Huvitav saates jätkame meditsiiniajaloo teemade käsitlemist ja eugeenika, oleme rääkinud. Ken kalling, Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor on Tartu stuudios. Ja kui on olnud lähtusin sellest eugeenika positiivsest poolest, siis üks, mida võiks ka käsitleda kui positiivset poolt eugeenika on just nimelt see rahvaarvu suurendamine ja tegelikult on teema ju meil ka praegu igati päevakorras, kuidas seda eesti rahvaarvu suurendada. Iseasi on see, et missuguseid meetodeid on kasutatud läbi aegade. Aruteema on, ilmselt jääbki eesti rahvast, kui ta nii-öelda poliitilise rahvana kunagi tekkis. Ja, ja tänapäevani välja on see eestlaste iive ja demograafiline olukord ja eestlaste arv on aga keskne teema paljudes diskussioonides. Eks ole, kuigi jah, me võib-olla sa omaaegset hurda mõtet, et Eesti rahvas on väike, ei saa kunagi suureks, järelikult peame saama suureks vaimult selle tsitaadi olema ka mõnes mõnes mõttes nagu kontekstis siiski välja rebinud, sest sest Hurt jätkab seda mõtet ja ütleb, et ikkagi soodsate tingimuste juures võiks ikkagi Eesti rahvaarv kasvada ka. Ja seda mõtet siis hiljem korduvalt ja siin näiteks sõdadevahelises Eesti vabariigis ikkagi käidi välja ka juba konkreetseid numbreid, et kes rääkis kahest miljonist eestlasi oli ka 100 aastat tagasi umbes üks miljon rubla natuke rohkem kui praegu õlas neid siin siinkandis aga laias laastus miljon. Ja siis ikkagi öeldakse välja, kes seal ütleb kaks miljonit, kes kolm miljoneid, kes räägib lihtsalt rahvaarvu kahe koordistamisest, keegi unistab ka viiest miljonist, võttes seal analoogia kuskilt Taanist või Hollandist, mille territoorium on sama suur, aga inimesi on märgatavalt rohkem. Nii et rahvaarvu teema ja, ja see niisugune väike väike rahvalik enesetunnetus, et meid on liiga vähe meie maal hõredalt asustatud, eks ole, kahe sõja vahel, jällegi ühel hetkel hakkab Saksamaalt kostma. Sest kõuemürinatiraja jutu selle kohta, kuidas saksa rahva eluruumi vaja, siis hakkab tunduma, et võib-olla tekib niuke väike hirmud, järsku sakslased tulevad siia, näevad kui hõre hõredalt Me oleme asustanud oma maa ja ja need siis, eks ole, tekib kohe mõte, et miks mitte siia laieneda. Nii et siin on palju selliseid, ühelt poolt jah, niuksed julgeoleku küsimused. Et mis, mis, mis meist saab, kui meid nii vähe on, tollel ajal või sotsiaalsüsteemi arenes sellele tasemele, kus praegu, et et põhiküsimus ei olnud võib-olla nagu pensioneid, et kes meile pensioni maksab, aga muud sellised praktilised asjad, näiteks rahvast on vähe, siis tööstus kiratseb. Kui tööstustööstuse jaoks on inimesi vaja, siis hakatakse neid kusagilt mujalt sisse tooma, ühel hetkel võtavad need inimesed võimust ja nii edasi. Sellised hirmud ja neid hirme siis jah, päris palju ikkagi ühelt poolt nagu püüdis lahendada teiselt poolt genereeris juurde siis kohalik eugeenikaliikumine kus siis tehti seda tööd, tehti propagandat, üritati ka teaduslikult teemale läheneda, et kuidas, kuidas rahvaarvu kasvatada. Ja põhimõtteliselt kaks võimalust, kui eesmärk on rahvaarvu tõstmine väga-väga laialt, et ühelt poolt siis jah, rääkida mingist nihukesest vabast tahtest ja teises moraalist lugeda, lugeda rahvale moraali laste vajalikkusest ja ja võib-olla naised kohe mingil hetkel muutuvad selleks peamiseks sihtmärgiks, kui iive on teemaks, siis noh, naistele moraali lugeda, et nad vähem kohvikus istuksid ja nii edasi ja nii edasi. Ja teiselt poolt ikkagi praktiline, praktiline pooled. Mõned eugeenika-liikumise juhtfiguurid, Juhan Vilms näiteks tegi ikka, tegi ikka väga tõsist tööd, tundub, et kas otseselt matemaatilist analüüsi läbi 500 võib-olla mitte, aga aga vähemalt korjas andmeid, luges süstematiseerida ja avaldas küsimused küsimused siis sel teemal, kuidas, kuidas rahvaarvu kasvatada, noh, mõned mõtted olid temal ka natukene jaburad ja tegid nalja kõigile, näiteks tema Eesti vabariigi esimestel aastatel üllitab ühe toreda raamatu, mille pealkiri on polükaameline abielu