Tere päevast siin keele kõrval toimetaja maris Johannes, jätkame vaatlusi. Sõnaraamatuilmas, keel ja sõnaraamat. Mis rolli mängib sõnaraamat ühe keele arengus. Milline on ideaalne sõnaraamat? Seda kõike tahame arutada leksikograafi Eesti keele Instituudi sõnaraamat, osakonna juhataja Margit Langemets, aga alustame siis ideaalist. Ideaalne sõnaraamat. Sõltub kasutajast, sõltub tegija. Kui teie käest küsida, milline on teie jaoks ideaalne sääramat, siis valige nüüd positsioon, kas kasutaja või tegija poolt, selle ma jätan teile vabaks. Ma ilmselt kipun ikkagi istuma kahe vahel, sest töö mõttes olen ma nii-öelda tegija poole peal, aga kuna ma olen juba lugenud ja uurinud ja üritanud teada saada ka nendest uurimustest midagi, mis vaatavad, mida kasutaja ütleb, kui tal seda küsitakse, no siis ma lihtsalt juba oskan natuke selle peale mõelda. Kõige üldisema vastusena ma ütleksin, et ideaalne sõnaraamat oleks see, mis rahuldaks mõlemat, et kõik asjad, mida leksikograaf on nagu tahtnud keele kohta selles sõnaraamatus öelda nendest kõikidest asjadest saaks kasutaja aru. Aga kuidas need kaks poolt niiviisi kokku panna, sest tihti juhtub see kasutaja ütleb, et ta ei leia sõnaraamatust seda ja teist asja. Aga noh, see on täiesti sõna- raamatus olemas, leksikograaf on selle sinna pannud aga oma mingite korralduste reeglite noh, selle sõnaraamatu ülesehituse järgi ja, või on äkki kirjutanud eessõnasse midagi, mingi tähtsa märkuse, aga kasutajad teatavasti mitte iialgi ei loe eessõna. Nii et kasutaja tahaks kõik teada saada kohe, nagu ta sõnaraamatu avab. Noh, see oleks ideaalne, kui kõik kõik, mis oleks sõnaraamatus sees, rahuldaks siis ühte poolt tegija poolt ja siis olekski täiesti nähtav ja mõistetav siis kasutajale see oleks ideaalne kuum Lätis ja ikka päriselt seda vist õieti kuskile saavutadest kasutaja jaoks algavad raskused pabersõnaraamatu puhul juba selle sõna ülesleidmiseks. Naljakas on öelda, aga tegelikult näiteks võõrkeele puhul me ise ka küsime sageli kuidas tähestik on, kus on vene keeles näiteks see täht, kas ta on algupoole või lõpupoole, alates sellest on juba sõnaraamatu kasutamine väga keeruline. Rääkimata, et kui on seletussõnaraamatutega tegemist ja seal on mitu seletust, et siis see õige õige gaasini õige kasutuseni õige tähenduse nii jõuda. Nii et sellest sellest ei hakka lihtsalt rääkimagi ja siis samas kõrval võib võib ju öelda, et tehke siis lihtsamaid sõnaraamatuid, aga no lihtsam sõnaraamat kujutab endast sõna- loendit, mis võib-olla mingil moel mingi ülesande lahendamise asja ajab ära. Aga, aga seal jälle mingit muud infot ei ole. Hea lihtne lugeda küll sõna ühes keeles sõna teises keeles, aga noh, rohkem jälle sealt jälle infot ei saa. Nii et, et see on selline turnimine jah, infohunniku otsas ja siis selle noh, selline parasjagu Porceniteks tegemini ja söödavaks tegemine siis kasutaja jaoks No kuni selleni välja, eks ole, sõna saan, no ma teada, aga tavaliselt on mul probleem, mida selle sõnaga vaid selle sõna muutuva vormiga, kui palju sõnaraamat üldse sisaldama peaks näiteks minusugusele, juhtmele, grammatikaks. Kõige esimesena sõltub see juba, et kas on omakeelse inimesega tegemist, kellele sõnaraamatut tehakse või võõrkeelsena võõrkeelsena inimesel peab ikka veel tundma tunduvalt rohkem asju nii-öelda puust ette tegema, kui oma keele inimesele oma keele inimese puhul tuleb, et millisel hetkel ta grammatikat täpselt ei tea. Natuke meil jagunebki, see selliste funktsioonide täitmine võib-olla et grammatikat on lihtsam vaadata äkki õigekeelsussõnaraamatust kuigi seletava sõnaraamatus on ka grammatika osa sees, aga no ma usun, et sealt eriti grammatikat keegi ei otsi. Et siis peab nagu kasutaja olema niipalju tark, et nende kahe sõnaraamatu