole, aga see pigem oli see, et see oli hästi palju inimesi ümberringi on, midagi toimus, aga et see nii-öelda ajalooline tähtsus, mis seal oli, selles õppisid möödas Viljandis koolis, kui sul mõistus võttis seda, et et ilmselgelt siin. Ma arvan, et lähiaastatel ka siiani jäigalt seisnud kodakondsuspoliitika kindlasti nii-öelda avatakse, tõstetakse nagu jällegi küsimuse alla, aga mis muutub, kas huvitavaks siis jällegi kindlasti on need, kuna teiselt poolt tuleb selline uus rahvuslik liikumine, et siis seal on nagu selline üsna tugev kokkupõrge juba sisse programmeeritud, minu arvates ja me kindlasti näeme tuliseid vaidlusi mõne aasta pärast. No ei tea, kas Eestis näeme, et mulle endale tundub, et kogu see rahvusluse küsimus on ikkagi noh, meie puhul eestlane versus venelane või? Meil pole ju ka eriti selles antropoloogid vestlusringis, onju hästi palju juttu nendest ka mustlaste, sellistest äärealadele olevatest rahvustest ja nendest uus uus rahvustest, et meil nagu seda küsimust ei ole. Aga mis mul tuli meelde praegu just oli see, et ma hiljuti rääkisin Andrei Ivanoviga ja ma küsisin, tema käest läks jutt lihtsaks selle peale, et et kuidas praegusel eestivenelasel seis on Eestis just mõeldes nagu seda, mis, mis toimub Venemaal ja ja kas ta ütles, et see on päris jube, sellepärast et ei ole üldse mingisugust nagu eestlase viha, vaid et nende enda sees on meeletu poole valimine, et isegi noh ja seened pooled lähevad läbi perekondade, kus siis naine toetab Putinit mees mitte omavahel ei räägi, laps siis ühendab meeste, naiste, eksju, et selline selline küsimus. Jah, sellest Lauri kiige antropoloogid puurivad Ida-Euroopa uus rahvuslasi. Loost tuleb tõesti välja, et Meie seisan mingis mõttes lihtne, mis, ma arvan, siiski ei välista teravusi, et ma olen otiga selles mõttes väga nõus. Kui peale kasvab põlvkond, kelle nõukogude aja ja tolleaegse rahvuskonflikti mälestus puudub, siis ei pruugi meid teha mitte tingimata liberaalsemat, eks vaid see võib peale kasvatada ka põlvkonna, kes suhtub sellesse ilma taburette nii-öelda, kasvõi vastupidi, väga ilma pikalt mõtlemata radikaliseeruda. Aga tõesti, et kui siin räägivad üks Slovakkia ja üks Serbia ja üks Rootsi uurija, siis selgub, et ikka igaüks elab oma isiklikus põrgus ja mõni on ikka palju hullem kui meil, et vaat et Rootsi on, ei ole päris põrv. Aga, aga vaata, Truutsin kõige jaburam masse olukorda. Jaapanlane. Ja sa rootslane ju väga tabavalt ütleb jah, et, et me oleme nii vastuvõtlikud kõigi sisserändajate osas, meie me oleme niivõrd tolerantsed ja need Rootsi demokraadid, keda ta nimetab siis natsideks, kes ei taha nii palju siis inimesi vastu võtta. Et see pall on kuidagi keeranud teise külje, et et kõik, need, kes ei ole tolerantsed kõigi suhtes, siis nende suhtes ei olda tolerantsed. Mis on minu meelest päris hea dilemma? Absoluutselt et see nii-öelda kuvand, et Rootsi kui võrdsete õiguste eest seisja, et ühesõnaga huvitav küsimus, et mis hetkel juhtus see, et ta muutus nagu kammitseks põhimõtteliselt, et ja kas seda on võimalik kuidagi rahumeelselt seda suunda muuta, natuke tagasi tõmmata, näiteks? Uurijat toova heidustanud ütleb, et oleme kirglikud misjonärid, reisime mööda maailma ja selle õiguslik assamblees ringi, et rakendada oma väärtusi kindlas usus, et Rootsi õigluse, võrdsuse, sotsiaalse heaolu ja nii edasi alal kõigist teistest mängiti võrra ees. Me oleme maailma parimad antirassistid ja feministid, aga me ei ole natsionalistid. Oh ei, meil lihtsalt juhtuvad olema õiged väärtused. Et see nii-öelda õigete väärtuste küsimus jällegi, et see on täiesti arusaadav, et just praegusel ajal, kus selline üldine turvatunne ilmselt on madal seoses sellega, mis ikkagi Krimmis ja Ukrainas toimunut ja keegi täpselt ei tea, mis vene karu