Tere hommikust jutu saatel on ikka aeg-ajalt kombeks üle vaadata ja ka üle kuulata inimesed, kes elavad Eestist eemal, aga kelle side kodumaaga on endiselt, et selline soe ja tugev. Ja sel nädalal avas Tallinnas Lootsi tänaval tamm galeriis oma näituse muidu Brasiilias resideeruv graafiline disainer ja fotograaf Martin Lazarev. Mina olen Margit Kilumets. Tere tulemast saatesse, Martin. Tere tulemast. Kõht ja vastus. Kui kaua sa nüüd Eestis oled olnud? Nüüd ma olen Eestis tagasi olnud kuu aega ja ma saan olla kolm kuud. Kuna ma olen brasiilia permanentne viisaga inimene, nüüd siis nad ei lubagi mul olla üle kolme kuu Brasiilias teemal et vot nüüd on selline olukord lihtsalt, et ma ei saa isegi kodus olla pikalt, et ma pean tagasi minema. Aga mulle meeldis see, et sa ütlesid ikkagi kodus, et kui sa tuled Eestisse sisse, tuled ikkagi koju. Ja ikka, see jääb alati koduks. Siin ei ole küsimust, kodu on kodu ja isegi kui mul Brasiilia mõtetes võib-olla teine kodu, ehk siis ma olen teise teise kodu omale ehitanud või leidnud siis Eesti on alati kodu, seal ei ole kahtlust. Sel korral sa tegid Eestis ka näituse ja korraks läheme mõtetes sinna näituse avamise õhtusse, kas oli siis ka suurejooneline Brasiilia pidu? Loomulikult isegi brasiillased olid kohal, seal minu meelest oli viis või kuus Brasiilia päris Brasiilia elanikku, kes tegelikult Eestis elavad korraga kas või siis pikemalt, ma ei tea täpselt. Ja pidu, pidu oli uhke nagu alati pidu, pidu peabki uhke olema ja näituse avamine, kuna ma olen disainer ja ma nii väga kunstnik ei ole, siis ma arvan, et Ongi peo pärast. Näituse avamine, need pildid on üks väike asi lihtsalt, aga õhtu läks lõbusaks ja meil oli ikka paarsada inimest, kes läbi tantsu löödi ka või kes loidla lõima ei näinud, seda aga me ei jõudnud, me läksime pärast sedasi ja seal oli küll tantsu. See on fotonäitus ja ma vaatasin need pildid tegelikult seal tamm galeriis ka oma silmaga üle. Sa ikkagi praegu pildistad suures osas sellel oma teisel kodumaal ehk pildistatud Brasiilias. Ja see on nii ja naa teema sellepärast et kui ma ava natuke kaarte, siis on tulemas uus näitus ja see näitus, arvatavasti siis hakkab liikuma Eesti saatkondades erinevates maades ja see on juba puhtalt Eesti Eesti teema ja Eesti inimesed, portreed. Võtad mul küsimuse ära suust, ma tahtsin just öelda, et kas üks eesti kalur ei ole siis niisama fotogeeniline kui need Brasiilia vanamehed, kes seal kookospalmide ja kookospähklite taustal lamasklesid. Ma just mõtlesin neid pilte vaadates, et tegelikult on eesti meestes samasugune potentsiaal täiesti olemas. Täpselt ja rohkemgi ja ma olen neid pildistanud ja vaikselt, kuna ma minu fotograafia on selline, et ma ei sunni inimesi eriti natuke juhendan või et kuhu võib vaadata või mida mõelda peas sellel fotohetkel siis ma täpselt ootamis vastu tuleb tänava peal ja et kuud, mis vahe on Eestis olnud? Nii palju, kui ma olen olnud siin ja keda ma olen tänava peal kätte saanud, näiteks? Arvo Pärt, palun väga, läks vaikselt nagu vari näiteks Niguliste kiriku poole jalgratta seljast maha lihtsalt ja ütlesin tervist ära. Aga nüüd teeme pilti ja ära ütles, et jah, aga mis ma siis kuidas olema pean, aga mõelge siis midagi oma peas, ma isegi ei taha teada, mida te mõtlete Agas kurba või siis õnnelikumata hetke, aga ma lihtsalt tahan, et te mõtlete midagi sel hetkel ja tegin kolm pilti filmi peale, kusjuures mitte lihtsalt digitaalse kaameraga. Ja väga hea pillituid, et ja, ja ka teiste inimestega täpselt samamoodi. Isegi Toomas Hendrik Ilves Kel hüppasin ratta seljast maha, ütlesin, teeme pilti. Ei, see oli Viljandi folgil selles mõttes, et kuna mul Lisete sõbrad töötavad selles restoranis, kus ta sööma tuli, siis öeldi, et nii, nüüd on messing, tule siia kohe viie minutiga kohal ja ütlesin, et nii ära teeme pilti. Tegime pildi ja väga loomulik pilt ja täpselt need pildid tulevadki siis uuele näitusele. Tule tuntuid, inimesi tuleb tavalise inimese täiesti tänava pealt. Ja Eesti Eesti inimesed sundimatult portree. Kui palju see Martin vastu nina saada, kui palju on nii tüpar ratta seljast maha ja ütlen, härra, teeme pilti ja härra ütleb, et aga mida te endale lubate? Mitte kunagi mitte kunagi ja sellepärast, et noh, see on, see on hea teema, seda tegelikult kui nüüd õpetada, kui ma läheks kuhugi rääkima, näiteks auditooriumis fotost räägiksin, siis on eraldi teema, kuidas inimestega suhelda, et pilt saada. Ja see on meie jaoks ajakirjanike jaoks täpselt sama oluline. Sekundi küsimus saab head kahe sekundiga aru saama, kas on mõtet, kas üldse sealt tuleb ja kas saab peksa