vahel vahet tegema. Ja teisipidi, kui ta tahab ikkagi teada või väga täpselt ei taipamist sõna tähendab siis seda ei tasu tal minna jälle õigekeelsussõnaraamatusse otsima, pigem seletavasse. Kuna keelenormid muutuvad ka, et aga et noh, selle jaoks siis on ikkagi see uss, nii et seda lihtsam vaadata ka seal ei ole nii pikki artikleid, grammatikatarve, tuleks siis seal seal ära lahendada. Küsimus oli selles, et kas üldse on mõtet sõna- raamatust grammatikat otsida? On küll, aga et siis tuleb teada, millise sõbraliku haige õigest sõnaraamatust jah, või õigest kohast ka jah. Meie vestluse alguses arutasime, millised neid sõnaraamatutüüpe on olemas, siis millised oleksid siis need sõnaraamatuid, mis iseenesestmõistetavalt võiksid kuuluda meie raamaturiiulisse või mis oleks sellise keelehuvilise jaoks olulised, mis ei kataks, võib olla 11, mis täiendaksid 11. Sentimeetri lauaga mõtet siit siiani katab üks sõnaraamat ja sealt edasi teine sõnaraamat ega see ka hästi välja ei tule, halvasti tahaks konkreetselt. Ei, see ei tule hästi välja. Õigekeelsest sõnast mad võiks, peabki olema iga inimese kodus, sellepärast et kui nüüd siin on see punane punane pael nüüd peale pandud, et see on Eesti riigikeelenorm, siis ta on lihtsalt vältimatu too vältimatu, eriti neile, kes siis aeg-ajalt pead siis vastavaid eksameid või katseid asja tegema, et need nagu ei saagi teisiti, et see on nagu vältimatu. Ja noh, kuna Ta ei ole veel valmis ja seletab, ei ole ka sellise intevahelise kogumina veel saadav köidetena saadav siis noh, seda ei saa nõuda, see oleks lihtsalt nagu eesti keele varamu, et noh, see oleks nagu uhkuse asi ja auasi eesti inimese kodus. Aga noh, meil on hästi levinud ka võõrsõnade leksikon, et kui siin on küsitletud lapsi, mis sõnaraamatuid nad teavad, et nende kodus on siis võõrsõnastik, on ka küllaltki küllaltki palju teada inimestele, et on nii, et noh, nagu võõrastest sõnadest aru saamiseks näiteks samas on võõrsõnad ka iseenesest olemas ja suur hulk võõrsõnu on ka õigekeelsussõnaraamatus olemas. Aga noh, natuke on lihtsam kui sõnaraamatud on ju alati väiksemad, kui nad on mingil moel kitsendatud, et et see hõlbustab otsimist ja, ja Eesti õpilaste järgi tuli ka välja, et tegelikult on kõige rohkem inimeste kodus ikkagi kakskeelseid ja, ja just inglise-eesti sõnaraamatuid, nii et see oli, ma ei mäleta täpselt 100 protsenti, no võib-olla 90 protsenti lastest teadsid, et meie kodus on, on inglise-eesti sõnaraamat. Nii et kakskeelset sõnaraamatut on nii nagu ajaloos enne hakati tegema kakskeelseid sõnaraamatuid, nii on nad praegu Eesti inimese kodus on ka kakskeelsed sõnaraamatud palju sagedamad, kui, kui ükskeelsed või oma keele sõnaraamatut. Üks variant, et nad on sul kodus, raamaturiiulis, no tuleb järgmine põlvkond, temal on kergem seda juba arvutisse kliksida. Oma lapski ei tema võtta seda paberraamatute võtab minu käest Talle läptopi ja ütleb, et tal on nüüd vaja sõnaraamatuga pisut tööd teha. Aga minu teadmised on selles osas veel üsna napid, sest vahel ma satun sellise sõnaraamatu peale, mis nagu üldse mingit kriitikat ei kannata, et kuidas selles maailmas orienteeruda, et tahaks ka nagu teadjanaiselt abi saada. Muidugi internetist need, see on arvanud, et mis on üles pandud internetis, seal on pooled saavad kasu, tehakse juba läinud neid alates seesama näiteks sõna otsimine, see, see on väga lihtne arvutis või, või CD peal. Aga millist sõnaraamatut arvutis kasutada, see on omaette ooper, loomulikult, aga praegu on nüüd juba tekkinud neid usaldusväärseid sõnastike lehekülgi ka näiteks keelevara lehekülg, kus kõiki sõnaraamatuid põhimõtteliselt võib usaldada, kes endale keelevara lehekülje juba käidavaks teeb, et seal neid sõnaraamatut kõik sobib