seal nüüd läinud seda teed, et siis ilmselgelt nagu siin inimeste üldine turvatunne, madal ja, ja siis tekivadki küsimused, tahaksime millestki kinni hoida ja üks asi, milles on alati lihtne kinni hoida, on nii-öelda õiged väärtused. Aga sidruni defineerida, sest et nii-öelda igapäevases rahulikus elus meil justkui nagu ei ole vaja neid õigeid, õigeid väärtusi, aga kriisiolukordades lahutama hirmusituatsioonis on nagu hea, kui see kinni haarata ja ma arvan, et paljuski see, mis ka viimastel nädalatel on toimunud Angeldusele sümpton tegelikult samamoodi ja, ja ma usun, et mingitel teemadel tuleb seda teen. Nii et me näeme neid nii-öelda eesti rahva jaoks eesti rahvuse jaoks õigete väärtuste defineerimist sinna kuni valimisteni välja ja pärast seda isegi veel kindlasti. Seda kindlasti, samas jällegi seesama rootslane ütleb, see hiidlastele on minu meelest väga mõistlikult, et küsimus riigist ja rahvusriigist on suuresti logistiline küsimus mis on selles mõttes ka üks selline päris hea vaatanud, kõik, mis läheb väga vastuollu enne tsiteeritud Silymoonoviga, kes ütleb, et talle meeldiks selline maa, aga ei meeldi riik. Ja kui nüüd talle vastuseks heidestandi tsiteerida, siis vedestanud ütleb, et tänapäeva suuremahuline ühiskond eeldab mingeid suhteliselt tsentraliseeritud riiklast. Et need on sellised toredad asjad, mille peale selline mugav anarhist Filimonovi viitsigi mõelda, ta tahab lihtsalt hea, eks, aga ta võib-olla ei esitagi sinna taha seda küsimust. Harjaga seda muidugi ei, ta ei varja ka muidugi ja ja tegelikult see räägib ju ka Eesti riigi kasuks, ainult et niimoodi on võimalik elada. Ma arvan, et palju hullem oleks selline olukord, kus iga hommik ärgates pead sa mõtlema selle peale, et kuidas oma eluga hakkama saada, sest need riik ei toimi lihtsalt. Just et niikaua kui riik on justkui nähtamatu igapäevaselt on ta hea, et aga siis, kui sa hakkad tajuma kuidagi vahetut kontakti, et siis need ulatusid ootamatud olukorrad ja noh, ma ei ole kindel, kas muidugi tulles tagasi päris alguse juurde, siis, et kas on mõistlik ikkagi täielikult vältida video kokkupuuteid kas nendesamade seaduste tundmaõppimise vältimise kaudu ja niimoodi, et ma arvan ikkagi riik on ka institutsioon, mida tuleb õppida samamoodi ja aktsepteerida, aga ei ole instants seda ignoreerida. No peale sellepärast inimesed, kes niimoodi räägivad, unustavad tihti lihtsa tõsiasja, et riik, see olemegi meie kõik. Et kui võib-olla mitte konkreetselt siin meie kolm, siis kindlasti me kõik tunneme inimesi, kes töötavad politseis või kuskil, ma ei tea maksuametis või tuleb küll meelde vähemalt mingit pooldu. Ja kas see ei olegi nii, et olles siin rahvusringhäälingu stuudios ja tehes, eks ole riigasutud kultuurilehte, et ma, mina aeg-ajalt kuidagi tunnen ennast ka mingid küsitlused on kuupäev, nagu ameti on valida näiteks riigiametnik? Ma päris tihti panen nagu linnukese sinna küll ometi ma tunnen. Ning riigiametnike. Kas teil ei ole? Mõnes mõttes nagu valige, kes riigiametnik või erasektor, siis ma olen ikkagi riigiametnik, et ma olen ka tegelikult muidugi alati algusest peale töötanud, käinud nii-öelda riigiasutustes, et siis teatrites käiakse agentuuris ja nüüd sügisel, siis nii-öelda erasektori kompetentsi puudub, et siis mina tunnen Kui jah, sellest näiteks mingit teatrist rääkida, siis, siis ma hakkasin mõtlema, et võib-olla see on ka hea näide, miks mulle tundub nagu kogu see see uusrahvusluse teema siin Eestis noh, selline no peaaegu olematu või noh, lihtsalt nagu teemana, et võib-olla ta nii põletav asi ei ole, aga et, et kuidas ta peegeldub kujutavas kunstis või kirjanduses või teates, noh muidugi ka seda ei saa öelda, et need protsessid on hästi pikaajalised. Või, või ma ei tea siis sellest kooselu seadusest. Luuletuse