Mina õppisin Paul. Pealegi tundma siis, kui ta oli Loomingu toimetaja 60.-te aastate lõpus. Ja ma olin loomingule juba kaastööd teinud, kaastöö jätkus ka Kuusbergi ajal ja ma pean tähendama Ja arusaav ja noh, see oli selle nõndanimetatud sulaperioodi ilming. Loomulikult valitses niisugune üldiselt optimistlik suhtumine, et kõik läheb järjest paremaks, läheb järjest. Eriti siis tunti ikkagi, et noh, võib-olla järgmine mees on veel vabam ja tasapisi läheb, läheb sinna, kus vaja, ikka demokraatia suunas. Ja noh, vahel oli jutuga esteetilistest probleemidest, ma mäletan näiteks niisugust vestlust julgesin ennustada, et see aeg ei ole kaugel, kus ta sürrealistlik meetod Eesti luules päris harjumuspäraseks saab. Paul Kuusberg avaldas küll kahtlust ja ütles, et ta saab aru, et see Prantsusmaal on loomupärane, et seal seoses nende rahvuslike traditsioonidega. Aga kas ikka, kas ikka see Eestis võimalik on, aga ta ei öelnud ka. Hei, ta esitas ainult ainult küsimuse. Ja nüüd, mis puutub Paul Kuusbergi enda loomingusse, aegne suhtumine oli, et tegemist on kahtlemata kommunistliku maailmavaatega autoriga, aga väga ausa inimesega, kes püüab nii palju tõtt kirjutada, kui see vähegi võimalik on. Noh, juba see lapeteuse romaandmisegates tähelepanu, mis kõneles Stalini-aegsest partei korruptsioonist ja mida kuulu järgi mõned õigeusklikumad mehed täitsa reetmiseks pidasid. Ja nii läks edasi. No lõpuks romaan vihmapiisad, mis mulle isiklikult väga lähedale tuli, kuivõrd seal räägitakse soome sõjaväest, kus ju sõja ajal minagi olin. Ja romaan ilmus alguses loomingus järjejutuna ja seal oli mõningaid esitusi ajaloolise tõe vastu, seal mõned niisugused saalid olid valesti ja ma saatsin Kuusbergile kirja, kus ma kõik need Vaieldavad või ekslikud kohad ära seletasin ja raamatus oligi Rosberg peaaegu kõik minu nõuanded arvesse võetud, saatis mulle kohe väga südamliku tänukirja väga sõbralikus toonis. Loomulikult ta teadis, et ma olen Soome sõjaväes olnud aga ta ei suhtunud sellessegi vaimult vaenulikult ja Kirjanike liidu sekretärina või esimehena. Selline inimlik ja aru saada suhtumine kõikidesse kirjanik, kes see oli talle väga omane ja ükskord ühel vahelisel vestlusel ta ütleski, et oma ameti põhiliseks ülesandeks ta näeb kirjanike kaitsmist kelle eest oli vaja kirjanikke kaitsta. Muidugi, sellise suhtumise eest aeg-ajalt keskkomitees valitses kirjanik ikkagi kahtlam inimene, kirjanik juba poolest võitleb vaimuvabaduse eest ja probleem, Meie vastuolulised olid, oli mitmesuguseid ja neil juhtudel hoidis Kuusberg alati ikka kirjanikke, kirjanikke. Katsu salati kõige halvemaid situatsioone ära hoida, mis tal ka mõnigi kord õnnestus. Nii et tema osa eestikult tuuri loos, aga ka eesti kirjanduses, kus seda järku, seda aeglast lähenemist ajaloolisele tõele. Rosbergi loomingut iseloomustab püüet sinna tõe poole edasi minna. Seda kõike ei saa unustada, see kuulub meie kirjandus- ja kultuurilukku. Ja, ja sellest, kui ikkagi tagasihoidlikust edu ja progressi ilmingust peame rääkima heatahtlikult.