Tere, mina olen maris Johannes ja tänane saatekülaline on keelekõrva kauaaegne tegija Mari Tarand ja teemaks oleme võtnud inimene kui sõnaraamat. Tegelikult see sõnaraamatut teema tuli Mari sinu mahitusel. Nii lühidalt sõnastasin ma selle küll üsna hiljuti, sest kuu aega tagasi oli mul mitu kutset koolidesse emakeelepäeval esinema minna. Ja ma mõtlesin, et võib-olla on noored kuulajad. Ma tüdinenud sellest moraalilugemisest, et kasutage õiget ilusat eesti keelt ja need moraalilugemised muidugi võib alati peidetult kuskile vahele pista. Aga et võib-olla neid huvitaks selline värvikas osa keelest nagu sõnavara leksika, sellega saab kuulajale üsna lähedale. Kui ma lähtun endast, siis minul on teatud emakeele sõnade kogum on minu sees, mida mina tunnen, kasutan, tean, jääd. Sellisena olen ma ise ka nagu sõnaraamat mille sees on palju sõnu, mida ma iga päev sugugi kõik ei kasuta. Ja mõned nendest on niisugused, et tuleb isegi lehitseda ja otsida ja süveneda, mõtelda, et mis sõna see nüüd õieti oli ja kas seda siin või seal saaks kasutada. Ja kui seda sõnaraamatut lähemalt uurida, siis mis sinna kuulub, sinna kuulub kõigil meil nii-öelda ühine kirjakeel. Aga veel. Jah iga inimese sõnaraamatusopis põhjas kusagil on mingisugune osa sõnu, mis kuuluvad tema väga intiimsesse maailma. Need on sõnad alustades sellest, kuidas keegi oma ema on nimetanud. Ma ei hakka siin ütlema seda salasõna, kuidas meie neli last peres oma ema nimetasime lapsepõlves see kuulu teistele. Aga no on teada, et mõned ütlevad emme ja mõned ütlevad võib-olla emps ja mõned kasutavad lihtsalt ema, mis ongi kõige ilusam, aga samuti ka vanaemadega lood. Meil oli isa, ema ja isa olid mamma ja papa ema, isa ja ema olid vanaisa ja vanaema. Minu laste üks vanaema memme, näiteks memme ja taat oli üks vanapaar. Selle valiku teeb see see perekond olisi, väiksem, kitsam ring ise, aga sinna ringi kuulub veel hulk, teisisõnu vahel jäävad üsna kauaks käibele mõned nii öelda tita keelest jäänud sõnad mõne lihtsa, igapäevase toimingu või, või koduse asja kohta. Ja võidakse ju öelda, ja üks teooria ongi niisugune, et niisugust titakeelt lennutamist ei tohikski lapsega kasutada. Kõiki neid ata-ata ja täitnud jättu. Ta ta ja nii edasi. Aga ometigi need on keele või häälitsuse algelemendid, mina nii ei arva. Aga kui lapsekesel juba mõistus on ja sa hakkad tema kõne klemist ja rääkimiste keelt arendama, siis loomulikult on püüd rääkida juba selgete, ilusate õigete sõnadega, aga siis sellest õige algsest perioodist võetakse siiski mõned sõnad kaasa, mida vahel siis värvikana. Mul tuleb meelde niisugune välgatus lapsepõlvest, et vahel ütles ema söögilauda kattes, et noh, kas keegi võtab veel ühe katu kartuli ühe kartuli loomulikult ei nimetatud kartuleid kattudeks enam Meie peres. Aga kui see kunagi, ehkki ühe korra nagu meenutama seda aega, mil te olite väiksed ja meil me niimoodi ütlesime või siis mõni murdesõna niisugune, mis emal vahel lipsas. See on siis see niisugune intiimne ja ma isegi arvan, et kuulajad nüüd mõtlevad mõne asja kohta, mis nende kodus või peres või, või lastega vahel mõni niisugune sõna on, mida keegi teine ei tea. Ja millel on siiski väga suur selline emotsionaalne jõud, nii et see on see oma salakeel, mis ühendab seda ja teeb selle ringi oma. Jah, ja sinna tulevad siis ka need väljendid või, või nii-öelda kodused kõnekäänud, mingisugused kõnekäänud, millest teised aru ei saa. No ma toon ühe näite, kuigi just ütles, need intiimsed ei ole laadale toomiseks. Ühel suvel lapsepõlve suvel maal, kus suviti ütlesime, oli