Olete paljusid oopereid lavastanud mitu korda kõige enam, nagu leidsin Tšaikovski Jevgeni Oneginit viis korda 40 aasta vältel Howanssinat kaks korda eelmisest lavastusest 1966, Sophie ooperiteatris on niisiis möödas 21 aastat. Milgrom veel muutub teos ise ajaga teie jaoks. Kuule lahendusele avaldab mõjuaeg sageli alateadlikult. Inimene tunneb, et elab mingis ühiskondlik-poliitilises ruumis. Inimene on ühiskondlik olend. Teiseks teater, milles lavastust tehakse isegi hoone. Ja muidugi esmajärjekorras näitlejad ja publik. Kõike tuleb arvestada. Näitlejad, arvestamine käib iseendast. Prooviprotsessis. On muidugi teisigi mõjustusi, mis olemuslikult tingivadki, et üks lavastus ei sarnane teisega. Ehkki mõned võtted võivad jääda endisteks, kui nad pole vastuolus teose uue mõistmisega. Kui jutt on klassikateosest, see ju muutub, pole Ta määratud kõikideks aegadeks. Muide, mõningate teatrite töötajad tahavad klassikateoste mõistmise arengut pidurdada ja see on olnud üks ooperi kui teatrikunsti mahajäämuse põhjusi. Kui lavastaja tajub kõiki neid mõjustusi, siis on loomulik, et ta alustab otsekui nullpunktist. See on minu alaline unistus alustada nullist, kohtuda teosega esmakordselt midagi teadma. Kahjuks pole see alati lihtne, eriti nii populaarsete teostega nagu Jevgeni oneegin või Howanssina. Mõnikord on teoste ammune tundmine abiks, mõnikord segab uutmoodi mõtlemast. Pean väga vajalikuks ka publiku arvestamist, püüan mõttes istuda saali ja mõelda, kas etendus tuleb mõistetav ja huvitav. Kui ei, siis on parem tööd mitte ette võtta. Aga publik on igal pool isesugune erinevalt ette valmistatud. Sageli tuleb arvestada lavastusega, sõidetakse külalisetendustele. Näiteks avanssina, mille lavastasin Bulgaarias, sõitis läbi peaaegu kõik Euroopa riigid ja teades seda, pidin loomulikult arvesse võtma. See on lavastaja professionaalne kohus sest režissöör ei tohi ennast väljendada, ma ei armasta sõna, eneseväljendusrezhissöör peab väljendama selle autori seda teost, mida ta lavastab, väljendama seda, mis just meie ajal meie maal on huvitav, vajalik mõju. Ma tean, et Howanssinud pole Tallinnas kunagi lavastatud. Ühest küljest kutsub see kindlasti esile publiku huvi, teisalt teeb valvsaks. Juba Aristoteles ütles, et lai publik armastab ainult seda, mida ta tunneb ja mitte ainult lai publik. Meie endiga on sama lugu. Meil on oma harjumused, nendega läheme teatrisse ja kunstinäitusele, avame raamatu. Ja kui miski ei vasta meie harjumustele, siis solvume ei taha seda omaks võtta. Alles hiljem, kui tutvume teosega lähemalt, tunnistame ta omaks teha mussowski Huwanssina oma kunstiks vajalikuks. Kaasaegseks on suuresti publiku ülesanne. Kuid meie peame püüdma lavastada nii, et publik orienteerumisteoses, et talle poleks antud tuhandet mõistatus teatri ja lavastajatöö kohta. Mida mõistate, tõste laseb silmist tähtsaima ühiskondliku mõistatuse, mille helilooja on andnud publikule. See, mis sünnib linnas, on praegu väga tähtis. See ei tohi kõlada primitiivselt just praegu, kui kõneleme palju sellest, et tuleb leida oma koht üldises ühiskondlikus liikumises tormilises konfliktsus. Sest mussowski võttis Venemaa ajaloo tormilise ja keerulise aja Peeter Esimese reformide eelse aja ja reformide alguse esimesed sammud. Ja need esimesed sammud ei valmistanud rõõmu kaugeltki kõigile. Vastupidi, paljud suhtusid neisse nördimuse ja protestiga ning tegutsesid nende vastu. Ta ei tohi meelest lasta. Veel 10 aastat tagasi poleks meid erutanud. Praegu on see