Algab kirjandussaade tõlkes leitud saatejuht on Peeter Helme. Toon nüüd 20 sammu kaugusel otse vaateala piiril. Oksakimp lebas ta jalge ees, temaga seisis, käed rippu ja silmitses laeva. Objektiivide loomulikult näha ei võinud, aga näis, et ta vaatab otse meile silma. Tema asend ei meenutanud inimest. Ma isegi ei tea, kuidas seda seletada. Inimesed lihtsalt ei seisa nii, mitte kunagi ei puhates, ei oodates, ei pinges olles. Vasak jalg oli veidi taha jäänud ja põlvest kõverdatud, kuid kogu keharaskus toetus just sellele jalale. Ja tema vasak õlg oli eespool. Kettaheitja, kes kohe heitma hakkab, võib viivuks sellist poosi tabada. Kaua nii seista ei saa, see on ebamugav. Inetu pealegi, kuid tema seisis, seisis mitu minutit. Siis istus äkki ja hakkasime pitsasid sorteerima. Ma ütlesin küll, et ta istus, kuid seegi pole õige. Ta laskus vasemale jalale, paremaga sirutas kõverdamata ette. Isegi vaadata oli teda ebamugav, eriti siis, kui ta oksi sorteerima hakkas, aidates käsi parema jalaga. Lõpuks tõstis ta näo meie poole, sirutas käed kummaski rusikas ja siis algas midagi sellist, mida ma isegi kirjeldama ei hakka. Tere, mina olen Peeter Helme ja algab järjekordne kirjandussaade tõlkes leitud. Lugesin ette katkendi vendade Arkadi ja Boriss Strugatski romaanist väikemees, mille on eesti keelde kinud Veiko Belials, kes ongi tänase saate külaline. Tere, Veiko. Tere. Sa oled nüüd tõlkinud järjest vendade Strugatskite raamatut. 2012. aastal ilmus nende monumentaalne teos hääbuv linn. Ja nüüd tänavu suvel, siis väikemees. Võib-olla siis räägimegi natukene sellest samast väikemehest, et on ju see raamat, mille kohta vennad ise ütlesid, et nad polnud sellega päriselt rahul. Jah, see oli nii-öelda tellimustöö lastekirjanduse kirjastajatelt ja nad nägid sellega piisavalt pikalt vaeva ja nagu nad ise ütlesid, nad on rahul sellega, kuidas see on kirjutatud, aga mitte niivõrd sellega, millest või, või mismoodi see sisu seal meile vastu vaatab. Pärast. Ja samas, Boriss Strugatski on ka öelnud, et et kuna seal on suhteliselt vähe sellist päevapoliitikat või päevakajalisus tolle aja kohta, et siis võib kummalisel kombel just see raamat olla olla see, mis jääb kestma ja mõned teised kuulsamad või nende endagi meelest paremad romaanid ei pruugi seda suuta tänu oma võib-olla tolles ajas olemisele. Kas see selle raamatu selline imelik saatus ja staatus, et kriitikud ei võtnud seda väga hästi vastu on ka põhjuseks, miks see alles nüüd eesti keeles ilmus? Võimalik ega ta ei ole ju enesest halb raamat, aga Strugatskite puhul see latt oli vist nii kõrgele seatud, et võrreldes nende enda muu loominguga siis tõesti ei, ei peetud teda nii tugevaks teoseks ja ilmselt see on ka põhjus jah, miks nii-öelda need kuulsamad romaanid jõudsid enne eesti keelde, kui, kui see Minu meelest on see küll veider, sest ausalt öeldes ma olen muidugi sinuga võrreldes lugenud palju vähem ulmekirjandust, aga ma ei ole kohanud ühtegi teist raamatut, kus autorid suudaksid sellist tõesti inimesele võõrast tunnetust nii hästi edasi anda. Kuidas sulle tundub? Jah, see ilmselt oligi üks üks ka nende eesmärk. Üritada vaadata inimest kõrvalt päris sellise kõrvalpilguga, et seal ka romaanis sees on selline lõikus, arutletakse selle üle, et inimese inimkonna üks eesmärk ongi olnud nagu endas selgusele jõuda ja seda on kõige parem teha kõrvalt vaadates, aga inimene paratamatult ei suuda ennast kõrvalt vaadata. Aga jah, omal ajal eesti keelde jõudnud ei oskagi arvata, et kuidagi tundub, et mingil hetkel Strugatskite tõlkimine lihtsalt jäi seisma, et tegelikult oli ju päris pikk vahe, teatud romaanid ilmusid järjest või suhteliselt järjest ära ja ja siis oligi tegelikult väga pikk paus kuni kuni siis eelmisel aastal ilmavalgust näinud häbo linna tõlge. Ja noh, nüüd nüüd on ju järjest tulnud kirjastuselt fantaasia sinna väikemehe jahe pool linna vahele ka tigu nõlvakul täisversioon. Ja