Täna kuulete teist osa saatest Balti ketti meenutades. Saatekülaline on ajaloolane Küllo Arjakas, kes 1989. aastal oli Eestimaa rahvarinde volikogu liige ja 15 liikmelise balti nõukogu liige. Klast oluliseks panuseks balti keti ürituse õnnestumisse saab pidada sedasama ühislaulu, ärgake Baltimaad Atmostas Baltija Bunda jau Baltija, nagu ta leedu keeles on see laul muuseas valmis väga kiiresti vaid loetud päevadega. Selle laulu viisi lõi helilooja Boriss Resniks Valdis Pablovskise sõnadele ja selle võiks öelda, et hümnilaadse pala laulsid Riiast sisse omal ajal väga tuntud läti rokkansambli hoolika muusikute saatel Bel kolm solisti, lätlane Viktors Zemgals, Leedust Žilvinas Bubelis ja Eestist. Tarmo Pihlap. Sa laul muuseas, esmakordselt kõlas 23. augustil 1989 Eesti raadios, kui oli eetris eriprogramm. Me hoiame ühte, sa teadaolevalt siis Boriss Resniks palus 1989 augusti esimesel poolel audientsi Läti rahvarinde Tautas Fronte esimehe lainis Evansi juurde et talle tutvustada veel mitte puni viimistletud laulu. See kohtumine vältas vaid kümmekond minutit, sest Dainis Evans oli äärmiselt ülekoormatud kõikvõimalike korralduslike küsimustega ja tema mõtted isegi selle laulu kuulamise ajal olid kohati hajunud. Aga kohtumist lõpetades ütles Dresnixile, et laul on hea ja see võiks raadios kõlada. Ja nii see hümnilaadne pala valmis tehtud. Te kirjutasite Balti ketist raamatu, mis kannab pealkirja, kui väikesed olid suured Balti kett 25. See on väga põhjalik ja mahukas raamat. See on 272 leheküljeline raamat, et põhiteema on vaid üks päev ehk 23. august 1989 ja isegi imestasin isikunimede registris on üle 600 isiku nime, kes ühel või teisel moel aitas kaasa balti keti õnnestumisele. Ja raamat keskendub siis Nõukogude Liidu ja Eesti üldpoliitilisele olukorrale suvel 1989 samuti balti ketti Ta valmistamisele selle läbiviimisele, vastu kajadele ja mõjudele. Teen juttu ka balti nõukogu kokkusaamistest 15. juulil 1989 Pärnus. Ja ma arvan, et ma esimest korda vallikalise baasina tegin pikemaid välja võtma. Neid näiteks rahvarinde eestseisuse protokolliraamatust, Eesti muinsuskaitse seltsi, juhatuse protokollidest ja mitmetest muudest käsikirjalistest materjalidest. 23. august 1980 900 päeva ma püüan taastada lausa tund-tunnilt. Samuti ma olen vaadelnud 23. augustil 1989 aset leidnud miitinguid ja demonstratsioone teistes kedes nii idas kui läänes. Teen kokkuvõtte Baltimaade aktsiooni ajakirjanduslikest, kajastustest ja pildimaterjali osas. Mõtleks ehk nii palju, et ma kohe tahtsin loobuda piltidest, kus inimesed seisavad üksteise kõrval, hoiavad kätest kinni. Enamik selliseid pilte on igavad rahwaretsed või oma töörlikud. Ja ma püüdsin siis otsida märksa huvipakkuvamad pildimaterjal. Balti keti organiseerimine toimus erakordselt kiiresti. Balti nõukogu, kes koordineeris kolme Baltimaa rahvarinne liikumist otsustas 15. juulil 1989 korraldada aktsiooni ja moodustada inimahel marsruudil Tallinn-Pärnu-Ikla Riia, Vilnius. Aga need esimesed ettevalmistused ikkagi juulikuises suveleitsak, kus kulgesid üsna aeglaselt. Siis hakati taotlema marsruudi muutmist läbi Rapla, Türi ja Viljandi, et inimesed saaksid tulla Kesk-Eestisse veidi hõlpsamalt. Marsruudi muutmine nõudis kõnelusi lätlastega, sest ka nemad pidid oma plaanides tegema korrektiive. Ja tõepoolest, nende esimeste ettevalmistustega sai selgeks, et väga keerukas on tuua inimesi Pärnu-Ikla teelõigule. Umbes 60 kilomeetrit Tretseedee lookleb mere ääres, kuhu ei ole ka eriti palju juurdepääsuteid. Ja sama probleem oli ka ju Lätis alates ainasest kuni Riiani, kus samuti on mereäärne looklev tee. Ja kui vaadata neid ettevalmistusi, siis juulikuu lõpus kuupäevadel ja augusti algul 1989 haarati rahvarinde poolt kaasa Eesti muinsuskaitse selts rohelised ja veel mitmed ühendused, samuti Eestimaa Kommunistliku partei