või noh, sa pead, kõik, see tuleb kogemusega ja loomulikult ütleme niiviisi, et kui 5000 pilti oled teinud 5000 inimesega rääkinud, alati küsinud mina, alati küsinud, kas võib pilti teha siis no neli korda näiteks seal inimene lihtsalt ütleb, et noh, mitte ülbelt, võib-olla, aga ütleb, et ei ma, ma pole üldse huvitatud, siis pole mõtet eriti tordki torkida ka. Aga niiviisi vastu nina, et mida te teete? Portree pildistamise juures tänava peal seda ei juhtu, aga seda, seda juhtub teises võtmes, seda juhtub sellises võtmes, et näiteks Brasiilias Eestis ma ei tea, ma pole nii palju, Wilson ei saa ka näiteks väljamaal on see teema, et tänu meedia ja igasuguse interneti ja Facebook'i ja reklaami arenemisele ja et kõik info liigub nii kiiresti, siis inimesed arvavad, et nad saavad kohe raha, et saad kohe kuulsaks, kui ja kui tuleb professionaalse suure kaameraga nii-öelda fotograafide pilte, siis paljud juba küsivad kohe, aga mis ma, mis ma sellest saan, sest nad arvavad, et nad saavad kohe kuulsaks või see pit läheb kohe kuhugi reklaami? Mina loomulikult ei juhtu tegelikult sellepärast, et fotograaf fotograafias on reeglid ja ilma allkirjata keegi üldse üksi agentuuri kasutasime pilti, et isegi kui sa pildistad, ega seda kasutada ei saa, loomulikult see inimene ei tea seda ja ta hakkab kohe küsima raha. Ja siis oled sellise nõmeda olukorra ka sees, et sa pead hakkama selgitama. Ja kuna sa oled näiteks nii palju pildistanud, siis siis sa ei viitsi enam selgitada, tegelikult sa tead, et siin on juba kõik, et siit ei tule seda pilti. Ja siis lihtsalt on stampvastused ütled lihtsalt miljon. Ja siis hakkab see inimene ise ka naerma. Ongi nagu olukord lahendatud, miljon dollarit saab sellest. Kõik hakkavad naerma ja Sist ja saadki hea pildi, võib olla. Kuule, aga, ega ju tegelikult see fotograafia sulle leiba lauale ei too, sa ikka teenid raha kuidagi teisiti. Ja loomulikult ma olen disainer ja illustraator Tartu kunstikoolis ma hakkasin õppima, ma ei lõpetanud, aga ma õppisin mööbli restaureerimist ja siis kujundamist nii-öelda. Aga ma selle peale jäänud. Aga kas sa loodad, et kunagi ühel päeval, kui sa oled juba kuulus-kuulus-kuulus, et siis on fotograafia, see, millega sa leiba teenid? Nii ongi tegelikult, et sellist sorti see sellist tüüpi vist on õige öelda, nii fotograafia nagu mina teen, see ei müü kohe, see on arhiivi fotografeerimine tegelikult inimeste pildistame, keegi ei taha osta endale teise inimese pilti elutuppa ja see iga nende fotode väärtus läheb iga aastaga paremaks ja näiteks peale kümmet või kahtekümmend aastat. Raamat, mis tuleb välja siis tekib alles väärtus, hetkel on puhas pildistamine ja töö ja ma arvan, et aasta pärast see projekt või need fotod hakkavad koos elama ja sellest tuleb sellel tekib väärtus ja, ja siis inimesed ostavad. Aga sa oled leiutaja ka sina oled see mees, kes mõtles selle ilma sabata, ID-kaardi lugeja. See toob sulle ju ka natukene sisse, ikkagi keegi kuskil türgimaal tahab hakata seda kasutama ja siis sina saad raha või, või on see liiga lihtne, see minu mõttekäik vä? Jah, see oli väga lihtne mõttekäike, hetkel oleme ausad, et leiutamisega on selline teemad. Leiutamine ei ole lihtsalt leiutamine, üks asi on leiutamine, teine asi on tootmine. Ja siis selle idee rahaks tegemine. See ei käi üle päeva ja seal on inimesi, kes tegelevad sellega ja leiutaja leiutaja räägib ja käib televisioonis, käid raadios, räägiti, kõik on väga-väga hea, aga see on suur töö seal taga ja seal läheb ikka ütleme nii, et viis aastat on väike aeg. Seal käib hetkel selle ID-kaardilugejaga. Ta tuleb jälle uuesti välja ja tuleb müüki, aga see ütleme niiet et leiusatele võib öelda niiviisi, et ei tasu ühe leiutise nagu kinni jääda, ühte leiutis. Et disaini edasi ja võib-olla läheb hästi, võib-olla läheb, mitte nii hästi, aga kui keegi küsib, minu käest on küsitud, miljonär on ju? Noh, misasja, nalja teete või? Sellega läheb aega, kõva kõva aeg. 10 aastat olete võib-olla tööd teha ja kui see ei aegu, see idee enne, kui sa selle rahaks saab teha, siis on asjad väga hästi ja siis sul läheb hästi. Miks sa õieti Eestist ära läksid ja kui kaua sa oled nüüd Brasiilias elanud? No kui ausalt ma vastama pean, ausalt no läks nii hulluks peoks juba kätte, et mõtlesin, et disainerina, et kas kas teha midagi saavutada midagi ja mida ma oskan, et kas teha ka tegelikult või siis käia siin Eestis Discord diskole ja kõik on väga panna siis. Ma mõtlesin, et ainuke viis on minna üksinda eemale võimalikult kaugele kuhugi, kus sa oled täiesti üksinda, kus ei ole sõpru ja hakkad ise mõtlema, mida