kasutada, mis ei tähenda, et mujal olevaid sõnaraamatuid samamoodi või kasutada, eks miks peab ise siis jälle oskama vaadata või lapsevanem peab üle lapse õla vaatama, kui ta näeb teda sellist tegevust arvuti taga tegemas, et mis sõnaraamatut ta ometigi kasutab? Igasugust kraami sõnaraamatus ma olen kunagi neid asju ise vaadanud, nii et et noh, kriitilist meelt peab ikka tõesti palju olema. Nii et selles mõttes on kindlam käia mõnel noh, teadaoleval juba välja töötatud sisse töötatud sõnaraamatu lehel. Milliseid võimalusi annab peale otsimise veel, mida hõlbustab selline internetti? Versioon tegelikult võiks, võiks juba anda ka palju rohkem, näiteks ilmselt on need sünonüümiloendid juba ka tulevad seal arvuti abiks, mõtle mõnda sõna ei taha kasutada ühte ja sama sõna mitmendat korda, et siis sooviksin mõnd sünonüümi ja noh, selliseid võimalusi ka juba on, aga noh, see nõuab ka muidugi tekstiga töötamisel teatavat osavust. Et päris lihtsalt nii ei saa, et istun taha, oskan kohe kõike teha, et omad oskused on igal asjal, see ongi võib-olla põhiline jah, et seda väljendas kuidagi leida, otsida rääkimata tõlkimise tõlkimise abi on ka tegelikult ikka lihtsalt sõna või väljend fraasi järele vaatamine või arvuti abil kogu seda internetimaailma üritatakse ikka kõigest jõust ka nagu igas vallas ära kasutada. Näiteks on välja pakutud ideid, kasutadagi tervet internetti nagu sõnaraamatut, sellised programmid tehakse. Et kui ma teen sinna oma otsingu või päringu, et siis ta nagu korpusena kasutabki tervet internetti ja toob mulle siis vajalikke fraasi, et tolles keeles, milles ma parasjagu oma tööd teen su fantaasia või tegelikult ta on poolenisti kus sellepärast, et seda proovitakse teha, seda täiesti proovitakse teha ja ma olen muide ka täiesti ise ilma toona seda ideed üldse ideena läbimõtlemata niiviisi kasutanud näiteks soome keele mingeid tekste tehes suhteliselt hõlpsalt, kui oled poolel maal soome keele oskuses suhteliselt hõlpsalt, võin ma siis soome keelelehekülgedel ringi käia, viskan oma mingeid, mis minul fraas pähe tuleb, kuidas ma tahaksin öelda, vihkan kontrolliks võrku ja vaatan, kas soome tekstides noh, samamoodi ette tuleb ja samal põhimõttel üritada, ega siis seda tõlkeabivahendit näiteks teha, mis toetub võrgule, võtab võrgust kõikvõimalikud kasulikud asjad välja. Nii et see võrgu peal elamine on ikka täiesti on asi, aga noh, sellega muidugi kõvasti tööd, et see saaks normaalseks, et sealt ei hakkas tulema siis valesid, tõlkeid, müra, prahti ja valesid tõlkeid. Põhimõtteliselt jah. Et sellega on omakorda palju tööd. Ja, ja siis noh, tavaliselt on nii, et kui sa teed mingi näpuka, lööd selle sõna sinna sisse ja lõpuks sa saad ka selle näpuka, sest see on tüüpiline näpukas ja seda on teinud ka teised Just just nii, et noh, mingis mõttes saab internetist vastust kõige kõige kõige ära jah, et isasi nähtsakatele isegi näpukatele jah, nii et ja siis ongi, et, et kui ma saan vastuse kõigele, siis ikkagi, kes siis otsustab, mis on mis sobib paremini, mis sobib halvemini, mis on viga, mis on mis ei ole viga, mis võib-olla uuendus ja nii edasi, nii et see paneb jälle inimese ette kõik need probleemid, mis inimene lahendama Et tuleb välja jah, et sisest sõnaraamat ei olegi, nagu me alustasime, et ei ole kohtupidamise koht ja et neid üheseid vastuseid on väga-väga vähe. Ja, ja noh, kui isegi öeldakse, et keeles Pole täissünonüüm, et ei ole kahte sellist sõna, mis tähendavad täpselt üht ja sedasama asja. Võib-olla kõige paremini on nõustunud sellega, et näiteks lingvistika ja keeleteadlased need on sünonüümid, et üks ütleb sedasama asja võõramaa võõrama tüvega ja teine oma tüvega, aga ka sellisel kohal tuleb, et erisusi, nii et tegelikult ei ole täpseid asjakeeles