Ja nüüd fotokooli juurde ning täna on päris põnev teema, millega Kaupo Kikkas algustajaid nimelt ilu, otsingud ja selle hind läbi kahe fotograafi, keda lahutab nii aeg kui ka kindlasti tehnika ja kõik see, mis selle juurde käis. Pluss ka veel see, et võib-olla on ka iluideaalid muutunud, kellest sa täna juttu teed ja, ja kuidas on need mehed ilu otsinud ning seda ka müünud. Just siit kujuneb võib-olla isegi üks väike saadete seeria, kuna me räägime kahest väga erinevast suurmeistrist, me alustame Edward vestonist, kes on Ameerika või õigemini siis Ameerika Ühendriikide kogu sellise visuaalkultuuri üks tõeline vundamendikivi. Kuna fotograafia oli veel noor, kui Edward Henry Weston sündis ja pildistamisega alustas. Samuti oli väga noor kogu Ameerika Ühendriikide kultuur ja kunst ja need kõik kolmekesi said kokku ja moodustasid ühe väga-väga huvitava ja ilusa loo. Ja ühel hetkel me toome siia sisse ühe täiesti teistsuguse fotograafi nimega Peterlik, kes on justkui natukene tänane Ameerika ka muutunud iluideaalide legend, kui Edward Weston on mees, kelle töö kunagi ületas miljoni dollari piiri, tema töö hind ületas miljardi dollari piiri ja tollel hetkel oli see maailma üks kallimaid fotosid, siis peeterlikki töö hind ületas samuti miljoni dollari piiri. Kõigile ootamatult ja nende meeste teed on olnud äärmiselt erinevad. Nende meeste visuaalne väljendusviis on täiesti erinev ja samuti inimesena, aga ometigi nii naljakas, kui see ka ei ole justkui avaneks siin vahel selline sajaaastane aken ja mis on kohati vastandid, siis mingites tooride lugude poolest võivad nad olla ka üsna sarnased. Nii et me räägime täna pikemalt Edward vestonist ja tema tööst Nautilus, mis oli siis üks maailma kallimaid fotosid, mõned aastad tagasi on endiselt maailma kallimate fotode seas ja liigume sealt edasi ühel hetkel peeterlikki juurde. Aga kõigepealt siis Weston. Weston on tõepoolest Ameerika kultuuris väga-väga tähtis selline alustala sest et kui vanad Euroopa riigid omasid väga pikki ka akadeemilist kultuuri maalikunstis skulptuuris ja kõiges muus nii-öelda vanemates meediumites siis fotograafia oli Ameerika võimalust silma paista. Ja tõepoolest, sellise vaba ja liberaalse riigina said Ameerika ühendriigid koduks väga paljudele fotograafidele ja loomulikult mida edasise sajand arenes, seda rohkem jõudis sinna just nimelt selliseid moe ja kultuuritegelaste ja portreefotograafe, aga vundamendiks on just nimelt sellised suured kuulsad maastikufotograafid, kes on alati oma pildikeeles ülistanud. Seda Ameerika ka väga vaheldusrikast võimast loodust ja maastikku. Aga huvitav on see, et ameeriklased näiteks kutsuvad oma kuulsaid looduskauneid paiku kui rahvusmonumentide, eks, et see näitab mõnes mõttes ka seda, nende suurt uhkust ja armastust oma nende väga mõjusate ja looduse poolt. Miljonite aastate poolt kujundatud maastikke. Edward Weston metsikus läänes on teinud väga mitmeid oma kuulsaid pilte just nimelt nendestsamadest maastikest, millest me oleme kunagi rääkinud Hansel Adamsi võtmes, näiteks Joseemiti kuulus rahvuspark ja nii edasi. Aga tegelikult fotograafia juurde jõudes oli ta hoopiski elas ta veel Põhja-Ameerikas ja kolis alles Chicagost Californiasse siis kui ta juba vaikselt hakkas oma fotograafi karjääri alustama, ta jõudis oma elu jooksul läbi pildistada tõesti väga erinevaid žanreid ja kuna fotograafia kui selline oli tollel hetkel hoopis teistsugune, ehk siis tehniline nüanss oli nii tugevalt seotud selle kunsti loominguliselt poolega. Tänaseks me teame, et on fotograafe, kelle kunstiteosed noh, võime siia panna jutumärgid ja võime siia mitte panna jutumärke, aga kui see teosed on tehtud näiteks mobiiltelefoni kaameraga siis Edward vestoni ajal töötati kaheksa korda 10 tolli hiigelsuure lõõtskaameraga juba iga pildi ülesseadmine, iga pildi tegemine, eeldus, sellist väga suurt tõsist tehnilist ettevõtmist, kui tema seda varast perioodi kutsutaksegi pikto realismiks, ehk siis nii-öelda justkui kopeeris jäljendas oma fotograafi keeles neid samu asju, mida enne teda olid väljendanud maastikumaalijad ja ka tegelikult portreemaalijad siis ühel hetkel, kui ta kolis Mehhikos märgata eriti sellist, kuidas öelda meediumist tõelist vabanemist, ehk siis ta hakkas oluliselt laiendama kogu oma sellist fotograafi pilkuja suunas pilku hoopis hoopis laiemalt. Ja tegelikult näiteks, mis väga mulle tema loomingu puhul meeldib, et selles loomingus on olemas väga selge kunstniku tunnetus üks kindel liin, mille järgi nii-öelda vestoni töid on võimalik ära tunda. Samas me leiame sealt öödest kuulsate tööde hulgast näiteks pilte, maastikest, port, reedest akte ja tegelikult kõige kuulsam, kõige kallim pilt hoopis merekarbist vestoni piiranud ennast. Kui