see on ka üks väga veider raamat. Aga huvitav see vendade Strugatskite tõlkimise katki jäämine, kas see võis olla äkki seotud selliste laiemate ühiskondlike arengutega, et kuidagi Eesti hakkas ühel hetkel läände vaatama ja ei tuntud huvi kõige selle vastu, mis jäi sinna ida poole? Jah, sest tundub, et ka üldse mitte ainult vene ulme tõlkimine, vaid vahepeal tundus ka see üldse vene kirjanduse tõlkimine kuidagi selline noh, mitte mitte just eriti prestiižne tegevus või kuidagi jah, me vaatasime nagu teises suunas väga vist. Aga kas sulle endale tundub, et, et sinu meelest ei ole see prestiižne tõlkida vene ulmekirjanik? Ei, mitte niiviisi, võib-olla, aga no lihtsalt jah, oli, oli nagu see, et kuidagi mingisugune selline ühiskonna lastehaigused, meie üritasime sellest kõigest kõigest vanast korraga lahti öelda ja kõik üle parda heita ja mingil määral see vist mõjutas ka kultuurielu teatud teatud moel. Kõik piirid läksid lahti ja, ja siis noh see on see aeg, kus koolides enam vene keelt kindlasti ei õpitud ja ja kõik see, mis ida poolt tuli, jäeti nagu ilmselt mingil moel kõrvale mingiks ajaks. Aga kuidas üldse on bändi Strugatski tõlkida, kuna neid on ju päris palju tõlgitud ja eritõlkijad on seda teinud ja nad ise kirjutasid ka nii pika aja jooksul, nii et nende enda stiil muutus ka, et kas on seda stiili on siis kerge tabada või vastupidi? Seda siin nüüd neid romaane tõlkides Nende stiil on ka endil erinev häbot, linn oli väga keeruline tõlkida, ta oli väga, kohati väga pikkade keeruliste lausetega ja selline suhteliselt raskepärane ja muidugi ta on ka sellised tonaalsuselt üsna üsna selline sünge, süngeilmeline või süngevõitu teos. Taas väikemees, tõlkida oli palju lihtsam ja mingil hetkel ma nagu sain aru, et ka tõesti ütleme see stiil, mida nad ise kasutanud on olnud, suhteliselt erinev, et häbos linnas on päris palju selliseid filosofeerimise arutlusi, noh, seal on muidugi kõike, seal on seinast seina, aga ta on keerulisemas keeles. Samas kui väikemees tegevus antakse põhimõtteliselt edasi peategelase sellise suhteliselt lihtsa noormehe silma läbi. Ja tänu sellele ilmselt on ka stiile selline lausestus ja kõik on nagu kuidagi lihtsam või kergem, ütleme siis, et tõlkimine oli oluliselt lihtsam. Ja sama avastasime aga nüüd järgmist Strugatskite, see peaks olema vist lühiromaani tõlkides. Siis poiss põrgust originaalis paarini spreis Bodny kus peategelane on selline, vähemalt tundub, et üldse suhteliselt madala haridusega sõjalise sõjaväelise taustaga. Ja noh, väga selline sirgjoonelise mõtlemisega, ütleme siis võib-olla niimoodi, et tõesti on, on, tekstid on erinevad ja see oli ka oluliselt lihtsam tõlkida, sellepärast et see, see keel oli teistsugune ja lauseehitus oli natuke teistsugune. Aga mis sa arvad, kas me varsti seisame silmitsi ka selle olukorraga, kus vendade Strugatskite esimesi teoseid, mis on ju ilmunud umbes 60 aastat tagasi, tuleks hakata uuesti tõlkima, kuna tõlke keel on äkki vananenud? Tõlke keel võib olla vananenud. Aga samas kõige varasemate teoste sisu on ilmselt ka nii palju vananenud, et et sellel tõlkimisel vist ei ole väga suurt mõtet. Ja võib-olla ka selle tõttu, et tollased tiraažid olid ka nii suured, et noh, kes neid ikka kangesti lugeda tahab, leiab nad üles niiehknaa. Aga tundub küll jah, et need kõige esimesed noh, ütleme purpurpunaste pilvede maa. No ta on vist natuke natukene ajale jalgu jäänud, kuigi ta on põnev ja seikluslik, aga aga vist ei ole nagu jah mõtet teda uuesti üle tõlkida ja välja anda. Ahah, et kui sa need ütled seda, et meil ei ole mõtet neid lendude noorepõlve puru punaseid asju välja anda, siis viib see juttu sinu enda kirjutatud loomingule asjale. Sina oled ju kirjutanud seda Nõukogude nostalgilist natukene absurdimaigulisi ulme. Jah, aga karta on, et vahe on selles, et Strugatskite esimesed teosed ei ole ju nii absurdsed ja, ja noh, nagu ütleme, võib-olla