Tervist, mina olen Urmas Vadi. Panen oma tassi ja lusikakomplekti koti, võtan makiga kaasa ja lähen külla Gabriela liivamäele. Head kuulamist. Tere, Gabriela, tere. Ma tungisin seal ahjualusena külla nagu mulikult. Kombeks on sokid juba rääkima, et sul on siin tänaval hästi huvitavaid tüüpe, kes kaovad ja keda enam ei ole, et sa oleks tahtnud neist pilte teha. Jah, siin on jah, sellised tüübid kes nagu on alati silma jäänud kui kõnnid tänava peal või lähed kuskile, aga ma olen siin lepiku tänaval juba päris hammustada oleks nagu aeg-ajalt elanud nagu peaaegu 10 aastat tagasi ja siis siis ma ei pildistanud, ei olnud kaamerat ja ei olnud isegi mõtet ka, ma lihtsalt teadsin neid inimesi meelde, aga nüüd, kui nad on kadunud, siis on nagu kahju sellest, et et ei ole neid saanud nagu pildi peale. Portreesid meest või jah, täiesti siukseid, ilusaid portreesid, et ma, ma eriti ei tee tegelikult selliseid kuskil stuudios ja ma tõin stuudios ja plakatite jaoks midagi ekstra, aga niimoodi tavalisi inimesi ma ei ole portrateerinud, kes mulle lihtsalt silma on jäänud. Et aga nemad on, jah, paar tükki on küll ära kadunud, kes keda oleks tahtnud. Räägi sellest kassinaisest minu meelest see on hea lugu, mulle jõudsid rääkida, räägi raadios ka. Siis, kui ma Tartusse tulin tudengina, siis noh, kohe algusest peale ikka hakkad käima kuskil lokaalides nagu näiteks vood ja siis mul jäi sealt silma üks naisterahvas, kes hõbedaste juustega hästi pikalt paanilisi pats. Ta oli ikka niisugune täiesti selline natuke nagu indiaani naine ta seal koristas öösel nagu lihtsalt nagu neid nõusid ära ja ja vahest sõi mõne leiva karukese, mis jäi sealt kellegist järgi. Noh, üldiselt inimesed ikka vaatasid imelikult tema peale, aga mulle tundus huvitav. Ja siis pärast, kui ma siia lepiku tänaval elama juhtusin, siis selgus, et oli siinsamas nagu minu korteri kõrval kuskil koridoris elanud, noh siis enam ei olnud teda, aga kui ma siia tulin koridoris koridoris jah, kuskil trepikojas midagi kasutatud, tegelikult naabrid ju tegelikult vihkavad selliseid, mitte vihkaga tüütu, kui mingisugune veider tädi, kes totsikud ja potsikud seal hoiab ja võib-olla mingid haisuvärki. Nojah, see on umbes niimoodi, et tore, kui selline tädi kuskil eemal on, aga kuidas kõrval on, siis ta enam ei ole tore. Et selles mõttes ongi kuskil nagu neutraalses kohas on nagu huvitav vaadata selliseid veidraid tüüpe ja mõeldud korra pildistada ka, aga ilmselt tal nagu elu endal oli ju päris keeruline. Aga mingil hetkel ta nagu kadus ära, elas siis ilmselt kuskil mujal. Ükskord oli niimoodi, et miks vana kass oli ära surnud, siin naabritel keegi ei teadnud, kui vana see, kas üldse uni. Naabrid olid tulnud ka mingi 10 aastat tagasi ja tõesti, ta oli selline tunne nagu 20 aastane kass ja keegi ei teadnud, kui natuke silmad olid rähmas, aga hästi vanade tundus küll justes ühel päeval surid ära ja siis mõni päev hiljem, see oli mingi talvine aeg. Vahetasin terrassi peal ja siis kuulen mingit kopsimist ja siis lähen vaatan, kuu paistab ja see vana naine, pikkade juustega vana naine lõhub vihmavarjuga jäätükke puruks ja see oli nagu nii veider, öösel ikka, meeled on hoopis teistmoodi avatud. Aasia läheb hullult tööle ja ma arvan, et ükskõik mis inimese puhul öösiti nagu mõtled hoopis nagu võimendatud, kuigi nad võivad siuksed olla tõesti mingi tavaline situatsioon. Võib-olla lihtsalt vanal tädil oli, tuli meelde midagi paha esitatud, lihtsalt kopsima sinna. Aga mina kohe nagu automaatselt mõtlesin, et siin selle kassi vaim tegelikult või midagi, et noh, hakkas niisugune nagu muinasjutt kohe tekkima nagu pähe ka ja siis kadus see naine ka ära niimoodi, et ma ei näinud teda enam. Ei olegi siiamaani näinud. Ta täiesti niisugune markantne kuju, jah, et ma isegi suudaksin võib-olla joonistada teda nagu mälu järgi, aga pildistada enam ei saa. Aga oled sa läinud inimestel näiteks tänaval juurde ja öelnud, et tere, mina olen Gabriela Liivamägi on fotograaf pilti teha. Ei ole, ei ole teinud nii ja ainult tuttavaid olen pildistanud, aga mul on nagu mingi vaest olen proovinud, aga mul on tunne, et ikka inimestel on nagu ikka mingi distants. Lihtsalt veider tegelikult, et 100 või 140 aastat on fotograafia või rohkem, mul praegu ei saagi. Ei mäletagi, et inimesed ikkagi distantseeruvad sellest aparaadist ennast ikkagi järjest enam isegi minu arust, kuigi seal nagu üha nagu tavalisem, see pildistamine aga ikkagi kardavad millegipärast vanad inimesed, eriti vanad inimesed, mitte mitte sellepärast, et