Hiljem ise sisu on saade sisukatest inimestest. Kuu ei taha olla juust. Ühel laupäeva õhtupoolikul segasin endale kokteili, kui helises telefon. Peeter kuuleb, vastasin. Kas kirjanik Peeter Sauter? Kuulsin meeldivat häält, mis kostis, kui kaugekõne ja mina olen q. Jäin hetkeks mõtlema, ma ei tunne kedagi kuu nimelist. Vaadake, põhjus, miks ma helistan allistne maa peal ja eriti lastele on arusaamine, et ma olen tehtud juustust. Täiesti vale arusaamine. Ja selles eksituses on eelkõige süüdi kirjanikud. Maja, aga mis sellest siis on? Kas teile meeldiks, kui kõik arvaksid, et teil on pea asemel juust? Ei oskagi öelda, ei leidnud sobilikku vastust, aga miks te just mulle helistate? Ma leidsin kirjanike telefoninumbrite hulgast esimesena teie oma. Kas tahate niisugune hea nime eest seista? Ma vaatan, mis ma teha saan. Hästi, kas sate korraks akna juurde minna? Astusin köögiakna juurde. Kas te näete mind või on pilvede ees munandeid, te olete väga kena seal nõmme männilatvade kohal. Tänan. Vaadake nüüd, palun teraselt. Nägite. Nägin küll. Nüüd saate kindel olla. Ma läksin tuppa tagasi. Mis köögis tegid isi, küsis Pippa. Kuud, vaatasin, kuu pilgutas mulle silma. Jaja esijoo veel rohkem, varsti hakkad kuuga juttu ajama. Rüüpas klaasist sain aru, et sel laupäeva õhtul pole mingit mõtet lastele seletada, et kuu ei ole tehtud juustust. Reuter luges loo oma lasteraamatust ja temast on ka järgnev saade. Mina olen Urmas Vadi, head kuulamist. 90. aastal ilmus sinu esimene raamat, jutukogu indigo siis sellel ajal ja juba enne seda olid sa väga populaarne selle indigo raamatuga mis 90.-le ilmus. Ja nüüd eelmisel aastal ilmus sinu viimane jutukogu verejooks, et mis selle aja jooksul muutunud on. Kas sa pole enam nii populaarne? No, ega ma ei tea ise oma populaarsusest suurt midagi. Aga ma olen kuskilt kõrvalt kuulnud ka, et ma kunagi olla olnud populaarne, aga ise ma seda küll ei tajunud ja ega ei tahtnudki tajuda, vaid sellele ei peagi mõtlemast. Tohigi mõelda või segab ja ja ausalt öeldes mis populaarne või kellel on selle kohta siis mingeid andmeid on vaja, ma nagu kahtlen ka selles, et võib-olla mõned inimesed lugeside oota nõukogude aja lõpp, seal võib olla ka niimoodi, et igasugust uut kraami oli vähe ja kui siis midagi oli midagi natuke teistmoodi, siis see paistis välja. Aga kui praegu tuleks selliseid jutud, noh, igasugu jutte on palju ja on need kaod, kaod üldiselt massi sisse ära, kui sina tulid, see oli ka ju kärts mürts Tom ja väga põnev kõigile tükk aega, no katsu põnev olla niimoodi siis siis muud aastakümneid ja see, mis saab produtseerida, on sinu nägu. Ja ega see väga palju oma nägu ei muuda. Ja mina täpselt samamoodi. Ega ma ei võta taskust välja mingit uut autorit viie aasta pärast ja ja et kõiki kuidagi üllatada ja olla midagi tore, uus. Võib-olla selles mõttes jah, ma olen laisk, et et ma ei ole palju otsinud mingit uut nõksu ja ja kunagi, kui ma sellest ühe Ilvalist teksti oli jupp aega juba kirjutanud ja noh, mulle tundub ka, et võin seda ikka edasi teha ja noh, eesti kirjanduses mahub kuidagi ära või noh, eks ta natuke kordub ja natuke ühtne konn. Aga Udo Uibo millalgi seda ja ma tean, et Sautoril on selline nõks, et ta nüüd kirjutabki surmani välja sellist lõputut Southeri jada, mis ei alga kuskilt, ei jõua kuhugi, kus pole õigeid tegelasi ja karaktereid. Ja noh, ma ei olnud seda niimoodi konkreetselt mõelnud, aga võib-olla ma umbes nii olin tundnud küll, et et seda ma kõige parema meelega teen ja umbes seda, seda ma võingi teha niimoodi vaikselt edasi, selline lõputu hängimine, lõputu jalutu kasutamine läbi elu. Aga kui Udo Uibo selle kuidagi niimoodi näpu sellele peale panna, siis mind vihastas ja ma mõtlesin, et ma ei, ma ei taha seda rohkem teha, et et kaua siis võib nagu midagi uut ja huvitavat seal ka ei tule. Aga siis tuligi paus sellest. Või tundsid sa näiteks noh, see ei ole niimoodi otse seotud juma, ise tüdinesin ka ära üht sorti asjast ja midagi muud teha ei osanud, ma hakkasin mingeid nagu novellilaadseid asju kirjutama. Ja siis neid olen kirjutanud. No eks ma natuke kunstnikud on, ei meeldi mulle nii väga, et selline jada asi meeldiks mulle rohkem. Aga ma kardan, et toimetajad ei taha enam sellist kraami avaldada, et seal natuke igav ja eks ta ongi natuke igav. Ja noh, ütleme maailma kirjanduses on sellist natuke igavat, veidikene päevikulaadsed. Kirjutamine tekkiski sellisest päeviku kirjutamisest. Et seetõttu võib-olla tunduski