Teil on see fotokooli teemaks sügisesele pildistamine, olgu see sügis siis värviline või siis just selline, mis kohe kohe uksele koputab, kus kõik on niisugune sünge ja hall ning võiks õuduspilte teha hästi palju. Kaupo Kikkas. Anna nõu, soovita mida kuskil märgata ja kuidas no kasvõi oma Facebooki ilmestada, sest sinna ikka aeg-ajalt tuleb inimestelt igasuguseid huvitavaid ja ilusaid ja ka mitte võib-olla nii ilusaid pilte, et millega võiks inimesi olla. Seda, kuidas oma Facebooki ilustada, selle vastuse võlgu, sest et Facebook on, on üks tore koht ajaraiskamiseks ja ma kahjuks raiskan seal ka ise väga suures koguses oma aed aega, aga Facebook on fotode näitamiseks väga vaenulik keskkond, sest esiteks fotod ilmuvad seal sellise läbu taustal, eks ju, sest et inimesed ei ole lihtsalt vaimselt valmis minema pilti vaatama Facebook'i, ta lihtsalt saab seda nii-öelda lõputud infovoogu, kus sees on ka väga palju pilte. Ja teine asi on see, et Facebook on ka fotole kvaliteedi suhtes väga vaenulik, ehk siis ta pakib selle pildi väga väikseks ja väga nii-öelda väga selliseks piksli liseks kokku. Ehk siis ta teeb kõvasti selle pildi kvaliteeti kehvemaks. Aga loomulikult oma sõprade ja iseenda rõõmustamiseks võib sinna endiselt pilte üles laadida. Aga see aeg, mis meil on praegu looduses, on väga huvitav, see on üks ülemineku aeg ja ma olen seda alati öelnud, et üleminekud looduses on, on kõige toredamad, sest et emotsioonid on erinevad, tihtipeale vastakad muutused looduses on kõige kiiremad ja sa suudad tõesti jälgida seda väga lühikese ajaühiku jooksul, kuidas looduses muutub väga palju. Ja kui keegi nüüd võtab fotoka ja läheb täna looduses, siis kindlasti leiate natukene värve veel puu otsast. Väga palju värve leiab ta puu alt. Ja väga palju hakkab ta vaikselt juba leidma värvitust. Ja tegelikult november on seetõttu üks huvitav kuu, et november paneb suhtuma pildistajat värvidesse hoopis teistmoodi kui see möll, mis on septembris ja oktoobris, kus meie vahel on punased, kollased, oranžid toonid, mis kõik sellised tugevad, sattureerunud küllastunud toonid siis justkui see on nagu mälestus ja nüüd me vaatame läbi nagu mingisuguse värve kohandava filtri. Ja nii nagu Lapimaal ja Islandil oskavad inimesed näha erinevaid värve lumel oskavad näha erinevaid värve hommikul, lõunal ja õhtul. Kuna kogu aeg on niivõrd hämar siis nüüd hakkame meie nägema ka toone ühtäkki kivides, puutüvedes, märgades, sammaldes, meres, olgu ta nii hall kuitahes, ehk siis värvid muutuvad hoopis olulisemaks, sest neid enam ei ole nii palju. Ja me muutume palju tähelepanelikum maks ja vahestma nimetangi novembrikuud siis pruunide toonide kuuks, kuna looduspuutüved, võsa, mahakukkunud lehed, üksik kits, pori, see kõik on väga-väga-väga pruun. Kui sa nüüd hoolikalt vaatad, siis leiad, et see graduaalsus sellisest heledast värvilisest pruunist kuni mustjashalli sünge, peaaegu värvitu pruunini on väga suur. Ja tegelikult mulle on alati väga meeldinud looduse arhitekt, tuurid ja looduse raamistikud, ehk siis justkui novembris, sa näed nagu skelett millele kõigele ehitatakse see värvide möll ja uus tärkav loodus kevadel ülesse. Ja see