nad vanade koledad, vaid sellepärast, et nendel on nagu mingisugune uskumused, pildistamine, nagu võtab midagi küljest ära. Aga see võib tänapäeval olla jällegi sellega seotud, et kõik see sotsiaalmeedia kohe avaldab neid fotosid, et sa oled kõigile nähtav kohe, et näiteks minule isiklikult ei meeldi, kui keegi tuttav teeb mu lastest pilte ja paneb need enda Facebooki lehele ülesse. Mis sellest iseenesest nagu on, aga ei meeldi. Jajah, see mingisugune noh, eriti nagu ma iseenda lapse puhul ka mõtlen, et see on niisugune kaitserefleks isegi kui mul abikaasa internetti siukseid, mõnusaid nagu kodus siukseid ägedaid situatsioon ikka on. Aga samas see nagu sellel sa ei tea, mis nagu tohutu suur publik on sellele, et ma eriti nagu võib-olla tõesti tahaksid kõik korraga teaksid nagu, mis, nad ei saa võib-olla sellest situatsioonist arugi, võib-olla. Et noh, mingisugune väike hirm on jah, millegipärast endal ka. Aga tead, ma hakkasin mõtlema selle peale, et vot ma küsisin sealt, et kas sa oled käinud kellelegi juurde läinud tänava peal ja küsinud, et kas võiks pilti teha, aga minul on ka, kui näiteks Ma ahjualusena käin inimestel külas siis siis õudselt raske on inimestele näiteks helistada näiteks sullegi, et kuule, et et ma tulen sulle külla, noh, kas sinul on nagu, nagu raskem minna fotosid tegema ja kuidas sa ette valmistad. Sa tõid ja hästi palju ka teatrifotosid lavastustest pilte. Et noh, et iseenesest, mis seal ikka nii väga ju ette valmistada, et ma ei tea, kas sa käid vaatamas ennem lavastusi või, või kuidas sa käid seal. Võib-olla ma jah, ebatavaliselt kulutan liiga palju energiat, enne kui ma lähen lavastust pildistama, siis, siis mulle meeldiks näiteks lugeda seda teksti ennem siis mulle meeldiks teada, mis näitlejad on ja noh, neid karaktereid nagu enda jaoks lahti laotada, et ma teaksin, millega tegu on. Hea oleks ka ennem nagu näha natukene, aga, aga mulle natuke meeldib viimasel ajal just niimoodi. Ma olen eksprompt, aga ma olen seda lugu lugenud. Noh, see on minu jaoks hästi hästi huvitav, mitte ainult see pildistamine, vaid mul üldse nagu viimasel teatrietenduste pildistamisega see, et et ma nagu tahaks sealt nagu oma etenduse läbi selle pildistamise ja ma suudan nagu täiesti esimest korda nähes selle loo kokku võtta, isegi nagu tööd tehes ma suudan jälgida, mis, mis seal toimub. Et vanasti ma ei suutnud seda, aga nüüd ma kuidagi ei ole, ma ei tea, mingi vilumus vist on tekkinud või mingi muu huviga lisaks mitte ainult pildistamine ja see töö nii-öelda teatri puhul on lihtsam, et see on ikkagi saatsin kutsutud ja oodatud ja see ei ole nagu mingi privaattsoon nagu aga, aga jah, sa kui sa ütled, et kellegi juurde koju minna, isegi kui sa oled, see on nagu mingi tellimustöö näiteks viimati käisin vist Peeter Volkonski pildistamas tema mingeid mütse ja siis mõtled küll, et on ka harjunud nagu pildistamisega ja noh, et mis seal, mis seal ikka, onju, aga ikka nagu natuke kardad koputada, kas on ikka õige uks, mingisugune hirm tuleb peale. Ja et hakkab nagu mõtlema, et sa lähed kellelegi noh, kuju, mis nagu püha vaid siis võtke, siis mõtled, mis pilte ma teen ja kus ja kuidas, et mul tekib niisugune loominguline paanikaga. Ja siis aga noh, õnneks nagu noh, tema on niisugune ise loominguline inimene ja temal oli valmis mõeldud külje pealt ühe külje pealt teise külje pealt otse kolm mütsi. Et noh, nii mõnus, kui keegi minu arust selle ära teeb, selle töö nagu, et sobib mulle hästi, siis rahustab maha ka, et noh, tema ei oota midagi ja mina nagu Mul kaob see hirm ära. Et kuidas ma käituma pean seal kodus. Aga selliseid kodus pildistamisi väga palju nagu ei ole. Vastik on olnud ka, et näiteks Karoliina pihelgas pildistasin, siis oli ka samasugune hirm kuidagi. Et isiklikult ei tunne, oled nagu tekste lugenud ja tead tema loomingut, aga kui sa lähed nagu inimesega kokku saama, siis on see hoopis teine asi. See inimene on haavatav ja sa ise kaalad haavatav kuidagi. Ja siis ei pruugi nagu head pildid isegi tulla. Niuke esmane kokkupuude. Tuletaks nagu mitu päeva külas olevaid, siis saab võib-olla need pildid kätte. Ma olen sihuke aeglane-aeglane inimene natukene, et ma ei suuda nagu kohe reageerida. Oh nüüd on hea valgus on nagu teeme siin pilt ja ilus pilt tuleb, et ei pruugi olla üldse nagu. Jätkame jutuajamist Gabriela Liivamäega. Tihti ma olen vaadanud Su pilte just neid pilte, mida sa oled teatrietendustest lavastustest teinud, mulle meeldivad nad aga tihti maa, ma lähen pärast seda etendust vaatama, siis