loomulik, et noh, umbes nagu blogid tänapäeval. Mõtlesin sedasama asja su käest küsida, et kas saab blogi ei ole mõelnud pidada, et see oleks täpselt see see vorm, et iga päev natukene või mingi aja tagant ja et sa ei pea algama ja lõppema ja. Blogi oleks liiga, noh, ma ei tahaks kirjutada päris päris oma elust ja päris lähedalt noh nagunii see, mis ma kirjutan, on on üsna lähedal minu kogemustele, aga mingi väikene nihe või on minu jaoks vajalik, see annab Vabaduse ma ei saaks kirjutada oma tuttavatest, oma naisest, oma lasteaiast otsesõnu ja täpselt otse see, nemad oleks puudutatud, ma ei taha nii. Aga noh. Ma ma võin kirjutada mingitest inimsuhetest, mis on üsna paralleelsed, üsna sarnased. Sellepärast et ma ei taha võtta asju, mis mind üldse ei puuduta. Et kui, kui ma ja ma ei tea, lähen sõbraga tülli, siis ma võin kirjutada, kuidas keegi läheb sõbraga tülli ja see on mingit pidi seoses minu oma tüliga. Aga ta ei ole üks-ühele, võib-olla ma isegi mõned fraasid või, või maha kopida ja teinekord inimesed on sellest häiritud. Ja eelkõige häiritud sellest, et, et keegi kolmas kõigi lugeja seostab neid. Noh, mu naine on tihti olnud häiritud teda identifitseeritakse mõne mõne tüdrukuga minu loost noh, on olnud asju, kus, kus lugu on kirjutatud juba enne seda, kui ma Tiinaga tuttavaks sain ja teda on peetud nagu selleks tüdrukuks selgelt häirib. Ja noh, tihti on seal asjaolusid, mis mida tema elus kuidagi ei ole olnud, aga nad on läbisegi asjaoludega, mis selle võib-olla on olnud noh, kirjutava inimese lähedal elada võib-olla nagu tüütu jah, sest kui minul ei võeta nööbist kinni ja öelda, et, et kas sa tegid seda väga harva, võib-olla juhtub nii, aga temal rohkem või minul nagu ei söandata vist küsida. Aga tema nagu tabab rohkem seda, et vaadatakse, et ahah, et kas, kas siis nii või või noh, näiteks mind on Tiina on kuulnud, et mind on palju peetud suureks joodikuks ja mina olen minategelase tõmmanud nagu alla või nagu madaldanud teda, ma leian, et mul on lihtsam kirjutada. Kui ta on minust triviaalsem. Et ma ei taha kirjutada tegelasest, kes oleks filosoofiadoktor või või minust palju üle, sest ma arvan, et see tuleks võltsis, ma ei saa seda kirjeldust nagu kandma, aga mul on lihtsam kirjutada, kui ma tõmban noh, et tal on vähem oskusi, teadmisi kui minul, siis see usutavus mulle tundub, tuleb paremini ja nii on noh, mul on nagu olete ka selle tegevuse suhtes siis suurem. Aga noh, seetõttu on on mind ka samastatud siis kõrvalt järelikult kuigi mul ei ole nii-öelda, et mind ennast ei ole häirida ja mul on ka üsna ükskõik, mis, mis mõeldakse aga minu lahes ja häirinud ja ma ei tahaks, et miski häirib. Et ma olen jah seda kasutanud rohkem kui, kui seda mu mu elus on. Tohutult rohkem. Noh, ma olen nüüd siin mingeid armastuseteemalisi asju kirjutanud ja see ei ole ka minu elu. See on kuidas ma ütlen, et kedagi pildistatakse parteist välja ja tegelikult on nii väga, seda ei põe, ega ta võib sellest nagu kogu elu jutte kirjutada, et et see on asi, mis teda korra on puudutanud ja siis ta kasutab seda muudkui ära. Et seda on, seda on Vistatist paljudel olnud jah. Sinu tekstides peaaegu kõigis on üks meestegelane, kes on natukene selline luru, laseb minna, lööb käega. Ja tunneb ennast pärast halvasti, tihti joob noh, selline mehekuju, mida, noh, tõesti, mis jalutab kõigist su lugudest läbi, et see ikkagi on mingis mõttes sina või ei ole üldse. Ma isegi ei oska hinnata, ju ta siis mingil määral on kuigi ka ei, ei saa öelda, noh, ma ei ole killer, mofioosnik. Ma, ma ei ole paljud paljutki, mida mu tegelased on olnud või ma olen ikkagi katsunud võtta valdkondadest, mida ma pisut tunne on, ütleme ajakirjandustöö tõttu. Et oleks veidike erinevat värvikoloriidi, aga ma ei ole tahtnud minna liiga kaugele. No maja, mingit, mitte, küll teadlikult ta võib-olla spontaanselt ehedust usutavust ma ise tunnen, et see püsib püsti, et see ei ole väljamõeldis nagu. Ja siis ta läheb mulle ka endale korduse lugu ja, ja see inimene teks ta, paljud sellised meeleolud kindlasti on, aga millisel kirjanikul ei oleks vennad, on Nad on mulle lähedased ilmselt. Aga kirjutades sellele ei mõtle, kirjutades samastan ennast tegelasega Ma elan ikkagi sisse mingisse tinglikus mingisse fiktsiooni. Ja noh, ütleme vaata, palun, näitlejad natuke seal ju samamoodi, et ma küll võtan, et etteantud teksti, aga ma panen ennast sinna sisse, ma ta elama saada. Ma teen sellest oma elu või kuidagi lähen oma iseendaga