sa teha tahad. Ja loomulikult oli fotograafia, tegelikult oli mul kogu aeg plaanis. Kuna ma ise fotoga üldse kokku ei puutunud Tartu kunstikooli, siis ma võtsin küll kursuse. Aga reklaamiagentuurides töötades ma alati mõtlesin, et võiks, võiks proovida fotot. Ja siis oli see hetk, et hey tuleb kasutada aega kasulikult, kui ma juba seal olen ja nii hea valgus on ja teistmoodi inimesed siis natuke kavalalt mõeldes ma kasutasin seda ära ja alustasin fotograafiaga ja tuli tuli kasuks. Noh, ma arvan, et Eesti inimestel on hea vaadata Ohmis Brasiilia pildid ja eks ma olen natuke kaval ka. Aga muuseas, Brasiiliaga sellepärast, et see on nii kaugel, et. Indias on kõik käinud, fotograafid alustavad kõik Indiast või siis taimaal kõik lähevad sinna Brasiiliasse ei olnud keegi läinud. 20 noort eestlast või 30 noort eestlast elab üldse seal ja ega nemad ju pildile valisingi sellise võimalikult suure maa-ala, mis Brasiilia ühendab ikka päris suure maalapi, et seal Brasiilia siseselt juba teema muutub ja inimesed muutuvad nii palju, et on lihtsalt fotografeerida ei ole lihtsalt mustad või valged on kõike absoluutselt segamini, et superfotograafia osas, no nii head tänava peal lihtsalt viie minuti jooksul tuleb nii palju erinevaid inimesi vastu, et lihtsalt naudid, sa. Pilt, aga kui reaalne see võimalus oli või käis peast läbi, et, et sa lähed sinna, noh, hea küll, mingi rahakopikas sul oli taskus, eks ju, ja ja võib-olla mõned suhted ka agajaidze lõpetadki lihtsalt kuskil tänaval, et, et sa ei saagi selle leivateenimisega hakkama ja ja istubki seal kuskil Brasiilia getos ja ei taha keegi su pilte osta ega, ega pole kujundada ka midagi, et, et kas sa said nagu ebaõnnestumisega üldse ei arvestanud või miks peaks sellega arvestama? Mõtlesin, eestlane mõtleb alati, et on ka plaan B. Ja eestlane mõtleb kõik jätta ju, et. Et ise oled loll, kui hakkama ei saa, see teema on, et mina kui pool multika ma nii on, et mis mõttes ei saa hakkama. Õpid uue ameti ja hakkad kala püüdma seal hakkama väga hästi, et tuleb lihtsalt minna ja teha. Võib-olla võib-olla ma lihtsalt räägin nii kergelt, et inimesed ei, ei arva nii nagu mina, aga ma küll ei näe probleemi, õppida uut ametit või midagi muud teha kuskil töö peal olla, et käed-jalad terved, huvi on, miks mitte? Aga tegid siis ka alguses midagi muud või ma tea, laadisid mingeid kaste või? Ei. Ei, ei, ma olen ikka natuke andekas, Ma saan omadega hakkama, et oli probleem, loomulikult kerge ei ole kellelegi, et mina läksin täpselt sellel päevapealt, läksin ära, kui hakkas masu. Kuidas seda nimetatakse? Ma ma läksin lennuki peale ja nii kui ma maandusin hakkas pihta ja kõik kliendid kukkusid ära seepärast, et kuna ma töötasin ka arhitektuuri vallas, aitasin arhitekte, graafikaga siis lihtsalt ei ehitatud neid maju, mis olid planeeritud. Kõik need tööd kukkusid ära ja siis istusid seal rannas kaugel täiesti üksinda, ma ei rääkinud keelt ka veel sel hetkel mingi viite viitekümmend sõna võib-olla rääkisin ja istusid seal üksinda ja läksin kohaliku sinna poodi, ostsin pudeli veinipunast, läksin randa, kulistasin rannas veinina, nutsin. Ja siis tulin tagasi ja hakkasin tegema teisi asju. Et ise ei tee siis ega, mis asja? Oled sa nüüdseks täiesti kodunenud, et sa lähed, sul on seal oma sõpruskonnad, tunnet, poemüüjad, sa tead, kuhu sa arstile lähed, kui hammas valutab, et täiesti nagu, nagu omas teises kodus. Ja täiesti ja see on see nii teistmoodi, tundub, et asjad on ühtemoodi üle terve maailma, aga ei ole. Sa pead ikka õppima tundma teist kultuuri ja kuidas need asjad käivad. Kuidas inimesed suhtlevad? No mul oli näiteks niiviisi, et esimesed kaks aastat ma ei saanud üldse aru, kuidas asjad toimivad, seal lihtsalt oli mõistusevastane nende süsteem ja samas vaatad, et majad on püsti äri käib ja autod sõidavad ja suured sillad on uhkemad, kui meil on ju, et kuidagi ikka toimib, et järelikult järelikult peab selle süsteemi selgeks saama, et ei ole, nii et ototot, nii need asjad ei käi alguses eurooplase viga ongi see, et kui ta läheb näiteks Brasiiliasse siis ta tahab parandada asju. Ei saa ikka ei paranda seda. Sa pead ikka õpime ära, et kuidas need asjad seal käivad ja siis võib-olla lihtsalt natukene kuskilt sõbralikult õpetama neile, vot vot nii käivad. Ja siis nad siis nad ahah, väga hea ujuja. Ja selline. Et oh, meil Euroopas kõik toimib nii hästi, et mis te siin, nii need asjad ei käi, see ei toimi. Sisad lollakas ja siis sa oled närvihaige, mingi euroopa turist. Keda sa õpetad siin, teid on seal üks miljon, meid on 200 miljonit, no kuulge. No meil kirjutatakse seoses