raju Nonii komiteed. Linnade Yalevite täitevkomiteed. Linnades peeti kõnelusi asutuste juhtidega maal, kolhooside ja sovhooside esimeeste või direktoritega, et saada transport. Ja lõplik balti keti. Marsruut kinnitatakse alles augusti esimesel nädalal ja Eestimaa rahvarinde piirkondlikud eestseisused said alles kuuenda, seitsmenda augusti paiku. Koht täpse teabe nendest teelõikudest, kuhu tuli kiiresti organiseerida kümneid tuhandeid inimesi. Tuli pidada kõnelusi liiklusmiilitsa ja kiirabiga. Töösse haarati Eesti Raadio juhtkond, et 23. augustiüritust suunata Ta just raadio kaudu peeti kõnelusi filmimeestega tuli anda teavet välisriikidesse, et siia tuleksid suurte ajalehtede ja tele- ja raadiokompaniide korrespondendid. Ehk lühidalt öeldes tuli lahendada tuhandeid kõik võimalik ka korralduslikke küsimusi. Ja mulle tundub, et selline murrang ühiskondlikes meeleoludes toimus vaid nädalapäevade jooksul enne aktsiooni sest veel augusti esimesel poolel arutati. D kas peaks inimesi ühendama ketis pikkade mustade lintidega siin-seal muuseas hakati isegi linte kokku ostma, aga selle murrangu käigus tekkis ühiskonnas üha enam tunne, et iga aus eesti inimene peab nüüd minema inimkett D. Ja andma sel moel oma panuse ürituse õnnestumisse. Tegelikult ürituse risk oli väga suur, sest ainuüksi tuuline ja vihmane ilm, mis augusti teisel poolel ei ole Eestis mitte haruldane, see võib väga palju ära rikkuda. Ja muuseas, kõik need ettevalmistused toimusid aina pingelisemaks muutuvas poliitilises olukorras, sest sai selgeks, et Moskvas Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressil Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle tagajärgedele hinnangu andmiseks moodustatud komisjon ei jõua 23.-ks augustiks MRP salaprotokolli tühistamise. Nii. Ja tegelikult Balti kett, kui aktsioon oligi ju mõeldud nii-öelda Moskva rappuma tamiseks Kremli raputamiseks, et näidata Ta vabaduse põie on Baltimaade rahvaste tootlus. Siiski meenutan, et aeg oli ikkagi suvi 1989 mil Nõukogude Liidu ees oli kompartei juht Mihhail Gorbatšov, kes oli Läänes äärmiselt populaarne ja kes Läänes kinnitas, et jah, tõepoolest, Baltikumis on küll üksikuid separatistlikke peeringuid, aga Baltimaade laiad rahvahulgad tahavad ikka elada uuendatud nõukogude liidus. Ja selline poliitiline pingeline võitlus käis ka Eestis, sest augustis 1989 oli Eesti NSV ülemnõukogus võitlus kohalike võimuorganite valimisseaduse üle. Kas ja millised tsensused tuleb kehtestada ja Moskva keskametkondadele alluvad niinimetatud liidulised suur ette võtta. Tead valdavalt oma venekeelse töötajaskonnaga alustasid kaheksandal augustil streike, kes sealhulgas streikisid ka Tallinna bussi jätavad, et ja see oli ju Eesti NSV ajal esimene ulatuslik streik ja selle streigimurdmiseks tuli kiiresti Tallinna tänavatele tuua autobuss teistest linnadest, sealhulgas isegi Valgast, Võrust, Kuressaarest vist isegi Kärdlast. Mõned bussid, kui pikk oli Balti kett. Kirjanduses välja pakutud arvud kõiguvad enamasti 595 ja 630 kilomeetri vahel, tavaliselt märgitakse 600 või 620 kilomeetrit. Siin aga võetakse aluseks marsruudi Tallinn-Vilnius otsena vahemaa jättes arvestamata ta, et balti tee tegi Kesk-Eesti ja ka Põhja-Läti kaudu kauni sulanud dusliku kaare. Ja ma palusin veebruarikuus kaartide ja geoinfosüsteemi ettevõtte, aktsiaselts Regio kaardilahenduste osakonna juhatajal Leida lepikul teha balti tee ülemõõtmine ja tema kinnitas, et Eestis oli inimkett 211,5 kilomeetrit, Lätis 262 kilomeetrit ja Läti Leedu piirist kuni Vilniuse Gediminase tornini tuleb 202 kilomeetrit. Ja seega tuleb Balti kett tee üldpikkuseks 675,5 kilomeetrit Tret. Ja kui nüüd veel täpsem olla, siis ehk tuleks mingil moel arvestada ka balti keti haruteid, sest enneolematute liiklusummikute tõttu too jõudnud Leedus kümned ja kümned tuhanded inimesed