Ka me sõnaraamatu juttu Margit Langemetsaga uued sõnad ja sõnaraamat. Kuidas uus sõna võiks jõuda sõnaraamatusse? Kui enne sai räägitud, et oleks hea, kui uusi sõnu saaks keelekasutuses kuidagi mõõta ja ühtlasi sai räägitud sellest, et ei ole meil selliseid häid võimalusi seda niiviisi teha siis paratamatult jääb see Nende leksikograafide nagu vastutusele selles mõttes, et nemad peaksid nagu hästi tähelepanelikud keele suhtes olema ja ajakirjandusest ja raamatutest ise sõnu üles leidma. Praegu on näiteks selline aeg, kui noored lõpetavad keskkooli, teevad oma riigieksameid, saavad sealt punkte ja siis nendesamade punktidega kas saavad edasi kõrgkooli või ei saa ja on kasutusel ja laialt arusaadav üks sõna, mida sellel puhul kasutatakse, et see on nimelt lävend ja lävendikalkulaator. Ja kui me vaatame sõnaraamatutesse, siis see sõna veel praegu täiesti puudub, seda ei ole õigekeelsussõnaraamatus ja seda ei ole seletussõnaraamatus. Nii et kui leksikograafile see siis õigel hetkel pähe tuleb, siis ta registreerib selle sõna näiteks uute sõnade andmebaasis, mida me praegu olemegi teinud, nii et uute sõnade andmebaasis on siis sõnale vend ära seletatud koos oma tähendusega umbes midagi sellist, et minimaalne punktisumma teatavasse õppeasutusse edasi pääsemiseks koos siis ka näidetega. Nii et uusi sõnu tuleks siis lihtsalt lahtiste silmade ja kõrvadega üles noppida. Ja kust siis täpsemalt need näited pärit on? Näited praegusel ajal, kuna me enam seda paberkartoteeki pole umbes kümmekond aastat enam juurde kogunud, siis näited praegusel ajal pärinevad ikkagi internetist arvuti kaudu vaatame internetikasutust ja no leksikograafi võib nii palju usaldada küll, et ta sealt oskab siis mõistlikku kasutust näitava laused või lausekatked või fraasid üles kirjutada, nii et et erinevatest tekstidest on siis võimalik saada näiteid leida, tähendab siis ikkagi põhiliselt ajakirjandus. Põhiliselt ajakirjandus, sest ilukirjandusele ligipääsu on ikka väga vähesel määral. Et natuke, kui ilukirjandust on vaja kontrollida, siis tuleks käia Tartu Ülikooli tekstikorpuses, kus on ilukirjanduse osa olemas. Aga see on ka jällegi väike, nii et suure sõnaraamat tehakse igal juhul väike see alg algmaterjal, nii et ilukirjanduse asi on igal juhul kehvem arvuti kaudu kätte saada, seda materjali. Kui minna raamatupoodi, siis suurem hulk sõnaraamatuid on ka inglise-eesti-saksa-eesti eesti keel ja siis üks partner keel. Kas iga kord, kui sõnaraamatut sedalaadi kakskeelset sõnaraamatut tegema hakatakse, peab nagu otsast alustama, või on tänapäeva tehnika, võimaluste ja leksikograafia teadmiste juures võimalik koostada ka mingisugust universaalset põhja andmebaasi mida ühelt poolt kogu aeg täiendatakse ja teisalt, millel siis otsitakse vasteid sinna x keelde? Jah, on nii, et tänapäeva arvutiajastul on sedalaadi töid ette võetud eri maadel ja meie instituudis samamoodi. Et me oleme siin algatanud mõned aastad tagasi just sellise projekti, mida me nimetame Eestiks sõnaraamatuks eesti yks keele andmebaasiks. Ja me oleme seal võtnud siis keskmise mõõdu esialgu, milleks me oleme pannud 40000 sõna, mida sõnaraamatumaailmas öeldakse, et on keskmise suurusega sõnaraamat. Et suuremat sõnaraamatud on 80 90000 ja 40-st allapoole mahuga