ma seda pilti ei näe, või neid pilt teine. Mulle tundubki, et, et sul on mingisugune oma asi nende või mingi oma lavastus nende piltidega, mis on, mitte ei ole nagu see, et sa ei suutnud tabada hetk, et vastupidi, et, et sa tabasid mingit hetke, mida mida mina nagu ei tabanud ja minu jaoks on see hästi huvitav, et see on justkui sa Panadki nagu mingi oma pildirea kokku. Jah, ma olengi tegelikult isegi viimasel ajal nagu öelnud ka nii-öelda tellijale, et ärge pange pahaks, et ma tegelikult ma ei pruugi nagu näidata seda, mis seal laval päriselt on, nagu mõnes mõttes ma annangi mingi uue uue loo või noh, see tähendus, mida mina sealt näen. Põhimõtteliselt sa tõlgendad seda tõlgendanud hästi nagu peaaegu egoistlikult onu heas mõttes ja kui ma olen filme pildistanud ka ja seal on ka samamoodi, et ma ikkagi nagu ei suuda seda nii-öelda nagu režissööri vaatenurka nagu jälgida pidevalt, et ma lähen nagu ise mingisuguse oma read, aga ja, ja ma ei saa sealt maha enam lõpuks vaatadki, et kas ma ikkagi sain selle ülesandega hakkama. Aga mulle meeldib see, et ma lähen nagu kaasa mingi enda enda, selle tundega, mis ma sealt etendusest või filmist nagu saan. Et ilmselt noh, see võib pahandada vaest inimesi, rahul nende piltidega. Aga samas noh, siis ongi tegelikult võib-olla see ongi nagu mingi uus žanr nagu pildistamisel ka, et sa teedki nagu interpreteerima. Ma kujutan ette, et see on nagu selline hästi libe teema, et, et noh, et mis on nagu lihtsalt fotoaja, mis on juba fotokunst noh, ilmselgelt need sinu fotod on nii-öelda kunstfotod, et nad ei ole lihtsalt sellised dokumenteerivad plõksud, et jaa Noh, ma tegelikult tahaks küll olla pigem nagu kunstnik nagu fotograafina ka, aga noh, tegelikult praegusel ajal see etenduste pildistamine ja ega muud nagu, nagu vahendamine kellegi teise loomingu vahendamine see nagu kuskil kuklasse häirib tegelikult, et ma ikkagi olen kogu aeg vahendaja, kuigi ma üritan sinna panna siis nagu selle oma maailma sisse või oma selle käekirja või et loon nagu uue asja sellest, aga tegelikult ta nagu veidike väsitav tunne see, et tegelikult ainult vahendad. Aga võib-olla noh, kui hästi vahendeid, siis on see ka hästi tehtud, kas hästi midagi kopeerib ja see jõuab nagu teistmoodi inimesele kohale siis või mingi kogemuse saab, siis on see ka hästi, tegelikult, aga ma ise nagu mõtlen, et jah, et ma tahaks ikkagi kunstnik olla, originaalloominguga ei ole sinna veel jõudnud veel. Ise. Ma ei oleks iialgi osanud arvata, et seal selline mõte või kahtlus, nagu peas on, et minu jaoks need fotod ongi ju seda. On aga, aga ma ei tea kuidagi, see on vist kuidagi viimasena seal nagu tekkinud, et kahtlus just, et kas ma tõesti, et kes ma, kes, ma nagu olen, et ma olen nagu väiksest saadik mõelnud, ma minust saab kunstnikega. Aga praegu ma ei oska seda öelda, et kas ma olen kunstnik, loominguline inimene, ma pildistan ja ma oskan midagi, aga see, see vahendaja roll hakkab viimasel tuksub mul kuidagi peas. Mina võin teha ka pilte, aga need tulevad alati päris nagu, mitte jubedad välja, aga nad on noh, täiesti mõttetud või midagi halba. Lihtsalt ei tule need pildid sellised, et ma tunnen, et otse selle pildi tahaks nagu suuremaks teha või kuhugi seinale panna. Et mitte kordagi sellist tunnet ei ole. Aga ma ei, ma ei vaata ka maailma kui pilti või ja siis ma hakkasin mõtlema, et kuidas sina, Gabriela vaatad, sa tänaval peal käid, et kas sul on fotokas kaasas kogu aeg või või isegi kui fotokat ei ole, et kas sa, kas sa vaatad, et vot see on hea kaader või see on mingi ja valgus või, või et see on mingi selline situatsioon, mida tahaks tabada, või? On fotokas on, mul on päris tihti kaasas, aga ei pildista nagu küll seda, mida ma näen või tajun. Tegelikult jah, keeruline seletada. Et see, mida ma pildistan võib-olla nagu võib-olla ainult nagu lihtsalt ainult see mingisugune fragment sellest, mis ma nagu selles selles nägemisest see on nagu nii palju kihte lihtsalt, et see on nagu see on nagu see kogu sinu mingi maailmapilt koos sellest nägemisest ma ei oska seletada, praegu oskan küll. Ma loen niikaua kui sa mõtled ühe lõigu ette, see on sinu näituse saatetekst, see pealkiri oli näitusel plahvatus makaronitehases. Mulle endale tekst meeldib, lõigusid ette. Võib-olla see ütleb midagi sellesama asja kohta ka tekst on selline, mingis mõttes on pildimaterjal tõesti plahvatusohtlik mis on ajaga settinud mu silmade taha läbi objektiivi nähtud päratu, hulk nägusid ja pilkusid pulmades, kus sul on kontvõõraks käinud nagu