õigeks ajaks ette nähtud lõikudele ja nii moodustus leedus kaks pikemat haruketi, 54 kilomeetrine lõik Karmel haavast kuni balti tee marsruudil olnud merega linnani umbkaudu 10 kilomeetrit, see oli teine harukett Viewise ja elektrinjoy vahel. Ja ma arvan, et kas sellise väljasõidu või siis suurte ummikute tõttu. Ta kohale jõudnud inimesed moodustasid lühikesi inimketi veel mujalgi nii Leedus, Lätis ja Eestis. Arusaadavalt need haruteed tuleb meil kõrvale jätta, aga balti keti pikkuseks tuleb ikkagi tunnistada 675,5 kilomeetrit. Ehk siis laias laastus Balti kett läheb nii-öelda 10 protsenti pikemaks. Muuseas, miks on eesti keeles üldlevinud väljend Balti kett, et näiteks Lätis on siiani selle aktsiooni kohta nimetus balti Chels ehk balti tee nii nagu see algselt Pärnus 1989 maha hõigatud D. Ja täpselt sama on ka Leedus, kus tänini räägitakse ainult üritusest poltioskeelias ja sama nimega Baltic Way on see üritus kantud ka 2009. aastal Unesco maailma mälu registrisse. Aga kui vaadata ajakirjandust, siis nähtub, et Eestis muutus balti idee selliseks suupäraseks balti ketiks või inimketiks juba 1989. aasta augustikuu keskel ja nii on see väljend läinud kuni tänase päevani. Balti kett kuulub muuseas ka nende üsnagi väheste Baltimaadest pärinevate saavutuste hulka mida mitmeid aastaid kirjeldati kinnessi rekordite raamatus. Nimelt oktoobris 2002 ilmus siis esmakordselt eesti keeles suure formaadiline kinnesse rekordite raamat, kakstuhatkolm. See raamat oli muuseas identne 22. keeles ilmuva analoogilise väljaandega ja seal on tõepoolest märksõna pikim inimkett, kus on antud aktsiooni lühikirjeldus. Võiksin selle siinkohal kätte lugeda. 23. augustil 1989 moodustas kaks miljonit inimest balti ketti mis ulatus 595 kilomeetri pikkuselt läbi Eesti ja Lätti Leetu. Protestiüritusega märgid D 50 aasta möödumist Nõukogude Liidu ja Saksamaa mittekallaletungi lepingu ehk Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimisest. Muuseas, 2005. aasta rekordite raamatus on Balti kett massiürituste rekordite seas koguni kõige esimesena ära märgitud üritus. Aga nüüd hiljem 2007. Aasta. Rekordite raamat. Annab teada maailma uuest suurimast inimketist. 11. detsembril 2004 moodustas Bangladeshis üle viie miljoni inimese 1050 kilomeetri pikkuse inimketi defmafist kuniden juuli ja nii. Aga ma julgen kinnitada, et Maktsiooni väljalangemine kinnesse rekordite raamatust ei muuda mõistagi midagi. Balti kett jääb ajaloos Eesti, Läti ja Leedu rahvaste suurimaks ühiseks aktsiooniks mis 1989. aastal üllatas ja hämmastas kogu maailma. Milline nägi siis välja see mälestusväärne päev, 23. august 1989. Alustada tuleb ilmast, ilmaennustusest prognoos suurürituseks eriti paljutõotav ei olnud, sest ilmaennustus kinnitas päeval pilvisus suureneb, on äikesevõimalus ja nii juhtuski, et nii mõnedki minejad autokolonnid said sõidult Balti kett, tee kaela, vihmasaju ja selline ägedam sajuhoog puhkes pealelõunal just kella viie paiku Lõuna-Eestis. Päris paljudes kolhoosides Josovhoosides, kus pakiliste põllutööde tõttu ei saadud balti ketti minna, peeti rahvakoosolekuid näiteks Pärnu rajoonis Kõima kolhoosis kogunes rahvas kell kaheksa hommikul kokku seisti sinimustvalge lipu all. Kuulati majandi juhtkonna kõnesid, esinesid koolilapsed, noh nagu ikka sellistel miitingutel. Hommikul kell üheksa andsid interliikumise aktivistid pressikonverentsi Tallinnas Dvigateli tehase majaka klubis. Kohale tuli terve hulk Balti ideed kajastama tulnud välisajakirjanik ja pressikonverentsil interliikumise juhid teatasid, et nemad on nõus MRP ka mõistma alates 22.