Külaline nüüd on Tartu stuudios Peeter Volkonski tervist rivis. Mida me Peeter Volkonskiga klassikaraadios räägime? Loomulikult ei millestki muust kui inimesest, armastusest ja olemise mõttest. Kas selline plaan sobib teile, härra Volkonski? Ahsoo? Selline plaan oli veel? Jah. Peeter Volkonski teile hiljuti täitus 60. aastaring eluteele, mida juubelid ja sellised ilusad numbrid teile tähendavad, on neil mingisugust olemas. Kui tähendust ei ole ma justkui tunne küll midagi, et oleks muutunud, aga 60 50 ei ole, ei olnud sugugi niisugune imelik või naljakas, või noh, ma ei tea, see 60 tundub naljakas. No teie käest võib, ilmselt te olete küsida. Millise kunstiprojektiga te parajasti praegu tegelete? Tegelikult ma jätkan ikka kogu aeg seda oma 10. sajandi armeenia munga poeemi tõlkimist, sellest on praegu muidugi umbes kolmandik on tehtud kuni ridade arvu järgi võtta. Aga siis lõpetasin just. Pavel varruunini uue lasteraamaturäbu valgel Peipsi veerel tõlke esimene osa lihtsalt räbu on juba ilmunud, see on ühest rääbisest, kes tuleb Peipsi järvest välja kaldale eakab jalgrattaga ringi sõitma mööda Peipsiveere ja mida huvitavat ta seal näeb? Ja valge Peipsi veerand siis räbu talvel. Ja siis on veel mul hea meel kaasa teha uues kontserdisarjas, mis hakkab toimuma Keila-Joa lossis ja kus esineb keelpillikvartett pretsiooso ja loen sinna lihtsalt veidikene vastavasisulist luulet. Ahele tähendab, terve see tsükkel on pühendatud aastaaegadele ja esimene osa ongi sügisele pühendatud. No näiteks tuleb ettekandele Vivaldi aastaaegadest sügis. No ja muud niisugust huvitavat sügisega seonduvat. Milline on teie lemmik aastaaeg, kui siin juba aastaaegade peale jutt läks? Üüriline hingeliselt sügises leiab nii mitmekülgse hetki, lahutust. Seda küll jah, aga ma pean ütlema kõige kaunim sügis, mille keskel mul on olnud õnnestunud viibida. Tõesti õnn sellepärast, et see ei kesta eriti kaua. Aga ma sattusin sinna täpselt sellel ajal. Midagi vapustas, oli Jakuutias ja meie olime jõe ühel kaldal, aga kallas oli kõrge. Vastaskallas oli ka karske, aga seal oli lehtpuumets ja me hakkasime neid värv kokku lugema. Kui ei, ei see võimatu. See oli midagi nii vapustavat. Ma olen kuulnud, et seal Lapimaal on nädalas aega, kestab see Ruska kust maapind läheb selliseks kohutavalt kauniks värvikirevamaks. Ma arvan, et seal midagi samasugust mida mul õnnestus seal Jakuutias näha. Teie enda suguvõsa teatavasti pärineb Venemaalt. Ja teil on vene kultuuriga vägagi olulised tihedad ja viljakad seos, et kui vaadata nüüd praegust olukorda, kus eesti kultuuris nii mitmedki inimesed ei osta enam piima puhtalt sellepärast, et asjad Venemaal on läinud natukene problemaatiliseks, siis kuidas teie seda olukorda praegu üldse hindate või vaatad, milliste tunnustega seda situatsiooni piilete? No mis ma oskan öelda? Ega muud, kui et mul on kahju eelkõige inimestest kes räägivad ja arvavad tõsimeeli, et lõpuks ometi on Venemaa põlvilt tõusnud. Mul on siiralt kahju, sellepärast et see arvamus on täiesti ekslik, kuna see, mis on põlvilt tõusnud, sellel ei ole Venemaaga suurt mitte midagi pistmist. See on kunstlikult kokku klopsitud Millesugusteks kuulekateks mutt lühikesteks ja osadeks muudetud, needsamad inimesed, kes seda juttu räägivad. Monstrum, keda kõik kardavad. Ja mitte keegi ei, ei armasta, rääkimata austamisest. Mis aga oli ju tegelik salaeesmärk, et taastada austus, aga monstrumid, austad, mujal maailmas ei austada seda, keda kardetakse. Venemaal millegipärast on need asjad seotud. Ja, aga vot üle