Tere taas kuulama saadet. Klassika-see on imelihtne. Tänane saatekülaline on puha eestimaine mees, aga tuleb öelda, et päris eestimaalt tulnud ei ole, sest viimasel ajal tegutseb natukene kaugemal. Tere, Andres Mustonen, tere. Ja kust kaugemal see elu on nüüd viinud? Noh, mis ta ikka nii kaugele maailm on nii väike ja ja ka Aasia põlve Ameerika pole, pole kaugele minna, aga praegu ma olin Euroopas euriaadi festivalil Hollandis ja Saksamaale mitte küll Eesti muusikutega, ka Hollandi ja Ameerika muusikutega. Aga. Sellel tänasel rääkimisel on õige mitu põhjust. Väga selge põhjus on loomulikult see, et Hortus musicus tähistab selle aasta novembris oma juba 30 viiendat tegutsemisaastat. Palju õnne selle puhul. Kas see 35 aastat on kuidagi märkamatult möödunud või on see olnud selline noh, nagu väga pikka aeg? Ei, see pole üldse pikka aega, kõige rohkem iseloomustab tegevust see kava, mis, mis nimetas misega, panime praegu ka omale kontserdil nagu teel olles. Me ei ole kuskilt alanud, ei ole kuhugi jõudnud ja me kunagi ei lõpeta, me kunagi kuskile ei kao, tähendab, me oleme pidevalt pidevalt teel ja, ja me avastame ja õpime tundma maa enam õpime tundma erinevaid kultuure, erinevaid stiile üldse inimhinge ja inimloomuse ja soovide ja peente nüansside nihukest, erinevat skaalat, mis muide väga kiiresti muutub inimestes, see ei ole sugugi mitte nii, et, et see, mis oli, oli mingi aeg tagasi, et see on mingi konstantne. Et see kandub nüüd automaatselt edasi. Seetõttu võib öelda, et niukene mingite asjade kättesaamine ei tähenda seda, et see hom. Mul on sama aktuaalne kui eile. Et see on pidev pidev valmisolek, pidev tajumine enda ümber olevates protsesside oma protsesside tajumine ja helide tajumine ja mis heli võib üldsegi puudutada inimesi, aga muidugi läbi enda meie läbimi läbi meie tegevuse. See teel olemise kujund muidugi meenutab sellist tao istliku kulgemise väe kujundit. No taoism on ju põhimõtteliselt ju palju vanem kui see kultuur, kus me oleme ja see, et me võime rääkida praegu nii ida kultuuridest ütleme, väga varastest, erinevatest kristlikest suundadest, me võime rääkida tänapäeva arusaamistest, vaimsusest religioosses, tähendab, need meie meie ees on suured suured võimalused ja suured ülesanded, suured vastutused, tähendab, mida me üldse soovime teha seepärast, et ega me ei ole siia maailma tulnud tööd tegema. Tähendab, selles suhtes, et teeme tööd ja saame palka, see, see ei ole mingisugune väärtus. Tähendab, see on, see on niisugune hästi madal madala tasemega inimese arusaam, et noh, teeme tööd, saab palka ja siis siis kulutame, tuleb karmast, mis siis tuleb armastus, siis tuleb see kulutamine ja, ja ühesõnaga mida rohkem me saame seal kulud, see on, see on kõik kõik selline, mis, mis ei väärtusta inimeste väärtust, inimese hingega ega inimese vaimu. Nii et no nagu nagu hoopis teiste kvaliteet otsimine, siin on meie ülesanne siin maa peale ja muusikuna muusikutena on see veel eriti tähtis, sellepärast et see tema võib viia nii ennast kui teisi täiesti sellistele aladele. Ja sellisele tunnetustele, mida ei ole võimalik üldse Pille kuskilt ega ei ole võimalik võimalik ka edasi tegelikult öelda, mis asi, see on seda pidanud ise kasvatada ja vot sealt tekibki see, see, kui, kui palju seda protsessi ja kui, kui intensiivselt see protsess isikutega muusikute hulgas on, selle kaudu me võime ka temal loomingulisust juba siis nagu hinnata, sellepärast et kõik see asi on tajutav, aga mitte ja väga selgelt ja konkreetselt ja pragmaatiliselt väljendatav. See ajaline skaala, millel Hortus musicus on 35 aasta jooksul liikunud on see Euroopa kirja pandud muusika tuhatkond aastat ja isegi natukene rohkem kuulaks kõigepealt ühe muusikapala sealt üsna 1000 aasta tagant kuuleme Gregoriuse koraali vaikse laupäeva liturgiast. Paaternaster ehk eesti keeles öeldes meieisapalve esitavad Joosep Vahermägi, Jaan Arder ja Riho Rebecca. Aga nüüd tahaks natukene rääkida sellel teemal, kuivõrd palju araabia kultuur on Euroopa kultuuri mõjutanud. No kui me kuulame näiteks tantsumuusikat kusagil seal Itaalia 13.-st 14.