on, siis öeldakse, et väiksemad sõnaraamatut Võrdluseks tuua nüüd näidet palju, meil on ÕSis märksõnu, palju on seletavat sõnaraamatut. No seletav sõnaraamat on eesti keele kõige suurem sõnaraamat ja seal tuleb kokku märksõnu ligikaudu 150000. Ja ussinumbrid on praegu ebavõrdsed välja öelda, sellepärast kui öelda ÕSi märksõnu, siis ÕISis öeldakse olevat märksõnu umbes 50000, mis noh, tundub nagu oleks vähe ja eriti kui võrrelda varasemate ussidega, kui öeldakse, tõsis on 100000 märksõna. Aga seda tuleb nüüd jälle nii-öelda kasutaja peab mõistma, leksikograafide taotlusi, tõstis on nüüd sõnad koondatud teistmoodi, et märksõnu rasvases kirjas, poolpaksus kirjas märksõnad on tõesti 50000, aga iga märksõna juurde on koondatud siis terve hulk nii-öelda ÕSis olulisi liitsõnu, näiteks või tuletisi. Nii et nad ei ole eraldi igaüks oma reale poolpaksus kirjas ära trükitud, aga nad on seal kõik olemas, nii et tegelikult öeldakse ÕSi suuruseks ikka endist moodi. 100000 sõna, umbes. Nii ja nüüd läheme siis selle Eesti yks keele juurde tagasi, pärast teda. Ja kuna meil on siin tehtud oma majas on tehtud kahte sõnaraamatut Soome Eestit, mis ei ole siis eesti keel veel esikohal ja vene Eestit ja varem on tehtud eesti venet, nii et üks keelepaar on sedapidi meil juba olemas. Aga nüüd pärast Soome-Eesti lõpetamist on mõtiskletud või arutatud ja peetud plaani, kuidas edasi minna Eesti-Soome tegemisele. Ja, ja siis vahepealsetel aegadel on huvi tuntud igasuguste muude kakskeelsete sõnaraamatute tegemise vastu küsitud meie instituudist, et kas meil oleks pakkuda juba valmis põhja, mis oleks siis eesti keeles pool, millele saaksid siis teised teiste maade tegijad liita siis oma selle teise keele ja konkreetselt on meil siis töös ja töös ja tegevuses siin olnud eriedukuse astmetega eesti läti sõnaraamat, eesti, leedu ja Eesti Soomest on juba juttu olnud ja eesti, prantsuse ja nüüd, kui juba nii mitu sellist üht tüüpi sõnaraamatut on ette võetud ja tänapäeval kõik sõnaraamatut, tööd üldiselt on paigutatud ikkagi arvutisse ja mingisse sõnastikusüsteemi siis oleme me siin oma instituudis üritanud luua ja ehitada sellist universaalset eesti keele poolt. Ja eesti keele pool on, siis tehakse nagu eesti sõnade märksõnavalik valmis, 440 tuhandene juba valmis, aga tegelikult osutub, et 40 tuhandene on ikkagi selliste väiksemate tegijate jaoks suhteliselt suur sõnaraamat, nii et me oleme nüüd juba täitsa läinud ka vähema vähema sõnavaliku peale. Et näiteks kui eesti udmurdi sõnaraamatu tegemisest on siin juttu olnud, et siis et võib-olla ei olegi mõtet välja pakkuda neljakümmet tuhandet, vaid mõni võib-olla võtta aluseks esimesed 10000 sagedussõnaraamatu järgi näiteks 10000 sõna. Aga sellist sõnastikusüsteemi poolt väljapakutavat struktuuri, algset esimest struktuurikogusid vahendit, millega koostada sõnaraamatut, et seda juba meie instituut saab sellistele ühisprojektidele välja pakkuda. Nii et seal on siis põhimõte on, et meil on tehtud siis eesti sõnadevalik ja eesti sõnade esmane tähendus, jaotus ja eesti sõnade grammatiline info, grammatiline info üldse tuleb nagu meie instituudis automaatselt, et seda nagu keegi enam näpuga ajades, et mis tüübi järgi see muutub või kuidas need vormid täpselt seal muutevormid on kui