minagi, ahjualune praegu. Ja tühje modelli pilke, mille taga laiutab ilus olemise tühjus õudsalt ilus, lausa minu meelest. See kõik on omamoodi väsitav teha tühine maailm ilusamaks raha eest ja ilmaga. Et mulle tundub, et, et see annabki midagi. See lõik olulist selle sinu pildistamise kohta edasi, et, et mis, mis see on nagu, mida sa nagu läbi nende piltide tabad. Päris hästi sammu kirjutatud lause, aga see mõnes mõttes illustreerib küll on samamoodi, tegelikult praegu ma näen samamoodi mõnes mõttes, et see mingi neli aastat tagasi võib-olla kirjutatud noh, võib olla. Et noh, esiteks ma ei oska nagu kirja panna seda, mida ma kogenuid tajun nagu kõik ju tahavad ju ikkagi väljendada ennast kuidagi. Et see pilt on mõnes mõttes kõige puhtam siiram nagu väljendus, mida ma, ma suudan, on nagu enda seest välja tuua kuidagi füüsiliselt. Ma just mõtlesin selle peale ka, et nüüd, kui mul on hoopis mingisugused muud teemad nagu etenduse tegemine, siis aga ma ikkagi ka seal etenduste lavastust tehes. Ma isegi tajunedse pildi pildistamine ja pilt. Staatiline pilt, mis tuleb fotokast välja, on minu teema ikka kuidagi see minu nagu vahend, millega ma saan ennast väljendada. Räägi sellest lavastusest, mida sa hakkasid tegema siin Tartu uues teatris ja selle pealkiri on selgroogu pidi koos õudsalt. Keeruline pealkiri oli välja öelda ja natuke meelde jätta, sa tegid foto, mis on ka, ma saan aru, et selle plakati foto või igatahes ja ma praegu sinu laua peal nüüd ma näen, kus see foto on tulnud, et et siin on selgroolülid seal laua peal selline ilus Kreeka sinine laud ja sa oled seda lauda ja neid lülisid pildistanud. Ma saan nüüd aru. Kelle selgrood need on lüli nõder. Ongi kuskilt Kreeka Kreekas lähedalt korjatud luutükid, seal vedeleb neid kaljunurkade peal päris palju. Üldiselt noh, ma ei ole eriti sihuke kondid kondi ja mingi pealuude, no minu jaoks on eriti tähtsad, aga noh, praegu, selles mõttes nad rohkem markeerisid seda, võib-olla pealkirja ja seda mulle tundus, et noh, nüüd on õige koht üles pildistada, need vedelesid, sime lapsele korjanud neidudel mängib nendega. Lähedki laps mängib kellelegagi, kant. Jah, ja, ja noh, kui ma alguses seda etendust oma peas nagu lahkama hakkasin, ütles, et, et siis tuli töö pealkiri oli ise, et see nagu kuidagi ka, et ma hakkasin nagu mingeid konte kokku korjama, et mida, mida ma siis sinna etendusse hakkan nagu koguma kokku ja siis mulle tundus, et mina ei kogu mitte midagi ja siis need kondid olid ka nagu siin vitriinis kuskil nagu osad koguvad. Ma ei tea, kas tänapäeval koguvad üldse inimesed midagi, Igastahes kukuvad muidugi. Igastahes ained kvandid seal ja siis panin töö pealkirjaks lihtsalt ei seisne kulka taotlus. See töö pealkiri pärast ma kuulsin, Ivar Põllu ütleski, et tavaliselt ongi alguses mingi töö pealkiri, mis vahetab välja. Aga see kuidagi vahetanud, kuigi sisu muutus küll nagu mitmeid kordi, et see on nagu ongi huvitav, et minu arust see, see nii-öelda töö pealkiri kirjeldab seda tööprotsessi, et võib-olla seal etenduses ei panegi neid lülisid niimoodi kokku nagu see on hoopis nagu teistmoodi ei saagi üldse võib-olla pealkirjaga ära, aga kogu see tööprotsess selle etendusega mu pea sees nagu võiks küll öelda, et see on selgroogu pidi koos noh, niisugune keeruline sõna lülidest kokku pannud sõnaga nagu. No ma saan aru, et, et see, see lavastus, etendus, mis tulevad selles suhtes, ta ei ole selline teater, kus on tekst ja te hakkate seal teksti pähe õppima või, või ma ei tea, võib-olla hakata. Seal ei ole jah üldse teksti, sest ma ei osanud kirjutada, muidu oleks vist nüüd modelge, tegelikult ma tunnen puudust teatrisse või selles etenduses tekstist. Aga mõnes mõttes on see nagu õudsalt hea ülesanne, et ma teengi nagu need need asjad seal läbi professionaalsete näitlejatega, et mida, mida ma oskan. Teengi täpselt ja siis on nagu mõnus teha ka, et sa ei ole nagu õppinud ekstra selleks midagi, vaid teedki täpselt seda oskate te siis kõik kõik seal grupis nagu vaid trupis öeldakse, on ju, teevad seda, mida nad oskavad, et nii see kostüümikunstnik Triin Triinu kui, kui Martin Rästa, kes teeb muusikat ja graafikat seal. Ja vaat seda nii seda kõige mõnusamat osa nagu elust, mis oskad teha ja mõnuga nagu ma ei usu, et sellest mingi eriliselt professionaalne etendust tuleb, aga ma arvan, et huvitav kindlasti, sest väga sihukesed mõnusad inimesed on koos. Kes ei ole ennem teatrit teinud ka triinu, kui Martin ei ole teatris eriti midagi teinud. Kuigi ma ei tea seda, kuigi sa