-st sajandist ja eelkõige muidugi Hispaaniast, kus oli mauride kultuur, siis me tunnetame väga palju araabia mõjutusi, noh nüüd me oleme teada saanud ka seda, et ega eurooplased muidu ei tunne, kes Aristoteles kui araablased ei oleks vahepeal selle mehe meile uuesti tuttavaks teinud ja kõik need muud asjad. Kas eurooplastel tasub ikka araabia maailmaga suheldes nina püsti hoida? Muidugi ei tasu kellelgi ei tasu nina püsti hoida ja kunagi ei maksa võrrelda kultuuri ja religiooni jäetakse parem ja teine halvem või kuskilt. Aga noh, siin siin on väga oluline punkt, millest sa räägid. Sest ütleme kõige lihtsamalt Euroopas ei oleks üldse instrumentaalmuusikat, kui Haabersti oleks instrumente toodud Euroopasse alustame, siis näete pillides kellad Esson, lauto, millest on kogu see näppepillide süsteem, kimann nad kõik ühekeelse pillid, kahekeelsed, pillid, löökpillidest rääkimata ja see kultuur elab Araabiamaadesse, araabia kultuuris edasi ja praegu on täiesti niisugune liin kohe olemas, kus, kus keskaja ja varase, keskaja ja ka hilisema keskaja muusikaga tegelejad uurivad ja kuulavad ja on. On mõjutatuna praegusest araabia traditsioonilisest muusikast seetõttu et traditsiooniline muusika ei arene, tähendab, et ta on või ütleme, kas siis traditsiooni on muidugi see peab natuke vist selgitama, kas see ei ole mitte täielikult rahvamuusikaga, aga mis rajaneb nagu traditsioonidel mitte üles kirjutuste ega arengul. Seepärast, et nii india klassikaline muusika või, või araabia võimugaamide muusikas ei ole arenenud, ei olnud üldse selles tähenduses nagu Euroopa kultuur. Et me võime sealt jõuda väga-väga-väga tõele lähedale noh, loomulikult neidukas tugevamaks võimendatud või mingisuguseid muid asju, aga põhimõtteline põhimõtteline kultuuripind on, on nagu on sama ja väga paljud, väga paljud on seal ja meie muusika, mida me esitame sellest ajastust, on ka väga mõjutatud araabia muusikast araabia pillidest ja araabia ka intonatsioonide, sest ma isegi isegi viin intonatsiooni sisse Euroopa muusika rabindunatsioonid, oma intervallid, mida nagu tegelikult kui ütleme, laadilises muusikas nagu ei ole, aga kuna nad on otse ajalooliselt tulnud ristisõdade kaudu Euroopasse, siis, siis see annab koloriit juurde. Nii et kui mõni moe sinn on palvusele kutsunud, siis see tema palvusele hüüd on mõnes puht euroopalikus muusikapalas seal sajandite tagant täiesti selgelt tunda. Ta ütles, et seal on nii palju vahekultuure, me ilmselt jõuame usklikest rääkida alates Vana-Egiptuse Egiptuse rahvastest, Süüria, Babüloonia, kõik kõike, kõik need kultuuri, mis siis, kui hakati kristlast vastu võtma, kuidas nad olid segunenud, see on, see on üks ääretult intensiivne regioon ja, ja praegu kahjuks räägitakse ainult selle selle regiooni poliitilistest konfliktidest. Aga tegelikult tõelised põhjused on kuskil mujal. Ja väga sügavad vaimsed põhjused on seal, sest et seal on tegemist väga sügavate kultuuridega ja väga religioossetel rahvastel. Aga kui me räägime sellest, et Euroopa kultuur on araabia kultuurist väga palju koostisosasid üle võtnud, siis kas araablased on nende koostisosade autorid või annad vahendajad, noh, ütleme näiteks juba veidi varasematest India või pärsia kultuuridest võivad nad mõlemad Mõlemat on kindlasti mõlemat ja kõik sõltub sellest, et kas oli suhtlemine noh, kas siis kaubatee või, või sõjatee või mingisugune, kas oli, kas oli konkreetne suhtlemine, see on ainult inimeste kaudu inimesed tõid kultuure, füüsiliselt teise kohta, transportisid, mitte ei saadetud postiga midagi elav inimene ja nii palju, kus liikumistoimus nii palju, aga loomulikult loomulikult on on, see jõuab palju kaugemale kui Araabia Araabia kultuur. No eks on mulgi olnud juhust mõne päraslasega suheldes kuulda seda, et kuulge, eurooplased, et näiteks olümpas, mis teil seal on ja jumalused kõik nii edasi, et see on tegelikult edasiarendus meie väga iidsetest pärsia jumalatest. Ja nii edasi ja nii edasi, see on väga huvitav teema ja see nüüd siia raami võib-olla ei mahugi. Loomulikult seda võib kõik, seda kõike, sest mitte midagi ei ole ka, kaasa arvatud kõige arenenuma arenev muud kultuurid ja religioonid, kristlased ei ole tegelikult midagi juurde põhimõtteliselt saanud, küsimus on formuleeringutes. Aga formuleering, edasikandmine ongi kultuur. Nii et selles suhtes ei ole vaja üksteisele ette heita, et no mis siis ei ole midagi uut, aga iga asi on uus ja niisugune sõna nagu neoeks, ole mingisugune asja neotegelikult