midagi tähtsat, millest mööda minna ei tohi ja on loomulik, et see kajastub etenduses kajastub tegelaste käitumises midagi halba, selles pole, vastupidi, see on võib-olla klassika avamise peaülesanne. Jaa, klassikat avades püüan olla tagasihoidlikuma ideede väliste avalduste mõttes sest see viib publiku tähelepanu kõrvale peamisest. Sageli arutatakse enne, kui osav lavastaja leid, varem ta nii ei teinud, nüüd teeb. See on võlts, ebaväärikas mäng, meie kunst, lavastaja lauljate dirigendikunst on ju teise, seda tuleb meeles pidada. Me oleme kõigest suurte loojate kunstiteoste publikuni juhtijad meieaegse publikuni. Sageli ütleme, etendus on vananenud. Vahel vananeb ta materiaalselt, dekoratsioonid ja kostüümid kuluvad, lauljad laulavad kehvemini. Aga juhtub, et etendus vananeb moraalselt. Arvan, et ükski lavastus, ka parim ei suuda moraalselt elus püsida üle 10 aasta siis tuleks ta uuesti lavastada. Kaheksa kuni 10 aastaga juhtub palju. Meie elus on ühiskondlike ja isiklike, kolis joone ja need määravad kunstimõistmise ning viisi, kuidas mõistmine väljend. Aga näiteks ostakovitšinina, mille lavastasid Moskva muusikalises kammerteatris 13 aastat tagasi etendus on vist seniajani mängukavas ja ma ei kujuta ette, et see võiks tunduda vananenuna. Nina läheb tõesti kolmeteistkümnendat aastat ja on regulaarselt kavas on meie repertuaari üks põhilavastusi. Sellegipoolest vajab ta aeg-ajalt värskenduskuure kunstilisi füüsilisi. Muidu ta aeguks muutuks akadeemiliseks halvas mõttes. Just meie teatri viimases kunstinõukogus otsustasime, et tulevaks hooajaks uuendan lavastuse. Ma ei muuda seda, aga ühes esitus kollektiiviga lisan ehk mõningaid meie elunähtusi arvestades uusi rakurssi, mis peaksid etendust elustama. Väliselt on lavastus täiesti korras, aga seda on vähe sellise ooperi jaoks nagu nina. Selle järgi, mida olete öelnud ninast või Howassinast armastate neid oopereid väga. Aga mida teete siis, kui teosmide lavastamist teilt oodatakse? Tõeliselt ei köida. Kas loobute ootate? Mul on kahjuks konkreetsem küsimus. Üheksa aasta eest Tallinnas Estonia teatrirahvaga kohtudes ütlesite, et ei võtaks ette Šostakovitši Katerina Izmailova lavastamist, sest ei saa üle sellest, et nimikangelanna on ikkagi mõrvar. Ometi hiljem tõite Katerina lavale suures teatris. Kuidas te lahendasite teose probleemi enda jaoks? Selles ühelt poolt tõesti väljapaistvas ooperiklassikateoses on midagi moraalselt vastuolulist, Diana autori arvamust ta õigustab kangelannat. Vaielda selle üle saab üksnes kunsti kaudu, mitte otseselt. Ma püüdsin Šostakovitši seisukohta omaks võtta Ta ja lavastuses väljendada ausalt öeldes täiesti see mul ei õnnestunud. On tähelepanu väärt fenomen, see ooper on lavastatud peaaegu kõikjal, aga laval ei püsi peaaegu kusagil. Publikut on vähe. Arvan, et tähtsaim põhjus on mingi seesmine rahulolematus peakangelanna karakteriga. Sõnades on kõik selge, igaüks võib kat erinevate õigustada, selgitada tema ja koguteose karakterit. Aga kui teos on publiku ees, siis toimub peamine kontroll ja seda ei tee Katerina läbi peaaegu kunagi. Nii polnud üksi suures teatris, vaid ka näiteks Stanislavski, Enemirovits, Tantženko nimelises, kuigi kõigil oli hea meel, kui teos seal omal ajal uuesti lavastati. Lavastus oli hea, esitus oli hea, kõik olime rahul. Ikkagi see oli nagu memoriaaletendus. Suur osa publikust ei taha üldse laval näha ränkraskeid sündmusi. Ehk on seegi Katerina Izmailova probleem. Ma arvan, et see pole nii palju Caterina kui