selle raami, selle rolli teksti sisse. Sest kui ma seda ei tee, siis ei lähe kellelegi korda. Ja samamoodi kirjutades, et kui ma hakkasin punamütsikest kirjutama, siis ma peaksin leidma mingi nõksu viguri, et saaksin mina olla punamütsike ees nagu Lev Tolstoi, Tolstoi tasase tasarozdova sees ja, ja nii edasi, võtan öelnud, et, et NATO-s arvas, toovad see on, see on tema, eks ole. Et see on, see on loomulik, aga võib-olla üks kirjutaja tahab nagu võtta näiliselt väliselt kaugema kuju. Ja teine ei pööra sellele tähelepanu, et see on, see on selline, kuidas, kuidas kellelegi on mugav, mugav kirjutada. Aga kuivõrd ma juba alguses hakkasin kirjutama sellist noh, nagu nullistiil või karaktereid peaaegu ei ole, on sellised. Enamus tegelasi on sellised, igaühe tiga mehed, ilma erilise, noh, aeg-ajalt lööb lööb välja ühel üks mäss, teisel teine mingi kriis. Et see siis on pisut isepärane, aga kui ma niimoodi sõpradega hängisin 23 näljasena, siis, siis me olimegi üsna sarnased ja meie elu oli üsna sarnane. Me olimegi üks, üks seltskond. Meil olid natuke erinevad kodud, vanemad, mõnel oli rohkem raha, teisel vähem. Aga meil oligi selline ühenivoo peal elu suuresti. Sellel aastal kandideeris kaks sinu raamatut Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiale. Üks nendest oli lasteraamat, laiskade lasteraamat ja teine oli verejooks. Kui sa rääkisid sellest enda näost, et sa ei saa ennast nagu vahetada või muuta siis Ma ei tea, minule küll tundub, et et sa oled muutunud ja muutunud kurjemaks, ma ei tea, kas seal on seda ka enne öeldud, aga et et need lood, mis selles eelmisel aastal ilmunud raamatus verejooks on sellised nagu õelad, hästi sünged, karmid, et ennem olid su tegelased lihtsalt sellised joodikud ja luuserid, kes ei saanud endaga hakkama hakkama. Aga nüüd nad on nagu sellised kurjad pätid, kes võivad näiteks koera aknast alla visata või noh, jumal teab, mis teha veel hullemaid asju kellegi maha lasta või et millesse kurjus Nende häda on, on suurem see koera aknast alla viskamine. Kas sa tead, mari saadi lugu, katastroof, kus? Kägistatud lõbus koera, selline midagi on seal sarnast mis on selline, et, et mitte inimest või ennast kägistada, siis siis teha midagi nii haiget halba, et, et ujutada üle mingi muu valuga see valu või, või lüüa endal varvas otsast, et mitte aknast. Vaata see on sedasorti sedasorti tegu. Et see koera aknast alla viskamine seal jah, asemel tegema seal nagu. Mingisuguse valu või süü otsimine on päris nagu läbiv läbiv motiiv selles raamatus, et, et mis, mis asi, see süü on selline süngus ja viha. Mind see kurjuse jutte ja vihajutte sündmused. Üllatav, aga, aga mine tea, võib-olla ma siis olen tõesti. No ma võin näiteid tuua, näiteks mees lõigub ennast kööginoaga keerab väikese tüdruku käekruustangide külge kinni, on tõeline demofiooso, laaberdab kuskil lõbumajas ja samas tõesti otsib seda, lunastas, võtan seda lugu pätte, pihiisa ja nii edasi, et neid motiive või tegevusi leiaks nagu veel ja veel, et neid, selliseid õelaid või süngeid asju, mis varem su tekstides pole olnud, nagu selles raamatus minu meelest on. Võib-olla midagi seal on jah, et äkki ma ei oska, ei suuda enam sellist tavalise elupeol kirjandust teha, tosin valusam neid asju, sellised motiivid tihti on mingist ammusest ajast kummitama jäänud seesama lapse käekruustangide vahele keeramine on mingid lood, mida ma olen kuulnud, kuidas isa ehitas vastavaid maja või nagu Eesti mees ehitab või pool elu. Ja laps kogemata pani maja põlema ja maja põles maha. Ja isal oli lapsel käe otsast ära selle käe, millega laps peab olema nii? Noh, ilmselt see isa ei oldistega õnnelik pärast seda. Vaevalt et ka laps, aga noh, see on selline asi, mis. Sama lastega ja ja noh, võib-olla tal oleks ka, ma ei tea, ise endale midagi teinud, kui ta ise oleks kogemata panen maja põlema või see oleks tema lõpunud näiteks. Et noh, ja selle motiivi ma kuulsin, tõenäoliselt juba lapsena või, või niimoodi selline asi jääb, kuidagi, jääb sisse ja ütleme, kirjutamise algusotsas oleks mulle tundunud liiga literatuurne sellise asja pinnalt midagi teha. Aga äkki mul on kirjutanud muud asjad juba nii mitu korda edasi-tagasi läbi kommunid nämmutan. Siis ma otsin, mille pinnalt kirjutada või mis? Kuidagi töötaks korda, läheks endale. Ja siis on tulnud munad, sellised, mõned sellised motiivid, noh näiteks, mis praegu siin Pääsukesel filmi Must Peeter tuleb, filmi nimi oli must, notsu oli jutu nimi. Seal on