Pariisis ja selle linna kuulsatest ning vähem kuulsatest paikadest on uskumatult palju laule loodud, aga sellest paigast ei õnnestunud küll ühtki leida. Nime Jacques, ma Andrew muuseum olekski keeruline laulu sisse panna. Muidugi pole see mingi luu, kõrveorseid, asem, versaist rääkimatagi, aga tegemist on päris mõjuva keskmise suurusega lossiga otse keset linna. Ausmani Põlvaril. Hoone esikülg ei ütle suurt midagi laia Põlvari ääres seisvate kõrgete pariisi majade katkematus reas eraldata teistest vaid sildi suure avatud väravaga. Päris pikas ja laias kivises käigus seisavad inimesed sabas ja saba esiots pöördub stiilisesse ruumi. Siin on piletikassad ning tagab vältimatu poeruum, kus müüakse suveniire ja õnneks ka muuseumis tutvustavaid materjale. Pärast piletite ostmist astute avarasse siseõue ning alles seal seisab see päris majesteetlik. 19. sajandi loss Shakmaal, Andre muuseum, ilusat pühapäeva, siis taaskord vikerraadio Helgi Erilaid ja algaski järjekordne Pajo jalg. Belge 1848 puhkes Pariisis uus revolutsioon ning äsja taastatud monarhia kukutati. Oli jälle kord segane aeg ja selle kasutas ära Napoleoni vennapoeg, kes kuulutas end 1851. aastal keisriks. Napoleon kolmanda nime all. Valitsemise ajal kujunes Pariisis tänapäevane Pariis. Napoleon kolmas nimetas Nonii prefektiks Charles Shen Housmanni, kes laskis lammutada keskaegse linna kitsad ja räpased tänavad ning ehitas parimate inseneride arhitektide abiga avarate avenüüde ja Põlvaritega korrapärase õhurica pealinna. 1807 esimesel aastal algas Prantsuse-Preisi sõda ning asutati kolmas vabariik, mis pidi sõja lõpul hakkama riigi majandust taastama. 1874 maalis maneer esimesi pressionistliku pildi. Tõusev päike. 1875 avati pidulikult uus sädelev Garnier ooperimaja 1800 üheksakümnendatel Ta oli elumuutus. Mon Maartrile kogunesid kunstnikud ja kirjanikud. Äkki olid olemas auto, aeroplaan, kinotelefon ja krambid Nofon. Ning algaski Vello Pokiks kutsutud sajandivahetus. Ilus aeg. Eduardo ree tuli ilmale 1833 väga rikas pankurite dünastiast. 18 aastasena astus ta sõjaväeakadeemiasse ning temast sai keiser Napoleon kolmanda eliitrügemendi ohvitser. Kuid sõjaväe elu ei meelitanud teda karvavõrdki. Ta eelistas Türii õukonna hiilgust, kuid jäi ustavaks ka perekondlikel kohustustele oma isa koha rahvusassamblees ning hakkas elama väga Pariisliku elu. Ta otsustas kolida peenema seltskonna hulgas moodsaks muutunud uude piirkonda, mida tollal kutsuti blenmonsoo ning kus elasid juba Rothschildi ja pere ehk pankurite perekonnad ja printsess mateld. 1867. aastal palkas Eduard mitmetele aristokraat setele perekondadele maju ehitanud arhitekti anri pareni ning soovis hoonet, mis kõrgklassi elamutele milleski alla ei jääks. Pigem vastupidi. Arhitekti innustas selle maja projekteerimisel 18. sajandi rikka kodanluse stiil, kui tahan reemia pigem küll loss paistis ilmselt omanikuks soovil silma lausa erilise toreduse, pidulikkuse ja teatraalsusega. Eduard anree meevärvilise maja vulvari poolne fassaad on tõstetud madalale terrassile, peaukseni viib lai trepp. Kahel pool trepi jalamil seisavad kõrged ornamentidega kaunistatud kivibaasid. Hoone fassaadi ees muruga piiratud juurdepääsuteel on rida erineva kuju ja kõrgusega madalaid kivi postamente, mida katavad valgete õitekuhjad. Fassaadi keskosa tõuseb järelt esile kõrgeid maani ulatuvaid kaaraknaid eraldavad läbi kahe korruse kuni katuse all kulgeva friisini nelinurksed, reljeefsed, sambad, muutuva kõrgusega