väga palju sipelgaid ja siis me tõmbasime netti treeningpükste, nagu tol ajal öeldi, dressipüksid, kummiga pükste otsad niimoodi ümber jala, et jalg oli täiesti kaetud, sipelgad lisaks kallale. Ja keegi ütles selle kohta, et, et elevandipüksid, see jäigi nii, see sõna, et ma teen endale elevandipüksid. Siis jalg oli nagu jäme ja niisugune ühtlane. Kujutad ette, kujutan küll niimoodi, et kui ma oma peres ütleksin, et need noh, nagu elevandi püksis või, või siis kui elemendi pükse tegime, igaüks teab, mis see on. Aga teised teistele jääksid täielikuks mõistatuseks. Teid on küll ja küll need kujunevad nii peres kui ka näiteks töökohal teatud protsessid sa, sa, sa nimetad neid mingid oma salasõnadega, võib-olla teise toa inimesed ei saa sellest üldse aru, nüüd öeldakse paroolid ja. Paroolid märgusõnad ja, ja see on iseendast üks huvitav keele email, aga meil läksime nüüd juba kaugele, ütleme siis see niisugune intiimne, südamlik, kodune perekonnasisene keel, siis tulevad kindlasti kõne alla murdemõjutused ja murdetaustad. Võidakse küll arvata, et tänapäeva Ps, kes praegu näiteks kasvab, et on täiesti vaba murde mõjudest, kuna meil ju puhtaid murdeid, nagu teame, enam elusalt niimoodi ei ole. Ja, ja kirjakeel kõlab meile kõikjalt. Aga ometigi kui perekonniti vaadata niimoodi vanemate vanavanemate ja kõike seda keelt, millega laps kokku puutub, siis teista sealt nopib ja omaks võtab alateadlikult kindlasti. Ja mina olen sellele mõelnud, et mina olen isiklikult teinud läbi elu jooksul kindlasti ühe keelevahetuse lausa sest esimesed viis eluaastat, kõik see sõjaaeg ja sõja lõpp, elasin maal vanavanemate ja sugulaste juures ja järelikult minu rääkima hakkamine toimus seal ja esimesed sõnad ja pildid, pildid, mis tuli sõnadeks teha, sain ma ju säält. Neid ütlesingi kohe säält, sest ainult säält ja pääl räägiti seal. Ja kui ma siis kooli tulin väikse tüdrukuna esimesse klassi kuueaastaselt tekitas minu keel kindlasti mõnedes lastest, kes olid põlised tallinlased või põhjaeestlased. Võõristust meil sellest ei rääkinud, mina ainult mõtlesin oma väikse vähekese sees seda näidet ma olen küll nüüd kindlasti mitu korda rääkinud raadios ka, et mis asi on vihatee, mida söögivahetunnil pakuti, et kas see on sauna vihtade lehtedest tehtud kuidagimoodi või sest minu keeles oleks olnud mõru? Piim oleks olnud müre. Kuidas sul oleks saanud nii müre kui hapu? Pärastanud ei vigastanud sõna, minu lapsepõlves tulin ja siin hakati rääkima tilgastanud, kuigi see diilastanud piim tuli õieti vist hoopis võrukeelse vanatädi suust, ma ei ole siin päris kindel, kust, igatahes mulle oli see võõras. Edasi kõik need looduse asjad, taimed, loomad ja linnud. Ilmselt nägin ma seda Eesti kevade kõige ilusamat valget, metsikut liiliat, ehke ülast. Just seal maal. Ja seda nime Ülane seal ei tuntud, ema ütles, vares jalad ja olid veel valged vares, jalad ja kollased vares jalad. Ja alles Tallinnasse tulles hiljem sain ma teada, et selle lillenimi on külane. Mis ta botaaniliselt on, seda ma praegu öelda ei oska, kuigi pean ütlema, et ka botaanilisi taimede nimetusi ema meile lapsepõlves sageli õpet mida ta oma koolipõlvest mäletas, ikka tean, et, et pruunu spaadus. Mis on India Tomingas? No see oli nüüd niisugune keeleni kasvatus või keelemäng või jumal teab mis aga, aga taimedega oli nii, et minul oli siis üleni, oli varesjalg. Nurmenukk oli kukepüks kindlasti kukepüksid, õitsevad nurmenukust, midagi kuulnud enne kooli. Ja kindlasti oli mul pääsusilm, mida ka kõik ju teavad, aga siiski siinpool öeldi rohkem jaanilill ja