ülejäänud maailmas mitte. Venemaa vastu on kadunud igasugune austus, igasugune usaldus. Kui räägitakse mingisugusest Hiinast, et aga meil on suur turg Hiinas ja kõik Hiina ja nii edasi, siis andke andeks. Vladimir Vladimirov vits. Hiina mitte ei austa Venemaad, vaid Hiinal lihtsalt põlgab üleolevalt. Kursimuutust ei ole kahjuks ette näha ja see, mis seal saab, tohib, ma ei taha ennustada, igatahes on väga kurb. Mis on toimunud, on juba pikemat aega kestnud. Ja ma muuseas ei ole nõus ka sellega, mida ütles Merkel kaks pool aastat tagasi. Art Putin elab mingis teises reaalsuses. Ei ole nii, Putin elab ja tegutseb just nimelt reaalsuse, vaat lääs oli kogu aeg mingisuguses teises reaalsuses. Ei pandud tähele kõige ilmselgemat märki mis toimus juba aastaid tagasi, kui Putin võttis Nõukogude Liidu hümni taaskasutusele. Venemaa õnnina. Hümn ja Nõukogude Liidu hümn veel eriti on niivõrd tugev märk. Täpselt ja, ja nad ei saanud sellest aru. Jätkasid mingisugust partnerlust nagu omasugusega suhtlemist ei saa niimoodi. Juba sellest oleks pidanud aru saama. Kui toome sellise piltliku näite, siis kogu aeg on toimunud niisugune asi ja nüüd eriti drastiliselt, et lääs mängib snuukri snuukri reeglite järgi. Siis tuleb Venemaa ja vaatab, et piljardikuulid on laual. Laud on, kuulid on hakkab vene piljardireeglite järgi mängima. Võõraste kuulidega ja võõralaua peal. Seda juttu kuuldes Peeter Volkonski, mul tekib tunne, et kas ei peaks poliitikud ja selline reaalpoliitika ikkagi arvestama kultuuriinimeste selle sümbolitajuga. Et te mainisite siin Nõukogude Liidu hümni, minule samamoodi oli see võib olla üks kõige selgemaid märke omal ajal, et seda algset Venemaad, mis kunagi oli enne ühe kõige jubedam ideoloogia ehk kommunismi pealetungi, seda ei taheta taastada. Et kas need märgid Nende märkide lugemise oskus peaks jõudma otsustajaks? Ta oli selline teatav kultuuri, tsivilisatsiooni tunnetuse tervik. Mulle tundub, et tänapäeval me oleme jõudnud just nimelt sellisesse teatavasse Tehnoloogia vaid tehnitsismi ajastusse. No see muidugi banaalsus ei ole mingisugune minu eritunnetus niimoodi, aga just nimelt sellisest Partsiaalsest tehnitsismist lähtudes tehakse otsustused ja vaadata tsivilisatsioonilise tervikut. Jah, ma olen siin natukene vaadanud seda asjaga ja mõelnud, vaata mulle tundub, et tegelikult on väga palju asju, mida Putin teeb on tegelikult ääretult isi, Klick. Ta on kohutavalt pika vihaga inimene, ta ei andesta mitte iialgi ja ta maksab kätte see, mis ta ütles, et tema jaoks on Nõukogude Liidu lagunemine, oli suurim geopoliitiline katastroof. See ongi muuseas, tõsi tema jaoks. Aga see on väga isiklik. Ta tundis ennast isiklikult reedetuna isiklikult petetuna, isiklikult solvatuna et see riik, millele ta oli vande andnud ja mille eest ta nii-öelda võitles ja millele ta oli pühendanud juba lapsest saati, kui ta poisikesena käis KGB ukse taga küsimas, kuidas saaks tööle tulla teile. Ja ta isiklikult solvunud ja tundis ennast reedetuna ja nüüd maksab ta kätte. Kui me vaatame Hodorkovski juhtumit, siis alguses ei olnud häda midagi, aga ma olen isegi näinud seda lõikus, kas see oli Youtube'is või? No ühesõnaga, ma olen näinud seda, mispärast ametlikest uudistest välja lõigati, see oli üks vene ärimeeste kohtumine Putiniga. Ja vot ma ei mäleta nüüd sõna-sõnalt loomulikult. Ja ma ei mäleta, kas seal oli midagi hiina värkidega või midagi seal oli. Mis nüüd konkreetselt oli, see polegi oluline. Ja see sõnastus ei ole ka oluline, aga igatahes oli niimoodi, et Hodorkovski ütles