mingid asjad, tagasitulek, vanamuusika, uus sünd ja siis on kõik neotähendab, ega seda saab ainult hinnata, aga see ei ole neoselles tähendus. Tähendab, see tagasitulek sellest on see, et me tõstame lihtsalt ühe asja teise kohta potsti nagu lillepotti. Et see saab täiesti uue rüü. Ja vaadake, kui palju heliloojaid on kasutanud minevikku muusikalisi materjale ja mitte töödelnud, vaid võtnud enda selliseks nagu baasiks ja loonud uue kultuuri uue stiili. No kõige lähedasem on loomulikult, on ju Eestis Arvo Pärdi muusika, see on, see on suur leiutamine, aga mille leiutamine see on Polifonistide reaalsuse ja kogu selle kultuuri tunnetamine ja sealt välja kasvanud oma lahenduste leidmine, otsimine. Kuulame siia vahele ühe loo ajast kui araabia muusika selgelt oli Euroopa muusikat mõjutanud anonüümne autor Neljateistkümnenda sajandi Itaaliast on kirjutanud ballata huumor. Myyiphakantart esitab Hortus musicus. Euroopas ja mujalgi ringi rännates oled kindlasti küllalt palju käinud erinevates kloostrites ja noh, Eesti on selline koht, kus teadupärast elab selline statistilised Euroopa kõige vähem religioosne rahvas. Aga sellepärast on ka ilmselt küllalt palju meie mail neid, kes arvavad, et klooster on selline oma aja ära elanud kohta aga mis on tegelikult kloostri võlu ja milleks seda kloostrit ja kloostrikultuuri on maailmal ka tänapäeval vaja. Ajalooliselt on, on ta ju üks kõige tähtsam institutsioon haridus. Kultuur, teadus, gastronoomia. Kõik oli see, see oli nagu ülikond, institutsioonid, tähendab haridus-kuulus-kuulus kloostrites kloostrites tehti haridust ja see haridus oli loomulikult kõik läbi, kristlikus oli kristlik haridus ja see on Euroopa kultuur. Rebukultuur on kristlik kultuur, see identiteet, mida hakatakse kaotama, on juba kaotatud ja nüüd tahetakse uuesti kuidagi leida, nagu mis on Euroopa identiteet, on kristlik kultuur. Ma ei hakka siin üldse kauplema, et selle on väga palju vastuseisu, et miks ta peab olema, aga kui ta ei pea olema, siis tuleb luua uus kultuur. Ja võib-olla see puuskulptuur luuakse sadade tuhandete aastate vältel uus ja see olekski, on ju, on ju loogiline, et see niimoodi on siis mitte midagi siia jää. See oli valdav, valdav ja tegevus loomulikult toimuse kloostrite ümber ja see ei tähenda mitte ainult, et mungad ja nunnad sellega tegelesid, vaid selle see oli. Olite tsentrumis ka praegu, eriti, mis puudutab kristlikku ühehäälset muusikat, et on ainukene, kus me tõelised saame ikkagi sellele lähedale on need elavat kloostritega kestis, kus nad üle Prantsusmaal, Hispaanias, Solemmi kloostrid. Saksamaa kloostri benediktiin, ide dominikaanide, Katrapistide tähendab nende töö ja nende arusaamad, sest see ei ole mitte nüüd see, see muusikaakadeemiaga konservatooriumi haridus, see teinud teine haridus, mis tuleneb palvest palvetamise, haridusest ja palvetamise oskusest tulenev kultuuriline tulemus on nii, kui nii võib öelda. Ilmselt me saame sinna ritta panna mitte ainult läänepoolsed, vaid näiteks ka valamu Petseri kuremäe kloostri, eks ole. Nojah, ei üldse kloostrit kõik ja no kui me räägime ortodokse kloostrit ja ma olen ka püüdnud olla kontaktis ka kreeka kloostritega kirikutega, aga noh, seal on, seal on, nüüd hakkab jälle see teine probleem tulema, et seal on see asi palju lihtsam, tähendab, ma mõtlen valamu ja kõikide kõikide ortodoksi kirikute, kuna seal jälle kuna idamõtlemine on, siis on see ida kirik. Ja seal joonistatakse ikoone, samamoodi kirjutatakse muusikat samamoodi nagu on kirjutatud, aga Euroopa kultuur oli kuni aastani aastateni 1000 1000 100200 oli nagu seesama eks ole, ja noh, ütleme lõhenemine kahe kirikuks lääne kirikuks on, see on noh, niisugune ajalooline nagu faktid, eks need kõik, need protsessid on ju palju-palju hämaramad, kuidas need on olnud ja millal see kõik on toimunud. Sellepärast et ka praegu lääne läänekirikus on väga-väga palju kloostreid ja, ja ka kirikuliine, mis on lähemal ortodoks aalsele kui ka Kreekas, on neid, kes tahavad väga modernselt või Süüria, Süüria, kristlikke, kes tahavad väga modernseks muutuda, et tulla jälle Lääne inimesel lähedal, nii et need protsessid on mitmelt poolt. Aga see haridus ei, ei jäänud ainult kloostrites Euroopa kultuuris, selleks et välja tekkisid juba teised