publiku probleeme. Sellist publikut, kes tahab, et kõik oleks ainult hästi, tuleb haletseda. Kas hotello on halb ooper? Halb Shakespeare'i näidend, kas Hamlet on halb näidend või Jevgeni Joneegin? Sõber tappis sõbra, mingi tühja-tähja pärast? Verine kurb, mõttetu lugu. Publikut, kes läheb ainult meelt lahutada, peame haletsema ennastaga kiruma, tähendab, oleme publikut halvasti kasvatanud tema maitset ja nõudlikkust, ma mõtlen. Eesmärk on tunnetada inimese siseelu, aga seda elu ei saa olla ilma surma ja võitluseta. Need nii-öelda kerged teosed, nad kaovad kergelt lenduvad, ei jäta tõelist jälge. Kui lai publik ei soovi traagilisi teoseid hotellot, Boriss kodunovi, Howanssinat, rahva tragöödiat, riiklikku tragöödiat, inimesed, kes ei taha seda teost vastu võtta, sest näidatakse nagu peeglis meie endi saatust, inimsaatusi, rahva saatust. Siis need mittetahtjad ei armasta tõde, vaid valet. Et ainult keegi ei häiriks. Aga nad varjavad end Est asjata. Neil tuleb ette raskeid hetki katsumusi kui mitte täna, siis homme. Ja meil kõigil seisab ees surm surmahirm, kannatused. Ja see, kel pole kunstist varutud hingerikkust tajub neid paljud tantsimalt valusamalt ühtlase piiratult. Tal pole oma filosoofiat. Selliseid inimesi on palju valeta kui endale, kui peavad seda tarvilikuks. Meie kohus on aidata neil orienteeruda inimkonna vaimses elus ja ka lihtsalt nende isiklikus elus. Howanskis, Marfas või tossifeisson, midagi meist, kõigist. Peame selle iseendas ära tundma. Meil tahetakse vältida keerulist vaimset ehitist, mille nimi on isiksus. Tahame olla ilmetud, nõnda tundub ohutum, kergem vastutust enda ees on vähem. Vastutus enda ees on osata kannatada inimese pärast, ligimese pärast, elu pärast, laste pärast, oma isiksuse pärast. Inimesed, kes jooksevad teatrisse, et meelt lahutada, tahavad tõest kõrvale hoida. Aga kunstiülesanne pole tõest kõrvale juhtida vaid avastada tõde, koguda suuruses ja ühtlasi kogu ilus vastu oludeta. Seda suurust ei ole. Ra Sarv. Lähemal ajal on teil kavas lavastada kammerteatris Mozarti Don Giovanni ooper, mida Eestis küllaltki hästi teatakse ja armastatakse. Mis sellest teosest näib kõige tähtsam. Teile ja nüüdispublikule. Püüdsin siingi lähtuda nullpunktist. Nagu ma ei teaks midagi. Tiitellehel seisab dramad jokk koosa lõbus draama. Nalja kaudu antud draama. Ja esimesel afizzil 200 aasta eest ühesuuruste tähtedega Don Giovanni ehk karistatud liiderdaja. Aga meil tehakse temast kangelane. See on vastik. Olen näinud filme, kus Don Giovanni on vabadusearmastaja ühiskonnale vastanduja mässaja? Ta pole mässaja, vaid lurjus. See on inimloomuse allakäik. Aga asja teine külg on see, et langenu on ohtlik, sest ta on ilus, osav, võluv. Ja see on hirmus, et lurjus on veetlev. See muutub juba ühiskondlikuks nähtuseks inimkonna moraalitasandil. Sellega peame võitlema eelkõige endis. Kuid on see vanni, oleks vana, kole vastik vaene vaimult ja ihul, siis oleks see kerge. Aga me näeme säravat mõjukat rikkast meest, kes on laostunud, oma hinge ja lavastab ka nende hingi, kes on tema ümber. Ta peab olema hämmastavalt ilus, elegantne, julge, visa, aga see peab olema inimliku alatuse katteloor. Muidu ei tasu seda teost lavastada. Sellegipoolest kavatsete kuuldavasti lavale tuua ka karistuse järgse lõpusexteti piltliku moraali, mis Vene NFSV ooperiteatrites on traditsiooniliselt käbid. Mulle näib, et midagi pole võimalik kärpida. Aga ilma lõpusextetit oleks kõik primitiivne, läheks kaotsi see, mis Mozarti tähtsaim