mingi asja peale, ütles Putinile, et no kuulge, Vladimir Vladimir üsna majanduse koha pealt. Ärge teie nüüd sõna võtke, eks ole. Lasin need targemad inimesed räägivad, pidage mokk maas, praegu. Mõte oli umbes niimoodi. Ei läinud kaua aega mööda kui toimuski Jukose protsess ja see oli puhtalt puhtalt isiklik kättemaks. Peeter Volkonski, mitte Venemaast Putinist ei tahtnud täna teiega peamiselt rääkida, vaid et natuke laiemalt ja eelkõige ka teist endast loomulikult iga inimese mõtted avavad ka tema enda sisu kannavad edasi sealt neid olemus, ühtsusi, mis inimese südames paiknevad ja seal ennast peidavad. Kui vaadata Eesti olukorda teie pilgu läbi, siis mida kõige ilmsemad või sellist, ka valulisemat võite siit praegu välja tuua. Eesti peaks olema meile kõikidele väga südamelähedane koht ja igasugune nii-öelda teelt kõrvalekaldumine või ükskõik milline probleem peaks väga valusalt ka meie enda südames kuidagi kajastunud olema. Ma arvan, et see oli väga tähtis kiri mis oli siin üks umbes nädal aega tagasi Postimehes. Villems, Volli Kalm ja no ühesõnaga teaduse rahastamisest. Teaduse kultuuri rahastamine 20 aastat tagasi oli küll ilus jutt ja mõistetav, et, Oleks loodud või justkui oleks kuigi noh muidugi kõik ei ole valmis, aga aga ei saa ju kogu aeg niimoodi. Ei saa ju vundamendi juurde. Rohkem selle vundamendi värvimise ja ja kaunistamisega majad oleks ka kohale ehitada. Vundament värvitakse, siis kuivas, katus värvitud vundament värvitakse viimasena. Ja teinekord tekib tunne, et väga ilus pood on küll väljast vaadates ja külalised, kes käivad ja vaatavad ja eemalt paistab ka, et ei ole ilus toodan. Kui seal sees kehva kaupa müüakse ja veel hästi kallilt ka. Siis on üsna ükskõik, kuidas pood välja näeb. Seda kindlasti. Kui te käisite seitsmekümnendatel aastatel Tallinna konservatooriumis siis kas te teadsite, mis neist saama hakkab või, või kuhu poole edaspidi? Pürgite no muidugi mingil määral loomulikult tahtsin näitlejaks ja lavastajaks saada ja saingi. Aga mul on muidugi väga hea meel, et lavakunstikateeder, et ta oli konservatooriumis mitte eraldi kool just nimelt muusikutega koos, ainult minul oli sellest küll väga hea meel. Aga üldiselt vähesed meie seast, kes, kes muusikutega suhtlesid, aga mina küll väga suhtlesin. Ja sealt pärineb ju juba esimesest kursusest alates minu sõprus Kaljuste, Tõnu ja, ja Mustoneniga. Mis me tol ajal tegime ja ma olen ju muuseas Hortus muusikuse asutajaliige. Paul Mägi ja no minu isa oli ju Nõukogude liidu esimese vanamuusika ansambli Madrigal asutaja ja selle juht. Ja meie astusime ju 72 konsi, aga me hakkasime juba seda Hortust tegema juba kohe esimesel kursusel, hilissügisel ja kui esimese kursuse kevadel, siis 73. aasta märtsis isa lahkus Nõukogude Liidust, sai sellise võimaluse siis enne seda. Me sõitsime Mustoneniga Moskvasse ja Mustonen ostis suure osa isa vanamuusika noote ära ja rasva peal. Mitu aastat elas Hortus, aga minul jäi see asi lihtsalt sellepärast katki, et meil oli lavakas oli niivõrd tihe töö, niivõrd palju oli tegemist, et on, lihtsalt ei jäänud jäänud aega sealt kõrvalt Hortusega edasi tegeleda. Tavaliselt inimesed tööd või elu alati ühendab mingisugune baasprintsiip või ühtne nägemus millestki. Te olete tegelenud väga erinevalt asjadega, kaasa arvatud Hortus muusikusega ja punk muusikaga ja erinevate teatri projektidega ja, ja neid kunstiteatri muusikaprojekte siin üles lugeda ei tasugi neid väga paljud eestlased juba ka teavad. Aga, ja kui tulla selle printsiibi juurde ilmselt mida ka selline