institutsioonid, ülikoolid, grupeeringud kuni täieliku sekuleriseerimiseni. No ja siis ütleme edasi kunis kuni Lääne tsivilisatsiooni demokratiseerimise, nii, eks ole, uue tekkimisega ja kõik kõik muu. Aga see on jäänud selles suhtes Euroopale. Tuur on, on küll väga räme, selles, ta on lõhkunud ja lammutanud ja ja reformeerinud ja tapnud teisitimõtlejaid ja, ja küllaltki hästi verine on kõik ajalugu olnud. Aga siiski on ka väga palju jäänud elava atraditsioonina meieni. Ja kindlasti on jäänud ka see muusikapala, mille me neid Hortus muusikuse esituses kuuleme ja mis algselt on kindlasti kloostrites mängimist esitamist leidnud. Hortus musicus esitab meile nüüd anonüümse autoripala Benedictus 13.-st sajandist. Eestis on viimastel aastatel väga palju räägitud identiteedist, selle kriisist, selle tugevdamisest ja nii edasi. Ma pean tunnistama, et et nendest debattidest minu arvates üllatavalt palju on kõrvale jäänud just see religioosse teema, arvestades seda, et suurem osa mitte ainult maailmas tervikuna, vaid ka õnnelikust maailmast on ikkagi religioosne ja ka kuidas öelda ateistlik vaatevinkli järgi võttes. Kuna tegu on täiesti ilmselgelt ühe identiteeti tugevdama faktoriga, siis järelikult miks mitte seda kasutada ehk küsimusele sünte selles, et kas absoluut on olemas, vaid küsimus on selles, kas inimesele on otstarbekas absoluut uskuda. Nojah, ja kas, kas ta oskab ja kas ta suudab seda uskuda ja, ja aru saada, sellepärast et noh, kuna me kõik võime, Mil keegi suud kinni tänaval eriti ei pane, no mõni saab rohkem rääkida, mõni vähem rääkida kui väga väga Ekstra põrand, eks ütle, siis hakatakse nagu nagu takistama natuke mõeldud, vaid aitab küll, et mõni teinekord teinekord, aga selles suhtes on see ju hästi-hästi, mitmepalgeline plaristlik ja, ja 20 religioossetest mõttelaadist on ju väga-väga kirju. Räägime Euroopast, siis on, Me räägime katoolsest Euroopast, olin katoolne, see tähendab ühtne, see taotlus oli kultuuri ja vaimu ja ka tolle sellega Nendeks on siis katoliku kirik, eks ole, tänapäevani ja mis tegelikult ju valdavalt ühendab kristliku maailma. Ma ei mõtle mitte ainult nüüd Euroopa või ükskõik, kuhu ta nagu laiali on läinud. Tähendab, aga kõikide geograafiliselt ja ajalooliselt on, on need protsessid olnud erinevad. Aga, ja neid neid protsesse ehitada ja, ja kuidagi praegu ehitada tõesti nagu süsteemi või mõttelaadi haridust nüüd ilma selles mõttes nagu absoluutsete väärtuste jätta. See on küll väga ohtlik, ohtlik asi. Sellepärast, et sellel ei ole mitte mingisugust pinda ja tal ei ole mitte mingit juuri. Ja mingit ajalugu ei ole, mingit traditsiooni ei ole, aga millele siis me toetame, oleme me võib-olla oleme nõus sellega, et järgnevad põlvkonnad on tehnoloogiliselt, võib-olla ka intellektuaalselt on nagu teravamad, nende ajudesse mahub rohkem, nad kasutavad rohkem oma aju ja grafüüsis näeme ka spordist või kuidagi nagu areneb, eks ole, joostakse kiiremini, hüpatakse kõrgemale. Aga samas näiteks kui india joog ütleb niimoodi, et noh, et son naeru väärne, kui nad hüppavad seal kaugust India ja kui ta keskendub ja, ja ta viib ennast sellesse seisundisse, ta võib koha pealt hüpata, hüpata mitukümmend meetrit. Tähendab, aga, aga kuna see ei ole nagu kommertsiaalne, kuna see ei ole näitamiseks asjad, siis olümpiamängudel ei lähe olümpiamängud. Ja seda otseselt tegigi, näe, sest nad ei filmi või kui keegi seda teeb, siis ta juba on läinud nagu libe libedale teele. Nii et ma tahan sellega öelda, et kõik need saavutused, mida me näe, Meie kuuleme, ei ole mitte ainukesed siin maailmas ja teha nendest ainuke nendest suured järeldused põhjapanevad ja hakata looma mingit uut süsteemi, mis ei arvesta ega kuula, ega see, mis on meie ümber kogu maailmas praegu. Seda, seda tohutult positiivset olukorda mitte kasutades. Et meil on võimalik nii füüsiliselt viibida Kuiga, intellektuaalselt ja vaimselt osaleda maailma väga suurtes protsessides ja väga lähedale jõuda erinevatele aspektidele, kultuuridele arusaamadele. Ja kui selle tulemusena Ta on noh, nende ehitamine, siis me oleme nagu meie areng on täiesti vales suunas olnud, tähendab, selles suhtes vales suunas mis viib selleni, et me mitte millegist pole tegelikult aru saanud. Aga me oleme aru saanud ainult sellest sellest, mis on meie, meie nina