katus, oma õnnekeste kivibaaside ning ümarate ja nelinurksete ärkliakendega on omamoodi kunstiteos. Fassaadil leedub parajalt Kivibitsilise ornament ning lamedate nelinurksete sammaste kapiteelid meenutavad Korintose sambaid, mida Vanas-Kreekas ehtisid stiliseeritud karu. Sõralehed. Nii et armas väike loss, mis kunagi avanes ilmselt murelvari poole, kuid hilisematel aegadel on ühtlase majade rivi siseõue jäänud ning Housmanni Põlvaril jalutajatel pole ilmselt aimugi, millisest pärlist nad mööduvad. Pärli heledam aiapoolne fassaad on pisut tagasihoidlikum. Mõnel on kaks korrust, selle keskosa varikatust kannab neli sammast ning katusel ehib seda klassikaline kolmnurkne viil. Ärkliakendega toredasti liigendatud katust ümbritsevad palus traadid all madala treppi. Val valvab kaks marmorist lõvi keskosa alumisel korrusel ja ühekordsetel tiib. Hoonetel on kõrged ümaraknad, teisel korrusel nelinurksed aknad ja tiibhoonete vahel suur paraadu, mida ilustavad klassikaliste prantsuse aedade stiilis Kalad, hekid ning ümarad. Eks pügatud põõsad, rahulik ja ajatu. Maalil. Andrejev äikeselusti avamine kujunes 1876. aastal päris suureks seltskondlikuks sündmuseks kõrgklassist külalised vaimustusid nii omaniku kui arhitekti teatraalse maitsega ehitatud pidulikust kahe poolega trepist ning talveaiast, aga ka hoone sisustamisel kasutatud kaunitest ja kallitest materjalidest. Nad imetlesid naljakalt paljusid meisterlikult kaunistatud ruume, nagu nädalaid lennud ka Žalgarnie uut ooperimaja. Pärast Prantsuse-Preisi sõda kogus. Just on v Rootsi ajalehtede abiga kiiresti kokku summa, mis tuli rahulepingu tingimuste kohaselt maksta Saksamaa riigikantslerile Otto von Bismarck üle kuid seejärel tõmbus poliitikas pettunud pankur aktiivsest tegutsemisest gaasi ja otsustas pühenduda kaunitele kunstidele. 1872 oli Eduard anree jaoks otsustava aasta, temast sai dekoratiivsete kunstide keskliidu esimees. Ta oli määratult rikas ning tal oli suur ja uhke maja, mis tuli sisustada. 18. sajand oli tol ajal kõrgklassis juba ammu moest väljas, kuid Eduard valis oma maja jaoks just selle perioodi kujunduse. See ei tähendanud otsus muuta osa oma majast kunstigaleriiks oleks hõlmanud vaid 18. sajandi kunstiõied. Tema galeriist oleks saanud mingi tavapärane näitusesaalide kogumik. Anree otsustas koguda igasugust ja iga ajastu kunsti nii maali, skulptuuri, mööblit, Kõimaid, kunstiesemeid, Taali, kauni ja maitseka kunsti keskel üles kasvanud ning tahtis oma lossitaolise maja iga ruumi sisustada ajajärgule vastavalt täpselt ja õigesti. Tal samal, 1872. aastal maalis Eduaar anreed tollase Pariisi kõrt kihi portreedega tuntuks saanud kunstnik neli Shakmaar. Nii said nad kokku ja pöörlesid 1881. Huvi pärast võiks öelda, et neli nimi oli õieti Korneli Maarm, heassaa Sakmaar. Pärast abiellumist siis neliisak, ma anre maalitud portree, lon Eduaaril intelligentne pool profiil, mustad juuksed, vuntsid ja tore lokkis lõuahabe. Tema mustadest rõivastest tõusevad esile vaid väike valge krae ja kuld neuri kätt. Nii on maalinud ka autoportree. Sellel vaatab meile rahulikult otsa küljega vaataja poole seisev tumedate juustega tumedasilmne naine kohvipruunis õrna valk ja pitsilised kaeluse ja käetistega sametkleidis õis üles pandud Lockilises soengus. Selline oli siis paar, kes asus tulevaste põlvede jaoks sisustama Jacques Maran Remmuuseumi Pariisist. Praegusel Ausmani bulvaril. Neli oli kõigi oma abikaasa plaanidega nõus. Ajalooliste ruumide sarjas valiti iga