lõpupoole ja teistpidi ei ole seal ka seda irooniat või noh, nad on kohati võib-olla siuksed suhteliselt tõsimeelselt kirjutatud. Mis ei tähenda, et, et kõik võiks, võiks nagu kõrvale jätta. Ta on, neil on mõned lühijutud päris varasest perioodist, mis iseenesest oleks ka päris päris naljakat, võib-olla, et et mul endalgi mõlgub üks, üks mõte peas, mida, mida võiks kunagi üritada võib-olla teha, aga kontekstis ja koos mingite teiste uuemate teiste autorite lugudega. No minu meelest on nende puhul ja see kehtib tegelikult kõigi selliste ulmeklassikute puhul alati huvitav see, et kui ka mingisuguseid tehnoloogilisi lahendusi kirjeldatakse nii, et me tänapäeval ütleme, et see ei ole usutav, siis filosoofiline kiht on ikkagi niivõrd tugev, et me loeme neid raamatuid ja just nimelt nende mõtete, nende ideede pärast, mis jah, ega siin väike mehes Ka see vastuolu sees, et kirjeldatakse noh, andmekandjate enam mingisuguseid salvestuskristalle ja, ja siis on seal selline peategelane on ju olemuselt radist või istub seal sellise aparaadi taga, mis söödab talle aeg-ajalt seal perfokaardilaadseid asju välja. Et tõlkimise hetkel oligi natukene ja muret selle ümber panemisega, et väga originaalist mööda ei läheks sealsamas, et ei peaks tõesti otseselt mingeid perfokaarte mainima, et et ühtepidi ta natukene tehnilises osas jah, ajast päris kõvasti maas, aga samas need üldinimlikud, mingid probleemid ja sellised inimeseks olemise üle arutlemise, et ega need ei ole jah kuhugi kuhugi kadunud või, või kuidagimoodi vananenud. Aga kui palju või mis seoses üldse sinu jaoks on sinu tõlketegevus ja siis ise kirjutaminekas tõlkimine mõjutab kirjutamist või vastupidi, kas see, kuidas sa kirjutad, mõjutab seda, mida sa järgmiseks tõlkida tahad, või on nad sinu jaoks üldse kaks eri maailma? Küllap ma valetaksin, kui ütleksin, et üldse ei mõjuta kumbagi pidi, ei, tõlkimine kirjutamisega, kirjutamine, tõlkimist, võib olla tõlkimine kirjutamist no sisu poolest ilmselt nii palju ei mõjuta, et noh, ta mõjutab sama palju nagu igasugune raamatute lugemine, paratamatult mingid mõjud kuhugi jäävad. Ise kirjutamine tõlkimist mõjutab kindlasti sellepärast, et et ega sellest üle ega ümber ei saa, et sa üritad küll teise autori teksti tõlkida, aga paratamatult sa ei saa ennast välja lülitada, et et saju lood teise autori teksti teiseski, olles ikkagi uuesti ja paratamatult seal. Egas oma isiksus kuhugi ära ei kao, sealt siis, et mingid mingid mõjud karta on. Et jäävad. Kas see tähendab seda, et me võime lase rääkida Veiko Belials, vendade Strugatskite? Ei, nii ei julge ma küll öelda. Et et see oleks nagu kuidagi väga ülepaisutatud. Aga, aga lihtsalt jah, see tõlkija töö, noh, kui vaadata siin neid aruta arutelusid tõlkija rollist üldse laiemalt, et siis on ju on ju olnud seda vaidlust või arutelu, et noh, et näiteks, kas tõlkija nimi võiks olla raamatu kaane peal koos autori nimega, seda paratamatult mõjutab seda, mismoodi see tulemus selles keeles, kuhu tõlgitakse, kuidas ta seal ikkagi välja jääb nägema? Nojah, meil seda kommet ei ole, aga näiteks inglisekeelses keeleruumis, kuhu üldse tõlgitakse suhteliselt vähe seal, eriti kui tegu on selliste suurte klassikute tõlgetega, siis pannakse küll kirja, et nüüd selle, selle Toomasmann või selle, selle Kafka Ma ise ei julgeks nagu niisugust asja nagu isegi mõelda või tahta, et see tundub juba sellise suurushullustuse näed et jah, see ilmselt oleks mõeldav või mõttekas väga selliste Heade nimekate tõlkijate puhul, et kus võib-olla see tõlkija isik juba mõjutab noh, kasvõi seda, et kas ma võtan selle raamatu või ei võta, et kes selle tõlkinud alla? Kuidas sina üldse tõlkimisel jõudsid? Ega ma ei oskagi öelda poolkogemata tõenäoliselt kuidagi. Et ega ma ju ei ole noh, ei, ei ole ma filoloogi olema tõlkimist kuskil kuidagi õppinud. Et eks ta, eks ta samamoodi kuidagi tuli, nii nagu see kirjutaminegi, et