teater. Muidu tuleks nii. Hea küll, Don Juan hukkus, aga don žaanlus jääb. Finaalis me peame nägema. Inimesed elavad edasi, nad on olemas, nad elavad praegu. Piirid. Olete lavastanud paljudes ooperiteatrites, mille poolest on eriteatrid sarnased. Mille poolest võib-olla erinevad lavastaja seisukohast, kes taotleb muusika- ja teatrisünteesi kammerteatris, olete selleks ise tingimused loonud, sellepärast jätaksime teie koduteatri ehk praegu kõne alt välja. Ausalt öeldes lavastused suurtes teatrites on kompromiss minu ooperikunsti põhimõtetega. Kompromiss, mida teen teadlikult sellepärast, et tean, need teatrid on olemas ja kui palutakse minu abi, olen nõus. Traditsioonilistes teatrites pole tingimusi, mida ma pean vajalikuks oma põhimõtete elluviimiseks. Mitte kusagil. Näiteks ma ei mõista, miks ehitatakse teatrimaju arvestamata selliste suurte ooperi dramaturgi printsiipe nagu Wagner ja Verdi. Istudes Bayroitis, Wagneri teatris ei oska leida ühtegi põhjust, mis oleksid järgmises ajas aasta vältel sundinud ignoreerima tema leide akustikas. Saali organiseerimises. On selline liigitus Wagneri laulja. Sellega mõeldakse lauljat, kellel on kõrvulukustav häälemis kostaks üle sajaliikmelise orkestri. Ometi on kõik Wagneri partiid kirjutatud kõrgetele häältele arvestusega, et orkester istub sügaval lava all olles publikule nähtamatu. Ka dirigent on nähtamatu. Siis võite tõesti kogeda ooperietenduse, ooperi, diaatri lummust. Kõik see on sees ka Verdi kirjades, see peaks olema nii ilmne. Ei. Viimasel ajal on orkestrid toodud publikule veel lähemale igal pool suures teatris Kiirovi nimelises väikeses ooperis Eestis Kiievis. Orkestri tõstmisega viiakse laulev näitleja publikust kaugemale. See on võhiklust kuritegu. Seda tehakse akustilistel põhjustel, mõtlemata, et see kahjustab publiku vastuvõtu tõelist vastuvõtt, mitte ooperi, kontserdi, vaid ooperi kui sünteesi muusika kaudu loodud dramaturgia vastuvõttu. See oli minu vastuse eelmäng. Arhitektuur, konstant, lauljal tuleb orkestrist üle karjuda, tähendab, tal kaob piano. Ta ei suuda ilmestada fraasi, ei saa laulda, väljendus intonatsiooni otsides. Hiljuti väitis üks Moskva konservatooriumi pedagoog, et lauljal pole üldse peanud, vaja on vaja näidata suurt häält, siis ta saab kohe tööle, teatrisse, palgale, varsti saab tiitli selle eest, et ta suudab katta orkestri vaesed tudengid, mitte ainult tudengid. Vaene publik. Publik tasub meile kätte, publik on ooperiteatrist ära pöördunud. Suurde teatrisse tullakse, et näha oivalist teatrimaja tunda atmosfääri. Aga nõuded lauljale seal jaapani tasandil, kus on laulja kui muusik? Noorele lauljale öeldakse, jäta pudi-padi, sul on suur hääl. Löö trumpa sellega. Lõpuks ta võtab kuulda. Teil ma kohtasin ühte noort bassi, kes lausa hämmastas mind oma musikaalsuse ka sellega, et tal on olemas piano. Ta oli Leonid Savitskist keskkovassinas, laulab Vanausuliste pealikud, tossifeid. Laulva näitleja kasvatamisest on kõneldud ja kirjutatud päris palju, hoopis vähem lavastajat, eriti ooperilavastajate kasvatamisest. Näib, et lavastajaid, kes huvitavalt räägivad, on palju rohkem kui neid, kes tõesti huvitavalt lavastavad. On olemas väga põnevaid lavastuskontseptsioon ja mille eest võib lugeda näiteks kavalehelt. Aga lavale vaadates kõike seda ei leia. Kas on võimalik õpetada noort lavastajat tüütama näitlejatega nii, et tema mõtted väljenduksid etenduses endas näitlejate kaudu ja üldse, milliseid lavastaja omadusi saab kasvatada, arendada ja mis peab olemas