on väga eriline, kui sa tahad seda erilisust näha. Tõepoolest, ta on oma emotsioonide poolest ka hoopis teistmoodi, sest et loodus ühtäkki justkui hingab kõik see, mille inimesed sinna suvel veavad, nagu nüüd hetkeks kaob ära ja loodus on justkui omapäi. Nii jaoks, novembris metsas kõndimine, seal niiskelt lõhnavas võib-olla juba peaaegu miinuskraadide piiri peal olemas metsas on täiesti teistmoodi elamus, kui näiteks oktoobris otsida värve mõne päiksekiirega värviliste lehtpuude vahelt. Ja tõesti, siiralt soovitan seda proovida, sest et vahest ma isegi ütlen niimoodi, et see on nagu selline haritud ilu, mis tähendab seda, et selleks, et märgata ilu selles koleduses peatse olema oma elus ära vaadanud väga palju ilusaid pilte. See on umbes sama tunne, kui sa sööd oma lemmikjäätis suure kauside ära ja siis taks vorsti peale hauganud, sest lihtsalt sellest ilust on nii väsinud kogu see silm ja meel ja ei tundu olema huvitav, see tundub su jaoks juba labane, nähtud ja primitiivne. Ja oktoober ja tihtipeale detsember pakuvad just nimelt seda eriliste teistsugust ilu ja väga-väga tugev jõud. Kindlasti on see lumeootus valguse ootus sellel pimedal ajal ja kui esimene jääkristall kuskile lombi peale tekib, siis sellel jääkristallid on ka täiesti eriline roll. Ja kui esimene jääpurikas tekib või kui esimene väikene lume või kirme kuhugile tekib, siis jälle, sellel on hoopis emotsionaalselt erilisem roll. Lihtsalt kõik oleneb taustsüsteemist ja meie enda taustsüsteem on sellel pimedal ajal hoopis teistsugune. Nii et me oskame hinnata. Ta väikseid asju oskame hinnata detaile, oskame hinnata arhitektuur, mustreid hoopis kõrgemalt, kui seda me võib-olla suudaksime teha sügisel või suvel. No aga november, see on selline ähvardav ja sünge ja ta loob sellise meeleolu, et kohe-kohe on midagi nagu õudset juhtumas või selline, et kui, kui seda pildistada ja siis seda aastal läbi vaadata, siis veidi õudne hakata. Kas need just õudne, aga kindlasti on selles hetkes midagi nagu tumedamat ja kaetumat, sul on õigus, et need pildid kannavad, ega puidu vanarahvas, kes kuudele nimesid annab, eks ole, kui me vaatame nüüd vanarahva antud nende sügiskuude nimesid surmakuu ja porikuu ja need on kõik nagunii hirmud õudselt hingedekuu, et seal on nagu see tegelikult annab meile väga toredasti sedasama jälle otsa kätte, et inimesed tunnetasid aega ja, ja loodust hoopis teistmoodi. Kindlasti muidugi see on väga suur roll sellel meie lõputul pimedusele, eks ole, see pidev hommikul pimedas ärkamine õhtul pimedas kojujõudmine, pimedas magamaminek kindlasti tekitab meile sellise hoopis teistsuguse emotsionaalse tausta aga ma ei arva, et need pildid oleksid õudsed või koledad või hirmsad või hirmutavad või, või depressiivsed, see kõik oleneb meie taustsüsteemist ja meie soovist seda vaadata või õigemini näha seda pilti näha ja enda jaoks lahti tõlgendada, nii et ma ütleks lihtsalt, et see emotsioonide emotsioonide ballett on teistsugune ja tumedam, aga kindlasti mitte ei ole see ainult õudne või kurb või või mingisuguseid miinusmärke nii-öelda tekitav. Aitäh, et lohutasid, lähen metsa vaatama ja järgmine fotokolliga nädala pärast.