Stanislavski teatri koolkond natukene õpetab, siis esiteks olnud mingisugune selline ühtne joon printsiip. Ja teiseks, kui on olnud, siis mis see on või millele te tuginete? Elu mõte on tegelikult väga lihtne. Elu mõte on elamine et natukene ironiseerida või? Teeb alati nalja, kui räägitakse, et oo jälle uus väljakutse ja väga huvitav väljakutse. Keegi läheb iludusvõistlusele. Läksin sellepärast, et huvitav väljakutse oli. Kõik räägivad mingist õele, uuest ja huvitavast väljakutsest. Inimesel on ainult üks väljakutse ja see tehakse talle siis kuidas sünnib siia ilma? Ja see on originaalne väljakutse. No nii otseses kui ülekantud tähenduses. Ja nii ongi inimese väljakutse on ja ühtlasi ka eesmärk ongi elu ise. Kas inimesed ei peaks olema mingisugune teatav ühendav jõud, et seda elu mitmekesisust kuidagigi süstematiseerida või see ei ole hea sõna, aga aga kuidagi hallata? Ja vot siin paratamatult jah, kaldun siin kahjuks astroloogias. Ma olen ju neitsi, et tee, mis tahad, vaat sa võid ükskõik kuidas sellesse astroloogias suhtuda. Aga vat vot neitsid on ikkagi neitsid. Meil on kõik süsteemis, me paneme kõik katalogiseerime. Ta muuseas ka maailma parandada mingil viisil alati. Nojah, et selles mõttes, et ise korda luua, sellepärast et vaadake, loodust korda ei tule luua, inimene tekitab tegelikult segadust. Aga tuleb sedakorda ja tunnetada seda tajuda sedakorda, mis, mis juba on loodud, mitte üritada seda lammutada. Ja vot seda sedasama korda, see on minu meelest neitsid, üritavad meelde tuletada, mitte et nüüd kehtestada korda ise ei kordan, kehtestatud. Oliversawarju issakene, kõik oli korras ja tegelikult. Ja võib-olla ongi äkki lõpetuseks öelda üks niisugune ilus tähelepanek. Et vaat, mõelge, kui kui terve maailm elaks nõndaviisi nagu püügmeed Ituuri metsas kongos. Neil on niisugune mõtlemine, et looja lõi ju maailma nõndaviisi, et kõik on korras, kõik peaks hästi olema. Aga aeg-ajalt ikkagi juhtub mingisuguseid eksitusi ja mingid tülid juhtuvad inimeste vahel ja midagi läheb viltu ja et aga kuidas nii saab, et kõik on ju hästi ju Loododi algselt ja korras ja miks siis läheb vahepeal viltu ja tülid tekivad ja väga lihtne. Looja on lihtsalt tukastanud hetkeks. Ja vot siis läheb justkui käest ära asi kas siis tuleb kuidagi märku anda talle, et kuule, tead. Vaatan üle asi jälle, aga noh, ega ei ole, ei sobi, Canimata läheb äkki nimodi, raputad õlast. Käratab, kus sa oled, vaata, heida pilk peale ka vaata, mis siin sünnib, meil siin? Ei, kõige õigem on loojale looja üles äratada, on laulda. Ja nii ongi, kui neil külas isenesest mingisuguseid naabrite vahelised lahkhelid või üldse mingisuguseid värgid on. Vaat siis nad tulevad kokku. Laulavad lauluga, äratad looja üles ja äkki lahenebki kõik asi ära. Lähevad laiali sõpradena, justkui jõuavadki kokkuleppele pärast. Ongi korras. Vaata. Laeva ja. Ja siis tuleks, Shoi kuul laseks Tõva kõrilaulu juurde. No nali naljaks, aga see on ju tegelikult ma saan aru küll, et see on selline soovunelm, aga, aga las ta olla. See on ilus mõte, Peeter Volkonski selline teatav laulupeo ülekandmine geopoliitilisele tasandile, selliseks moodus operandiks, see ei oleks üldse halb anud. Peeter Volkonski, ma tänan teid, et saite aega tulla Tartu stuudiosse ja klassikaraadiole anda seda intervjuud. Ma loodan, et me selle intervjuu jooksul jõudsime ka mõnele olulisele tõdemusele. Igatahes minu jaoks viimane idee oli väga huvitav. Ma tänan teid ja soovin jõudu edaspidiseks ja loomulikult veel tagantjärgi ka palju-palju õnne sünnipäevaks. Aitäh.