ees see asi. Ja jõudnud väga loomsele loomsele mõtlemisele, et kõht täis, füüsiliselt rahuldatud. Kui me räägime renessansiajastust, siis Veneetsias, teistes väikestes riigikestes, tol ajal see jõukuse kasv läbi kaubanduse viis selleni, et jumala kõrval hakati tähtsustama ka inimestele, aga see oli esialgu kõrval, sealt vist ikkagi edaspidi tekkis see protsess, mis viis lõpuks jumala ja inimese vastandamiseni. Ja, ja noh, see on täiesti õige ilu, ilus, särav renessanss, muidugi on see üks lähtepunkt renessanss nagu uuestisünd, eks nagu millegist sündid sünniti uuesti. Muidugi siin ei saa siin hakata rääkima radikaalsetest radikaalsetest muutustest, sellepärast et, et eetika ja moraal, sellised truuduse, taolised terminid, need elavad siiamaani kõik edasi tähendab vähemal või suuremal määral. Aga noh, protsessid loomulikult algasid, ega renessanss on ka sõna. Noh, kindlasti keegi teda tookord ei öelnud, et seal on SA, eks ole, see on nagu see on tõlkes on ju see nagu uuestisündimine tähendab, uuestisündimine nagu antiikajal oldi nagu see päris elu toimus, siis vahepeal mindi kuskile väga pikalt kuskile mujale, mis, mis muide on üle 1000 aasta, eks ole, kestis ja nüüd nüüd nagu sooviti uuesti tuua seda inimest nagu tagasi nagu maailmaprotsessidesse. No ega Martin Lutheri ka luterlane muidugi ta oli, ta oli lihtsalt Talime mässanud katoliiklane või eelneva süsteemiga mässaja. Ja me jõuame jah, siin siin tõesti väga niisuguste huvitavate huvitavate protsessideni või, või arusaamiseni. Ja kui me hakkame nüüd nüüd idealiseerimist, majanduslikku mõtlemist, me peame hakkama nagu ülistama nagu inimest. Et see aga renessansi renessansi ajal on ju tegeletud ja oldud ju väga sügavalt sees kirikukultuuris, religioosses, kultuuris ja need tegijad olid samad, aga samas nad olid võimelised armastuslaule, tantsu, süüte ükskõik kellest, kellest räägi kas Madalmaade heliloojatest Oobretišos käänist ookemist või kui Itaaliast hakas landiinovi Prantsusmaa muusikaski Yom demarši kuni kuni hilisrenessansi Victoria palest, Riina kuni baroki, Monte veri. See oli tegelikult kultuuriliselt väga harmooniline selles suhtes, et, et, et nii iniminimese mõttelaad tungis skulptuuri kui ka seal oli niisugune absoluutne mõttelaad ja, ja selle võrra tekib, tekib niisugune ristumine, harmoonia tekib nii vertikaali kui horisontaali ristumine ja mille pärast renessanssmuusikaga nii jõuliselt tuli tänapäeva uuesti, et see harmoonia oli arusaadav. Ja muide, selle ühest harmoonia selle selle toojatest ei olnud mitte niinimetatud vanamuusikatoojad, vaid, vaid selle toetaks olid näiteks tiitlid, olid selle harmooniatoojad korralik, harmoonia lihtma ei ütle lihtne, see on vale sõna lihtsalt korraliku harmoonilise seaduste järgi kirjutatud muusika meloodiaga, tähendab kus valitses omavahel nende muusikaliste elementide vahel täielik üksmeel. Aga see on kõik Rootsist ja, ja biitlite laule ju peetakse ju renessansi tantsiks. Ehk siis tegelikult niux kuskilt kuskilt nagu täna, et tänapäeva nihukest biit-popmuusikat on nagu selle nagu renessansi ka peegeldub. Aga ütleme siis nii, et renessanss oli periood kui tähtsustati inimest, kuid see ei tähendanud veel väljakutse, kohati isegi jultunud väljakutse esitamist ajatult. Ja, ja siin muidugi peab alati rääkima või toonitama Niukest nagu ma ta nägi hinnangutest, tähendab asi on selles, et mida ajaloolased ka meieni nagu kirjutavad või mida nad on meieni andnud ja kas see on kõik väga küsitav. Tähendab kes ei ole mingit tõde. Ja vot see inimene, kes, kes elab, ega midagi muutunud ei ole, kus me oleme, maailm on kõik seesama ja kui palju me saame erinevatest asjadest erinevalt aru ja ühed ühed institutsioonid, Ühed, organisatsioonid takistavad teisi, et teised tahavad teisi kõrvale lükata, et ise välja tulla, ega need protsessid on samamoodi toimunud ja ka religioossed võimukandjad on olnud. Kindlasti on olnud seltskond inimesi, kes, kes on natuke ka võimu kinni hoida ja on olnud inimesi, kes on tahtnud seda kõrvaldada ja seda takistavaks jõuks pidanud nüüd, et see on nagu nagu pidev võitlus. Ja ei ole sugugi suvi niimoodi kindel, et see, kes võidab olles seda idealiseerida nii nagu mõned ajalookäsitlused võivad või teised, kes tahavad hoida kinni, et see kõik, mis on olnud, tekkis