motiiv, kus eriti tüdrukud on, on järjekorras musta poisi ühika ukse taga temaga keppida raha eest maksad talle veel raha peale. Ja seal lugu ka, mida ma kuulsin. Et aastaid tagasi, kus oli merekoolis, olid mustad poisid ja oligi niimoodi, et tüdrukud olid ukse taga järjekorras. Ja noh, ja siis nagu eesti mehel jäi kriipima ja noh, see ma ei tea nüüd, kas see on rassistlik või ei ole, aga ja ma arvan, et sellel lool algul ei antud raha, kui selle nimi oli must notsu, vaata seal on see must nutsu tuleb muidugi koordi mängust must notsu. Ja seal peategelane jääb üksi ta naine kuidagi nagu tõrjutada. Et noh, peategelane on ühest küljest nagu must nutsu koordi mängus ja siis seal on, eks ole, see mustanahaline selges on kepib siis eesti naisi ja sihtasutus algul ei andnud sellepärast raha, et see tundus nagu liga rassistliku kallakuga. Aga kui me nüüd panime, loob Pealkirjaga Must Peeter peategelase nimi on Peeter siis raha tulijad, siis ei olnud enam nii suunatud selle selle neegripoisi vastu. Mulle tundub, et mu mu naine on ka vihjanud, et mul on läinud. Et ennem olin tolerantsem ja nüüd ma olen kurjem, õelam inimene vanaks ja kurjaks õelaks. Võib-olla see on minuga juhtunud. Sa oled tõlkinud Jackie rocki teel ja minu jaoks oli see kuidagi väga oluline raamat keskkooli ajal kui ma seda esmakordselt lugesin kassal kirocki ja teiste pyydnikega on ka ühist maailmavaadet, noh, võiks ju arvata, et on. Midagi on jah, kuigi seda ei saa ka niimoodi otse otse samastada või? Mis piitnike värk on, seal on selline sõpruskond ja sellisele tavaelule otsa nii väga ei vastanduda ka, aga sellega väga ei võidelda, ei kakelda, aga sellega selles elatakse, elatakse eraldi, ei taheta tavalist karjääri või sellist väikekodanliku elu. Seda ka väga ei kritiseerita, ollakse seal kuskil nagu kõrval paratamatult seal on niimoodi, et tihti perekonnad ei pea vastu, et rohkem on selline sõprade ringi ja suhted, partnerid vahelduvad ja mis mulle nüüd praeguses vanuses enam eriti ei istu, sest see hakkab ka kuidagi tüütama ja mulle tundub, et ka seal Keroke teisese hakkas tasapisi tüütama. See läheb ka nagu oma omaette rutiiniks selline rutiinile vastandumine, mäss, sellest saab oma omaette uus rutiin. Ja see muutub siis vaeseks eluks või see ei ole enam selleni ergastav erutav ja rikas. Ja noh, siis sealt toimubki suuresti mäng Meerumine võtke elu jooksul üsna noorelt ja temale selle eest nagu peret ei tekkinud, keda tilkus ikka oma ema juures, jaga lõbustel oli seal mingi proua Stella, kes kes teda üleval, kodu koduda Loidis, aga see oli nagu teine ema. Et see seal nukkar mitmetel teistel tekkis Neil kassadel tekkis pere, noh, oli ka keeruline elu. Noh, polegi mingeid ühtseid piitnike olemas, seal oli väga palju erinevaid inimesi seal kõrval olid oota või ken, case'i ei ole biit ning muidu Loore sterling Etti ei ole piitnik, aga noh, nad on ka, tunnevad 11 nad püüdnikud pandi kõrvaldatud kirjastajate poolt ühte punti, nii on selgem seltskond lihtsam müüa. Kas parajas oli piinlik või ei olnud, ma ei tea, tuli nende sõber. Tekstid on suhteliselt erinevad, selline pool fantastiline narkonägemused. Et ei olegi mingit ühtset peetnikute värki. Keruoki tekstid? Jah, väga sümpaatsed, samas nad on nii sellise ühe ühe temporütmi loo peale, et nad lähevad igavaks ka, et kuskilt see tüütab ära. Nende juurde võib jälle tagasi tulla, et kui see hoiak on sümpaatne, armas, siis mitme hea kirjanikuga on nii et ma ei viitsinud pikalt lugeda, aga ma pöördun ta juurde tagasi, on selline hea kontakt, jälle saab hea, et on seda tekstimassiivi, nagu veel võib lugeda mingid uued jupid seda asja edasi ja ja ei ole, karakterid, ei ole lugusid. Aga mingi selline Laan, fiiling, elutunne mis, mis seda kõike, kõike kannab. Lendav maja ja paistis täiesti tavaline, aga polnud seda, majal oli suur soov, maja tahtis lennata. Maja küsis jumalalt, palun, ma tahan lennata. Okei, ütles jumal. Aga siis ma pean ostma sulle tiivad, jumal ostiski Säästumarketist mujale tiivad. Maja oli nüüd õnnelik, maja lendas Lõuna-Ameerikasse. Lõuna-Ameerikas läks maja poodi ja ostis jumalale ka tiivad, sest jumal tahtis lennata päikese poole. Maja ja jumal lendasid koos päikesele. Aga üks onu oli telgis ja nägi, et ta maja koos jumalaga päikese peale lendas. Onu ostis endale kodivad ja lendas jumalale ja mujale järele. Mainisin seda, et kaks sinu raamatut sel aastal olid kultuurkapitali kirjanduspreemia nominendid, ei saanud preemiat mitte sinu