ütled, et sa teed midagi sellist, mida sa kogu aeg teed või, või mis on sulle tuttav. Aga siia sinu juurde kõndides mul tekkis see mõte, et tegelikult ega see ikkagi ei ole nagu üldse see noh, et see meedium on ühelt poolt juba erinev, aga mulle tundub, et mis on veel selles nagu fotos ja teatris totaalselt erinev. Et see foto on kuidagi jäädvustatud, on valmis fikseeritud. Aga, aga lavastus ei ole, et iga etendus on nagu selline ja, ja sina seisad seal kõrval pärast. Ja Ma räägin ka enda, mingist kogemusest võib tundest, et ja, ja mõni etendus võib-olla noh, suurepärane, palju rohkem, mida sa oskasid oodata ja mingi hetk kukub lihtsalt mingi etendus lihtsalt kolksti kokku sellist dilemmat või hirmu. Et, et ei ole või see ongi nagu lahe, et nüüd on mingid asjad nagu lahti või need selgroolülid on seal ka siin laua peal nagu lahti. Eks need ongi lahti tegelikult ja seal etenduses need lood või need stseenid või pildid siis, eks nad on tegelikult mingil määral täitsa nagu lahus üksteisest. Ja ma kardan küll, et see võib kokku kukkuda lahu. Ei, ma ei tahtnud üldse sind hirmutada, vaid põhimõtteliselt tahtsin rääkida sellest, et et üks asi on nagu fikseeritud ja teine asi on siis kuidagi. Jah, et on ikkagi täiesti teine asi küll jah, et ega ma sellest sain aru küll, et ta on nagu umbes siuke ma ei tea filmi ja filmi ja foto ja multika vahepealne asi, mis sealt nagu tulevad, tegelikult on seal kogu aeg liikumine, heli, et et selles mõttes ma ikkagi õpin midagi, midagi uut, midagi muud, et see ei ole ka, noh, ma olen natukene ka filmi ja animatsiooni õppinud, aga aga see teater on ikka täiesti tavaliselt midagi muud, et ta on kuidagi nii otsene ehe, sul on nagu kogu aeg, see materjal on ju inimeste näol on nagu päris kuulsaim, sa ei saa seda nagu lõputult monteerida nagu ilusamaks kattide kuskilt. Et see on seal kogu aeg live'is nagu jookseb lihtsalt et jah, seal mingite rütmide tajumine ja sünniga noh täitsa nagu uus kogemus jah. Et eks siis ole näha, mis sealt paistab, et kas, kas see tuleb nagu kas seal, kas seal on minu käekiri näiteks isegi ootan huviga, et noh, et kas onu pildilik, selline maagia tuleb sealt välja, mis ma nagu noh, oma piltides ise näen, et kas tuleb mõtteid ja. Ma ei teagi, kui Ivar mul Ivar Põllu pakkus mulle, et ma võiks etendust teha, siis temal oli kas seesama nägemus istet, et näed, et sa oled nii palju lavastusi pildistanud, et noh, et mis see sinu nägemus nagu lavastusest on, et sina, fotograaf, et kas oled nagu mõelnud, et mis, mis see sinu lavastus oleks kui seal kui sa teeksid, et ta vist tahtis ka vaadata nagu, et mis, mis mõtted mul tekivad, äkki? Päris huvitav nagu noh, ma ei oodanud üldse niisugune, nagu pakkumine võiks tulla, aga see tundus mulle niisuguse ülesandena nagu kah proovida lihtsalt nagu koostöö mõttes ka nagu erinevate inimestega midagi koos luua. Et ma ei ole eriti hea koostööinimene, et ma üksinda teinud mingeid asju ja eks see nüüd on sihuke varas nagu psühholoogiliselt kuidagi tõendav see teised sõltuvad sinust. Ma ei ole ju lavastaja, eile oli esimene proov ja mõtlesin, et nii mul on siin näitlejad. Mul on mingi pilt peas ja ka ma ei tea, kuidas, kuidas ma neile seda seletama hakanud, sest ma ei ole õppinud seda lavastamist ja ma ei, ma tõesti nagu tunnen ennast nagu kuidagi väiksena seal proovisaalis ka. Aga noh, kuidagi noh, nemad, need näitlejad tunnevad mind, teavad mu pilte ja siis nad kuidagi on nagu toredad, et siukseid julgustavad, et ma arvan, nagu koostöös saame need pildid liikuma ka. Aga minu meelest ongi see väga lahe mõte, et et inimene, kes ei ole nagu sellist aidaa teatritegemist õppinud, et teeb, et, et ma arvan, et see, see võimalus, et sealt tuleb midagi huvitavat, on väga suur. Et isegi kui see ei ole nii-öelda nagu täiuslik või noh, et ma mõtlen selle täiuslikkuse all nagu tüütud professionaalsust, mis mind ennast tihti teatris segab, on see, et et kõik on nii, nii kena, oli paigas, nii tehniliselt nagu jookseb kõik hästi, aga tekib ikkagi küsimus, mis siis. Nojah, ma olen ka väga palju etendus ju läbi nii-öelda vaadanud ja ja siis on ka, vahest on tekkinud kusjuures tegelikult etendus, mis, mis on võib-olla tehniliselt ja isegi loo poolest kõige poolest nagu väga perfektne, aga pildid tulevad mulle õudselt kõrvad lihtsalt midagi on nagu paigast ära seal ma ei teagi, mis nagu lavastaja või kunstnik või kes kes nagu, nagu selle tunde nagu tekitab, mis minus tunde tekitab, et ja mis nüüd piltidesse mingi tunde tekitab, et et vahest ma olen