kui ma ise kirjutan, loen ja kui ma mingil mingil hetkel leian midagi, mis tundub hirmus hea olema, et noh, tõesti selline esimene esimene suurem või mahukam tõlge oli ka vene keeles, tuli Lev Vešiinini kuninga tagasitulek, mis mulle lihtsalt väga-väga meeldis. Ja siis tekkis võib-olla nagu endal huvi, et et kas ma saaksin hakkama või kui ma üritan seda eesti keelde ümber panna, et et kuidas see välja tuleks. Et noh, võib-olla ka mõnes mõttes lihtsalt enda proovile panek, sellepärast et et sel hetkel, kui ma seda hakkasin, ümber paneme, ka ma ei kujutanud ja kas see võiks kuskil ka üldse kunagi ilmuda või ka mul mingeid kokkuleppeid ja mitte midagi ei olnud. Et see oli jah, selline pigem pigem selline enda proovile panek, aga siis, kui ta valmis sai ja avaldatud ka SAISis ja ulme ulmefännidelt said, aga päris hea vastukaja et siis vähemalt ots oli lahti tehtud ja ja peale paari sihukest lühijuttu siis mingil mingil hetkel järgmine selline väga raputav teos oli Strugatskite hääbuv linn mille puhul mul tekkis tõesti nii, nagu ma seal järelsõnas ka kirjutasin, täiesti arusaamatuks, et miks seda raamatut eesti keeles ikka veel ei ole. Igasugused muud romaanid on aga seda, mis oli minu jaoks üks nende parimaid romaani, et kuidas, kuidas on võimalik, et seda ei ole eesti keeles. Aga miks see siis nii oli, et seda ei olnud? Ega ma ei tea, miks seda ei olnud, et seda peaks nüüd küsima erinevatelt kirjastajatelt, et kes, kes varem Strugatski välja olid andnud, et noh, et miks, miks, miks seda ei võeta või miks seda ei tahetud või, või kas leiti, et see on juba sellest tollasest ajastust nii palju ajaliselt mööda läinud, et ta ei kõnet seda enam noh, Tanrni keeruline jah. Aga aga tundub, et ikkagi väga hästi leidis ka praegusel ajal ikkagi oma oma lugeja. No sellest räägiti päris palju, kui raamat ilmus ja sa mainisid, et nii Vershini, nii romaani kui sinu järgmine tõlke hääbuv linn leidsid ka ulmet fännide hulgas päris hea vastuvõtt, et sa oledki ju saanud ikkagi järjest vist neljal korral ulmekirjanduse auhinda stalker tähendab neljal aastal aga saanud meid ei ole saanud järjest ei saanud, aga sa oled neljal aastal saanud, aga nüüd viimane kord said lausa kolmes kategoorias, tõsi, kahes neist kahasse siis JJ metsavanaga. Et tundub nii või see ulme kirjutamine, julme, tõlkimine on väikeses eesti ulmekogukonnas kuidagi sellised asjad, mis tahes-tahtmata kahasse käivad, käsikäes käivad, et oodatakse uusi tekste ja ja, ja siis keegi peab neid tegema kas ise kirjutama või tõlkima. Ja mingil määral. See loogiline, et, et need, kes ise ulmet loevad et osad Neist mingil hetkel võib-olla hakkavad ka kirjutama, noh see ei ole ainult meil nii, ega siis on ju mujal maailmas ka, ütleme fännide hulgast kasvanud välja algus, then Fiction ja siis oskuste tõusuga ühel hetkel võib juhtuda, et ongi juba nii-öelda ulmekirjanik. Ja pidi siis jah, võib-olla osad siis hakkavad tõlkima, et ega meil ulme ulmefännkonnas on ju tõlkijaid tegelikult rohkem. Suur osa neist ise võib-olla jahi ei kirjuta ilukirjandust aga seest tõlgivad ja ja mõni siis, kes, kes kirjutab. Ühel hetkel võib-olla jõuab jah, kasele tõlkimiseni, mõnes mõttes on see loogiline, tegijaid on vähe. Nüüd viimastel aastatel on ju ikkagi seda vene ulmet järjest jälle ilmuma hakanud eesti keeles. Tõlgitud on ju ikkagi selliseid hitt autoreid, ütleme, suuremad nimed on vist ära tõlgitud, Lukjaanikut on tõlgitud, ilmus kevadel, see mitte köhowski Metro 2033 siis on tõlgitud Vladimir Sarookini, tõsi küll, Venemaa arenguid vaadates on tema raamatuid järjest vähem ulme järjest rohkem tegelikus Peleevenitel tõlgitud. Kas sul on selline tunne, et mingid olulised autorid on tõlkimata, et kas on mingid lüngad lausa äkki kuidagi vene ulme alamžanrites tõlkimise osas? Noh, jah, kindlasti kui vaadata, kui suur Venemaa on ja kui palju seal on kirjanike ja kui palju seal on siis ka ulmekirjanike, siis