võib kirjutada aga et need rütmid on palju pikaajalisemad, kuidas nad jõuavad kohale mingisse kirjandusse või laval, aga üleüldse sellist rahvusluse teemat vaatame, kas, kas sina mäletad näiteks teatris viimastel aastatel? Ei no meil on ju väga palju nii-öelda ajaloole, mis sündmuste alusti tegelase käsitlemise, kui saate teist näitekirjandust, et siis sellised päriselt olnud ajal tegelased moodustavad lugev kolmandik. Ja aga seal ei ole üldse küsimus, nagu selle võõra küsimus nagu ei ole seal, et pigem on ikkagi kõik omad. Jah, aga noh, ikkagi, see on mingi selline omade nagu põlistamine, selge, selles mõttes ikkagi mingite mingi põlistamise käib ja nagu ma ütlesin, on see, et sa nagu otseselt ei tähenda seda, et see ikkagi ei ole kuninga õiget Jajah, see on nagu seesama asi, mida sa Peeter lugesid, et et meil on need õiged väärtused ja läbi selle me siis Aga ma olen selles mõttes nõus, et eesti kultuuris jah, et mõni on siin Niukest vahetut reaktsiooni nagu päevaajalistele sündmustel väga lihtne ei esine ja teatrikriitikuna ma olen tõesti 15 aastat on seal ette heitnud kogu aeg, et miks seal ei oleks, meil ei ole. Aga nii ma olen kuidagi aru saanud, et see nüüd ongi eestlasele kuidagi loomuomane, et ei ole nagu vaiksemalt kuidagi reageerida, et noh, tõesti, et võib-olla näiteks praegust on uue tahate hulgas on olnud näiteks eesti jalgu kandi tulles on olnud üks gei tegelane siiamaani Eestis nagu kirjutatud ja, ja siis see on päris huvitav, kellede Martin alguse postmodernsed leibkonnad, et, et võib-olla näiteks see, kui 10 aasta pärast me näeme, et neid on juurde tulnud. Eks ole, see ilukirjanduses siiski leidub lugedes leida, aga ma tahtsin just öelda, et sul on ju praegu võimalust see etteheide teha, et Urmasele lõppude lõpuks näitekirjanik ja lavastaja, kellele sa selle küsimuse esitad. Ma ise arvan, et minu järgmine näide tuleb, näidend tuleb naisest, kes on arvutimängus ja seal on palju geisid ja räägivad siis uus rahvus. No vot, aga tegelikult, ega see ei olegi oluline, see, ma arvan, et selline, et me loeme kokku pittu Key tegelast tunnistamata. Kuulge, see on umbes sama kategooria küsimus või sama nagu instrument, nagu oleks mingite sookvootide loomine juhtkondades tegelikult, et see on ikkagi nagu kvantitatiivne. Ja pigem nakku peaks, tekitab küsimusi, arutame neid ja ei ole mingit vajadust, et alati laua taga oleks okei tegelane, kui me arutame, võitsid õiguse. Nojah, see läheb ju umbes sama jaburaks kui see seesama arvutimängu näide, et et mis siis on nagu tähtsam, kas siis ajalooline reaalsus, kogu see kontekst või siis see tänapäevane vaade, kus me kõik oleme esindatud, et kõige jaburam on ju see, mõtlesime seda arvutimängud. See on just selline vaba mängumaa, mäng, kus sa võidki teha, mida sa tahad, et, et sa ei pea seal olema nagu poliitiliselt korrektne, aga siiski. Eks ju, et see on ainult teoreetiliselt, nii, nii nagu kirjandus on ka videomängud, on väga konservatiivne žanr vitama tehniliste lahenduste, aga just oma loo jutustamisviisi poolest. Nii et seal on üldiselt väga kindlad mudelid, väga kindlad tegelased, kangelased, olukorrad, nii et seda innovaatilisust esineb seal tegelikult üsna harva. Ja ka, aga ma pean tunnistama, et jõudsime tagasi arvutimängudeni video mängida, nii et siis ma ütlesin, ennem ei ole mänginud kunagist tegelikult olemas aga ainult teatrisaalis. Ehk siis, et noh, mingi protokollile on üks lavastus, kus sa saadki nagu haipalli kätte ja siis nagu viilud siis logindise kehastat korraga kümmet erinevat tegelast ikka mööda ja tükk liiguvad ja siis ja näiteks Eestis kabareevisioon, eks ole, mis just praegu ma tean, valmistab ette lavastus on väga riik, kus on samamoodi publik, kogu aeg suhtleb esindajatega ja saab ka mõjutada seda, mida nad teevad laval. Et selles mõttes minu jah, nii-öelda videomängukaaslased on ikkagi nagu elavas esituses ja, ja, ja aga jällegi, see kõik on jällegi näide, kuidas see videomängude maailm tungib ka nii-öelda siis tagi skulptuuri, näitasin seda jutumärke. Aga mulle tundub, et, et kogu see noh, arvutimängude teatrisaali tõstmine, et see on pigem ikkagi sellise tehnoloogilise või 90.