-st juunist 1941 ehk siis päevast, mil puhkes suur isamaasõda. See pressikonverents oli vene keeles ja küsimuste esitamiseks pidi välisajakirjanikul kaasas olema tõlk. Aga järgnevalt andis interliikumise liider Jevgeni koogan ka mõne inglisekeelse intervjuu. Teine pressikonverents sellel päeval olid pealelõunal algusega kell 15, null null Eesti raadio valges saalis ja pressikonverents andsid Eesti NSV Ministrite nõukogu esimees Indrek Toome, rahvarinde eestseisuse liikmed Marju Lauristini ja Edgar Savisaar, MRP komisjoni ekspert Heiki Lindpere, Eesti Instituudi direktor Lennart Meri. Inimketi peakorraldajaid Eestis, rahvarinde turvateenistuse ülem Andrus Öövel ja Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ideoloogiaosakonna juhataja asetäitja Peeter sookruus ja raadiomajja kogunes paarsada ajakirjanikku ja fotokorrespondenti tee nii eestist mujalt Nõukogude Liidust kui ka välisriikidest. Millise kandi inimesed kõige varem balti tee poole liikuma hakkasid? Kõige esimesena alustasid pikka teekonda hiidlased. 23. augusti keskpäeval kella 12 paiku hakkas Kärdlast liikuma balti tee poole 27 bussi. Igas bussis oli rahvast, istekohtadest rohkem soovijad ei mahtunud bussidesse ja viimasel hetkel Kärdla keskväljakul kuule. Kohale tulnud inimesed jäidki maha. Tegelikult Kärdla autobaas oleks saanud rohkem buss anda, aga määravaks olid praamikohad. Ja lisaks suurtele bussidele tuldi Hiiumaalt veel mikrobusside ja sõiduautodega ja hinnanguliselt suundus Balti teele üle 800 hiiglase saarlasi registreerus algul inimketi üle 900 Kuressaares koguneti kell 13 Eesti vabadussõja ausamba ehitusplatsi juurde, kus kõigepealt pandi nurgakivi ja kell 13 45 alustas siis autokolonn riikliku autoinspektsiooni Nonii saatel teekonda kuivastusse, kust kell 15 30 väljus praami, erireis ja mujalt olid saarlased samuti kogunenud kuivastusse. Virtsust. Ühtne kolonn hakkas kell neli liikuma bla poole ja ürituse järel hinnati Saaremaalt tulijate arvuks 1200 inimest. Kella kaheks kogunesid pärnakad kesklinnas teatri väljakule teatri väljaku ümber. Tänavatel ootasid neid arvukad bussid ja statistika, ütleb Balti kett. D andsid Pärnus ja Pärnu rajoonist ennast üles. 507 jalameest teatati 251 sõiduauto, too ja 103 bussi osavõtust ühtegi, kui registreerus Pärnus 4986 inimest ja pärnakate kõrval liitusid nende kolonniga ka veel kihnlased, kelle tulekut aitas korraldada Estonia teatri näitleja Katrin Kumpan. Aivar Toom. Pere, kes sellel ajal töötas Pärnu riikliku autoinspektsioonirühmavanema asetäitjana ehk tänases mõistes patrullteenistuse juhina meenutas, et tema auto sõitis pärnakate autokolonni ees. Tema jõudis oma autoga juba tilingi Nõmmeni. See on siis 40 45 kilomeetrit Pärnust eemale. Kui ta helistas siis riikliku autoinspektsiooni teisele saata tolle, kes sõitis kolonni lõpus ja ta ei saanudki teise autoga ühendust, ehkki autoraadiot tagasiside 30 või isegi 35 kilomeetrit. Ja hiljem selgus, et ajal, kui toompere oli jõudnud Kilingi Nõmmeni siis viimased masinad sõitsid Pärnu linna piirist välja. Pärnakate autokolonn oli umbkaudu 40 kilomeetrit pikk. Kella kolmeks kogunesid Rakverest minejad, turuplatsile oli jällegi miiting, kus siis kõneles Rakvere rajoonikomitee esimene sekretär ja ka rahvarinde volikogu liige Toomas Kork. Teine kõneleja oli Kadrina kirikuõpetaja Illar Hallaste. Loeti ette päevakohaseid, katkendeid kalevipojast, kõlasid isamaalised laulud ja kusagil poole nelja paiku hakkas siis Rakverebusside ja sõiduautode kolonn. Aeglaselt liik. Kui ma samamoodi Tapa keskväljakul algas miiting kell 15. Null null. Kolonn hakkas liikuma poole nelja paiku ja samal ajal kogunesid valgalased Valga kesklinna. Kell neli hakkas Valgamaa kolonn liikuma tõrva poole ja Valgamaa rahvarinne kattis siis solidaarsust dist kõige viimast lõiku. See oli siis 8,7 kilomeetrit kuni Läti piirini. Tartus tuli kokku kohv 50 bussi ja siia lisanduvad veel Tartu asutuste ja ümberkaudsete kolhooside sovhooside autobussid. Kell neli algas Tartus Raekoja platsil miiting ja seejärel algas teele minek nende kolonni ees. Siis kõigepealt