isegi saanud, on nagu kommentaar, et kuule, et seekord sai pildistanud eriti hästi, et mis viga on, Gabriela? Mõtlesin, et ju on nagu etenduses midagi viga. Noh, olen veel niisugune otsekohane, ütlen kohe välja nii. Ja noh, kui ma ei ole pildistanud ja niisama vaadanud etendust, siis ma tunnen nagu puudust nagu mingist sellisest. Nagu sa loed mingit head raamatut. Ma ei teagi, kas see on sellepärast, et sa oled seal nagu kinni istud seal 100 inimesega seal ühes ruumis, sa ei saa nagu võib-olla vahepeal õues käia ja siis seda raamatut edasi lugeda, ma ei tea, mis asi seal puudu on. Et mingi, mida ma võib-olla ootan nii filmilt kui raamatult, kui etenduselt, et filmi võid ka vaadata viis tundi järjest tegelikult näiteks Peela tarilon, seitsmetunnine film misse saatana tango ja minu jaoks see filmivaatamise või pikkuse pärast Sigma muutus, nagu seda seitsmetunnist filmi vaadates. Etendust võiks ka vaata seitse tundi järjest. No on olemaski ka selliseid etendusi Suitsutund, aga minu etendus, siis tuleb umbes tunniajane, mis nagu noh, mõnes mõttes on niisugune paras aeg, et isegi kui see see võib kellelegi nagu tüütu tunduda, siis tund aega ei ole tüütu ära kannatada nagu olla, et see on, minu arust on hästi mõnus formaat, et just sellise muusika ja mitte sõnalavastuse puhul, ma arvan, on see hästi sobilik. Jätkame jutuajamist Gabriela Liivamäega. Aga seda ma ka aimasin ette või mõtlesin ka küsida sinu käest, et et kui sa näed Et halba etendust või sa oled ka moeetendusi pildistanud, et et kui sa tunned, et see kuidagi sinu veregrupiga absoluutselt ei haaku või, või see ei pane sind tööle, et, et kas need pildid on sellest nagu mõjutatud? On hästi kõvasti lahendatud. No ma kujutan ette, et ka, et kui sa inimesi pildistada, et noh, inimestega on samamoodi, et mõnega saad väga hea kontakti ja mõnega mitte et kas seal Paraku jah, see on nii, et ma täiesti seal nagu noh, mul nagu hakkab kaduma isegi vastutustunne selle tõttu ära, et näiteks, kui ma oleme mingid pulmas käinud, pildistamas jah, head sõbrad, tegelikult ilus pulm ja ma ei ole neid pilte nagu põhimõtteliselt ühed ongi, mis ma ei ole siiamaani ära andnud suvel pildistasin, pole nagu pilt ära andnud. Ja lihtsalt ma ei tea, mingisugune noh, mingi veider muu tunne kaasa tulnud vist ma ei tea, kas see on nagu minu hetkeeluga seotud olnud või nemad ei ole selles üldse süüdi. Nemad ootavad pilte ja kurvad, et ei ole saanud neid, aga ma ei saa, ma lihtsalt nagu ei saa seda isik mon aega, ma ei saa seda tööd nagu neid pilte läbi uuesti vaadata, sest see on minu jaoks nagu mingi mingi muu halb emotsioon. Ja ma ei saa. Teatripiltidega on teine asi, nad on nagu, neil on vaja trükija meediasse kohe panna, et ma pean need pildid nendel ära andma kohe väga kiiresti. Et see on niisugune teistmoodi, mingid asjad on jah, nii et sa elad lihtsalt enda elu ja nende piltide nagu mõttekuse või mõttetuse mingi vahepealseks laveerida siis nii moepildid samamoodi nagu kogu see teema hakkab kuskil kokku kukkuma, et siis on tunne, et mis need, mis need pildid siis teevad, kas keegi saab rikkaks nendest piltidest, mis need fotod, albumised nagu et noh, et jah, et oli ilus päev, on ju, pulmad olid. Aga nende jaoks peaks emotsiooni sees olema, mitte nagu pildi peal, aga noh, see ongi minu mõnes mõttes. Ma ei tea, kas viga või või süüdimatus vahest, mis tekib, et mõnes mõttes teadvustad mingisuguseid asju või pilte millest kellelgi peaks jah hiljem olema mingi kasu või mingisugune emotsionaalne kasu siis. Ja minul ei jõua see vahest kohale lihtsalt, ja siis läheb halvasti. Ma praegu ei suuda hetkel meenutada, kes oli aga, aga arvatavasti neid on hästi palju kirjanikke, kes on rääkinud seda, et et lõppkokkuvõttes kõik, mis nad kirjutavad, mingit kirjad või, või ükskõik kellegi kodu albumisse mingisuguse lausekese või reakesed, et kõik see on kokkukirjandus äkki isegi näiteks Kaplinski ühe kirjavahetuse kohta, mis on ka trükitud on selle kohta öelnud, et, et noh, niikuinii on kõik kirjandus. Võin muidugi eksida. Kaplinski, anna mulle andeks, Ma loodan aga, et, et kas, kas sinu pildid on kõik kunst, mida sa pildistad? On ja ei ole ka, vist ikka pigem on. Ma arvan, et on, sest mul tõesti tegelikult panen väga palju ennast sinna sisse, kuigi jah, nagu ma ennem ütlesin jah, et et võib-olla seal ei ole seda teemat nagu sees, mis mind puudutaks, aga kuna ma olen siin need pildid juba teinud, siis nüüd on nagu ikkagi kuidagi minu minu minu kirjutatud. Jah? On küll. See on päris hea, hea hea