jaanikann. Aga alles alles hoopis hiljem, juba täiskasvanuna lugesin ma Viivi Luige luuletusest arvatavasti sinihõll. Ja mina ei olnud seda kuulnud sinilille niisugust nimetust varem. Täpselt niisamuti nagu Lehte Hainsalu on ühes luuletuses oled neiu nägu mõtlik metsatukk, nagu kõrvarõngas kõrgel kuusekukk, jällegi kuusekäbi kuusekukk. Seda õppisin magust raamatust, luulest nägin sõna ja sain teada, mis see on ja nii ma tean seda. Ja näiteks kui sangar on ka seal, kus Maasing mõtleb õ-tähte ja kui pärleid vaagis kummalisi sõnu, on vist, aga ma ei tsiteeri, sellepärast et ma ei tea, kas oli nii noh, kus Masing vaagis kummalisi sõnu. Siis mõtleb ka, ütleb, et õitsvad hõllud. Niimoodi siis looduse nimedega ja kui tagasi tulla selle juurde, et ma koolis käisin lastele keelest rääkimas natukene, siis tegime ikka proovi, kui palju lapsed teavad puude ja taimede mitmesuguseid murdekeelseid nimetusi nagu pärn, niin, Lõhmus või, või kõiki neid palukaid ja Vabarnaid, mis minu lapsepõlves olid jällegi mu esimesed sõnad. Ja mida ma tõepoolest nüüd enam peaaegu mitte kunagi ei kasuta. Aga siis avan sõnaraamatu selle lehekülje, kui hakkame õega kadunud lapsepõlvest rääkima. Ja siis tuleb meelde, kas see ema, kes oli ju meie kasvades täiesti kirjakeelne inimene, loomulikult. Aga kes keele vastu alati sügavat huvi tundis ja nagu meelega, kas selleks, et seda kinnistada või alles hoida, just nimelt kasutas paluka moos ja bla pärnamoos siis mingis teismelise eas ma mäletan niisugust tunnet, et see veidi nagu isegi ärritas või et meie siis jonnisime kooris, astu või ütlesime ikka pohlamoos, nii nagu ütlesid kõik meie kooliõed ja, ja sõbrad. Ja ma olen õnnelik ja tänulik, et need sõnad minu sõnaraamatus alles on. Ja et ma võin neid vahel välja võtta ja et ma ei pea leidma nii, nagu paljud inimesed ilmselt kurvastusega. Olles läinud Viktoriinidesse satuvad sõnavara küsimuse juurde ja küsitakse, et mida tähendab värpi korrus või kes on nurganaine või midagi selles plaanis ei tea või mis on kaaristu? Ei ole kuulnud sõna, ei tea. See on siis murdepõhi neid koguma, nii kauaks peatuma jäin. Ja mis on ju tegelikult väga magus. Aga kui nüüd selline stiili küsimus esitleda sulle, et kui täpselt, et sa ise oma rääkimist korraldad. Kui täpselt sa valid, mis stiilis kusagil esineda. Üks asi on raadios, teine asi on, kui sa oled lastega silmitsi. Kolmas asi on see, kui need lapsed on võib-olla sinu enda väga lähedased, et kuidas sa soovitad üldse esinejal nagu jälgida seda, seda intiimsuse astet? Tänapäeval on ju nii, et teeme siin ka rahvaraadiot, jah, me peame olema väga lähedal oma kuulajale. Ja siis siis tundub ka teinekord, et see vestleja siinsamas mikrofoni ees kaotab nagu teatud sooviga muidugi ära selle barjääri, et just see kriitikameel analüüs mis aitab meil püsida sellel õigel rajal ja sealt oma sõnaraamatust leida, see õige lehekülg see õige sõna. See ongi see küsimuste küsimus ja väga kerge on kritiseerida ja mina teen seda ka endamisi üsna tihti kodus, kui ma raadiot kuulan, ikka jälle pomisen pahaselt sellele targale inimesele endale näed, kuidas ta nii ütles ja miks ta nii ütles. Aga samas ma tõepoolest mõistan ja elan kaasa ja mul on kurb, kui ma näen, keegi on kuidagi keeleliselt saamatu, see on, see on üks võimalus. Aga see sõnavaliku küsimus ongi niisugune, et niisugust käsiraamatut või määrust või seadust ei saa koostada. See on niivõrd palju tunde takti, üleüldise hingehariduse intelligentsi ja kõige selle asi. Nii et no küll on raske, ei oska praegu siin seda väljendada, mida tahan öelda, sõnadest