Esimesel oktoobril rahvusvahelisel muusikapäeval jagati Eesti muusikanõukogu ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiaid. Laureaate oli kokku 12 ja üks neist oli ka Taavi Kerikmäe, kellega puhusime pisut Eesti muusika ja teatriakadeemias. Kui suure üllatusena see muusikapreemia tuli? Vigast tuli üldse üllatusena. Absoluutselt tuli üllatusena ja väga meeldiva üllatusena, et see on ausalt öeldes väga kosutav, eriti kui sa tegeled sellise eksperimentaalse suunitlusega loominguga, olgu see siis muusika või, või kujutav kunst sa ju oled pidevalt sellisel alal, kus sa kõhkled ja kahtled, palju ja katsetad ja nii edasi ja siis on, on väga kosutav, kui, kui siis keegi mingil hetkel sulle seljale patsutab ja tunnustust avaldab, et see annab nagu jõudu juurde. Väga palju. Muusikapreemia laureaat oli kokku 12 ja ma usun, et kõik kuulajad on nõus, et kõik te pälvisite need auga ära. Aga kui need sina saaksid otsustada, siis kellele võiks veel preemia anda? Preemiate andmine, ma arvan, on alati subjektiivne otsus noh, eriti sellisel alal, kus, kus meie tegutseme, ma arvan kultuuri vallas või see preemiat mine kindlasti peegeldab ka seda, seda komisjoni vaateid ja maitset ja seda vaatenurka asjale. Ma arvan, et neid inimesi, kes, kes tunnustamist Eestis muusika vallas on ikkagi väga mitmeid ja, ja tegelikult see sõltub ka tõesti, millise nurga alt või millise diskursuse püstitamine üldse rääkides muusikaelust Eestis mul pähe esimesena tuleks näiteks Mart Soo, kes on minu arvates teinud aastaid väga-väga tänuväärset tööd eesti jazzihariduses ja džässkitarristide kasvatamises ja, ja samuti ka tal tuli välja suurepärane vaat sel aastal. Noh, miks mitte neid inimesi, ma arvan küll ja küll, kes kõik teevad tööd igapäevaselt ja see ongi, ma arvan, kindlasti väga raske otsus komisjonile, sest neid väärilisi on kindlasti rohkem ja rohkem. Kuna me juba siin muusikaakadeemias praegu oleme, siis räägiks, kas sinu tööst siin majas oled vedamas nüüdisja eksperimentaalmuusikastuudiot. Mis on need kõige suuremad probleemid või küsimused, millega te vaeva näete või mida tudengid kõige rohkem harjutama või õppima peavad? Noh, minu töö siin akadeemia majas tegelikult koosneb päris mitmest osast, et ühest küljest tõesti see aine, mille nimi on kaasaegse eksperimentaalmuusikastuudio, ma õpetan ka vabaimprovisatsiooni veel ja nüüd sellest aastast on meil avatud ka uus õppeprogramm, mille nimi on koopeku Inglise keelne lühendina eestikeelses tähendab see siis nüüdismuusikaloome ja interpretatsiooni magistriõpe, mis on siis rahvusvaheline magistriõpe meie kooli Stockholmi, konservatooriumi, Hamburgi ja lyoni konservatooriumi vahel ja mina olen siis nagu selle eestipoolne vedaja. Aga noh, need kõik need ained on siiski seotud siis nüüdismuusikaga või siis improvisatsiooni või eksperimentaalmuusikaga. No vot, see on selline maa, kus, kus ei ole kas kahjuks või õnneks väga selgeid retsepte ja, ja ma arvan, et minu enda suurim väljakutse on siiski koolitada kunstnike avatud mõtlevaid kunstnikke. Noh, see ongi peaaegu võimatu ülesanne, sellepärast tegelikult, mida ma teha saan, on proovida avada mingisuguseid uksi või näidata mingeid teid ja siis edasi peab igaüks ise minema, et ma ei saa väga kaugele inimesi aidata, et ma saan näidata Ta üldist tausta mis selles vallas toimunud on võib-olla suunata jällegi oma isikliku maitse kohaselt üliõpilasi. Aga noh, mis ma märkan suurest plaanis üliõpilaste hulgas, mida ma loodaks võib-olla kõige rohkem sellist, sellist ikkagi muusika kirglikku armastamist, et sest et ja ei saa oma kuidagiviisi õpetada, et sellega peaksid tulema need õpilased ise ja kui nad sellised on, siis on see õpetamine selle võrra palju väsitama sest see nõuab palju rohkem õpetajalt. Aga teisest küljest see sunnib ka mind ennast kogu aeg arenema, sest et ma pean olema kursis viimaste raamatute arengute plaatide kontsertidega ja lisaks on jõulisemad loomeisiksused, need õpilased on seda tegelikult keerulisem on nende maailmadesse sisse elada, sest et igalühel on tõesti oma tee käia ja ja ma arvan, et jäljendamisega väga kaugele ei jõua. Võib-olla suurim jah, probleem, mis ma õpetuses näen, on siiski teatav laiskus