saali ja toa jaoks täpselt õige sisustas. Nii jõudis 19. sajandi lõpu Pariisi 18. sajandi maalikunstnike, skulptorite, mööbli, valmistajate ja kujundajate kunst. Nende looming oli pärit Louis 15. ja lõi 16. aegadest kaugele ainult kuldsest ajastust. Eduaanree tervis polnud enam kuigi hea ja põhiliselt sisustas hoone teise korruse neli. Selle kesksetes ruumidesse paigutati paari itta Itaalia reisidelt kaasa toodud kunst, eriti Viieteistkümnenda sajandi kunstnike looming mis oli just hiljaaegu otsekui uuesti avastatud. Aastal toodi anreeenneli koju lugematul hulgal väärtuslikke Itaalia maale, skulptuure ja ajaloolist mööblit. Aastal 1892 alustati siinse Itaalia muuseumi sisustamist. Kõik kaks aastat hiljem Eduard suri ning neli viis selle suure töö sajandivahetuseks lõpule. Oma koha leidsid muuseumis Veneetsia maalid, mida Eduaar väga armastanud oli ja Firenze kunst kiviseks sümfooniat. Maalide vahel kujunesid väärikad skulptuurid. Näituseruumid lõpuks valmis olid, võttis neli käsile ka oma eralossis paiknevad eluruumid. Kui ka need olid stiilselt sisustatud, vormistas ta kesta momendi, mille suhtes abikaasad olid enne surma kokku leppinud. Kogu hoone ja selle sisustus pärandati prantsuse Instituudile tingimusel, et siia jääks muuseum kõigile kunstiarmastajatele vaatamiseks. Sõjaväe siuksed 1913. Aasta pärast neli mari surmamajas jäeti kõik nii nagu Eduaarianneli kujundanud olid ning residents ja muuseum said väärikaks austusavalduseks nende tööle ja kunsti lembusele. See alustada oma ringkäiku Sakmaaran Remuuseumis sissekäigust paremal pool asuvast väikesest festi töölist. Teisel pool juhtis samasugune hall kunagiste lossiomanike eraruumidesse. Tuli seinu ehivad elegantset kuldkollasest marmorist Joonia kapiteelidega pilastrid ning valgest Gibscrafist ornamendid. Ruumis on ilmatu suur peegel, mille ees Eduaar Andre külalised end kunagi enne peremehega kohtumist korde seadsid. Päeval tervitab saabujaid selle peegli ees seisev suur maja peremehe portree. Noor Eduaar on siin säravas sõjaväeuni vormis aumärgid, rinn ühes käes, mõõk, teises mustadest sulgedest kõrge valge tutiga, kiiver puha punane, must ja kuld. Küllap liikus Anvee selles uni vormis. Türi õukonnas seinale on suur, väga värviline ja eksootiline gobelään kuningliku kobe läänivabriku uus india sarjast Rõõmus kujutluspilt mõnest palmisaarest keset ookeani, kus tumedanahalised pärismaalased eksootilises looduses õnnelikult kaldaäärses vees kalavõrku veavad. Loomikettivad suled ja pärjad peas. 18. sajandi kujutluspilt lõunameresaarest. Ja just selle sajandi stiilis ongi ju terve segune sisustatud. Säästud järgmisse ruumi selles väikeses lossis kunstiteoses, mis on täisväärtuslik ajaloolist kunsti. Seda suure salongi eesruumi kutsutakse pildigaleriiks ja selle veinipunaseid seinu ehivad 18. sajandi tuntud kunstnike maalid. Tagan Reeenneli Šagmaari, suurepärane kunstitaju ja maitse on maalid seintel kui kogu toa sisustuse täiuslikult ühte liitnud Prantsusmaa 18. sajandi kunst, akadeemiline ja klassikaline nimed, mis on kunstiteadlastele ajaloolastele tuttavamat kui asjaarmastajatele. Mõned võiks siiski nimetada Franz saabushee kaks särav, kaunista vaalset Veenuse maali. Üheldo ilu ja armastuse jumalanna magab, teisel on just ärganud üks veemuuseumi kollektsiooni säravamaid prantsuse kunstnike töid on asjatundjate meelest näiteks Mark nätsee loodud noore ja hapra markiis lantaani portreelilled juustes, õitepärg rinnal, lind üles tõstetud, parema käe