pöörde vormid, et sellega sõnaraamatutegija enam tegelema ei pea, et need süsteemid, kuidas automaatselt kogu see grammatiline info lisada ja kui palju seda lisada, et see töötab meie instituudis juba täitsa korralikult. Ja siis on välja pakutud ka selline algne tähenduse jaotus mis iganes kakskeelse puhul noh, lõpp lõpuks sõnaraamatus natukene muutuv, sest kakskeelse sõnaraamatu koostamisel on omad reeglid, et kuidas kaks keelt kokku pannakse, et kui kahe keele vahel mitme tähenduse osas on üks ja sama vaste siis võidakse teise keele seisukohalt nagu tähendusi kokku võtta. Aga ühesõnaga see esialgne pilt Eesti poole pilt on nagu siis see universaalne alguspilt, millest lähtuvalt siis teiste keelte sõnaraamatuid tegema hakatakse. Aga see muidugi nõuab siin sama, nagu oli enne juttu, et kas kasutaja peab järgima väga täpselt sõnaraamatus ette öeldud, siin tuleb sama lugu sellega, et kas teiste keelte kasutajad julgevad ja tohivad seda eesti keele lähtekeele poolt muuta? Muidugi tohivad ja nad peavadki mõtlema niiviisi, et keeled on omavahel erinevad sellest sellest nurgast. Nii et nad peavad seal esiteks nägema neid tähenduste erinevusi või kasutuste erinevusi. Osad tõlkevasted on näiteks tüüpiliselt ühed ja samad või mingeid kasutusnäiteid, teised jälle teevad keelekasutuse eriliseks ja ühesõnaga neid mõlemaid pooli nagu välja näidata. Nii et iga see uue kakskeelse sõnaraamatu tegemise rühm peab olema nii palju iseseisev, et sellest algsest välja pakutud universaalselt eesti keelealusest julgeda noh, lahkneda või noh, vastavalt oma oma keele eripärale. Kõige paremini on ehk praegu läinud eesti-prantsuse-eesti-prantsuse sõnaraamatu tegemine. Nii et nendel on suur rühm inimesi maailma, kes siis internetisüsteemiga töötavad, aga nemad tegelikult ei kasutanud meie süsteemi, aga nemad, nendel on oma põhitehtud. Nii et tagasi on analoogiline. Ja samalaadseid süsteeme on ka üle maailma tehtud, nii et ja nad on nagu selles mõttes jätavad kasutajale vabad käed, et süsteem ongi hea siis, kui ma saan mania, tohin süsteemis vastavalt oma vajadusele midagi kohendada. Et kui mul on vaja mõnda infoüksust veel lisada, siis ma seda tahan lisada. Ma seda tohin lisada, aga samas ei aja andmebaasis midagi sassi, et ta peab olema nagu selle võrra selle võrra kasutajasõbralik sõnaraamatu koostaja, sõbralik et ühesõnaga, instituudis on see universaalne põhimingis algusjärgus, olemas. Universaalne põhi, mis tugineb eesti keelele ja ootab siis nii-öelda partnereid Ja ootab teist keelt kõrvale, nii et kui siin enne oli juttu ka ideaalses sõnaraamatus, siis ideaalse kakskeelse puhul nagu tänapäeval ka tuuakse välja, et tegelikult peaks noh, lähtealuseks olema kaks ükskeelset sõnaraamatut või noh, nii-öelda kaks puhast oma keelt, et puhas eesti keel nagu eesti keel ise on ja puhas siis see teine keel nagu too keel ise on ja siis hakkame vaatama, et kuidas nad kokku klapivad, millise koha pealt klapivad kokku ja millise koha pealt ei klapi. Ja neid siis vastavalt sõnaraamatus näitama ja välja tooma selliseid kohti. Aga teine juhtum on nagu, et lihtsalt tõlgitakse eesti keele asjad tõlgitakse sellesse teise keelde, et tänapäeval üritatakse, et noh, võiks võiks natuke edeneda selle nii-öelda õigema aluse pealt välja