ja sest et ma arvan, et kunsti saab teha ainult nagu väga kirgliku armastuse, ka selle valla vastu muidu ei ole, seda on kindlasti mõtet teha, on ja hea, kui inimestel on ka selline hea üldine muusikaalane baasharidus. Aga need, kes tahavad loominguga tegeleda. Ma arvan, et seal ei tohi nagu selja taha enam vaadata. Eestis nüüdismuusikaalast haridust tegelikult kokkuvõttes väga palju ei pakuta, aga kas on üldse tarviski? See on keeruline küsimus, sest tegelikult nüüdismuusikaharidus ju paigutub ikkagi ka jällegi üldisemasse haridussüsteemi ta ei ole midagi eraldiseisvat või mingisugune eraldiseisev ala. Ja noh, ma arvan, et meie jaoks teeb keerukaks teatav selline haridustraditsioon sest nõukogude ajal nüüdismuusikaharidus ei käinud ju sama sammu näiteks Läänes toimuvaga. Ja nüüd on meil küll oma vabariik ja vabaduse otsustada hariduse ja kultuuri üle mõnda aega käes, aga siiski meie, meie haridus on käinud pikka aega teist teed mis tähendab seda, et, et meil on selline kummaline olukord, kus me võime küll mõned etapid vahele jätta ja mõningaid vigu vältides neist ka üle hüpata, aga teisest küljest on meil teatud sellised diskussioonid läbimata. Ja seda nii nüüdiskunsti muusika alal kui ka haridusalal sellel teemal. Meie eeliseks teisest küljest on see, et me oleme nii väikesed ja me võime paindlikuna endale selliseid hüppeid üle hüppeid või katsetusega lubada. Aga kas seda on vaja, siis ma arvan, et seda on tingimata vaja nüüdismuusikaharidust ja, ja kindlasti ei ole seda hetkel liiga palju, sest et ma arvan, et kultuur vajab värske olemiseks ikkagi kogu aeg nagu sellist uut töötlus, materjali selleta ei oleks suur pilt, ma arvan piisavalt elus, kui, kui me ühe väga olulise tükikese kultuurist, mida siis nagu nüüdisloojate tegevus vaeslapse ossa jätame, siis ma arvan, et, et see mõju kehvasti ka traditsioonipõhisele kultuurile. Kas sa näed, et siin millalgi lähitulevikus võiks natuke paraneda see olukord? No me ju tegelemegi selle parandamisega ka IGA PÄEV tavaliselt ja ma arvan, et see rahvusvaheline nüüdismuusika magistriõpe on tegelikult väga suur samm selles vallas edasi. Võib-olla, ja läheb veel pisut aega, et, et selline tänapäevase kui me räägime nii-öelda klassikalisest või nii-öelda süvamuusikast. Et selles vallas ka vastuvõtt või aktsepteerimine jõuab ka veel rohkem ja veel rohkem bakalaureuseosasse ja ka laste kooli tasemele ja, ja keskastme tasemele. Sest seal on ju mitmeid aspekte, mis selle nüüdismuusika väärtustamise juurde kuuluvad. Loomulikult õpetajad nende taust ja üldisem muusikaelu taust ja suhtumine sedasorti muusikasse ja selle väärtustamine. Aga minu arvates õigel teel ja minu arvates see olukord on ikkagi päris hästi edasi läinud, samamoodi ka Eesti muusika heliloojate osakaal on selles väga suur eesti nüüdismuusikat ju tegelikult mängitakse päris palju Eestis ja, ja järjest rohkem välismaal, nii et kui me nüüd ka mängijaid selles vallas veel rohkem motiveerima, siis ma arvan, et tulevik on huvitavad. Kuidas on olukord uue muusika loomisega, kas seda tuleb piisavalt juurde ja kuidas kuulajaskonnaga on, kas kuulajaid jätkub, sest nüüdismuusika kahtlemata on selline natukene võib-olla mitte nii lihtne vastu võtta kuulajal, kes ei ole sellega harjunud. No vot, jällegi Eestis me oleme üpris eripärases olukorras selles vallas samuti, sest mulle tundub, et Eestis on tugiheliloojat televõi, neid tellimusi uudisteoste tarbeks on tegelikult päris palju ja riik toetab neid võib-olla mitte liiga suurte summadega, aga toetab siiski nagu arvuliselt ikkagi päris hästi võrreldes näiteks teiste Lääne-Euroopa riikidega, kus ei pruugigi olla nii lihtne saada riigi toel uudisloomingutellimusi ka noortel heliloojatel juba nagu see meil võimalik olla. See on asja hea külg, teisest küljest räägitud siin uue muusikamängijate ja tegijate hulgas, et võib-olla on seda isegi liiga palju, sest sõel kipub natukene nagu suureks minema või suurte aukudega, et kohati tellitakse liiga kergekäeliselt uusi teoseid, et siis saavad mängitud ainult ühe korra ja, ja nii see jääbki, eks, et võib-olla peaks olema selles osas konkurents, tihe Need on need, kes üleüldse tellimuse saabki? Siin muidugi jälle tekib