küsimus. Kuigi ma ennem just ütlesin, et ma ei, ma ei taha vahendaja olla, tahaks kunstnik olla, aga tegelikult nüüd praegu, kui ma nagu läbi mõtlen seda siis mind ikka on kunst kõik? Jah. Üks asi, mille peale ma mõtlesin, et vaata nii nagu ma sulle külla pressisin. Me teame-tunneme teineteist, aga, aga ma ei saa sellele tänaval juurde tulla öelda, kuule, tulen sulle külla, et lihtsalt, et kõlaks tegelikult nagu isegi veidralt on ju, et et mismoodi ma ikka sulle nagu külla tulen, aga need ahju olla, seal on õudselt mõnus tulla külla ja vaadata, kuidas sa elad ja missugune see, kas välja näeb ja sa räägid enda, sellest hallipäisest naabrinaisest, kes elas koridoris, et muidu ma nagu noh, jääks sellest nagu ilma. Ja mulle tundub, et äkki sinu töö on ka täpselt selline, mingis mõttes on seal võimalus minna mingisse keskkonda, kus sa muidu ei satu ja teistpidi on see ka võib-olla sundus. Nojah, sul on tegelikult täitsa õigus selles mõttes, et see on nii mõnus, on, kui sul on tegelikult nii-öelda vabandus minna sinna, kuhu sa muidu ei läheks, et noh tõesti, sul on ka hea formaat, et see ahjualuse teema meeldib mulle ka, sest kogu aeg on nagu mingi pliit ja ahi kodus olnud. Seal lõkke ees istudes oledki seal oma kapslist sees, aga tegelikult ongi nii, et jah, see pildistamine annab võimaluse küll minna. Ja inimestele meeldib ka see võib olla, et noh, et fotograaf tuleb, on ju et see on nagu nende jaoks ka samamoodi ütles, et mind nagu kuidagi palutud või kutsutud või, või keegi on vahendanud, et see on nagu huvitav, et keegi juhib nagu justkui sinuminekuid kuid et mingite huvitavaid inimestega kokku ja mul abikaasa päris tihti ütleb, et noh, mis sa lähed seda üritust pildistama siis ei saa sealt midagi, tead küll, et jälle pärast mingi hunnik pilk sorteerida ja õhtute viisi arvuti taga. Aga tegelikult on nii, et sa ikkagi oled saanud mingisse täiesti veidrasse seltskonda sisse, kuhu sa muidu ei saaks. Antropoloogiline kogemus, et eestlased on ka nii erinevad ja erinevaid, igasugused nagu mingid firmaüritused ja see on nagu sihukse kõrvaltvaataja pilguga, on seda ikkagi huvitav vaadata, et oskaks tegelikult kirjutada, siis ma võib-olla saaks sellist head materjali pulmadest, ma olen kirjutanud kunagi. Et seda ei saa kunagi avaldada. Näiteks pulmalised või noh, need firmapeod, kus sa vahest käib kas inimesed unustavad sinu kui fotograafi ära või nad ikkagi jälgivad silmanurgast, et mind jälgitakse? No ikka nagu arvestavad sellega jah, et see on nagu selline minu arust ongi nagu, fotograafil on selline noh, ta on sinna nagu raha eest palutud põhimõtteliselt ja tema nagu distanzeeritud kogu ülejäänud seltskonnast vaest tulevad inimesed niisama juttu rääkima, aga ikka ikka nad on nagu pigem nagu arvestavad kogu aeg sellega, et nad teavad, et fotograaf on kui ei tea, siis siis nagu peljatakse. Et mis ta siin pildistab nagu et, aga no üldiselt on jah, kui on kuskil kutsutud, siis kõik on arvestanud kuidagi. Et suht julge ja mõnus on olla nagu noh, selline, et ei pea kellegagi otseselt millestki juttu rääkima ja sul on kaamerapilti ja kõik nagu on rahul sellega, et see nagu päris hea. Sest ma ise ei ole eriti hea suhtleja, siis mulle tundub, et see pildistamine on siuke hea vahend, kuidas nagu lihtsalt inimesi passida niimoodi, et muidu ei jää ka jõllitama niisama inimeste, kus on kaamera, siis on kuidagi õigustatud. Aga viimasel ajal ma eriti nagu ei tee selliseid töid, et ma olengi kuidagi teatri külge jäänud, et et see on ka omaette nagu kellegi kodus olemine, mõnes mõttes. Jah, no see on samamoodi hästi intiimne ja selline avatud ruum kus sa võid näha väga häid ja väga-väga jubedaid asju. Sa oled olnud kogu aeg vabakutseline. Et see ei ole hakanud sind segama. Et, et noh, kas või konkreetselt nagu raha mõttes, et sul sa pead kogu aeg nagu tegutsema, et eks inimesed, kes käivad iga päev tööl, tegutsevad aga, aga et, et just selle sissetuleku mõttes, et seal on üks kindel sissetulek, mis sul on olemas ja, või, või et sa pead vabakutseline kogu aeg nagu sellest nagu hea seisma. Noh, mõnes mõttes ma nagu tavaline töötaja, et kui keegi tellib minult mingit fototööd, siis ma lähen ja teen ja annan ja siis seal raha sellest. Ei, no aga ma mõtlen, et sa ei ole kuskil asutuses Ei ole Holgol palgal, ei ole, et ma olen iseenda palgal põhimõtteliselt, kuigi ma endale palka maksavad minu jaoks ma pean veel selle veel kuidagi ette võtma, sest ma alles tegin oma firma, tegelikult mingi raha tuleb firmasse, onju, aga ma ei, ma ei saa sealt