tulemise peale. See võib-olla oleks ka kasutajale ehk natukene kindlam sellepärast et, et jumal hoia, kooliajast on ikka meeles see, et kui ma võtsin näiteks mingi eesti-vene sõnaraamat peaaegu ma kasutasin seda sõna, mis ma sealt sõnaraamatust vastena olin leidnud, siis oli see kindlasti vale sõna, sest sest tajunud konteksti ja see sõnaraamat andis mulle puhta tõlke ja siis ma pärast takkajärgi sain aru, et muidugi ma pean kasutama sel juhul hoopis vene Eestit, et siis ma ei astu niimoodi ämbrisse. Muidugi, ja noh, kui kakskeelne sõnaraamat ongi nii, et see teine pool on nagu esimese poole tõlge, et siis ongi midagi muud kui, kui elav keel jah, aga ongi ka raske teha, nii et mõned vajadused võivadki olla, et noh, et tahetaksegi just seda tõlget saada, et mida see sõna ikkagi tähendab. Aga, aga kui minna seda tihkelt otse kasutama, et noh, siis, siis siis oleks nagu igal juhul vaja teistmoodi see asi läbi viia. Nii et tänapäeva arvutivõimaluste juures on nagu noh, üritatud selle peale ka mõelda, et kui tehakse kakskeelset sõnaraamatut, siis noh, on igal hetkel võimalik vaadata ühte ükskeelsesse ja teiseks keelsesse. Ja noh, kõige parem oleks, kui sealt saaks kohe elektrooniliselt nagu näiteid üle võtta, näiteid kasutada niiviisi. Noh, arvuti mõte ikka võikski olla see, et seda tohutut tuhnimise ja materjali otsimise tööd hõlbustada. Aga et noh, mida täpselt sisse võetakse, mis alusel, mida otsustada, mida sisse võtta, et noh, see jääb ikka inimese kanda. Aga et tal oleks see lai lai valik keelenäiteid nagu hästi saadaval. No natuke nadi on küsida teilt, sõnaraamatu koostajad, et kas sõnaraamatul on ka autor võib öelda, et sõnad on ju meie ühisvara ja miks te tahate olla nende kõikide eesti keele sõnade omajad, kui ta siin seletussõnaraamatut teete, et kuidas on sõnaraamat ja autorlus? Tänapäeval, kui autorluse asi üldse laiemalt on siin hästi meil nagu tundlik teema igas vallas, siis sõnaraamatuvallas tegelikult samamoodi, mis ei tähenda seda, et mingid sõnad kuuluvad ühele või teisele autorile, aga ühe või teise autori omandan see, mida ta nende sõnade kohta ütleb, kuidas ta need sõnad on ritta pannud, kuidas, mis tähendasid, on välja toonud, mismoodi ta on grammatilist infot selle esitanud, et kogu see sisu, millega ta seletab seda sõna või milliseid vasteid ta kokku otsib sellele sõnale, kui tegemist on tõlkesõnaraamatuga see on autorikaitse objekt, et see on selle inimese töö ja looming, mida on vaja kaitsta. Mitte iseenesest sõnade loend, kuigi seda isegi võib kaitsta, et kui keegi ongi andnud välja mingi sõnade loendi, siis üks, teine ei saa kas nagu täpselt samasugust loendit teha, kui asja päriselt testima hakata, siis ega see ei tulegi kunagi nii väljast kellelgi kunagi ei õnnestu teha täpselt samasugust loendit ja öeldagi siis, et, et olen selle algusest peale ise teinud. Et sõnad, sõnad nagu juba enne räägitud, on ikkagi nii kavalad asjad annavad välja, annavad vaat igasuguseid iseäralikke mõtteid, tekib sinna juurde ja et, et see on nagu võimatu. Võimatu iseenesest, sõnade ei kuulu muidugi mitte kellelegi, aga see, mida nende sõnadega, mis moodi nendega midagi ette on võetud, et see, see on siis see asi. No mingil määral muidugi ka kultuuri küsimus siin aegu tagasi on peetud