see küsimus, et kes on siis see otsustaja, kes härra, millised heliloojad on seda väärt ja millised mitte. Need on muidugi valusad küsimused ja lõppkokkuvõttes läheb see ikkagi kellegi otsuste peale, milline muusika on väärt tellimist ja milline peaks veel arenema. Ja loomulikult need otsused on selle võrra valusamad, nad kujundavad ju ka publik nagu maitset ja arvamust koos ka kontserdikorraldajatega loomulikult jällegi see eriolukord näiteks Lääne-Euroopast on ju ka selles, et kui käia mängimas, ma ei tea, näiteks Saksamaal või Prantsusmaa siis uue muusika publik on oluliselt vanema generatsiooni inimestest koosnev, kui meil, see on meil nii-öelda uuem süvamuusika mängimise, selline suurem laine tuli ikkagi kaheksakümnendatel seoses nüüd festivaliga ja tolleaegse nüüd ansambli väga aktiivse tegutsemisega ja sealt edasi Tartu uue muusikapäevad ja Pärnu uue muusikapäevad ja kõik Seninaks. Sellise esimese hurraa järel, võib-olla tekkis ka teatav selline laine allatulek, eks ole, et sest esialgu oli ju iga uuema muusika kontsert midagi väga erilist ja uut. Ja tegelikult publikut mõnes mõttes ellitatiga ära võib-olla ka natuke sellise otsides efektseid lugusid ja selliseid efekti see suunatud või nagu kuidagiviisi veel selliseid ka pool naljakaid lugusid, eks ole, sellest uuemast repertuaarist. Ja nüüd kui minna nagu teistsuguse või nagu sellise näiteks kasvõi mingisugusel Vern muusika Modern i perioodi klassika juurde, siis, siis tundub see kuidagi raske, keeruline ja, ja võib-olla peletab ka mõned sellised pauku ja ilutulestikku armastavad kontserdikülastajad eemale. Nonoh see on jällegi, ma arvan, et me oleme nagu jälle uue laine sellise tõususuunal, et, et ma usun, et, et me nii-öelda uue muusika mängimise lapsepõlv on nagu möödas ja me võib-olla nüüd juba, kui publik on ka pisut nõudlikum ka nüüd nii-öelda sellise raskemalt kuulatava muusika osas ja, ja võib-olla selle võrra, see diskursus on siis ka rohkem süvitsi minev. Ma ei taha öelda, et üheksakümnendad oleksid olnud selles perioodis halb, aga ma arvan, et suures plaanis need suunad läheneda sellistena. Kunagi, ma arvan, ei ole liiga palju rääkida uuest muusikast ja seletada neid tagamaid ja heliloojate kavatsusi ja tehnikaid ja ja üritada aga selgitades paigutada seda laiemasse kultuurikonteksti seda muusikaloomet, ma arvan, et see kindlasti too publikut lähemale, aga teisest küljest see diskursus saab tekkida ainult nagu kahe pooluse sünergiast, eks ole, et, et ei ole siin ei ühel ega teisel ainult võimalusi. Ma näen, et näiteks sari kontsert sai urr, mida me teeme rahvusringhäälingus uue ansambliga, räägime ka uuest muusikast. Tundub, et mõjub päris hästi publikule just sellepärast, et me ka üritame natuke lahti rääkida nende teoste tausta, mis on minu arvates väga oluline just selle nagu publiku kaasa haaramisel ja. Diskursuse tekitamisel nüüd siin viimasel ajal oled pälvinud mitmeid erinevaid preemiaid, aga ei saa ju jääda loorberitele puhkama, et mis on praegusel need projektid, mis käsil on ja mis siit lähitulevikust veel vastu vaatavad? Oijah loorberipärg on, see sai pandud kotti edasi joosta ruttu, et selles mõttes siin ei ole muidugi väga mahagi istuda. Järgnevad suured asjad on tulemas, mõne nädala pärast on ees mul sõit Camilla hoittengaga Brasiiliasse esinema nüüdismuusikafestivalil, kus me muuhulgas mängime ka näiteks Helena Tulve muusikat, aga ka saari, Ahut ja kastil joonid ja selline uue muusikakava käib selle ettevalmistushetkel. Ja novembrikuus on mul tulemas kontsert suurepärase prantsuse improviseerida saksofonimängija Michel toonetaaga Tallinnas. Aga noh, tulemas on järjekordsed uue ansambli kontserdid ja tegeleme ka salvestuste ülevaatamisega. Aga noh, minu see selline õnn ja õnnetus on ikkagi selles, et ma võitlen justkui mitmel rindel korraga, et noh, siin üleeilegi oli näiteks kontsert Raul Ukareda pluusnandiga, mis, mis on ka minu jaoks oluline, et ma püüan mitte kapselduda mingisse ühte maailma, vaid vaid üritada nagu seda muusikaelu täiel rinnal elada. Nii palju kui jõudu on ja, ja arusaamist Minu vestluskaaslane oli möödunud nädalal Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia laureaat Taavi Kerikmäe.