loomulikult siin jah, osad ulmefännid ütlevad, et meil ei olegi nagu õige ulme, et selline noh, kas või piiripealne, aga päris päris puhas ulme ta ju ei ole. Noh, jah, Luki aineku mõnes mõttes, see on jah, selline. Kas ta nüüd enam esiautom üksvahe kindlasti oli? Ja ega ulukihunnikud jah võiks öelda, et selle tema loomingu pagasi juuresq kindlasti ei ole teda ka veel väga palju tõlgitud, kuigi nüüd on jah tulnud juurde. Aga jah, kindlasti on, on nimesid, keda, keda võib-olla jah, võiks tõlkida siin mõned mõned nimed on nüüd kaardile takkajärgi saanud, noh, vahepeal oli pikka aega oli suhteliselt kummaline, et et ei olnud eesti keeles puulejevi teoseid, noh, see see lünk parandati ära. Siis tema oli põhimõtteliselt ju selline teine suur nimi Strugatskite kõrval omal ajal. Aga uusi autoreid tuleb seal ju ka kogu aeg peale ja ega ma ei tea, kes esin, hoiad, jõuab silma peal hoida sellel, mis seal toimub, et seal neid alamžanre on ju tohutu tohutu palju terve suur plejaad kirja kirjutab sellist sõjalist seikluslik ulmet või, või noh, kui palju seal ulmet võib-olla on, aga selline Milita ristlik? See on, tundub hästi populaarne. Mõni ime. Aga egas jah, sealt võib-olla midagi midagi meile tõlkida ei olekski, võib-olla mõtled, et hästi, palju on selliseid suuri ühismaailmade sarju, mis on ka ilmselt midagi hakata kunagisi eesti keelde tõlkima. Ja mida vist ei ole eesti keelde peaaegu üldse tõlgitud, on, on neil päris tugev koolkond, et venekeelset väntasid, siis on niisugune täiesti omaette omaette suur alajaotus ja seda vist ei ole nüüd eesti keeles peaaegu üldse ei ole sellest ettekujutust, mis seal toimub. Fantast siis siis päkapikud ja haldjad ja tuldpurskavad lohed. Fantaasia fantaasiakirjandus või selline. Aga sealt jah ei ole, ei ole eesti keeles küll vist mitte midagi vene vene keelest tõlgitud. Püüad sa ennast kuidagi kursis hoida sellega, mis seal toimub, või on see nii lootusetu, et sa jälgid ainult tippe, see on üsna. Lootusetu jah, ilmselt, et kui, kui tahta nagu kogu aeg kõike uut lugeda, et noh, see on niisugune suhteliselt pisteline ikkagi, et et ei jõua ju ka endale neid raamatuid, et muretseda ja neid läbi lugeda, et aeg-ajalt kui tundub midagi huvitavat, kuskil jääb silma või keegi teine on lugenud ulmekirjanduse baasis keegi arvustab, et midagi väga-väga head, et noh, siis siis võib-olla tuleb tuleb mingil hetkel üritada lugeda, aga eestikeelse ulmelugemisel on järjekord juba üsna pikaks ette jäänud, et ei jõua, kindlasti ei jõua kõike. Aga kust sa infot saad selle kohta, mis Venemaal huvitavat Üks üks asi ongi see ulmekirjanduse BAAS. Õnneks mõni ulmefänn meil loeb veel vene keeles ja siis arvustab, et ega vene keeles lugejaid ju väga palju tundub, ei ole enam praegu noorem küsimus, noorem põlvkond ju vene keelt väga hästi ei oska, loevad inglise keeles, pigem. Aga on, on jah, mõned mõned sellised ulmefännid, kes, kes loevad vene keeles kellega aeg-ajalt üht-teist kokku saades saab arutada, kelle arvustusi ulmekirjanduse baasis saab lugeda. Ma olen viimasel ajal natukene silma peal hoidnud Nikolai Karajevi blogil, kes on siis Eestis elav vene keel, vene keeles kirjutav luuletaja, ulme ulmekirjanik. Ja kuna tema suhtleb, tundub, et vist kõigi nende vene autoritega käib vene üriti ulmeüritustel suurtel kokku kokkutulekutele, siis aeg-ajalt viskan pilgu peale, mis tema seal kirjutab. Ta on ikka aeg-ajalt kirjutanud, et vot sellel või teisel uuel või noorel autoril tuli jälle mingi kogu välja. Aga jah, see on pigem selline pisteline, et see kahjuks ei saa olla oma mahu tõttu selline väga, väga teadlik ja järjepidev, selline silma peal hoidmine. Tõesti, see maailm, mis on väga suur, sest et sama Karajev ise on ju ka väga kriitiline olnud paljude arengute suhtes, mis vene ulmekirjanduses on, sa juba mainisid neid ühismaailmade sarju. Kas view ei olnud see, kes suvisel ulmesõprade kokkutuleku Restkonnil