sõrmed emonstagoerakest silitab vasak käsiruumi võluvaks. Vaatamisväärsuseks on muidugi ka Eduaar on relemmikud ilganaleta kaks väikest Veneetsia vaadet Alta sildia San Marco väljak Eduaaran v pani oma lossi ruumide sisustuse kõigepealt mõtteis paika. Teadis täpselt, milline maal kusagile tuleb, kogus need kokku ning asus alles siis neid õigesse kohta paigutama. Pildigaleriis on lisaks piltidele ka hiina portselanvaase kullatud puulõigetega jalgade ja gobelään katega pinke. Lõigu 11. ajastust ning keset tuba seisab madalal ümaral sambal luidžibampallooni väike lumivalge. Tere tulemast Shakmaaran Relossi suurde salongi selles uhkes poolringikujulises saalis võtizeduaaranree oma külalisi vastu. Kuju ise meenutab samuti kogu hoones valitsevat 18. sajandi stiili. See oli aeg, mil nurkadele eelistati kurve. Valge ja kuld valitsevad siin walkijaid, seinu katavad kuldsed ornamendid, kõrgeid aknaid ääristavad rikkalikud taevassinised, eesriided akende vahele ja seinte äärde on paigutatud ümmargused poolsambad. Nendele asetatud kuulsuste püstid moodustavad omamoodi skulptuurigalerii. Siin on Riigimehi kunstnikest skulptor eide teadlasi. Enamus 18.-sse sajandisse kuuluvate suurte varrukatega on veearmastus ja kogus igasugust kunsti, mis tema meelest seda väärt oli. Ja nii seisavad selles ruumis ka kraveeritud ja kullatud puust lauakesed, mille klaasjal on vaatamiseks välja pandud väikesed elevandiluust lõigatud ja maalitud medaljonid. Poolringi kujulise saaliga Maarjat lage ümbritseb kuldsetest parlamentidest friis. Kaunis mäemaal kuulub 18. sajandi Veneetsia koolkonda. Eduaaran rehärrastemaja vasakus tiivas paikneb mitmeid Eduaari ja tema naise neli era ja tööruume. Kõik need oleksid vaatamist väärt, kuid tuleb valida. Valige läänide toa, mis ongi nii ehitatud, et selle seintele mahuks kolm gobeläänvaipa sarjast veene mängud. Eduaar ostis need juba 1868, kui tema ja polnud veel ehitama hakatudki ja nii sai ühe ruumi selles majas kujundada just nende väga kvaliteetsete kobe läänide jaoks. Vaibad ehivad kolme ruumi seina ja jutustavad 18. sajandi Prantsusmaal tärganud ja oriendi huvist ning vaiba kudujate imepärastest, oskustest. Vaipadel on kujutatud loodust ja mängivaid ja tantsivaid eksootilistes rõivastes inimesi. Ruumis on ka lõi 16. aegne kullaga kaunistatud mahagonipuust kummut maha konist, kullatud pronksiga ehitud kirjutuslaud laevamustrilise siidiga kaetud toole ja diivaneid, kuldseid küünlajalgu ja hiina vaase ning üksainus molbertile paigutatud vägevas kuldraamis maal frantšesca kvardi kujutletav sammas hall. Järgmises töötoa nime kandvas ruumis tegid toa anree ja neli Shakmaar oma äritehinguid ja muid argitoimetusi. Sellisest töötoast ei ütleks küll ära rahuliku hallikassinise kattega seintel hulk kuldsetes raamides maale. Ikka 18. sajandi Prantsusmaa kunstseinte res pronkskaunistustega lakitud jaapani kapid, kuninglikus kombel lääni manufaktuuris valmistatud kätega kujulised toolid ning ruumi keskel Hiina lakk ornamentidega Loui Viieteistkümnenda aegne kirjutuslaud, millel seisab neli väike portree. Veneetsia paleest pärinev Sämbatista diabola fresko Hercule Seapoteoos, Hiina ja Jaapani portselanvaasid. Ja sellises töötoas võiks töötada küll. Seal on Remmuuseumi ruumil, mida praegu buduaaris kutsutakse, on olnud õige mitu otstarvet. Algselt olnudki siin lee uhke vannituba, kuid hiljem riputati ka selle ruumi seintele hulk vanade meistrite pilte ning siia paigutati Lui Kuueteistkümnenda ajastu