jääb puudu, sõnadest jääb puudu. Aga just täna hommikul mõtlesin, et kas jah või ei. Kuulsin, kuidas küsitleja esitas küsimuse keeletasemete kohta eksamitest ja küsis. Kui seal ametnik oli mitu korda neid A ja B tasemeid ja ausalt öeldes üsna raskesti mõistetavalt ja keeruliselt püüdnud seletada, siis reporter küsis, et, et aga et kas see nüüd on see kõige vingem tase. Hetkeks ma mõtlesin. Ja siis ma andsin talle au, et selle koha peal just nimelt see natukene slängi poole, eks ole, nooreda ju nii vinge värk, et seal äkki oli see nagu näputäis soola, selle mageda pudru sisse. Et see oli hea, aga niimoodi peaks ju igat juhtu siis kaaluma, aga kui sa istud siin mikrofoni ees nagu mina praegu, siis pärast kodus võid küll öelda, et ah küll oleks olnud hea sõna ja leid oleks nii pidanud ütlema, miks ma ometi nii ütlesin. Aga siis on see juba olnud ja see keeleline tase või missugust stiili või missugust varjundit kasutada, tuleb ikkagi enne seda otsustada, esinemist läbi mõelda ja valida ja ütleme, koolilaste ette minnes tavaliselt masti ja nüüd kas on õnnestunud või mitte, aga ma olen püüdnud markeerida või näidata neile ka seda, et ma mõnevõrra slängi ka. Walden mul on ju noori lapselapsi ja kelle käest ma mõningaid ma sõnu või ütlemisega tean. Sellega sa võid selle kontakti luua ja siis lähen edasi selle juurde, kus ja kuidas seda kasutada ja missuguse piirini, kus tohib minna. Ja see on üks äärmiselt subjektiivne asi. No pange tähele, võib-olla olete seltskonnas vaielnud ka vahel mõne avaliku elu tegelase või meedia Saari keele üle, ma arvan, et seda ikka vahel arutatakse, kelle esinemine meeldib, kelle keel ja väljenduslaad meeldib vähemalt teatud huvidega inimesed sellest vahel räägivad. Ja võib ju tekkida täiesti vastandlik arusaami arusaami, arusaam, vastandlike arusaamu. Ühtede meelest on kellelegi üksi keel ja stiil hiilgav. Teised ütlevad, et see ei kõlba mitte kuskile, et see on väljaspool igasugust kriitikat, see on labane. See on lame. Kes on kuulunud sees, ei ole kohtunik. Aga arvatavasti on nii, et mingisugune niisugune seos ikkagi keele ja meelevahel muidugi on. Et kui selle asja sisu de tungib sulle südamesse, sa kiidad selle heaks, sa oled selle inimesega tema ilmavaatega tema eluhoiakuga põhimõtteliselt nõus. Siis sa andestad talle, keelekomistused, väikesed murdepärasused, ühesõnaga. Ma siin jälle kordan ennast tuhandendat korda kindlasti. Et ühe inimese praegult viib sind raevu, sest sealt peale selle praegulti või muidexi ei olegi midagi muud. Aga teise inimese tark, küps ja sügavjutt ja mis siis ütles praegult, mõte jääb alles? Praegu ei tapasõda jah. Kuigi, kui nüüd minna jälle seda teed täna hommikul jälle kuulasin, kuidas räägiti küpsuskirjandites ja nende keelenõuetest, siis lõppude lõpuks ikkagi tuleb vallata seda õigekeelsus raamatusse fikseeritud eesti keelt ja tuleb teada neid asju. Ma tean ise, et mul on elus palju sõnu, kui nüüd sõnavara juurde tagasi minna. Mida mina olen ka ütleme siis õigekeelsussõnaraamatu seisukohalt valesti kasutanud. Ma tean seda teadlikult, väldin mõned näited tuua näiteks niisugune asi nagu kiik. Minu lapsepõlve nimetav kiik, omastav kiigu. Ma läksin kiigu peale, mitte kiige peale tegige peale, kunagi ei olnud mul kuigi rahvalaul ja ma olin ka kuulnud, et et lähmegi katsu majja. No ma teadsin neid sõnu kõike, aga, aga minu enda keeles no meil ikkagi seal Peedul, minu lapsepõlvekodus oli ikka kiik, kus ma liikusin. Või siis näiteks meil oli kand Mikk, emal oli punane kandmik mingi eesti ajast pärit ilusti punaseks lakitud