nende vastu. Ma mõtlesin, et nüüd on kõik mässajad olnud. Nendes metsades on saanud väga suured pühad inimesed väga tihti lähedalt vaadatuna ei saa anda kunagi pilti ja renessansinähtustele ka ei tule mitte idealiseerida seda, et ettevõte, inimene sealt tuli juurde vaid vaikset komponente lisandus elule ja võib-olla mingisugused niuksed, poliitilised või jõupositsioonilt lähtuvaid protsesse püüti vähendada. Ja vaata et see mõttelaad, nii et need, see on väga komplitseeritud ja ma tajun neid asju hästi avaralt kuulama siia vahele ühe avarenessansiajastu loo pala Merrit löök, autor on küll anonüümne, kuid. On see lugu just sealt Shakespeari ajast kusagilt aastast 1600 ja Londoni linnast. Muusikaajaloolased on sageli öelnud, et kõik teed viivad Bachi juurde, kõik lähtub Bachist. Barokiajastu oli selline tõeline risttee vist Euroopa kultuuriloos. Mis siis inimeste mõttemaailmas muutus. Kõik teed viivad Bachini. Kõik teed lõppesid pahiga ja väga paljudele algasid pahiga. Taks täiesti erinevad. Näiteks tänapäeva hevikitarristid, kellele Bach on tohutu suur autoriteet kelle partitasid mida iganes, mõeldakse kiirusega. Eks ole ja, ja seal on kõike, tähendab, see on komponendid ja milles noh, Bachi muusikast räägime näiteks Vivaldi muusika, mis on ka barokkmuusika, on täiesti teistel alustel kirjutatud ja, ja Bachiga võrreldes tunduvalt nagu lihtsama koelisevad. Aga omab täpselt samasugust suurt poolehoidu sajandit hiljem Kas see jutt on õige, et Vivaldi kirjutas oma teoseid nunnaklooster? Siis ta kirjutas tüdrukud naistele. Ehk need virtuoosse viiuliteosed, et need tegelikult on esitatud naissoost vaimulike poolt. Ja, ja küll mitte sajaprotsendist, aga väga-väga suur osa ka, mida, mida me kuuleme praegu ja mida mängivad auväärsed vanad härrad Et öeldes, need ei olla professionaalsed muusikud, kuigi noh, loomulikult põhimõtteliselt nad olid sedavõrd ajatule maailmale pühendunud, et neil loomulikult jagus aega. Kui palju see jaa, aga vaata, kas see küsimus on ka, mis, mis üldse tähendab? Taolist mõistet polnudki üldse olemaski. Nüüd on kuidagi väga selgelt on professionaalne muusik ja mitte professionaalne muusik ja seda võetakse paberi järgi nagu. Aga ma julgen öelda, et väga paljud paberiga muusikud on ebaprofessionaalsed muusikud aga vastupidi, leiab veel rohkem näiteid, kellel ei ole pabereid ja, ja ta on just professionaalne, sellepärast et Ta on jõudnud palju lähedasem lähemale muusikale kultuurile, esitusele, interpreedi, kunstnikule ja nii edasi, eks ole, ristumine tegelikult on barokk, on kirju, tähendab stiilis, et seal nagu ei oleks stiili, see on barokk, kirjusus, seal kõikehaarav, kõiksugu kõik elementide kokku kuhjamine, polüfoonia virdoosus, meloodia tunded, ooperi tekkimine. Bach oli muidugi Bach ja nende Saksamaal teise mõttelaadi poolt mõjutatud, see oli väga-väga tugevalt religioosne, eriti põhja Saksa. Itaalias oli ta jälle tunduvalt Ilmlikum, Prantsusmaal ta rokokoo paraku jälle. No mina, mina ei, ütleksin, et niisugune niukene negatiivses mõttes niukene, eputav ja, ja niisugune flirdib ja oma melismidega ja ilustustega ja mõtlen logikesed. Jaa jaa. Süümiti see on kõik muusikas ka käid. Vot see kõik on barokk, ta koosneb väga paljudest väga paljudest erinevatest ilmingutest, aga on kirjutatud sama samal perioodil sama 100. sajanditeperioodis. Aga pahmi, milleks Bach niimoodi üle eestlased on, on ikkagi selle tohutus sügavuseta. Aga see sügavus, mis, mis Bachi lol on varjatud tarkused ja kontakti jumalusega ja absoluutsete tõdede. Edasi mine oma süsteemi ballistika sümboolika, millest ta ei ole ise mitte midagi kirjutanud, aga seda väga palju uuritud ja õnneks seda väga paljud inimesed ei loe. Nad lihtsalt kuulavad, eks ole, matus, passiooni tullakse väga meelsasti kuulama, sest seal on väga ilusad aariad, seal on väga ilusad koorid. Ta on tohutu tohutus süsteemis niisuguses objektiivses maailmasüsteemis loodud, tähendab Tallinna omad universum, universum just, ja universumi seadused on sinna toodud sisse. Võib-olla Bachis on neid kõige rohkem toodut, võib-olla tema on kasutanud neid, seda teadust kõige teadlikumalt oma teost. Kuidas ta ikkagi jõudis kõik need surematud teosed luua õpetada oma õpilasi, olla Isamaa 18-le lapsele ja nii edasi? Ja mees väga paljudele