nii-öelda täiskasvanute raamat, vaid lasteraamat, laiskade lasteraamat ja, ja paar aastat tagasi ilmus seal juba ja sinu lastel mitme peale kirjutatud raamat, et lasteraamat ja mulle tundub, et, et vot see on ka mingisugune selline sinu teine nägu või kuidagi noh, need on nagu tõeliselt pöörased väga ootamatute lahenduste käikude ja tegelastega, et mis osa see lastejuttude kirjutamine on, et on seal mingisugune puhkus või, või mingisugune teine tee või nägu. Jah, see oli, ma leidsin mingi uue lõksu ja see kukkus tükk aega lusti ja nüüd see on jälle ära väsinud ja natuke kinni jooksnud, et ma ei tea, palju ma selle otsas edasi siin ratsutan, aga ja eks ta laste pealt ikka tekesed lapsed seal. Noh, lapsed on ju tuntud sellepärast, et neil on originaalsed mõttekäigud jäänud suudavad selliseid sõnaseoseid tekitada, mis, mis üllatavad ja eks ma üritasin siis ise samas vaimus jätkata ja ise sama hea on, aga see ei ole lihtne, see. Sa ei saa ajus kustutada asju, mis lapsed lihtsalt ei tea teatud asju ja see võimaldab neil öelda, et jumal ütleb, et hea küll, et lähme Säästumarketisse, ostame sulle tiivad maja, kui sa tahad lennata. Aga endale väga raske nii kokku panna asju nagu värskelt mõelda ja panna panna niimoodi asju üllatavalt kukkum. Aga ma püüdsin lastega šnitti võtta. Ka nad ise tüdinesid varsti ära sellest sellest asjast ja siis ma vedasin neid veel korra paar mingitele kohtumistele, kus nad olid justkui nagu autorid ja kõik see tundus neile, et mis oleksid need Nad ei tahtnud, see, see rolli ei sobinud. Ja siis nad ei tahtnud mulle rohkem noh, lugusid rääkida või, või kaastööd teha. Nende lugude väljamõtlemisel. Sa alustad seda laiskade lasteraamatut looga, kus sa räägid, et tegelikult kui suureks saad, siis tahaks olla nagu laps, siis saab nagu rahulikult mingisuguseid asju teha. Et noh, mõnes mõttes need lood on püüa selle poole, et, et mingisuguse sellist mõttevaba mõttevoolu kuidagi tagasi saada, et on mul õigus. Seda küll, ega ta tahab, muidugi, päriselt tagasi ei saa, aga aga selle mõttega võib mängida ja ja sellist väikest väikest mänguda noh, kellele ei meeldiks siis ütleme, inimesed on külas, võtavad veidi napsu ja siis mõni laps tuleb ja nõuab mingil laste mängu mängimist enamasti küll kohe ei viitsita, aga vahel hakkab tööle. Noh, ma mängin Aljast oma lastega. Kui kihvt on nagu. Noh, laps näeb, seal oli see kaardi peal on pilt, ka. Sissi on kolmeaastane, mis ta ei oska lugeda sealt mõned asjad on ta nagu selgeks õppinud, mitu korda mänginud, ütleb, et see on valge ja triipudega. Ma tükk aega pingutan, mis asi on valge ja triipudega. Ja ma mitmeid kordi ütlesin valesti. Aga ma mõtlesin lõpuks välja seal ingel ja need triibud on, vaata, tal on noh, need tiivasuled ja seal on nagu need triibud, aga jah, et see noh, lihtne, otsekohene, näeme kirjeldus ja seletas, aga seda loogikat näiteks aliase mäng lapsega on väga hea lapse loogika üleskorjamise. Võimas toran on lapsi ka kuulata või mitte lastele. Laps ütleb, et räägi mulle jutt või unejuttu, aga sa võid talle öelda, et hea küll, aga et räägi siis mulle ka, aga räägi kõigepealt sina või katsume nüüd koos rääkida, vaid juhtus karu läks sinna ja rebasel oli sünnipäev, aga tal ei olnud raha torti osta. Aga mis ta siis tegi, et ütle nüüd sina, mis edasi tegijad teinekord seal niimoodi kahepeale kokku kuidagi kombineerida, noh, kui ta juba magada tahab, siis ta ei viitsi, aga aga mõnikord tal tekib jah, mingi vunki tahab ise ka lugu rääkida, et see oli tore olla. See oli täna tartlasi, käisid raamatukogus raamatukogu töötajatega kohtumas. Ja nii palju, kui mina olen käinud kuskil raamatukogu inimestega kogudes esinemas, siis alati on küsitud ühtegi küsimust, mis tuleb küll kõige viimase küsimusena. Aga näha ja teada on, et see pakitseb neid kogu aeg hingel. Ja see küsimus on see, et miks kaasaegne noor eesti kirjandus ropendab. Ma arvan, et suur osa. Et miks nad seda küsivad, on on alguse saanud või, või siis sina oled seda roppuse teemat just kultiveerinud. Mida sa ütled? Võib-olla ei ole oma kultiveerinud ja noh, olid minu meelest lihtsalt nagu otsekoheselt olid sees mõned sõnad, mis, Mõnede jaoks on ropud minu jaoks vist ei olnud ütleme, suguosad või kõik, mis seondub intiimsete asjadega, vetsus käimisega, miks see peab olema või see on nagu kuidagi orgaaniline, loomulik elu osa ja milliseid sõnu siis kasutada, kui võtta mingid meditsiinilised sõnad, need on nagu võõrad minu meelest tuleks võtta