suhteliselt lähenevate olümpiamängudega päris palju Brasiiliast, Riiades, eraste, sellest, kui võib-olla see on mulle silma jäänud, aga millegipärast meenuvad lood sellest, kui saastunud seal kõik on, need purjetajad ei saa purjetada, sest et merevesi on nii must, kas, kas, kas on siis ka nii vä? Ookeanivesi musta ookeane ikka suur, ta on meil reostanud üle üle planeedi, aga ma arvan, et juttu konkreetselt selle asjaga on, on kinnise veeala Rios oleva siis kinnise laagoa veeala, kus on siis purjetada mitte purjetamise, vaid sõudmise vist ka purjetamine seal. Jah. 15 miljonit inimest ja loomulikult alles nüüd nad mõtlevad selle nagu puhastamise ja nii-öelda nende teemade peale, see on uus teema, see prügi ja looduskaitses on, see areneb kiiresti, see on väga hästi tegutsevad inimesed, organisatsioonid tegutsevad. Aga suures linnas on reostus ränk ja mitte ainult vees, vaid ka tänaval, et on pluss 35 kraadi ja siis vabandust väljenduse pärast, aga see kusi sitt tuleb seal mäe otsas, et alla, kui ei ole kanalisatsiooni, sisse, on tank, see on see aur, mis tuleb üles rank ja samas on näiteks Ipanema rannas kõik see solk läbi on viidud, lihtsalt ütleme kaks kilomeetritel kolm kilomeetrit toru läheb Ipanema rannast läheb lihtsalt eemale ja kõik see, kõik see solk tuleb sinnasamma Vetta. Tule plaaniatega 1000 tagasi panema randa. Kui palju ilusaid pilte ma vaatasin just praegu paneemalannastentse, rikud kõik ära. Eks see ei ookeanis labi uik seguneb, ega palju selleni jõuab ja samas võib mainida ka teiste asja, et noh, ütleme nii panema, ranna pikkus on kuskil kuus kilomeetrit ala. Ja selle kuue kilomeetri peale on kuus WCd tegelikult mis on ka tasulised, et igaüks ei hakka maksma ja kõik teevad oma häda. Ärme räägime nüüd sellest pikemalt ei tahagi enam Brasiiliasse tulla. Vot, aga saab minna ju linnast välja, et tegelikult suur linn on, suurlinn on nagu on ja see reostus reostustase ja sellega peab lihtsalt leppima ja tänavate. Meil on komme, et milliseid meil sülitada maha ja meile visata nätsu maha siis Lõuna-Ameerikasse ja ära seda loodan, et kõik, kõik visatakse maha ja kõik kõige maha ja koersitud maha, suits lendab maha ja ega sa ei ütle inimesele, et nüüd saab trahvi, kusjuures tehti uus seadus. Et suitsu maha, viskad sa trahvi, aga noh, kõik naeravad selle üle. Kuidas su päevakene seal Brasiilias? No oletame, et on kena, kolmapäeva hommik. Sa ärkad üles, ma ei tea, mis kell ja mis siis edasi saab? Ärkad varasest päike tõuseb, on rohud rõhusid, siristab seal ja siis ärkad üles teed kohvi süüa ja disainerina, siis mõtled, paned muusika tiksutama, mingi hea brasiilia muusika võib olla bossanova mingi sellise. Ja siis mõtled ja disaini, mingi hetk vaatad kella valt, okei, nüüd võiks jalutada, võtad kaamera kaasa, lähed linna peale ja võib-olla saad mõne pildi. Reegel on sellise fotograafi juures, see tuleb majast välja minna. Selles toas pilt ei saa. Et sa univernu lihtsalt lähed välja ja sa võid saada sinu parima pildi üldse, mis kunagi teed, lihtsalt tuleb minna välja ja suhelda inimestega siis kõnnid ja randa ei viitsi eriti minna enam seal, nii palav on ka, et kohalikud istuvad viis tundi rannas kuus tundi rannas. Ma ei, noh, see on sellised. Noh, meil on eurooplase mõtlemine, et me mõtlema, et võiks midagi nagu kasulikku ta 1002 tundi rannas, siis hakkad mõtlema. Jubad nii, jäta ototot, teeks midagi. Aga no ma õppisin nende stiiliga ära, tegelikult ma ikka pean viis tundi kavastada, lihtsalt istud päikesevarju all ja ajada siukest Smoldooki noh, keegi ei süvene, so juttu eriti. See on üks, see on üks huvitav asi, et mul on vist 50 korda või 100 korda öeldud. Te olete väga intelligentne noormees ainult sellepärast, et ma lihtsalt kuulan nagu meie kuulama vaata inimesele otsa silma ja kuulad. Sest brasiillane lihtsalt vaatab ringi ja sa räägid aga väga tõsist teemat kasvõi ja ta lihtsalt vaatab ringi ja võtab suvalise teema. Nende kultuur on selline. Lihtsalt laseb ühest kõrvast sisse, teisest välja ja kui sa kuulad vaadata silma inimesele, nagu on ka loogiline siis nad ise ka tunnetavad seda, ütlevad 1000, väga intelligentne. Te oskate kuulata. Vot. Sa ütlesid, et sa võtad kaamera ja lähed välja ja võid saada oma elu parima pildi. Kirjelda ühte sellist oma elu parimat pilti, kirjelda seda valgust. Kirjelda seda inimest, kuidas, kuidas pilt kusagil seal Brasiilias sündis. No ma ei, parim pilt, võib-olla ei ole valmis veel aja, ei no võtame nendest palja oni, ütleme et kogemus on hästi oluline, tehniline kogemus, sa pead teadma fotograafiast loomulikult valgusest, et kuidas need