On kolmapäev Tartus motsin Jakobi ühte, kus pidi olema Tartu Ülikooli vana kirik. Kui ma võtsin endale sihtmärgiks mõne torni, siis oli täiesti selline tüng, see ajab meid, mitte kuhugi tegemist piss arhiiviga, aga täna toimub siin üleval luule vabadus, mis toimus ka kevadel, kui ma käisin Toomemäel ja nüüd tuleb vist õnneks natukene vähem peastmeid selleksid ju jõuda siis hubasesse Tartu Ülikooli vanasse kirikuruumi, kus siis kõige julgemad tegelased Tartu linna pääl tulevad ja esitavad iseenda loomingut. Täna õhtul. Mu isamaa, mu õnn, munitsipaalsauna panin seeliku alla panna. Sain kohvikus tassi kor. No andke andeks, kui tiit. Inimese tahate mind nii või naa, sest iva njuuton alati taas appi. Ja ma tahan tee. Ilma teieta poleks võinud vaid üldse arvuti taga klõbistada. Minust rasva karjudes Hindrale verbin. Kui siis koos tantsida saatsin süttide taga ümber vahtivad kitsamad skeptitsismi armastusele. Ma olen pensionär ja linnalt ei läinudki minema. Ja tema nimi on pannud, märganud ja mitte ühtegi pilti sellest liiga palav. Aga. Vist enam ei ole Pille käike, tänan teid, näiteks inimene, mille pea nägin, et selle mehe kätte ja minu meelest see sõrmeotsad andnud järel tänava nurgale. Tema kuulen. Enda arust olen tavaline inimene ehk isegi haritlane peegel ei oska õnneks rääkida. Inimesed oskavad jumala armastavat kõiki oma lapsi ühtemoodi kui mingi tead, mina ei peahooneks, et sa ei saa lapsi, kuigi inimkonna eesmärk peaks olema maa-alarahastamine ja pikemas perspektiivis Marsil elama kolimine pole vaimselt haige, et armastad oma tsoonist pealiselt, oskad teist inimest hoida. Meie ühiskond tugineb kristlikele traditsioonidele, mis on nõndavõrd koomiline, kui see, et me naerame. Piibel õpetab sallivust, kannatlikkust, aga sa surud oma pisikese lapse pihku lipu, mitte tolerantse maitsega nagu pulgakommi säästukas oli soodukas. Lõbuks veeriti välja. Oo mu. Emme, kes need munad on millegi seletada, kui saab tunda ainult rahvale, demonstreerida riigiisadel neil isadele kõrgem võimu, rahva tahet. Plakatite Ei Lepoenglusele ja olla haigus, tervitame iseenda koomiliseks. Me oleme uskumatud ning kristlike traditsioonidega põhjendava liha, aga siis pole ju hullu. Jumal armastab oma lambaid, tikkimine palju. Viljandi põlvita midagi, olin miljardit, vabatahtlike võrgustik on mõrvanud. Tavaliselt ma ei käi kirikus, palvet pole minu, aga tookord kontserdid, reisides linde, Kuubanus vaikselt ette ei kõnniks, jalanõudega mingine ega vihkaks, missugune prahti maha enam, ma teadsin mõnda muud suu jäi kant, ainult silmad liikusid. Pihl, naer. Oligi esimest korda, reaalsus on see, et ma ei märgatud Pärnus või Haapsallu. Erinevad hetked mõjutavad erinevaid inimesi, erinevad osad väga tähtsad asjad tulevad ja lähevad, nad jätavad jälje, aga mitte midagi erilist ja siis teinekord on midagi sellist. Väikese. Kummitama. Minekuga miks on nii, et teinekord isegi nii suur ja tähtis järeldus on siis? See tuleb ja läheb annetades ennast. Olles pikka aega minuga. Kolmapäeva õhtul oli Tartu Ülikooli vanas kirikuhoones soolavabadusi ja kaks julget, kes astusid lavale, on siin, et oma värskeid muljeid meiega jagada. Tere, René ja tere Mariella. Tervist. Tere. Nii, Mariel on eriti veel pingetest vabanemasustest lava äärmist välja tulemas, sest et sa oled kõige viimane seguneda üllatusesineja ka iseenda jaoks, kuidas juhtus? Mu ekssõbranna teadis, et ma kirjutan luuletusi ja ta pani mind kirja, kuidas ma saan siis mitte minna. Ja lihtsalt niimoodi oligi, et nüüd kuulsid oma nime ja olid okei, eks ma siis lähen sinna lava peale. Ma olen natukene, ennem sain seda teada, nii et ma sain nii-öelda paremad luuletused välja valida. Kui palju sul oli seda materjali, mille hulgast sa pidid valima? Natukene palju, ma pean blogi oma luuletustega, ütled nüüd blogi aadressiga? Ei, see on veel veel isiklik, ma pole veel nii julgeks saanud Renee ennast täitsa ametlikult enne kirja pannud, sina olid rahu ise, et ei olnud üldse selline enese ületustena. Tegelikult oli ikka väike närv sees, aga aga polnud midagi, ta tuli rahulikult ära lugeda. Oli sul esimene kord teinekord ja mis on see, mis kutsuksin luula vabadusele iseenda loomingut esitama? Mulle meeldib selle ürituse hinnanguvaba formaatisin ei võistle, inimesed omavahel ja kõiki võetakse sõbralikult ja soojalt vastu. Oma nii-öelda ajaloo jooksul pole sa näinud mitte kedagi, kes oleks saanud nii-öelda tomatitega siis pihta, et midagi sellist pole juhtunud. Ei ole ütelnud, kelle pole sattunud nägema. Kuidas tal nüüd on selle asjaga luuletusi loetagi siis kaks korda aastas, kui toimuvad tudengite päevad kevadel ja sügisel ja siis kaks korda aastas ongi Tartus võimalus lugeda oma luulet niimoodi avalikult, ise lava peal olles. Niisugune võimalus on kaks korda aastas ja muul ajal jääb see sahtlisse ikka teinekord purjuspeaga. Olen sõpradele lugenud. Mis sõbrad ütlevad, ilmselt tal on positiivset tagasisidet saanud, sellepärast julgegi tulla niimoodi. Neil oli, eks hästi kihvt luuletus, mis rääkis hipsteritest, sellest pead sa natuke sisse juhatama käest, et sa ikka enne selgeks, mis tunded sul hipsterite ka on või ei ole. Nojah, ilmselt ma peaks nii palju ütlema, et tegelikult mul ei ole hipsterite vastu mitte midagi lihtsalt juhtimise kirjutasin ykskord siukse lootuse. Vanaisa kampsun seljas, kruvisin vanaema jalgrattaga ringi, olen pisikene hipster, emal jalas pole kingi. Ma käin pildistamas Puide, kuulan imelikku muistset ühistransportima. Põlgend. Keeldun minemast poiss, et mul ei ole pangakaartega üldse tengelpungi naist, ka. Mitut Kütseest vana grammofoni vastu tunneb Meelak sugutungi.