tänapäeval kiputakse justkui selles nii-öelda jällegi väga laialivalguvad maailmas ütlema, et fotograaf peaks piirama ennast mingi žanriga siis vestoni teinud seda Weston otsis oma pildikeeles seda ilu ja esteetikat ja vormipuhtust kõige erinevamates kohtadest. Kui nüüd rääkida sellest samast kõige kallimast pildist, mille nimi on Nautilus ja mis on siis tehtud ühest püstiseisvast merekarbist teokarbist, õigemini siis sellel pildil on ka väga huvitav lugu taga. Nimelt 27. aastal, kui Weston külastas, tähendab, taimedega külastanud vate nägi Henri etas shouri maalitud merikarpe külastades tema stuudiot, siis nendest karpidest edasi, tal küsis näha ka neid samu karpendid tähendab maalidest edasi või siis näha neid karpe endeid. Ja tal hakkasid need karbid ja nende karpide imekaunid vormid tohutult meeldima. Loomulikult alguses, alati, kui sa oled näinud kellegi väljendust mingist objektist, siis see mõjutab sind niivõrd tugevalt, et on väga suur oht, et sa proovid justkui kas teadlikult või alateadlikult täpselt sedasama asja järgi teha. Aga ta ütles, Ta lausa nimme proovis minna hoopis teist teed ja proovis seda karpi näidata hoopis teise, teise nurga alt ja teise vormiga. Ja hakkas eksperimenteerima selle, selle teokarbi pildistamisega ja võime ju praegu mõelda, et, et millest meil siin nüüd räägime, et keegi tegi teokarbist pildi ja ühtäkki nüüd, täna, siis ligi 100 aastat hiljem me räägime sellest kui väga kallist, väga erilisest kunstiteosest, mis see pilt mulle südamelähedane on, see, et kahekümnendad kolmekümnendad olid aastad, kui ikkagi foto, kuigi juba foto töötas koos realismiga ja nii edasi, siiski väga palju Fotograafiat oli endiselt sellise erilise fotoesteetika otsinguil. Ja tõesti, kui me seda pilti vaatame, siis see on äärmiselt kaunis juskui, see arenebki, mingisuguse teatud ideaaliga. Ja seda teokarpi on väga paljud semiootikut siis pidanud ka väga, väga irootiliseks sümboliks oma vormi poolest siis Weston ise alati eitas täielikult seda ja ütles, et ta on pildistanud Teo karta, kui näiteks üks väga kuulus pilt on ühest väga naljakast paprikast, mis on samuti tegelikult võib kujutada ette, et see on mingisugune peaaegu et maastik, mis koosneb sellest paprikast, nii et nii naljakas kui see ka ei ole, me võime näha ja mis ongi tegelikult hea kunsti eesmärk, me ei pea nägema mitut dokumentatsiooni mingisugusest objektist, vaid me peame nägema mingit pilti, tee, mis avaneks meie ees, meie enda peas. Ja sedasama nautilisega on niisugune huvitav lugu, et ta siis pildistas oma kaheksa korda 10 tolli väga-väga suure formaadilise kaameraga kasutades siis nii maksimaalselt kinni keeratud ava, mis siis annab eriliselt suure sügavusteravuse, et kui keegi fotohuviline täpsemalt teade kuulab, siis see oli, avas 64 ja ta kasutas kõige madalama tundlikkusega filmi, et saavutada erilist pooltoonide ülemine, kuid need tänases ISO-tundlikkuse sellisele filmi tundlikkus 16 ja kui me kombineerime need kaks asja ehk siis väga väikse ava, kust siis jookseb läbi tulla väga vähe valgust korraga äärmiselt äärmiselt madala tundlikusega filmi, siis selgus, et selle pildi õigesti eksponeerimiseks ehk säilitamiseks kulub neli ja pool tundi. Neli ja pool tundi pidi valitsema ainult tema kaamera ümbruses kogu majas ja maja ümber. Absoluutne vaikus ja täielik igasuguse vibratsiooni puudumine, sest et see suur kaheksa korda 10 tollipuust kaamera hakkas kergelt vibreerima juba kõige väiksema liikumise peale. Sind kiire kõrvalepõikena võin öelda, et näiteks pildistasin ise ükskord samuti väga nõrkadesse valgusoludes hästi kinnise avaga ühte maali ja umbes 100 meetri kaugusel oli trammitee ja kui see tramm mööda sõitis, siis sellest juba piisas tegelikult, et mu pildi maksimaalne teravus ära rikkuda. Ühesõnaga, vestoni püha üritus ei olnud ühe klõpsu kaugusel vaid on teada, et ta tegi mitme kuu jooksul vähemalt 14 katsetust seda teokarpi pildistada ja millisest siis nii-öelda sessioonist perfektne teravus saabus, seda tegelikult ei olegi teada, aga igal juhul see esteetiline ülim kaunidus, mis on seotud fotoga, graafia, mõnes mõttes sellise arenguteel alles olemisega sellesama Edward vestoni enda eluteega ja kindlasti ka Ameerika visuaalkultuuri alles kasvamise ja arenemisega on siis teinud sellest tööst pildi, mida müüdud kallimalt kui miljon dollarit. Ilmselt on oodata tegelikult, et neid Edward vestonid töid on veel, mis ületavad miljoni dollari piiri sest koos Ansel Adamsi töödega on ta praegu üks kõige müüdum autor USA nii-öelda oksjonimajade fotogaleriide tööde valikus. Igatahes selline legend on siis meil üks nendest kahest, kellest me räägime, keda me võrdleme, Eduard Weston. Niimoodi, aga teine mees on Peeter linke sellest juba nädala pärast.