ütles, et enamik sellest, mis nendes sarjades kirjutatakse, on on vähem kui tänane. Ja tihti nivelleeritakse lootustandvad autorid ära sellega, et pannakse nad sarju kirjutama, kus ei pruugi kaane peal enam autori nimegi olla ja see kõik toimetatakse selliseks hästi ühetaoliseks? Jah, see tundub. Olema siis selline kuidas seda nüüd siis ilusasti öelda, raha teenimise projekt? Paistab, et, et on teatud sellised suured sarjad, noh, seesama metroo maailm, Klohowski tegi kaks romaani, tegi otsa lahti ja ja sisuliselt nüüd on siis tema hallatav metroo maailm, kuhu siis kirjutatakse stalkeri selline maailm, mitte mitte see stalker Strugatskite oli juba meele Strugatskite nii tagasi vaid pigem on siis sellise arvutimängu stalkeri arvutimängu baasil siis sellised seiklused, action, noh, üldine maailm, võib-olla on Strugatskite laenatud, aga aga selline suur sari ja no neid sarju jah, on seal veel jaa. Ja sinna tuleb väga massiliselt tundub neid, neid romaane suhteliselt sellised ühepaksused ja neid tuleb päris päris tempokalt. Et tundub jah, et osad autorid võib-olla nihukesed alustavad autoritki võib-olla valivad valivad võib-olla siis selle variandi, sest noh tundub vähemalt, et miks nad sinna kirjutavad, eks seal ikka ju siis hästi makstakse, et et lugejaskonda ilmselt nendel sarjadel on sarja efekt on ju see, et sa ei pea maailmaga hüvasti jätma, et sa saad veel ja veel ja veel ja veel ikka sedasama harjumuspärast ja kui see sulle meeldib noh, siis siis ongi lugeja seal konksu otsa, seda nõuabki kogu aeg järgmist ja järgmist ja järgmist osa. Nii et see pigem on jah, selline võib-olla nagu äri äriprojekt, pigem juba. Siit tuleb muidugi välja jälle seesama vana tõde ka, et kuidas ulmekirjandus on väga konservatiivne žanr, armastatakse ikka korrata neid asju, mida tegelikult lugejaid juba teavad, mida nad tahavad üha jälle ja jälle. Jah, see kõlab naljakalt, et ulmekirjandus peaks olema just midagi väga sellist ees rindliku ja kõikidest arengutest ees olevat, aga aga jah, mingite selliste teatud mudelite poolest võib olla hästi läbi lüüa on lihtsam mingi kindla peale mineva asjaga. Ja loomulikult, eks mingil moel on ju see žanrise lugejat ka nii-öelda üles üles kasvatanud oma näo järgi, ehk siis on teatud sellised tüüptüüp, blood, mida ollakse harjunud ootama. Ja, ja kui neid on piisavalt palju, siis, siis ongi see lugeja kasvatatud sellist asja nagu ka tahtma ja nõudma, et et võib-olla tõesti tekib selline vastuolu lihtsalt hea, ilmselt on see, kui suudetakse see nii-öelda vana harjumuspärane asi täiesti uuel uuel moel või uusi uusi vaatenurki kasutades kuidagi teha, et ühtepidi see lugeja tunneks rahulolu. Et see on kõik, see selline tuttavalt harjumuspärane oma oma selliselt loo arengult võib-olla, aga see tundub kõik nii uus ja huvitav et siis on nagu võib-olla päris hästi täkkesse läinud. Kas sa nüüd praegu kirjeldasid iseenda mõtteid ja muresid seoses nende kirjandusliku loominguga? Jah, ilmselt need mured on meil kõigil, kes me selles vallas kirjutame, et kuidas, kuidas luua midagi uut ja väga raske on midagi täiesti uut välja mõelda, sest ta on, on tõesti, olen saanud ka seda tagasisidet, et see JJ metsavanaga kahasse kirjutatud lood, mida sa ennist mainisid Meie ütleme kirjandusruumis võib-olla tõesti tundus, et jah, sellist asja meil siin ei ole enne olnud, aga need sõbrad, kes siin vene keeles loevad, need hakkasid kohe ette lugema, kes kõik vene keeles midagi sarnast on, on juba ära teinud ja küsisin, oled sa lugenud? Ei olnud? No siis nendele kuulajatele kaks ei tea, et jutt käib siis lugudest, kus sellised väga viinalembesed, nõukogude inimesed on kosmosesse lahti lasknud ja nad teevad seal kõikvõimalikke jaburusi, millel ei ole palju pistmist just siis füüsikaseaduste ja selliste elu üldiste reeglitega, nagu me neid igapäevaelus tunneme. Aga mis sa arvad, kas sa selline sarjade prevaleerimine, kusjuures