Eestis. Kus ta siis sisuliselt kutsub üles mitmenaisepidamisele. Väljunud ühiskonnas on suur naiste ülekaal naised nagu vajaksid lapsi, mis iganes põhjusel, noh, põhitöö on muidugi see, et eesti rahvas ja riik vajab neid lapsi. Ja selleks, et neid lapsi siis saaks juurde, siis arvab ilmselt võiks selle elu ikkagi niimoodi korraldada, et ühel mehel eriti sellisel, kes seda endale nagu majanduslikult võimaldada suudab võiks olla mitu naist. Üks on siis esimene naine, mees armastab ja nii edasi. Aga siis eks ole, on veel keegi, kes lihtsalt selle mehega lapse saab ja, ja on ka õnnelik ja tänulik, saab seda lapsega tegeleda ja nii edasi. Ja kuidas mees siis toetab? Jällegi see aeg veel, kui naine ikkagi niimoodi väljaspool perekonda nagu raskesti hakkama sai, et sind näiteks Vils juba oma hilistes kirjutistes juba noh, eks ole, ajad on muutunud ja nüüd võib rääkida juba ka loota sellele, et lihtsalt sünnivad vallaslapsed, on olemas vallasemad. Aga, aga Eesti vabariigi alguses valla vallasema oli nagu pigem probleeme. Nii et polügaamiale ja teine võib-olla niisugune noh, üldisele arengule, vastumine mõtteviisil oli see, et ta ikkagi arvas, et rääkides põllumajanduspoliitikast ja Eesti talude arengust hiljuti toimunud maareform ja kõik need asunikud, talud olid tekkinud vintsi mõte, on see, see talu ei tohi olla nagu liiga suur. Talu on liiga suur, siis ta muutub majanduslikult efektiivseks, majanduslikult efektiivne, talu hakkab, eks ole, teenib hästi, hakkab ostma kõikvõimalikke mehhanisme sisse, millega siis maatööd mehhaniseerida. See tähendab, et inimesi ei ole enam vaja. Ilmsi ilmsi mõte oli, et maamajapidamine peab olema piisavalt väike. Et inimesed oleks piisavalt vaesed, nad ei suudaks endale osta. Tasapisi hakkavad tekkima traktorid ja asjad. Seda ei suudaks endale hankida ja oleks sunnitud kasutama oma pere tööjõudu. Teisisõnu läheb tal vaja rohkem lapsi, et neid lapsi tööle panna. Tuli selliseid, selliseid mõtteid. Aga oli ka siis nagu kainemad kaalutlust ja ka Films filmis ise ikkagi arutleb palju selle üle, näiteks seal, kuidas korraldada maksupoliitikat nii et inimestel oleks kasulik eelistatav saada rohkem lapsi. Kuidas vähemalt korraldada maksupoliitika, nii, lapsed ei muutu inimesele koormaks. Kuidas näiteks naiste töölerakendamine ühest küljest jahiogeenikud võib olla ei tahtnud, et naised tööl käiksid, et ideaalis oleks pidanud naine olema kodune ema ja neid lapsi juurde saama, aga rääkides juba nendest naistest, kes tööl käivad, siis siis film ütleb välja niisuguse küllaltki noh, tänapäeval eks ole, aktuaalse arusaadav mõte, et kui naine töötab, siis tal ei tohiks olla mingil juhul väiksem palku mehel, sest sellisel juhul tekib tööandjal kiusatus hakata tööle võtma eeskätt naisi. Ja siin jõuame jälle selle jogeenikute ideaali juurde. Naine peaks ees kodus istuma kui Leogeenikud ja mõned nende juhtfiguurid kardavad. Naiste naiste liiga väike palk tekitab olukorra, kus neid hakatakse massiliselt palkama mis tähendab seda, et nad ei saa enam kodus, perekonnale, lastele ja nii edasi pühenduda. Ja no neid mõtteid tuli seinast seina ja, ja tõesti, et kuidas rohkem huvitab, siis siis mõned niuksed Vilmsi ilmse kirjatükid on huvitavad, kas või kodukaunistamise kampaania otsapidi mahub siia alla lihtsalt, et oleks, oleks selline ilus kodu, kuhu kuhu mees tahaks pärast tulla ja kuhu, kuhu need lapsed tahaksid tekkida? Bensiin Filmsi mõte oli see, niisugune hügieeniline poliitika, rahvastikupoliitika peaks, peaks olema nagu lääts, mis, mis koondab kõik siis kõik lääts koondab kiired, ühte punkti siis eks ole, ka Eesti ühiskonnas peaks olema mingi jõud ja noh, põhimõtteliselt otse Eesti rahvuspoliitika peaks olema olema selline läätsekujuline, mis siis mis siis suunab, suunab erinevad valdkonnad, nii majanduslikud, psühholoogilised, nii edasi valdkonnad ühte, ühte konkreetsesse kohta ja selleks oleks oleksid rahvastikupoliitika ja küsimus sellest, et see eesti rahvas nagu välja ei sureks.