sõnad, mis on. Mis on sellises tavakeeles käibel või mis on kõige loomulikum, on, need on kõige vähem ropud minu meelest. Mina, isand aru, miks, miks sellest tekkis? Tekkis teema, miks inimesed pahandasid. Et kas siis kirjanduse juurde ei käi selliseid motiive sõnu on kirjanduses olnud muidu roblee või antiikkirjandus või alati olnud, see ei ole midagi, midagi erilist. Ma ei näe selles küll midagi erilist, aga ei tea, võib-olla siis ütleme, nõukogude ajal oli selline noh, tõmmati maha kõik sellised asjad, minu esimest raamatus pidin ka maha tõmbuma. Esimese raamatu käsikiri oli raamat masinakirjutaja löönud. Selliseid vahega, mis vaata siis olid, eks ole, masinakirjutajad ja mul oli endal see löödud kirjutusmasinaga, tal oli puhtalt ümber, selgus, et ahaa, et see ei ole selle reovahega, mis Eesti raamatule on vastuvõetav. Ja Maarja oyama ütles peatoimetaja vist siis sel ajal Aksel Tamm ja Maarja ojamaa oli siis toimetaja, ma ei ole kindel. Et hea küll, et kirjastus võib selle Sis lüüa oma kulu ja kirjadega ümber, et ei pea selle eest uuesti raha maksma. Aga et ümber lüüa, selleks on vaja. On vaja, et igal leheküljel läks kolm parandust, et see on argumendiks, miks kogu käsikiri ümber lüüakse. Ja no ma ei tea, kas mulle tundub tagantjärele, et see oli kõik. Meil on mõeldud selleks, et vähendada roppuste hulka. Et tehke suvaliselt põransotses igal lehel kolm väikest parandust, mingi panga mingi märk teise kohta ja noh, võib-olla viskate neid litsakaid sõnu veidike vähemaks. Noh, mina ei tea, ma olin leplik ja mõtlesin, et noh, kui nii, siis nii tegin mingeid suvalisi mahatõmbeid ja, ja jõuda siis natuke korralikumalt ja noh, nad olid peened, delikaatsed ja osavad ja said selle nagu söödavamaks. Võib-olla neil oleks olnud ebameeldivusi, kui see ollakse algsel kujul ilmunud, et ma ei usu, et meil endal midagi selle vastu oleks olnud, aga aga noh, nad ei tahtnud pahandusi ja õige ka. Ma ei saa aru, et manus kuidagi roppinime. Hirmsasti ropendatakse. Kord Raul Meel tellis mult teksti, mis, mis tema nägemuse järgi pidigi koosnema. Vägisõnadest, ta ütles, et vägisõnades on sees vägi ja midagi seal on, vaata kui. Kui üks lihtne mees ütleb, kuradi kurat, siis seal on emotsioon taga, eks seal tihti ei osata rääkida lahti mingit oma emotsionaalset seisundit. Ja siis lihtsalt juhe on koos ja siis öeldakse lõpus mingi vandesõna. Et selles mõttes seal tõesti on, on ju vägi sees. Raul Meelelõigus ja sellest lähtuvalt siis ma kirjutasingi terve siukse oopuse. Jälle tuli paksu pahandust minu meelest pigem ikka totter ja naljakas, mul asine, mis pole suur asi, et mille, mille taha takerduda looming sai, pahasid kirju, enam loomingut ei tellita, kui niukseid asju ilmub, noh, kahmul asi, raamat on siis ka, ei osta selles ropud sõnad sees, noh, misasja. Sa oled lõpetanud lavakunstikateedri 11 10. lennu ja selle lennujuhendaja, oli Mikiver. Jah, aga see lend on selles suhtes natuke kummaline, et sealt on pärit küll Terje Penni ja Raimo Pass aga, aga väga palju väga säravaid kadunud, kõik on kadunud, ütleme otse välja. Ja samamoodi sina, et miks sinust ei saanud näitlejat või, või ma ei tea, äkki sa pead ennast näitlejaks? Praegu ei pea, ei oskagi öelda, võib-olla ma olen üldse nagu oleme seal koolis, aga ei tea. Aga koolis oli tore, huvitav ja kahetseda pole midagi. Ja ega ma ei tahaks olla. Noh, ütleme teatris töötades, kui sa ei ole just esimeste hulgas, on tohutu palju siukest ootamiste, siukest, suitsu, toas istumist ja jutud korduvad, on. Joomingu sarnanevad Lähed hommikul proovi õhtul on sul etendus vahepeal, sul on tühi aeg või, või siis jooksed veel raadiosse või kuhugi mingit sutsu tegema raha pärast ja enamasti need suitsud on kõik sellised mingit reklaami lugema, milles sa ise väga lugu ei peanahka, teatris on sul. Istud nagu tüdruk tantsusaali seina ääres, ootused, et saaks mingit mingit huvitavat tööd. Tihti need tööd ei ole teab, mis huvitavad. Et seal on, seal on mitmesuguseid asja jah, et ma olen ka mul siin, kas ta on siin näiteringides olnud ja, ja mõelnud näitlemisest ja põlled mõtlevad nagunija. Ja ma olen siis rääkinud ka, et et see võib olla keeruline ja kui väga hästi ei lähe ja siis võib-olla väga tüütu ja ei pruugi eriti palju raha olla ja ja aega perega olla või üleüldse midagi muud teha või sa ei saa suusatama sõita või, või ükskõik kuhugi sõita, sest sulle on proovid ja etendused sõidad. Aga noh, ei tea jah, eks, eks näis, mis mis saab samas noh, mul