see ei ole ju ainult Venemaa fenomen, seda on läänes ka võib-olla Venemaal on see lihtsalt tugevamalt esile tulnud. Aga mis harakas sarjade prevaleerimine teeb tõeliste tippude esilekerkimise kergemaks või raskemaks. Noh, mõnes mõttes jah, võib-olla, kui, kui tuleb nüüd mõni selline uus, väga hea autor ja teeb midagi väga omapärast, et siis võib-olla jah, ta jääb, jääb kergemini ehk silma, aga samas teistpidi nagu see lause siin enne oli, et et mõni mõni alustav autor võib-olla selle asemel et midagi sellist põrutavat ise välja mõelda, võib-olla lähebki seda lihtsamat teed, kus võib-olla teenib, teenib hästi. On sul mudel nii-öelda ette antud ja noh, tooda lihtsalt teksti ja jääbki nagu esile kerkimata. Noh, ma ei kujuta ette, kui, kui lihtne või kerge seal ütleme, sellises tihedas konkurentsis üldse kellelegi esile kerkida on ja see on ju noh, vaadates neid kirjanduslikke edulugusid tundub üldse niisugune paras loterii, et et kellest saab siis mingisugune järgmine suur nimi ükskõik millises kirjandusruumis, et see, see tundub olema üsna ette ennustamatu. Sullegi tõlkijale teeb see vist potentsiaalselt tõlgitava teose leidmise raskemaks. Kindlasti ja noh, teistpidi muidugi siis on lihtne lihtne väljapääs, eks ole, selline vana ja hea ja järeleproovitud, eks ole, Strugatskite klassikud et uute, nii et ega jah ära aimata, kellest saab midagi midagi suurt, ega see suht võimatu ja kuidas juba midagi on saanud, noh siis ilmselgelt hakatakse ka kohe tormi jooksma. Ja ilmselt lähevad ka honoraride ülesse. Samas mind üllatas, kui kaua võttis aega, et see Klohowski metrooraamat eesti keelde tõlgitud saaks. Jah, see peaaegu 10 aastat. See oli, see oli natuke hämmastav jah, sest see ju jõudis üle maailma juba võidukäiku teha ja ta ju tõlgiti ka inglise keelde ja ja huvitaval kombel jah, millegipärast ma ei tea, kas siis arvati, et kas tal ei ole siis eesti keeles turgu võib. Aga läks, läks. Aga ära tehti, Ülar Lauk tõlkis, siis minu meelest on väga hea raamat. Noh, huvitav on nüüd see, et esimene romaan tõlgiti ja 2033, et on ju ka 2034, et et tundub, et sellega nüüd noh, nii nagu Toots vaatas õunad õunade pealt, et ilmselt vist vaadatakse, mis esimene romaan teeb, kuidas ta müüb, et kas seda teist siis ka tõlkida või mitte. Et tegelikult jah, on nad ju nii-öelda kaks, kaks osa või kaks romaani. Sa mainisid juba klassikutel on ikka hea toetuda. Kui palju vendade Strugatskite loomingust õigupoolest eesti keelde veel tõlkimata on? Üht-teist ikka veel on? Jah? Et et tegelikult on üks terve terve tsükkel selliseid noorsooromaan ja mis on ju põhimõtteliselt purpurpunaste pilvede maa, järjed on, on tõlkimata Stasüürid või, või siis eesti keeles üteldes tikandid võiks, võiks äkki olla ka see eestikeelne pealkiri ja teekondamalt heale ja et, et need, need on näiteks tõlkimata, noh iseasi jah, et kuna nad on selle purpurpunaste pilvede maa järjed suhteliselt varased teosed, et kui palju siis oleks vajadust seda üldse teha. Siis on paar lühiromaani, mis kuuluvad nende keskpäeva sarja ehk siis sellesse samasse maailma, kus kus on tegutsevad progressorid, kus on siis kõik need raske on olla jumal ja ja tagasitulek ja siis kogu see Maxim kammereri triloogia asustatud saarega. Et, et sealt on kaks lühiromaani need põhimõtteliselt nüüd need kui töös sedasama väikemees väike, mis kuulub ka sinna ja ja mõned asjad on veel asju ja mis ei ole tõlgitud ja osade jaoks on täiesti kultuslik. Esmaspäev algab pühapäeval selline humoristliku fantaasia. Minu mälu järgi oli alapealkiri muinasjutt nooremteadurite elust. Aga selle tõlge oleks ka väga-väga keeruline, sest see eeldab jälle sellist. No ilmselt vist jälle hästi palju kommentaare nagu hääbuv lingi, sest seal on seda tollast nõukogude aegset teadustöötajate ja kultuuritausta ja kõike muud ja selliseid. Ilmselt selliseid asju, mis nõuaks jälle mingeid selgitusi, võib olla, aga jah, see oli omal