ühte kohtuprotsessi, kus TEA kirjastus astus vaidlusesse Hest Artiga süüdistas Sestarti oma andmebaasi kurida vitamises. See kohtuprotsess lõppes tegelikult mitte millegagi, ta justkui sumbus, temast kirjutati paar artiklit ja siis jäigi selline tunne, et sa ei saagi ju lõpuks oma autorlust tõestada. Kuidas siis nii? Põhimõtteliselt peaks olema, et saaks tõestada, et oleks mingisugune meetod välja töötatud, millega siis seda autorlust ka mõõta. Kohtud nagu vist teistmoodi ei töötagi, et nemad teavad ikka täies mahus mõõdu ette saama. Kuna see ekspertiis tehti meie instituudis, siis on meil küll mõte, kui see kohtuprotsess praegu niiviisi lõppes ja, ja kui, kuivõrd meie enda töö on samamoodi suuresti seotud sõnaraamatutega, et siis see kulub nagu üldiselt meile edaspidi siin ära, et meil on nagu mõte sellesama ekspertiisi põhjal teha siis selline artikkel koos konkreetsete ettepanekutega, et sedasama meetodit kasutades, et töötada välja mingisugune alus noh, näiteks mingite edaspidiste võimalike kohtuprotsesside toeks, siis mida võiks kasutada ühe või teise raamatu omavahelise sarnasuse mõõtmiseks ja sealt siis välja pakkuda mingi protsent, et noh, näiteks, et kui on kokku langemas selle meetodiga 75 protsenti siis võib öelda, et tegemist on mahakirjutusega plagiaadiga. Sõnaraamat kui originaallooming või plagiaat on ka ajaloos mõni näide selle kohta, kui tundub, et üks inimene on teise pealt midagi maha. Ja üllatusena siis, kui meie instituudis parasjagu tegeldi selle Tänapäevase TEA kirjastuse Jakse stardikirjastuse vahelise tüli ekspertiisiga siis ma sattusin lugema Arvo Krikmanni raamatut frasioloogia ainetest varasematest sõnaraamatutest ja seal on tema siis toonud täiesti välja, kuidas ühest eesti-saksa sõnaraamatus teise on peaaegu kogu ulatuses siis kogu see väärtuslik materjal üle võetud. Ja see on siis tegemist 18. sajandi sõnaraamatutega ja esimene see hea sõnaraamat on vestringi sõnaraamat ja teine, mis siis trükituna sellesama ära ilmutas on Anton Thor Helle sõnaraamat, nii et seal on nagu ilma sellele otse osutamata on või otse tüli küsimusele osutamata on vihjatud, kuidas üks ja sama materjal väga suures kahtlustäratavalt suures osas on siis rännanud ühest sõnaraamatust teise. See on ühtepidi näide, kui sõnaraamatu tegijad on isekeskis on nii-öelda üksteisele ära teinud, need on omaette eetikaküsimused. Teine asi on see, kui teie poole pöördutakse, et kas ühel või teisel sõnal, mis tähendus on, kui suured võimalused, et siis teil on, kas te peate seda oma töö nagu loomulikuks osaks, kui kui keegi on jälle kellelegi midagi öelnud ja siis tahetakse seda solvamist mingisuguse mõõdupuuga mõõta, et kuidas keeleinimene sellesse suhtub? Kes see võib ikka küsida, nii et eks küsija küsib ja eks me siis vaatame, nii et põhimõtteliselt, ega me loomulikult tagasi ei tõrju, et kui sellised küsimused jõuavad meieni ehk siis seletussõnaraamatu nii vahel on näiteks küsimused puutunud seda osa, mis veel ei ole ilmunud, no muidu võiks öelda, et võib vaadata ise sõnaraamatust järele. Aga et siis me oleme küll käinud ka käsikirja vaatamas, et kuidas seal pilt paistab, kas sellised tähendused paistavad sealt juba välja või ei paista ja kui veel ei paista, siis kindluse mõttes võib ka tõesti