naistele, eks see on kõik suure energia, sa tohutu energia, aga, ja me leiame ajaloost väga palju inimesi, keda me ei suuda aru saada, kuidas see on võimalik, et on seda oma elu jooksul teinud kasvõi näiteks Telemann, kui praegu räägitakse niimoodi, et, et inimene ei jõua nii palju ümber kirjutada, kui temal teoseid kirjutanud, ma mõtlen, kui käsitsi kirjuta, ta jõuaks nii palju ümber kirjutada. Aga ometi on need loodud. Ja samas me teame, teame ju loovaid isiksusi, kes on väga vähe kirjutanud. Ja on ka suur väärtus, eks ole, nii et ei ole, ei ole olemas objektiivseid hinnangukriteeriumid, et kui nii on, siis on hästi selle taga müstika ja väga, väga aimatavad asjad. Ehk me ei suuda kunagi lõplikult analüütiliselt öelda, mille poolest Bach on eriline või mõni teine. Aga me ei suuda kunagi roll seal, mis on geniaalsus just, aga mitte kunagi ei suuda seda väljendada, aga see lihtsalt on, aga see on ja see on tajutav. Aaria Georg Philipp Telemanni ooperis trendi Verke Herd velt esitab meile Jaan Arder koos Hortus muusikusega. Ori. Oo no ei Hakata. 20. sajandil juhtus muusikaga see, et iga mees üritas omamoodi mõelda, oma kompositsioonitehnikat välja arendada ja kuidagi nagu see euroopalik kultuur muutus järjest rohkem fragmentaarsemaks, et üksteise kõnetamist isegi tegelikult püüdu kõnetada on järjest vähem olnud. Miks see nii on juhtunud? Minu arusaam on selline, et kõik, mis lähtub traditsioonist ja mida muudetakse ja arendatakse kuid arvestades kõike, mis on olnud säilib ja kõneleb edasi. Ja temas on alati väärtus. Nüüd ärme räägi, mille pärast siin on, siin on lõputud sõjad, mis sajandi alguses oli, mis hakkas eelmisel sajandil, tähendab, maht on 19. sajandi lõpus 1000 alguses ekspersonismid, tohutut kaosed, rahvaste vihad ja nii edasi. See lõhkumise ajastu tuli jälle lõhuti. Põhiline asi, mida inimene tajub, on harmoonia harmoonia ütleme siia juurde veel meloodia rütmika rütmikest rääkida eraldi, aga nende komponentide harmoonia ja see lõhuti, ära hakati kildudest looma uut süsteemi, võtsin natukene mingisugune, taheti mingisuguseid uusi süsteeme luua. Natuke aega produtseeriti jälle kadus ära, jälle hakati uut. Näiteks kui me räägime praegu muusikast, milles puudub harmooniline harmooniline harmooniat, admisi Viini klassikute harmoonias, vaid harmooniline mõtlemine, harmoonias ja helilooming hakkab väljenduma mingite kõlapiltide järgi. Kõla lihtsalt kõla ja nende kombineerimine. Sest tal on niivõrd väike osa muusikast kasutatud. Et ta võib hetkel olla niukene külgetõmbav moment ja eriti kui tal on kontekst, mingid festivalid, tellitud teosed, rahvahelilooja ja nii edasi mitmesuguseid erinevaid positiivse hundid siis see võib kõnetada, see hetkel ta ei kõneta, järgmine kord enam ta ei kõnele, sest selles ei ole seda sisu ja see sisu ei ole mitte filosoofinil, lause või filosoofiline pealkiri, võib-olla kompositsioon üks, mis on alati üks või kaks või kolm, selles küsimus. Praegu on tohutult keerulised nimed on teostele meeletult filosoofilised, müstilised ja, ja see pool on kõik väga-väga tiptop nagu rikkas ja elab, elab edasi. Aga tema sisse jõudes ma tajun ikkagi väga puudulikku olekut. Ja väga Enharmoonilist tähendab mitte inimese vaimselt harmoonilist ja tasakaalustatud inimest. Ja vot vot sellest sellisest teatud nihukesest ebakindlusest ja rahuldamatusest tekkivat vaat see killustus või sulle tegelikult oli parem sõna veel see pragmentaarsus fragmentaalsus tekib sõbragmentaal, ta võtab ühe asja ette. Aga vaimu väljenduseks, kunstiteose loomiseks, oma kompleksset on väga paljude komponentide ühtset toimingut. Me rääkisime Bachist siin, eks ole, äsja võib-olla, kui me ütleme niimoodi idjaliseerime, et seal olid kõik idealiseerime, kindlasti mitte kõik, eks ole, aga kõik vot nüüd hakkame ära korjama. Ja jätame ainult ainult noh, näiteks ühest, ühest meloodiast jätame, kus on kõrgendatud kvart mingi muu ja leiame sealt Isonansid, eks ole, ja nüüd loome sellest Tysoneerivast mõtlemisest, hakkame looma uut midagi. Ehk ütleme, kaasaja helilooja võib küll kirjutada suurepärase teose, mille pealkiri on seitse sõna ristil ma üldse ei kellelegi konkreetselt, aga ta ei täida seda piisava sisuga, et sellel oleks sõnum täna absoluutselt ei jõua, selle seitsme sõnani sõitsin stsenaristile, on