ajal täiesti kultuslik teatud ringkondades ja eesti keeles seda ei ole ja just ilmselt sellel põhjusel, et selle tõlkimine oleks päris kaelamurdev trikk. Mis sa arvad, kas sa söandad sellega midagi rinda pistma hakata? Ei, selle ma olen ära öelnud seda, seda asja mina tõlkima ei hakka. Ei üritagi. Nii et praegu on seal siis vendade Strugatskite lühiromaanidel käsil? Jah, no plaan on. Teha üks selline kogumik või antoloogia, kus oleks kaks Strugatskite lühiromaani, üks on siis poiss põrgust paarini spreis pood, nii mis on jälle üllataval kombel kuidagi ajakohane ovaalne ehk siis selline vastandus kus Ühel pool on sellised maainimesed, kes siis noh, nii nagu keskpäeva maailma Strugatskite oli, on siis sellisesse helgesse inimene olidesse kommunismi jõudnud ja õitsengus, mis, mis on ka selline, mitte nüüd 100 protsenti selline, et ideoloogiliselt nagu tundus olevat kõik õiget avaldada sai, aga seal on oma väiksed trikid juures ja vastas on siis selline teine planeet, mis on siis nii-öelda igavesest ajast igavesti enam-vähem sõda kogu aeg pidanud väga Militaristliku mõtlemisega, kuidas räägitakse, üksteisest mööda ei saada, ei saada lihtsalt aru, et maainimesed ei saanis sõjardid, sest absoluutselt aru tõlkima hakkan, siis ma avastasin, et nüüd tuleb see asi natuke ümber pöörata. Et kuidas lääne inimesed jätkuvalt ootavad Lääne ühiskonnad ja riigid, kuidas Venemaast kunagi saab demokraatlik riik ja millal nendega saab nagu dialoogi pidada ja tundub, et täpselt samamoodi nad ei suuda aru saada teistsugusest mõtlemisest. Et noh, täiesti sihuke kummaline paralleel tekkis, aga nihestatult. Ja teine on Strugatskite lühiromaan kauge vikerkaar. Noh, selline natuke seikluslikum, lihtsam, mitte võib-olla nii suurte eetiliste dilemmade ka nagu see väikemees ja noh, ega see poiss põrgust tegelikult on ka suhteliselt lihtne ja sirgjooneline, et jälle noh, on öeldud, et on paremaid, on keerulisemaid loomulikult on ja siis sinna juurde tahaks, tahaks võtta kolm lühiromaani, mis on siis kas järjed või töötlused. Et oli kunagi selline projekt. Järgmised järgmised põlvkonnad nii-öelda kirjutasid siis Strugatskite teostele järgesid töötluseid tehti päris palju aga siis sealt kolm kolm sellist lühiromaani ja siis selline viie viie looga selline antoloogia või kogumik, mille tööpealkiri on siis Keskpäeva varjud. Kõlab põnevalt ja millal sa ilmuda võiks, seda lubadust ei julge sa veel välja käia. Mis aasta sees järgmiseks sügiseks, loodetavasti üks Strugatskite lühiromaan on nüüd juba ära tõlgitud ja siis ma teen praegu seda nende Nendele kirjutatud järge. Ja siis noh, loodetavasti järgmiseks sügiseks, ehk ehk saab siis valmis. Ja seal on ka üks huvitav asi, on seesama Maksim kammerali triloogia, millest siin ka juttu korra oli, et asustatud kaarpõrnikas sipelgapesas ja suur ilmutus, et et see on üks võib-olla tuntumaid kuulsamaid asju neil. Ja omal ajal ringles selline kõlakas plaanisid kirjutada siis sellele veel ühtejärge seiklustes, tsaari impeeriumis ja kõik olid kangesti kõhe veel sellest, et mis sealt võiks tulla, see järg jäigi neil kirjutamata. Olid ainult märkmed ja noh, tegelikult on siis need järgmised põlvkonnad nii-öelda, kes siis on töödelnud, nende tekste järgesid kirjutanud, et sinna siis seda kirjutamata ka neljandat osa triloogia üleandmist vene keeles ma ei tea, kas neli erinevat varianti. Aga üks neist siis on plaanis ikkagi selles antoloogias sega panna, tundub, et see on see, mille Boriss Strugatski isiklikult heaks kiitis. Vaatas käsikirja üle, nende endi materjale on seal kasutatud, tatud, nii et niisugune üsna üsna intrigeeriv, et kõik kõik kangesti tahtsid kogu aeg teada, mis seal edasi saab, et noh loodetavasti siis nüüd üks neist versioonidest jõuab eesti keelega. Suur tänu, Veiko Belials. Jääme ootama siis keskpäevavarje. Mina olen Peeter Helme ja tõlkes leitud on jälle eetris kahe nädala pärast. Kuulmiseni.