olema juba looduse poolt? Loomulikult on väga raske õpetada resis suuri inimesele, kel pole selleks annet kasvatada, maitset sisendada nõuete ja vajaduste loend, kui nii võib öelda. Seda muidugi saab teha, see on õpetada talle ametit. Ta peab teadma, mis tal tuleb teha, mida ta peab oskama. Aga ooperilavastaja ande aluseks on minu meelest loomupärane mõjus fantaasia, mis on seotud muusikaga eluga inimsuhetega. Viimane on väga oluline töös näitlejaga. Võin endamisi leiutada tegelasi nii palju, kui kulub Carmeni, Rigolettot keda tahes. Aga kui alustan tööd lauljatega näitlejatega, näen, et see laul ja ei suuda teha just seda. Mitte et ta oleks halb näitleja, vaid et tal on teistsugune loomus. Pean töötama pidades silmas tema natuuri. Oskus lasta ennast mõjustada. Näitlejast on omadus, mida on väga raske lavastajast tekitada. Aga kui seda natukenegi on olemas, saab seda arendada, tuleb treenida, treenida saab praktilises töös. Kas reziiuli õpilastega psühholoogiat loetakse? Selline aine on õppeplaanis olemas, fakultatiivsena ausalt öeldes on temast vähe kasu. Psühholoogia on väga peen asi, aga kui pole aine olemuse tunnetust, siis jääb kõik muu vormiks rehkendamiseks. Dirigent peab mõtlema helides lavastaja tegevuse kaudu. Ta peab tegevuse näitlejast välja rebima sellise, milleks näitleja on võimeline. Muidu on tulemuseks see, et näitleja on võlts. Kas teate, põhiaine lavastaja jaoks? Selliste ainete teadust ei ole? See on loodus, kus tuleb õppida, mis Asseerimist metsas kõnnin mööda metsa ja uurinud, mis seeni. Kui lähete metsa sellise ülesandega jahmute, kui geniaalne on loodus, astute kaks sammu paremale ja mis seen muutub. Millised kompositsioonid on põõsastes ja puudes kompositsiooni, meile õpetatakse, tuleks õpetada suhtlemist loodusega, näiteks lindudega, kuidas käituda, kuidas end ülal pidada? Ma ei õpeta lavastajaid juba ammu, loobusin põhimõtte pärast. Aga ma olen asjaga kursis, õpetatakse kehvasti valesti. Minu asemel tulid teised, kes õpetavad minu programmide järgi. Aga mina olen neist juba lahti öelnud, sest nad on aegunud. Tehakse uusi programme. Ma pole kindel, et need tulevad paremad lavastajaid polegi vaja toota, massid iraažis. Praegu ilmuks neli, viis tõesti andekat ooperilavastajat. Siis piisaks kogu meie maa jaoks. Neid tuleks õpetada ühes dirigentide ja lauljatega alates esimesest kursusest. Nad peaksid õppima näitlejameisterlikkust ja dirigeerimist. Dirigendid aga režissööri ühes lavastajatega. Meil tulevad kokku eri usku inimesed, üks usub vokk Taali, teine teatrisse, kolmas muusikasse. Tulemus. Teater on konflikt ette planeeritud konflikt, dirigendi, näitleja ja lavastaja konflikt. Aga peaks olema ühtsus. Ooperisüntees. Oma raamatus mõtisklusi ooperist olete jaotanud ooperilavastajat kolme klassi ühed, kelle töö piirdub välise seadega, sina tuleb paremalt, sina vasemalt ja lavastus on valmis, aitäh sellegi eest, et lavastajaisega muusikul tööd teha. Teised, kelle peamine soov on kõik iga hinna eest uutmoodi teha ja kes teevad teatris kõige enam kahju. Kolmandat, keda te hindate, need, kes süvenevad teose muusikalise dramaturgia asse ja lähtuvad lavastamisel sellest milline lavastaja tüüpklass neist kolmest on meie ooperiteatrites praegu levinuim. Puhtal kujul neid ehk alati ei olegi, sest igaüks tahab näida ikka veidi paremana, kui ta tegelikult on. On inimesi, kes palju ja hästi võivad pajatada muusikalisest dramaturgia eest väga hästi avada ideesid. Proovi tulles aga osutuda esimese