helibuss, mida julgestas veel autoinspektsiooni patrullauto. Ja sõit kulges tartlastel planeeritust kauem, sest linnaliini lõõtsbusside piirkiirus jäi ikkagi ette arvata Dust väiksemaks. Samuti oli liiklus erakordselt tihe ja sellist täiesti seninägematut. Liiklust korraldasid siis riikliku autoinspektsiooni töötajad miilitsapolkovnik Kalju Vainola juhtimisel. Läti rahvarinde turvamehed. Riiklik autoinspektsioon tõi näiteks Balti teele 43 miilitsaautot, Igalühel määrati oma teelõik nüüd edasi. Kell 17 algasid Balti teel esimesed rahvakoosolek. Näiteks võhmas esinesid Andres Tarand kui rahvarinde esindaja ja Pilistvere kirikuõpetaja Vello Salum ning Ants Paju roheliste esindajana. Nuias astusid üles dotsent Ülo Kaevats ja professor Taagepera. Viljandis kõneles rahvarinde eestseisusest Lembit Koik. Tema muuseas ongi oma mälestustes kirjutanud, tsiteerin. Enne Viljandit algas üsna tugev vihmasadu. Juba kartsin, et lauluväljakule rahvast ei tulegi. Ja mis, mis saab, kui vihma kallab 10 minutit enne kella viit, aga sadula, kas ja mõistagi selle miitingu järel suundusid Viljandist inimesed Balti teele. Balti keti loomiseni jõuti õhtupoolikul pärale jõudnud autokolonnid, hargnesid autod, bussid pargidki ettenähtud kohtadesse. Igal pool mängisid kaasa võetud transistorraadiot. Kell 17 algas kolmetunnine otsesaade ja kui kohapeal nähti, et esimesed meetrid või isegi kilomeetrid on juba inimestega kaetud, liiguti edasi, et leida nii-öelda asustamata teelõik ja seal oma koht sisse võtta. Ta järgnevalt laotati laiali kaasa võetud rahvuslipud, loosungid ja plakatid. Siin-seal joonistati kriidiga asfaltteele MRP hukkamõistvad loosungid, samuti päevakohased loosungid. Mitmel pool poolsõidukitest sai osta rahvusvahelise musta lindi päeva rinnamärk või Eestimaa rahva rinda toetuskaart. Et aga mitmel pool neid märke ja toetuskaart aga kõigile huvilistele ei jätkunud. Ja ajal, mil kümned ja kümned tuhanded inimesed olid leidnud omaette nähtud koha balti ketis liikusid ikkagi Eestimaa teedel aeglaselt veel sajad ja tuhanded bussid, sõiduautod tekkis järjest lühemaid või pikemaid liiklusummik, kuid mida siis jõudumööda Pühti lahendada. Ja kõige suuremad ummikud olid Harjumaal, Kose, Järvamaal, Mäo ja Viljandimaal Nuia tee ristil jälle. Kell 18 15 tõusis Tallinna lennuväljalt õhku helikopter, seal oli läti kopter. Kuhu ronisid Edgar Savisaar, Rahva Hääl, ajakirjanik Heikki Talving ja Tallinnfilmist kaks meest ja nemad siis lendasid otse inimketi kohal ja see kopter siis maandus Viljandi lähedal. Inimketi moodustamine algas kell 18 30 paiku kokku ja kell 18 45 tuli olla käteühenduse valmiduses ja mõistagi kogu tähelepanu koondus nüüd raadiotest kostu vale saata teletäpselt. Kell 19 võtsid sajad tuhanded inimesed Balti ideel üksteise kätest kinni. Sajad ja sajad inimesed tunglesid toom peal, kus inimkett tegi lossi platsil suure kaare. Ja kui vaadata neid vanu fotosid, siis Toompeal lehvisid sinimustvalgete lippude kõrval ka veel Lätti Läti, Leedu, Gruusia, Ukraina, Valgevene ja Kanada lipud. Ja Pärnu maantee algul kandsid mõned inimesed plakateid. Lihtsa Tšehhi inimesed on teiega. Ja samal ajal tõusid Toompeal Pika Hermanni torni Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel, del Ministrite nõukogu esimehe asetäitja Ain Soidla, Marju Lauristin, rahvarinde eestseisusest, kommunistliku partei keskkomitee sekretär Mikk Titma ja Moskva ajaloodoktor Vassili kuulis. Kirikukellad, lõid seitsmendat õhtutundi ja raadiotest kostus. Meie tee on vabaduse tee. See oli Heinz valgu selline sugestiivne hääl. Valk rõhutas edasi mööda balti ideed edasi mööda Euroopat pappühtsuse teed. Meiega on õiglus, meiega on jumal. Ja selles Pika Hermanni tuulises torni tipus asus mikrofoni Marju Lauristin, rõhutades. Meie siht on vabadus. Järgnevalt esines Arnold Rüütli del ja Moskvast