kandik siis üldse ma ei olnud kandikkusena kuulnud, aga ma ei tea, mis mu sekud aega seda vaadata sõnaraamatust, kas niisugune sõna nagu kandmik veel olemas on ja loomulikult oli meil minu lapsepõlves minu tädi ilusas Peedu õues kivitaimla mitte kiviktaimla, minu meelest kiviktaimla seadustati või reeglistati kunagi hiljem, noh, need on minu eluajal kõik toimunud. Räägime jälle sõnaraamatust. Kui minu sõnaraamat on ka täis arhaisme, siis need kuuluvad minu vanemate keelde, eriti isakeeles oli palju tema tsaari, eks see algõpetuse ja vedurijuhist isa aga Tsaari-Venemaa linnas Riias kooli läinud inimese keelest ja ometi oli isa ju tõlkija ja ta keel oli väga võtke väga haritud ja väga rikas teada, mõistis võõrkeeli. Aga ta kasutas kõiki niisuguseid, eriti, mis puutus tehnilist või tööriistavara sõnavara ikka liine all ja reis seeder ja ja siis oli tal muidugi trotuaaria vaksalis Läks mind saatma, kui mina Tartusse ülikooli sõitsin ja Telefoneeris. Aga ma just mõtlesin, miks mõned niisugused vanaaegse kihistuse sõnad mulle meelde tulid. Rääkisin eile Enn Lillemetsaga, kes töötab suure mahuka Betti Alveri-le ja tema mälestusele pühendatud teose kallal ja luges mulle sealt lehekülge ette ja sealt tuli mulle kohe vastase sõna Telefoneerima. Ja eks olnud ju see minu isa ajastu aja ja paiga ja meelsuse kaaslased mingis mõttes. Kes siis oli seal veel teine sõna, mis tuli jälle nagu tervitus lapsepõlvest. Pakkus soovitud porgandit. Jah, minu vanaema ja ema rääkis ka kunagi nii. Aga hilisemas elus see sõna kadus ja peale selle, sellel sõnal on Velga variandil, eks ole, mõnedes tuubitud. Aga meil oli soovitud porgand. Loomulikult saksa laheneks. Ma arvan, et saksa külla küllap, kus need nad ikkagi olid? No ma ei hakka siin rääkima vanaema põrknatest porgandid ja, ja, ja muudest sellistest sõnadest, aga seal läheb jälle kokku see see intiimgeel ja murdekeel, sest see on kauge lapsepõlv. Aga miks ma seda ikkagi tähtsaks pean, et need sõnana raamatu osad minu sõnaraamatus olemas on? Ma võin neid kasutada, ma võin need välja tõmmata ka mul endal on praegu üks natukene mälestuslik kirjatöö käsil siis paratamatult, kui ma lähen ajas tagasi, siis tulevad ka need sõnad. Ja kui ma nüüd kujutlen, et keegi kunagi võiks seda minu kirjutatut lugeda või kellegi teise kirjutanud tutt, kus need juba haismideks muutunud sõnad ette jäävad siis oleks ikkagi hea, kui oleks mingi võti nende juurde. Ja selle võtme saavutab ikkagi ainult raamatute lugemisega. Lugedes-lugedes-lugedes tuli mulle meelde, kuidas mu oma laps luges parijõejutte ja oi kui rasked Need temal olid, sest see olustik, mis seal kirjeldada, mida seal kirjeldati, need sõnad olid talle võõrad. Ta luges seda juba nagu võõrkeelset. Nende tundmatute sõnade kihistus oli niivõrd tugev, et andis ikkagi läbi murda sellest asjad. Aga ma kujutan ette, et sinu põlvkonna jaoks oli barjer hoopis teine tähendus. See on nüüd näide, kus ma ilmselt olen natukene erandlik, sest variraamatud olid meie kodus täiesti aukohal ja kuna isa Parijadeni kõrgelt hindas seda ilmast ilma neid meile ette luges kõva häälega ja küllap siis ka ma seletamise imele. Ta aga küllap taga seletas. Sest iga kirjandusega kokkupuutes noor inimene alati ei küsi, ma vaatan, mul on üks lapselaps, kes küsib kärmelt kahed, mis see sõna tähendab. Aga ma ise küsisin küll ka. Ma mäletan päris naljakaid asju või tavakirjandust lugedes. Küsisin ja üks päris naljakas kord oli see, kus vanem õde mäletan, läks küsima. Luuletuses oli kujund, ma isegi ei mäleta. Kelle võib-olla Undevit luges, ei