on, mul on väga hea meel, kui, kui mingil põhjusel ma jälle teatrisse satun, kas mingi tõlke olen teinud või või saan kuskil mingi asja juures olla selle teatri atmosfääri sees natukene midagi on seal selline fastsineeriv ja, ja vahvaia. Ja kihvt ja kui mingi väikse sutsakas on kuskil teha, on ka tore. Ja ega muuksurt kaid kõlbab. Ja samas mul on hea meel, et ma ei. Ma ei ole põhitöö seal kogu aeg, istu molutesse. Ma ei suuda molutsema. Mõni inimene peab nagu selle juures astuda, aga ma vist ei peaks. Aga see, et sa teatrisse jäänud, et see oli sinu otsus või oli see teatripoolne otsus? Ma olin ju väga vähe teada, siis ma olin ühe hooaja Ugalas, kuhu mind suunati. Seal ma ennast hästi tundnud, sinna jääda nagunii ei tahtnud. Ja üldse oli elus niisugune Gefloy, siis ma lasin lõpuks ennast sõjaväkke võtta Vene sõjaväkke. Üles ma olin kõrval hoidnud ja sõjaväest tulles, eks ma oleks saanud minna Ugalas seda gaasi, Moran Nad olekski pidanud mind võtma nagu seaduse järgi, ma ei tahtnud sinna minna. Ja siis ma veel üritasin korra lavastada. Stahlis kihvt tükk. Ja siis hiljem, kui ma Inglismaal elasin, siis ma olin ühes väikses näitetrupis ühes tükis mängisin kaasa. Ja siis ühe asja lavastasin, võib-olla seal lavastamist oli mul vaja sellist Nizzleri ringmäng, võib-olla oli mul vaja nagu, et kuidagi iseendale tõestada, et ma võin lavastada küll, et sellest ma sain nagu aru ka, et, et ma võin küll ja, ja umbes nagu tulla toime sellise söödava lavastuse tegemisega. Ja samas saime aru ka, et et ma ei taha olla ülemus kuidagi inimesi juhtida või, või või olla neist targem või panna neid midagi tegema või et see võib-olla võlu mingit pidi, et noh, nagu Hendrik Toompere noor ütleb, et luua maailma ja selles maailma loomises tähendab ka seda manipuleerida inimestega või no see on halvasti öeldud, sai teisest küljest sa võid kinga, nad sõltuvad sellest paratamatult jah. Ja ma tundsin, et ma seda nagu ma ei taha, et see on ohtlik, et seal nagu ka meeldima hakata ja ja ma võin selle käigus teha noh, sigadusi või kuidagi ülbitseda inimestega või ennast maksma panna, et nagu sellist iseennast ei tahtnud. Nädal tagasi ma enda sõpradega kokku saine juttu ajasin, siis me rääkisime ühest filmist pealkirjaga külgtuul. Ja sina oled seal ka mitte küll vea osa, aga ühte jalgrattureid mänginud. See oli meil kooliaeg ja meil oli üks õppejõud Raul Tammet. Ta oli just tykki lõpetanud kiki moskva kinoole. Sai siin filmi teha, aga meie olime koolipoisid. Ta ütles meile kohe algul, et teate, see selline haltuura, et võtke seda kergelt. Ta ise ei võtnud seda filmi tõsiselt telefilmist. Ja see oligi tõesti selline, minu meelest siuke jama nagu alguses peale esimesel hängisime kuskilt trimmis välja ja ma ei tea, kus siin Lõuna-Eesti teedel siis selline tõsise sportlase jalgratturi varustus seljas, ma siis sõitsin maantee peal edasi-tagasi ja. Üks vanatädi tulija pahandas, minuga on kõige parem heinaaeg ja siin tiirutasid jalgrattaga ringi ja ma püüdsin midagi kobiseda, et me teeme filmi tegelikult ja noh, mõtlesin, et see on nagu õigus, tehakse filme. Tädi jaoks oli veel suur java ilmi tehakse tööd, tuleks teha kibedalt töö ajal, aga mitte mingit filmisin teha. Ja noh, see oli, see oli veider, veider asi, no näiteks vaata profijalgratturitele Roseeritakse jalad karvadest puhtaks. Ja siis meie poisid ka raseerisid kõik jalad niimoodi puhtaks ja tükk aega ma selle vastu tõrkusi. No ja siis ma mõtlesin, et mul on nagu üks niisugune, siis kes on nagu teistmoodi, et no ja siis ma vist raseerisin lõpuks ka jalad puhtaks. Kõik nii mõtet teha midagi kaadrisse kuidagi õigupoolest ei jää, aga et noh, et ikka olema nagu päris ja ja noh, tead seal oli mingi velotuur seal Krimmis või et oli vaja, et oleks keskkond, kus on niuke tõeline võistlus. Ja meie siis noh, ma ei oskagi jalgrattaga sõita või noh, ma oskan niimoodi poodi piima järele sõita, aga, aga teine asi on sõita kuskil seal nagu siis profid nende ratastega sõidavad sellega ma ei oska midagi peale hakata seal hängida nende vahel tiirutada siis jalgratta, aga mingi äpu seal sihuke veider veider värk ja minu meelest ka tobe ajaviide ja ei olnud seal toredat, mitte midagi, aga aga noh, vähemalt nii palju kui ma nägin ära, et, et minna niimoodi kergemeelselt kuhugi kahtlase filmi osalema, et see ei maksa nii teha, et seal palju molutamis passimist raha väga palju ei saa. Ja midagi toredat seal ei, ei toimunud. See mammi ette selle, et et tööd tuleb