mööblit. Marmorist kamina kohal seisab suur peegel ja selle kõrval seinal sätestoonides krahvinna skav Rans Oya portree, mille maalis Marie Antoneeti lemmikkunstnik Louis Elisabet vingeelebraan. Sel puhul tekkinud Prantsusmaa kõrgklassis otsemaid küsimus, kes naissoost maalikunstnikku saab üldse olemas olla. Kunstnik on oma roosa põselist modelli tol ajal kohta küll päris ootamatuks poosis kujutanud. Naine uurib end heakskiitva naeratusega väikeses käsipeeglis kuid Eduaarianneli tundsid meistriteose alati eksimatu vaistuga ära, olgu selle maaliaks siis mees või naine. Raamatukogu siin uurisid Eduard Janeli kunstimegi katalooge ja tegid uute ostude plaane kaunites klaasustega kappides hoiti vanu köiteid ja kalleid käsikirju ning ruumis seisis Louis Neljateistkümnenda aegne mööbel. Eriti uhke on väike seitsmeteistkümnenda sajandi kummut mille kinkis päikesekuningale hertsoginna defantaaž. Eks paljusid kuninga favoriite ja lühiajaline kuninglike armuke tema varajast surma. On seostatud Loi 14 10. õukonna kuulsa mürgiafääriga, aga see on juba üks teine lugu. Ainult et hoiavad üleval kuus kuldset peenelt välja nikerdatud antiikrõivastes kujukest. Ning asjatundjate meelest võiks seda eset kutsuda muuseumis välja pandud väärtuslikku vana mööblikroonijuveel yks ja muidugi raamatukogu ruumi bordoopunased seinad maale täis. Siin on Eduaalonovee oma reegleid rikkunud ning seitsmeteistkümnenda sajandi fla daami ja hollandi meistrite maalid välja pannud. Küllata teadis, kui palju olid need põhjamaised meistrid mõjutanud tema lemmikajastu 18. sajandi prantsuse maalikunsti. Meil on siin seintel Wanda äike, Fanzals kolm suurepärast Rembrandti tööd, lisaks veel eakofon, rüüsteli ähvardava taevaga maastik. Pisut hiljem paigutas neliishak Maar ruumi keskele ühe päris ootamatu asja kaheksanurkse klaasist kasti, milles esitles punasel samet taustal Egiptuse reisilt kaasa toodud antiikesemeid. Kasti keskele paigutatud alusel seisab Itaaliast ilmselt Firenzes Berit väike kullatud Püha Sebastiani kuju. Veel üks muuseumi alumise korruse ruum lausa nõuab tähelepanu. See on suitsetamistuba härraste jaoks, kes pärast õhtusööki siia kogunesid, et konjakit maitsta ja kalleid sigareid suitsetada. Pisut idamaist hõngu on selles ruumis põrandal pärsia ja damaskuse vaibad, viiruki põletamise nõud ning 14.-st sajandist pärit egiptuse mošee lamp. Kuid seal on Leinsbara, Lorenzi ja teiste 18. sajandi inglise kunstnike tööd. Liisakmaar tõi need kaasama reisilt Inglismaale. Noil aegadel juhtivad Prantsusmaa muuseumid Suurbritannia saareriigi maalikunstnike eriti ei tunnustanud, nii et nende töid polnud ilmselt siis kusagil mujal kui Jacques mar anre muuseumis. Üle kanali jõudis briti kuningriigist Napoleon kolmandaaegse Prantsusmaa härras kinodesse üks teinegi moodne asi. Klaaskatusega talveaed, kuhu paigutati eksootilisi taimi. Arhitekt on rib areen täitis rõõmuga Eduaaranree soovi et tema maja tuleks luksuslik ja ülirikkalikult kaunistatud. Ja nii ehitas paren talveaia Korintose sammastega marmorist eesruumi maja teisele korrusele viiva trepi, millist seni keegi mitte kusagil polnud näinud. See ehitati lausa maja keskele. Pikk ja lai, kahe lookleva keeruga. Marmortrepp tõuseb mööda marmorseinte ääri ülemisele korrusele ja moodustab seal toreda ellipsikujulise rõdu. Haprast sepisrauast, kullaga kaunistatud looklevad trepi käsipuud tekitavad üleval rõdupiirde, kust avaneb vaade otse alumise ruse ruumi. See trepp on tõeliselt teatraalne