tea, seal oli kaks nõtket mõhna niisugune väljend. Lapsi, saad aru, mida see tähendab. Kui ma isegi aru no mõtle, jääb mõtlemisülesandeks inimkeha ilu kirjeldades. Aga, aga palju ma ei küsinud ja teatud asjad selginesid hiljem täiesti täiskasvanuna sain ma äkki aru, mida mingi sõnadeühend tähendas. Parim oli see muidugi, et kui Ivan jäigi Undi luuletuses oli, et Toomas lõunajõudeajal seisis uksepiida najal tõmbas piipu, peadel longus, vaatas, kuidas viligengus mõtles, et kui tuleb vihma, laseb järel püksirihma. Aga kui jääb kestma põud, tuleb elamises õud. Ja täiesti mäletan seda mälupilti või kujutluspilti, kuidas mina seda lugesin, et vana peremees läheb läbi vihmaveeloikudesse, püksirihm on järel ja veab seda püksirihma läbi loikude. Laseb järel püksirihma. Ühesõnaga muretumaks või mure langeb koorem südamelt või kuidas ma praegu, ma pole seda kunagi niimoodi mõelnud. Seal ta tähendas muidugi, et siis läheb kergemaks ja sina lavastada, mina lavastasin oma peas niimoodi ja ei seganud mind üldse. Võistlusel kui lugeda täna ajalehtede pealkirju, siis tegelikult üks kujund ajab teist taga, sellist metafooride rahet pole olnud eelmistel aegadel, sest sa pead kujundi kahtlema oma tähelepanu, see on asi, mis peab lugeja nii-öelda sinu artikli külge naelutama. Ja siit tuleb ka järgmine oht. Oht sellest, et need kujundid tuvad käibefraasidega ja nende kujundite vägi justkui kaob ja inimesed hakkavad seda kasutama juba peaaegu nagu mingeid Stampe son, kujundi surm. Ja sellest on huvitavalt rääkinud ajakirjanike liidu keeletoimkonnas Helju Vals, aga miks see nii on? Üldiselt metafoorid, see on nüüd minu isikliku maitse kohaselt natuke liiga agressiivsed ja julmad, kõik muudkui löövad ja tapavad ja hävitavad ja puud tapavad autosid. Meil sulgudes olgu öeldud, üleüldse on, Eestis valitseb mingi puude vastane vaen, viimasel ajal puud ründavad. Nonii, aga kõik asjad löövad valusalt kedagi. Ma saan aru, et see on valusate asjade puhul valus ja õige kujund. Aga kui see nüüd niisuguse riigiametniku või poliitiku, keda on kutsutud mikrofoni ette või ajalehe veergudele vastust andma või selgitama inimestele, mis toimub, miks on elus raskusi ja kui neil on, muudkui lööb valusalt, lööb kõige valusam mini siis tekib nagu vastureaktsioon, sa ei taha seda kujundit seal kuulda ja tekib kohe niisugune tunne, et ahaa, no nüüd ta kuulis, nüüd ta luges, et selle kohta öeldakse nii ja selle külge ta nüüd jääb igaveseks ja enam iial ei ütle lihtsalt, et see mõjub kõige rohkem või mingisugust neutraalset stiili, kasuta mai kutsusin üles sellele ametniku, keel peaks olema lage ja kujundite vaene vastupidi. Aga need ametnikud olid ju 10 või 15 aastat tagasi. Võib-olla need, kes kirjutasid küpsuskirjandit või ülikooli bakalaureusetööd. Et nende keel ütleme nii, ei vääri veel kõige kõrgemat hinnet. Jõudsime ringiga sinna, et vahel on see vinge, päris vinge, aga see on balansseerimine, seal köietants, mida peab tegema avalikkuses kõneleja, kelle ees mingil hetkel jah, nagu minul praegu, annan endale täiesti aru, praegusel hetkel ma väga-väga paljude eestlaste aega hoian kinni või mõjutan nende kõrva. Järelikult on suur vastutus. Ja nüüd kas ma vääratanud sellel köiel ja soovides meeldida, langen sinna mingi täiega jumala vahvate asjade juurde või üle püüdlikult, hakkan prioriteete paika panema, väljakutseid vastu võtma ja nii edasi. Või leian siis mingi kolmanda võimaluse sellel köiel püsida. Kokku aitäh Mari Tarand sele balansseerimis õpetuse eest, mida Sa meile täna andsid ja kuulmiseni kuulas, küsis maris Johannes.