D medikamente on meilgi juba ammu saanud nii tuntuks, et eesti keel on võtnud selle lause omasõnaks ning lubanud kirjutada väikese algustähega ja lõpusilbist kaheiga. Tegelikult on tegu ikkagi ju kaubamärgiga ja väljamõeldud nimega, mida õige pea ka seletan. Aga kõigepealt aspiriini enda leiutamise lugu. Nimelt on küsimus, kes teile tänapäeva maailmas kõige tuntuma ja tarvitatavama ravimi rohkem kui 100 aastat tagasi ikkagi leiutas, senini vaieldav. Esimesena tuleb ilmselt nimetada Artur Aiken Grööni 1008. 167. aastal Aachenis sündinud keemikut kellele Saksa riik on tänu võlgu mitmete tehisainete leiutamise ja patenteerimise eest. Viis aastat enne sajandivahetust asus ta Baierikeemiaettevõttes juhtima farmaatsialaborit, kus muuhulgas püüti arendada edasi selleks ajaks juba tuntud ainet salitsüülhapet. Selle mõju on valuvaigistav ja palavikku alandav, kuid maitse vastikul kibe. Eelkõige on aga ebameeldiv selle magu ärritav kõrvalmõju. Niisiis tuleb leida midagi sarnase toimega, kuid paremini omandatavad. Tõenäoliselt annab Acien grilyn korralduse oma alluvale Feliks Soffmanile lisada Arcentaan hüdriidi ja nõnda sünteesitud katsed tööl. Salitsüülhape paistab olevat paljutõotav. Vähemasti sama tõhust, kuid hoopis paremini talutav. Asjengrin testib seda iseenda peal ja saada proovimiseks ka tuttavatel arstidele, kellelt sapi teateid positiivsetest kogemustest. Niisiis on uus preparaat leitud vajavaid mõelda sellele ka suupärasem nimi. Ja nõnda sünnib aspiriin, milles A märgib vaatset tüüli. Spir on laenatud taime nimest piire Ulmaaria ehk harilikult angervaks talt, mis sisaldab salitsüül laate. Linn on aga lisatud raviminimedes levinud lõppusilbina. Märtsist 1899 patenteeritakse aspiriin saksa keiserliku patendiametis. Samast aastast on säilinud ka esimene kliiniline ettekanne aspiriinist, milles Holle diakooniahaigla ülemarst doktor witchower tõdeb. Rahuldatult. Kõige olulisem erinevus tavalisest salitsüülhappest on aspiriini juures see, et ta ei ründa magu läbiv selle muutumatult ja hakkab alles teie järel leeliste soole mahlade toimel lõhustuma. Niisiis alustab aspiriin edukalt oma võidukäiku ravimiturul algul pulbrina, aastast 1900 aga 500 milligrammist tablettidena, olles nõnda maailmas siuksed esimestest ravimitest, mis kättesaadav nii täpselt doseeritud kujul. 1934. aastal seatakse aspiriin kui väärikas saksa saavutus Münchenis Saksa muuseumisse, kui Tartu Raisengulini nime selle juures pole ja ravimi leiutamise au omistatakse ainuüksi temale allunud laborandile Felix Hoffmanile. Põhjuseks ei miski muu, kui asi on Grööni juudi päritolu ja Saksamaal võimule tulnud natsionaalsotsialistid kestaarjastamise käigus röövisid mitte ainult juutide kinnisvara või kunstikogusid vaid ka teadussaavutusi. Haisen krim püüab protesteerida, kuid tulutult. 1943 saadetakse ta Greeciyanstati koonduslaagrisse. Seal jääb ta küll ellu ning püüab sõjajärgsel ajal oma leiutaja au uuesti taastama hakata kuid tema kaebus kohtulikule käsitlemisel ei jõua. Ta sureb enne 1949. aastal kolm aastat varem surnud Felix Hoffmann, keda farmaatsiakontsern Bayer senimaani ainuisikuliselt aspiriini leiutajaks nimetab. Kuigi juba 1999. aastal šoti meditsiiniajaloolase Volters niideri avaldatud uurimustööga on tõestatud Artur Asjengrini otsustav roll selle ravimi loomisel. Ent seni, kuni pole leitud originaaldokumente, mis tõestaksid, tulebki ilmselt rääkida tiimitööst ehk sellest, et Hoffman sünteesist esmakordselt keemiliselt puhta asse tüül salitsüülhape töökorralduse oli talle andnud asjan, krunn, kes teie järel uuele ravimile Canina andis. Üks mis kindel, 1950. aastal kanti aspiriin kindlasti rekordite raamatusse kui maailmas kõige müüdavam valuvaigistav vahend.