silmarõõm, teist sellist olnud maja ehitamise ajal mitte kusagil ja arvatakse, et arhitekt areen tahtis seda luues oma rivaali pärimaja loojat Žalgarieed üle trumbata ja seda ta ka tegi. 1893. aastal paigutati ovaalse trepi rõdu vastasseinale Veneetsia lähedalt villa kontariinis pärit Dieplo fresko. Trepist üles jõudnud on tõeline üllatus. Fresko on suur hulk rõõmsat rahvast, kuningas ise on nimelt villa kontariinisse jõudnud ja maali parempoolse nurgaäärel istub paar kelle muretult kõlkuvad Kalad tunduvad hoopiski üle pildi säreulatuvat. Ning Veneetsia daamid näivad lausa üle rõdu ja pildilt välja kummarduvat, et toimuvat paremini näha. Sellist efekti armastasid nii Edoaranovee või fresko looja ehmatista diabola. Sellel maalitehnikal on keeruliselt häälduv nimi tropp. Oi ma loodan, et see läks natukene sinnapoolegi, need prantsuse keeles tähendab see beta silma mille abil luuakse optiline illusioon. Pildil kujutatud objekt on äkki kolmemõõtmeliseks muutunud. Illusioon ongi päris vahva. Veel mõned sammud mööda pronksi terrakota püstidest, mille hulgas on kuulsa San Lorenzo Bernini loodud paavst Gregorius 15. portree ja säästud Shakmaanre härrast maja teisele korrusele sisustatud Itaalia muuseumisse. Piano Noobile kutsutakse Palazzade teist korrust Itaalias. Tavaliselt on siin pidulikult vastuvõturuumid ja omanike eluruumid. Kuid kunstikogujad ja muuseumikujundajad Eduaaranud Janeli Shakmaar pühendasid sellegi korruse põhiosa oma kirele Itaalia kunstile. Skulptuurid on välja pandud suures kaheosalises galeriis ja kogu on tõepoolest rikkalik Veneetsia, Firenze, geeno ja Sienna koolkondade ning kuulsate kunstnike stuudiate TÖÖD katavad reljeef piltidena kaunis sinises toonis seina. Siin on tonatello Püha Sebastiani märtri suurem Lukkadel aroobia jumalaema lapsega Eto priosco, Ludovi Kah ilmorov portreeruumi Parempoolses küljes on madalam poolringi kujuline lagi, mille alla on paigutatud toredat dekoratiivset, skulptuuri, vanu värvilisi pühakute kujusid ning Michelangelo este marki pronks püstid. Keset ruumi seisab 16.-st sajandist pärit kraveeritud puulaud kaks sinivalget meeridžite v nõud ning tonatello valmistatud pronksist Püha Sebastiani mälestusplaat. Ajaloo kaunid hindamatud märgid. Itaalia muuseum Firenze galerii. Algselt hoiti selles tumeroosade seintega ruumis väiksemaid esemeid, plaate, medaljoni, keraamikat, ehteid, mälestusesemeid. Kõike, mis demonstreeris Itaalia kunsti rikkalikust ja mitmekesisust muutust, tuli pärast Eduaaran vees surma kaasa. Neli oli juba varem tahtnud oma lemmikpaiga Firenze kunstile suuremat tähelepanu pöörata. Ta oli isegi igatsenud villat linna lähedal, kust avaneks ferentsele kauneid vaateid kuid loobus sellest soovist ning otsustas paigutada oma lemmikesemed ühte suurde ruumi. Tema jaoks oli siin ka omamoodi pühamu, kuhu ta asetas kaunilt nikerdatud pähklipuust 16. sajandi kooritoolid, mille eebenipuust ja astelpõõsast seljatoetahvlitel oli kujutatud Kristust koosnelja pühakuga. Siin oliga ronis altarikate ja kivist hauamonument ja muidugi paigutas neli selle ruumi seintele ka oma Firenze koolkonnast pärit lemmikmaalid, millest mitmed kujutavad jumalaema lapsega. Jumalaema lapsega Firenze galeriis võib vaadelda ja kas võib võrrelda botitsiini perotsiina Jepaldovi netimaale kõik 15.-st ja 16.