asjad kõik koos mängivad. Kui sul see kogemus on olemas ja praktika, sest tänava Fotografiska klaasi väga kiiresti, kui korrata ju ei saa, mis läks, läks, ja mõtled, selle peale. Näed, et tuleb moment ja näed, et valgus on õige ja nii palju, kui sa veel saad, võib-olla võtad positsiooni sisse või kuskil või siis Lähed järgi ootad seda momenti ja kuskil näiteks kui on liiga tugev valgussi, siis kasutusele valgustad silla alla mõlemad mõlemalt poolt silda lihtsalt on nii ere valgus, et see töötab nagu stuudia. Ja kui seda inimesest portreepilti, siis väiksed nõksud on nii olulised. Sa tead ju, inimese silm peegeldab järsku sata, kus inimene on silla all. Sa ütled, et kas ma Toindist pilti teha ja vea võib küll, aga kas te saate seista näiteks kaks meetrit sinna varju sinna silla alla, sest sa ei räägi inimesele? Sai seleta talle seda, aga sa tead, et see kõrvalt silla kõrvalt tulev valgus peegeldub tema silmades. Ja sa saata Supera foto, et kõik nahk ja kõik, kõik tuleb välja, nagu oleks stuudiost ütles foto loomuliku valgusega ja sellised väiksed nõksud, sa mõtled ja saad selle pildi kätte ja see võib olla täiesti tavaline inimene, täiesti mitte midagi erilist, aga kõik see valgus, detail ja tema väike ehmatus kaasa ikka ehmatust, miks, miks üks gringo teeb pilti ja mul lähevad juuksed vaiksemini päris blond? Selle päikesega lähevad juuksed mul ka ikka blondiks aeguma, väljas käin ja siis ta vaatab habemega Blunud fotokaameraga tüüp, kes räägib aktsendiga portugali keelt, onju, ja nüüd järskude pilte minust. Tal on ka väike ehmatus ja siis ütelda näiteks, et hingake, hingake nüüd sisse. Reeglid on, kui inimene hingab sisse sügavalt läbi, suu teeb suure paar millimeetrit lahti, siis tema silmad lähevad rohkem lahti hapnikku aju saab hapniku oa ja siis inimese nagu silmad lähevad kaks millimeetrit rohkem lahti, aga foto pääle jääb see. See jääb kuidagi eriti hea. Siuksed, väiksed nõksud, hingake nüüd läbi, suu ütles, et ta ei saa isegi aru ning alavi suu silmad lahti, õige valguslõks ta täis tavaline inimene Super portree. Ja palun väga ajakirja kaanele. Vot ajakirjadest rääkides väga võimsa fotograafi ajakirja Brasiilia versiooni kaanel oli ju sinu foto alles äsja, see on ikka suur kompliment juba. See on väga suur kompliment, ma ise ei saanud aru sellest ta tegelikult sellel hetkel päriselt. Et see oli siis Brasiilia Digital Photography Brasiilia osakonna, siis lihtsalt kirjutas mulle inimene, kes seda ajakirja kokku paneb ja ütles, et palun väga, et nüüd on meil vaja siis kaanefotot ja siis taime sisse loo. Loomulikult kogu aeg tehakse lugusid, aga hea on see komplimendina komplimendina tunned seda, et järelikult nad, brasiillased ise ka hindavad seda, et ta ei ole lihtsalt, nii et võib-olla eestlastele on põnev vaadata neid fotosid ju siis on midagi teistmoodi ka neile, et see stiil võib-olla, mida ma viljelenud või kuidas ta öeldakse, et juua neil endal ka põnev seal. Ja see on hea kompliment ja siis miks mitte, mul oli väga hea meel. Kui palju sa pakku pakkusid pilte välja ja, ja mille järgi valisid sa tead ka, mis seal selle pildi võtsid, muide, see on ka seal tamm kalevis väljas. Ja mis on kaane peal ja no tegelikult see sellega käib jutt kaasaedsena, tore. Tüdruku nimi on Natasha ja kui ma reisisin mööda Brasiilia rannikut täiesti suvaliselt, tulin alla mööda rannikut bussiga sõitsin siis jõlkusin Shuu Arakas linnas. See on väike linn, nimetatakse Brasiilia kadunud pärliks turistide. Keegi seal ei käi tegelikult sest vesi ei ole seal eriti hea. Kui on ookeanivesi kokku ookeania jõgi kokku saavad siis vesi on niisugune mudane, et ta ei ole just kõige kõige ahvatlevam turistidele. Lihtsalt kõndisid ja naabeljasandaga kokku. Otse nii, nüüd ma teen pilti ja siis ta ütles, et haavakajad mõist hakkan oma pulmamaja ehitama, et pulma nagu salongi suurt maja, kus pulmi teha. Ja kuna tahan küllatki jõuka perekonna tütar, siis ehitaski pulmamaja vist kuues pulmas, käisin seal pildistamas. Ja ka teda pildistasin. Ja millegipärast millegipärast tema foto meeldib absoluutselt kõikidele, nii eestlased kui brasiillased ja kõik küsivad, küsi täpselt sama moodi, et kas me saaksime selle tüdruku pildi sinna. Ajakirja kaanele ta ei suitseta, aga me olime ühe Sao Paulos olime ühest sõbra stuudio maalikunstniku stuudios ja siis ta istus ka seal ja lahvamad, ma tahan suitsuga pilti teha, et ma tean, et see on klassikaline siis tegi seal suitsu ja ma pakkusin alguses välja suitsupildi ja ka ajakirjase. Ehk siis kes, kes kamandab, kuidas nimetatakse peatoimetaja peatoimetaja ja peatoimetaja seda ei, suitsu