see, selles väljendub kosmoloogiline väljendub täiuslik mõtlemine. Ja sellepärast on muidugi loovate isikute ees on tohutu vastutav ülesanne kuidas nad, nad tegelikult loovad isikud on ju meediad, peavad mingisuguste mõtete, mingisugust ideede, mis nende ümber on nende edasiandjad olema. Ja vot vot kuidas nad seda edasi annavad, sellest sõltub meie kultuuritase. Aga kui me räägime sellest, mis on muusikaga 20. sajandi jooksul juhtunud, siis õnneks me ei pea rääkima täielikust õhtumaade allakäigust, vaid on olemas ikkagi ka sellised loovisiksused, kes suudavad. Siis kindlasti mitte ja, ja mitte kunagi, seega ei saa niimoodi olema, kui lõhkumise tulemusena küll tekkis tohutul hulgal liigsus tegijaid vastureaktsiooni, vastureaktsioon ja, ja, ja muidugi tekkis, tekkis see nõndanimetatud tõsise ja kergemuusika vahel. Tekkis täiesti sõda. See on sõda, mis on sõda, on praegu ka kergema muusika poolt, mis on täiesti vale sõna, sellepärast et on olemas nendes hevimetall, mis ei ole üldse mingi kerge on hästi raske, juba nimi on raske. Ja väga lihtne on, on kõike seda, sellist taoliste väga levinud muusikat kommertsiaalsetes muusikaks nimetada. Ja siis mitte levinud muusikat väga väiksele ringile kirjutatud ja osaleda väga tõsiseks, need on väga ohtlikud terminid. Võiks üldse olla. Kallid muusikaarmastajad. Me elame teiega tegelikult keset sõda, mentaliteeti, kultuuride sõda kuhu see sõda võiks välja jõuda, kas sellel sõjal, noh, me oleme harjunud sõda, pidin negatiivne asi ka sellele. Positiivset momenti seda ei, ei ole Marin küll, aga seda ei ole kunagi sõdadest kasvavad, kasvavad välja uued impulsid inimene, taju, prints pärast sõdu tajub suurt majanduslikku tõusu väga kiiresti ja see on alati ja, ja vaimsete sõdade tagajärjel on tekkinud väga suured näiteks vaimne sõda, reformatsiooni aeg. See oli sõda ju seal ususõda sellest sündist väga suur uus vaimne impulss. Nii et see ei ole üldsegi negatiivne asi. Ja rõõmuga rõõmuga me jälgime protsesse ja mina olen väga suure kontaktid väga paljude taga paljude heliloojatega, kes üritavad siit välja minna, nagu öeldakse, puhtamalt mitte minna kaasa lihtsalt taoliste huvitatavuse või, või, või eks eksperimentaalsete mõttemaailmadega vaid, kes püüavad luua sügavuti sügavuti ja väga harmoonilised ja esteetilised ja väga arusaadavalt. Ja selles on nii Eestile õed kui mujal heliloojad kui ka neid, kes on elanud endises Nõukogude liidus, aga kes on nüüd väga, väga hästi vastu võetud kogu maailma kontserdilavadel näiteks no ma mõtlesin näiteks praegu eelkõige muidugi Kiyaganšeelite. Ma mõtlen siin Valentintsilvestravit, rääkimata meie meie heliloojast, Arvo Pärdist, see muusika, jale, lõhku muusika ega killustatud ega fragmentaalne muusikat, terviklikud maailmade. Ja selle jätkumisega keegi ei saa seda kopeerida, individuaalsust ei saa kuhugi peita, individuaalsust ei saa ära kaotada maa maa pealt, kui taolised stiilid ja protsessid oleksid toimunud mitmed-mitmed nüüd tagasi, siis oleks sellest tulnud koolkond ja need neid näiteks Kanšeeli moodi kirjuta, kirjutaks terve terve S stiil ja terve plejaad heliloojaid ja sellist ei oleks mitte midagi halba olnud. Sellepärast et meie teame küll praegu neid ja neid ja neid heliloojaid, kui palju seal ümber oli, selles samas stiilis loovaid, samade reeglite järgi sama mõttemaailmaga. Aga kuna neil neil puudub see tabamatu tabamatu geniaalsus ei olnud nii kõrge, siis lihtsalt maailm tahab saada seda ekstrakti ja sellest toituda. Need keset seda lõhustanud maailma on meist igaühel. Kui me natukenegi kas muusikat esitame või ka seda lihtsalt kuulame, on võimalik ikkagi endale luua selline oma väikene maailm, kus on harmoonia olemas, kus konstruktiivses olemas. Loomulikult, ja väga ausalt tähendab mitte niimoodi, et meie nüüd sinuga täna ütleme ja keegi ütleb homme lehes, et see on geniaalne ja see on geniaalne vaid südame kaudu hinge südame kaudu. See beta kunagi. Selle positiivse lõppakordi ka, ma usun, on põhjust ka tänane saade lõpetada. Saatekülaline oli Andres Mustonen. Hortus Musicus eestvedaja juba 35 aastat ja meie saadet jääb lõpetama Arvo Pärdi muusika. Tema loos Tarbos on õige mitu varianti. 30 aastat tagasi. Andres Mustonenil on pühendatud see variant, mis kohe kõlama hakkab. Kohtumise kuulmiseni.