tulnud ajaloodoktor Vassili koolis andis siis ajaloolasena MRP-le ja selle salaprotokollile hävitada tavahinnangu. See oli kahe suurriigi kuritegelik sobinud, mis mõjutas Baltimaid. Ja ma julgeks öelda, et järgnevalt oli inimketi esimene kulminatsioon, kus siis Heinz Valk luges aitäh Rein Veidemanni kirjutatud loitsu palve ehk Vabaduse loits ja mööda inimkett ehk kaikus sõnavabadus üle Eesti. Edasi Läti ja Leedu poole. Kella kaheksa paiku õhtul algas Balti teel uuesti suur liikumine. Osa inimesi siirdus Türi ja Rapla poole, kus siis miitingutel esinesid Gustav Kern, dorfiia Rein Veidemann, teised vennastusid koha peal jätkuvalt ketis osalejatega, tehti sadu või pigem tuhandeid lõkkeid, mängiti pilli, võeti laul üles, tee pervedel, pandi küünlaid põlema ja kolmandad osutasid end aegamööda koduteele, katsudes kuidagi sobida Duda sellesse suurde liiklusvoogu. Ja orienteeruvalt kell 21. Me algas prožektorite valguses Eesti ja Läti piiril ühine miiting. Lätlased olid muuseas kogu piirilõigu katnud tuhandete lilledega ja metsade vaheline lagendik koli nagu inimmeri, kuhu sadade kaupa uusi ja uusi miitingulisi nii Eesti kui ka Läti poolelt tuli juurde. Seda miitingut juhtisid teleajakirjanikud Rein Järlik ja hagi Šein. Nende avasõnade järel tervitas kokkutulnuid eesti ja läti keeles Valgamaa kommunistlikuga partei liider May koolossova ja tema järel esines kõnega Rein Taagepera, küsides, mida me tahame ja mida me ei taha. Me ei taha lihtsalt head mõisahärra, vaid mõisajagamist taludeks. Me ei taha lihtsalt head tsaari, vaid tsaarivalitsuse lõpp puu ja seadusvalitsus algust poole 10 paiku. Tõrvikukandjad süütasid kohtu tule ja seda suurt tuleriit. Ta ümbritsesid siis sajad ja sajad Eesti ja Läti rahvuslik puud. Ja kui sa lõke lahvatas põlema, siis rahva seast heideti kohtutulle 50 aasta tagust kuritegelikku päeva. Meenutavad plakatid ja loosungid, kõneles Edgar Savisaar, kes rõhutas, et nii Eestis kui ka mujal maailmas loodeti et Moskva avalikustab mõista kah Molotov-Ribbentropi pakti. Aga seda ei ole juhtunud. Jah, MRP on siiani Nõukogude liidu poolt ametlikult tühistamata Ta ja hukka mõistmata ja ta lisas, et riigi samme saab usaldada vaid siis, kui ausalt suhtutakse meie minevik. Kua ja lätlasi esindas sellel miitingul Dainis Ivants, kes kinnitas, et selle solidaarsusketi ja tuleriida aga on meie surmaotsus. MRP-le täide viidud miiting lõppes Eesti ja Läti hümniga 22 30 paiku. Liiklus korraldajate hinnangul oli Eesti poolsele piirialale pargitud kuni 3000 sõiduautot ja bussi. Sama palju sõidumasinaid võis veel olla kaugemates parklates, kuidas, kus siis inimesed jalgsi olid? Miitingule suundunud miitingul osalejate arvu on hinnatud 25 kuni 30000 inimeseni ja nende lahkumiseks sellelt miitingu platsilt kulus mitu tundi. Aga on ka selliseid andmeid, et pidur miitingu platsil kestis kuni järgmise päeva lõunani. Lauldi ja tantsiti ning hüüti vaheldumisi loosungeid vabadus ja previma. Milliseks kujunes 23. august Lätis ja Leedus? Nii nagu Eestis näitas 23. august 1989 ka lätlaste Tautas Fronte, aitäh ja leedulaste sajudise juhtorganite ja rahvaliikumiste, selliste regionaalsete ühenduste, tugevat organiseerimisvõimet ja head koostööd teiste asutustega. Balti tee oli meie lõunanaabrite juures samalaadne lõputu inimkett, et ta oli samuti erakordselt mõjuv faktsioon ja tuleb ka nentida, tõsi, nii Läti kui Leedu rahvarinde juhtkond oli algul kahtlev selle aktsiooni läbiviimise osas, sest viimastel aastatel Tal oli toimunud väga palju suuri rahvaüritusi ja kaheldi. Kas siis Läti ja Leedu inimesed tulevad sellise aktsiooniga kaasa? Mulle näib, et Lätis koondus balti keti korraldamisse isegi spekter väiksemaid ühendusi, kui Eestis. Peakorraldaja Lätis oli Tautas Fronte, aga nende kõrval tegutses veel Läti Keskkonnakaitse Klubi siis Läti Rahvusliku Sõltumatuse