-te teatriteema Ei, tead, ma ei ole nõus, sest et üheksakümnendatel kasutati tehnoloogiat petens, kuid siis üldse nagu kultuuris ikkagi rohkem institutsiooniga. Ta illustreeris ikkagi seda, mis laval toimus. Ikkagi näitleja või siis veel enne nagu sõna. Aga et need konkreetsed näited, mis nyyd tõin seal ikkagi nagu on lähtepunktiks tehnoloogia eri kuu tuleb sinna. Selles mõttes minu jaoks on niisugune üsna oluline nihe. Ma ei ole küll jah, ma ei, ma ei arva, et see saaks kuidagi peavooluks tulevikus. Ma arvan, et need asjad pead loomulikult kasvama, sest et ka kirjanduses jäävad ju nad katsed kirjutada selliseid hüperteksti romaane, kus sa saad, noh, umbes nagu, ütleme Vikipeedia artiklis mõne siniseks värvitud sõna peale klikkides jõuda mingi teise tekstikohani. Need katsed jäid 90.-te, nad olid sellised, noh, nad ei olnud orgaaniliselt kasvanud. Et ma arvan tõesti, et tehnika peab lihtsalt saama millekski iseenesestmõistetavaks. Moodne tehnika peab muutuma kultuuri iseenesestmõistetavaks osaks ja siis hakkab ta kvalitatiivselt mõjuma. Kontuur ja läheb suhteliselt, et nagu ma olen ka näiteks näinud Jaapanis lavastus, kus laval on naisnäitleja ja siis tema täpne koopia androidi näol, kes peavad dialoogi, naasen külla, sõitnud sellele, et kas sa saad aru, kumb droide, kumb on inimene ja noh, võib-olla see on siis ka meie tulevik, et meil on nii-öelda androidid hoopis edendamas meile, Hamletit. Sellise märkuse tahaks teha, et teinekord ka mõne teema puudumine räägib selle teema kõnekusest, et möödunud nädalal oli Eestis üks Iisraeli ajale haaretz toimetaja kes ka siinsamas vikerraadio eetris nädala alguses vastates küsimusele, et kui oluline on Palestiina küsimus Iisraeli meedias, siis ta ütles, et seda ei olegi seal. Iisraeli meedia arutleb puhkusehindade ja järgmiste tõsielu sarjade võimalike osatäitjate selliste asjade üle ja see pigem räägib selle teema kõnekusest. Tal kõrvulukustav vaikus. Nii ja nüüd ongi aeg otsas ja nüüd tuleb meie saate rosina, ehk siis minuti arvestus. Peeter, ütle, kes meil sel nädalal seda minuti arvustust siis teeb. Minuti arvust. Tuses arvustab Meelis Oidsalu Tallinna kunstihoone 80.-le juubeliaastale pühendatud näitust, kus esitletakse möödunud sajandi seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastate kunstihoone kogudesse saatjate töid ja arvustab ta neid siis külalisteraamatu sissekannete abil. Tõeline elamus meie kunsti kõrgajast. Suur tänu. Mart, teil õnnestus möödunud aega kinni püüda. Täname, Marja Helle. Kas Olev Subbi, Haapsalu valge daami maal on uus? Midagi on selles, viska Rõnuaarist? Mati. Suur tänu koostajale. Mõtlesin, mis on see, mis selle perioodi kunstist kiirgab ja mida nüüdiskunstis väheks jääb. See on soorituse oskus, pinge Viive tänu, Karin Hallas murulale, kel silmad, see näeb mõndagi, kelle aru see mõistab, mõtelda ka järjepidevusest, näiteks reet, hääbuv rahvuse kaootiline nostalgia, ess Põldoja. Nii ja selline saigi meie esimene sissejuhatav vasar oli stuudios külas sirbi peatoimetaja Ott Karolin, kellega. Me kuuleme kindlasti jälle ja kellega me teeme koostööd. Ja saate tegid Peeter Helme ja Urmas Vadi ja ühe minuti arvustuse tegi Meelis Oidsalu ja järgmise nädala külalise kohta võib öelda niimoodi, et tema kohta on öeldud, et ta on tuhandete lemmik. Kõike head kuulmiseni. Teibi ära katab kollane vaip. Puuduluma, puud on tummad, okstel tardunud vaik.