-st sajandist kõik samal teemal. Erakordsem kaunimonsandrobotid, shell elegantne Maal seisva poisikese lapselik graatsia ning neitsima Maarja emalik hellus, tema rõivaste materjal ja kauni peakate imeõrn loor. Kõik jutustab suure meistritööst, mille Eduaari ja neli eksimatu asjatundja pilk otsemaid ära tundis. Üksnes neitsi ja Jeesuslapse portreed tõstaksid selle ruumi. Annan Tree muuseumi kõige hinnalisemat saalide hulka, kuid lisaks muule väärikale kunstile on siin veel Paolo on tšello väike, puupaneelile maalitud pilt püha Jüri ja lohe. Nii leidis selle ühest Londoni kunstikauplusest ning otsustas, et see Firenze meistritöö sobiks suurepäraselt tema ferendusega telerisse. Asjatundjana täiusne liiga seda, kui meisterlikult oli kunstnik oma pildil ühendanud keskaja traditsioonid ning uued renessansimärgid, mis olid tšellole väga südamelähedased. Jacques Maran Tree häärberisse seisustatud itaalia muuseumi kolmas ruum on Veneetsia galerii, mis peegeldab tõenäoliselt kõige paremini Eduaaranre enese lemmik kunsti. Siia kogustada 15. sajandi Veneetsia maale mis oli tema ajal päris ootamatu. Kunstikogujad eelistasid siis enamasti Firenze koolkonda. Krevelli Skija voone ja eriti wet toore Karpatsioon maalidest õhkub keskaega ja need tunduvad kummaliselt arhailistena. Karpa asju päris suurel maalil kujutab kunstnik Amazonase kuninganna külaskäiku Ateena kuningatee sajuse juurde. Väärikas, pika halli habemega tee Zeus istub oma troonil ja tema ratsanikest külalised muudavad kogu stseeni otsekui värvikaks karnevalirongkäiguks. Kunstiteadlased on sellelt maalilt igat sorti allegooria ide tähendusi otsinud, aga püüa sa midagi tagantjärele kindlaks teha. Ainult oletused. Mandremontennija tume Eke homo jutustab väga liigutavalt Kristusega valust ja kannatustest. Ja muidugi on ka 15. sajandi Veneetsia kunstis ikka ja jälle esil vanaema ja Jeesuslapse teema. Vanni Berliini on oma neitsi otse kuninglikult mõjuvale troonile paigutanud, rõhutades tema väärikust ning tema süles seisva lapse jumalikku päritolu. Mahedad, kuid väga tugevad värvid ja lapse naha võrratu õhuline helendus ja vormide julge lihtsus on viinud asjatundjad järeldusele, et tegemist on ühega viimastest liinidel töödest. Keset tuba seisab päris suur pilgupüüdja tornikujuline tammepuust Bernaakel armulaua leiva säilitamisega uhkelt graveeritud ning pildid igal küljel. Ja kui sa heidad pilgu lakke, näed seal kuldsete raamidega nelinurkseid tahvleid ning igal tahvlil on maal muudkui piiblilood ja mütoloogilise stseeniga. Tuba, kus elab 15. sajandi Veneetsia. Kui neliisakmaar oli lõpetanud itaalia muuseumi sisustamise pöörduste tagasi, lõi 16. aega, mille ehtsaks näiteks sai tema magamistuba. Kollase mustrilise joonisiidiga kaetud seinad, voodi, Jabaldahhin, voodikohal, väikesed lauad, kuldkaunistustega kapid, mida ta nii väga armastas. Kullatud pronksist küünlajalad, kuldne tuba, vaheruumis ja Eduaari magamistoas on rohkem mehelikkust. Siin on tema perekonnaportreed, väike töölaud, kuid ajastu pole muutunud. Ikka seitsmeteistkümnes sajand. Ikka roosipuust, lauad ja kullatud pronkskaunistustega mööbel, stiilne paik viimse detailini välja. Need unustada itaaliasaalide kohatine hämarus, sest osa meistriteoseid tõsteti seal millegipärast esile vaid punktvalgustitega siis ja Jacques määran. Remuuseum on üks vahva leid Pariisi kunstiuputuses. Pea valima, mida vaadata, mida mitte nagu kasvõi määratus Loovris või Orsay muuseumis, seal ei jaksa lihtsalt kõike vaadata. Jacques Maran. Remmuuseum on ühe vaatamiskorra jaoks just parajalt suur ja härrastemaja pigem siiski loss on kunstiteos omaette kahekunstist vaimustunud inimese elutöö.