liikumine, mis oli ERSP analoog distegutses rühm Helsingi 86. Arvukad rahvuslikud kultuuriseltsid aga isegi Läti punaste küttide koondus. Näib, et Lätis tähistati 20 kolmandat augusti mõnevõrra enam leinapäeva raamistuses ja kui vaadata lätlaste fotosid või filmilõike, siis selgub, et enamik Läti rahvuslippudest oli tollel õhtupoolikul kul pooles vardas alates juba Riias, Läti NSV ülemnõukogu hoone lipust ja samuti fotode järgi otsustades võeti lätlaste poolt inimketi lipud kaasa sageli mustade leinalintidega. Selliseid fotosid Eesti kohta ei ole ja teine Läti eripära võrreldes Eesti või Leeduga. Nad tulid inimkett ja rahvarõivastes eriti just lätlannad, samuti inimketi kulminatsiooni aeg. Lätis oli kell 19 kuni 19 15 ja see aeg oli mõnevõrra lühem kui Eestis või Leedus. Leedus kujunes 23. august 1989 eriti emotsionaalseks. Leedu eripärana püstitati Balti ideele mõne eelneva päeva jooksul või isegi 23. augusti hommikupoolel poolsada lihtsalt mälestusmärk või mälestusriste. Samuti käisid kümned või pigem isegi sajad tuhanded inimesed leedus enne Balti teele asumist kirikutes palvet. Samas samamoodi palvetati 23. augustil Leedus Balti teele rajatud tud 50 mälestusmärgi juures, kas siis enne inimketi moodustamist või ürituse järel. Ja leedu teiseks eripäraks võib kindlasti pidada inimketi kohal lennanud kahte lennukit on üks, kus puistati allseisjate suunas lausa sadade ja sadade kilogrammide kaupa pallille. Iseendast sellised eripärad on mõistetav tavad sest ristid ja lilled need ju seonduvad ka katoliikluse üldiste sümboolika traditsioonidega. Nii kirjavarast kui ka mitmetest intervjuudest, mida ma tegin, tekib mulje, et Eestis oli kommunistliku partei juhtkond ja Eesti NSV valitsus selle üritus osas neutraalne ja teatud osas toe tav ja eriti just parteid kesktasand, see tähendab linnade ja rajoonide parteikomiteed tulid balti keti korraldamisega kaasa. Kooskõlastasid kiiresti taotlused muuta 23. august töövabaks päevaks, samuti aidati korraldada transport. D. Aga tuleb arvestada, et mitmed linna või rajoonikomiteede parteiorganisatsioonide esimesed sekretärid näiteks Rakveres, Paides, Viljandis, Pärnus ja mujalgi. Nad olidki saanud ametisse piirkondliku rahvarinde toetusabile. Leedu NSV juhtkond jäi pikka aega pigem tõrjuvaks ja alles nädalapäevad enne 20 kolmandat augustit hakati korraldajaid aitama oma. Aga jääb mulje, et selleks ajaks oli sajudisel juba kas suur või koguni suurem osa ettevalmistustööst tehtud ja vajalikud kokkulepped sõlmitud tod. Läti allikatest leiab sellist kaunis vastukäivat teavet, mida on ehk raskem üldistada. Aga ilmselt oli ka Läti kommunistlikus parteis niinimetatud rahvuskommunistlik tiib, mis siis balti keti aktsiooni toetas. Ja Moskva-meelne tiib oli selle vastu. Kui Eesti raadio tegi Balti ketist kolmetunnise otsesaate siis Läti ja Leedu jäid selles osas üsna tagasihoidlikuks. Selle ürituse õnnestumisel oli väga suur osa Eesti raadiol. Rahvarinde juhtkond pidas raadio juhtkonnaga kõnelused kas juuli lõpul või hiljemalt augusti algul. Algne idee oli teha ühissaade koos Läti ja Leedu raadiotega, aga see oleks olnud tehniliselt liiga keerukas, kas ja nii kõlas selles pikas kolmetunnises erisaates Eesti raadio korrespondendi Anna Žīgure ülevaade balti tee tähistamisest Lätis ja Eesti raadio korrespondent, tõlkija Valvi Strikaitiene vahendas meeleolusid Leedust. Kolme tunnilist otsesaadet juhtisid stuudiost Riina Eentalu talu ja Tiit Sinissaar aga Eesti raadioreporter. Pärid töötasid Rakveres, Kuressaares, Viljandis, rap plas Türil, Nuias, Tartus, tus endastmõistetavalt ka Tallinnas. Ja just raadio abil sai rahvas inimketis kaasa laulda ka üldtuntud isamaalisi laule. Lätis kõlas balti keti raadiosaade Läti Raadio esimeses programmis kell 18 55 kuni 19 15 ehk siis vaid 20 minutit. Ja Leedu Raadio esimeses programmis