ka ei tohi ja siis panime teise pildi, kus suitsu ei olnud. Ja nii ta läks. Ja see oli kiita saanud, sellest kindlasti ikka ikka see pilt millegipärast kõigile meeldib kogu aeg need seal neli pilti vist haljas sellest seeriast. Ja no mul oli väga uhke, läksime laksildised, Riiadusoneerus läksid ajaleheputkasse ja vaidlesin oma ajakirja minek. Et isegi putka saaliga Brasiiliasse suhtla kõiga. Suhted oma kojamehega suhte ta oma maja juures oleva putka müüjaga rannas toolide müüa. Aasta sa juba tunned neid, sa tead, niipidi salati räägid, sa küsisid, kuidas elu läheb ja siis, kui ma läksin sinna putkasse ja ajakirja ostma, siis näitasin, näed, minu pilt ajakirjas siis ikka suu oli vett täis inimestele. No nii, nii autogrammi kohe autogrammi putkamüüja pani kõrvale ajakirjaga ütles, et väga hea. Et feim fei seal kuulus olla on teine teema, kui siin Eestis. Nii et sa läksid siit ära, et oma meeletule pidutsemisele ja, ja noh, jumal teab, millisele eluviisile lõpub, on panna või lõpu teha, eks ole, nagu kannapöörde tegid ja, ja, ja samal ajal avanesid sellised uksed. Noh, milleks üldse valmis polnud? No uksed kas avanevad ja ega iga inimene tegelikult immuun auto ja mul polnud häda midagi, sele pidutses, mulle väga meeldib pidutseda ja see on, ma olen küllaltki lõbus inimene ja ma olen hea suhtleja. Nii ma arvan vähemalt et ega sa ega's ennast ei muuda, ma ei tahtnud ennast totaalselt ümber pöörata, vaid ma panin ennast sundolukorda, et tegutseda ja töötab väga hästi. Siis tuleb natukene, tuleb sõpradest emale. Kuule, aga kui seal Brasiilias liiga hea hakkab ja varsti hakkab, eks ole, ja kuhu sa siis lähed? Alaskale? Järgmine teema on Kuuba. Aga vist siin ei pikaks ja see on ainult korraks. Mul on paari filmi inimesega idee seal koos käia ja siis materjal kogudusel. Aga Lõuna-Ameerika üldse tuleb läbi käia, kõik. Brasiilia on nii suur, et ütleme niiviisi, et ma ei olegi läbi-lõhki fotograaf, et ma ei võta seda, et nüüd ma peaks veel midagi kuhugi midagi jõunovi tegema, ma teen seda nii, nagu tuleb. Kas on mingeid asju, mida sa tahaksid nüüd kohe veel ära õppida, mulle tuli tegelikult see. Ja miks siis prantsuse keel? Meeldib ja vot vot vot mul tuli meelde praegu, et Pariisis võiks elada ja pildistada, pildistada inimesi, kes seal tänaval liiklevad. Võib-olla see tuleb sellest, et liiga palju on Brasiilias oldud, nüüd tahaks natukene seda Euroopa asja ja inimesi. Et võib-olla sellest, sest kuus aastat Brasiilias natukene, aga et mõned asjad tülgastavaks. Aga sellest tuleb üle olla ja tuleb Euroopas käia ja teha mingi projekt näiteks Pariisis ja kohvikutes istuda, aia, pildistada, võib-olla neid inimesi seal prantsuse keele õppimine. Kui ma väike olin, siis mulle õde Anne vanemad ajad, ta proovisime lõpetada, aga ma ei mäleta, ma oskan 10-ni lugeda. Aga oskustest rääkides, mulle tuli meelde, et sa oled ju kõva tantsupoiss, kunagi me jõudsime teel siia stuudiosse rääkida, et solid, kellede taustal sa tantsisite tantsu lõid. Oh jumal, see oli Marju Länik. Aga Brasiilia on ju tantsumaa ja, ja kas seal on ka nii, et kui sa Sul välja lähed näiteks, sa ju lähed ikka välja, et, et siis ilma tantsud ta tegelikult ei saa ja, ja et, et kas sa oled näiteks õppinud seal mingeid uusi nõkse sellistest selliste tantsude samme, millest siin elavatel inimestel võib olla väga aimugi, ei ole? Ja loomulikult ma selgituseks ütlen, et ikkagi 11 aastat sai võistlustants tehtud Tartus. Ja siis oli veel breiktantsu. Et selle treeninguga on loomulikult viie minuti õppimistehnika. Ma ainult vaatan peale ja ma juba tean ja oled juba tehtud mees ja kusjuures jaanajaamu nemad muidugi ei oota seal. Valge gringo lihtsalt oskab tantsida niiviisi kohe. Ja need kohalikud tantsud, samba on üks asi, samba on lihtne, seda Ta õpib kiiresti ära, aga seal on sellised tantsud nagu Forro kirjutatakse Foha, nad hääldavad. Et mis on nagu kantri, kohalik ja seale käib väga kobe hõõritamine seal ikka tagumikuga pead laskma suuri ringe tegema, et ja nad, kui ma olin viiepäevasel festivalil ja tantsitasin seal kohalike preilisid nagu tuulis, pasklesin ringi siis nad kõik suu ammuli, vaatasin, kus kuste gringo nüüd valge tuleb ja nüüd oskab nii tantsida. Ta kellele tantsida, meeldib see õppiveraa, kõik tantsud, mis asja. Preilid tõid mulle meelde selle teema ka, et eks sa oled ju juba natuke noh, lähened sellisele eale, kus peaks ja et kus peaks mõtlema selle peale ka, et äkki sõrmus sõrme ja jääd kusagile paiksemaks või ei, ikka ikka tuulispasa tunne peal. Ei, no see on hea teema, on hea teema, me eile just rääkisime ka seda teemat