Kui me ütleme, et mingi ettevõtmine lõppes fiaskoga või et kedagi tabas fiasko, siis peame muidugi silmas seda, et tegemist on millegi nurjumisega, ebaõnnestumisega, läbikukkumisega. Vahel võib sellise olukorra iseloomustamiseks ka öelda, et keegi astus ämbrisse. Itaaliakeelne sõna fiasko meestele keelendi aluseks tähendab aga hoopis pudelit. Juba 14. sajandi itaalia kirjanik Giovanni pokatsio kasutas oma kuulsas novellikogustega Meroon sõna fiasko punaveinihoiuanuma tähenduses ja tema kaasaegse kunstniku oma sõda modellina. Maalidel võib näha kõhukaid ümara vormiga pudeleid, mille ümber on üleni mingit sorti nööri keritud. Ajapikku hakkasidki fiasko tähistama ilmselt varem kasutusel olnud savianumate järgi vormitud klaaspudelit veini hoidmiseks mida ümbritses kas üleni või poolenisti õlgedest punutud korv. Viimane oli mõistagi iha kaitsepudelite transportimisel, et need rappudes omavahel kokku ei põrkaks. Diapuruks ei läheks. Kesk-Itaalias Toscana suurhertsog konnas, mis eksisteeris 16. sajandi teisest poolest kuni 19. sajandi keskpaigani oli fiaskoga mahuühik ja seda veel kahe mõõduga eraldi õli ja veini jaoks. Kus või kuidas aga on selle sõna otsene asine tähendus muutunud ülekantud tähenduseks ehk miks räägitakse millegi nurjumisest, ebaõnnestumisest, läbikukkumisest kui fiasko ost? Ülekantud tähendus tekib mingile keelendile tavaliselt võrdluse alusel, nii ka antud juhul. Itaallased on läbi sajandite olnud imetletud oma klaasikunsti poolest mainige siinkohal kas või vaid Veneetsia kristalli või uraan Olühtreid. Kui aga klaasipuhumine polnud veel meistritasemel omandatud ja selles läks midagi nässu, kehket esialgselt kavandatud kaunis anum ei tulnud välja ning tulemus kõlbas ainult pudelina kasutamiseks, hüüdnud kõrvalseisjat pilkavalt altru fiasko, jälle pudel. Nõnda hakatudki nurjunud töö ja ebaõnnestumiste kohta ütlema Phare fiasko otsetõlkes pudelit tegema ebaõnnestunud etteasteid ooperi või teatrilaval, oli ta ka itaallased juba barokiajastul nii-öelda pudelitega tervitanud kas loopinud kaasa võetud ja enamasti juba enne etenduse algust tühjendatud veinipudelid pahameelega lavale või siiski lasknud läbi kukkunud esinejatele pudelikaela riputada eksliku tühjuse õõnsuse vähese sisukus sümbolina. Väidetavalt esimest korda kasutanud saksa keeles sõna fiasko. Kuulus luuletaja andis aine aastal 1837 kirjeldades nimelt üht läbikukkunud teatrietendust üldisemas tähenduses laste, selle sõnapaarkümmend aastat hiljem käibele tema kaasmaalane, kirjanik Theodor fantaane kellelt pärineb juba pea vanasõnaks saanud lause May seltsi iialgi eeslit, ega kes pilkavad tagantjärele põldu, millel nad on seasco sooritanud. Mis aga puutub esialgsesse Feascoste ehk itaalia stiilist kõhukaste veini pudelisse siis kuigi möödunud sajandi keskel hakati neid ja ka neid ümbritsevaid punutud korve üha rohkem tootma tööstuslikult vist ilmselt oluliselt vähendas. Käsitööliste klaasipuhujate apteffeasgosid muutus samal ajal populaarsemaks ja on ka tänapäeval valdavalt kasutusel sihvaka saleda vormiga bordoo stiilis veinipudel ehk bordule ise.