suvalt nagu raha välja võtta, et ma pean hakkama seda hakkama tegema alles, et see on nagu noh, eks ta on niisugune keeruline küll, aga ma olen, ma olen olnud firmas kuskil seitse aastat niimoodi, et kus ma saan nagu stabiilset sissetulekut ja mulle üldse ei sobinud see, see töö või, või see niisugune süsteem, et see, et on nagu juhuslik sissetulek, on minu jaoks nagu huvitavam võim, põnevam, et kuidagi saab ju hakkama, noh et siis pingutad rohkem ja kui ei saa, pingutad vähem vähem kui mingisugused lihtsamad ajad on. Aga, aga see mingi põhisissetulek kuskil firmas või kuskil asutuses töötamine, see ei ole üldse minu teema, et ma võiks pigem olla vaesuses kuskil nagu kuskil olla tööl on võib-olla kuskil teater ja mingid loomingulised töökohad on tegelikult lahendatud, võib kunagi tulevikus mõelda. Aga see vabakutseline sobib mulle väga hästi, et ma saan ikkagi ise nagu oma aega ja Kohti ja käimisi planeerida, et kuskil ka ahju alusteskonnata ringi. Ma olen lõpetuseks küsinud inimeste käest tihti, et mis seal täna veel edasi teed. Et kirjelda sina enda päeva. Tänast päeva, et kui me siin lõpetame, siis siis ma lähen uude teatrisse, mul on seal oma kabinet, mis Ivar mulle eraldas, siis ma valmistan seal järgmise proovi jaoks natuke materjali ette, otsin kostüümilavast mingisuguseid asenduskostüüme, enne kui uued tulevad. Ja siis armun juba kostüümid, alustasin kohe täiesti niimoodi, et proovid on koos heli ja valguse ja kostüümidega nii palju, kui vähegi võimalik on. Et David Lindsama film mägi tegi vist et et kõik atmosfäär tunduks nagu kohe nagu õige või vähemalt sinnapoole teel ja siis siis hakkan ehitama ühte Ühte kostüümi. Ise ka ma teen ühe kostüümi ise, et see on mulle tundubki, et selle etendusega on, ma saan nagu kõik nagu läbi teha, mis vähegi teatriga seotud on, et võib-olla teist võimalust enam ei tule. Siis siis ma üritan nagu ise selgeks saada natukene valgustamist ja helindamist ja kostüümide tegemist ja lavakujundamist, avastamist. Mis kostüüm sul see tegelikult on? Sihuke huvitav masin, mis kahekümnendatel tehti, sihuke mask pannakse pähe ja, ja hapnikuballoon on ka selle maskiga ühendatud. Isolaator saatoriks vist nimetati seda või, või stabilisaatoriga Me oleme nüüd, ma ei ole päris kindel igastahes selline masin, mis rahustab inimest, keskendumise keskendumishäiretega inimesele pannakse pähe, siis ta saab kirjutada ja ilma häireteta. Task saab hapnikku, ma ei tea, kas, kas ma saan selle, ma arvan, ma tööle seda ei pane, aga see idee tuli sellest, et minu arust see kunstnik Kiwa Ta kasutas ta joonistatud seda mask, maski või masinat kandvat inimest kuskil oma perfoman, siis siis ma mul mul nii lahe tegelane, et ma tahaks enda enda etendus või perfomance ka seda kasutada nagu reaalsel kujul. Siis kuna mina, mina olen ise keskendumisvõimet, Beta vahest keskendumishäiretega väga tihti, siis mulle tundus, et see on nagu mul paras selline kostüüm. Kas selliseid maske või selliseid stabilisaatorid tänapäevalgi on olemas. Selliseid maske? On tänapäeval lihtsalt inimesed mediteerivad on see põhimõtteliselt on see sundmeditatsiooni masin, ma arvan, sa saad nagu piisavalt koguses hapnikku kuidagi ühtlaselt ja siis läheb kõik tööle. Nii, aga mis sa veel teed, kui sa selle noh, vaevalt et täna valmis jõuad. Nii jumalas hakkan materjali otsima ja siis ma lähen oma lapsele lasteaeda järele. Ostan midagi süüa, eesti ema õhtuks midagi süüa, siis mõtlen veel etenduse asju edasi kodus. Et praegu on see etendus haaranud 100 protsenti mõtlemisvõimest. Kas sellistel hetkedel tundub muu argiolmepere siin-sealjuures mõtteid nagu selle peale jääb väheseks? Kusjuures huvitav on see, et isegi vastupidi, et tundub, et jõuab kõigega tegeleda isegi paremini kui enne, enne kui nii intensiivselt nagu teemat või tegevust ei olnud. Et mida rohkem vaba aega, seda vähem seda justkui on, et siis sa nagu raiskad seda lihtsalt suvalt ära kuidagi. Et mul on praegu tundub, et ma jõuan isegi inimestel külas käia, kelle juures ma ei ole ammu käinud, et see kuidagi on hoopis vastupidine. Ma ei tea, vist ongi see, et ajutegevus on nii intensiivistunud, et sa jõuadki. Ma olen tegelikult tõesti sihuke aeglane ja mul läheb aega kõikide asjadega, aga praegu, kui on mingi väga intensiivne projekt, siis mulle tundub, et et kõik on nagu käivitanud, kõik saab tehtud. Isegi ma ei tea, tuba koristatud, mida muidu ei saaks, võib-olla. Tänane ahjualune käis külas kabela liivamäel. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi kõike head ja.