sõbraga. Sama küsimus täpselt. Ja vot ongi nüüd, et oled Eestis ja kõik küsivad, et kas siis ka siis jääd, sellepärast mar äi, kas jah, kas, kas jääd siis seal nende tumedate tüdrukute pärast. Aga ma olen alati arvamust, et Eesti Eesti naine ja sissetulekud on väga tip-top ja võtma nüüd mõtlengi, siin oled nagu kahe tule vahel. Hatta oskas olla need, aga mis tegema peab, tegema peab ja eks aeg näitab. Ma ei oska sellele küsimusele vastata, täpselt. Et pruudid ei lase olla. Aga see ongi vist lõbus. Sa ütlesid mõned lauset tagasi, et, et seal on asjad, mis sulle tegelikult Brasiilias enam nagu ei meeldi või millest ära hakka tüdinema. Mis need asjad on? Valetamine mitte mitte keskendumine. Kui sa räägid inimestega ja siis need suurlinna suur-suur rahvusena üldise probleemid, sellised ja bürokraatia, kuidas see käib. Ja hästi palju siukseid, pisikesi detaile, mis päevast päeva, mida meil siin Eestis ei ole ja et noh, linnas vaidluste rahu ei ala. Ta kogu aeg käib, lärm nii visata, elavad seljas ja räägivad, et vahepeal tahaks lihtsalt öelda, et ah, kuule, tead. See mõnu mõnusa eestlase soov olla natuke omaette olla lihtsalt natuke. Jah, aga noh, see kõik on niiviisi, et kui ei meeldi, siis mine kuhugi, kus vaiksemasse kohta ja saad sellest üle ja need probleemid tegelikult on fun. Võib-olla ka lõbus, et isegi see bürokraatia, mingi paberite ajamine Brasiilias, kui sa seda vihaga võtad, siis sa jäädki vihastama, vihastad ennast herneksal ja abi pole, aga võtad mõnusalt, oled järjekorras, räägid järjekorras nende inimestega juttu ja kirud poliitikuid ja kõik räägivad, no seal on kõik, räägivad suga, sa ei tunne inimest, aga sa võid rääkida kohe, hakata tänava pääl foori all akad inimesega juttu rääkima, nagu oleksid vana sõber. Et jaa, leiad ühise teema, sest kõigil on sama probleem, noh kõik on samas järjekorras ja plakutad seal. Võib olla ja ongi fun, see ongi nende elustiil. See on teistmoodi, kõiki ei saa perfektne alla. Ja samas rannas on kõik, demokraatia on rannas, kõik on unis pükstega või bikiinide kajaga. Oled sa rikas või oled sa vaena? See on, kõik muutuvad üheks. Ja, ja siis on karneval, karneval võtab jälle nulli, kõik probleemid, mis aasta jooksul tekivad, karmim võtab, nullib ära kõik ja hakkab jälle otsast peale. Kas sa vahel enne und mõlgutas mõttes seda, et mis sinust oleks võinud saada. Kui sa need aastad tagasi ei oleks sinna Brasiiliasse läinud, oleksid siia jäänud. Oleks töötanud kuskil, ma arvan, reklaamifirmas kuskil disainifirmas ja teinud hea palgaga tööd võla välja, visatud uuesti kuskilt ja siis jälle tagasi läinud ja jälle välja visatud ja jälle tagasi, ainult kus sa ikka lähedane. Ja siis nii oleks lihtsalt vaikset tiksutanud. Et sellist karjääri fotograafina sul kindlasti ei oleks. Fotograafina. Jah, ei, ei, ma ei ole, ma, ma poleks Eestis hakanud pilte tegema. Et selleks oli vaja ära minna, tavastada mingi uus elukutse siis nüüd või elualamhobi tegelikult, sest ta professionaal on see, kes teenib, raha on ja. Ja siis, kui sa ei taha raha teenida selle alaga, siis sa oled hobifotograaf. Nii et ma olen hobifotograaf. Et olla päriselt aus, ma küsisin, et mis on need asjad, mis sulle Brasiilias närvidele käivad, aga mis on need asjad, mis sulle Eestis närvidele käivad? No mul ei käigi üksi asi ees närvidele, kusjuures kui missi närvidele saab käia Ma ei tea, poliitikud, halb kliima, sul on ka mingi siberi jope, on seljas juba oktoobrikuusse. Ma ei ole nendel poliitikutel ka viga midagi ja kliima algajale ja väga hea kliima neli aastaaega. Kujuta ette, kui sul on kogu aeg üks kliima, nagu Brasiilias on, vot see. Kui aeg-ajalt vaikselt sellise higikihiga kaetud niiske Liiga vara. Siin on neli aastaaega, sa teada, ahaa, nii, ja nüüd tuleb see viis, nüüd on suvi. Ahaa, nüüd tuleb see asi ära teha. Puid on vaja teha. Ja kui sul on kogu aeg üks kliima ja kaobki ajataju ära, sa ei saagi aru, mis toimub ja elad ühes mullis kogu aeg. Et see on vot seal, vot see käib närvidele, siin ei käi. Ma ei tea, ma tartlasena mis ikka närvidele käib, enda lolluse käivad närvidele, kui ise ei saa hakkama. Ma ei leia. Aga Eesti kohta ei oska midagi välja tuua. Sõbrad ootasid sind ka kõik ära või mõniga kukkus nii-öelda tagant ära selle aja jooksul, mis ära oled olnud, lõi käega ja et oh ei. Et jäid mõnest sõbrast ilma. Ei, Eestis ju, kuidas sa sõpradest üldse ilma jääda, Mul on sellest vaata, ei saa aru, et Eestis kõik sõbrad hindavad sinu. Kuidas öeldakse, sinu ruumi ja sinu keegi ela sulle väga seljas nagu Lõuna-Ameerika maades, saavad sõbra suhtlema, saavad kogu aeg rääkima, sa vajad