tänapäeval võrku uuesti vaadata, et et võib-olla ongi tegemist mingi uut, uut laadi tähendusega. Teinekord tuleb selline küsimus hoopis meile kasuks osutabki meile, et ongi tegemist mingisuguse uut, uutmoodi nähtusega, niiet et me suhtume sellisesse tähelepanusse täiesti hea meelega. Võib-olla tuleks koostada hoopis selline keelatud sõnade sõnaraamat. No seda mina küll ei teeks, ma ei teaks, mida sinna panna, sest esiteks kõik sellised hinnangulised sõnad nad kogu aeg nagu riknevad, mis ühel hetkel, mida tahaks keelata, jääb jälle nõrgaks, teatava pärast tulevad uued, nii et noh, et seda noh, nagu nagu tähendustega üldse. No milliseid sõnu võiks üldse ära keelata, et ma isegi ei oska nagu mõelda, mida keelata mingis kontekstis mingis kohas on, nad, on nad ikkagi vajalikud tegelikult võib-olla võiks keelata midagi muud, et noh, näiteks inimestele halvasti ütlemist, aga mitte neid, neid vahendeid, mida siis keegi võtab kasutada. Kui sõnad on ikkagi siia tulnud, siis on nad mingil moel ikkagi vajalikud olnud. Nendele, kes on nemad võtnud kasutusele, öeldakse. Kõige kiiremini, mis muutub, on släng, slängisõnaraamatuid ju ka tehakse. Kui see ilmub, kas see on siis juba nagu slängi ajalugu või või on seal ka veel slängi? Tänapäeva? Osaliselt on kindlasti slängi tänapäeva ka, aga ma usun, et släng võib-olla kuulub ka sellisesse valdkonda, et need inimesed, kes noh, omast arust oma rühma keelt või oma slängi räägivad, et kui nad avastavad, et on ilmunud sõnaraamat ja nende noh, meie rühma sõnad on raiutud sõnaraamatusse, et siis seal on hoopis neile paha märk, et nad tahaksid ka rääkida mitte nii laialdaselt arusaadavalt laialdaselt juba kinni nokitud keel vaid, vaid olla ka sellised ise äralikumad. Aga, aga muidugi tänapäevane jõuab otsapidi ikkagi sinna slängi sõnaraamatusse, aga noh, siis hakkab muidugi samal hetkel otsekohe jällegi ikkagi vananema see kogu. Nii et sellised asjad on veel palju liikuvamad kui üldkeele sõnavara. Milline on olnud kõige veidram sõnaraamat, mida te olete näinud? Ma isegi Eestis midagi ei oskaks öelda ja see, mida ma praegu tahaks ütelda, on pärit mujalt ja ma ei ole teda raamatuna näinud, aga ma kohtasin ühte viidet ja mõnda näidet sellest, mille pealkiri oli, et feministlik sõnaraamat, aluspõhitoetus sellele, et sõnaraamatutes traditsioonilistes sõnaraamatutes, nii nagu nad meil praegu on, on nähtud sellist teatavat Messovinismi, et sõnad on seletatud nagu Messovinistlikult ühte punkti. Ja siis ministrid on üritanud mitte üritanud, vaid ongi väljanud sõnaraamatu, mille nimi on feministlik ja nad seletavad sõnu siis teisest lähtepunktist. Ja need paar näidet, mis ma seal nägin, olid toredad lugeda ja, ja kindlasti leiab seal huvitavaid tähelepanekuid, et see on inglisekeelne ja noh, vast üheksakümnendatel välja antud kuskil. Et siin on selline näide sõna käsitöökohta inglisekeelne sõna, oli kraav. Et ja siis feministliku sõnaraamatu seletus selle kohta on käsitöö, on termin, mida mehed kasutavad, et kujutava kunsti alt kõrvaldada naiste kunsti, kuna naised kasutavad maalimise asemel sageli kangast ja õmblusvõtteid. Nii et nagu õiendatakse selle sõna nagu kasutusala ümber, et mis juhtumil seda sõna kasutatakse. Samas kui kõrval vaadata Ta näiteks seletamas sõnaraamatusse, mismoodi