piirist piirini asju ei ole mitte üheski vallas. Teadlase kohtuniku roll, mida keelele kogu aeg üritatakse delegeerida või pähe määrida, rahvakeeles öelduna see keel ei ole lihtne algoritm, mis toimib, et isegi algoritmide see on omad kiiksud, et miks siis miks siis mitte keeles neid ei ole, aga kuidas te prognoosite seda sõnaraamatu tegu olevikus, kuhu teed ta minemas, on? Päris uued ideed, seda peab ilmselt ootama vaatama, mis noh, täiesti noh, täiesti enneolematut ideed, aga seni seni on praegu suur maa veel liikuda selles suunas, et olemasolevat laias laastus kujunenud sõnaraamatut tegu lihtsalt igas mõttes nagu korrastada või igas mõttes täpsustada ja panna sinna juurde selliseid kihtide kaupa, näiteks on nüüd viimasel ajal meie sõnaraamatutes ÕS-is on need pandud näiteks pärisnimesid sisse aga seletussõnaraamatutes nii-öelda suure tähega märksõnu siiamaani üldse ei ole nii-öelda täiendada seda võimalikku keele kogu selliste eraldi kihtidega. Või muuseas, sõnad esinevad, et millised konstruktsioonid, seda konstruktsiooni infot võiks sinna panna. Kriitilisemalt seda ei ole, üksikuid asju on, aga süstemaatiliselt ei ole. Sõnaraamat on ju tegelikult koht, mis sellise keele struktuuri nagu nähtavale toob. Sõnaraamatu kohta öeldakse sageli, et näidetena on seal asjad olemas, aga nad ei ole nagu välja toodud välja välja kirjutatud, et, et võib-olla sellistes süsteemsust sinna rohkem välja tuua, et näiteks suhtub millessegi, keegi suhtub millessegi. Et see SSC vorm sisseütleva käändega osutus, et see sellised asjad oleksid nagu välja toodud ja mõned sellised konstruktsioonid hakkavad olema ühesugused erisõnade puhul. Nii et siis hakkavad teistsugused ehitise osad nagu omavahel kokku mängima. See muidugi kasutajale kasutajal on tõenäoliselt suhteliselt ükskõik, aga see hakkab huvi pakkuma jällegi noh, keeleteadlastele kui tekivad sellised andmebaasid, kus on sedalaadi infot ka süsteemsemalt sisse pandud. Nii et siin Eesti keele instituudis igal juhul põhimõtteliselt Me seletussõnaraamatu taha üritame ehitada sellise suure eesti keele andmebaasi, kus siis kõikvõimalikku infot on juures ja seal on palju rohkem infot, kui siis kasutajale sõnaraamatusse välja pakutakse. Ja see on siis ka noh, omakorda lihtsalt tänuväärne materjal keeleuurijale. Nii et ja teisipidi, et keeleuurijad ongi just need, kes sellised asjad nagu välja toovad, et keeleuurija uurib mingit valdkonda või mingit ehitust või nähtust ja siis info jälle tagasi panna sinna leksikograafilise baasi, et et see on nagu pidev vastastikune tegevus. Kui nii-öelda rahvasuus mingi konstruktsioon on jõuliselt muutumas, siis, siis millal keeleteadlane võtab selle kasutuse ma toon. Näiteks sõna nägemus ei ole nüüd seda ei too nagu konstruktsiooni näiteks võib-olla, aga sõna tähenduse näiteks õigekeelsussõnaraamatut juba pikka aega ütlevad, et nägemus ei tähenda aru saama, et sellist kujutlust või arusaama mingist asjast, et nägemus on ikka nagu viirastus pilt ja selline unenäoline unenäoline asi on nägema, aga me kuigi meil kõigil on omad näge just, just ja õigekeelsussõnaraamat omal moel selle vastu on kogu aeg sõdinud ja noh, natuke nagu naeruvääristanud sellist kasutust, aga rahvas kogu aeg kasutab. Mis mehhanism siin siis taga on ja seletavale ei ole selles mõttes probleeme, kui seletav näeb sellist suurt kasutust, siis seletav registreerib selle ära, ütleb, et on jah selline tähendus. Aga samas õigekeelsussõnaraamat on juba üle 10 aasta protestinud selle tähenduse vastu. Ja samas tõesti kasutus on hästi laialdane. Nüüd on just hea toetuda, nagu ütleme, keele teadvusele või mida keeleteadlased on välja uurinud, et keeleteadlased ütlevad, et inimeste mõtlemises ja keeles on sellised mehhanismid, mis suruvad