pühendati otseselt balti ketile kell 16 kuni 16 15 uudistesaade ja teine uudistesaade kell 19 kuni 19 10 ja vahepeal anti eetris vaid üksikuid teemakohaseid. Teateid balti keti kohta on Baltimaade, aga ka mõned teised ja üsnagi tuntud riigijuhid toonud häid sõnu või kasutanud balti keti teatud võrdlustes. Näiteks Ameerika Ühendriikide president Bill Clinton nimetas kuuendal juulil 1994 Balti kett tee oma Riia visiidi ajal ühte kui kõige olulisemat võtke balti riikide lähiajaloos ja näiteks 25. septembril 2009 alustas Läti president Valdis Zatlersi oma kõnet New Yorgis ÜRO peaassambleel. Just meenub tusega balti keti 20.-st aastapäevast ja Läti president ütles. Balti kett oli kolme riigi vabadusvõitluse tugev sümbol. Balti keti sõnum oli väga lihtne. Näe, kui inimesed ja riigid järgivad ühiseid eesmärke ja ühendavad oma jõud, siis suudavad nad vastu panna ka kõige tugevamale väljakutsele. Aga ma arvan, kõige laiahaardelisem võrdluse balti keti kohta on toonud Euroopa Liidu president Herman Van Rompuy. 10. detsembril 2012 oma kõnes Oslos Nobeli rahupreemia üleandmistseremoonia kõnes märkis Balti kett eriti kui üht Euroopa ajaloole tervendavana mõjunud tippsündmust. Kui nüüd vaadata Nõukogude Liidu riigitegelasi, siis mulle näib. Mihhail Gorbatšov ei ole oma mälestustes Balti ketti kordagi maininud. Gorbatšovi senine mahukaim memuaarteos ilmus Moskvas 2012. aasta lõpus pool aga Balti kett on üsna hästi meelde jäänud toonasele Ministrite nõukogu esimehele Nikolai horoskoobile. Ja üsna pikalt on balti ketist jutt tof Nikolai Roškovi mälestusteraamatus. Suurema tragöödia, mis siis ilmus Moskvas 2007 ja Nikolai Roscow tõdeb balti ketile massiteabevahendite suurt tähelepanu. Ta kinnitab, et rahvas viidi kohale väga arvu kate busside ja 30000 isikliku sõiduautoga. Ja Nikolai Roscovil on ka veel väga tähelepanu väärne lause. Oleks naiivne arvata Ta et Moskvas ei teatud midagi balti keti ettevalmistustest. Puškov kinnitab, et Gorbatšov oli augustis 1989 puhkusele Krimmis ja riigijuht. Gorbatšov nägi Baltikumis toimunut inimkett läbi teleuudiste ja seejärel andis kommunistliku partei keskkomitee peasekretär korralduse kiiresti ette valmistada see kurikuulus Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee avaldus. Mis siis ilmus 26. augustil 1989 mis on ka kindlasti väga huvitav. Nimelt Roscow väidab, et ka Gorbatšovi kõige lähemad kaastööd ajad, nagu näiteks Aleksandr Jakovlev ja ideoloogiasekretär Vadim Medvedjev said sellest kommunistliku partei, ei keskkomitee avalduses teada alles ajalehtedest selle kurikuulsa avalduse. See oli ka väga pikk tekst, et selle koostasid isiklikult Gorbatšov koos oma abidega. Ja ma vaatasin ka Anatoli Tšernjaajevi kirjavara, kes siis oli Gorbatšovi üks lähimaid ja üks kauaaegsemaid nõunik. Kõike tema tõepoolest ütles kohe pärast balti kett Nõukogude Liidu riigijuhile et Baltimaade lahkumist Nõukogude Liidust saab takistada ainult tankidega, seega vaid sõjalise jõuga ja muuseas ka 15. jaanuaril 1991 protestiks verevalamise vastu Vilniuses, siis kirjutas Tšernjaajeff kuue leheküljelise lahkumiskirja Gorbatšovile, mainides selles ka Balti kett. Tee vinget jõuga vabaduspüüdluste mahasurumine hävitab Gorbatšovi perestroika poliitika aga mitmel põhjusel see kiri Gorbatšovile jäi edasi andmata. Ta oli aastal 1993 ilmus Tšernjaaja viie raamat kuus aastat koos Gorbatšoviga ja sealt on võimalik lugeda tõepoolest. Gorbatšov ja Tšernjaajaf puhkasid koos Krimmis olles vooruses viiendast augustist kuni viienda septembrini 1989 ja Tšernjaajevile jäi tõepoolest mulje, et Gorbatšov kaotas Baltikumi suhtes oriend tiiri. Kui kurikuulsa 1939. aasta pakti 50. aastapäeval rivistus Baltikumis ääretu inimkett koos küünaldega. Kuulsite keskeprogrammi balti ketti meenutades. Stuudios olid ajaloolane Küllo Arjakas ja Mari Eli. Ei. Ta ei.