sealse sõna käsitöö siis välja paistab, siis tegelikult on see ühendus kehva või viletsa kunstiga on eesti keeles ka täiesti olemas. Et sõna käsitöö, kolmas tähendus on saanudki märgenduse kaetan, halvustav tähendus ja käsitöö, öeldakse siis, kui silmas peetakse tuima kesisevõitu loomingut, eriti kunsti või kirjanduse valdkonnas. Näiteks et kirjanduslik käsitöö või tema film oli täielik käsitöö. Nii et ega see noh, see tähenduslik seos on seal olemas, aga ühesõnaga feministlik sõnaraamat ütleb, et just kohale, et öeldakse, kui nii kui avastatakse, et on tegemist naistekunstiga, siis tuleb just see just see sõna selles tähenduses tuleb siis just esile. Nii et seda seal arvavad, et oleks tore natukene rohkem uurida. Oma ettekandes veskipäeval te rääkisite oma unistuste sõna- raamatust, milline siis võiks olla leksikograafi unistuste? Sõnaraamat see tegelikult oleks seesama, mida ma juba enne mainisin, et ta oleks siis nagu ideaalselt välja kukkunud selles mõttes, et sinna on sisse saanud kõik leksikograafide head mõtted, mida leksikograafid on tahtnud selle sõnakasutuse tähenduse kohta öelda. Ja teisipidi, et siis inimesed, kes seda sõnaraamatut sellist sõnaraamatut käes hoiavad, saaksid suhteliselt võimalikult hõlpsalt Ilusa pildiga üles kirjutatud moel sealt kõik sellesama hea asja oma kasutuses ka kätte. See oleks selline üldine unistus. Juba nagu väikest viisi toimetaja raskustest oli juttu ja ka sellest, et, et õigekeelsussõnaraamat näiteks esitab meile norme, aga kui me oleme ikka niivõrd loovad ja tahame särada ja sätendada, siis meile normid ei sobi. Kas maailmas on olnud ka näiteks selliseid juhtumeid, kui sellised säravad keele kasutajad kirjanikud on otsustanud, et nemad asuvad tegema sõnaraamatut, mis võiks olla ka maailma parim. On on, et ma hiljaaegu lugesin ühte artiklit, kus räägiti tuntud inglise kirjanikust Virginia Wulfist kui leksikograafist. Ta on selline lugu temaga, et tema on hakanud ise koostama täiendköidet inglise Oxford English Dictionary suurele sõnaraamatule. Sest talle tundus, et, et noh, tema oskab seda paremini teha või et noh, tema panus võiks olla selle selleks hästi suur. Nii et tema suure innuga alustas seda sõnaraamatu täiendköite tegemist ja, ja nagu sealt artiklist ma lugesin, koostas ta kaks sõna ja siis kolmanda koha peal jäi toppama ja kolmanda koha jättis ta selliseks hästi tähendusrikkaks, tühikuks või küsimärgiks. Ja, ja ütles siis selle koha peal, et see sõnaartikkel kirjeldab siis sõna nende inimeste jaoks, kes panevad elavaid inimesi raamatusse. Nii et tal nagu kolmanda artikli peal tekkis siis selline tunne. Ta mingis mõttes vägistab keelt, kuidas on võimalik elavat kasutust elavat keelekasutust üldse sõnaraamatusse vormida. Ja samas ta ise oli nagu sealt artiklist oli lugeda, et oma perekonnas oli hästi nagu sõnaraamatute maailmas elav inimene. Lisaks sellele, et ise oli kirjanik ja ise keelt hästi valdas, aga tema isa oli olnud teatmeteoste sõnaraamatute toimetaja, nii et sõnaraamat, too elu ja maailm oli neil kodus kogu aeg olnud ja, ja seal oli siis kirjeldatud, kuidas need sõnaraamatu sedelid olid neil kodus koduses raamatukogus kogu aeg olnud ja isa oli sellelaadilist tööd teinud. Nii et see sõnaraamatu maailm, Virtsini, Wulfi