saatma sõnumeid ja kui sa ei saada, siis järelikult sa ei ole sõber. Meil on niiviisi, et 10 aastat pole näinud, saavad kokku, nagu oleks eila näinud. Noh, täpselt nii näituse avamisel oli täpselt samamoodi. Pole 10 aastat näinud, saime kokku täpselt, kõik on täpselt sama hea, käige eiei. Et eestlane hindab teise, teise inimese, seda vaba ruumi ja isegi noh, võib-olla naisterahvad või sõbrannad räägivad, suhtlevad rohkem. Meesterahvad on tagasihoidlikumad ja ei plakuta kogu aeg. See ei tähenda seda, et sa ei ole sõber, see ei tähenda seda, et siin perekond sind tagasi ootab ja, või, sõbrad. See on lihtsalt meie, meie kultuur on ju viikingi mingi teema, et mine minagi kodust välja ja ära nuttes tagasi tulla, tagasi tulla, ära nuta, on, ma ei tea. Ja sa oled seda nägu ja tegu, et sul on kogu aeg nagu mitu rauda tules enne kui ma su siit stuudiost ära lasen, ma ikka küsin, et fotograafia ja, ja sellise, sinu nii-öelda põhi hobi ja töö kõrvale jätame siis see tegelikult ju kogu aeg ikkagi tegeledki arhitektidega. Te tegelete filmimeestega, kas sul on mingid asjad õhus? Sellised huvitavad projektid, milles ühte jalga pidi oled sees ja millest sa võid rääkida ja, ja siis inimesed teavad, et ohoo, et vaata, et Martin Lazarev, et mõne aja pärast see tuleb ja need tema oli ka sellega seotud. Midagi, mis oleks pooleli. Ei, ei oska nii öelda, et neid asju on nii palju kui seni välja, aga igal pool teed oma osa, ainult et noh, viimane asi, mis me nüüd rääkisime just minutit tagasi oli välkloeng näiteks arhitektuuri ja disainivallast. Ja mind on kutsutud ka disaini suhtes rääkima eri kohtadesse. Ja ma arvan, et siis ma räägingi oma kogemusest või arvamustest või kritiseerin, ma olen hästi jõhker kritiseerija. Kuna ma olen iseõppija, siis ma tahan ka, ootan teistelt inimestelt, et nad kiirelt aru saavad ja õpivad kiirelt ja siis on see kriitikana eriti karm. Et kõigepealt, et maha kõik ja siis sa ütled, noh, vabandust, õieti ei olnud nii hull. Aga nii õpib, ainult, ma arvan. Ja Otwalk loengusüsteemis tahame teha seda, et midagi põnevat, lihtsalt natuke teistmoodi. Välk loengutes viimases, kus ma käisin, oli lihtsalt nii igav. Et ma väga vabandan nende inimeste ees, kes seal olid. Ega ma nimesid ei maini, ma ei mäletagi, kusjuures seepärast igav oli jah. Et proovime teha midagi sõpradega lahedamat ja põnevamalt ja tuua natuke elu sisse ja et inimestel, kes on valk loengut kuulama tulnud, et neil on põnev ja nad õpivad midagi, nad võtavad midagi kaasa, lihtsalt ei tule kuulama kellelegi juttu, kus ta ütleb, et ah, ma ka ei tea, et see on lihtsalt minu arvamus, et ikka jõhkralt ütleme oma arvamuse välja ja proovime midagi paremaks teha. Aga tore, Martin. Me oleme siin rääkinud brasiilia muusikast ja sellest, kuidas sa ennast seal hästi tundsid, sellepärast et sul on selline tantsupisik veres. Vot on mul kahju, et mõnikord raadio ei ole televiisor, et ma ei saa sind tantsima panna, et seal pole mõtet, lihtsalt keegi ei näeks. Kusjuures ma võin öelda selle vaheline asja, et hea tantsija kunagi näitan välja, ta oskab väga hästi tantsida, et see on põhitunnus. Et need, kes kõige rohkem tantsivad, need tegelikult ei olegi üldse tantsida. Aga see sega meil siia saate lõppu mängimast mõnd toredat muusikapala mis iseloomustaks sinu elu Brasiilias, ma pole seda küll veel välja valinud, aga küll me midagi leiame. Ma võin öelda sulle koha näiteks väga tuntud kuuluse Elise rešina. Regina kirjutatakse ja tema repertuaarist palun väga näiteks 60.-te 50.-te mustvalge kaamera ka veel stuudios filmitud ja selline see mõni lugu säält valima äkki valima välja. Äkki valime välja ja rahulik ja, ja, ja, ja ilusat olemist sulle siin Eestis. Inimesed, kes tahavad Martin Lazarevi pilte näha, saavad kuu aja jooksul neid Tallinnas Lootsi tänaval tamm galeriis vaadata. Juures on osad pildid üleval ka sinilinnukohvikus. Nii ja uus näitus Eesti inimestest tulekul. Ja pühapäevaks üks hea tore eestimaine retsept ka inimestele, kes tahavad nüüd minna koju oma perele lõunat tegema. Mis on see Eesti söök, mille järgi sa seal Brasiilias kõige rohkem igatsed? Klassika, hapukoor ja kurk ja must leib. Ja kui vana Tallinnat sinna kõrvale veel saaks, oh taeva arm. No sprot pole midagi teha, mida seal ei ole, mulle saadeti emailiga või selle postiga olles prote. Et väga hea, hea meelega ja hapukoort, kahe suupoolega. Lihtsalt leia väela hapukoort ja veel, kui saaksime murulauguga lõigata veel peale, oh jumal. Aitäh Martin Lazarev stuudiosse tulemast, jutusaadet juhtis tänamort. Tahtsin Martingi mor margidki. Ilusat pühapäeva teile kõigile.