klassirežissööriks. Väga oluline on töövõime, soov tööd teha. Ma ei usu lavastajasse, kes teeb proovi ja ise vaatab kella, sest tahab sõita kalale või jalgpallimatšile. Kui jalgpall on lavastajale tähtsam kui töö näitlejaga, kellel parajasti miski ei õnnestu siis ma ei usu sellisesse lavastajasse. Tal pole töörõõmu, ta on ametis, talle makstakse palka. Iseasi, et võib-olla ei maksta kuigi hästi. Pihasi. Ta on ametis, on end sisse seadnud, töötab teatris, käib aplausi peale kummardamas. Tema rõõm on esietendused. Lavastaja, kes üle kõige armastab esietendusi, pole minu jaoks lavastaja, see on eduharrastaja. Lavastaja peab kirglikult soovima iga oma töötundi tegev ja konstruktiivne mõte peab temast ise välja kippuma. Ka seda saab inimesele õpetada, kui tal on eeldusi, kui on soov. Selleks ajaks, kui meie saade on eetris, on Hobanssinaisi etendused möödas. Aga praegu, kolm päeva enne esietendust, kui ees on veel kaks peaproovi. Mida ütlete tulemuse kohta, mida õnnestus teha sellest, mida taotlesid, mida võib-olla ei sadat protsenti võib-olla ei õnnestu kunagi teha? Lavastaja nagu näitlejagi on raskes olukorras, kui küsitakse, mis õnnestus, mis mitte. Sest kunstis on seoseid, mida lõhkuda, mille vahele seinu ehitada pole mõtet. See oleks juba formalistika valdkond. Ma ei usu eriti näitlejaid, kes jutustavad väga hästi oma loomingust, kuidas nad on loonud ühe või teise rolli. Enamasti nad valetavad, on harjunud, valetama, oskavad seda, sest on tarkpead. Ka mina võiksin rääkida midagi seesugust. Aga Mul on enne esietendust alati selline tunne. Kõik, mis ma suutsin teha, tegin ma ära. Mida ei suutnud. Ei tea, kes selles süüdi on, võib-olla mussowski, võib-olla näitlejad. Võib-olla mõistmatu publik. Arvan, et praegu on selline periood, tuleb näitlejad omapead jätta. See, mis neis on olemas, peab küpsema. Mulda pandud, ei tohi iga viie minuti järel maad üles kaevata, et vaadata, kas ta juba idaneb. Liiga suur tähelepanu tegelaskuju vastu on juba kahjulik. Näitleja tuleb jätta enda hooleks. Ja teadlikult või enamasti alateadlikult temas küpseb see, mis külvatud. Praegu on raske öelda, kuidas küpseb. See sõltub paljudest asjaoludest. Aga kõike, mis mina võisin teha nende näitlejatega seda nad tegid sajaprotsendiliselt. Olen kogenud mees, realist, tean, et mida näitleja ei suuda, seda ta ei suuda. Aga seda, mis ta suudab, seda ta tegi, sellepärast et ta on aus. Näitlejad, kellega ma töötasin, on ausad töötegijad ja see on peasy. Talent pole meie teha, tagasi on olemas või ei ole. Küsida võib ainult, kas töötati armastusega, töötati ausalt ausalt. Meie südametunnistus mussowski ees enda ja Eesti publiku ees on puhas. Aga publikul on oma vastutuspublik, pole kohtunik, vaid etenduses osaleja. Kui suurel määral publik osaleb, see sõltub näitlejast, aga ka publikust, kes tuleb teatrisse. Kui ta tuleb tahtes meelt lahutada, siis see on üks asi. Kui tuleb, tahtes tunnetada maailma inimese siseelu, ühiskonnaelu. See on hoopis teine asi. Publik kuulub etenduse elavasse organismi. Iga etendus on isesugune, sest publiku nuus publik loob etenduse võrdselt näitlejaga kelle puhul on näitleja ühtemoodi tühja saali puhul teistmoodi ja sageli sunnib publik andeka näitleja muutuma geniaalseks või andeka näitleja olema andetu. Ka see sõltub sageli publikust. Robinson esietenduse publik ilmselt mõistis, kaasakiskuvad tegelaskujude taga on lavastaja huvita töö näitlejatega ja kinkis oma suurima tänuaplausi ühes braavohüüetega lavastaja Boriss Pokrovskile.