teha ja sa töötavadki reklaamiagentuuris kopi. Ja noh, üks sinu üks kuulsamaid või esimesi reklaamlauseid, mis kuidagi lendu läks, oli, et kuidas oli, et ema lööb maha, kui ma suppi ei saa? Pese öö ja noh, see ei ole jah nagu minu välja mõeldud, see on selline selline kõnekeelne fraas, et peab koju minema muidu jumala maha või see laste hulgas sihtgrupi hulgas oli tahvli kartulikrõpsude reklaam, seal ei tohiks mingit tõrget tekitada. Aga sellest tekkis mingisugune paanika, jama ja see korjati ära, tuli tuli maha võtta ja. Nojah, see oli üle võimendatud reaktsioon reklaami algusajad muidugi jah, et niisugune lause. Kui sa selle täiesti suureks panen suurelt välja, siis ta mõjub teist teistmoodi. Niimoodi. Mul oli ta natuke pikem ka, et mul oli, et ärge mulle rohkem andke temale maha Mosoppi, see mis on tegelikult ju noh, ma ei tea, reklaamib krõpse, räägib, et ärge mulle krõps rohkem antke, samas ta ütleb, et kuid väga tahab neid, aga et suppi ka sööma, et et seal noh ei ole, kuidagi ei ole ema kohta minu meelest halvasti öeldud, ei ole supi kohta halvasti öeldud. Ta on nagu väga eluline, eluline fraase, sihuke kõnekeelne. Aga jama tuli, kui palju ma pidin lehest kuidagi seda veel kaitsma. Lehtedes rünnati seda ja et kui, kui jube ja kole niisugune vulgaarne reklaam ikka on, et noh ja ma ei tea Noh, minul, kes ma ei ole kunagi reklaamiagentuuris töötanud ja ma arvan ka paljudel teistel, sest paljud ei ole töötanud reklaamiagentuuris on mitmeid ettekujutusi, noh, üks on näiteks see, et, et see on justkui loominguline töö ja see on mingisugune eneseväljenduse viis ja teine saab palju raha ja et mis see sinu jaoks on see lihtsalt töö või on see ka tõepoolest su su hingele midagi? Ei, ta ei olegi nagu õieti töö ja hingele ja ta ei ole ka suurt midagi. Ta on rohkem. Ma olen sinna istuma jäänud, seltskond on üsna OK, pinda eriti ei käida, enamasti ma seal istun ja teen mingeid oma asju, kirjutan mingeid oma lugusid, tõlgin, ma loodan, et nüüd meie agentuur, inimesed ei kuula, aga minu jaoks on võimalus nad sood netis, teda ei kuulata. Noh, las kuulajad mul muidu ma kodust oleks üles, ma ei hakkaks tööd tegema. Aga mul on nagu põhjendus põhjus sõita kuhugi, kus mul on laudi arvuti ja hakata seal midagi tegema. See on täitsa ükskõik, mis, mis ma teen, eks ma teen reklaamitööd ka ära. Tihti moneid, reklaamitöid hoopis õhtul kodus või nädalavahetusel kodus, sellepärast et noh, muidu on kõik ühes kohas koos sealsamas kohapeal, keegi tuleb, ütleb mulle teada, et vot selline reklaami asi nagu tahaks seda seda teha mujal, et siis ma saan segamatult sellele mõelda, aga agentuuris pigem ma mõtlen mingeid oma oma töid. Ma võtan vastu kõik tööd. No ma teen ära nii hästi-halvasti kui oskan. Aga tihti neid reklaamitöid üldse mitte seal. Aga ma istun need töötunnid enam-vähem seal agentuuris ära ja midagi ma seal teen ja see ilmselt see eluviis on, on sobinud, et et ma saan kuskil niimoodi arvutidega. Istumas käia ja, ja teen, mis ma, mis ma teen? Peeter Sauter mida ja kelle käest sa tahaksid? Küsida tahaksin Vaino vahingu käest küsida, et kas mina saaksin teha midagi selle heaks, et Vaino Vahing viitsiks veel mõne mõne ilukirjandusliku jutu kirjutada oma elu jooksul, et ma oleksin valmis omalt poolt midagi tegema, kui ma saaksin selleks midagi teha. Ka nüüd jälle uuesti keelduma. Lühijutte ja üks juba lubatud ja poolenisti valmis masinast jäägu, on. Te kuulsite saadet Peeter Sauter-ist ja tema lugusid lasteraamatutest, lasteraamat ja laiskade lasteraamat. Muusikat tegi ansambel lippajad. Inemise sisu on võimalik kuulata internetist vikerraadio koduleheküljelt. Saate pani kokku helirežissöör maris Tomba ja toimetaja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni. Kuulsussiil kirjutas väikese raamatu luuletusi, seal oli kaks luuletust ja üks pilt ja siil andis selle ise välja kahes eksemplaris. Isa, kas ma olen nüüd kuulus? Meitern aga siil tundised, küllap ta ikka on kuulus, ta on ju raamatu autor ja kirjanik Siilboni kirjud riided, selga läks jalutama. Vau, vaadati, Siilon tegija, palun autogrammi. Siil. Kas te teate mu raamatut? Ei tea. Et raamatut ei teatud, kurvastas siili pisut. Ta naeratas ikka ja andis autogramme, oli lahe. Siil jäigi kuulsaks, kuigi keegi ei teadnud, miks siin ainult ise teadis, et ta oli kuulus sellepärast et oli luuletaja, kahmulaasi, luuletaja, purises siili isa natuke kadedalt. Ta ei kuulnud keegi. Ülemise sisu on saade sisukatest inimestest.