sellised sõnad mis räägivad nagu meie meeleelundite meeleseisundite kaudu nägemine. Nägemisel on tendents hakata tähendama arusaamiste taipamist, kui see on niivõrd universaalne, et sellele ei saa, on võimatu vastu vaielda, et see on igas keeles, nii, neid nimetatakse peaaegu et sellisteks universum reaalseteks tähenduse muutusteks ja nüüd võtta ette see näge tüvi, ühesõnaga see näge tüvi nagu kirjutab selle sinna ette ja sama sõnadega näiteks märkama märkama ka, et ma märkan lihtsalt silmaga mingit asja ja tegelikult kohe nii kui ma midagi juba märkan, natuke rohkem natuke tähelepanelikult vaatlandma, kohe hakkan mingitest asjadest aru saama, sellised on see mehhanism seal sees ja, ja selle vastu võidelda, see on täiesti tulutu võitlus. Aga, ja õigekeelsussõnaraamat veel siiamaani võitleb selle sõnaga ja nüüd viimases, 2000 kuuendas väljaandes ka nad veel võitlevad selle sõnaga, eks nendel võib olla oma mingi hoida, seda, ega ma tegelikult päris täpselt aru ka ei saa, sõnal ei oleks nii suurt koormust. Nojah, aga kaks tähendust on suur koormus ja, ja noh, sellised piltliku liikumised on harilikud ja üleüldse tähendus liigub, see on ka väga harilik. Aga kuidagi selle mõne teise sõnaga, mingis mõttes tehakse sellist tuuleveskitega võitlust, alusmallid vaatavad selle sõna sees vastu ja, ja need on juba inimeste sees olemas. Ja teiste samalaadsete sõnadega, et siis on suhteliselt tulutu selle vastu võidelda. Lapsesuuga toon ühe teise näite näiteks osad inimesed, osad inimesed, kogu aeg mõtlevad ja arvavad ja, ja sa pead kogu aeg neid toimetama, et on osa inimesi. Noh, ma ise ka toimetaksin selle osa inimesi, aga noh, kuna ma olen niiviisi õppinud sammul ära õpetatud osaldusegajale paratamatu ja noh, maitseotsustused tulevad ka ja noh, kui on õpetatud, et hea keel või hea stiil on selline, et siis tuleks parandada, et alati on muidugi ka see, et just seesama, et kui sa oled midagi ära õppinud, midagi teada saanud eerika näiteks ohtlikud kohad ja ja et siis noh, siis on väga raske sellest mööda vaadata, et siis peab olema juba selline väike protestivaim, mis ka omakorda peab olema põhjendatud, miks ma seda ei paranda, kui ma olen ise toimetajatööd teinud, siis ma olen tihtilugu sellise nagu dilemma ees, et kas ma nüüd parandan või madparandaja vahel vahel ma olen autorile siis osutanud, et et uss näiteks soovitab nii või ei soovita nii. Ja nagu autor jääb oma keelekasutusele kindlaks, siis ma tegelikult annan autorile esiõiguse. Et ma seda nagu ei luba kõiki asju peale suruda. Samas ma ise, kui ma olen ikkagi midagi teada saanud, paljusid asju ma ei ole teada saanud, aga kui ma olen teada saanud, siis ma noh, ikkagi enam-vähem õigesti üritan. Siin tuligi nüüd ühelt poolt see sõnaraamatutegija ja, ja teisalt individuaalne stiil, eks ole, kumb peale jääb ja lõpuks võib öelda ka selle kohta näiteks ÕSi näide, et see on nüüd üks kahjulik raamat, sellepärast, et ta nudib kõik ära ja igasuguse individuaalsus pügab, kui hekk. Ja muidugi võib nii öelda, aga samas võib öelda ka teisipidi ole siis individuaalne kasutasin sama keelt ja ole loov ja tee ilusaid lauseid ja, ja muidugi ka selliseid lauseid, et teised aru saaksid. Kui sa sellega saad hakkama ilma ÕSi võimaliku nudimise kahtlusele allumata, siis lasku käia, lasku käia ja noh, mõned muidugi võitlevad eriti aktiivselt oma keelekasutusõiguse eest ja, ja teised jälle kergemini alluva tõstsile ja tahavadki esid õisik leida siis tuge. Nii et noh, ongi inimesed on lihtsalt erinevad. Selle tõdemuse juures ja meie tänane sõnaraamatu vestlus pooleli, et jätkuda juba nädala pärast. Stuudios oli keeleteadlane leksikograaf Margit Langemets. Ja kuulas, küsis toimetaja maris Johannes kuulmiseni ja kena suvepäeva jätku teile.