on teatavas mõttes nagu painanud painanud kogu aeg, et see on näiteks tema ilukirjandusteostes ka nagu teemana või noh, inimeste tegevusalana tuleb, tuleb ka see sõnaraamatu maailm. Nii et näiteks selles raamatus tuletorni juurde ei saa härra Rämsi kunagi teada, mida tähendab R ehk r-täht. Aga miski tähendus sellel peaks olema. Nii et ja samas siis juhtus teisipidi, et pärast on suurtes inglise Ükskeelsetes sõnaraamatutesse omakorda Virginia Wolfi enda sõnu ja tähendusi nagu palju sisse võetud, nii et sealsamas artiklis oli siis neid ka nagu vaadatud, et seda ertzinja Wulf ise muidugi kunagi teada ei saanud pärast, siis tema loomingu põhjal on sedeldatud sinna mitmeid mitmeid ülestähendusi tema enda loomingust. Nii et sõnaraamatuga tegemist on tal endal ka konkreetselt olnud, aga, aga mitte see tal ei õnnestunud hakata isekirjutaja. Siit veel küsimus, et kui palju eesti sõnaraamatuid on kujundanud meie kirjanike keel ja kui palju rahvakeel kas selle kohta teil ka mingisugune ettekujutus son? Meil siin omal ajal natuke üritasime mõõta või noh, vaadata, et kes meil tsitaatide poolest esikohal on, need, siis on ikkagi seal Tammsaare, Vilde ja Tuglas, vähemalt tollel hetkel, aga too oli umbes poole sõnaraamatu peal nagu järele uuritud. Igal juhul on uuemat kirjandust juurde võetud ja ajakirjandust ka palju juurde võetud, nii et noh, selles mõttes võib-olla ei ole ka tasane üle tervele seletussõnaraamatu see osakaal, et kuidas nende tsitaatidega on. Tegelikult on leksikograafia maailmas ka suhtumine tsitaatidest natuke muutunud, et tsitaate nagu võeti siis sellel põhimõttel, et austati kirjanike head keelt, et siis tahetigi nagu sõnaraamatus näidata, et kuidas neid ja neid sõnu saab sellisel eeskujulikul ja looval moel ilusas ja stiilses keelekasutuses kasutada. See oli nagu pedagoogiline eesmärk nendel tsitaatidega. Aga millist traditsiooni hakkas rikkuma, siis selline rikkuma võib-olla siis jutumärkides öeldud, et see kasutajast lähtuv suhtumine ja, ja tegelikult taheti ikkagi kasuta ei räägi seda keelt, mida kirjanikud päris kirjutavad, et natuke seda vahet ühendada. Et siis nagu Akkadi päris kunstlikult nagu otsima siis sellist harilikku keelt, niiet tsitaatide kõrval siis tasapisi aina rohkem on nii-öelda igapäevast keelekasutust sisse võeti. Nii et see on nagu selline üldine põhimõte, mis on tasapisi muutunud sõnaraamatumaailmas samas nagu ütlevad siin pärast seda viimast ettekannet. Üks Tartu keeleteadlane ütles, et noh, see on jälle nagu poolte küsimused, keeleteadlasi huvitabki, võib-olla pigemini just see, kuidas harilikud inimesed räägivad ja võib-olla just harilikel inimestel Nemad just tahaks ikka, sõnaraamat oleks midagi suurt ja püha ja tähtsate ilusate näidetega koht, miks nad peaksid seal vaatama, on umbes nagu naabri mari, rääkis nagu naabri mari jah, räägib või nagu ma ise räägin, et pigemini ma ja keeleta jälle vastupidi, et nemad ka tahaksid vaadata jälle, kuidas siis see teine pool räägib, tsitaatidega on selline lugu, jah. Kuulsite kolmandat ja viimast vestlust sõnaraamatu teemal ja meie saatekülaline oli Eesti keele Instituudi sõnaraamat. Osakonna juhataja Margit Langemets kuulas ja küsimusi esitas toimetaja maris Johannes kuulmiseni ja ilusat suvepäeva jätku teile.